B U R I D A N I D

 

Kolmas raamat

 

Pühendan oma kalli isa Richard Käsperi mälestusele

 

Esimene osa

 

SÜNNILINN

 

Esimene peatükk

Teekaaslased

 

Alles siis, kui rong tõmbas kohalt, Ervin rahunes: paistis, et tal oli õnnestunud jälitajad kannult raputada. Kuni viimase hetkeni oli ta kössitanud kupee pimedamas nurgas, võpatades iga kord, kui koridorist kostsid sammud. Hirmu süvendas asjaolu, et tema kupeesse polnud tulnud rohkem kedagi; kui siin oleks istunud veel paar inimest, poleks teda ehk juletud nende nähes jõuga vagunist välja tassida; kuid pingid olid tühjad. Karkudest kramplikult kinni hoides piilus ta varna riputatud mantli vahelt möödakõndijaid, valmis virutama esimesele, kes teda kinni võtma ilmub – kuid kõik olid tavalised reisijad, nad trügisid, kohver käes, mööda kitsast koridori edasi ja olid nii ametis oma koha otsimisega, et ei pööranud Ervinile vähimatki tähelepanu. Juba kostis raadiost tuttav teadustus: rongi väljumiseni on jäänud viis minutit, palume kõigil asuda oma kohtadele ja saatjatel lahkuda vagunist; juba algaski sekeldamine, hüvastijätusuudlused ja -embused, tehtult tarmukad hääled, veel natuke, mõtles Ervin, endamisi sekundeid lugedes, ja siis hakkaski perroon liikuma.

Kupeekaaslasi polnud ikka, Ervin ei teadnud, kas rõõmustada või kurvastada, ühelt poolt oli ta väsinud ja tahtis puhata, kuid teisalt – ta armastas inimesi, armastas nendega tutvuda, sõbruneda, kuulata põnevaid pajatusi, ja selleks polnud paremat paika kui rong. Siin kiideldi edusammudega tööl, meenutati nostalgiliselt lapsepõlve ja noorusaastaid ning jutustati meeleliigutuse seisundis ümber terveid elulugusid, ja kui väljas pimenes ning viinapudel oli lõpukorral, vesteti poolihääli ja hammaste kriginal lähedastest, keda oli tehtud kulakuks, tunnistatud kahjuriks või lihtsalt parteist välja heidetud ja laagrisse saadetud. Kas ma tõesti jäängi üksinda, mõtles Ervin, läbi akna vaksaliümbruse maju silmitsedes; kuid siis hakkas koridorist kostma reipaid hääli ja peagi selgus, et Harkovini tuleb tal jagada kupeed üleliidulisele üliõpilaste maletšempionaadile sõitva kolme juudi noormehega.

Ervinisse suhtusid teekaaslased algusest peale väga viisakalt, mis pärast seda, kui nad kuulsid, et tegemist on Kerese kaasmaalasega, läks üle lausa aupaklikkuseks. Nad hoolitsesid Ervini nagu lihase isa eest, tõid talle teed, kostitasid võileibadega ja isegi aitasid aset teha, mis ei kukkunud neil küll eriti hästi välja, nii et Ervin pidi lõpuks ikka ise ühte ja teist linanurka sättima ja siluma. Kui ta oli juba pikali, küsisid noormehed luba, kas nad tohivad natuke võistlusteks valmistuda, mille vastu Ervinil muidugi midagi polnud, malenupud otsiti välja ning õige pea läks niigi köetud kupees veelgi palavamaks, sest hakkasid särtsuma repliigid à la: “säärase käigu peale keeraks Capa hauas teist külge” ja “küll me sellest Botvinnikust botvinja keedame”. Ervin kuulas algul muheldes, nautides eriti võimalust kätte maksta Botvinnikule, kes oli “Paul Petrovitši” suurim rivaal teel maletroonile, kuid siis otsustas samuti pisut ajusagaraid treenida ning hakkas mõtisklema Professori teesi üle, kes nii Oktoobrirevolutsiooni kui ka sellele järgnenud perioodi tõlgendas venelaste ja muulaste, eeskätt juutide varjatud võitlusena. Kui Professoril oli õigus, ja Stalinil oli õnnestunud juudid võimu juurest kõrvaldada, siis pidi taas au andma selle rahva kohanemisvõimele, sest nagu näitas ka tänase reisiseltskonna koosseis, polnud nad sugugi naasnud Berditševi või kolinud omanimelisse autonoomsesse oblastisse – ei, nad olid lihtsalt sujuvalt ümber istunud Keskkomitee laua tagant male-, ja võis arvata, et mitte üksnes malelaua taha, sest ega konstruktoridki oma joonestuslaua taga püsti seisa, rääkimata klaverist, mis polnud küll laud, aga oli palju parem kui laud, sest isegi tegi häält, mida Ervin väga hästi teadis, sest kogu perekonnast oli tema ainus, kes oli täiesti ilma jäetud musikaalsusest. Seevastu venelased pidid leppima proletaarsete elukutsetega: nad kaevasid sütt ja valasid malmi, parandasid veetorusid (ja tegid seda võimatult halvasti ja lohakalt) ning ladusid müüri, ja kui mõni neist jõudis välja autojuhi ametini, tundis ta end juba peaaegu aristokraadina – nagu kas või toosama Vladimir, kes neid Majoriga Professori juurde oli sõidutanud. Muidugi, ei male- ega veel enam klaveri- või viiulimängu saanud kaugeltki pidada klassikaliseks sinekuuriks, sest need nõudsid palju rohkem tööd ja andumust kui näiteks ühe oblastikomitee hoidmine kommunismi kursil, kuid kokkuvõttes oli siiski selge, et juutidel on revolutsioonist kõvasti kasu olnud. Aga kas see polnud ka teenitud auhind sajanditepikkuse tagakiusamise eest, kas mingil määral ei saanud seda isegi lausa õigluseks nimetada – sest kui juudid olid targemad ja andekamad, siis miks ei võinud nad tõusta ühiskonnaredeli nendele pulkadele, kus oli nende koht? Mõelda kas või, et nad olid jala maha saanud isegi pühamast pühamal territooriumil – vene kirjanduses. Mida oleks öelnud Dostojevski, kui ta oleks näinud, kuidas tema koha hõivavad selle rahvuse esindajad, kellesse ta suhtus pehmelt öeldes ettevaatusega? Näiteks Isaak Babel, kirjanik ja ratsaväelane, kelle stiilgi sadulas istumise mõjul oli muutunud kergelt “kappavaks” – kas polnud nüüd, pärast mehe rehabiliteerimist, selge, et tegemist on vene kirjanduse klassikuga? Missugune põnev elulugu: esmalt võitlus revolutsiooni eest Punaarmee ridades, siis haletsusväärne surm kusagil Lubjanka keldris – kas ei ilmestanud see suurepäraselt Professori teooriat rahvustevahelise võitluse jätkumisest nõukogude ühiskonna tingimustes? Ent kurvast lõpust hoolimata – kas polnud Babelil siiski kokkuvõttes tsaarivõimu langemisest kasu? Sest kes ta muidu oleks olnud? Parimal juhul ehk Odessa gümnaasiumi kirjandusõpetaja – aga halvemal? Rätsep, poodnik või isegi varas nagu tema kõige lustakam kangelane Benja Krik – ühesõnaga inimene, kes mõtleb vaid materiaalsetele väärtustele.

Tõsi, neid väärtusi ei unustanud Babel (ega tõenäoliselt juudid üldse) ka oma uues staatuses, Ervin oli kuulnud ühelt professorilt – mitte Professorilt, vaid teiselt, professoreid oli laagris nagu kirjusid koeri, too oli kirjandusprofessor –, et Babel olevat iga oma uue veel kirjutamatagi jutu eest juba mitu aastat ette kolmest-neljast ajakirjast avansi välja kaubelnud. Professori hääles oli sellest rääkides kõlanud kerge põlgus – kuidas tohib kunsti teenimist rüvetada labase pragmatismiga, kuid Ervin, kelle arvates kirjanikud võinuksid siiski olla natuke paremini honoreeritud kui autojuhid, suhtus Babeli tempu pigem lugupidamisega – vaat see oli juut, tõeline juut, või koguni igavene…

Kuid looduse vastu ei saanud iidseimagi rahva esindajad, nagu kõik inimesed, nii tundsid nemadki väsimust ja jäid uniseks, sest miks muidu malekäike saatvad repliigid vähehaaval aina vaiksemaks ja loiumaks muutusid? Lõppes kõik väikese kolinaga, kui odad, ratsud ja muud vigurid karpi korjati, mõnda aega kobistasid noormehed veel ringi, käisid pesemas, riietusid lahti ja ronisid igaüks oma koikule, siis saabus vaikus. Ervin lebas veel natuke, mõtiskledes selle üle, et ka Karl Marx, mees, kelle õpetuse järgi rajatud riigis ta oli sunnitud põgenema KGB eest, oli juut, haigutas siis tahtmatult ja kustutas tule.

 

Harkovis soovisid maletajad Ervinile head reisi ja väljusid, nende asemele tulid aga kolm noort naist, muuseumitöötajad Taganrogist, kes sõitsid koju üleliiduliselt Korovini konverentsilt. “Korovin oli ju emigrant, kuidas temale siin niisugune au osaks sai?” imestas Ervin teeseldult. Naised sattusid esmalt segadusse, kuid siis seletasid, et kuigi Korovin elas viimased aastad Pariisis, oli ta hingelt eht vene kunstnik, ei harjunudki välismaaga ära ja unistas naasta kodumaale. Vahepeal, tunnistasid nad, oli ta tõesti natuke põlu all olnud, kuid seda mitte niipalju emigratsiooni kui selle pärast, et ta oli impressionist. “Te ju teate, meil oli vahepeal sotsialistliku realismi hegemoonia, aga nüüd on see möödas, ka meie tõime hiljuti keldrist ühe Korovini maali üles ja riputasime seinale.” – “Kas teie muuseumis on Korovini töid?” imestas Ervin edasi ja naised teatasid uhkusega, et muidugi on, ja mitte üksnes Korovini, vaid ka Serovi, Vereštšagini ning isegi Aivazovski omi, ja üldse ei tasuvat Taganrogi muuseumi alahinnata, sest see on loodud juba möödunud sajandi lõpus. “Kas teil Vrubeli töid ka on?” ründas Ervin kohe. Talle meeldis rabada naisterahvaid eruditsiooniga, õigemini see kukkus tal välja otsekui iseenesest ja isegi sellistel aladel, kus ta kuigivõrd kodus polnud, nagu muide ka maalikunstis, mis nende peres kuulus täiesti Hermanni pädevussfääri; kuid Vrubel oli Ervinile alati imponeerinud, selle armastuse oli ta pärinud emalt, kes sageli kahetses taga, et Lermontovi kogutud teoste väljaandmine Vrubeli illustratsioonidega jäi sõja ning revolutsiooni tõttu lõpetamata. Piinlikkusega pidid näitsikud tunnistama, et Vrubel neil veel puudub, kuid see-eest olid nad hiljuti saanud Vene Muuseumist ühe Kustodijevi. “Aa, paksud turumammid ja dekolteeritud laadakaunitarid!” jätkas Ervin lõbutsemist. Taganrogi tüdrukud, nagu paljud enne neidki, olid Ervini teadmistest võlutud, ja et saavutada tema soosingut, avasid oma kohvrid ja demonstreerisid konverentsi kataloogi, milles oli ära trükitud ka nende muuseumi nimi koos tutvustatava teose nimetusega: “Verandal”, kuid ilma reproduktsioonita. “Me saatsime neile küll diapositiivi, kuid te ju teate, meie trükitööstus on veel nii algelisel tasemel, et ei tule selliste asjadega toime,” õigustasid nad end, ja et Ervinil siiski mingi ettekujutus tekiks, püüdsid üksteise võidu kirjeldada, mida nimelt maalil on kujutatud – õhtune veranda lillades toonides ja kaks neiufiguuri. “Kas teate, kes talle selle pildi jaoks poseerisid? Šaljapini tütred!” lõid nad oma arust trumbi lauda; kuid nüüd õnnestus Ervinil nad päris ära šokeerida, kui ta häbelikult pihtis, et temal paraku polnud võimalik Šaljapinit “elusalt” kuulda, sest ta oli enne revolutsiooni veel liiga väike, kuid et tema ema, isa ja vanem vend ning õde käisid korduvalt Suures Teatris ja mäletasid Šaljapinit hästi. “Muide, kuidas teile Pinza meeldib?” tundis Ervin lõpetuseks huvi. Tüdrukud vahetasid arusaamatuses pilke, ja Ervin pidi neile sõbralikult tutvustama, kellega on tegemist, lisades oma hinnangu: “Võib-olla, et Pinza hääl pole nii võimas, kuid vokaaltehnika poolest annab ta Šaljapinile mitu silma ette.” Seda viimast ei suutnud taganroglannad enam kuidagi uskuda, nende silmalaudki hakkasid koletust mõttest, et keegi võib suurest vene bassist paremini laulda, kahtlaselt värisema, kuid Ervinile vastu vaielda nad siiski ei julgenud ja vaikisid löödult. “Oo, kui te oleksite kuulnud Pinzat Pagano rollis!” õhkas Ervin, ise ka hoomates, et on liiale läinud, ja tunnistas kohe, et temagi elamused piirduvad üksnes raadioga. See rahustas pisut näitsikuid ja nad uurisid, kes see Pagano niisugune on; lõppes kõik sellega, et Ervin pidi neile ümber jutustama “Lombardlaste” süžee, mille üle nad kõik kõvasti naerda said. Kui nad olid veel natuke aega üheskoos tundnud kaasa Korovinile kui teatrikunstnikule, kelle dekoratsioonid Suure Teatri laos, ehk nagu tüdrukud ütlesid, “depoos”, tulekahju ajal ära põlesid, tundis Ervin end väsinuna, vabandas ja avas Moskva vaksalist kaasaostetud Ogonjoki. Ta püüdis keskenduda artiklile Rooma olümpiamängudest, kuid ei suutnud, ümbritsetuna tervelt kolmest nooruslikust naisest, kellest vaid üks kandis sõrmes abielusõrmust, adus ta lakkamatult seda erilist pehmust ja hellust, mida levitasid üksnes venelannad ja millega temalgi oli õnne olnud oma elus kokku puutuda.

Keeranud ettevaatlikult, et teda paitavat fluidumit mitte laiali ajada, lehte, sattus ta materjalile, mis rääkis Zara Doluhhanovast, ja kohe meenus, kuidas nad Tamaaraga olid käinud Doluhhanova kontserdil, see oli päris nende abielu alguses, kui veel miski, või peaaegu miski ei varjutanud nende suhteid. Koduteel oli Tamaara äkki laulma hakanud, laul oli Ervinile tuttav, see oli “Lily Marleen”, pärast “Casta Divat” polnud see ehk kõige sobilikum muusikalektüür, kuid Ervin kuulas esituse kohusetruult lõpuni, kiitis naist ja küsis, kas too ei tahaks hakata laulukooris käima, et oma vokaalseid võimeid edendada. Tamaara oli selle mõtte heaks kiitnud, ja mõnda aega tõepoolest ühe naiskoori harjutustel käinud, kuid peagi sellest tüdinud; ja varsti pärast seda sündiski Timo… Mälestused hoovasid kärestikujoana, ja Ervinil oli vist ees väga tõsine ja enesessesüüvinud nägu, sest reisikaaslased, söandamata teda segada, käisid üksteise järel tualetis riideid vahetamas; muide, võib-olla, et nad ka lihtsalt häbenesid tülitamast invaliidi. Naasnud, hakkasid nad tuhnima kottides, krõbistasid mingite paberitega ja seejärel kutsus üks neist, pruunisilmne Olja teda nende seltsis teed jooma. Väike kupeelaud oli kaetud nii rikkalikult, kui rongitingimused lubasid, punased tomatid lebasid kõrvuti kuukollaste juustuviiludega, eriti isuäratavalt lõhnas valge vormileib, ei puudunud ka dessert kuldküpsete viinamarjakobarate ja “koduse” magusmõrkja pihlaka-õunamoosi näol. Ervin vabandas, võttis kargud ja kelpsas käsi pesema, saadetud tüdrukute mittemidaginägevatest delikaatsetest pilkudest. Sama delikaatselt käitusid nad eine jooksul, mingilgi moel vihjamata, et ajavad juttu vigasega, Olja tundis huvi, kuhu teekaaslane siirdub, ja Ervin valetas silmagi pilgutamata, et Sotši, puhkusele. “Milleks Sotši, tulge parem meie juurde Taganrogi!” hakkasid tüdrukud innukalt kutsuma, “Sotšis on palju rahvast, aga meil on vaikne, te ei kujuta ette, kui armsad on meie puiesteed, ja Aasovi meri pole sugugi halvem Mustast merest, ja siis on meil veel Tšehhovi majamuuseum, Taganrog on ju Tšehhovi sünnilinn – aga kes Sotšis on sündinud?” lõkerdasid nad, ja Ervin juba tundiski hetkeks kiusatust, eriti kui Olja talle otsa vaadates ootamatult punastas, kuid siis meenus talle, kuidas ta Majori pool oli nagu viimane narr arvanud, et Svetlana on temasse armunud, ja ta rebis end sellest järjekordsest illusioonist lahti. “Praegu ma ei saa, aga kunagi hiljem meelsasti,” lubas ta tüdrukutele – mis oli tegelikult isegi tõsi. Tüdrukud teesklesid natuke aega kahetsust, kuid siis leppisid Ervini vankumatusega ja kinkisid talle hüvastijätuks oma muuseumi tutvustava bukleti. “Siin on aadress ka kirjas, me asume Sverdlovi tänaval, see on kesklinnas, lihtne üles leida,” seletasid nad, vaatasid kella, ahhetasid ja hakkasid asju kokku panema. Ervin sulgus endasse ja viibis sellises seisundis hetkeni, kui rong peatus. “Me siis ootame teid,” lõõritasid tüdrukud talle kupeeukselt ja kiirustasid ukse poole, Ervin, juba päris liigutatud, poetas kardinat, et neile lehvitada, kuid kardinatoru tuli konksu tagant lahti ja kukkus lauale, ta pidi hakkama sellega jändama, ning kui ta korralageduse oli likvideerinud, oli perroon tühi. Kohe tõmbaski rong kohalt, Taganrogis seisti kõigest minut, ja uusi reisikaaslasi ei lisandunud.

Rostovini jäi sõita täpselt tund.

 

 

Teine peatükk

Latinist

 

Latinist oli samuti juut, õigemini küll pool-juut isa poolt, kuid et tema ema oli olnud armeenlanna, siis voolas mehe soontes päris pöörane segu. Kui mõni laagrikaaslane kurtis, et nõukogude võim on tema rahvaga halvasti ümber käinud, kas osaliselt või tervikuna neid kuhugi küüditades, Latinist üksnes turtsatas selle peale põlglikult: “Küüditatud? Mõtleks! Juute on küüditatud juba kaks tuhat aastat, aga veel sagedamini on meid lihtsalt jalgupidi üles poodud. Ja mis armeenlastesse puutub, siis türklased nii humaanset tapaviisi kui poomine ei tunnista, nemad eelistavad elusalt praadimist…” Sõja lõpus hakkasid laagrisse jõudma kuuldused Oświęcimist ja gaasiahjudest, pärast mida Latinist üldse loobus deportatsioonide teemal kõnelemast, öeldes, et see polevat “esteetiline”. Kuid peamiselt rõhus ta muidugi ajaloo pikkusele, liitis juutide ja armeenlaste sajandeid ja sai muljetäratava tulemuse. “Kui vana sinu tšuhnaade kirjakeel on?” piinas ta Ervinit, ja kui kuulis, et juba ligemale nelisada aastat, kukkus homeeriliselt naerma. “Minu isapoolsed sugulased kirjutasid nii Vana kui ka Uue Testamendi, ja emapoolsed oskavad peaaegu tuhat viissada aastat lugeda ja kirjutada, tegelikult isegi kauem, aga kreeka keele aega ma ei arvesta, võtan alles Maštotsist peale.” Piibli osas sai Latinisti vastu üksnes religioosse vaimupimeduse argumendiga, mida ta ei eitanud ja millega seletaski oma armastust ladina keele vastu.

Tegelikult seisis Latinisti hooplemise taga hoopis füüsiline faktor, sest viisi, kuidas ta edasi liikus, oli raske kõndimiseks isegi nimetada: ta asetas täiesti ebaloomulikult põlve üles tõstes ette kord ühe, kord teise jala, kõikudes rööbiti nii ette, taha, paremale kui vasakule ja – mis kõige hirmsam – koos tema kehaga, kuid täiesti teises rütmis värises ka pea, lühidalt, Latinisti vaadates oli kogu aeg tunne, et järgmisel sammul kukub ta ninuli asfaldile ja lööb katki oma kunagi lopsaka musta juukselaka alt praegu juba päris selgelt väljapaistva tõmmu kolba. Lapsepõlves oli Latinist põdenud mingit keerulist haigust, mille nimetuses figureeris sõna “tserebraalne” ja mille täit olemust ei suutnud Ervinile seletada isegi Sophie, kõik, mida Ervin õe jutust oli taibanud, oli see, et Latinistil oli veel vedanud, sest tõbi oli küll moonutanud tema liikumisjoonise, kuid jätnud puutumata mõistuse. Laagrisse oli Latinist sattunud sama paragrahvi alusel nagu Majorgi, ainult selle vahega, et maa, mille kasuks ta olevat spioneerinud, polnud nii eksootiline – mitte Burgundia, vaid kõige harilikum Prantsusmaa: Latinist, peale selle, et ta oli Latinist, oli veel ka frankofiil ja tõlkis vene keelde prantsuse kirjanike teoseid, mida ei saanud ometi karistamata jätta.

Majorist erinevalt Latinist Ervini seljakotti endale küsima ei hakanud, ja ega Ervin oleks andnudki – lõpuks ometi tundis ta end kellegi seltsis mõnusalt, nagu võrdne võrdsega. Rostovis oli märgatavalt soojem kui Moskvas, milles polnud midagi imelikku, sest rong oli toonud teda terve ööpäeva jagu lõuna poole, ja Ervin adus, et ta läheb higiseks. Avanud mantlihõlmad, püüdis ta liikuda edasi aeglaste tõugetega, et Latinistist mitte ülearu ette jõuda. Sume pime õhtu ümbritses neid, perroon oli täis reisijaid, ühed saabusid, teised lahkusid, kolmandad saatsid, pakikandjad kolistasid kärudega, kusagilt ilmus välja terve rood madruseid, noormehed hirnusid nagu noormeestel kombeks, rumalasti ja valjusti, mingid korvidega mutikesed ründasid neid, pakkudes üksteise võidu kartulipirukaid ja tšeburekke. “Ja see on minu sünnilinn?” mõtles Ervin huviga. Isa oli kiitnud Rostovit kui kaupmeeste paradiisi, palju sellest tänaseks oli säilinud, oli ebaselge, kartulipirukad üksi ei tõestanud veel midagi, neid oli Ilovaiskiski perroonil müüdud.

Lõpuks jõudsid nad vaksaliesisele platsile ja jäid seisma bussipeatusse, mõned sammud eemale võrdlemisi pikast järjekorrast. Latinist, kes kõndimise aegu eriti rääkida ei saanud, sest oleks võinud kergesti keelde hammustada, asus kaotatut kohe tagasi tegema (ta oli hirmus lobamokk). “Meie kohtumine,” teatas ta endale iseloomulikus iroonilis-hooplevas laadis, “leidis aset ainult tänu minu fenomenaalsele vaistule – sest kui sa arvad, et ma maailma kõige vanemat toimingut sooritades tavaliselt telefonikõnedele vastan, siis sa – nagu oleks öelnud Vladimir Iljitš – eksid arhitäielikult. Ja kuna mul on parasjagu tekkinud uus armuke, siis pole mind tööst vabal ajal peaaegu võimalik kätte saada. Aga seekord, niipea kui telefon oli jõudnud paar korda prääksatada, taipasin kohe, et mind ei otsi taga endine esimene ega endine teine naine, ja isegi mitte dekaan, ning käsutasin Vanda kohe vabalt.”

“Kes ei oska eristada harilikku ja kaugekõnet,” porises Ervin heatahtlikult.

“Ja sa arvad, et ma teen kaugekõnedele erandi? Mida head mul nendest oodata on? Ega sa ometi mõtle, et ma võpatan iga pikema tirina peale – äkki on Tvardovski, ütleb: kulla sõber, juhtusin KGB-s lugema teie luuletusi, need olid suurepärased, saatke mulle ruttu üks kimp, me avaldame juba järgmises numbris?”

Latinist, peale selle, et ta oli latinist ja prantsuse keele tõlk, kirjutas veel ka luuletusi; need paistsid silma leppimatu nõukogudevastase paatose poolest ja olid nii autori enda kui ka tänulike kuulajate meelest täiesti avaldamatud; kuid kes meist sisimas ei usu imesse, nii et kes teab, võib-olla kusagil südamesopis Latinist just lootis Tvardovski kõnele, kust talle muidu oli pähe karanud selline veider idee.

“Ja mis komandeeringust sa mulle puhusid? Kuhu on sul meie kandis komandeeruda?” vahetas ta kähku teemat, ilmselt aimates, et Ervin on teda läbi näinud.

“Mind saatis kirjastus Eesti Raamat Vjošenskajasse, Šolohhovi juurde,” valetas Ervin sundimatult. “Hakkan „Vaikset Doni” eesti keelde tõlkima.”

Latinisti näole kerkis tülgastust väljendav ilme ja võis aimata, et üksnes juudi-armeenia lastetuba takistab teda reostamast kodulinna asfalti korraliku süljelärakaga.

“Seda ilget võltsingut?”

Juba laagris oli Ervin Latinisti käest kuulnud, et kohalik haritum rahvas on veendunud Šolohhovi võimetuses kirjutada ilma õigekirjavigadeta isegi harilikku pealekaebust. Levisid hüpoteesid, kes olevat romaani tõeline autor, ühed pidasid selleks kirjanik Krjukovit, teised kindral Krasnovi, Latinist ise arvas, et tegu on hoopis kellegi kolmandaga, valgekaartlasega, kes teoses kujutas end noorema Listnitski nime all – ühesõnaga, ükskõik kes, ainult mitte Šolohhov. “Ta ei saanud seda kirjutada, sest ta ei saanud seda kirjutada,” väitis Latinist temperamentselt, “mõistad, ta oli Esimese maailmasõja ajal poisike, rindel ei käinud, kükitas staniitsas, romaanis on aga terve hulk lehekülgi lahingutest, Peterburist ja muudest asjadest, millest temal polnud aimugi.” Latinist, nagu paljud teised, oli veendunud, et Šolohhov varastas kusagilt „Vaikse Doni” käsikirja, “solkis” seda natuke punase propagandaga ja viis kirjastusse.

“Kas sa tõesti midagi paremat ei leidnud?” turtsatas ta.

“Mida?”

“No ma ei tea…”

Oli näha, et Latinist mõtleb pingsalt, kuid ei suuda midagi välja haududa: kogu oma nõukogudevastasuse juures oli ta piisavalt arukas mõistma, et neid raamatuid, mida tema tõlkimisvääriliseks peab, Glavlit avaldada ei luba.

“Oma lõbuks ma „Doktor Živago” luuletusi tõlkisin natuke,” lisas Ervin häbelikult.

Romaani ennast ta lugenud polnud, kuid luuletuste osa oli Lydia kusagilt samizdati kujul hankinud ja paariks päevaks Ervinilegi andnud, kes need käsitsi kladesse ümber kirjutas.

“See on ka parim, mis selles raamatus on,” mühatas Latinist, ajas silmad taeva poole, kuhu olid jõudnud ilmuda esimesed tähed, ja kukkus etlema: «Мело, мело, по всей земле, во все пределы…»

«Свеча горела на столе, свеча горела,» haaras Ervin temalt järje üle.

Lüürilise seansi katkestas Lvovi autotehase marki buss, mis bensiinivingu levitades ette loksus ja hirmsa kriginaga peatus. Esiuks sattus otse nende nina alla, küllap oli Latinist nii rehkendanudki, kuid abi sellest oli vähe, sest juht avas ainult tagaukse, mis kohe kutsus esile märgatava tõuklemise järjekorras.

“Viruta karguga,” soovitas Latinist.

Virutama Ervin ei hakanud, kuid kergelt ukse pihta koputas küll, ja sootuks mitte tulemuseta. Paraku oli viivitus Latinisti plaanile halvasti mõjunud, sest peale ukerdanud, avastasid nad, et invaliididele mõeldud kohad on juba hõivatud kahe nolgi poolt.

“Marss plats puhtaks, kas te ei näe, et bussis on Suure Isamaasõja veteran!” käratas Latinist, Ervini karkudele osutades.

Nolgid mõõtsid Ervinit skeptilise pilguga, siis kummardus üks teisele lähemale ja sosistas midagi kõrva, mille peale too valjusti hirnahtas.

“Kuidas te söandate irvitada Punatähe ordeni ja medali Vapruse eest kavaleri üle?” sattus Latinist raevu. “Mõelge sellele, et kui teda poleks olnud, viksiksite teie praegu fritsude saapaid, ja kui lohakalt, saaksite sama saapaga pehmesse kohta!”

Mis nolkidele just mõjus, kas Punatäht, saapad või Latinisti kõva hääl, oli raske öelda, kuid kohad nad vabastasid. Latinist tõukas Ervini aknaalusele pingile, vajus ise tema kõrvale, hingeldas veel pisut, teeseldes, et rahuneb ärritusest, ja ütles vaikselt:

“Nendega teisiti ei saa.”

“Mis sa arvad, mida ta oma semule sosistas?” küsis Ervin tasa vastu.

Latinist kukkus itsitama.

“Küllap tundis huvi, kummal poolel see ühe jalaga onkel sõdis,” pakkus ta, puudutas siis näpuga Ervini drappmantlit, heitis kõõrdpilgu tema kaabule ja valgele siidsallile ning jätkas: “Õige kah, prillid eest, ja pesueht Ribbentrop.”

“Moskvas astus mulle vaksalis juurde üks võõras, pidas Vassili Grossmaniks,” tunnistas Ervin.

Sõita tuli kaua, Ervin püüdis aknast välja vaadata, kuid tänavad olid halvasti valgustatud ja ainus, mis talle silma torkas, oli parkide ja puiesteede küllus; see pani teda imestama, sest isa oli kõnelenud Rostovist kui tolmusest ja varjuta linnast. Ta mainis seda vastuolu Latinistile.

“Jaa, mina ka ei tundnud viiekümne kolmandal, kui rongilt maha astusin, eksterjööri äragi,” nõustus too. “Tekkis täiesti absurdi tunne: seisad tänavanurgal, mida hästi mäletad, ja kõik majad ümberringi on võõrad. Alles hiljem taipasin, milles asi: mul jäi vahepealne faas, rusude oma, nägemata.” Ta vaikis hetke ja lisas: “Meil sinuga jäi üldse palju nägemata.”

Jah, mõtles Ervin, paradoksaalne, kuid nii see oli: nemad, kes nad sõja laagris mööda saatsid, pääsesid tänu sellele pommitamisest ja tulistamisest, Katjuušade vingumisest ja Junkersite undamisest, okupatsioonist ja evakuatsioonist, rindest ja tagalast, partisanivõitlusest ja teistest, saksa koonduslaagritest, neil polnud tarvis toidukaardiga normileiva järjekorras seista ega mobilisatsiooni eest metsa põgeneda; ühesõnaga, nende kogemus oli sootuks teistsugune kui ülejäänud Nõukogude Liidul, kes sõdis, riskis eluga ja jõudis välja Berliini. Ajalugu oli mingis mõttes neist otsekui mööda läinud.

Lõpuks jõudsid nad pärale, “Lenini tupikusse”, nagu ütles Latinist – tegelikult kandis umbtänav, kus ta elas, küll teist nime, kuid hargnes ta tõesti Lenini puiesteest. Siingi kasvasid puud, varjates oma kohevate kroonidega seda vähestki laternavalgust, mis üksikute kollaste laikudena asfalti elustas, nii et ühes pimedamas kohas Ervin komistas ja pidi ninuli lendama.

“Ettevaatust, kui silmnäo veriseks kukud, ei taha Rostovi pruudid sinuga sehvti teha!”

“Ma arvan, et vaevalt neil praegugi selleks erilist isu tekib,” nentis Ervin melanhoolselt.

Kuid nüüd muutus Latinist ootamatult kirglikuks; see tähendab, kirglik oli ta alati, aga nii pöörasena polnud Ervin teda kuigi tihti näinud.

“Sina kuradi molu, sa hüppad nagu kits, ja sa julged haliseda? Kui sa mind telefonis hoiatasid, et oled invaliidistunud, mõtlesin, kust kurat ma selle auto võtan, millega see jalutu ja kätetu tomp vaksalist koju toimetada? Meie Rostovi vigased oleksid õnnelikud, kui neil selline protees oleks, enamikul pole muud kui kargud. Ja mis mina pean rääkima, kes ma oma elus kahte sammu pole ka saanud sirgelt käia? Aga ometi, susi sind söögu, on mul eitesid jalaga segada, vaatan ja valin, kes hingelt peenem ja ihult lopsakam. Oleks mul sinu väljanägemine, ma alla komsomolikomitee sekretäri üldse kedagi oma sängi ei lubaks…”

Selle pika ja tulise monoloogi lõpuks oli toimunud kaks märkimisväärset sündmust: Ervinit haaras piinav häbi oma viriluse pärast, ja nad olid jõudnud Latinisti majani.

 

 

 

Korter oli tühi, Latinisti seletust järgi töötas tema uus armuke kiirabis ja pidi saabuma ööpäevasest valvest alles hommikul, kui ka siis – see sõltuvat, kas armukese mees sõidab komandeeringusse või ei. “Aga võib-olla mingit armukest polegi?” mõtles Ervin, kes kuidagi ei suutnud tõsiselt võtta Latinisti bravuuritsemist (tagatipuks teatas too, et “juhm sarvekandja” on ametis Rostselmašis, ja veel parteiliinis); ent pisut ringi vaadanud kabinetis, kuhu peremees ta juhatas, leidis ta, et siin valitsev suhteline kord ja puhtus ei vasta tõesti Latinisti boheemlase mentaliteedile, mille poolest too Professorilegi silmad ette andis: raamatud ei vedelenud põrandal, vaid seisid korralikult üksteise kõrval kõiki seinu maast laeni täitvatel riiulitel, ja isegi rohelise abažuuriga laualamp kirjutuslaual oli tolmust puhtaks pühitud.

“Võrreldes laagriga pole väga vigagi, eks?” küsis Latinist.

Latinist oli ellu jäänud tänu oma ladina keele oskusele: kui laagris hakati otsima asendajat vabanenud velskrile, oli ta end tutvustanud arstiteaduskonna neli kursust lõpetanud isikuna ja tõenduseks lugenud ette haiguste ladinakeelseid nimetusi. Hiljem oli medpunkti ülem loomulikult taibanud, et tegemist on isehakanuga, kuid minema ei kihutanud, halastas, olgugi et Latinist oli hirmus kohmakas, veel kohmakam kui Ervin, ja kõik tema sidemed kukkusid välja nagu sasipuntrad.

Kui peremees oli lahkunud kööki õhtusööki valmistama, astus Ervin otsejoones lähima raamaturiiuli juurde. Raamatuid oli Latinistil palju, nii palju, et Ervin tundis kadedust – tema Tallinna raamatukappi poleks veerandki siit ära mahtunud. Venekeelsete teoste kõrval lebas terve hulk prantsuskeelseid, Latinist oli ikkagi selle ala asjatundja, ja pealegi elas tal Prantsusmaal üks tädi, kes võimaluse piires varustas õepoega kirjandusega. “Küll siin oleks, mida lugeda!” mõtles Ervin. Tema prantsuse keel polnud muidugi enam see, mis nooruses, kuid kui sõnaraamat appi võtta, peaks varsti kõik meenuma. Ervin tõmbas esimese ettejuhtuva köite riiulist välja ning jahmatas – see oli Kommunistliku Partei manifest.

“Mis ajast sa marksismi-leninismi klassikuid oled hakanud hindama?” küsis ta irooniliselt, nähes, et Latinist on taas uksele ilmunud.

Latinist kukkus laialt irvitama.

“Vaata sisse ka.”

Ervin toimis soovituse järgi ja avastas, et tiitellehele on märgitud hoopis teise, talle tundmatu teose nimi.

“Konspiratsioon,” seletas Latinist, muigega kviteerides Ervini hämmingut. “Mis sa arvad, kui tädi mulle panderolliga sellise raamatu saadaks, mida selle kohta ütleks valvas nõukogude toll? Aga nüüd on kõik puhas, kisuvad paki lahti ja näevad – ahhaa, see on meie mees, loeb Marxi ja Engelsit.”

Latinist astus vastasriiuli juurde, kummardas ja hakkas midagi otsima.

“Mida sa praegu tõlgid?” küsis Ervin.

“„Vabaduse teid”.”

“Mis see on?”

“See…” Latinist pidas pausi, otsekui mõeldes, mida nimelt vastata, ja ajas end isegi uuesti sirgu. “ See on viimane prantsuse romaan. Ma pean silmas tõelist romaani, mitte neid jutukesi, mida nad viimasel ajal romaaniks nimetavad.”

“Ja kes on autor?”

“Oh, ära parem küsi. Häbi tunnistadagi: üks punasevõitu mehike. Aga kirjutab ta lurjus päris hästi. Muidugi mitte nagu Balzac, aga tänapäeva kohta pole viga. Jean-Paul Sartre on tema nimi.”

Nimi tundus Ervinile tuttav, ta püüdis meenutada, kus ta seda kuulnud oli.

“Ega tema see eksistentsialismi rajaja ole?”

“Tema jah,” nõustus Latinist. “Nii-öelda nende vastus Chamberlainile, või õigemini, nõukogude ateismile. Sa mõistad, pärast seda, kui tervelt kolm koera on õnnelikult kosmoses ära käinud, tekib küsimus, miks see halli habemega vanamees, kes peaks otsekui pilve serval kükitama, nende haukumise peale teist nägugi ei tee? Penid, tõsi, tiirutasid orbiidil üsna hiljuti; aga eks targemad inimesed selleks ongi, et niisuguseid asju ette näha. Lühidalt – et sind mitte pikalt piinata – nendel targematel inimestel seal Läänes hakkas juba ammu häbi, et ühel varem nii mahajäänud maal nagu Venemaa on söandatud vanajumal olematuks tunnistada, samal ajal kui nemad peavad ikka veel pihil käima. Kommunism alternatiivse usundina neid ei rahuldanud, nad hakkasid otsima oma varianti ja leidsid, et kui kõrgem kohtumõistja puudub, siis järelikult on inimene oma olemuselt vaba. Kuidas ta selle vabadusega ümber käib, on muidugi juba iseasi. Võimalusi on palju, siit ka romaani pealkiri.”

Lõpetanud tiraadi, kummardus ta uuesti, kahmas riiulilt Shakespeare’i ja Swifti vahel haigutavast loomulikust nišist pooliku konjakipudeli ning õõtsus toast välja.

Ervin järgnes talle erutatult ja karkudeta – kitsas koridoris oli hõlpus seinale toetudes tasakaalu hoida.

“Tähendab, see kõik polnud siiski asjata?” küsis ta, seisatanud köögilävel ja püüdes läbi suitsuse ruumi tabada Latinisti pilku.

Latinist ei vastanud kohe, sest oli ametis omletiga, mis oli jõudnud tema äraolekul kärssama minna.

“Mis polnud asjata?” päris ta läbi särina.

“Kõik. Näiteks meie kannatused. Ma kohtasin rongis kolme Taganrogi tüdrukut…” Ervin jutustas lühidalt oma tutvusest muuseumitöötajatega. “Tead, kui tore oli neid vaadata. See on mingi täiesti teine, just nimelt vaba põlvkond. Neid pole sunnitud pühapäeviti kirikus käima ja pappide joru kuulama, kui nad midagi usuvad, siis vaid ilu ja armastust. Ma vaatasin neid ja mõtlesin: varem küll tüdrukud sellised polnud. Ja nüüd kuulan sind ja saan teada, et selline põlvkond pole sündinud mitte üksnes meil, vaid kogu maailmas, ja et meie – meie oma autodafeega,” Ervin tundis, et muutub pateetiliseks, kuid ei suutnud end pidurdada, “näitasime neile, kui nii võib öelda, valgust.”

Ta vakatas, sest klomp tõusis meeleliigutusest kurku; ilma oleks ta veel kaua kõnelnud.

Latinist, kes oli Ervini kõne jooksul lõpetanud lauakatmise ja isegi köögi ära tuulutanud, tõstis nüüd oma suured mandlikujulised pruunid silmad ja silmitses teda pikalt.

“Ma arvan, et tegelikult ei usu need tüdrukud muidugi mitte armastust,” porises ta heatahtlikult, “vaid selle hallutsineeriva seisundi materiaalset väljendust ehk lihtsalt öeldes…” – ja ta lõpetas lause vänge roppusega: klassikalisest haridusest hoolimata polnud Latinist minetanud oskust pruukida vene keele rikkalikku sõnavara kogu selle ulatuses, ja mis künismi puutus, siis selles osas polnud talle terves laagris võrdset. “Kuid teisalt: mis võiks meil selle vastu olla?” Ja ta osutas seina ääres seisvale taburetile: “Mida sa seisad, ega sa loendusel ole.”

Omlett tomatitega oli küll pisut kõrbenud, kuid isegi sellisel kujul maitsev. Ervin, kes polnud säärast rooga varem proovinud, sõi ja kiitis.

“Ah, see mõni asi, nii-öelda poissmehe valvelõuna,” oli Latinist tagasihoidlik, “vaat kui Vandal õnnestub homme siia lipsata, lasen tal sulle baklažaane praadida.”

Nad sõid ja jõid, ning kui kõhud olid täis, valas Latinist tassidesse kanget laagriteed ning käratas:

“Noh, tunnista üles, kuhu sa tegelikult sõidad! Ära arva, et ma su Vjošenskaja loba uskuma jäin. Ma loodan, sa halastad mulle kui samuti invaliidile ja ma ei pea tuigerdama tuppa ja tooma möödunudaastast Šolohhovi päevade bukletti, kus on kirjas kõik need kakssada viiskümmend keelt, millesse tema vargus tõlgitud on, eesti keel sealhulgas?”

Ervin jäi esimesel hetkel sõnatuks, tema peas pöörles paaniline mõte: mida kokku luuletada? – kuid siis meenus talle kusagilt loetud aforism, et parim vale on tõde.

“Minu vastu hakkas huvi tundma KGB ja ma otsustasin mõneks ajaks nende silma alt kaduda,” tunnistas ta siiralt.

Mürgitamisest ta igaks juhuks rääkima ei hakanud.

Latinist ei teeselnud uskumajäämist nagu Major, ta ei hakanud kohtlema Ervinit nagu arst raskesti haiget – ta üksnes noogutas rahulolevalt.

“Seda ma arvasingi.”

Valanud mõlemale veel konjakit, ütles ta toosti:

“Et nad kõngeksid!”

Ja kui nad olid tühjendanud pitsid, jätkas asjalikumal toonil:

“Ma ei hakka sult pärima, millega sa neid ärritasid: tahad, räägid, tahad, ei räägi. Meie ajal on parem, mida vähem sa tead. Kuid ühte ma sulle ütlen: kuhugi edasi sõita pole sul tarvis. Ja kuhu sul ongi sõita? Sellise väljanägemisega peetakse sind igal pool kinni kui saksa spiooni. Võid minu juurde jääda, kuni asi vaibub. Kohalike nuhkidega, ma arvan, tuleme toime. Üks elab siin otse minu pea kohal, korrus kõrgemal, annan tema tütrele järeleaitamistunde, nii et küll ta suumulgu kinni hoiab. Rõivad vahetame sul ära, Ribbentropi reinkarnatsiooni Rostovile tarvis ei ole. Minu omad sulle selga muidugi ei lähe,” (Latinist oli Ervinist peajagu lühem), “kuid milleks on meil siis nõukogude kaubandusvõrk? Ja kui me kaubamajast midagi sobilikku ei leia, siis selleks puhuks on meil üks Vanda sõbranna, kes täiesti ametlikult spekuleerib välismaa hilpudega – ta on komisjonikaupluse direktor. Mis pesupesemisse puutub, siis pärast sõda pole ühelgi alla saja aastasel mehel sellega probleeme, küll leiame sullegi mõne heatujulise näitsiku – ja ma loodan, et sa ei võtnud pesupesemist sõna-sõnalt. Sinusugune ilus mees ei tohi ometi roostetada! Üldse ma arvan, et kui kohalikud naised sind näevad, nad kisuvad su ribadeks. Mul on siin paar naabritüdrukut, ma juba mainisin neile, et mulle tuleb külaline Eestist, advokaat, oleksid sa näinud, kuidas nad erutusid. Või tahad äkki näitlejannadega amüseerida? Seegi on võimalik, teater on meil kehv, niikuinii igavlevad. Hiljuti etendati Richard III, ma vaatasin seda jama ja mõtlesin – anna andeks minu perverssed assotsiatsioonid –, vaat kui Ervin lavale lasta, ta alles näitaks neile, mis asi on näitekunst…”

Ideesid voolas Latinistil nagu varrukast, fantaasia oli tal alati võimas olnud – otsekui kompensatsiooniks alandava haiguse eest; Ervin kuulas ja tundis, et silm hakkab kinni vajuma, tõhus õhtusöök ja armeenia konjak olid teinud oma töö. Ta vist isegi haigutas lõpuks tahtmatult, sest Latinist, heitnud pilgu kellale, katkestas poole sõna pealt monoloogi ja õõtsus kabinetti, külalise jaoks diivanile aset tegema.

 

 

 

Öösel ärkas Ervin mingi ragina peale. Ta tõusis, võttis kargud ja hüppas pesuväel koridori. Praokil köögiukse vahelt paistis valgust – Latinist istus poolkummargil köögilaua taga, kõrv peaaegu vastu raadioaparaati, püüdes läbi segajate kuulda nõrka metalset diktorihäält. Ta oli nii hõivatud oma toimingust, et ei märganud Ervinit, enne kui too taburetile laskus ja kargud kolksuga käest pani, siis ta võpatas ja tõstis pilgu – ning, nagu Ervin tähele pani, vilksatas pruunidest mandlisilmadest viivuks läbi kõige ehtsam loomahirm.

“Mida huvitavat räägitakse?” küsis Ervin, millegagi reetmata, et on märganud sõbra ehmatust.

“Oo, uudised on vapustavad! Hruštšov andis teel Ameerikasse intervjuu Timesile, ja tead, mida ta ütles? Et kapitalistid võiksid juba ükskord mõista: sotsialism on end kindlustanud terves reas maades ning areneb edukamalt kui kapitalistlik kord. Kuidas see sulle meeldib?”

“Ma arvan, ta esitab soovitut tegelikkuse pähe.”

“Nojaa, sina saad sellest aru, aga jänkid võtsid tema sõnu tõsiselt,” hakkas Latinist irvitama. “Nad olid niivõrd rabatud, et piirasid Nikita territoriaalset vabadust Manhattaniga. Et äkki pöörab veel Ameerika sotsialismiusku. On alles idioodid, eks?”

“Aga miks sa üldse arvasid, et ameeriklased peaksid targad olema?” küsis Ervin vastu.

Latinist jäi talle oma suurte pruunide silmadega otsa vahtima, ja siis tunnistas, et teda tõepoolest iseloomustab rumal komme võõraid inimesi – ja rahvaid – üle hinnata.

Uni oli läinud ja nad istusid veel kaua üleval, arutades Aafrika dekoloniseerimist, Saksamaa jagamist ja üldse rahvusvahelist olukorda. Latinist teadis rääkida, et pingelõdvenduspoliitika on läbi kukkunud, Hruštšovil ei õnnestunud Poliitbürood selle vajalikkuses veenda ning ta oli sunnitud tegema kannapöörde, milles ameeriklased oma luurelendudega ja eriti Powers teda tublisti aitasid, niisiis polevat lähemal ajal midagi head loota, külm sõda jätkub ja hea, kui ta kuumaks üle ei lähe. Ervin oli optimistlikum, ta arvas, et pärast nii kohutavat tapatalgut nagu Teine maailmasõda ja eriti pärast Hiroshimat on inimesed mõistlikumaks muutunud.

Väljas juba hahetas, kui nad viimaks magama vajusid.

 


Kolmas peatükk

Naabrinnad

 

Hommikul läks Latinist ülikooli loenguid pidama ja jättis Ervini üksi.

“Kohv on termoses, kohupiim ja keefir külmkapis, leib laual, võti esikus naela otsas, kui jalutama tahad minna,” jagas ta enne lahkumist näpunäiteid. “Ma ise tulen hilja, mul on täna pikk päev, kõigepealt ülikoolis ja siis veel meditsiiniinstituudis. Olen neil ühekorraga nii õppejõu kui ka näitliku õppevahendi eest. Ära nukrutse, loe, lõbusta Vandat, kui ta tuleb baklažaane praadima, homme olen prii, siis võtame midagi koos ette. Mul on siin üks tuttav hästi teeniv nõukogude kirjanik, muide, nii imelik, kui see pole, aus poiss, tal on mootorpaat, helistan talle, äkki viib meid Donile sõitma.”

“Kas siin kalu on?” tundis Ervin huvi.

“Kalu?” Latinisti pruunides silmades välgatas kaval säde. “Siin on selliseid kalu, mida sina elus pole näinud. Ei mahu paati ära.”

Ta seisis juba esikus, lühikest kasvu, kõhn, aga sitke, suure kongus ninaga ja kortsus näonahaga, hõredad mustad karvad kaunistamas tõmmut kolpa, ja kui ta viimase frivoolse nalja saateks naeratas, paljastusid tema laagrivintsutustes imega säilinud valged tugevad hambad. Ervinil oli hirmus tahtmine astuda paar sammu ja emmata Latinisti kogu oma allesjäänud jõuga, aga ta kartis, et mõjub sentimentaalselt. Viimast korda pannud Ervini südamele, et too tunneks ennast “nagu kodus”, kahmas Latinist portfelli ja tuikus uksest välja.

Kuhugi kiiret Ervinil polnud, ta jõi rahulikult kohvi, sõi lauale valmis pandud hommikueinet, Krakovi vorsti ja Kostroma juustu, kohalikku kohupiima ja mett, naasis seejärel kabinetti, võttis riiulist “Kommunistliku Partei manifesti” ning istus kirjutuslaua taha. Esimesed prantsuskeelsed laused tundusid võõrad ja ta pidi mitu korda sõnaraamatusse vaatama, kuid vähehaaval ta harjus, süvenes, ja lausa võpatas, kui uksekell helises.

Küllap Latinisti armuke, mõtles ta, tõusis, läks esikusse ja avas ukse. Seal seisiski noor naisterahvas, seljas kittel, kuid mitte valge, nagu võinuks oodata kiirabiarstist, vaid tavaline, kirju, selline, millega toimetatakse köögis.

“Küllap vahetas autos ära,” mõtles Ervin.

“Tere päevast,” teretas ta sõbralikult. “Astuge edasi, minu nimi on Ervin Buridan, ma olen Viktori vana sõber.”

“Tean,” kähistas külaline vaikselt, ja ehkki Ervin oli talle tee täies ulatuses vabastanud, litsus end poolküljetsi piida äärest esikusse.

“Ja teie olete vist Vanda,” tegi Ervin loogilise järelduse.

Naine heitis talle kõõrdpilgu: tal olid süsimustad, kuid elutud, otsekui klaasist silmad.

“Ei, mina olen Irina.”

“Irina?” kordas Ervin üllatunult.

Alles nüüd taipas ta, et külalise olekus oli midagi, mis tõesti ei sobinud kokku meditsiiniga, pigem võinuks teda pidada näiteks markitandiks.

“Nojaa, Irina,” kordas külaline. Tema näol püsis kinnine ja murelik, et mitte öelda kuri ilme. Siis äkki heitis ta Ervinile kiire pilgu, kuid mitte enam kõõrdi, vaid otse, ja tema silmades läigatas röövellik helk.

“Kas te mind sisse ei kutsugi?”

See oli vist esimene kord Ervini elus, kui talle küll kaudselt, kuid siiski tehti etteheide viisakusetuses, ja ta reageeris sellele valulikult, hakkas rabelema, mõeldes, kus nimelt on sünnis ootamatut külalist vastu võtta, siirdus juba justkui köögi poole, kuid tabas veel ühe, seekord solvunud pilgu, ning otsustas kabineti kasuks.

“Palun, tundke end nagu kodus.”

Irina tundiski end nagu kodus, ta istus ukse kõrvale nurka taburetile, viskas jala üle põlve ja hakkas seda kõigutama. Ehkki ta oli ignoreerinud nii diivanit kui ka tugitooli, ei tekkinud Ervinil vähimatki kahtlust, et valiku põhjuseks polnud mitte häbelikkus, vaid harjumus – jäi mulje, et Irina on selles kohas ja sellises asendis istunud kümneid kordi.

“Ma nägin, kui te eile tulite,” kähistas ta, ja saatis Ervini poole veel ühe röövlipilgu, lisades sellele nüüd ka naeratuse – õigemini, naeratuseks oli seda raske nimetada, pigem oli tegemist irvega, mis paljastas – võib-olla meelega – suu ülemises vasakus nurgas läikiva kuldhamba.

“Aa, te olete siis Viktori naabrinna!” taipas Ervin lõpuks.

“Aga kes siis veel?” naeratas Irina taas, ja Ervinile tundus viivuks, et naine tegi talle välkkiirelt silma.

“Võib-olla soovite midagi? Tass kohvi?” pakkus Ervin.

“Ei tasu, hommik alles,” venitas Irina ebaloogiliselt – millal siis veel kohvi juua, kui mitte hommikul? –, kuid enesekindlalt, otsekui oleks ta veendunud selles, et kõik mõistlikud inimesed joovad kohvi ainult õhtuti.

“Mida ta must tahab?” mõtles Ervin. “Kas tõesti on Latinistil õigus, ja see on potentsiaalne pruut, kes on tulnud mind uurima ja ennast näitama?”

Ta vaikis, teadmata, millest alustada juttu ja lootes, et külaline ise initsiatiivi üles näitab. Too aga ei tõtanud, istus ja kõlgutas jalga, loopides Ervini poole üpris häbituid pilke, pistis siis käe kitlitaskusse ja tõi välja sigaretipaki.

“Asmolovi omad,” naeratas ta uhkelt, otsekui oleks tegemist kalli ja haruldase suitsumargiga.

Ervin vaatas toas ringi tikkude otsingus, kuid Irina jõudis temast ette ja tõmbas ise kitlitaskust topsi. Osava liigutusega kraapsas ta tuld, süütas sigareti ja puhus suust välja paksu suitsupilve.

“Ilus linn see Sotši,” teatas ta äkki täiesti seosetult.

Lõpuks ometi avanes Ervinil võimalus arendada seltskondlikku vestlust.

“Jutustage, mille poolest ta ilus on? Mina pole kordagi Sotšis käinud.”

Küsimus valmistas Irinale kimbatust, ta tõmbus kühmu ja vastas alles pärast pikka mõtlemist:

“Mis seal ikka jutustada, ise peab nägema…”

“Igale poole ei jõua,” kurtis Ervin, “sellepärast mulle meeldibki kuulata pajatusi kaugetest linnadest. Ja lugeda reisijuhte. Kui Flaubert’il oli tarvis kirjeldada mõnda linna, kus ta ise polnud käinud, võttis ta abiks reisijuhi.”

Irina saatis tema poole väga kahtlustava pilgu.

“Flaubert’il?”

“Jaa, teate küll, „Madame Bovary” autoril.”

Teema ei paistnud Irinat eriti köitvat, igatahes ta ei tõtanud seda jätkama, kõigutas jalga ning suitsetas, puistates tuhka sigaretipaki ümbert võetud tsellofaani, ning viimaks lausus:

“Aga meil tehti siin hiljuti uus restoran lahti, Engelsi tänaval, kaubamaja kõrval.”

Restoran Ervinit ei huvitanud, kuid ta otsustas kasutada võimalust, et tutvuda Rostovi topograafiaga.

“Kas te seda oskate öelda, kus asub Suur bulvar?” küsis ta.

Irina sattus uuesti kimbatusse.

“Suur bulvar?” kordas ta rabatult, otsekui kuuleks esimest korda sellise tänava nime.

“Minu vanemad elasid kunagi Rostovis, ja just Suurel bulvaril. Ja mina, uskuge või ärge uskuge, olen seal sündinud. See oli muidugi väga ammu, tsaariajal.” Viimase lause lisas Ervin häbelikult, sest see reetis tema vanuse, mis Irina eluaastaid arvestades pidi mõjuma mastodontlikult.

Irina muutus surmtõsiseks, ta kortsutas kulmu, otsekui püüdes kogu jõust meenutada, kus Suur bulvar, kauge külalise sünnitänav, võiks asuda, ja Ervin märkas alles nüüd, kui sarnakad on tema põsed ja kui madal – laup. Koos metsiku, kinnise pilguga andsid need tunnistust ägedast ja taltsutamatust meelelaadist, ning Ervinile meenus, et isa oligi kasakanaisi just sellistena iseloomustanud.

Äkki läbis Irina nägu kergendus ja ta naeratas taas laialt, nii et kuldhammas läikis.

“Homme ütlen, mul töötab sõbranna passilauas,” teatas ta, tegi Ervinile veel korra silma, kustutas suitsu ja tõusis. “Seal restoranis, Engelsi tänaval, on mul üks tuttav kelner, ta vaatab, et kõik oleks tipp-topp…”

“Visa tüdruk,” mõtles Ervin, “loodab, et ma vihjest aru saan.”

Ta saatis Irina esikusse ja avas viisakalt ukse. Enne lahkumist seisatas näitsik ukselävel, heitis Ervinile viimase röövelliku pilgu ja sosistas magusalt:

“Kuidas siis on, ah? В Сочи, на три ночи?[1]

Viimane lause meenutas Ervinile eesti rahvaluulet, kus domineerisid samuti puht kõlale üles ehitatud mõttetud kujundid. Miks Sotši, aga mitte näiteks Suhhumisse, ja miks just kolmeks ööks, aga mitte kaheks või neljaks?

“Elame-näeme,” vastas ta diskreetselt, soovimata daamile pettumust valmistada.

Hetke pärast kolksatas välisuks, ja Ervin jäi taas üksi. Tuba tundus äkki kuidagi tühjana, raamatud seisid elutult riiulis, isegi õhus rippuv tolm oli otsekui tardunud. “Kui ammu see oli, kui ma viimati olin armunud,” mõtles Ervin. Nooruses juhtus seda sageli, Hermannile isegi meeldis teda selle eest tögada, et ta esimese võrgutava naeratuse peale oli valmis pea kaotama, kuid pärast abiellumist oli see osa elust lõppenud. Võib-olla tõesti lüüa kõigele käega, võtta Irina kaasa ja põrutada temaga Sotši – ja miks kõigest kolmeks ööks, võis ka kauemaks, kuni raha jätkub. “Aga edasi?” mõtles ta. Külaline ei paistnud kuuluvat naiste hulka, kes mehega pärast seda, kui tolle rahakott tühi, enam jännata viitsivad. Või kes teab? Väline mulje võis olla petlik, järsku põksus selle röövlipilgu omaniku rinnas truu süda?

Ta istus uuesti kirjutuslaua taha ja võttis kätte alustatud raamatu. Teos köitis teda ja ta luges mitu peatükki järjest, vaid haruharva sõnaraamatusse piiludes, kui jälle helises uksekell.

“Kas tõesti tuli röövliplika tagasi?” mõtles Ervin magusa erutusega – ta oli sisemiselt juba küps selleks, et tellida takso ja sõita Engelsi tänava restorani.

Kuid uus kell oli teistsugune, Irina oli helistanud lühidalt, vaid ühe põgusa tirtsu, praegu aga kõlas pikk lõbus tirin.

“Küllap nüüd on Vanda,” arvas Ervin ja läks uuesti ust avama.

Ainsast pilgust piisas, et veenduda – seegi kord pole tegemist kiirabiarstiga. Lävel seisis kõigi neitsilikkuse tunnuste, ilmsüütu pilgu, pika patsi ja õhetavate põskedega mitte vanem kui kaheksateistkümneaastane neiu, seljas, nagu Irinalgi, lihtne kodukleit.

“Oih!” häälitses neiu Ervinit nähes, läks näost tulipunaseks ja langetas pilgu kiiresti ukse ees lebavale räbaldunud jalamatile. “Kas Viktor Markovitši polegi?”

“Viktor Markovitš läks tööle,” teatas Ervin isalikult.

“Oih! Aga kas Vanda Anatoljevna pole veel tulnud?”

“Veel pole.”

“Oih!” ahhetas neiu kolmandat korda, ja tõstis hirmsa tahtejõuavaldusena pilgu Ervinile. “Aga kas teie olete Ervin Aleksandrovitš?”

“Kust ta minu nime teab?” mõtles Ervin kerge kahtlusega, kuid taipas siis, et küllap on Latinist selle kõiki konspiratsioonireegleid eirates välja lobisenud.

“Jaa, olen küll. Aga kes teie olete, kui küsida tohib, kas veel mõni Viktor Markovitši naabrinna?”

Peljates, et talle tehakse taas märkus ebaviisakuse kohta, astus Ervin ukselt eest ja tegi kutsuva liigutuse; see külaline, erinevalt eelmisest, kõhkles viivu, kuid vupsas siis esikusse.

“Jaa, minu nimi on Natalja, Viktor Markovitš palus, et ma teil silma peal hoiaksin.” Tüdruk punastas jälle. “Selles mõttes, et aitaksin, kui teil midagi tarvis on.” Ta kogus end ja muutus julgemaks. “Kas teil siis on midagi tarvis? Ma võin teile mune praadida. Või äkki on teil vaja midagi pesta või triikida?”

Nataljalgi olid tumedad silmad, kuid mitte süsimustad, vaid tumepruunid, suured ja ümmargused, pikad mustad ripsmed ja paksud, keskelt peaaegu kokkukasvanud kulmud. Ta oli pikem kui Irina, Ervinile umbes lõuani, sirge seljaga ja kõrge noorusliku rinnaga – ning see rind, kerkides ja langedes kitli all, nagu töötaks tema sees tugev pump, lausa kutsus end embama, suudlema, kas või hammustama – ja tüdruk sisimas ilmselt otsiski tarka täiskasvanud meest, kellele alluda, keda ustavalt, koeralikult teenida.

“Või on teil midagi poest vaja?” jätkas Natalja. “Kohupiima, või hapukoort, või arbuusi? Te ei tea, kui maitsvad arbuusid meil on! Mahlakad ja magusad.”

“Tänan, ärge muretsege, mul on kõik olemas,” lausus Ervin galantselt.

Tüdruk kohmetus, ta justkui püüdis veel midagi välja mõelda, kuid fantaasiast jäi vajaka. Pidetult lippas tema pilk mööda esikut, sõrmed näppisid kolmnurkset kitlikaelust, mille alt paistis nooruslikult värske päevitunud nahk.

“Võib-olla astute tuppa, ajame natuke juttu?” pakkus Ervin.

Kuid Natalja punastas taas ja hakkas kiiresti pead raputama.

“Ei-ei, ma tulen hiljem, kui Viktor Markovitš ka kodus on.”

Ta astuski sammu ukse poole ja võttis kinni käepidemest, kuid jäi siis pidama. Näis, et miski piinab teda, ja ta otsib sõnu, kuidas seda välja öelda.

“Aga miks te ennist ütlesite: veel mõni naabrinna? Kas siin juba käis keegi?” võttis ta viimaks südame rindu ja küsis, ning Ervin tundis tema häälest ära halvasti varjatud armukadeduse.

“Jaa, käis küll, keegi Irina,” vastas Ervin ausalt.

Natalja silmades välgatas solvunud tuluke.

“Ja mulle ütles ta, et läheb turule!” Hetke kõhelnud, lisas ta kiirkõnes: “Ervin Aleksandrovitš, olge ettevaatlik, see on ohtlik naine! Kas teate, ta on juba abielus olnud ja lahutatud! Ja tal on iga aasta uus kavaler. Praegu kurameerib ta ühe elukutselise vargaga, aga ta ütleb, et sellest on talle vähe, ta tahab mustlasparunit, või veel parem, advokaati.”

“Mina olengi advokaat,” mainis Ervin.

“Ma tean, Viktor Markovitš rääkis, sellepärast ma tulingi igaks juhuks vaatama, kas teiega on kõik korras…”

Ja ta vupsas välja sama väledalt, nagu oli tulnudki.

“Kaks pruuti ühe hommikuga,” mõtles Ervin muiates.

Talle paistis kummaline, missuguseid kirgi tema visiit Latinisti majas oli äratanud. Või kas see oligi nii veider? Miljonid mehed olid jätnud oma elu Moskva ja Stalingradi alla, Kurski kaarele ja Valgevene soodesse, Berliini ja Budapesti tänavatele – kes pidi neid asendama? Naisigi oli hukkunud, kuid siiski mitte nii palju, ja nüüd otsisid nad kõik endale meest – aga kust teda võtta? Viisteist aastat oli sõja lõpust möödas, aga demograafiline tasakaal polnud siiani taastunud. Pealegi paistis Natalja kuuluvat tüdrukute hulka, kellele meeldivad küpsed mehed. Miks mitte rääkida Latinistiga läbi ja saata ta kosja sobitama? Oli ju sõber ise midagi sellist talle pakkunud, ja sugugi mitte naljaviluks.

Ja edasi, mõtles Ervin samas? Kus me elama hakkame? Tüdruk jagas päris kindlasti katust vanematega, või vähemalt emaga, kui isa äkki oli sõjas surma saanud – kas lähen neile koduväiks, mina, üle viiekümne mees?

Ta istus kolmandat korda kirjutuslaua taha ja avas raamatu poolelijäänud kohast, kuid tundis kohe, et ei suuda enam keskenduda: külalised olid tunginud tema siseellu ja selles kas just suure, kuid siiski segaduse tekitanud.

“Peab end tuulutama,” mõtles Ervin.

Enesetunne oli hea, jalg ei valutanud ja ta otsustas sõita kesklinna, et osta kaubamajast, mille asukoha Irina talle kogemata oli avanud, žiletiteri – vanad olid lõua hommikul veriseks kraapinud.

 

 

Neljas peatükk

Suur bulvar

 

“Järgmises peate maha minema,” juhatas punapäine naiskodanik, kellelt Ervin bussis informatsiooni küsis. “Peatuse nimi on Engelsi tänav, see on peatänav, keerate ümber nurga paremale, lähete natuke maad ja ongi kaubamaja.”

Ervin tänas, ja kui buss pidurdas, ajas end püsti ning kalpsas uksest välja. Päike paistis, polnud mitte üksnes soe, vaid ka tuuletu – lõunamaa sügis demonstreeris Balzaci vanuses naise kombel rahulikult ja väärikalt oma küpset sarmi. Talle meenus, kuidas Tamaara skandaali oli korraldanud, kui ta paar aastat tagasi, natuke aega enne enesetapukatset, oli kiitvalt maininud – sinagi hakkad jõudma Balzaci naise ikka. “Ära võrdle mind mingite vanamooridega!” oli naine sähvanud. “Mind ei huvita Balzac ja tema eit, ma kavatsen veel kaua noor olla.” Pidi Tamaarakesele seletama, et Balzaci vanuses naine – see pole üldse mitte Balzaci naine, vaid väljakujunenud termin, millega tähistatakse… ja nii edasi, terve pikk loeng, mis lõppes hüsteeria ja raevuhooga: kas sa selleks minuga abiellusid, et päevast päeva mind alandada? Jah, olen pärit maalt, minu noorus möödus sigade seltsis, aga saksa ohvitserid, kellega ma tantsisin, mulle küll harimatust nina peale ei visanud, vastupidi, nad toonitasid alati, kui arukas tüdruk ma olen – aga kas siis teid, Buridane, saab võrrelda saksa ohvitseridega, te olete ju kommunistid.” – “Sa tead väga hästi, et ma pole kommunist, vastupidi, olen ise selle režiimi all kannatanud,” seletas Ervin rahulikult, kuid lisas – õigluse mõttes: “Aga kui mulle antakse valida, kas fašism või kommunism, valin ma tõesti kommunismi.” – “Miks?” oli Tamaara uudistanud. – “Sellepärast, et kommunistidel on vähemalt ideaalid.” Tamaara oli jäänud mõttesse, kuid lõpuks oli vangutanud pead: “Aga mina valiksin fašismi.” Sellest puhkes muidugi suur tüli, sest Ervini meelest polnud fašismist inimvaenulikumat riigikorda maailma ajaloos olnud; kuid Tamaara jäi endale kindlaks, talle meeldisid saksa ohvitserid rohkem kui “tiblad” – sõna, mida Ervin ei võinud sallida ja mida naine alati siis kasutas, kui tahtis teda õrritada ja endast välja viia. “Trammiski on vastik sõita, tiblade küüslauguhaisu vagun täis,” pahandas Tamaara, “seevastu saksa ohvitserid…” Ja naine jutustas uhkusega, kuidas saksa ohvitserid oskasid kapsasupist tekkinud liigse õhumassi teatud manipulatsiooni abil küll kärarikkalt, kuid ilma seltskonna haistmismeelt riivamata organismist välja viia. Kuulates seda, langes Ervin järjekordselt masendusse – kuidas naine ometi nii rumal võib olla, ja kui ta oli piisavalt kaua viibinud masenduses, hakkas tal pea valutama ja mõnikord nii väljakannatamatult, et ühel päeval…

Kuid nüüd oli Tamaara kaugel, Ervini pea ei valutanud ja ainult tema haistmismeel oli tõesti pisut häiritud, sest mööda veerev ühiskondlik ja muu transport paiskas õhku bensiinivingu. Jah, teaduse ja tehnika revolutsioon oli jõudnud siiagi, Venemaa provintsi: ei klõpsutanud kapju hobused ega logisenud vankrid, ei laulnud linnud ega tagunud tamburiini mustlased, vaid kolisesid veoautod, rappusid bussid, kiunusid käänakuil trammid, ja üksnes trollibussid undasid soliidselt ja peaaegu meloodiliselt. Kas olid muutused anturaažis muutnud ka inimest? Mingil määral kindlasti, olid teda teatud määral lihvinud, kuid teisalt – teinud hellitatumaks, mugavamaks. Olukord meenutas pisut Zweigi “Malenovelli”, mille kangelane, malegeenius, on muudes asjades idioot. Ka inimkond, täiustades tehnilist taipu, kängus kõiges muus, minetas musikaalsuse (sest musikaalsus eeldab vaikust), tundepuhtuse, lõpuks, ka lihtsalt kehalise vastupidavuse. Kui nii edasi läheb, ei taha ta varsti enam sammugi ise astuda ja ruineerub lõplikult, kaotab eluisu; kuid selleni oli veel aega…

Ta pööras ümber nurga ja kontrollis sildilt, kas on sattunud õigesse kohta. Jah, see oli Engelsi tänav. “Huvitav,” mõtles Ervin, “miks ei pannud rostovlased oma peatänavale, nagu kombeks, Lenini või Marxi nime?” “Perekonna, riigi ja eraomanduse tekkimise” autor oli muidugi samuti klassik, kuid siiski tagasihoidlikum. Kui samas kõrval oleksid kulgenud ka ülejäänud kaks tänavat, võinuks olukorda ehk mõista, kuid, nagu ta ise eile veendus, oli Lenini puiestee surutud lausa äärelinna. Jaa, siin lõhnas pahasti, võis öelda, peaaegu riigireetmise järele, ja Ervin imestas, kuidas 1937-ndal keegi sellist tähelepanekut ei teinud ja linnaisasid vasekaevandusse ei saatnud? Ehkki, võib-olla ta eksis, ja tähelepanek oli tehtud; lõpuks, Nõukogude Liit oli suur ja lai ning linnaisad võisid sattuda hoopis Kamtšatkale – näiteks, aga miks mitte ka Magadani? Ervinile endale nimevalik meeldis, ta käsitles seda kummardusena nendele sadadele, kui mitte tuhandetele sakslastele, tänu kellele oli Rostovist enne Esimest maailmasõda kujunenud tähtis ärikeskus, niisiis ka oma emapoolsele vanaisale ja vanaemale ning, last but not least, emale endale – ehkki, kes teab, kas Engels oligi sakslane, või oli temagi juut nagu Marx? Seda Ervin ei teadnud; kuid milles ta kindel oli, siis selles, et tema sünnikodu ei tohtinud olla kuigi kaugel kohast, kus ta seisis – ainult kus täpselt?

“Vabandage!” pöördus ta esimese eakama möödakäija poole.

See oli keskealine hallipäine naine, kes kandis kummagi käe otsas suurt turukotti, ja Ervin tundis kohe piinlikkust, et oli niigi raske kandamiga naist sundinud peatust tegema.

“Jaa, ma kuulan teid!” lausus naine südamliku viisakusega.

See viisakus, mida võis nimetada ka armastusväärsuseks, oli üks põhjusi, miks Ervin eriti ei kahetsenud, et ta laagrisse sattus. Kuni tolle hetkeni oli ta harjunud teistsuguse, välise viisakusega, mida viljelesid eesti poemüüjad, ettekandjad ja muu selline rahvas, kelle eesmärgiks on sinult raha välja meelitada. Lõpuks, midagi rohkemat neilt nõuda olnukski liig – miks peab üks inimene päevas sadade teistega lahke ja südamlik olema; küsimus oli muus, selles, et need, kes hariduse ja ühiskondliku positsiooni poolest pidanuksid armastusväärsed ja peenetundelised olema, polnud seda teps: suuremaid mühkameid kui eesti haritlased, mitte üksnes kohturahvas, vaid ka näiteks kirjanikud ja ajakirjanikud, kellega Ervin seltskonnas kokku puutus, oli raske ette kujutada: nad ei teretanud tuttavaid, ei pakkunud büroosse või toimetusse tulnud külalisele istet, tassist kohvist rääkimata, ja sinatasid üksteist üpris valimatult, sageli isegi nooremad vanemaid. Mitte asjata polnud tal paremad suhted kujunenud juudi ja saksa kolleegidega, kes olid eestlastest märksa paremini kasvatatud.

“Palun, kas te oskate öelda, kus asetseb Suur bulvar?”

“Suur bulvar?” Naine paistis olevat tõsiselt hämmastunud. Et tema käed olid kinni, ei saanud ta neid juhatuse andmiseks appi võtta, kuid ta tegi peaga üpris ilmeka žesti enda ümber ja lausus: “Siin ta ju ongi.”

Hämmastunud oli ka Ervin.

“Te tahate öelda, et Engelsi tänav…?”

Äkki ta hoomas, et naine ehmatas. Küllap oli temani alles praegu jõudnud, et küsitakse ühe tänava revolutsioonieelset nime, ja et see võib täiesti vabalt olla provokatsioon. Igatahes naise rõõmus avatus kadus ja ta tõmbus endasse.

“Nojaa, varem oli siin Suur Bulvar,” lausus naine otsekui vastu tahtmist, ja jätkas kiiresti oma teed, jättes Ervini silmitsi sünnitänavaga.

Ja missuguses majas minu isa ja ema elasid, mõtles ta, vaadates huviga ja otsekui uue pilguga ringi. Muidugi, väga tõenäoline, et tema sünnikodu oli sõjas puruks pommitatud – aga kui ei? Oleks nüüd Hermann kõrval olnud, võinuks ta vähemalt hinnata, mis aastakümnel üks või teine hoone on ehitatud – kuid vend oli kaugel, joonestas oma šalees mõne järjekordse kaevuriasula või kolhoosikeskuse generaalplaani ja rõõmustas sünnipäevast järelejäänud kontidega truud ketikoera Barbossi, ning Ervini arhitektuurialastest teadmistest jäi sellele küsimusele vastamiseks vajaka. Näiteks too kõrge paksude seintega kivimaja temast paremat kätt, mis kümnendist see võis pärineda, kas kümnendatest, kolmekümnendatest või viiekümnendatest aastatest? Intuitsioon ütles, et kolmekümnendatest, aga ta võis ka eksida. Uudishimulikult kargas Ervin lähemale, tasapisi, vastavalt sellele, kuidas eristusid pitskardinateta tolmused aknad, veendudes, et tegemist pole elumajaga, vaid riigiasutusega – kuid millisega? Esimese ukse juurest ainsatki silti leidmata andis Ervin karkudele hoogu, kuni hakkas paistma järgmine sissepääs ja selle kõrval hall silmatorkamatu kiviplaat.

“NSV Liidu Julgeolekukomitee Rostovi oblasti osakond,” luges ta ranget kaunistusteta teksti – ja mida siin oligi kaunistada, kas teod ei kaunistanud KGB-d, alias NKVD-d, alias GPU-d, alias Tšekaad paremini kui ükski vinjett või seriif? Maja vanuse kohta ei öelnud silt ometi midagi – sest kui Lubjankal oli enne revolutsiooni asetsenud üpris tavaline võõrastemaja, siis miks ei pruukinud seegi hoone kunagi pakkuda peavarju rännumeestele või ka püsielanikele? Viimane oletus näis Ervinile siiski ebatõenäone, vaevalt et tema ema nii külma, mittehubast kodu oleks talunud – kuid et just selle maja keldris oli paarkümmend aastat tagasi piinatud Latinisti, oli küll täiesti kindel. “Ega nad mind väga peksnud,” meenutas Latinist laagris, “niisama, kiskusid natuke küüsi välja ja toppisid põlevaid tikke siia-sinna, ka üpris intiimsetesse kohtadesse – aga kõik, mida nad saavutasid, oli see, et kui mul varem oli raskusi seksuaalfunktsiooniga, siis tollest ajast peale töötab agregaat laitmatult.”

Täna valitses trellidega kindlustatud keldriakende taga vaikus, appikarjeid ei kostnud, nii et kui seal midagi kahtlast toimetati, siis pigem põletati kompromiteerivaid dokumente – sest KGB olukord polnud kiita, Hruštšov oli nende võimu üksjagu piiranud. Ent kauaks Nikital võhma jätkub, mõtles Ervin? Oli isegi üllatav, et niisugune holui, kui kasutada Professori väljendit, oli söandanud Stalinit rünnata, muidugi, eks Stalin oli surnud, kuid suur osa rahvast kartis teda hauaski. Ervin ei tahtnud olla tänamatu, holui või mitte, kuid see oli olnud just Hruštšov, kes oli andnud talle tagasi elu – sest kas Stalini aega võis eluks nimetada? See oli sama mis surm, ja selle surma kutsarid jätkasid siinsamas, paari sammu kaugusel kohast, kus ta seisis, oma igapäevast tööd.

“Oleksin peaaegu otse lõvi lõugade vahele sattunud,” mõtles Ervin, ja katsus märkamatult kaduda. See polnudki väga lihtne, sest rahvast liikus paksude seintega maja ees hõredalt, küllap kohalikud teadsid, et letialust kaupa siin ei müüda. Külmavereliselt, tõttamata hüppas Ervin veidi maad edasi, valgusfoorini, ootas ära rohelise tule, ületas tänava ja sulas vastaskõnniteed pidi vooriva inimhulga sekka. Sellel tänavapoolel oli pood poes kinni, üht-teist Rostovist kui kaupmeeste linnast oli tõesti justkui säilinud, mis oli seda märkimisväärsem, et kaupmeeste kiht ise oli vahepeal likvideeritud koos vabrikantide, pankurite ja muude ekspluataatoritega. Müümine ja ostmine polnud küll veel päriselt kadunud, ja rahagi ei hoitud üksnes sukasääres – kuid kas nõukogude poel oli midagi ühist kauplemisega ja hoiukassal pangaga? Ervin oli aastaid näinud, kuidas töötab tema isa – kuidas ta valib seemet, määrab hinna, hoiab kaupa, et see hallitama ei lähe, kalkuleerib ja riskeerib, teeb hinnaalandust ja kirjutab korstnasse kahjumit, et uuel aastal uue innuga otsast peale hakata; see kunst oli tänaseks kadunud, ja selles, aga mitte proletariaadi diktatuuris, peitus Ervini arvates uue ühiskonnakorra kõige tähelepanuväärsem omadus – sest proletariaadi diktatuur oli nii-öelda jäämäe nähtav osa, stahhaanovlased kaevasid maaki ja angelinad kasvatasid sigu, nagu seda oli enne neid tehtud varemgi ja tehti ka mujal praegu; kuid et kunagi või kusagil oleks hävitatud äritegevus kui niisugune, võetud inimestelt võimalus kaubelda mujal kui ehk vaid kolhoositurul, sellest polnud Ervin kuulnud, niisuguse hullu mõtte peale polnud tulnud isegi Thomas Morus ja Campanella. Ja mida pidid nüüd peale hakkama need, kes sündisid ilma, kaasas ainsa talendina äritalent? Vaid vähesed leidsid oma võimetele rakendust ütleme näiteks nõukogude ettevõtte väga vastutusrikkas varustaja ametis, enamik aga… Enamik närbusid, kärbusid ja surid välja. Oli see ajaloo seisukohast progressiivne nähtus? Raske küsimus, ühelt poolt oli Ervingi nooruses kirunud kaupmeeste ahnust, kellel polnud eales küllalt, kes pigistasid inimestest välja viimased veeringud ja viskasid riknenud kauba kahetsuseta prügimäele, selle asemel et see veidi varem odavalt või jumalamuidu vaestele jagada – kuid teisalt, jõudnud kaubamaja ukseni ja sellest koos rostovlaste massiga sisse trügides polnud ta sugugi veendunud, kas tal sotsialismi õilsates oludes õnnestub osta korralikke žiletiteri.

 

 

Viies peatükk

Moondumine

 

Taksojuht, kellega Ervin kohe heale jutule sai, osutus armeenlaseks. Ervinile meenus, et tema isal oli siin kunagi olnud üks samast rahvusest ärisõber, Arutjunov, ja ta küsis juhilt, ega too ole sellenimelisest perekonnast kuulnud. Juht puhkes naerma ja ütles, et pool Rostovit olevat täis Arutjunoveid – ja teine pool Ivanove, täiendas ta. Seejärel ta selgitas, et see on nii populaarne nimi, ja tundis huvi, millega Ervini tuttavad tegelevad. Hakata jutustama, et tegemist on kunagise suurkaupmehe ja tema järeltulijatega, Ervin ei söandanud ja hiilis vastusest kõrvale.

Lenini tupikusse jõudnud, laskis Ervin auto kinni pidada ja tasus arve, lisades korrektselt kümme protsenti jootraha. Taksojuht polnud vist sellise heldusega harjunud, sest ta isegi ronis masinast välja ja aitas Ervinil kompsu üles viia – peale žiletiterade oli Ervinil õnnestunud kaubamajast hankida ka vihmamantel, lihtne ruuduline sall ja sonimüts, mis tulevikus pidi kahandama ohtu, et teda peetakse Ribbentropiks.

Juba korteriukse taga kuulis Ervin, et sees heliseb telefon. Tirinad kordusid kiiresti üksteise järel, niisiis oli tegemist kaugekõnega. Jätnud taksojuhiga hüvasti, astus ta esikusse ja jäi kõhklema, kas vastata või mitte. Ta oli juba kaldumas selle poole, et jätta toru võtmata, kui äkki meenus eilne jutuajamine.

“Aga kui Latinisti naljas peitus tõekübe?” mõtles ta. “Kui ta saatis oma luuletused Novõi Miri Tvardovskile ja ootab nüüd vastust? Ja kui see on Tvardovski, kes helistab, sest tahab talle teatada, et on luuletused läbi lugenud ja kavatseb need avaldada?”

Kui nii, siis oleks olnud inetu vana sõpra alt vedada, seepärast Ervin kummardus varna alla jalanõude restile paigutatud telefoni poole.

“Halloo,” lausus ta rahulikult, isegi heatujuliselt.

“Ervin, sina?!” kostis vastu Lydia rõõmus, üllatunud hääl.

Ervini esimene mõte oli vastata: teil on valeühendus, ja toru ära panna, kuid siis otsustas ta ümber: nagunii oli õde ta ära tundnud. Seega oli mõistlikum teeselda, et kõik on korras, ja püüda välja uurida, kust Lydia helistab ning missugused on tema – ja üldse perekonna – kavatsused tema osas.

“Muidugi mina, kes siis veel,” vastas ta reipalt. “Või arvad sa, et keegi suudab minu häält matkida? Sa peaksid teadma, et inimese välimust muuta on palju kergem, kui tema tämbrit. Tämber on statsionaarse loomuga, ta ei muutu isegi mitte vananedes. Ma olen alati imestanud, miks teoloogid pole seda ära kasutanud hingesurematuse tõestusena.”

Selle arutluse abil lõi ta mitu kärbest ühe hoobiga: esmalt võitis aega, et end koguda, ja teiseks andis KGB-le mõista, kui too nende jutuajamist pealt kuulas – teisikutega teda haneks tõmmata neil ei õnnestunud.

Lydia vaikis, küllap ei teadnud, mida vastata, aga võib-olla ka, et kuulas KGB juhiseid.

“Ervin, miks sa põgenesid meie eest?” küsis ta lõpuks. “Timo oli nii kurb.”

Õe enda hääl kõlas samuti nukralt, ja Ervin seadis end samale lainele.

“Lydia, armas, ma ei tea ise ka, mis mulle pähe lõi. Minuga juhtub mõnikord selliseid imelikke asju.”

“Aga nüüd on see möödas?”

“Jaa, täna ma tunnen end päris hästi.”

“Võib-olla sa sõidad siis tagasi? Me Timoga oleme Moskvas, sinu sõbra pool, võiksime sind ära oodata. Või tahad, et tuleksime sulle Rostovisse järele?”

“Ma arvan, selleks puudub vajadus. Olengi juba reisist väsinud. Võiksin juba õhtul tagasiteele asuda.”

“Kuidas me teada saame, millal sa saabud?”

“Ma helistan kohe, kui pilet on ostetud.”

Hetke valitses vaikus.

“Oota,” ütles Lydia äkki, “Timo tahab sinuga rääkida.”

Ja kohe kostis torust tarmukas poisihääl:

“Isa!”

“Tere, Timo!”

“Isa, see olin mina, kes su üles leidis! Me käisime mööda vaksaleid ja mina küsisin kõigilt, kas keegi on näinud karkudega meest, kaabu peas ja valge siidsall kaelas. Kurski vaksalis üks ajalehemüüja mäletas sind hästi, ja kassiir samuti…”

“Tubli, Timo! See oli hea mõte.”

“Isa, millal sa koju tuled?”

“Varsti, Timokene.”

“Kõik ootavad sind, ema, ja tädi Victoria.” Ning pärast väikest pausi. “Ja tädi Sophie ning onu Hermann ka.”

“Varsti,” kordas Ervin leebelt, “juba hakkan sõitma.”

Ta pani toru hargile ja mõtles hetke. Midagi selles kõiges ei klappinud: need, kellega ta äsja oli rääkinud, olid kindlasti Lydia ja Timo – kuid kuidas nad Moskvasse sattusid? Seal olid tema arust teda jälitanud õe ja poja teisikud. Kas ta tõesti oli eksinud? Jah, ent kuidas nad teda nii kiiresti üles leidsid? Moskvast põgenedes oli ta nimme valinud järgmiseks sihtkohaks Rostovi, teades, et Major ja Latinist on laagrist saadik tülis ega suhtle teineteisega – Latinist oli korra nimetanud nõukogude riigi rajajat “massimõrvariks”, mida Major truu leninlasena ei suutnud talle andestada. Kuid teisalt, kas võis tõe pähe võtta Timo juttu sellest, kuidas nad mööda Moskva vaksaleid käisid? Sellega võis hakkama saada KGB, kuid mitte üheteistkümneaastane poiss.

Üks oli selge, Latinisti poolt pidi ta viivitamatult lahkuma. Sellest oli kahju, siin oli nii palju huvitavaid raamatuid, mida ta meelega oleks lugenud, kuid midagi polnud parata. Asju polnud ta jõudnud õnneks lahti pakkida, ka protees oli jala otsas. Ta läks tuppa ja astus kirjutuslaua juurde. Täiskirjutatud paberilehed, poolikud pliiatsijupid, kirjaklambrid, kustukummid… Puhast paberit sahtlitest otsida polnud aega, Ervin võttis esimese ettejuhtuva luuletuse ja kirjutas selle alla:

“Armas sõber! Olukord muutus ootamatult, pean sõitma Mariupoli. Tänan lahke vastuvõtu eest ja vabandan, et baklažaanid jäid proovimata.”

Ta vaatas ringi, kuhu sedel torgata, ja märkas raamaturiiulis, Shakespeare’i ja Swifti vahel, tühimikku, kus eile oli seisnud konjakipudel. Loodus ei salli tühja kohta, mõtles ta, murdis paberilehe kokku ja pistis sinna.

Võtnud seljakoti ja naasnud esikusse, tahtis ta esimese hooga kaubamajast ostetud paki lahti harutada ning end vihmamantli ja soniga maskeerida, kuid siis torkas talle pähe parem mõte. Ta sidus seljakoti rihmad korraks lahti ja toppis paki suurte raskustega sinna sisse: lipsud võisid niimoodi küll kortsu minna, kuid kahe kandamiga poleks ta toime tulnud. Siis tõmbas ta drapp-palitu selga, pani kaabu pähe, upitas seljakoti turjale ja kahmas kargud. Enne väljumist jäi tema pilk peatuma peeglisse. “Karkudega mees, kaabu peas ja siidsall kaelas,” selline iseloomustus pidi küllap peagi lendama telegrammi kaudu üle kogu Nõukogude Liidu – kuid nad alahindavad teda.

Mefistolik irvitus näol, avas ta ukse.

 

Kaubamajas tõukles endistviisi rahvas, eriti raske oli ronida, seljakott seljas, mööda treppi kolmandale korrusele, sporditarvete osakonda – kuid just seal, nagu talle seletati, pidavat müüdama keppe. Valik oli päris suur, üks kepp oli isegi nikerdustega, kuid konspiratsiooni huvides valis Ervin lihtsama, laskis sisse pakkida ja pistis kaenla alla. Higine ja veidi väsinudki, trügis ta poest uuesti välja ning seisatas. Kuhupoole täpselt pidi jääma Don, oli raske öelda, kuid teed küsida Ervin seekord ei tahtnud. Kaardilt oli ta näinud, et Rostov paikneb jõe ühel, läänekaldal, seega pidi ta teoreetiliselt hoidma itta. Ervin määras päikese järgi kindlaks ilmakaared ning pööras esimesest põiktänavast paremale. Oli see äkki sama uulits, kus kunagi oli paiknenud tema isa seemneäri? Miks mitte, igatahes olid isa ja ema kord meenutanud gümnaasiumi, mis asus papa äri läheduses, ja ühest kolmekorruselisest kasarmu tüüpi koolimajast Ervin praegu just mööda hüppas. Tema ärevus kasvas veelgi, kui ta jõudis turuni – sest kuigi turust polnud vanemad rääkinud, tundus üpris loogiline, et seemnetega kaubeldakse samas kandis. Palju ei puudunud, et ta oleks hakanud ahnemalt ringi vaatama ja majadelt kulunud tähti: “Buridan. Seemned.” otsima – kuid aeg kannustas teda tagant.

Veel natuke maad allamäge ja ta seisatas kaldapealsel. Kusagilt siit olid läinud aurikud, mis vedasid Konstantinoopolisse Arutjunovi ja väikest viisi ka isa enda viljakotte, kusagil siin, vanas jõesadamas, oli enne poeselliks hakkamist töötanud August September, kelle vennapoja Tõnuga oli Ervin mänginud ühes Kaitseliidu võrkpallimeeskonnas, ja kusagil mitte kaugel, muide, oli isa jutu järgi kunagi asetsenud kirche ning saksa surnuaed ja järelikult ka tema õnnetu vennakese Rudolfi haud. Sophie oli alles hiljuti Ervinile pihtinud, et leekides venna kuju viirastub talle sageli. Ervin ise ei mäletanud venna põlemisest muidugi midagi, tema oli lebanud tol hetkel titana voodis – kuid küllap oli see kõik mõjutanud ka teda, kes teab, võib-olla oli ta just seetõttu poisipõlves nii närviline ja hiljem, nooruses, ebakindel ja häbelik? Ja mida pidid üle elama ema ja isa? On inimesi, keda sellised tragöödiad teevad usklikuks – kuid ema oli ükskord tunnistanud, et temaga juhtus vastupidi, kui ta enne poja surma oli jumalasse suhtunud enam-vähem ükskõikselt, siis sellest alates oli ta hakanud teda lausa vihkama; see tähendab, loomulikult mitte jumalat ennast, keda pole olemas, vaid tema ideed, ja oli oma hoiaku ka lastele edasi andnud, kui mitte vihkamisena, siis vähemalt kindlameelse trotsina – inimene pidi ise oma eluga otsast lõpuni toime tulema, ja kui ta ei suutnud, siis seda halvem talle. Isa, tõsi, leidis, et kui mitte jumal, siis kirik on mingil määral vajalik, sest aitab kõlblust üleval hoida; kuid ema arvates polnud see tõsiseltvõetav argument, sest pastorid oma silmakirjalikkusega hoopis laostasid inimeste moraali.

Hinge tõmmanud, pööras ta vasakule ja hakkas mööda kaldapealset edasi kargama. Teda vaadati – las vaatavad, see Ervinit ei häirinud, mingis mõttes ta isegi tahtis, et keegi tema veidra kuju meelde jätaks. Jah, oli küll selline, hüppas karkudega, kes võis mõelda, et temaga õnnetus juhtub, purjus ta ei paistnud olevat…

Päike kaldus juba horisondi suunas, oli kätte jõudnud kõige umbsem, varaõhtune aeg, ja Ervin hakkas ära väsima. Kas tal tõesti ei õnnestugi leida soodsat kohta, kus plaan teoks teha? Korraks hakkas tal endast kahju – nagu üksik tagaaetav hunt, ja veel vigase jalaga, metsas oleks selline ruttu maha murtud. Ja võib-olla olekski õige? Milleks invaliidid, kui tervetelegi süüa ei jätku? Kuid teisalt tundis ta, et võib veel inimestele kasu tuua, kui mitte advokaadina, siis vähemalt, jagades nendega oma kogemust – kogemust, mida, nagu talle näis, polnud kellelgi teisel. Ta oli talletanud oma mõtted šifreeritud kujul märkmikusse ja vajas üksnes natuke aega ja tingimusi, et need korda seada. Pärast seda oli ta kohe valmis surema – kuid mitte enne.

Ootamatult ta hoomas, et on jäänud üksi. Kai selles otsas, kuhu ta oli jõudnud, seisis kaks hiiglaslikku lõbusõidulaeva, ühe nimi oli Marietta Šaginjan ja teise Sergei Jessenin. Kas olid kõik reisijad läinud ekskursioonile, või olid laevad üldse “puhkusel”, kuid ümberringi valitses vaikus. “Kas nüüd või mitte kunagi,” otsustas Ervin. Hetkegi kõhklemata pani ta paki kepiga maha, võttis kaabu peast ja viskas kahe laeva vahele tühimikku. Kaabu lendas kauni kaarega ja laskus hääletult veepinnale. Järgnes sall – mis tollest sai, kas ta jõudis välja kaabu lähedusse või kukkus siiasamasse kai äärde, Ervin uurima ei hakanud, polnud aega, ja mis tähtsus sel oligi? Järgmisena oleks pidanud vette sulpsatama mantel, kallis drappmantel, millest Ervinil oli tõsiselt kahju, kuid kargud segasid, ja Ervin otsustas tegutseda vastupidises järjekorras, ehkki see oligi natuke ohtlik, sest kargud pidid jõkke kukkudes kindlasti häält tegema. Nii oligi, kostis üks päris kõva laks, siis teine – Ervin heitis kiire pilgu ümberringi: ei, kedagi ei paistnud. Kähku tiris ta seljakoti seljast, asetas korraks kaile, võttis ült palitu ja saatis muudele esemetele järele.

Higine rohkem närvipingest kui füüsilisest pingutusest, kahmas ta seljakoti ühte ja paki kepiga teise kätte ja astus kiiresti, karkudeta läbi häda tasakaalu hoides, mõned sammud eemale. Siin, paju all, seisis pargipink, Ervin istus jultunult ja kiskus seljakoti rihmad lahti. Üksteise järel tulid nähtavale ostud: hall vihmamantel, lihtne ruuduline sall ja musta-valge krähmuline sonimüts.

Kähku riietunud, harutas ta lahti paki, võttis kepi välja, toppis paberi seljakotti (ei mingeid jälgi!), upitas koti selga ja asus tagasiteele. Temaga pidi kõik minema vastupidi kui onu Hansuga, kelle jäänused, nagu vanemad olid veendunud, puhkasid Doni põhjas, kuid kelle saatusest vanaemale, kuni too veel elas, räägiti, et ta olevat Ameerikasse põgenenud. Kui ükskord leitakse veest kaabu ja muu, siis mismoodi hakatakse seda tõlgendama? Invaliid Ervin Buridan tahtis sõita Mariupoli, läks kaile jalutama, kaotas tasakaalu, kukkus vette ja uppus – varem oli ta hea ujuja, aga eks katsu puujalaga vee peal püsida, mantli suutis seljast kiskuda, kuid ankruketist kinni hakata enam ei jõudnud, enne vajus põhja.

Jõesadama juures taksopeatuses seisis päris pikk saba, kuid Ervin ei kavatsenudki kasutada oma eesõigust – milleks endale tähelepanu tõmmata. Juba üsna harjunud vabadusega, tundis ta end märksa kindlamini, kui Tallinnast lahkudes. Iga uue päevaga oli lisandunud jõudu ja tahet, ning, kui üks väike kõhklusehetk Moskvas maha arvata, võis ta oma füüsilise ja vaimse vormiga päris rahule jääda. Praegu oli vaja üksnes sõita vaksalisse, seista seal ära veel üks järjekord, osta pilet ja enne rongileminekut helistada telefoniautomaadist tasuta numbrile 02. “Halloo, kas miilits? Onu, ma just praegu nägin, kuidas üks mees kukkus jõkke! See oli selles kohas, kus seisavad suured laevad. Minge ruttu appi, äkki jõuate ta ära päästa!” Lapse häält matkida ta oskas.

 

 

 

Teine osa

S A A R

 

Esimene peatükk

Stsenaarium

 

Oli 1922. aasta 3. mai varahommik, Tallinn magas alles, Toompuiesteel pühkis üks varajane kojamees kõnniteed. Siis lõhestas vaikuse mootorimüra, mis tugevnes ja tugevnes, kuni lõpuks ilmus kurvi tagant nähtavale veoauto, kastis hulk sõdureid ja nende vahel – kõhn erariides kitsehabemega mees, EKP Keskkomitee liige ja põrandaaluse ajalehe Kommunist toimetaja Viktor Kingissepp. Öösel oli sadanud vihma, üks poriloik jäi masina rataste alla, ja sealt lendas kojamehele vastu silmnägu paras ports musta märga ollust. Ta kirus valjusti, ähvardas eemalduvat pahategijat luuaga, kuid kasu sellest polnud, ning, tõmmanud käisega palgelt (või oleks kojamehe puhul õigem öelda: lõustalt?) suurema sodi, pöördus tagasi oma töö juurde…

Veoauto kastis väikest vahejuhtumit ei märgatudki. Nagu pöörane kihutas auto mööda kitsaid tänavaid, närviline Kingissepp ei saanud aru, kuhu teda viiakse, kõik kohtumajad olid kinni, ja kuidas on võimalik üldse pidada kohut, kui kaebealune pole lugenud süüdistuskokkuvõtet ega kohtunud advokaadiga, kui teda pole isegi nagu kord ja kohus – kõnekäändki iseloomustas kohtul lebavat vastutust! – üle kuulatud? Kes veel, kui mitte tema pidi seda teadma, ta polnud ju mõni restoranioober, vaid Peterburi ülikooli õigusteaduskonna vilistlane, küllap seepärast nad teda kartsidki, kõik need kodanliku valitsuse tegelinskid, kartsid nii hirmsasti, et olid roodutäie sõdureid valvama pannud. Siin nad istusid, noored lontrused, tema vastas ja kõrval, vintpüssid käes, ja peitsid pilku, häbenesid, mis muud, kindlasti vaestest peredest pärit poisid, kas siis rikas papa laseb võsukest sõjaväkke võtta, ta ostab tolle välja, määrib kindralit või polkovnikut, sest eks need ole ka inimesed, neilgi on pere toita, naine rõivastada ja Pariisi lõbutsema saata, aga kes kostab vaese eest? Mida saavad tema heaks teha raskest tööst küürus ema või tuberkuloosihaige õde? Loomulikult pidid sõdurid häbenema, nad ju konvoeerisid oma eestseisjat, advokaati – veoauto kastis, käed raudus, ja hirmsa kiirusega, et mees maha ei hüppaks ja plehku ei paneks.

Korraks vilksatas eemalt Pikk Hermann põlastusväärse sini-must-valge lipuga – ei meeldi punane värv, härrased kodanlased, meenutab toime pandud kuritegusid? Elage pealegi oma leinatoonide all! Kingissepp tundis äkki tohutut moraalset üleolekut kõigi nende Pätside ja pätsikeste vastu, kes sakslased üksnes selleks minema olid löönud, et ise nende asemele istuda, töörahva verega määritud diivanile ja tugitooli. Et ka päris ilma isandata on võimalik hakkama saada, see nende kitsukesse mõistusesse ei mahtunud – minevikumehed, mis tahta. Oli hea teada, et tulevik kuulub sinu paleusele, et saabub aeg, ja mitte kusagil kogu maailmas pole enam rikkaid ega vaeseid…

“On ainult vaesed,” ütles Peetrile tema suurim vaenlane, sisemine hääl.

“Vait, molkus! Ma töötan!” käsutas Peeter hääle vaikima, kuid mõttelõng oli häiritud, ta pani pastaka käest, kruvis termoselt kaane pealt, tõmbas kohvipaksu järele lehkava korgi välja, valas kruusi kuuma vett, lisas purgist paar lusikatäit arooniamoosi, segas ja rüüpas lonksu. Jook oli imalavõitu, aga mis parata, pohlamoosi Ruhnu poes ei müüdud – tõsi, siin kasvas hulgaliselt naturaalseid pohli, künkanõlvad lausa punetasid, kuid et nendest moosi saada, pidi esmalt minema kohale ja tükk aega küürutama, mida Peeter mugava mehena ei viitsinud.

Avatud õhuakna kaudu kandus tuppa külakrantside klähvimist, siis sekkus sellesse agressiivse varjundiga mootorimüra. “Veoauto,” mõtles Peeter automaatselt. “Täpselt nagu stsenaariumis. Huvitav, kas sõidab lennukile vastu?” Bussi saarel polnud, taksost rääkimata ning ühendust lennuväljaga pidas GAZ – mis number, Peeter ei teadnud.

Kui see kära oli lakanud, ei saabunud ometi vaikust, sest teiselpool tara hakkas turtsuma, köhima ja läkastama veel üks masin – naabrimees Eespäev oli traktorile hääled sisse saanud. Kuhu ta sõita kavatses, kas heinamaale või angerjamõrda kontrollima, oli raske öelda, küllap siiski esimest, ehkki sama hästi võis Eespäeval olla asja ka näiteks sõjaväeosasse, kui oli tarvis midagi osta, müüa või vahetada – saarel kehtis märkimisväärses ulatuses naturaalmajandus.

“Hüva, viimane pingutus,” mõtles Peeter, võttis pastaka ja keskendus, et elada uuesti sisse 1922. aasta maihommikusse.

Linnamajad jäid seljataha, kas tõesti kavatsevad mind piirile toimetada ja mõne valgekaartlase vastu välja vahetada, mõtles Kingissepp, surudes maha selle võimalusega kaasneva lootusesädeme – ta ei looda enam ammu millelegi, sest teab, et niimoodi üksnes sünnitatakse pettumusi, targem on alati olla valmis halvimaks; ja ikkagi ta süda jõnksatab, kui veoauto sõitu aeglustab ja teelt kõrvale, metsa vahele pöörab. Nüüd on selge, miks teda siia toodi – igatahes mitte sinililli korjama. Ja nii rumalasti lõpebki kõik, jõuab ta veel nukralt nentida, siis masin peatub järsult, kolksatab kabiiniuks, vastaspoort lastakse alla, sealpool istunud sõdurid hüppavad maha ja need, kes tema kõrval istusid, võtavad tal käe alt kinni – tõuse püsti, mees. Kui ehk praegu end lahti rebida, maha hüpata ning metsa leekida, käib Kingissepal peast läbi, kuid kohe ta ohjeldab ennast – hilja, sõber, varem, linnatänaval, oleksid pidanud riskeerima, nüüd pole enam midagi peale hakata, sinu laul on lauldud ja mäng mängitud ning kõik, mida sa veel võid, on surra väärikalt; niisiis surub ta jälle maha – seekord hirmuinstinkti –, tõuseb ise, ilma toetajate abita püsti ning ajab selja sirgu: “Mina tegin, mis suutsin, kes suudab, tehku paremini!”. Hinganud sügavalt sisse sõõmu männiõhku – puhas osoon! –, astub ta kastiservale ja tahab maha ronida, kuid tal ei lasta seda teha, selja tagant haaravad temast kinni mitu kätepaari ja tõstavad õhku, all aga ootavad juba teised, palvetaja kombel taeva poole küünitavad käed, jalad ei ulatugi maapinda puudutama, sõdurid on tal kobaras küljes, lausa kannavad lähima puuni, alles seal panevad maha ja seovad kibekähku, sõrmede värinal tüve külge kinni – nii hirmsasti kardavad teda. Üks sõdur nohistab otse näo juures, tema suust tungib välja viinalõhna, niisiis polnud poistest kaine peaga asjagi, enne tuli kakssada grammi sisse joota, Kingissepale hakkab see lehk vastu, pole just mõnus teadmine, et viimane, mida sa elust mäletama jääd, on ühe tolguse viinahais, ja ta on isegi õnnelik, kui kinnisidumisprotseduur viimaks lõpeb ning hingeldavad sõdurid eemale astuvad, maast püssid võtavad ja rivistuvad.

Nüüd astub tegevusse kabiinist välja roninud ohvitser, tõmbab põuetaskust paberilehe ja hakkab lugema – tublid mehed need kaasmaalased, kirjaoskust üle üheksakümne protsendi.

“Eesti Vabariigi välikohtu otsus number…”

Ohvitseril on sügav bassihääl nagu Šaljapinil, sellesse rolli võikski võtta ooperilaulja, vilksatab Peetril peast läbi, kuid praegu pole mahti näitlejate peale mõelda, hiljem, režissööri seltsis…

“Viktor Kingissepp, sündinud…”

Peeter ajas end üpris käbedalt püsti ja tatsus raamaturiiuli juurde – Valdek armastas puhkusel olles ristsõnu lahendada ja oli selleks otstarbeks saarelegi ühe eksemplari todasama entsüklopeediat tassinud, mille pärast tema kaasmaalased raamatupoesabas lahingut lõid. Haaranud punakaspruuni köite, lehitses Peeter seda, kuni leidis vajaliku lehekülje – Kingissepa rajoon, Kingissepa nimeline paberi- ja tselluloosikombinaat, Kingissepa nimeline draamateater… Ahhaa! – torkas köite tagasi riiulisse ja liikus kähku tagasi laua äärde, enne kui kuupäev ununeda jõuab.

“…24. märtsil 1888. aastal, mässaja, ärakeelatud Kommunistliku Partei Keskkomitee liige ja riigireetur…”

“Ma ei ole reetur, reeturid olete teie!” mõtleb Kingissepp, kuid valjusti seda ütlema ei hakka, pole soliidne, ainult manab näole veel uhkema ilme.

“… mõista surma mahalaskmise läbi. Kohtuotsus täide viia…”

“Närukaelad,” mõtleb Kingissepp tigedalt, “alatud argpüksid, ei julgenud protsessi pidada, avalikku ega kinnist, kartsid, et rahvas saab teada, jookseb kokku ja lükkab kohtumaja müürid ümber. Ja kui ka ei lükka, jätab Kingissepp endast niisuguse jälje, mida ei kustuta kogu “wabariigi” valge värvi toodang – sest oh, küll ta oleks sellel protsessil rääkinud, ta oleks niisuguse kõne pidanud, mida veel aastakümneid, kui mitte sadu oleks mäletatud – mitte kaitse-, vaid süüdistuskõne, süüdistuskõne kapitalistlikule riigikorrale. Muidugi ei julgenud nad talle sõna anda ja korraldasid selle hädise, põlastusväärse hukkamise.

“Rood, püssid võtt!”

Kas käsklus just nii kõlas, Peeter ei teadnud, kuid tühja sellega, küll konsultant ära parandab.

“Sihtida!”

Hea, et tegemist polnud romaani või novelliga, siis oleks pidanud kangelane kogu oma elu korraks silme eest läbi laskma, nüüd võis piirduda mõne ilmeka detailiga – kuid millisega? Kui palju revolutsionääre oli juba kinos maha lastud, mitu korda rohkem kui tegelikkuses, ja kõik nad olid enne surmavat kogupauku midagi meenutanud, eks katsu originaalne olla. Taevas, ema hellitused, suplus soojas meres, armastatu jumaldav pilk, sõbra mehine embus – see kõik oli olnud, oli tarvis midagi uut, löövat, sellist, et vaataja saalis üllatunud näo teeks: vaata Buridani, mida välja haudus.

Peeter jäi mõttesse. Lapsepõlv oli Kingissepal igavavõitu ja poliitiliseltki mitte kõige sobivam: pansionipidaja poeg, katkisi püksipõlvi sellisel vaevalt oli. Noorus? Esimene tutvus marksismiga? See oleks kukkunud välja näpuganäitamisena, nagu ka kohtumine Leniniga, niisuguste filmide aeg oli möödas, ja pealegi oli peatoimetaja hoiatanud, et Leninit ei tasu mängu võtta, see olevat liiga keeruline: näitleja, grimm, kõik tulevat kooskõlastada Poliitbüroo tasemel; kuid mida siis?

Ja Peeter taipas.

“Kui meie võidame,” ütleb Kingissepp hommikul libule sängiserval saapapaelu kinni sidudes, “ja ükskord me võidame niikuinii, siis ei pea sa enam kunagi minema tänavale ennast müüma, me saadame su kooli, sa omandad väärilise elukutse ja sinust saab töörahva riigi austatud kodanik. Kelleks sa tahaksid saada?”

“Trammijuhiks,” vastab libu.

“On alles lollpea, midagi paremat ei osanud soovida,” mõtles Peeter, kuid muud selle asemele välja punnitama ei hakanud – ta hindas spontaanselt sündinud mõtteid, tegelased pidid toimima nii, nagu nemad tahtsid, mitte nagu tahtis tema.

“Sa saad trammijuhiks. Ma luban,” ütleb Kingissepp sisendavalt.

Järgmisel hetkel seisab ta taas männi külge seotult Tallinna külje all, püssid tõusevad, nende tühjad torud vaatavad ähvardavalt Kingissepa poole.

“Elagu töörahva võim!” hõikab Kingissepp.

Hääl tuleb välja falsetiga, kuid mis sellest, ongi loomulikum, ei tohi karta, et kangelane mõjub naeruväärselt, selleks ta kangelane ongi, et jääda mehiseks isegi oma naeruväärsuses – ning Kingissepa palgele ilmub viimane, kirgastunud naeratus.

“Tuld!” kõmistab Šaljapin, see tähendab ohvitser.

Kärgatab kogupauk, püssisuudest paiskub õhku valge suitsupilv, puudelt tõusevad kraaksudes lendu varesed. Kaamera tiirutab natuke aega nagu tuntud filmis “Kured lendavad” ja peatub, Kingissepp lamab selili maas, tema klaasistunud silmad vaatavad taevasse, kus laugleb üksik uhke kotkas.

“Oot-oot, ta ei saanud ju maha kukkuda, kui oli puu külge kinni seotud,” taipas Peeter viimasel hetkel, tõmbas lause lõpuosa maha ja kirjutas selle asemele: “Kingissepa pea vajub rinnale,” see polnud küll nii võimas kaader, kuid mis parata, mõtles natuke, lisas suunurgast väljavoolava verenire, mida ta filmides oli sageli näinud, jättis kotka – sellest hoolimata, et Kingissepp teda enam ei näinud – lauglema taevasse, maalis veidi allapoole suurte tähtedega: FILMI LÕPP ning pani pastaka käest.

Hurraa! Ta oli ikka õigesti teinud, et saarele sõitis, pakku armunäljaste naiste ja nõukogude võimu eest, oli küll pidanud jändama loa hankimisega piiritsooni, hankima Kirjanike Liidust komandeeringu ja hulkuma mööda siseasjade osakonna koridore, ja ka laevas loksutud öö polnud suurem mõnu, lennukipiletid olid ammu läbi müüdud, kuid see-eest oli stsenaarium nüüd valmis ja ta võis vaadata tulevikku hoopis julgema pilguga. Isegi, kui ta ei saa Cannes’i filmifestivali preemiat parima stsenaariumi eest, siis kuus tuhat rubla honorari stuudiolt Tallinnfilm ikkagi – see tähendab, muidugi mitte enam päris kuus tuhat, sest veerand summast oli laekunud kaukasse juba kevadel avansina ning ausalt ära söödud ja joodud, viimased sadakond rubla olid kulunud Glorias vene armukese seltsis, ja, mõtles Peeter pisut häbenedes, mitte üksnes kaerahelbepudru ja keefiri peale – Mariina polnud küll mingi joodik, kuid valget kuiva veini ta armastas, rääkimata karbonaadist, mida tüdruk hävitas hulga suurema isuga kui Peeter ise, keda ikka veel segasid mõtted sigade halvast karmast. Edasi maksud… Peeter süngestus: kui tulu- ja parteimaksuga võis veel kuidagi leppida, siis alimendid kahele naisele olid küll liiast, riik võinuks ikka mõelda, kui mehe peale sellise koorma asetas.

Aga sinu isakohus, andis endast tüütult märku sisemine hääl? Isakohus, ühmatas Peeter trotslikult – minu isakohus on siin, stsenaariumi ja muu kirjandusliku loomingu hälli veeres, nemad on minu lapsed rohkem kui need kaks tütart ja üks poeg, kelle Maire ja Margot kahe peale ilmale olid toonud. Oli ta ise tõsiselt neid lapsi tahtnud? Kindlasti mitte, ja kui ta polnud esinenud väga resoluutsete vastuväidetega, siis üksnes seetõttu, et nii polnud kombeks: uus elu, see oli midagi püha, mida ei tohtinud sõnagagi riivata… Kuid mõttega ikka võis? Kellele tema lapsi tarvis oli, ta muidugi teadis – mõlemale naisele, kes niimoodi järgisid oma bioloogilist instinkti; kuid mis tema siia puutus? Kirjamehele oli lapsekari vaid koormaks; aga kas naised seda mõistsid? Vastupidi, just kirjanikud olid eesti naiste silmis kõige hinnatum tõupull, ja Peeter võis veel tänada õnne, et tal polnud luuleandi, sest siis poleks naised talle üldse asu andnud: vähema kui viie lapsega poeeti andis Kirjanike Liidu liikmeskonnast otsida.

Viimane perspektiiv tekitas Peetris paraja õudusepuhangu ja ta mõtles, et tasub leppida saatusega ja olla suuremeelne, las Maire ja Margot saavad oma alimendid, nad on selle ära teeninud, kui mitte muuga, siis sellega, et oskasid eelistada kirjanikku baarmenile. Üht-teist jääb ka temale, igatahes nii palju, et umbes aasta aega, kui jutukogu honorar ka juurde arvata, mõnusalt ära elada, ilma igasuguste Kingisseppade ja muude haltuuradeta – seda enam, et tema nõudmised polnud suured: “Su laual paberossikarp ja tikud, klaas musta teed ja mõned raamatud,” tsiteeris Peeter. Päris tema menüü see just polnud, suitsetamisest oli ta loobunud ja mustale teele, nagu teame, eelistas vett moosiga, kuid paarsada grammi hollandi juustu päevas, pool purki mett, pool kilo sarapuupähkleid…

Kõik viitas sellele, et on aeg keha kinnitada.

 

Teine peatükk

Metsik saar

 

Valdeku suvila asetses otse keset küla, õigemini see polnudki suvila, vaid kuuri meenutav ühekordne laudhoone; kuid teisalt, kas ühele kõige rohkem poolteist kuud aastas vajaminevale ehitisele saigi esitada suuremaid nõudmisi? Isegi EKP juhid puhkasid pealinna lähedal mere kaldal üsna tagasihoidlikes kotedžites, mida pidi siis ootama Tartu Riikliku Ülikooli dotsendi ajutisest peavarjust, ega ometi silikaatseinu ja punast kivikatust a la Tallinna vanalinn? Sellist pompöössust võisid endale lubada ainult väga vähesed mehed, peamiselt KEK-ide ja näidissovhooside direktorid, ja nemadki ei vormistanud oma moodsaid losse tavaliselt isikliku varana, vaid jätsid targu kandma asutuse puhkekodu nime – pidi olema ettevaatlik, eestlased on alati olnud pealekaebaja rahvas. Valdeku vigvamil polnud veel häda midagi, seinad lasksid küll tuult läbi, kuid see oleks võinud muret tekitada sügisel, kui üle saare liikus tõelisi torme, selliseid, mis viletsama mehe jalust murdsid, praegu aga oli suvi ja natuke tõmbetuult ei teinud isegi paha, katus aga, ehkki laastudest, oli hiljuti remonditud ja pidas hästi vastu, selles oli Peeter võinud veenduda möödunud nädalal, kui kaks päeva järjest sadas vihma. Mingeid tsivilisatsiooni hüvesid peale elektri majas ei olnud, ei gaasi, sooja ega üldse vett (seda tuli tuua kaevust), polnud isegi kanalisatsiooni, kui mitte arvestada keset õue seisvat välikemmergut, kuid Peeter oli askeetlike oludega harjunud, ämbriga vett oli ta tassinud juba Paganamaal, sooja vett polnud ka tolles ateljees, kus nad Margotiga kooselu alguspäevil virelesid, ja mis puutub teatud ihuliste vajaduste rahuldamisse, siis midagi kohutavamat ülikooli ühiselamu ühiskäimlast oli raske välja mõelda. Pealegi korvas suvila asukoht kõik ebamugavused – sest Ruhnust romantilisemat paika vähemalt Eesti NSV territooriumil oli raske leida, isegi mälestus Paganamaast kahvatus selle kõrval. Mõelda vaid, ümberringi kümnete kilomeetrite ulatuses mitte midagi peale mere, vast üksnes kusagil Assooridel võis olla veel üksildasem ja suursugusem – kuid Assoorid olid kaugel, et sinna pääseda, pidi esmalt hankima väljasõiduviisa, seda polnud Peetril aga kusagilt võtta, teda ei lubatud isegi Bulgaariasse, vähemalt mitte enne, kui parteiline karistus on kustunud. Muidugi, Nõukogude Liit oli suur ja lai, ja kui natuke teada geograafiat, võis ka selle eri otsades, taigas ja kõrbes, polaartundras ja Kaukasuse mägedes avastada hulgaliselt kauneid inimtühje paiku, saari ja saarekesi sealhulgas, mõnedele, nagu näiteks Novaja Zemljale, oli küll sõit keelatud salajaste sõjaväebaaside tõttu, kuid Kamtšatka oma sopkadega ja eriti muidugi Kuriilid oleksid mõnel teisel ajahetkel võinud kindlasti huvi pakkuda, ent kuna need jäid Tallinnast veel kaugemale kui Assoorid, siis ilma Kirjanike Liidu komandeeringuta sellist reisi ette võtta polnud, nagu oleks öelnud papa Arnold, rentaabel, komandeeringuga olid lood aga umbes sama pahasti kui väljasõiduviisaga. Mis puutus teistesse Eesti saartesse, siis neidki oli terve hulk, alustades Saaremaaga, kus Peeter oli mitu korda käinud, ja lõpetades näiteks Naissaarega, kuhu teda ei lubatud enam-vähem samadel põhjustel nagu Novaja Zemljale, kuid kõik nad olid asustatud, tsiviliseeritud ja liiduvabariigi üldisesse vereringesse kaasatud, Ruhnu seevastu oli metsik, metsik igas mõttes, millest loodus polnud sugugi tähtsaim. Jah, siin jooksid segamatult ringi metskitsed, pidasid pulmi rebased ja ronisid talvel jääaugust päikese kätte mõnulema hülged, ning räägiti, et veel mõned aastad tagasi oli kohalikel jahimeestel – aga jahimehed olid siin kõik – olnud tükk tegemist jääd pidi saarele tulnud hundikarja likvideerimisega; kuid metsloomi leidus teisteski Eestimaa kohtades, ja isegi karusid, keda Ruhnus polnud. Looduses üksi polnud seega midagi väga tavatut, hea küll, nägid mõnikord mustikaid mugides sõnajalgade vahelt metskitse tähnilist tagumikku, või murdis tuhkur maha naabrinaise mustakirju kana, õige mul uudis; ka mets, ehkki kohati üpris tihe, ei andnud ürglaane mõõtu välja, selline tavaline segamets, kuhu metsateadlased mitmesuguseid kaugelt toodud pehmet kliimat armastavaid puuliike käisid istutamas, et need kohalike oludega harjuksid ja siis neid võib-olla edasi mujale Eesti avarustesse, või õigemini, kitsustesse üle viia, suur osa saarest oli üldse lagendike ja koguni karjamaa all, ning meres ei ujunud kaugeltki mitte kalmaarid või vaalad, vaid kõige harilikumad angerjad, lõhed, siiad ja kohad – hoopis põnevam oli muu, see, et iga alaline saareelanik võis rahumeeli ilma kalainspektorit kartmata minna paadiga merele ja visata sisse võrgu, millega endale ja ainult endale neidsamu lõhet, koha ja siiga püüda, või paigutada angerja tarvis terveks suveks madalasse lahesoppi mujal täiesti keelatud püügivahend mõrd, või raiuda talvel jäässe kaks auku, vedada võrk nende alt läbi ning oodata, kuni loll lõhe kinni jääb (Peeter oli seda oma silmaga näinud, kui ülemöödunud talvel siin jutukogu viimaseid palu kirjutas), vaat selles oli juba tõesti midagi metsikut, sest igal pool mujal oleks niisuguste asjade eest heal juhul trahvi tehtud, halvemal aga trellide taha, röövliromantika ja sotsialismi kokkusobivuse üle järele mõtlema saadetud. Ruhnus ei toiminud nõukogude võim. See tähendab, mingis mõttes ta muidugi toimis, ka siin oli külanõukogu, sellel külanõukogul oli esimees, kes kohakaasluse alusel täitis ka julgeolekuvoliniku ülesandeid (see oli avalik saladus, ja võib öelda, et muid saladusi peale avalike Ruhnus üldse ei tuntud), oli miilits, keda kehastas külanõukogu esimehe vend, ja isegi tuletõrje, või täpsemalt öeldes tuletõrjeauto, mida lennuvälja ülem, tema oli ka tuletõrjekomando pealik, kasutas tööle sõitmiseks, kui mootorratas oli katki või kui tuli tahtmine linnasakste ees poosetada – kuid see kõik oli vaid, nagu ütlevad filosoofid, nähtumus, samuti kui kool, rahvamaja ja veel mitmed tsivilisatsiooni olemasolu tõendavad dekoratsioonid, näiteks postkontor ja pood: koolis oli üks õpetaja ja kolm õpilast, rahvamajas korraldati kaks korda aastas tantsupidusid ja postkontoris võeti esmaspäevast reedeni vastu posti – kuid ainult võeti vastu, aga mitte ei antud kätte, sest selleks, et midagi kätte anda, on vaja, et see eelnevalt kohale saabuks, Ruhnusse aga ei lennanud halva ilmaga lennuk ega sõitnud laev. Kui suvel oli ühendus mandriga veel enam-vähem korralik, kolm korda nädalas põristas Pärnust kohale “metsavaht” ehk, nagu venelased ütlesid, “kukuruusnik”, pardal tosin reisijat, post ja natuke kaupa, ning umbes kaks korda kuus randus kohalikku madalasse sadamasse lameda põhjaga mootorlaev jahu- ja suhkrukottidega, siis alates sügisest, kui hakkasid lõõtsuma tuuled, muutus lennuliiklus ebaregulaarseks, ka laevadele ei meeldinud tormine meri, ja veel rohkem ei meeldinud neile jää, nii et mõne aja pärast langes see transpordiliik kevadeni hoopis mängust välja, mistõttu juhtus sageli, et mitu-mitu nädalat oli Ruhnu muust maailmast ära lõigatud. Ja kuidas sa hing tagad nõukogude kodanike (sest eks ruhnlasedki olid nõukogude kodanikud) vajaduste igakülgse ja täieliku rahuldamise, kui ei pääse neile kodanikele ligigi? Vaat miks oli ruhnlastele antud peenelt öeldes carte blanche: meie teid ei sega, püüdke pealegi oma vääriskala, millegagi te ju peate end toitma, aga ärge siis kurtke, kui teil poes vahetevahel puuduvad sellised esmased toidukaubad nagu vorst ja kohupiim. Ja ega ruhnlased kurtnudki, nad olid päri isegi sellega, et saarel ei müüdud leiba, peaasi, et müüdi rukkijahu, millest iga perenaine juba ise leiba küpsetas. Mis on rukkijahu müügis nii eriskummalist, et seda peab eraldi ära märkima? Sest kusagil mujal üle kogu Nõukogude Liidu seda eraisikutele ei müüdud, sel lihtsal, või õigemini keerulisel, kui majandusteaduslikult mõelda, põhjusel, et jahu oli odav ja vastutustundetud kodanikud võisid hakata seda loomadele sisse söötma (abinõu polnud siiski küllaldane, sest nüüd nuumasid maanaised sigu rukkileivaga).

Kuid kes siis olid need kangelaslikud isikud, kes tuhande üheksasaja kaheksakümnendal aastal, kui kogu muu Eesti NSV oli juba harjunud sellega, et kui mitte hommikul, siis keskpäeval potsatab postkasti ajalehe “Edasi” värske number, pärast tööd võid astuda sisse suvalisse poodi ja imetleda pooltühje lette, õhtul aga minna teatrisse kuulama ooperit või vaatama balletti ja sõita etenduselt koju mõnusas marsruuttaksos, olles seda eelnevalt oodanud kõigest pool tundi, või koguni päris taksos, kui jätkub kannatust ära seista umbes tunnipikkune saba, eelistasid tsivilisatsiooni saavutustele metsikut elu metsikul saarel? Kas oli tegu põliselanikega, keda süda ei lubanud armsaks saanud saarelt lahkuda, või (kui arutleda küünilisemalt) kes olid nii mandunud, et lihtsalt polnud suutelised kuhugi kolima ja õigustasid oma jõuetust vajadusega hoolitseda isa ja ema haua eest? Kõige kummalisem, et mitte – just põliselanikke saarel polnud, või täpsemalt peaaegu polnud, 1944-ndal aastal olid nad teinud sääred nõukogude võimu eest, ja kuna nad olid rahvuselt rootslased, siis pole raske ära arvata, kuhu. Mis nimelt rootslastele nõukogude võimu juures ei meeldinud, oli isegi natuke arusaamatu, sest vähemalt Ruhnu “generaalplaani” järgi otsustades olid nad märksa kollektiivsema meelelaadiga kui eestlased, miks muidu nende küla oli kokku kuhjatud ühte kohta saare keskele (samal ajal kui üks ehtne eesti farmer eales ei asu elama majja, kust paistab naabritalu korsten), seega pidanuks kolhooski olema neile midagi kodust ja tuttavat; kuid ometi nad põgenesid, ja veel nii ülepeakaela, et jätsid peale kinnisvara maha ka pudulojused ja majakraami; pole muidugi võimatu, et see lihtsalt ei mahtunud paati.

Supp, nagu rääkisid kurjad keeled, polnud jõudnud veel jahtuda rootslaste pliitidel, kui saarel maabusid – ei, mitte mereröövlid, vaid teiste lähemate saarte need elanikud, keda ammuse terminoloogia järgi on ehk kõige õigem nimetada helootideks, ja kes nägid siinsete peremeeste lahkumises võimalust tõsta oma staatust; ning kuna lähima saareni oli viiskümmend kilomeetrit, siis võib kujutleda, missugune tuli neil takus oli. Helootide tormakusest oli kasu vähemalt lehmadele, kelle udarad muidu oleksid lõhkenud; niisiis võis mingis mõttes öelda, et saare ainsad põliselanikud olidki lehmad, lambad ja muud kodu- ja metsloomad. Pluss üks perekond, kelle rootslased millegipärast saarele maha jätsid. Miks nad nii halastamatult toimisid, Peeter päris kindlalt ei teadnud, ehkki oli juba aastaid venna pool suvitamas käinud; räägiti, et tegemist on varastega. Võib-olla. Mingi põhjus ometi pidi olema. Kuid – mis tundus Peetrile väga iseloomulik – just sellest perekonnast olid pärit need kaks venda, kes olid võimu saarel enda kätte haaranud: külanõukogu esimees (ühtaegu KGB volinik) ja miilits.

Heloodid, võtnud üle ruhnlaste majapidamised, hakkasid end peagi tundma saarel täieõiguslike peremeestena, ja ajaks, kui Peeter siia sõitis stsenaariumi lõpetama, nimetasid end juba ilma igasuguse häbita põliselanikeks, soovides niimoodi toonitada erinevust endi ja hilisemate uusasukate vahel. Kas leidus siis veel hulle, keda siia tõmbas? Muidugi leidus, sest ega Austraaliassegi kõiki vägisi saadetud, osa rahvast põrutas sinna ise, õnne otsima. Ruhnu ehk lausa õnne otsima ei tuldud, kuid nõukogude võimu eest pakku küll, kui mitte poliitilises, siis majanduslikus mõttes, siinne vabadus ehk täpsemalt öeldes priius meelitas neid, kes tahtsid tegutseda omal käel. Lõppes kõik sellega, et Ruhnu kolis elama isegi üks juut. Mida on juudil teha metsikul saarel? Juut püüdis lõhet, siiga ja angerjat, nagu teisedki ruhnlased, kuid erinevalt teistest ruhnlastest ei söönud ta kogu saaki ise ära, vaid müüs ülejäägi mandrile, ja isegi mitte Pärnusse, kus hinnad olid madalad, vaid otse Tallinna ja sealtkaudu, nagu taas rääkisid kurjad keeled, koguni Moskvasse, tänu millele oli tal võimalik mööda saart ringi poosetada firmateksades ja võrgutada šokolaadiga suvepraktikale saabunud tudengineide.

Kuid peale “energiliste inimeste” võis uusasukate hulgas kohata ka lihtsalt põgenikke, neid, kellel elu mandril mingis mõttes, tavaliselt perekondlikus, ei klappinud, ja kes arvasid, et põhjus pole neis, vaid ümbruses. Sellise rahvaga juhtus üks kahest, kas nad lihtsalt käisid põhja, või, pettunud selleski paigas, naasid mandrile. Ruhnu oli koht, mis purustas kõik romantilised ideaalid: kes lootis eest leida puutumatu looduse, pidi leppima, et sellele akompaneerib traktorimüra ja -toss (sest ega ruhnlasedki 1980-ndal aastal hobusega põldu kündnud), kes arvas sellises kaunis kohas elavat sama kauneid inimesi, veendus peagi oma lolluses – sest ruhnlased olid samuti eestlased ja neile polnud võõras ükski rahvuslik pahe, nemadki olid väiklased, kadedad ja õelad, ja kuna tsivilisatsioonikord nende iseloomu ümber oli õhem kui linnas, siis tulid siin kõik need vead esile jõhkramalt.

Nagu kõikjal riigipiiri läheduses, oli Ruhnuski sõjaväeosa – ärgem unustagem, et juba üle kolmekümne aasta käis pikk ja väsitav külm sõda –, ja nagu kõikjal, valitsesid ka siin sõjaväelaste ja aborigeenide vahel heanaaberlikud, vastastikusele kasule rajatud suhted: ruhnlased müüsid sõjaväelastele vääriskala (mida sõjaväelased püüda ei viitsinud), vastu aga said bensiini ja autode tagavaraosi; ja kui saarel oleksid seisnud raketid, küllap oleks võinud mõne sellisegi ära osta, kuid paraku pöörlesid siin üksnes lokaatorid, ja nendega ei osanud tsiviilelanikkond midagi peale hakata. Ohvitserid ja eriti nende naised käsitasid Ruhnu sattumist asumiselesaatmisena (mida see mõnikord küllap oligi) ja käisid siin ruttu alla, sõduritele oli üks kama, kus aega teenida, ja nende olemasolu peaaegu ei märgatud.

Viimase elanikekategooria moodustasid suvitajad, umbes kümme aastat tagasi oli saar linnarahva seas moodi läinud, siin puhkas näitlejaid ja arste, teadlasi ja kunstnikke. Teiste seas oli endale ja oma perele Ruhnus suvila ostnud ka Peetri vend Valdek, Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna õppejõud, kuid teda ja tema naist, kombinaatteatri Vanemuine viiuldajat Tiiut ning nende tütreid Annikat ja Birgitit sel suvel saarele oodata polnud, sest Valdek oli murdnud juunis eksamilt tulles jalaluu ja alles hiljuti oli sellelt lõpuks võetud kips. Nii oligi Peeter seekord saarel üksi ja pidi ise hoolitsema oma olme eest, muuhulgas ka pesema külma veega nõusid, nagu praegu, pärast tagasihoidlikku einet, mis koosnes viiest juustuvõileivast ja poolest liitrist piimast. Margoti ja Jaanusega talle Ruhnus üldse käia ei meeldinud, ja nüüd, pärast skandaali, oli see isegi võimatuks muutunud – ta polnud naist lahkuminekupäevast saadik näinud ja, tõtt öelda, ega ta tema järele puudust tundnudki. Mariina, kellega saatus oli teda kokku viinud Pirita rannas (tegelikult oli seda raske saatuseks nimetada, sest Mariina oli ise talle juurde astunud või õigemini isegi jooksnud, et autogrammi küsida), oli teda rikastanud sääraste seksuaalsete kogemustega, millest isegi Kamasuutrat teoreetiliselt kaanest kaaneni teadval Peetril varem õrna aimugi polnud, ja naasta pärast seda Margoti juurde polnud just kõige meeldivam perspektiiv. Mariina enda oli ta samuti jätnud mandrile, et rahulikult töötada, kuid et stsenaarium oli nüüd valmis, siis polnud Peetril pärast nõudepesu lõppu muud targemat teha, kui minna mere äärde – lennukipilet tagasi oli tal ostetud alles ülehomseks.

 

Kolmas peatükk

Meri (lõpp)

 

Kohtamata tee peal ühtki metskitse, jõudis Peeter pärast paari kilomeetri pikkust jalutuskäiku saare idapoolsesse kuulsate “laulvate liivadega” randa. Horisont oli tühi nagu lasketiiru märgijoon pärast seda, kui kõik jooksvad või seisvad figuurid on tabatud ja alla kukkunud, taevas veiderdas laisk Eestimaa päike, oodates hetke, millal õnnestub varjuda järjekordse pilve taha, meri oli täiesti antud fauna meelevalda, tema pinda pidi lippasid jänesed, keda mõnes keeles ka lammasteks kutsutakse, õhus aga kisasid kajakad. “Üle heliseva luiteliiva keerleb kajakate legendaarne lend,” deklameeris Peeter masinlikult, samas mõeldes, et tema küll nende ablaste lindude närvilises sekeldamises midagi legendaarset ei näe. Talle meenus psühholoogiline test, mida temaga kord oli toimetanud Ingrid, selle järgi paljastas assotsiatsioon, mis küsitletaval tekib kajakatega seoses, tema suhtumist naistesse, ja Ingrid oli üpris nördinud, kui Peeter ei vastanud mitte: “vabadus”, “romantika” ega “ilu”, vaid “vastik lärm ja prügikastid”. Tegelikult Peeter nii pahasti naistest ei mõelnud, tema arvates olid nad väga armsad ja isegi hädavajalikud olevused nii teenijanna ja koduabilise rollis kui ka olukorras, kus ta on lõpetanud peatüki või koguni teose ning soovib natuke meelt lahutada. Ja et praegu oli just niisugune hetk, siis poleks Peetril midagi selle vastu olnud, kui tema kõrvale oleks havi käsul tekkinud mõni intelligentne heledapäine neidis, kellega pool tunnikest lobiseda, seejärel sama kaua seksuaalselt vallatleda ja viimaks kiiresti ja valutult lahku minna, kuid ta mõistis, et tegemist on soovunelmaga. Mariinat polnud Peeter Ruhnu kaasa võtnud, õigemini öeldes, just tema eest oli ta siia põgenenud – sest Mariinat ei iseloomustanud mitte üksnes seksuaalne talent, vaid ka lobisemishimu, Peetrile hakkas teda jälgides isegi tunduma, et võib-olla on need kaks omadust omavahel kuidagi seotud. Igatahes temal nende kahe nädala jooksul, mis eelnesid Ruhnu-sõidule, eriti suud lahti teha ei õnnestunud – ei suud lahti teha ega pastakat pihku võtta; see tähendab, pihku võtta muidugi õnnestus, kuid mõtted olid hajevil ja kirjutamisest ei tulnud midagi välja. Mariina võis küll lubada, et “nüüd olen ma vait kui sukk”, ta isegi seadis end diivanil sisse, raamat käes, kuid juba järgmisel hetkel kas turtsatas, ohkas või lihtsalt vahetas asendit, ja iga tema häälitsus ja liigutus kätkesid endas nii palju erootilist kutset, et Peeter ei suutnud vastu pidada ja puges jälle tüdruku kõrvale. Siin peituski vastuolu: et kirjutada, pidi naisterahvast eemal viibima – aga kui sa naisterahvast eemale läksid või koguni sõitsid, jäid ilma loometegevuse jaoks täiesti hädavajalikest erootilistest aistingutest. Oleks siin saarel olnud keegi, kes võinuks mingilgi määral Mariinat asendada, oleks Peeter kohe rahunenud – kuid keda polnud, seda polnud. Pärismaalaste naised ja tütred ei kandnud küll niudevööd, kuid olid ikkagi nii tahumatud, et ei suutnud Peetrit veedelda; uusasukad olid saabunud saarele kas üksi, või kui koos abikaasaga, siis suur armastus südames, mida lõhkuda ei söandanud isegi Peeter, saati et see võis olla ohtlik, korra varem siin puhates oli ta näinud, kuidas üks liiga agar donžuan vaeseomaks peksti; sõjaväeosas naisi ei töötanud, mõned ohvitserid olid küll võtnud naised metsikusse teenistuskohta kaasa, kuid kui need kellegagi mehele truudust murdsid, siis vaid mõne teise ohvitseriga; ja suvitajate seas polnud Peeter ainsatki potentsiaalset armukest märganud. Kaks aastat tagasi oli tal tõesti olnud ootamatu vahekord ühe pealinna prouaga, üpris tuntud arsti naisega, too oli ennast jaanipeol maani täis joonud, Peeter oli tahtnud teda koju talutada, kuid nii kaugele naise jalad lihtsalt ei kandnud ja nad jäid ööbima tema tuppa; ent praegu polnud arstiprouat saarel, ja kui ka oleks olnud, poleks see ilmselt midagi seksuaalses plaanis andnud, sest juba järgmisel päeval pärast jaaniööd küla vahel vastu tulles ei teinud juhuarmuke Peetrit tundmagi. “Huvitav, kuidas küll Robinson Crusoe oma saarel ilma naisterahvata hakkama sai?” mõtles Peeter. Talle olid alati mõistetamatuks jäänud need kirjanduslikud kangelased, kes olgu sõjas, rännakul või streigikomitees õrnema soo olemasolugi unustasid, sest tema arvates oli seksuaalfunktsioon maailma peamine liikumapanev jõud. Eros ja Thanatos, Thanatos ja Eros, need kaks tiivulist tegelast olid endale meisterdanud pesa iga mehe peas, küllap teine teises meelekohas, ja mängisid tema närvidega. Mida kujutas endast sisuliselt võttes kas või vanglakaristus, kui mitte süüdimõistetu piinamist temalt suguaktivõimaluse äravõtmise kaudu? Riietada lahti piiramatu arv talle kõige meelepärasemaid naisi polnud mitte üksnes iga muhameedlase, vaid üldse iga normaalse mehe soov; kõik muu, kunst sealhulgas, oli üksnes sublimatsioon. Ja naised olid kavalad, nad mõistsid ülihästi, missugust väärtust nad mehe jaoks evivad, ning rajasid sellele oma käitumise. Nad peibutasid, aga kätte ei andnud, vähemalt mitte enne, kui sa olid muutunud piisavalt ettevaatamatuks – siis pandi sulle ruttu rihm ümber kaela nagu koerale, ja seoti ketiga kuudi, see tähendab kodu külge: onu Hermanni vahva Barbossi saatus, mis Peetrit ei kütkestanud. Kuudist välja lubati sind üksnes jahile, et sa päev otsa mööda metsa keel vestil punuksid ja õhtul lõõtsutades koju jõudes jahisaagi võidukalt perenaise jalge ette asetaksid, pärast mida sulle kingiti hooletu pai. Sest naisele polnud meest tegelikult üldse vaja, talle oli vaja materiaalset kindlustatust. Mida oli Margot nende kooselu alguses esimese asjana hakanud taotlema? Muidugi seda, et Peeter end Kirjanike Liidus korterijärjekorda võtaks. Ja miks ta praegu mehe nii kerge südamega kodunt välja viskas? Sest ta tundis end oma Kirjanike Maja korteris üpris kindlalt. “Kes teab, äkki on Margotilgi armuke?” mõtles Peeter väikese ärevusega, mille ta küll samas resoluutselt maha surus – sest ta oli vahepeal raudselt otsustanud Margotist lahku jääda, ja milleks armukadetseda võõrast naist? Jah, möödunud kaks nädalat olid mõndagi muutnud Peetri elus, ootamatult oli selgunud, et neidis, kellega ta oli tutvunud Pirita rannas, valdas peale tupelihaste trikkide täiesti korralikult ka kirjandust, võis isegi öelda, et Mariina tundis end seal rohkem kodus kui kutseline kirjandusteadlane Margot, ta oli palju rohkem lugenud ja oskas anda hoopis täpsemaid hinnanguid (milles polnud tegelikult midagi imestavat, sest kas üks kirjandusse ükskõikselt suhtuv naine hakkab rannas peesitavalt prosaistilt autogrammi küsima, liiati kui see prosaist ei kirjuta tema emakeeles). Muidugi, mingis mõttes oli Mariinagi professionaal, võib-olla suuremgi kui Margot, sest tema eriala – raamatukogundus – lausa eeldas pidevat lugemist; Peeter oli hakanud Mariinat naljaviluks isegi senjoriita Borgeseks kutsuma. Kuid mis oli päris üllatav, oli Mariina julgus: tal puudusid sellised tsensuurifoobiad nagu Margotil. Abielust Margotiga mäletas Peeter ülihästi kaht lauset: “Peeter, kas sa oled unustanud, mis maal me elame?” ja “Peeter, selle eest pannakse sind küll kinni.” Seevastu Mariina suhtumine Peetri loomingusse oli hoopis teistsugune: kui Peeter oli talle ette lugenud pooliku stsenaariumi, oli Mariina selles kiitnud just neid stseene, mis Margotis ärevust tekitasid, näiteks Kingissepa kohtumist libuga, ja kui Peeter oli söandanud tunnistada, et ta kardab, kas see kunstinõukogus läbi läheb, oli veendunult lausunud: “Küll läheb, kui sa mehe eest väljas oled. Oma teoste eest peab võitlema.” Sõna “võitlema” polnud Peeter Margoti suust kuulnud kordagi.

“Võib-olla on Mariinal õigus?” oli ta siis kohe mõelnud, ikka ja jälle selle probleemi juurde tagasi tulles. Tõepoolest, kellel suurtest kirjanikest oli algusest peale kõik kergelt laabunud? “Kuidas sa ei mõista, meie, eestlased, peame olema alahoidlikud, me peame minema kompromissidele, muidu poleks meid enam ammu olemas,” tavatses Margot manitseda – ja Peeter, vana tola, oli teda uskunud. Mariina seevastu oli temperamentne ja kartmatu nagu Dumas’ musketär. “Miks sa lasid neil selle jutu ära rikkuda?” oli ta oianud, kui Peeter oli talle ette lugenud ühe oma novelli koos toimetaja ning glavliti tehtud kärbete ja parandustega. “Aga mis mul üle jäi, muidu poleks raamatut avaldatud,” oli Peeter end lihtsameelselt õigustanud, mille peale Mariina vaidles vastu: “Mis tähendab: ei oleks? Kus nad oleksid pääsenud, neil on ju ka plaan! Ja isegi, kui nad tõesti oleksid sulle käsikirja tagasi andnud, oleksid võinud sõita Moskvasse ja korraldada välismaa ajakirjanikele pressikonverentsi.” – “Aga siis oleksid ju tulnud igasugused jamad, KGB-ga ja üldse, äkki oleks veel kinni pandud,” oli Peeter öelnud, küll vaprust teeseldes, umbes nii, et “vangiminekut ma muidugi ei karda, aga…” – “Aga see olnuks ju suurepärane!” oli Mariina põlevi silmi teatanud. “Mõtle ise, kui nad su vangi panevad – sa saad siis päevapealt kuulsaks, nagu Solženitsõn!” Saada kuulsaks? Sellisel moel? Niisuguse mõtte peale polnud Peeter varem tulnud. Kuulsaks tahtis ta saada küll, aga oli siiani arvanud, et see peab juhtuma otsekui iseenesest: et inimesed loevad läbi tema järjekordse raamatu, satuvad vaimustusse ja kukuvad teda kõikjal kiitma, nii kohvikus kui tööpingi taga. Aga võib-olla oli Mariinal õigus, ja protsess kulges hoopis vastupidi – enne oli tarvis kuulsaks saada, ja alles siis hakkasid kõik sind lugema ja kiitma? Et selleks pidi esmalt minema vanglasse, see perspektiiv Peetrit eriti ei meelitanud; kuid, võttis ta samas südame rindu, kas polnud vähe suuri kirjanikke, kes olid pidanud läbi tegema sellegi katsumuse, ja mitte üksnes Solženitsõn, vaid ka näiteks Dostojevski. Veetis hulk aastaid sunnitööl, ja pärast sai maailmakuulsaks. Tõsi, Dostojevski kuulsus polnud otsekui otseselt seotud tema vangiminekuga – aga kust sa seda nii hästi tead, küsis Peeter endalt samas. Ega poliitilisi protsesse tollal palju peetud, niisiis võis täiesti juhtuda, et Dostojevski nimi jäi juba petraševskilaste asjast avalikkusele meelde, ja kui ta hiljem vabanedes esimese romaani avaldas, suhtuti sellesse a priori ülisoosivalt – vene haritlased ju vihkasid tsaarivõimu. Solženitsõni saabumist Saksamaale, kus Böll tal lennujaamas vastas oli, oli Peeter näinud oma ihusilmaga Soome televisioonist, tõsi, Margot oli juhtinud tema tähelepanu (nad olid koos vaadanud), et Solženitsõni pilk on “nagu tagaaetud loomal”, ja Peeter oli temaga nõustunud ning isegi lisanud: “Nagu tollel võhrul, kelle ma möödunud sügisel Valdeku pool keldris hanguga maha lõin, kui ta seal õunu järas” (üsna mõttetu tapatöö, sest õuntest olid nagunii järel üksnes riismed) – kuid tühja sellest pilgust, mõtles Peeter trotslikult. Gumiljovi või Babeli saatus teda ei ähvardanud, ka vasekaevandusse nagu onu Ervin või metsatöödele nagu Mariina isa, Buhharini ühe semu poeg, ta enam sattuda ei saanud, halvimal juhul oleks teda Sinjavski ja Danieli kombel mõneks aastaks tavalisse vangilaagrisse pistetud, parimal aga otsejoones maalt välja saadetud, see oli praegu moes, peale Solženitsõni oli sama saatus – või õnn – tabanud ka Brodskit. Peetri vaimusilma ette kerkisid üksteise järel Frankfurti, Orly ja New Yorgi Kennedy nimeline lennujaam: maabub Aerofloti Tu-154, sellest astub kahe erariides kagebešniku vahel välja tema, Peeter Buridan, seisatab viivu trapil, mõõdab pilguga “vaba maailma”, lehvitab vastu tulnud tuttavale väliseesti ajakirjanikule… Jah, siin oli, mida vaagida.

Selle mõtiskluse jooksul oli Peeter jõudnud end vabastada ülearustest ja üldse kõikidest riietest ning seisis nüüd ihualasti, saati et ümberringi polnud endiselt ainsatki hingelist peale kisavate kajakate. Päike oli vahepeal õnnelikult pilve taha puhkama lipsanud, tuulgi näis olevat tugevnenud ning jahenenud, kuid teda, tulevast tagakiusatavat Nõukogude Eesti kirjanikku, selline väike ebamugavus ei häirinud. Ringutanud, tegi Peeter paar võimlemisharjutust – tavalist, mitte jooga oma – ütles kaks korda valjusti: “Urjuhh!”, end niimoodi eeseisvaks vägiteoks häälestades, ning kahlas vapralt karastavasse umbes kaheksateistkümnekraadisesse vette.

 

 

 

 

 

 

Neljas peatükk

Mäss

 

Suvilasse tagasi jõudnud, tundis Peeter taas kerget nälga: suplusest sünnib isu, nagu armastas öelda onu Eduard, ametilt kehakultuuriinstruktor. Praegu oli tädimees juba pensionil nagu ka tädi Sophie, ajalehed nimetasid sellist seisundit “teenitud vanaduspuhkuseks”, kuid tegelikult, taipas Peeter äkki tavalisemast teravama tajuga, mille temas oli äratanud kas ujumine, üksindus või stsenaariumi lõpetamisele järgnenud sisemine tühjus, või need kolm kokku, polnud see muud kui surmaootus. Onu Sophie ja tädi Eduard – eksimus oli tahtmatu, kuid sisuliselt õigustatud: meherolli oli abielus alati täitnud tädi – polnud sugugi ainsad, kes niimoodi istusid ja surma ootasid, nemad isegi ei istunud, vaid talitasid aias, köögis, jõel, kuuris ja keldris, tubadest rääkimata, tõepoolest istusid Peetri isa Arnold, lugedes tugitoolis ajalehti Rahva Hääl, Izvestija ning Kodumaa, ja onu Hermann, trimbates kokkupandavas leentoolis oma šalee verandal endapruulitud õunaveini ning kuulates uue naise tänitusi – istusid ja ootasid surma. Nemad, isade ja onude põlvkond, olid oma töö lõpetanud, rohkem polnud neil võimalik enam midagi muuta, või ütleme, peaaegu midagi, sest istutada veel mõne puu või värvida üle maja piirdeaia nad siiski võisid, seda võis isegi isa Arnold, kellel polnud küll maja, kuid oli suvila, ja tema võis kirjutada ka veel mõne kirja Brežnevile, ettepanekutega, kuidas elavdada NSV Liidu majanduselu – isa peamine meelelahutus; kuid see oli ka kõik, kirjadele vastati viisakalt: “Täname ideede eest, püüame arvesse võtta,” (ikkagi personaalpensionär) ja pisteti arhiivi. Mis endale ümber kantuna tähendas seda, et ükskord istub temagi, Peeter Buridan, kodanikunimega Looder, kas aias, verandal või toas tugitoolis ja võib-olla lõikab endale üpris samamoodi nagu praegu kääru musta leiba, ehkki ilmselt mitte kodus küpsetatud, sest kusagil mujal peale Ruhnu leiba kodus ei küpsetatud ja siia ta vaevalt vanaduspäevi veetma tuleb, määrib sellele peale võid ja lisab lusikatäie mett – niisiis on väliselt pilt peaaegu nagu nüüd, kuid hinges hoopis teisiti: sest kõik raamatud, mis tal on võimalik elus kirjutada, on ta selleks ajaks ära kirjutanud, ehk peale memuaaride, kuid seda päriskirjanduseks pidada oleks rumalus, ja ka tema ei saa enam midagi muuta ning üksnes ootab surma.

Kuid praegu, mõtles ta samas, praegu on ju veel võimalik muuta. Talle meenus raamat, mille kallale ta oli kavatsenud asuda peale stsenaariumi lõpetamist: “Udujutud”. Missugune jama! Mitte mingeid udujutte enam, sellest hetkest alates hakkab ta kirjutama ainult niisuguseid teoseid, mille pärast poleks häbi. Näiteks… Jah, tõepoolest, näiteks mida? Mida oli tal kirjutada, ütleme, oma elust? Kas seda, kuidas ta parteisse astus? Umbes nii:

“See juhtus meie sajandi kuuekümnendate aastate lõpus. Päike oli juba tõusnud ja valgustas trammi, mis aeglaselt lähenes mööda Laikmaa tänavat Narva maanteele. Kui ta lastepolikliiniku ees peatus, astusid vagunist maha heledapäine kiitsakas natuke vimmas noormees ja lühikest kasvu tedretähniline noorik.”

“Kas näed üle tee seda kolmekordset maja, kohe kinoteater Foorumi kõrval? See ta ongi, EKP Mererajooni komitee,” ütles noormees.

Või hoopis:

“Detsembri alguses, väga külmal ajal, väljus üks noormees oma korterist Lomonossovi tänaval, kus ta elas koos vanemate, naise ja õega, ja läks pikkamisi, otsekui kõheldes Narva maantee poole. Tal oli õnnestunud oma emaga esikus kohtamisest kõrvale hoida. Mitte just, et ta oleks olnud nii arg ja rõhutud, kuid juba mõnda aega oli ta ärritatud, närvid olid pingul, see sarnanes raskemeelsusega. Astuda parteisse või mitte astuda, see küsimus vaevas teda hullemini kui tülid naisega või ema range pilk.”

Või natuke moodsamalt:

“Täna ma astusin parteisse. Või juhtus see eile? Ma ei tea. Jõin ennast pärast seda täis ja kaotasin ajataju. Minu sisemuses valitseb tühjus, tunnen end homunkulusena. Tegu, mille ma sooritasin, polnud küll risti vastu mu tõekspidamistele, kuid üksnes seetõttu, et just tõekspidamised mul puuduvad. Ma pole kommunist. Pole ka sotsiaaldemokraat, liberaal ega konservatiiv. Võib-olla olen ma mingil määral natsionalist, nagu seda on iga eesti filoloog – mõõdukas natsionalist, mitte äärmuslane – kuid et Kommunistliku Partei liige peab olema internatsionalist, siis peitsin üle EKP Mererajooni komitee maja läve astudes oma identiteedi kaugele südametunnistuse serva…”

Või oleks ta äkki pidanud ülistavas stiilis kujutama oma boheemlikku noorust, purjuspäi trepist üles tuikumisi, suitsuseid kohvikuid ja higiseid armukesi, frondeerimaks nõukogude võimu poolt pealesurutud puritaanliku (kuid mitte buridanliku) elulaadi vastu? Seda võinuks, kui ta oleks selle üle uhkust tundnud: kuid Peeter ei tundnud uhkust, tal oli oma prassingute pärast sama häbi nagu parteisse astumise pärast. Millest siis kirjutada? Peetri elu oli liiga ebamäärane, püdel, et sellest midagi kunstipärast vormida; ja ebamäärane ning püdel polnud mitte üksnes tema, vaid kõigi tema eakaaslaste elu. Olukorras, kus peaaegu midagi polnud lubatud, kus polnud ei eraettevõtlust, üliõpilaskorporatsioone ega striptiisi, muutusid inimesedki otsekui varjudeks, kes libisevad mööda aastate seinu endast mingit jälge jätmata. Puudusid saatused. Jah, ta võis kirjutada jutukese oma teaduskonnakaaslasest Inna Guljajevast, kes ühel ühiselamulabrakal sai maha täitsa korraliku striptiisiga; kuid see oli kõigest üksikjuhtum, mitte selles mõttes, et keegi teine nii ei käitunud, julgeid tüdrukuid tegelikult jätkus, ja ekshibitsionism on juba naise loomuses, vaid et ükski neidis, Inna kaasa arvatud, ei nööpinud oma kitlinööpe lahti õhtust õhtusse, see tähendab, nööpis küll, kuid ilma pealtvaatajateta, nii et sellest ei kujunenud elulaadi ja järelikult ka saatust. Elu nõukogude ühiskonnas oli väga korralik, väga normeeritud ja väga üksluine, ning mida sellest kirjutada, Peeter ei teadnud – ega ometi poliitõppustest, mida ta parteilasena pidi kohusetruult külastama? Tema vanemate põlvkonna saatus oli palju dramaatilisem, et mitte öelda traagilisem, kui mõelda kas või onu Ervinile, kes oli kaotanud vangilaagris tervise ja pärast hulluks läinud. Peeter mäletas hästi toda ööd, kui ta oli ärganud telefonihelina peale, seejärel oli koridoris alanud närviline sekeldamine, ta oli lamanud ja kuulanud, kuidas ema ja isa summutatult räägivad, püüdes nende sõnadest aru saada, kuid segas Valdeku nohin, kes kõrvalvoodis rahulikult edasi magas, lõpuks oli ta tõusnud ja läinud koridori, emal oli juba talvemantel seljas, ta seisis ukse juures ja ootas, isa istus riidevarna all ja ajas kingi jalga. “Miks sa ei maga?” oli ema Peetrit nähes rangelt küsinud ning vastust ära ootamata lisanud: “Heida voodisse, me tuleme varsti, onu Erviniga juhtus õnnetus.” Juhtus õnnetus – see oli nii ema moodi, leida igale elujuhtumile kõige täpsem ja ühtaegu kõige eufemistlikum sõnastus. On see siis õnnetus, kui inimene endal veenid läbi lõikab? Kuid samas: mis see tolle inimese jaoks ikka muud on kui õnnetus? Miks onu enesetapukatse tegi, oligi jäänud Peetrile mõistatuseks, perekonnas ei tahetud sellest rääkida, korrutati: närvid, laastatud tervis; tädi Tamaara teemat välditi. Alles aastaid hiljem, kui Peetril endal oli juba teatud kogemusi hüsteeriliste naistega, vaatas ta tädi ükskord otsekui uue pilguga ja mõtles endamisi: temas on tõesti midagi ohtlikku. Polnud raske ette kujutada, kuidas tädi end iga pisimagi asja peale üles kruttis, onu õhtuseid puhketunde häiris – ja hubast kodumeeleolu vajas onu Ervin kindlasti pärast kõiki katsumusi, mis talle osaks olid langenud. Jaa, meenus Peetrile ootamatult, onu taheti ju veel kodanlikuks natsionalistiks tembeldada – nagu varasemast vähe oli. See oli juhtunud neljakümnendate lõpus või viiekümnendate alguses ning Peeter isegi mäletas seda uduselt, mitte tembeldamist muidugi, sest lehti ta siis veel ei lugenud, vaid kuidas kodus oli jälle mitu päeva närviline õhkkond, ema muudkui helistas tuttavatele: “Minu vend kutsuti eile hommikul ülekuulamisele ja pole siiani tagasi tulnud,” ja kuidas just tema, Peeter, oli juhtunud tõstma toru hargilt õhtusöögi ajal ning saanud lipata tagasi tuppa rõõmsa teatega: “Onu Ervin helistab!”, mille peale ema oli näost särama löönud, püsti karanud ja nagu plikatirts esikusse tormanud: alles hiljem oli Peeter kuulnud, et uurija oli onu Ervinit üle kuulates revolvrit õhku loopinud, see stseen seisis Peetril miskipärast eredalt silme ees, nagu fantaasia selle tollal sinna oli maalinud – küllap nii sünnivadki “tõsilood”, millel tegelikkusega midagi ühist pole, mõtles ta, inimene algul kujutab midagi ette, see kujutlus jätab tema mällu jälje, ja kuna niimoodi tekkinud jälg ei erine millegi poolest jäljest, mille jätab tõestisündinud juhtum, siis teatud hulga aastate pärast polegi enam võimalik kujuteldava ja reaalse vahel vahet teha. Ja miks ma ei võiks kirjutada raamatut onu Ervinist, küsis ta endalt selle mõttekäigu lõpetuseks ootamatult?

Kaugemale ta ei jõudnud, sest aknale koputati.

“Isa käskis sauna tulla,” kostis väljast peenike tüdrukuhääl, kelles Peeter tundis ära naabrimees Eespäeva viienda tütre.

 

 

 

 

Viies peatükk

Eespäev

 

Juhan Eespäev, Peetri eakaaslane, ei kuulunud ruhnlaste esimese emigratsioonilaine hulka, saarele oli ta saabunud alles paar aastat tagasi. Pärines Eespäev ühest rajoonikeskusest, nooruses oli ta olnud hipi, kuid erinevalt teistest hipidest oli ta säilitanud oma hipiloomuse ka hiljem, keskeas. Ta oli töötanud mitmel pool mandri-Eesti metsamajandites, kuid polnud kuhugi pidama jäänud, sest kellele ikka on tarvis töömeest, kes eelistab vestlusi Castanedast võsaraiumisele. Oleks Eespäev olnud poissmees, oleks ta niimoodi võinud jätkata surmani, nõukogude ajal oli elu odav ja üksikul inimesel polnud toimetulekuks palju tarvis – kuid Eespäev oli hipiliku muretusega abiellunud ja soetanud tervelt üheksa last; et neid lapsi toita, selleks ta oligi lõpuks kolinud Eldoradosse, see tähendab, Ruhnu. Ainult et kui ta arvas, et siin lõhed ise merest välja otse tema lauale hüppavad, või et kartul kasvab siin ilma külvamata ja äestamata, siis ta eksis; muide, võib olla, et ta oli sedagi ette näinud ja valinud saare lihtsalt selleks, et siin oli sotsiaalses mõttes hõlpsam elada niisuguses vaesuses, nagu ta elas. Metsamajand andis küll Eespäevale peavarjuks maja, kuid mööblit talle sinna sisse ei ostnud, naiivselt arvates, et see võiks jääda peremehe enda hooleks – kuid Eespäev nii tühiste asjade peale oma aega (ja raha) ei raisanud ja seetõttu koosnes sisustus järgmistest esemetest: üks omatehtud, tõsi küll, pikk laud, selle ääres kaks pikka pinki, ja magamistubades – kaks logisevat koikut: ühes magas tema, teises naine, lapsed pidid leppima madratsiga. Riides käisid nad kõik kohutavalt, Eespäev ise oli küll väikestviisi keigar ning ühel seinal rippus naela otsas ülikond, milles ta kaks korda aastas rahvamajas peol valssi keerutas, lapsi ta aga korralike rõivaste vääriliseks ei pidanud, nii et neid nähes meenus Peetrile alati nooruses nähtud film “Lähetus ellu” – kuid seal oli tegevus toimunud pärast Kodusõda ja tegelasteks olid orvud, siin aga elati justkui kahekümnenda sajandi viimases veerandis. Peale kooliõpikute ühtki muud raamatut majas polnud, polnud ka televiisorit ega isegi mitte raadiot, ning Peeter tundis end lausa jõuluvanana, kui oli saarele saabudes kinkinud Eespäevale oma viimase jutukogu, mille autorieksemplarid ta viimaks kirjastusest oli kätte saanud. Oleks Eespäev vähegi viitsinud tööd teha, oleks ta üheksast lapsest hoolimata võinud päris hästi elada, sest Ruhnu muld oli viljakas ja kala meres jätkus; kuid Eespäev vaevas end täpselt nii palju, et mitte nälga või õigemini janusse surra: napsitada ta armastas. Ta kasvatas kartulit, pidas (või õigemini lubas naisel pidada) lehma, siga, lambaid ja kanu ning viis suveks merre angerjamõrra, kogu ülejäänud aja aga lebas koikul ja mõtiskles. Harvad küllusehetked valitsesid peres vaid siis, kui saabus riiklik toetus paljulapselisele perele, või kui Eespäev oli maha lasknud metskitse, mida juhtus ainult talvel ja siiski väga harva, sest salaküttimine oli keelatud isegi Ruhnus. Tööd rügas küll tema abikaasa, ja kui midagi tegemata jäi, andis Eespäev naisele lihtsalt peksa. Kuid muidu oli ta suuremeelne mees ning oli Peetri isegi oma leivale võtnud, nii otseses mõttes, lõigates talle iga leivateo järel ilmatusuurest rukkileivapätsist kopsaka tüki, millest Peetrile jätkus kolmeks-neljaks päevaks, kui ka kaudses, andes naisele korralduse varustada Peetrit piima ja võiga, ning kategooriliselt keeldudes selle eest tasu võtmast – Peeter suutis vastata üksnes nii, et tõi lastele teinekord tuututäie kommi.

Praegu tabas Peeter Eespäeva tolle tavalise tegevuse juurest: Eespäev istus maja ees puupakul ja mõtles. Õues valitses – samuti tavaline – segadus: suur sinine ratastraktor, millega Eespäev sõnnikut vedas ja poes viina järel käis, seisis ninapidi sõstrapõõsas, kanad kaagutasid, laudas ruigas siga; lehmad ei ammunud, ilmselt olid veel karjamaalt saabumata. Kaevu ja sauna vahet pendeldasid kaks meeter kahekümne pikkust mehehakatist, Eespäeva pojad, kes tassisid ämbritega vett. Kokku oli Eespäeval, nagu öeldud, üheksa last, kuid saarele oli jäänud kõigest viis: neli vanemat olid, vaevalt täisealiseks saanud, isakodust põgenenud. Ja ometi ei pidanud Eespäev end ülal äpardunud mehe kombel, temast õhkus võrdsel määral enesekindlust ja enesega rahulolu, näis, nagu tahaks ta kogu oma olekuga öelda: teie, mehed, võite ju hoobelda autode ja majadega, aga mitu järeltulijat te endast maha jätate? Ühe? Kaks, heal juhul kolm? Kontrast Eespäeva iseteadva hoiaku ja teda ümbritseva vaesuse vahel mõjus seda teravamalt, et ta ei omistanud vähimatki tähelepanu oma väljanägemisele ka mitte selles osas, kus see rahast ei sõltunud, nüüdki oli ta ruudulise pluusi tõmmanud otse aluspükste peale, heledad lokkis hipijuuksed langesid räpaste salkudena õlgadele, habe oli ajamata täpselt nädal aega, eelmisest saunaskäimisest saadik, ja üldse polnud Eespäev vahepeal ennast põhimõtteliselt pesnud – sest ta üritas kõiges käituda nagu muistsed eestlased, kes pärimuste järgi säilitasid keha katva mustusekihi abil head tervist. Neid pärimusi uuris Eespäev hoolega, raamatu kujul neid hankida oli küll raske, sest nõukogude võim ei soosinud rahvuslikke ekstravagantsusi, kuid paberossipaberil paljundatuna liikus mööda Eestimaad palju sääraseid materjale. Eriti oli Eespäevale ( ja ka Peetrile) muljet avaldanud üks uurimus esivanemate seksuaalkommetest, mille järgi muistsed eestlased nooruses kogunesid nädalalõputi niinimetatud “mängutubadesse”, kus iga poiss iga tüdrukuga, kes talle vähegi meeldis, looduse saladusi võis avastada, ilma et vanemad neid mingilgi määral oleksid takistanud. Sama teos pajatas, et naisevalikul eelistasid mehed piigasid, kes oma viljakust juba mõne tundmatult isalt saadud lapsega olid tõestanud, ja et pulmaööl oli kombeks kõigi meeskülaliste rühmaseks pruudiga. Kõik need värvikad kirjeldused tekitasid ühtaegu nii kohmetust kui ka sisemist joovastust, oli hirmus tahtmine isegi osaleda mõnes sellises orgias, tõsi, üht-teist oli Peetergi boheemlusepäevil kogenud, kuid et lausa pulmas…

Eespäev suhtus paganlikesse rituaalidesse heakskiitvalt, nagu terve hulk kaasmaalasi, oli temagi veendunud, et eestlaste suurimateks vaenlasteks on siia igast ilmakaarest kokkurännanud kristlased. Tule ja mõõgaga oli ristiusk Eestimaale toodud, ja tule ja mõõgaga pidi see ükskord siit minema aetama. Nõukogude ateismi Eespäev ja tema sõbrad oma strateegiliseks liitlaseks ei tunnistanud, küll aga indiaanlasi – siit ka armastus Castaneda vastu. Don Juani (mitte seelikuküti) üleloomulikest võimetest võis Eespäev heietada tundide kaupa, ta oli ka ise oma hipinooruses agaralt pruukinud hallutsinogeene, eeskätt kärbseseeni, ja väitis, et on korra isegi maast õhku tõusnud.

Täna oli Eespäev tõsine ja isegi morn.

“Teie kõik, linlased, olete võlgu maale,” olid tema esimesed sõnad, kui Peeter, kilekott puhta pesuga näpus, tema ees seisatas.

See võlajutt oli Eespäeva teine lemmikteema kärbseseente ja don Juani kõrval: küllap ammutas ta siit moraalset tuge oma haletsusväärsele elulaadile. Peeter respekteeris Eespäeva tõekspidamisi, tal oli üldse kirjeldamatu anne elada sisse kõige tavatumatesse maailmavaadetesse, neid mõista ja õigustada. Muidugi olid linnamehed süüdi maameeste ees, traktoristid ja kombainerid nägid hirmsat vaeva, et toita rahvast, samal ajal kui temasugused boheemlased üksnes raiskasid tinti – kuid talle meeldis Eespäevaga natuke vaielda.

“Nojaa, aga mida sa ise ilma linlasteta peale hakkaksid? Kuidas sa ilma traktorita toime tuleksid?”

“Ilma traktorita?” Eespäev muigas põlglikult. “Mina tuleksin ilma traktorita vabalt toime. Kui traktoreid poleks, oleksid hobused. Hobuste kadumine on puhtalt traktori leiutamise süü.”

See oli jälle õige, lapsepõlvest mäletas Peeter üpris hästi hobuseid, neid juhtus kohtama isegi linnatänaval, kuid vähehaaval olid autod, traktorid ja muud sõiduriistad hobused “välja söönud” ja praegu pidi nende nägemiseks minema hipodroomile.

“Nojaa, aga mõtle, millised näljahädad kimbutasid inimesi, kui traktoreid ja kombaine veel ei tuntud. Praegu toidavad paarkümmend tuhat ameerika farmerit ära pool maailma,” vaidles ta vastu puhtalt vaidluslustist.

“Näljahäda on väga vajalik asi,” ei lasknud Eespäev end nii kergelt nurka suruda. “Kuni olid näljahädad, ei paljunenud maailma rahvastik nii kontrollimatult nagu praegu. Käis normaalne olelusvõitlus, milles jäid ellu tervemad ja tugevamad…”

“Tehnika leiutamine on samuti üks olelusvõitluse vorme. Rahvas, kes mõtleb esimesena välja mõne tehnilise uuenduse, saab teiste ees suure eelise. Nad on rikkamad, söövad paremat toitu, neil on rohkem vaba aega…”

Eespäev sülgas hammaste vahelt – lirtsti! – enda ette murule.

“Ja mida nad selle vaba ajaga teha oskavad? Istuvad teleka ees ja vahivad Peyton Place’i…”

Ta manas näole veel ühe põlgliku muige ja tõusis püsti.

“Lähme toome vihad.”

Kuulekalt tatsas Peeter Eespäeva kannul kuuri alla, kus parre otsas rippusid kahekaupa kokku seotud kasevihad. Eespäev nuusutas üht ja teist, valis ühe paari välja ning tõmbas alla.

“Säh,” ütles ta lakooniliselt, kui oli vihtu ühendava nöörijupi pussnoaga läbi lõiganud.

Peeter võttis viha ja nad läksid tagasi õue. Saun oli siinsamas, ümber nurga, nad astusid eeskotta ja hakkasid riidest lahti võtma. Peeter toimetas seda häbelikult, ei saanud öelda, et tema kehaehitus oleks kidur olnud, talle lihtsalt polnud kunagi meeldinud teiste meeste ees alasti olla, seevastu Eespäev näis oma striptiisi lausa nautivat, eriti uhkeks muutus ta, kui oli aluspüksid jalast saanud.

Leiliruumis oli palav, mida, muide, oligi oodata, nad ronisid lavale ja istusid mõnda aega vaikides, harjudes kliimaga. Vähehaaval läks nahk higiseks, ja Peeter hakkas end kratsima, et mustust maha saada. Eespäev end sellise tühja-tähjaga ei vaevanud, ta vahtis ainiti enda ette saunakividele, otsekui seedides midagi. Küllap see nii oligi, sest kui ta viimaks kapa võttis, vett kividele viskas ja keriselt tõusva särina saatel end vihaga taguma hakkas, kaasnes sellega terve monoloog.

“Pole midagi, ükskord saabub aeg, kui kogu see kupatus, mida nad nimetavad tsivilisatsiooniks, õhku lendab,” manas Eespäev mõnuga. “Rongid sõidavad kraavi, lennukid kukuvad alla, autod jäävad seisma. Tehasekorstnatest ei tõuse enam tossu, kaob kogu keemia, kaovad pesupulbrid, väetised ja kilekotid, jääb üksnes seep ja sõnnik, kosutav lehmasõnnik. Televiisorist ei tule enam pilti ega raadiost häält, tarduvad lokaatorid ja radarid, roostetavad kosmose- ja muud raketid. Visatakse prügimäele tolmuimejad ja külmkapid, tuba hakatakse jälle pühkima harjaga ja toitu hoidma keldris. Ja siis…” Ta katkestas korraks vihtlemise, “… siis olen mina esimene mees, sest mina juba elangi nii!”

“Kas raamatuid siis ka enam ei ole?” tahtis Peeter küsida – tahtis, kuid ei jõudnud, sest tema pilk langes saunaahju esisele plekkliistule ja ta jäi keeletuks.

Ahjus praksusid halud, mis oli loomulik, sest enne saunaminekut oli Eespäev mitu tundi ahju kütnud. Kuid et ahi üldse põlema saada, oli tarvis esmalt süüdata tuli, ja selleks ei piisanud tikkudest ja halgudest, oli vaja ka mingit läidet. Vaat see läide, või õigemini tema jäänused, lebas veel ahju ees, ja see oli üks raamat. Lehed oli teosest küll välja kistud, kuid kaas oli alles, ja Peeter tundis selle kohe ära, sest loodus oli tema kehva kuulmist kompenseerinud hea nägemisega – Eespäev oli tulehakatuseks kasutanud sedasama jutukogu, mille ta peremehele oli kinkinud.

Mis parata, ajalehtedega, nagu öeldud, oli Ruhnus raskusi.

 

 

Kuues peatükk

Mäss (järg)

 

Kui Peeter Eespäeva poolt lahkus, oli väljas juba pime. Taskulambi oli ta unustanud kaasa võtta ja nüüd oli tal raskusi orienteerumisega, esmalt oleks ta peaaegu põrganud vastu traktorit, siis kraavi kukkunud, pärast otsis tükk aega Valdeku suvila väravat ja kui lõpuks selle üles leidis, võttis õues paar sammu rohkem vasakule kui pidanuks ning lõi pea valusasti ära vastu alõtšapuu oksa. Tuikunud oiates ukseni ja avanud luku, jõudis ta viimaks eeskoja kaudu kööki, kus tal isegi õnnestus taastada teatud väline komfort laevalguse näol, kuid sisemine – komfort – jäi saavutamata, sest tulehakatiseks kasutatud raamat seisis tapetud lapsena silme ees. Kõige hullem, mõtles Peeter, oli see, et Eespäeval oli tegelikult õigus: tema teos polnudki enamat väärt. Nad olid veel mitu tundi vaheldumisi vihelnud ja eesruumis magusavõitu koduõlut rüübanud, siis õhtustanud pika laua taga, enne äraminekut oli helde Eespäev talle leivakäntsu ja angerjatüki kilekotti, musta pesu kõrvale toppinud – kuid kogu selle aja olid Peetri mõtted olnud mujal, hõljumas tolles kolbaga ümbritsetud tillukeses ruumis, kus iga mees teiste eest nähtamatult endaga arveid klaarib. Oli päris selge, et niimoodi edasi elada, või vähemalt edasi kirjutada – mis Peetri jaoks tähendaski elamist – ei tohtinud. Oli tarvis end välja murda sellest glavliti, toimetajate ja muude tsensorite kadalipust, kus, muide, esimese ja kõige pikema roosaga oli valvel sisetsensor. Aga kuidas? Mõte kirjutada romaan onu Ervinist polnudki ehk paha, kuid ühe kuuga sellist teost valmis ei saa, selleks kulub vähemalt aasta, tõenäoliselt isegi kaks või kolm – sest see polnud autobiograafiline raamat, siin pidi esmalt koguma materjali, vestlema onu Hermanni ja tädi Sophiega, otsima üles onu Ervini kolleegid ja võib-olla isegi tema laagrikaaslased – ning veel oli tarvis nad rääkima panna, mis polnud lihtne, sest selliseid teemasid välditi.

Ja ometi polnud Peetril valikut. “Pilve all iga vares ju kraaksub aegade lõppu, kuid eesti luuletares pole kuulda kippu ei kõppu,” etles ta valjusti, ehkki tema kuulajatering piirduski paari kärbsega. Järgmist kaht rida ta ei mäletanud, kuid lõpp see-eest seisis hästi meeles: “… sest kogu poeetkond magab ümber kustunud lambi.” Tema ei tahtnud magada, ta tahtis olla ärkvel – kuid mitte KGB uurija poolt temale suunatud lambi eredas valgussõõris. Järelikult tuli varjuda, moonduda, pugeda põranda alla nagu Viktor Kingissepp. Selleks aga oli vaja raha. Enam polnud tsaariaeg, kus Morozovi sarnased miljonärid iseenda kukutamiseks revolutsionääridele terveid varandusi loopisid, pidi ise toime tulema, oma kesise rahakotiga. Ja Peeter otsustas teha veel ühe finantsreformi, põhjalikuma kui hommikul. Kaua see aega ei võtnud, sest aritmeetika oli tal alati “viis” olnud, kuid tulemus – tulemus pani kukalt sügama. Kuus tuhat rubla oli muidugi üüratu summa, kuid kui lahutada sellest avanss, maksud ja alimendid, ei jäänud järele enam pooltki. Aasta võis selle summaga ehk veel kuidagi toime tulla, kuid rohkem mitte kuidagi. Muidugi, kui väga – väga! – kokkuhoidlik olla, loobuda meest ja pähklitest, jättes menüüsse üksnes kaerahelbed, hapukoore ja kohupiima, ja kui leida niisugune eluase, mille eest üüri ei taheta (ühest sellisest oli talle enne saarelesõitmist just räägitud), võis ehk ka poolteist aastat hinge sees hoida – kuid edasi?

“Ära unusta, et kui film ükskord valmis saab, makstakse sulle preemiat,” tuletas ennast meelde vana sõber, sisemine hääl; oli teine kuidagi lahkeks läinud.

Ei, seda polnud Peeter unustanud, sest selliseid asju oli võimatu unustada. Preemia võrdus – isegi kõige halvemal juhul – alghonorariga; kui aga veab ja film tunnistatakse Moskvas esimese või koguni kõrgema kategooria vääriliseks… Siis võis isegi hakata Glorias lõunal käima.

Kuid preemia oli väga kauge ja väga roosiline perspektiiv – loomulikult kaudses mõttes, sest roosikasvatuse vastu Peeter huvi ei tundnud – ning ülearu uinutada sellega end ei tasunud. Objektiivsed olud, mõtles Peeter: ilma rahata elada pole kuidagi võimalik, isegi sotsialistlikus ühiskonnas. On raha – ostad suvila, istud köögilaua taha ja kirjutad ainult seda, mida soovid. Sülitad kõigile: Kirjanike Liidule, Litfondile (mis tõepoolest, mõtles Peeter, vääris litsifondi nime), kirjastusele Eesti Raamat, Glavlitile ja isegi ajakirjale Looming ja muudkui kirjutad. Kui teos valmis, toimetad selle salaja välismaale ja…

“Ja edasi?” sekkus sisemine hääl, kes oli ilmselt naasnud oma tavalisse, tõerääkija ampluaasse. “Kes selle seal avaldab?”

Tõepoolest, ega välismaalgi olnud palju avaldamisvõimalusi, kui paar emigrantlikku kirjastust maha arvata – aga honorari need, nagu Peeter teadis, ei maksnud. Oleks ta olnud prantsuse kirjanik nagu Camus’ või kas või vene kirjanik nagu Solženitsõn – kuid tema oli sündinud eesti kirjanikuks, ja loota, et tema teoseid hakatakse kibekähku tõlkima prantsuse, inglise, saksa, hispaania ja teistesse keeltesse, polnud reaalne isegi “külma sõjaga” seotud kirjanduse politiseerumist arvestades.

Mida siis ikkagi teha, mõtles Peeter, masinlikult musta pesu leivast ja angerjast eraldades. Tagasi Margoti juurde, kirjutama raamatuid, mida kriitika kiidab, kuid mida tegelikult kellelegi tarvis pole? Kuid kas poleks see tähendanud täielikku kapitulatsiooni? “Hädalipp kas vinnata varda või alandlik selga küür?” küsis Peeter retooriliselt, et juba järgmisel hetkel otsustavalt skandeerida: “Ei, kõhklejad kõik üle parda ja kindlamalt pihku tüür!”

Sest kas ta oli ainus puudustkannatav kirjanik? Kas enne teda polnud paljud lausa nälginud, rohkem küll muidugi luuletajad, kuid ka prosaistid, oli see midagi eriskummalist? Kunst nõudis ohvreid, ja Peeter tundis, et on sellisteks ohvriteks küps. Tulgu, mis tuleb, teist korda häbeneda sellepärast, et tema teost tulehakatiseks kasutatakse, ta ei soovinud…

Kell oli vahepeal saanud üksteist ja Peeter keeras lahti VEF-i, mille ta enne ärasõitu oma hüljatud kodust Margoti äraolekut kasutades oli rekvireerinud. Ruhnu oli küll täis topitud lokaatoreid, kuid vaenulike raadiojaamade segamisega need ei tegelenud. “Siin London, BBC alustab uudistesaadet,” kõlas meeldiv naisehääl; temast, Peetrist, nad selles saates loomulikult veel ei räägi – kuid üksnes veel.

 

 

 

 

 

 

Kolmas osa

“Optikud”

1925–1932

 

Esimene peatükk

Habras tasakaal

 

Terve esimese ülikooliaasta Karlsruhes tundis Hermann end üksikuna. Tema kursusel õppis küll terve hulk noormehi, kuid ühtki sõpra talle ei tekkinud. Päris alguses oli ta püüdnud teistega kontakti luua, kuid kõik tema katsed läheneda tõrjuti ja peagi ta loobus. Ta oli oma arust samuti sakslane, vähemalt poolest saadik, kuid seda otsekui ei tahetud tunnistada. Ainsad, kellega tal mingi sisemine klapp kujunes, olid kaks venda-hiinlast. Veel üksikumad kui Hermann, peaaegu oskamata keelt, oli neil raskusi kohanemisega, ja Hermann püüdis neile abiks olla, tundes neil puhkudel end suure ja tugevana. Hiinlastega koos käis ta Reinil sõudmas ja ujumas, selleks tuli küll sõita trammiga linna serva ja sealtki veel tükk maad edasi kõmpida, kuid ometi oli see mingi meelelahutus tema üpris üksluises elus.

Ja ikkagi oli ta õnnelik – õnnelik, et oli pääsenud Eestist, ja õnnelik, et sai õppida arhitektuuri. Üksindusest hoolimata tundis Hermann end Saksamaal kodusemalt kui Tartus, juba ainuüksi keele pärast – tema saksa keel polnud ehk ideaalne, kuid ikkagi parem kui eesti keel, mida ta polnudki päris selgeks saanud. Parema meelega oleks ta muidugi sõitnud õppima Berliini või Münchenisse, kuid siin oli ta põrganud vanemate vastuseisule. Berliini ei tahtnud Hermanni lubada ema, varem oli see linn talle hirmsasti meeldinud, kuid kui ta oli korra koos isaga pärast sõda uuesti seal käinud, oli ta naasnud pettununa, et mitte öelda masenduses. “See pole enam üldse see linn,” oli ta siis öelnud, ja kui Hermann hakkas rääkima kooliminekust, oli sähvanud: “Berliini? Ainult üle minu laiba.” Mis nimelt ema ärritas, Hermann ei taibanudki. München omakorda pani turritama muidu nii rahuliku isa, see tähendab, linna enda vastu polnud isal midagi, seda enam, et ta polnud seal käinudki, küsimus oli onu Alfredis, kes seal õllesaali pidas ja kelle poole ema kavatses Hermanni korterisse sokutada. “Inimesi, kes pole rahaasjades ausad, mina ei usalda ega taha, et minu poeg nende katuse all elaks,” raius isa ja ema pidi lõpuks alistuma. Siis kerkiski päevakorda Karlsruhe, kus samuti oli arhitektuuriteaduskond ja kus üks onu Konradi täditütar oli nõus Hermannile odava raha eest toa üürima. Ema oli küll algul ehmatanud see, et Karlsruhe jäi okupatsioonitsooni, kuid kui onu Konrad ja tädi Sylvia olid teda rahustanud, et see pole Ruhr ja seal mingeid kokkupõrkeid ei toimu, leppis ta poja ärasõiduga.

Hermanni saabumine langes ajale, kui Saksamaal leidsid aset suured muutused, inflatsioon oli ohjeldatud ja käiku oli läinud, nagu ajalehed kirjutasid, Dawes’i plaan. Enne seda olevat sakslased isa jutu järgi käinud poes, üle õla kartulikotitäis rahapabereid, nüüd aga oli majandus stabiliseerunud. Tõsi, koos sellega oli elugi kallimaks läinud, kuid midagi polnud parata, varem polnud vanematel võimalik teda välismaale saata. Ka nüüd pidi ta üpris väikese toetusega läbi ajama, sest isa oli hiljuti ostnud pangalaenuga maja, õppemaksu ta loomulikult tasus, ka üüri- ja minimaalse toiduraha läkitas, kuid see oli kõik. Hermann oligi kokkuhoidlik, jaotas summa kuu peale ära ega kulutanud ühelgi päeval rohkem kui tohtis, kuid kerge see polnud, ta ei saanud isegi tüdrukuid kinno kutsuda. Jõuludeks saatis ema talle natuke raha, ja Hermann otsustas, et lööb selle läbi. Talle oli hakanud meeldima üks lillemüüja, kellest ta teel ülikooli ja tagasi iga päev möödus. Tüdrukki oli teda märganud ja naeratas nüüd alati, kui Hermann teda tervitas. Jõuluõhtul kutsus Hermann tüdruku kinno ja siis enda poole. Kui tüdruk oli kušetil istet võtnud, ei teadnud Hermann esimene hetk, mida edasi teha, kuid siis meenus talle üks luuletus, mida ema mõnikord ülemeelikus tujus armastas tsiteerida, ta istus tüdruku kõrvale, pani talle käe üle õla, suudles, ja seejärel lausus:

“Võta nüüd riidest lahti.”

Tüdruku vastu ööd koju saatnud, tuli ta tagasi oma tuppa, heitis selili kušetile ja lebas nii, rõivastes ja joovastuses, hommikuni, nuusutades magusat lillelõhna, mis täitis tuba – ta oli tüdrukult kõik tema kimbukesed ära ostnud. Tõsi, ema saadetud rahast jäi sellest väheks ja ta pidi toidurahast lisa võtma, mis lõi tema eelarvesse suure augu. Mõnda aega püüdis ta jaanalinnu kombel pead liiva alla peita, lootuses, et olukord kuidagi isenesest laheneb, kuid uueaastahommikul oli raha otsas ja nälg hakkas pitsitama. Kolm päeva kannatas ta mehiselt, kuid neljandal ei pidanud vastu, köögikapis lõhnas isuäratavalt, ja kui pererahvas oli magama läinud, hiilis ta kööki, lõikas kääru leiba ja võttis suurest kausist kaks külma kotletti. Ta kartis hirmsasti, et perenaine märkab vargust ja teatab sellest onu Konradile, või koguni otse emale ja isale, kuid too ei teinud teist nägugi. Nälginud veel paar päeva, oli ta ühel õhtul jälle köögis, seekord oli perenaine praadinud karbonaadi ja ülejäägi kappi pannud, ning Hermann, koledasti häbenedes, sõi ära ühe suure tüki neljast või viiest.

Hommikul, kui ta läks kööki nägu pesema, ilmus sinna perenaine. Hermann tundis, kuidas ta käed hakkavad värisema, ta oli valmis juba kõik üles tunnistama ning põlvili nuttes andeks paluma, kuid perenaine lausus:

“Me arutasime abikaasaga, et teie üür on võib-olla natuke kõrgem, kui peaks, me määrasime selle nii, kuna kartsime inflatsiooni, aga nüüd on meil kuldmark ja me leidsime olevat õiglase, kui te selle eest kosti ka saate.” Ning kutsus oma sõnade kinnituseks Hermanni hommikust sööma.

Hermann mõistis muidugi, et perenaine on tema vargused ära tabanud, kuid kõht oli tühi ja ta istus kuulekalt laua taha. Sellest päevast alates tema olukord paranes, ta ei pidanud enam nälgima ja võis isegi teinekord kinos käia või mõne raamatu osta, kuid tüdrukutega oli ta nüüd ettevaatlik. Vähehaaval ta mõistis, miks perenaine teda poputab: tema mees, veterinaar, sõitis igal hommikul maale, farmidesse, lapsed olid aga täiskasvanud ja laiali mööda Saksamaad, niisiis oli Hermann perenaisele vestluskaaslase ja väheke justkui pojagi eest, nad isegi kuulasid koos mõnikord õhtuti elutoas raadiost ooperit, millesse aeg-ajalt sekkus magamistoa poolt väsinud peremehe norskamist.

Õppimine edenes Hermannil esimesest semestrist peale hästi, nälg teadmiste järele polnud väiksem tavalisest, vahepealsete, Tartus veedetud tühjavõitu aastate jooksul oli see aina kasvanud ja leidis nüüd lõpuks ometi kustutust. “Pidage meeles, te ei saa kunagi ametit selgeks, kui piirdute loengute ja seminaridega,” armastas jutlustada arhitektuuriajaloo professor, “tõeline arhitekt töötab kakskümmend neli tundi ööpäevas, kui ta on tänaval, vaatab ta maju enda ümber, kui ta on kodus, kohvikus või raamatukogus, uurib ta, mismoodi hoone seestpoolt välja näeb, ja kui ta magab, näeb ta unes Pariisi.” Eriti tähtsaks pidas professor, et kõik tema õpilased tunneksid läbi ja lõhki linna, milles nad viibivad. “Karlsruhe,” kuulutas ta, “on rohkem kui linn – see on näitlik õppevahend.”

Hermann võttis neid sõnu tõsiselt ning jalutas pärast loenguid sageli mööda “õppevahendit”. Tasapisi ta mõistis, mida professor silmas pidas: enam korrapärasemat linna kui Karlsruhe andis ette kujutada, tema keskpunktist, barokkajastu lossist, hargnesid ühepikkuste vahemike järel lehvikuna lõuna suunda kolmkümmend kaks tänavat, ja põhja poole – hulk pargialleesid. Uurinud raamatuid, sai Hermann veel enne, kui nad loengutega sinnamaale jõudsid, teada, et niisugust planeeringut nimetatakse radiaal-ringikujuliseks ja see on tuntud juba antiikajast.

Esimese kursuse kevadel tutvus ta raamatukogus Juliaga. Julia oli ka mingis mõttes optant, kuid Hermanniga võrreldes otsekui vastassuunast – kui Hermanni vanemad olid põgenenud Moskvast Eestisse, siis Julia oli Eestis sündinud sakslanna, tema isa ja ema olid sealt lahkunud pärast iseseisvuse väljakuulutamist ning elasid Karlsruhe läheduses, ühes külas, sugulaste pool. Nii oli neil natuke ühiseid mälestusi, ja eesti keelt oskas Julia isegi paremini kui Hermann. Esmalt oli Hermann kavatsenud suvevaheajaks koju sõita, kuid siis pakuti talle kateedrist joonestustööd ja ta otsustas jääda Karlsruhesse. Mitu kuud järjest kohtusid nad Juliaga igal nädalalõpul, jalutasid, sõudsid paadiga, kuulasid vabaõhukontserte ning mõnikord, kui Hermann oli palka saanud, istusid tunnikese kohvikus. Korra tõi Julia Hermannile lugeda ühe raamatu, küsides tema arvamust selle kohta. Teose pealkiri oli “Minu võitlus” ja selle oli kirjutanud, nagu Hermann peatselt tuvastas, keegi hullumeelne, laused olid pikad ja segased, mõtted – kui neid üldse mõteteks võis pidada – naeruväärsed. Lõpuni ta raamatut lugeda ei suutnudki, nii igav tundus see, lehitses siit ja sealt, ja andis järgmisel pühapäeval Juliale tagasi. “Ma ei saa aru, kes selliseid raamatuid välja annab,” kehitas ta õlgu. “See inimene pole lõpetanud isegi ülikooli, aga tahab, et teda loetaks. Unistas samuti arhitekti ametist, aga andest jäi puudu, ja nüüd vihkab kõiki, kes on temast targemad, eriti juute. Kui maailm temasuguste tahte järgi käiks, kahlaksime varsti põlvist saadik veres. Aga õnneks on ta liiga loll, et temast kunagi riigijuht võiks saada.” – “Aitäh, et sa seda ütlesid, mul oli omal ka niisugune tunne, aga minu isale raamat väga meeldib, ja ma ei osanud temaga kuidagi vaielda,” vastas Julia. Sel õhtul nad suudlesid esimest korda. Lahkudes ütles Julia, et tema isa on leidnud Hamburgis tööd ja nad kolivad järgmisel nädalal ära. Ta lubas Hermannile kohe pärast kohalejõudmist kirjutada, Hermann ootas tagajärjetult mitu kuud, lõpuks, jõuludeks, saabus Hamburgist kaart. Julia soovis Hermannile häid pühi, postskriptumis lisades, et kahjuks on tema vanemad nende tutvuse jätkumise vastu, sest nad pole unustanud neile eestlaste poolt osaks langenud ülekohut.

 

Kohtumeditsiini eksamil tõmbas Sophie kerge pileti, kuulihaavadest. Kiiresti ette valmistanud, läks ta esimesena vastama. Ülikooli kodukorra järgi oli lubatud sooritada eksameid ka vene keeles, kuid professorile see ei meeldinud, ta oli kohalik eestlane ja tahtis, et Venemaalt tulnud eestlased oskaksid “emakeelt”. “Aga mis on minu emakeel?” oli Sophie professori soovi kuuldes endamisi mõelnud. Kui sõna-sõnalt võtta, siis pidi see olema hoopis saksa keel. Eesti keelt polnud Sophie siiani korralikult selgeks saanud, gümnaasiumis oli seda õpetatud halvasti – õpetaja oli sakslanna ja rääkis ise aktsendiga –, kuid see ei saanud olla peamine põhjus, sest näiteks matemaatikaga polnud Sophiel mingeid raskusi, ehkki pooled tunnid olid õpetaja haiguse tõttu ära jäänud. “Võib-olla mul lihtsalt pole keeleandi?” mõtles ta – kuid prantsuse keelt ta oskas. Ilmselt olid nad Hermanniga lihtsalt “hiljaks jäänud”: noorematel läks eesti keele õppimine paremini, Ervinil oli küll, nagu isa naljatas, “buridani aktsent”, kuid kirjutas ta vigadeta, Lydia aga rääkis nii ladusalt, nagu oleks ta siin sündinud; Victoriast polnud üldse mõtet rääkida, tema haaras keeli lennult.

Sophie kõhkles veidi, professor oli tark mees, tema loengud olid huvitavad ja Sophie ei tahtnud endast halba muljet jätta. “Kas tohib, ma püüan vastata eesti keeles, aga kui mõni sõna meelde ei tule, võtan vene keele appi?” küsis ta. Professori nägu lõi särama, näis, et ta on valmis üksnes selle hea tahte avalduse eest “eeskujuliku” matriklisse kirjutama. Sophie hakkas rääkima, teema oli talle hästi tuttav tänu ühele praktikumile, kus ta pidi kindlaks määrama, kas tegemist on mõrva või enesetapuga. Kui laipadelt lina pealt tõmmati, oli Sophie ehmatanud, sest tundis neius ära ühe oma kooliõe Moskvast – rasedana oli too nüüd koos ühe noormehega endalt elu võtnud. “Küllap polnud neil raha, et abielluda, nad tundsid olukorra perspektiivitust ja see tõukas neid sellisele hirmsale sammule,” püüdis ta end veenda, ehkki sisetunne ütles, et see ei saa olla ainus põhjus – neiu oli talle juba Moskvas paistnud natuke imelik. Siin, Tartus, polnud nad kohtunud, neiu ilmselt ei õppinud ülikoolis, sest üliõpilasi-optante tundis Sophie hästi, see oli tema peamine suhtlusring. Enamik optante ei kuulunud ühtegi korporatsiooni, saksa omadesse neid ei võetud, sest nad polnud sakslased, ja eesti omadesse – sest nad oskasid halvasti eesti keelt; nad hoidsid omaette ja suhtlesid peamiselt teiste põgenikega: venelaste, juutide ja lätlastega. Sophie isegi mõtles neile kõigile välja ühise hüüdnime “optikud”, mis pidi tähendama, et nad näevad maailma natuke teisiti kui kohalikud.

Veerand tunni pärast jalutas Sophie, “eeskujulik” nüüd juba tõepoolest matriklis, kodu poole. Möödunud kevadel, pärast anorgaanilise keemia eksamit, mida kõik üliõpilased kohutavalt kartsid, sest õppejõud, sakslane, oli tuntud väga äkilise loomu poolest (üht halvasti ainet osanud tudengit olevat ta visanud tindipotiga) oli isa sedavõrd rõõmustanud hea hinde üle, et oli saatnud Sophie firma autoga “lõbusõidule”, juht oli viinud ta Tähtvere metsa, Sophie oli natuke ringi kõndinud ja emale pääsusilmi korjanud – üks väheseid meelelahutusi tema elus; kuid täna oli isa sõitnud Riiga äriasju ajama, ja isegi, kui ta oleks olnud Tartus, oleks ta vaevalt teist korda sellist kingitust teinud: auto oli ikkagi töövahend, isa rändas sellega mööda talusid, pakkudes müüa põllutöömasinaid. Raekoja platsilt Tillemanni kella poole pööranud, jõudis Sophie peagi koduukseni. Ema palvel oli isa ostnud maja kesklinna. “Kolime parem äärelinna,” oli isa peale käinud, “head maja ma kesklinnas ei jaksa osta, seal aga võiks valida välja suure ja ilusa hoone, aiaga!” Kuid aiapidamise vastu ei näidanud ema üles vähimatki huvi, ehkki ta oli pärast opteerumist väga koduseks muutunud, varem, Moskvas, saatis ta igal võimalusel isa teatripileteid hankima, aga siin oli ta kõigi nende aastate jooksul kõigest ühe korra teatris käinud, kui Kunstiteatri Pariisi trupp Tartusse saabus, ja ka siis tulnud etenduselt koju vihasena, öeldes: “See pole teater, vaid palagan! Kuidas neil häbi pole Kunstiteatri nime kasutada?” Nüüd oli emal kõigele lisaks halvenenud kuulmine, nii et isegi, kui tal oleks uuesti tekkinud soov midagi vaadata või kuulata, oleks see talle raske olnud. Sophiel oli emast kahju, tema arvates oli ema elu väga üksluine: igal hommikul tegi ema jalutuskäigu poodi või turule, siis tegeles paar tundi majapidamisega, keetis süüa ja koristas, kutsudes Sophiet ja Victoriat appi kartuleid koorima, sest seda tööd ta ei sallinud, pärast aga puges “trooni”, nagu nad kutsusid kõrge seljatoega tugitoole, mille nad olid kaasa toonud Venemaalt, tõmbas jalad enda alla ja luges, kuni isa tuli töölt ja kogu pere istus lõunat sööma – ja nii päevast päeva.

Ema oligi alles köögis ja hakkis supi jaoks porgandit, ta küsis, kuidas eksam läks, noogutas vastust kuuldes, ja sellega kõik piirdus: emal polnud kombeks kiita heade hinnete eest, ta võttis neid kui midagi loomulikku. “Te peategi hästi õppima, te olete ju Buridanid!” oli ta korra nähvanud, kui Hermann porises, et ema ei rõõmusta tema tunnistuse üle. Kuulanud ära ema manitsuse, et ta vaikselt oleks – Ervin, sulgunud isa kabinetti, õppis seal rooma õiguse eksamiks –, siirdus Sophie kikivarvul tüdrukute tuppa. See oli tühi, Victoria ja Lydia olid läinud Emajõele suplema, nende kooliaasta oli juba lõppenud. Vahetanud riided, läks ta tagasi elutuppa, võttis laualt poolelioleva köite ja puges diivaninurka – erinevalt emast, Victoriast ja Lydiast Sophiele “troonid” ei meeldinud, tema arvates oli nendes ebamugav istuda. Peamiselt luges Sophie prantsuse keeles, vene romaane ka vene keeles, kuid praegu oli tal pooleli eestikeelne raamat. Üldiselt olid kohalike kirjanike teosed igavad, kuid seekord oli tegemist erandiga, Ervin, kes oli romaani esimesena läbi lugenud – ta oli võtnud otsuseks mitte lasta mööda ainsatki eesti keeles ilmunud raamatut –, oli talle seda soovitanud, ja Sophie jagas venna vaimustust: kõik oli siin “nagu päris”, või täpsemalt, nagu Sophie oli näinud maal, nendel paaril esimesel Eesti-aastal, kui vanaema veel elas ja isa neid suveks tema juurde saatis. Raske töö, tahumatu, et mitte öelda jõhker kõnepruuk, ja mis peamine – vastastikuse mõistmise täielik puudumine. Kuni onu Tõnu oli kaine, polnud asi väga hull, aga pruukis tal end purju juua, kui ta kohe hakkas kiruma isa, kes neid “eksplatueerib”, veel hullemaks läks asi siis, kui külla tuli onu Ado, tema ei paistnud vennalapsi üldse sallivat ja narris Sophiet igal võimalusel “mädcheniks”, ehkki Sophie aitas vanaema kõigis majapidamistöödes peale lehmalüpsmise. Üksvahe oli talus ka teenijanna, aga tolle oli isa varsti lahti lasknud, miks, Sophie päriselt ei mõistnudki, aga mingi saladus seal oli, sest mõlemad poolvennad olid pärast isa jubedalt sõimanud, kuni vanaema nad korrale kutsus. Teenijanna tegelikult Sophiele ei meeldinud, temas oli midagi võõrast, ohtlikku, Sophie häbenes seda endale tunnistada, aga mõnikord võrdles ta seda tüdrukut endamisi loomaga. Raamatus, mida ta luges, oli kõik üsna samamoodi, ja seepärast see Sophiele nii väga meeldiski. Hulk õudseid kohti oli tal juba läbi, näiteks see, kus üks talumees naabrite heinamaa suuri raudnaelu täis taob, et keegi nende otsas oma jala vigastaks, nüüd tahtis ta teada, mis edasi juhtub.

Ta jõudis lugeda mitu peatükki, kui tulid Victoria ja Lydia, päevitunud, heatujulised. Mõlemal olid gümnaasiumi üleminekueksamid läbi, nüüd nad puhkasid, käisid iga päev ujumas ja naasid väsinute ja näljastena. Nad tõid Sophiele tervitusi nende kunagiselt naabrilt “Bellevuest”, Arnold Looderilt (“Loodrilt,” ütles Victoria), keda nad olid rannas juhuslikult kohanud. Arnold oli samuti “optik”, tema perekond oli saabunud Venemaalt kuu aega pärast Buridane ja asunud elama samasse võõrastemajja. Hiljem oli Arnold astunud majandusteaduskonda, kuid pidanud majanduslikel põhjustel õppimise pooleli jätma ja töötas nüüd maksuinspektorina. Tüdrukud naersid kaua selle kummalise tautoloogia üle: “majanduslikel põhjustel jätta pooleli majandusteaduskond”, kuid see oli kibedavõitu naer.

Lõuna oli valmis, ka lauakatmine käis kolmekesi kibekähku, viimasena ilmus kabinetist Ervin, kahvatu ja närviline, Sophiet lausa hämmastas, kuivõrd vend on muutunud: kunagisest elavast “vunderkindist” oli saanud häbelik, tagasihoidlik noormees. Ehkki kursuse priimus, kes alla “eeskujuliku” hinnet ei tundnud, kartis ta iga eksamit nagu tuld ja rahunes alles siis, kui kõik oli möödas. Sophie oli püüdnud mitmel korral Ervinile sisendada, et pole mõtet pabistada, las muretsevad need, kes ainet halvemini valdavad, kuid Ervin vastas: ta teab küll, ent on asju, kus mõistmisest jääb väheks.

Ema oli keetnud selle aasta esimese värskekapsasupi ja pani nüüd kõigile südamele, et nad endamisi midagi sooviksid, jumalat ema ei uskunud, kuid igasugustest ennetest pidas hoolega kinni, näiteks kui keegi juhtus midagi kiitma, nõudis kohe, et kolm korda üle õla sülitataks. Sophie ebausklik polnud, kuid soovi mõtles igaks juhuks välja – et Arnold saaks jätkata õpinguid ülikoolis. Lõunalauas arutati, mida suvel ette võtta, möödunud aastal oli isa üürinud suvila Emajõe ääres, linnast väljas, kuid seekord oli tal “majanduslikke raskusi” – jälle see vastik sõna! Tallu nüüd, kus vanaema oli surnud, keegi puhkama minna ei tahtnud, Ervin kavatses ühe kuu veeta Noorte Meeste Kristliku Ühingu suvelaagris, mitte et ta oleks olnud usklik – seda polnud nad keegi –, vaid kuna seal sai sportida, eriti võrkpalli mängida, mida vend väga armastas, tüdrukud aga otsustasid ära kasutada onu August Septembri kutset, kellel oli maja Käsmus, ja sõita neljaks-viieks päevaks mere äärde.

Pärast lõunat hakkas Sophiel kiire, gümnaasiumi viimasest klassist peale oli ta teeninud taskuraha repetiitorina, ja praegugi oli tal üks õpilane, kellel seisis ees matemaatika järeleksam. Kui talle esimest korda tunde pakuti, oli ta kartnud, kas see vanematele meeldib, äkki peavad nad alandavaks, et tütar kedagi kodus õpetamas käib, kuid need olid mõtte kohe heaks kiitnud, isa oli isegi rõõmustanud: “Kas näed, kui vara haridus sulle hakkab tulu tooma!”

Õpilane elas vaksali lähedal, kus tema vanematel oli kahekordne maja, hulga suurem kui nende oma ja kivist. Tüdruku isa oli tehase direktor ja ema juhatas üht heategevusorganisatsiooni, aga tütart ei huvitanud midagi peale rõivaste, ei möödunud ühtki õppetundi, kus ta poleks demonstreerinud Sophiele mõnda uut kleiti või kingapaari. See polnud hoopiski mõeldud uhkustamisena, ei, tüdrukut justkui tõukas end ilusaks tegema mingi instinkt, ja Sophie mõtles mõnikord, kas see, mis teda raamatuid lugema kisub, on samuti instinkt? Ta lausa imestas, kuidas teda üldse ei huvita tantsupeod, millele ta eelistas klaverimängu, ja ka noormehed ei tekitanud temas selliseid tundeid nagu romaanides, ta käsitas neid üksnes seltsimeestena. “Ema, võib-olla on mul midagi viga?” oli ta korra isegi küsinud, kuid ema rahustas teda, seletades, et tema ise polnud ka noormeeste vastu mingit huvi tundnud, kuni oli kohanud isa. “Mul oli terve hulk kavalere, aga ma vilistasin nende peale, alles see tšuhnaa leidis minu silmis armu, miks, ei tea ma siiani.” Sophie kuulas ema tõsiselt, kuid sisimas mõtles, et tema küll ei suuda ette kujutada, kuidas tema ümber tiirlevad austajad.

Tänane tund oli viimane, perekond sõitis Narva-Jõesuusse suvitama, Sophiele tasuti nagu alati ja lisati väike summa preemiaks, mida ta ei tahtnud vastu võtta, lõpetades puiklemise alles siis, kui talle teatati, et tema õpilane oli just täna käinud koolis ja matemaatika õpetaja olevat teda kiitnud “edusammude” eest. Hämardus juba, kui ta teist korda tänase päeva jooksul üle Toomemäe kodu poole sammus, mõtiskledes selle üle, kuidas kõige otstarbekamalt kasutada sülle langenud raha. Inglisilla all tuli vastu üks joodik, kes püüdis juttu alustada ja isegi sirutas käe välja, et Sophiel küünarnukist kinni võtta. Sophiele ei meeldinud joodikud, aga ta teadis, kuidas nendega käituda, seepärast ta ütles rahulikult ja rangelt: “Palun olge nii kena ja ärge tülitage võõrast tütarlast!”, ja ennäe, joodik tõmbuski eemale. Mees oli halvasti riides, nagu raamatutes kirjutati, “kaltsudes”, ja kui Sophie oli mõned sammud edasi jõudnud, hakkas tal temast kahju, seda enam, et joodik köhis pahaendeliselt. “Miks küll on maailmas nii palju vaesust, rumalust ja kurjust?” mõtles ta uute muljete mõjul. “Ja haigust,” lisas ta. Isegi tema tuttavate hulgas oli mitu inimest surnud tiisikusse, eriti valus oli Sophiel mõelda ühest kursusekaaslasest, haruldasest andekast noormehest, kes oli kustunud ühe semestriga. “Oli inimene, igatses elus midagi korda saata, teistele head teha, aga enam teda ei ole, ja kõik tema unistused jäävad täitumata,” mõtiskles ta. Kas tõesti polnud võimalik leiutada ravimit, mis sellele kohutavale tõvele, kahekümnenda sajandi katkule, nagu teda kutsuti, piiri paneks? Kui tohutuid rahasummasid laaberdati mõttetult maha restoranides ja mängupõrgutes, kui sellega veidigi mõistlikumalt ümber käia, oleks kindlasti võinud parandada inimeste elutingimusi, tuua vaesed välja keldrikorteritest ja niimoodi piirata haiguse levikut – kuid kas siis jõukad kunagi teiste peale mõtlesid? Kõik, milleks nad olid suutelised, olid ühekordsed annetused – saadeti orbudele jõuludeks kommipakk, ja oligi südametunnistus rahul. Ja kuidas neid summasid korjati? Enamasti ballidel, ning kui palju maksis ainuüksi niisuguse ürituse korraldamine? Äkki tuli talle pähe hea mõte, mida saadud preemiaga peale hakata – nad Lydiaga võivad tänu sellele pikendada paari päeva võrra oma puhkusereisi ja niimoodi rohkem supelda meres, et kosutada tervist ja valmistuda uueks õppeaastaks.

 

Jaamast läks Aleks otse Mengi kontorisse, ja niipea, kui Tatjanale otsa vaatas, mõistis kohe, et kõik veereb vanaviisi.

“Sa oled jälle joonud.”

“Ei ole, Aleks, jumala nimel, ei ole!”

Tatjana lõi isegi risti ette, kuid Aleks üksnes mühatas põlglikult.

“Temale võid sa puru silma ajada, aga minule mitte.”

Meng juba ootas teda, Aleks küsis, kas Tatjana võib varem ära minna, et midagi lõunaks süüa teha, Meng muidugi lubas, ta kupatas tüdruku – mis tüdruku, naise! – koju, ja nad hakkasid pabereid vaatama. Äri edenes visalt, rahva ostujõud polnud ei Lätis ega Eestis suurem asi, raskusi oli ka ühistutega, kellega pidi maksku mis maksab hoidma häid suhteid, sest talunike jaoks olid nemad ainus autoriteet.

“Orjamentaliteet,” porises Aleks, aga parata polnud midagi, kui poleks olnud August Septembrit, kellel oli õnnestunud end keskühistus soojale kohale munsterdada, oleks tema šansid olnud veel kehvemad. August aitas kõige enam talutoodangu ekspordiga, aga tal oli tutvusi ka seemneühistutes – seesama hädavares August, kes alati oli kõndinud tema varjus, tema selja taga, Aleksi ärisaagist riismeid korjates! Kuid taas polnud midagi parata, kodumaal valitsesid hoopis teised kombed kui Venemaal, kus tegutsemisruumi jätkus igaühele, kellel vähegi ettevõtlikkust – siin olid võimalused ahtamad ja kaklus turu eest kas just verisem, aga õelam ja väiklasem küll. Aleks oli ikkagi peaaegu kolmkümmend aastat võõrsil elanud, tal puudus oma tutvusring, või õigemini, see oli, aga koosnes samasugustest optantidest nagu temagi, kes suutsid parimal juhul läbi lüüa hariduses ja mujal, kus ilma teadmisteta polnud midagi peale hakata; kuid ärimaailmas oli neil otsekui müür ees. Sõbrad oli ta kaotanud, Wertz oli surnud, Arutjunov jäänud Venemaale, hea, et ta Mengigi üles leidis, too oli Kiievist lõpuks kodumaale pääsenud, nad olid kohtunud Berliinis, kui Aleks esimest korda pärast pikka vahet Konradi poole sõitis, ja seal oligi Aleksil tulnud mõte seada kontor sisse Riiga, et siit korraga kolme riiki, Leedut, Lätit ja Eestit seemne ja põllutöömasinatega varustada. Konrad haaras toona mõttest kohe kinni, Saksamaal möllas inflatsioon ja ta oli õnnelik iga välismaale müüdud masina üle; kuid nüüd oli olukord muutunud, Stresemann oli lasknud käibele kuldmarga, ja Konrad juba pidaski plaani, kuidas alt ära hüpata: Balti turg oli tilluke ega tasunud end ära.

“Konrad ei anna enam võlgu, tahab kohe kogu raha kätte saada, aga kust ma talle seda võtan, ma müün ise suuremaid masinaid järelmaksuga!”

Mengiga oli lihtsam asju ajada, too ei peljanud riski, võib-olla ka seepärast, et oli üksik inimene ja tal polnud nii palju kaotada. Mõnikord Aleks mõtles, kas Meng tõesti pole üritanud Tatjanaga lähemat tutvust sõlmida – kuid näis, et pole, ta elas väga tagasitõmbunult, kahekesi koos kurttumma õega, kes oli talle perenaiseks. Varem oli Meng olnud teistsugune, lõbus ja seltskondlik, Aleks mäletas hästi, kuidas nad Wertziga Moskvas talle Dolgorukovskajale külla tulid, käe otsas suur laastukorv Jelissejevist ostetud delikatessidega, rõõmsad, naeruhimulised. Kas Wertzi surm või ärikrahh Venemaal, või mõlemad kokku olid Mengi muutnud, paistis, et ta üksnes automaatselt veel jätkab kord selgeks õpitud toiminguid, ise millestki enam õiget mõnu tundmata.

Nad arvutasid kokku selle kevade tulud ja kulud, leidsid, et kõige hullem asi veel polegi, ja läksid lahku, Aleks kutsus Mengi endaga kaasa, kas restorani või Tatjana juurde, kuidas sõber soovib, kuid too loobus nii ühest kui teisest, vabandades end maksavaluga. “Kas Tatjana sulle palju tüli valmistab?” uuris Aleks trepist alla kõndides, kuid Meng tõttas teda veenma, et vastupidi, Tatjana on suurepärane töötaja ja tal pole temaga mingeid muresid.

“Ma muidugi näen, et teda miski vaevab, aga tööle see ei mõju,” ütles ta tänavanurgal, Aleksi kätt kaua ja kõvasti raputades.

Mis see “miski” oli, Meng üksnes aimas, Aleks seevastu teadis – minevik. See oli olnud kohutav kohtumine, kaks aastat tagasi, kui ta ühel järjekordsel Berliini-reisil oli lahkunud Konradi kontorist mitte kõige paremas tujus ning, soovides enne magamaheitmist veidi värsket õhku hingata, läinud jalutama Kurfürstendamile. Tänav oli nagu ära vahetatud võrreldes sellega, milline ta oli olnud enne sõda ja revolutsiooni, aristokraatlik hiilgus oli kadunud, seda oli asendanud lihtrahvalik rämedus – ninanips neile, kellele ei meeldinud keisrivõim ja kes ootasid Weimari vabariigilt paremat elu; mööda alleed promeneerisid mingid kahtlased tüübid, majaseinte ääres seisid odavad libud ja tinistasid peos võtmeid, nad olid vulgaarselt riides, väljakutsuvalt värvitud, ja kui üks neist Aleksile kiire pilgu heitis, tundis ta ära Tatjana.

Vapustus oli nii suur, et ta oleks peaaegu mööda kõndinud, kuid viimasel hetkel sai pidama – viimasel seepärast, et Tatjana polnud sugugi huvitatud kohtumisest ja üritas põgeneda. Tuli tublisti pingutada, et tüdruk minema ei lipsaks, Aleks pidi selleks käedki appi võtma, Tatjana juurde ta minna ei tahtnud, tõi tüdruku hotelli, milleks pidi “määrima” peremeest, kes selliseid külastajaid oma asutuses näha ei soovinud, käsutas voodile istuma ja ütles: “Räägi!”

Tatjana jutt oli pikk ja segane, ja ehkki Aleks hiljem mitmel korral laskis tal kõike korrata, ei muutunud see palju selgemaks – sinna mahtus vaata et kogu revolutsioon ja kodusõda, kümmekond linna, hulganisti katseid midagi teha, kedagi päästa või vastupidi, tappa, vangilangemised küll punaste, küll roheliste kätte, põgenemised ja muidugi rongisõidud – Venemaa, see on ju rongide maa! –, lõpmatu veeremine mööda tuhandeid kaosekilomeetreid; ja kõikjal mehed, ühed hästi relvastatud, teised veel paremini, ja kõik nad tahtsid midagi – see tähendab, teadagi, mida, ideaalid olid ammu unustatud. Berliini oli Tatjana sattunud Poolast, koos ühe ohvitseriga, kes oli üritanud koguda viimast valgete armeed, siin oli mees ühel päeval kadunud, ja Tatjana pidi vaatama, kuidas üksi toime tulla. See polnud lihtne, temasuguseid oli tuhandeid, linn kihas venelannadest, kes püüdsid uut elu alustada, see polnud ju tavaline emigratsioon, see oli rahvuslik katastroof. Üksvahe oli Tatjana töötanud õllesaali ettekandjana, kuid seal talle ei meeldinud üldse, “polnud erilist vahet, tänaval on vähemalt rohkem vabadust”… Korra või paar oli talle tehtud ettepanek kooseluks, kuid Tatjana oli eelistanud jääda “sõltumatuks”: “Üks bürger päevast päeva on hullem kui iga päev uus.”

Oli selge, et tüdrukut siia jätta ei tohtinud, aga Tartusse Aleks teda kaasa võtta ka ei saanud, väike linn, jutt oleks kohe lahti läinud. Ta käsutas Tatjana püsti, läks temaga koos ühte urkasse Charlottenburgis, laskis asjad kokku pakkida – mis asju seal oligi, kompsu jagu! – ja viis poolvägisi endaga kaasa öisele Riia rongile. Mengile tuli muidugi üht-teist ära rääkida, Aleks isegi pelgas, kas sõber mõistab teda, kuid Mengki oli kodusõja üle elanud ning teadis inimhinge hinda, ta pakkus ise, et Tatjana tulgu tema kontorisse tööle. Aleks üüris Tatjanale Riias toa, õigemini pisitillukese omaette korteri, ta ise siia sageli ei sattunud, keskmiselt kord kvartalis, ja sellest oli vähe, et Tatjanat tagasi normaalsesse ellu tuua – kui see üldse oli võimalik. Minevik ei lasknud Tatjanat vabaks, see kiskus teda tagasi, kas ta liiderdas, Aleks ei teadnud, kuid jõi kindlasti, võib-olla kellegagi koos, aga võib-olla, et ka üksinda.

“Aleks, jäta mind rahule, ma olen kadunud hing!”

“Kes meist ei ole? Kui nii võtta, siis on kõik inimesed kadunud hinged. Kas sina oled elusat pühakut näinud? Mina küll pole. Lihtsalt ühed ujuvad oma hinge sügavikust välja, ja teised ei uju. Ega need, kes ujuvad, sellepärast veel pääsenud pole, nad vaid ei upu, hoiavad nina vee peal…”

Kui ta Tatjana juurde jõudis, oli too juba letargiast väljunud, toimetas, keetis värskekapsasuppi. “Marta lubas samuti täna seda suppi keeta,” vilksatas Aleksil peast läbi, Tatjana oleks justkui aimanud tema mõtteid, hakkas Tartu kohta küsimusi esitama – kuna tal endal ühtki lähedast inimest polnud, oli Aleksi perekond otsekui temagi perekond, ta elas nende elu, tundis neile kaasa, kui keegi oli haige, ja rõõmustas, kui lastel ülikoolis või koolis hästi läks. Ka Aleksile oli neid kohtumisi tarvis, Tatjanale julges ta pihtida mitmeid muresid, mida ta Martale eales poleks rääkinud – Marta oli närviline, võis mõnikord pisiasjastki tükiks ajaks masendusse langeda. Viimasel ajal oli tekkinud uus häda, Marta kuulmine oli halvenenud, ja mis kõige hullem, ta keeldus arsti juurde minemast, ei usaldanud kedagi. “Kas Sophie ei saa teaduskonnas mõnda asjatundjat paluda, et ta ema läbi vaataks?” küsis Tatjana ja Aleks mõtles, muidugi, kuidas ma ise selle peale ei tulnud, ning lubas Tartusse jõudes kohe tütrega rääkida. Siit veereski jutt laste juurde, siin jätkus Aleksil, mille üle uhkust tunda, Sophie ja Ervin olid sessiooni sooritanud seni ainult “viitele”, mõlemal oli jäänud veel viimane eksam, Hermannil paistsid Saksamaal asjad samuti laabuvat, ta oli saanud tööd kateedri juures ega olnud seetõttu suveks kojugi sõitnud, Victoriast ei maksnud üldse rääkida, too oli gümnaasiumi parim õpilane, ja ainult Lydial olid klassi lõputunnistusel mõned kehvemad hinded, pesamuna oli natuke tuulepea, kõrvalised asjad huvitasid teda rohkem kui õppimine, hiljuti oli tahtnud isegi Sacco ja Vanzetti kaitseks Ameerikasse protestitelegrammi saata.

Kuulates ja kaasa elades kattis Tatjana laua, nad hakkasid õhtust sööma, ja korraks tundus Aleksile, et tema vastas istub endine Tatjana, muidugi vanem, täiskasvanud, mitte enam romantiline tüdruk, vaid kolmekümne viiene naine, kuid sama elav, tahtejõuline, nagu ta oli olnud nooruses – kuid ta teadis ka, et seda pole kauaks, tasub tal ära sõita, kui Tatjanat valdab rahutus, minevik leiab ta üles, hakkab painama, ta ei suuda istuda õhtud läbi selles toapugerikus, läheb välja tänavale, kui ka mitte selleks, et raha teenida, siis lihtsalt, et unustust leida, ning kohe ümbritseb teda elupõletajate leegion, kes selliseid naisi lõhna järgi ära tunnevad: Riias oli palju endisi valgekaartlasi, kes, nagu Tatjanagi, elasid mälestustest, sõnades teenides tänini Denikinit või Judenitšit, aga tegelikult – Bakchost ja Erost. Kuid teisalt, kust pidigi Tatjana endale muud seltskonda leidma? Kas lätlaste seast? See oli täiesti lootusetu üritus, ta teadis seda, sest oli ise proovinud Martale Tartus perekondlikku tutvusringi luua, ja tulemus oli null. Saksa naine, selle oleksid kaasmaalased veel kuidagi välja kannatanud, aga et nad omavahel vene keelt rääkisid, see ei mahtunud enam patriootide hinge; mis ta pidi tegema, et nende meele järele olla, kas viie lapse ema algkooli eesti keelt õppima saatma? Lapsed nii teravalt kõike ei tajunud, kuid ega Hermann siiski põhjuseta Saksamaale ei tikkunud, asi polnud üksnes selles, et Eestis polnud võimalik arhitektiks õppida, võib-olla poeg valis just sellepärast niisuguse elukutse, et siit minema pääseda…

Ta oli esmalt kavatsenud samal õhtul tagasi sõita, kuid Tatjana seisundit nähes mõtles ümber. Teed juues veeres jutt poliitikale, Tatjana rääkis, et oli hiljuti juhtunud ühte seltskonda kellegi Venemaalt tulnud kaubandustöötajaga, too kiitis, et olukord olevat märgatavalt paranenud, Trotski polnud pärast Lenini surma saanud partei etteotsa, nagu kardeti, ja tänu sellele olevat NEP püsima jäänud, Moskvas olevat poed kaupa täis ning Tšekaagi paistab olevat rahunenud. Tatjana hääles kuuldus nostalgiat, ja Alekski tundis korraks kahetsust, mõeldes Tsitsinile ja seemnefondile, kuid manitses end kohe mõistlikkusele: olgu kodumaal nii kehv kui tahes, ta oli siin siiski vaba mees, ei sõltunud ühestki Eglitisest ega muust ülemusest. Talle meenus, kuidas Eglitis oli teda viimasel kohtumisel ähvardanud – hoia alt, küll me su veel ükskord tagasi saame, ja ta vangutas endamisi pead: võta või jäta, seemneosakonna juhataja ennustus oleks peaaegu täide läinud. Hädine oli see 1924. aasta mäss küll olnud, kuid mäss ta oli, selles polnud kahtlust. Ainult et tagajärjed olid vaata et hullemadki kui ülestõus ise, sest valitsus kasutas juhust, et kõigiga, kelle nägu ei meeldinud, arved klaarida. Jah, vihkamist oli täis see väike riik, vihkamist ja kahtlustamist, temagi tundis mõnikord endal kõõrdpilke – mida see Buridan seal Moskvas revolutsiooni ajal tegi, ja miks ta tagasi tuli, võib-olla on punaste spioon? Kuid vaevalt et Moskvas olukord teine oli, küllap seal kahtlustati kõiki “endisi” salakuulamises pursuide kasuks…

Nii ta lõpuks Tatjanale ütleski – et ärgu tüdruk ülearu idealiseerigu punaste Venemaad, kas ta ei mäleta, kuidas seal veel mõned aastad tagasi inimesi tapeti – need tapjad polnud ju kuhugi kadunud, nad olid kõik elu ja tervise juures. See otsekui rahustas Tatjanat, tüdruku tuju paranes, ja hommikul lahkudes jättis Aleks ta juba rahulikuma südamega maha – et kohe hakata muretsema selle pärast, mis juhtub, kui keegi teda majast väljumas näeb. Riias elasid Marta sugulased, tädipoeg Gunnar tütardega, tõsi, nende pool oli kitsas, nii et Aleks seal kunagi ei ööbinud, Marta teada peatus ta võõrastemajas, kuid kui mõni tüdrukutest, näiteks Erna praegu mööda läheb, mida ta ütleb, kust tuleb? See kaksikelu kurnas teda, kuid midagi polnud parata, see oli justkui tema rist, mida ta ööpäevad läbi endaga kaasa vedas, mitte seljas muidugi, vaid südames. Õnneks oli ümbrus tühi, ta astus kiiresti kvartali jagu edasi peatänavale ja sisenes plaadipoodi, Marta oli palunud vaadata, ega Riias ole müüa mõnda aariat ühe noore tenori esituses, kellest ajalehtedes sageli kirjutati – grammofon polnud küll sama mis teatriskäik, kuid kust ta Tartus naisele ooperietendusi pidi võtma.

 

Teine peatükk

Euroopa

 

Hermann jõudis Pariisi hilisõhtul ning üüris toa esimeses ettejuhtuvas hotellis jaama lähedal. Oli umbne, ikkagi südasuvi, ta avas akna ja kohe tungis sisse häältevirvarr: autopasunad puhusid, möödakäijad hõikusid, vastasasuvast kohvikust kostis saksofonivingumist. Siis lõikas sellesse lärmi otsekui noaga kile naisehääl, see tuli otsekui siitsamast, Hermann kummardas ja vaatas alla – otse tema akna all seisis väljakutsuvalt riides neegritar ja tülitses mingi mehega.

“Prostituut,” mõtles Hermann ja tema süda hakkas kõvemini lööma. Küsimus polnud prostituudis, neid oli Saksamaalgi tuhandete kaupa, eriti pärast Ameerika börsikrahhi, kui tööpuudus jälle suurenes, vaid naise nahavärvis – neegritare oli ta seni näinud vaid kinos.

Ta püüdis läbi pimeduse aimata naise näojooni, kuid ei suutnud, alles kui tüli (mis vist polnudki tüli, vaid tingimine) viimaks lõppes ja paarike hotelliukse poole liikuma hakkas, silmas ta hetkeks tänavalaterna tuhmis valguses tumedat lamedat nina ja madalat laupa ning võpatas, sest hoomas selles midagi loomalikku.

Järgmisel päeval kolis ta ümber kesklinna, Opéra lähedusse, muidugi mitte neegritari pärast – uuski hotell oli asustatud üpris kahtlaste tüüpidega, korralikuma ööpaiga jaoks ei jätkunud raha –, vaid kuna siin oli kõik käe-jala juures, kümme sammu, ja oledki Itaallaste bulvaril; miks Itaallaste, seda ta ei mõistnudki, mingeid itaallasi seal ei paistnud, mööda flaneerisid kõige harilikumad prantslased, nagu ta neid maalidel palju oli näinud: uudishimulike, et mitte öelda jultunud pilkudega mehed ja ükskõiksed, oma väärtust sirge rühi ja väljakutsuvalt liikuva puusaga toonitavad naised.

Ta riputas särgid riidepuule, pistis märkmiku heleda pintsaku taskusse (selle pintsaku oli ta ostnud raha eest, mille vanemad talle ülikooli lõpetamise puhul saatsid) ja kõndis “tööle” või “praktikale”, ta ei teadnudki, kuidas oleks kõige õigem nimetada ühe noore arhitekti jalutuskäiku mööda Pariisi – iga teise jaoks oleks see olnud lihtsalt turism.

Õige pea jõudis ta järeldusele, et professoril polnud õigus, kui ta ütles, et “arhitekt peab unes nägema Pariisi” – hoopis mõistlikum oli seda linna vaadata ilmsi. Mitte üksnes unenäo- vaid ka tavaline pilt polnud suutelised edasi andma kas või väljakute ilu: kui üksikutest hoonetest võis veel mingi ettekujutuse saada, siis väljakuansambel ei mahtunud kõigist neljast küljest kuidagi fotole. Eriti meeldis talle Vosges’i väljak oma roosades toonides kolmekorruseliste majadega, aga ka Vendôme’i väljak Napoleoni sambaga keskel. Kadedusega heitis Hermann pilgu Ritzi suunas, mille akna taga jõukad jänkid viskit rüüpasid – naps teda ei meelitanud, seda võis juua ka kodus, kuid erinevalt Vosges’i väljakust polnud Vendôme’i väljakul pinke ja ta pidi majade kontuure märkmikku joonistama püstijalu.

Edasi selgus, et peale vana Pariisi, kuningate ja kardinalide oma, on veel üks, suured bulvarid ja see, mis neid ümbritses. Mida tähendab “terviklik linnaplaneering”, teadis Hermann Karlsruhe põhjal hästi, kuid sealsel korrapärasusel oli küljes raskepärasuse maik, siin aga oli kõik õhuline, harmooniline, viie- või kuuekorruselised rõdudega ja mansardidega liivakivist majad seisid üksteise kõrval, igaüks erines pisut teistest, aga üheskoos sulasid nad ometi kokku tervikuks. Hermann oli lugenud “Saaki” ja teadis, mismoodi see linnaosa oli sündinud, kuidas spekulandid rikastusid, prefekt Haussmann seda soosis ja Napoleon III, too paks rumal mees, kõigel sündida laskis – kuid tulemus andis neile indulgentsi.

Üldse hakkasid loetud raamatud äkki otsekui uuesti elama, mööda Saint-Louis’ saart kolades otsis ta pilguga maja, kus võinuks asuda Claude Lentier’ ateljee, Haussmanni bulvaril püüdis mõistatada, kus üüris oma karjääri alguses korterit Nana, ja Monceau pargi lähedal oli peaaegu veendunud, et tundiski ära suursuguse villa, kus Renée tegi Maxime’iga sarvi Aristide’ Saccard’ile. Kuid suurim üllatus ootas teda õhtul, kui ta, pööranud bulvarilt põiktänavasse, kus asus tema võõrastemaja, heitis hajameelse pilgu sildile. Helderi tänav – seesama, kus krahv Monte-Cristo oli taas kohanud Mercedest, kellest vahepeal oli saanud krahvinna, ja kus Rastignac oli püüdnud võita krahvinna de Restaud’ poolehoidu… Oli heidutav tunne elada samas tänavas, hingata sama õhku Dumas’ ja Balzaci tegelaskujudega – ehkki, kas seda polnud varemgi juhtunud, sest kus mujal kui mitte Karlsruhes oli oma tervist tohterdanud Hermanni lemmiktegelane, kolonel Chabert?

Bettinaga tutvus ta Tuileries’ aias. Raha oli Hermann selleks reisiks kogunud terve talve, aga ikka pidi ta arvestama iga santiimi, kõik maksis, rongipilet, võõrastemaja, seepärast püüdis ta toiduga nii odavalt kui võimalik läbi ajada, kui kõht läks tühjaks, astus leivapoodi, ostis bageti ja, tänavale jõudnud, lõi hambad sisse, või, kui jalg hakkas ära väsima, läks mõnda skvääri ja ühines lapsevankreid kiigutavate noorte emade, vanaprouade ja tuvidega. Seekord oli ta just istunud pargipingi vabale servale ja murdnud saia küljest esimese tüki, kui märkas, et pingi teises otsas, üpris tinglikku varju pakkuva tundmatu ärapügatud puu all unelevalt ringivahtiv tilluke blondiin tema või õigemini tema proviandi poole kiire pilgu heitis.

“Kas tohib pakkuda?” lausus Hermann oma kohmakavõitu raamatuprantsuse keeles, mis teda sellel reisil siiski kirjeldamatult oli aidanud, sest sakslasi Pariisis ei sallitud. Blondiin vaatas üllatunult tema poole – küllap ei saanud hääldusest aru – ning Hermann dubleeris öeldut žestiga, sirutades bageti välja: sai oli nii pikk, et ta ei pidanud isegi lähemale nihkuma. Nüüd tõi blondiin kuuldavale lühikese naeruturtsatuse, ja Hermann arvas juba, et kohe vastatakse talle midagi pilkavat, kuid selle asemel nägi ta, kuidas väike hoolitsetud roosade küüntega käsi saiast kinni hakkas ja selle küljest imepisikese tüki murdis.

“Ma olen söönud, aga see lõhnab tõesti isuäratavalt.”

Hermanni hämmastas, et ta sai sellest keerulisest lausest sõna-sõnalt aru, siiani oli ta pidanud piiril, hotellis, poes ja mujal, kui talle midagi öeldi, paluma kõike aeglasemalt korrata – prantslaste kõne oli kiire ja nad artikuleerisid hoopis teisiti kui tema gümnaasiumiõpetaja.

“Te räägite väga ilusat prantsuse keelt,” tegi ta oma arust ülipeene komplimendi.

“Tänan,” turtsatas blondiin taas, “ma ütlen selle edasi oma vanale guvernandile, ta kindlasti rõõmustab.”

Hermannil oli vist väga rumal nägu peas, sest blondiin puhkes uuesti naerma ja uudistas, ega lahke kostitaja ometi teda pariislannaks pidanud?

“Muide, ega teiegi väga prantslase moodi välja näe,” lisas ta, silmitsenud Hermanni tähelepanelikumalt, puhtas saksa keeles.

Bettina oli pärit Leipzigist ja oli sõitnud Pariisi huvireisile.

“Ihuüksi?” imestas Hermann.

“Jaa, mulle meeldib reisida omapead. Ma olen üksinda isegi Egiptuses käinud.”

Hermann vabandas, et oli seganud preilil nautida üksindust, kuid nüüd tunnistas Bettina, et vahete-vahel on päris armas kellegagi “muljeid vahetada”.

Järgnenud ühisel jalutuskäigul õnnestus Hermannil täiel määral demonstreerida oma arhitektuurialaseid teadmisi, Bettina kuulas huviga ega paistnud pööravat vähimatki tähelepanu sellele, et tema kaaslane lonkab. Kui nad lõpuks Bettina hotellini jõudsid, taipas Hermann, et uus tuttav ei kuulu kaugeltki vaeste inimeste kilda – tegemist oli sama Ritziga, mille akende tagant jõllitasid talle jälle vastu ameeriklased, ainult nüüd märgatavalt rohkem purjus. Midagi sellist oli ta tegelikult juba arvanud Bettina rõivastuse ja eriti selle järgi, missuguseid toon-toonis ilmselgelt hirmus kalleid kingi ja käekotti ta kandis, kuid kinnitus aimdusele oli veel ebameeldivam. Ta kiirustas juba hüvasti jätma preiliga, kellel seisis ees teekond mööda punast vaipa šveitseri kummarduse saatel marmorsammastega fuajeesse, kui kuulis äkki imestunud küsimust, kas teda homme “uuele ekskursioonile” ei kutsutagi?

Kui Hermann kahe päeva pärast tagasiteed alustas, kauemaks polnud tal kuidagi võimalik jääda, teda ootas esimene töö, professor oli võtnud ta oma assistendiks ühe moodsa küla ehitamisel, vahetasid nad aadresse ja Bettina lubas Leipzigisse jõudes kohe kirjutada. “Täpselt nagu Julia,” mõtles Hermann küüniliselt. Kui ta isegi vaesunud balti-sakslaste meelest polnud vastuvõetav kavaler tütrele, mida siis rääkida Leipzigi, nagu oli selgunud, ühe kõige vanema ja auväärsema kirjastuse omanikust? Seda suurem oli tema üllatus, kui ta nädalapäevad hiljem leidis postkastist lõhnava värviümbriku, mille sisemuses oli sama lõhnav ja isegi lilleline ilupaber, kaetud lopsaka ja segase naiseliku käekirjaga.

 

 

Tüdruku haiguse saladus piinas Sophiet, ta püüdis mõistatada, mis see küll olla võiks, kuid ei suutnud midagi välja mõelda. Ka polikliiniku peaarst kehitas õlgu ja ütles, et arstiteadus on võimetu midagi kindlat ütlema. Kui peaarst majast ära oli, läks Sophie sageli tema kabinetti – see oli lubatud – ja võttis riiulist mõne erialase ajakirja. Nüüd, kus ülikool oli läbi, võinuks ta tegelikult neid mitte enam lugeda, kuid kummalisel kombel tundis ta, otse vastupidi, endas hoopis suuremat teadmishimu kui varem – siis oli õppimine natuke justkui kohustus, praegu sisemine tung. Ja ka tema kohus – sest kas polnud temal erinevalt kursusekaaslastest vedanud, ta oli leidnud pärast ülikooli lõpetamist tööd, tõsi küll, palgata tööd, volontäärina, nagu seda kutsuti, kuid ikkagi, ning oli lootus, et kui sügisel vabaneb polikliinikus üks koht, võetakse sellele just teda.

Enamik ajakirju oli pärit Saksamaalt ja polikliinikus neid keegi peale tema ei lugenud, kas ei osanud arstid piisavalt saksa keelt või arvasid nad, et koos diplomiga on elukutse viimse kui finessini omandatud, Sophie seevastu avastas sealt endale palju uut ja huvitavat, mida ülikoolis ei õpetatud – arstiteadus paistis mujal arenevat kiiremini kui siin. Ja ikkagi hakkasid tema käed värisema, kui ta sattus artiklile, mis rääkis lümfogranulamatoosist. Kõik sümptomid olid sarnased, periooditi kõrge palavik, nende hoogude vahepeal aga oli laps täiesti terve, mis muutiski diagnoosi panemise raskeks, verepilti ei saanud selle tõve puhul alguses samuti usaldada. Kui ta oma hüpoteesiga välja tuli, ja see õigeks osutus, tundis ta kohe, kuidas tema prestiiž polikliinikus tõusis, vanemadki kolleegid vaatasid tema poole üllatusega. Seda suurem oli pettumus, kui sügisel selgus, et vabanevale kohale teda siiski ei võetud, selle sai omale üks möödunud aasta lõpetaja, kena välimusega neiu – ta polnud “optik”, vaid kohalik, ja tema isa oli sama korporatsiooni vilistlane nagu polikliiniku juhataja. Sophie polnud tüdruku peale kade, kuid talle valmistas meelehärmi, et tema, täisjõus noor haritud inimene, ei saa perekonda materiaalselt toetada: oli alanud ülemaailmne majanduskriis, onu Konrad Berliinis oli laostunud ja ka tema vanematel oli suuri raskusi, hiljuti olid nad kutsunud enda juurde isegi juveliiri, Sophie oli seda juhuslikult näinud, kui arvatust varem sõbranna juurest koju jõudis, mees oli istunud elutoas söögilaua taga ja tema ees olid lebanud ema ehted.

Siis võttiski Sophie vastu otsuse. Nendessamades ajakirjades ilmus sageli kuulutusi, kus Saksamaa kliinikud otsisid assistente ja praktikante. “Miks ma ei võiks proovida?” mõtles ta, ja saatis teele mõned avaldused – ning ennäe, Saksamaal, kus keegi ei tundnud teda, oli teda rohkem vaja, ta sai koguni kaks kutset ja võis nende vahel valida.

Ema soovitusel otsustas ta Lõuna-Saksamaa kasuks, kus vajati assistenti kopsusanatooriumi. “See pole kaugel Münchenist, kui midagi juhtub, on onu Alfred käepärast,” seletas ema. Onu Alfredit, ema nooremat venda, mäletas Sophie päris hästi, ehkki oli alles väike tüdruk, kui teda viimati Rostovis kohtas, onu oli sealt kodusõja ajal koos taganevate saksa vägedega põgenenud Saksamaale ja pidas nüüd Münchenis õllesaali. “Mine jah kindlasti onule külla, saad ära maitsta ehtsa baieri õlle,” soovitas ka Ervin, kes oli äsja vabanenud sõjaväest ja otsis samuti tööd. Vend oli teenistusse võetud kolmandalt kursuselt, mille peale ema oli olnud hirmus vihane, öeldes, et riik, mis üliõpilaste kõige magusama õppimisaja ruineerib, pole kellegi riik – kuid Ervin oli teatanud, et tema end küll sellisest väikesest ebameeldivusest segada ei lase, ja oli ülikooli sõjaväe kõrvalt eksternina ära lõpetanud. Sophie soovitas vennalgi tema eeskujul Saksamaa töökuulutusi uurida, kuid enne, kui Ervin sellest mõttest kinni jõudis hakata, leidis isa ühe oma vana Moskva-aegse tuttava kaudu talle töökoha Tallinna, advokaat Šapiro büroosse. Kiiruga pakkis vend asjad ja sõitis pealinna, ja Sophie mõtles nukralt, et kui isal oleks olnud tuttavaid arste, kes teab, äkki kõnniks temagi praegu ringi mõnes Tartu kliinikus, valge kittel seljas.

Reisiks valmistus Sophie kaua ja hoolega, küsis reisibüroost rongide sõiduplaani ja koostas täpse marsruudi, kuupäevade ja kellaaegadega. Jaamas olid teda saatmas kõik, kes veel Tartusse olid jäänud, isa, ema, Victoria ja Lydia. Riiani kulges sõit üpris ruttu ja muretult, kui piiriületamine Valgas maha arvata: piirivalvurid olid ranged ja isegi kurjad ning ajasid Sophiele lausa hirmuvärinad ihule. “Küll ma olen ikka lapsik ja arg, ise kahekümne seitsme aastane, aga kardan piirivalvureid,” mõtles ta, kui rong lõpuks paigast tõmbas. See pidi olema iseloomu viga, ja Sophie otsustas, et võtab end käsile.

Riias oli talle jaama vastu tulnud isa ärisõber onu Meng, kellele isa oli saatnud mingeid dokumente, nad istusid tund aega, Berliini rongi väljumiseni, jaama kohvikus, Meng kostitas teda jäätisega ja jutustas huvitavaid lugusid oma noorusest, kuidas ta Taanimaalt Ukrainasse Kiievisse oli tulnud äri alustama ja ühel põllundusnäitusel Sophie isaga tutvunud. Ta oli käinud ka isa ja ema pulmas ja meenutas siiani vaimustusega, kui lõbus pidu too oli olnud ja kui palju seal oli nalja saanud. Sophiel oli nii veider mõelda, et tema isa ja ema on ka kunagi noored olnud ja et ta on juba mitu aastat vanem, kui ema oli abielludes.

“Miks minul peigmeest pole? Miks minu vastu keegi huvi ei tunne?” mõtles ta, kuulates Mengi juttu, kuid lohutas end samas mõttega, et temal seevastu on elukutse, mida emal polnud. Ja üldse polnud ta kohanud veel ainsatki noormeest, kellega ta oleks tahtnud veeta koos nii palju päevi ja aastaid, nagu tema isa ja ema olid koos elanud.

Saksamaa piiril oli tal väike vahejuhtum, kui tolliametnik nõudis lõivu tasumist kahe kilo või eest, mille isa saatis onu Konradile ja tädi Sylviale nende palvel – Saksamaal oli või väga kallis. Õnneks taipas ta ametnikult küsida, kui palju tohib toiduaineid reisil kaasas olla? “Nii palju, kui ära jaksate süüa,” naeris too. “Aga vaadake, minu pileti kehtivusaeg on kaks kuud, selle ajaga ma jõuan selle või küll ära süüa,” leidis ta argumendi. Tolliametnik naeris taas, ja Sophie vähesed margad olid päästetud.

Edasi järgnes sõit läbi “poola koridori” – uksed lukustati, akendele tõmmati katted ette, oli tunne nagu vanglas. “Milleks üldse sellised rumalused nagu piir ja toll, miks ei võiks inimesed vabalt reisida üle kogu maailma?” mõtles Sophie vastust leidmata.

Berliinis oli onu Konrad tal vastas, Sophie ei tundnud teda kohe äragi, onu oli nii vanaks jäänud võrreldes selle ajaga, kui ta neil Moskvas külas oli käinud, ja viletsalt riides. Öö veetis ta onu ja tädi tillukeses korteris, ja hommikul jätkas teekonda Müncheni suunas. Hea meelega oleks ta sõitnud läbi Karlsruhest, mille lähedal Hermann ühte moodsat küla ehitas, kuid see oleks olnud liiga suur ring.

Münchenis ei olnud keegi talle vastu tulnud ja ta pidi ise onu Alfredi õllesaali üles otsima. Oli õhtu, sadas lund, tänavad olid tühjad, õnneks oli ta taibanud kohvri pagasi hoiuruumi jätta, sest õllesaal asus vaksalist üpris kaugel. Jõudnud majani, mille küljes rippus vajalik number, Sophie seisatas hämmastunult – seest kostis valju laulu. Õieti see polnudki laul – laul oli, kui Caruso laulis grammofoniplaadil “Di quella pira” või “Celeste Aida”, siin aga röögiti nootidele erilist tähelepanu pööramata mingit lihtsat viisikest; ema ütles selle kohta “joodikute lällamine”.

Kõhelnud, vajutas Sophie siiski lingile, ta polnud kindel, kas kaasaantud rahast jätkub võõrastemaja jaoks, ja isegi, kui oleks jätkunud, ei tahtnud ta seda mõttetult kulutada. Esimene asi, mis talle vastu vajus, oli tohutu suitsupilv, see oli nii suur, nii hall ja nii paks, et Sophie hakkas läkastama. Läbi suitsu oli raske midagi näha, silmad hakkasid kohe kipitama, suure vaevaga suutis Sophie eristada tervet hulka pikki laudu ja nende taga sama pikki seljatoeta pinke, see meenutas talle natuke kööki vanaema talus. Laudade taga istusid peaaegu eranditult mehed, nad tagusid rusikatega vastu lauda ja kisasid kogu kõrist mingit marsilaulu, mille sõnadest Sophie aru ei saanud, sest meeste diktsioon jättis soovida.

Üldiselt Sophie ei kartnud joodikuid, igatahes mitte ühekaupa, kuid siin oli nii ebameeldiv, et ta tahtis otsejoones välja tagurdada. Alles kui talle meenus, et ta on ikkagi juba kahekümne seitsme aastane ja võiks olla harjunud igasuguste asjadega – verega oli ta näiteks väga kergesti ära harjunud –, suutis ta end korrale kutsuda. Saali sügavuses leti taga seisis kõhn mees ja valas õlut kannudesse, Sophie tundis kohe ära, et see ongi onu Alfred, ehkki onu oli tublisti vanem kui siis, kui nad viimati kohtusid. Ka onu paistis teda märkavat, sest ta sosistas midagi sama kõhnale poisile, kes kanne mööda saali laiali kandis, ja too tõttas Sophie juurde.

“Kas sina oled Sophie Buridan?”

“Jaa.”

“Mina olen sinu onupoeg, Friedrich Becker. Tule, ma panen su istuma.”

Ta viidi saali kõige kaugemasse nurka, kus seisis üksik väike lauake. Seinal rippus nagi, Sophie võttis talvemantli seljast ja mütsi peast ning istus ühele kahest toolist, seljaga saali poole.

“Kas sa süüa tahad?”

“Ei, aitäh, mu kõht on täis,” valetas Sophie.

“Siis oota siin, isa tuleb varsti ja räägib sinuga. Praegu on tal palju tööd.”

Sophie noogutas ja jäi ootama. “Küll ma olen ikka infantiilne,” sõitles ta taas endaga. “Miks ma ei võinud öelda, et mu kõht on tõesti tühi?” Kuid kohe ta mõistis, miks – sest see pidi niigi selge olema, tal oli ju selja taga pikk rongisõit.

Küllap oli sama taibanud ka onu Alfred, sest paari minuti pärast tuli Friedrich tagasi ja pani Sophie ette suure taldriku karbonaadi, kartuli ja hapukapsaga.

“Kas õlut tahad?”

Sophie pidi juba taas keelduma, kuid siis meenus talle, kuidas Ervin oli soovitanud tal “ehtsat baieri õlut maitsta”, ja ta noogutas.

Laul oli vahepeal lõppenud, kuid vaikust see saali ometi ei toonud, nüüd asendas seda vali kõnekõmin. “Huvitav, kas Tartu õllesaalides on samasugune lärm?” mõtles Sophie. Ta ise polnud kordagi käinud üheski restoranis ega õllesaalis, ainult vabaõhukohvikus oli istunud, kuid sedagi kõigest paar korda: “Milleks maksta kohvi eest kallist raha, kui kodus saab seda juua kümme korda odavamalt?” armastas ema rääkida ja Sophie oli tema sõnad hästi meelde jätnud, sest emal oli nagu alati õigus – tõepoolest, milleks?

Karbonaad oli maitsev, aga kaste soolane ja hapukapsad rasvased, kas tõesti selleks, et kunded rohkem õlut jooksid, imestas Sophie? Ta ei suutnud harjuda mõttega, et inimesed teevad paljusid asju ainult raha pärast, see tundus talle inetu. Friedrich tõi õllekannu ja lahkus taas, Sophie rüüpas – õlu oli tõesti hea, hele ja parajalt kibe.

“Kuidas maitseb?”

Sophie ehmatas: onu Alfred oli leti tagant lahkunud ja seisis nüüd tema kõrval. Söönud suu tühjaks, valetas ta:

“Aitäh, väga.”

“Me ei saanud sulle jaama vastu tulla, näed ise, kõigil on käed tööd täis,” seletas onu Sophie vastas istet võttes.

“Pole midagi, ma leidsin teid hõlpsasti üles,” teatas Sophie vapralt.

Onu hakkas küsimusi esitama: kuidas keegi elab, kas ema ja isa on terved, mis on kuulda Moskva vanaisast ja vanaemast ja onu Hugost ja nii edasi. Sophie rääkis, nii palju, kui teadis: et isa äri käib raskustega, ema kuulmine on kehv ja Moskvast pole ammu kirju olnud, suhted Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel on halvad. Ühte-teist ta siiski vaikis maha: näiteks seda, et vanemad müüvad ehteid. See-eest pajatas ta ise omal algatusel vendade-õdede käekäigust: et Hermann ja Ervin on mõlemad juba lõpetanud ülikooli ja Victoria lõpetab sel kevadel. Hermanni peale paistis onu Alfred solvunud olevat, too oli viie aasta jooksul kõigest korra tal külas käinud, ja Sophie pidi venna kaitseks välja astuma, seletades, et Hermann on õppimise kõrvalt kogu aeg töötanud, et ennast elatada.

“Mis riigi kodanik sina oled?” küsis onu äkki.

“Muidugi Eesti, ma elan ju seal,” vastas Sophie imestunult.

“Eesti on ajutine riik, õigemini see polegi mingi riik, vaid Versailles’ rahulepingu värdjalik nurisünnitis,” kuulutas onu. “Meil Münchenis on terve hulk sakslasi, kes varem elasid Eestis. Kas sa Stackelbergidest oled kuulnud? Aga Alfred Rosenbergist?”

Sophie ei teadnud ühte ega teist.

“Oo, need on alles mehed, eriti Rosenberg. Ta on Hitleri enda peamine nõunik. Hitlerist ikka oled kuulnud?”

Hitlerist oli Sophie loomulikult kuulnud, ta luges ajalehti ja püüdis poliitikaga kursis olla.

“Kui Hitler võimule tuleb, saab Eestist Saksamaa osa. Nii et vaata, kui võimalust on, katsu juba nüüd endale Saksa kodakondsus hankida, sa oled ikkagi sakslane, mis sellest, et poolest saadik – saksa veri on nii tugev, et lööb igast teisest läbi.”

Väide oleks pidanud Sophiet justkui innustama, kuid selle asemel tundis ta hoopis kerget solvumust – mille poolest tema Eesti kodakondsus Saksa omast halvem oli? Ja miks pidi Eesti üldse Saksamaa osaks saama?

Võtnud julguse kokku, küsiski ta seda.

“Sellepärast,” teatas onu Alfred tähtsalt, “ et eestlased on alaarenenud rahvas, võib-olla mitte nii alaarenenud kui slaavlased, aga ka mitte nii arenenud kui sakslased. Vaata oma isa. Kas ta oleks midagi saavutanud, kui tal sinu ema kõrval poleks olnud? Ma mäletan teda hästi, ta oli tubli noormees, aga ilma igasuguse särata, nii-öelda tööloom. Sinu ema seevastu on peen haritud naine, ta oskab peast tsiteerida Goethet ja Schillerit.”

Sophiel hakkas äkki isa pärast väga valus, tema arust oli ülekohtune niimoodi rääkida.

“Isa oli pärit vaesest perekonnast, tal polnud võimalik haridust saada,” vaidles ta vastu. “Kui tal oleks olnud võimalik õppida, oleks temast võinud tulla suur teadlane. Lenin ise tundis tema vastu huvi, tahtis, et ta Venemaale jääks, seemnefondi rajama.”

“See oli juba pärast, kui ta hulk aastaid oli sinu emaga abielus olnud. Ilma emata poleks sinu isa üldse Rostovist kaugemale jõudnud, see oli tema võimete piir. Ema arendas teda, tiris sinu isa teatrisse ja kontserdile, õpetas talle saksa keelt ja parandas tema vigu vene keeles. Aga see, et isale lõpuks selline ettepanek tehti, tõestab üksnes slaavlaste alaväärsust. Siin, Saksamaal, poleks seda kunagi juhtunud, meil on omal seemneteadlasi küll. Ja mis sa arvad, miks? Sest sakslased kuuluvad aaria rassi ja aaria rass on kõigist teistest üle.”

See oli väga huvitav väide ja Sophe tundis huvi, kust onu seda lugenud on?

“Meile antropoloogia kursusel küll midagi sellist ei õpetatud,” lisas ta.

Ta tundis kohe, et onu vihastas, välja näitama ta seda küll ei hakanud, aga tema silmades vilksatas tige tuluke.

“Ega sa ometi kommunist ole?” küsis onu teeseldud isalikkusega.

Ei, kommunist Sophie ei olnud, aga Nõukogude Liidu edusammudest industrialiseerimisel oli ta lugenud küll, ega mõistnud, miks paljud selles riigis ainult halba näevad.

“Sa ei mõista paljusid asju, oled noor veel,” seletas onu heatahtlikult. “Vaata, kõik bolševikud on juudid, ja juudid ainult sellest mõtlevadki, kuidas võimu maailmas enda kätte haarata. Kui see neil õnnestub, siis sa alles näed, mida tähendab olla Rothschildi teenijaplika.”

Pärast seda tiraadi hakkas onul kiire, ta kutsus oma naise ja too juhatas Sophie teisele korrusele, väiksesse tuppa, kus talle oli valmis tehtud ase. Siis jäeti ta üksi. Sophie istus natuke aega kušetiserval ja mõtles, teda täitis mingi sõnatu protest ja palju ei puudunud, et ta oleks püsti tõusnud, mantli selga tõmmanud ja minema hiilinud, kuid hüvasti jätmata lahkuda polnud sünnis, eriti pärast seda, kui teda oli kostitatud õhtusöögiga, ja ta võttis riidest lahti, heitis pikali ning uinus alt kostvast marsilaulust hoolimata ruttu, nii suur oli väsimus.

Sanatooriumis võeti teda vastu hästi, jaama oli talle vastu sõitnud kaless, sest auto ei oleks lummetuisanud teest läbi pääsenud. Talle anti omaette tuba ja ta võis asuda täitma oma töökohuseid. Umbes nädala pärast saabus esimene kiri kodust, milles Victoria teatas, et talle on Prantsuse kultuurikeskuse kaudu eraldatud stipendium ja ta sõidab pärast ülikooli lõpetamist aastaks Pariisi. “Küll oleks tore, kui meil õnnestuks kolmekesi kohtuda – Hermann, mina ja Victoria,” mõtles Sophie. Nad olid noored ja maailm oli nende ees valla.

 

 

Kolmas peatükk

Sammhaaval edasi

 

Vaevalt astunud üle Bettina isakodu läve, tundis Hermann end koduselt: korter meenutas talle nende Moskva elamist Dolgorukovskajal, samasugused kõrged laed ja avarad ruumid, samuti klaver elutoas ja kabinet, maast laeni raamatuid täis.

Sellesse kabinetti Bettina isa teda kutsuski, kuni Bettina koos teenijannaga lõuna eest hoolitses. Talle pakuti lonks portveini, millest ta ei keeldunud, ja havanna sigarit, millele ta eelistas tavalist sigaretti. Siis algas “ülekuulamine”.

“Te olete sündinud Venemaal?”

“Jaa, minu isa oli väljarändaja. Ta elas Lõuna-Venemaal, Doni jõe ääres Rostovi linnas, seal ta tuvus minu emaga ja nad abiellusid. Hiljem nad kolisid üle Moskvasse.”

“Ja millal te Venemaalt lahkusite?”

“Pärast revolutsiooni, see tähendab, mitte kohe, kohe ei saanud, vaid kodusõja lõpus, 1920-nda aasta sügisel. Me opteerusime Eesti Vabariiki Tartusse. Minu isa oli sealt pärit.”

“Tartu, see on endine Dorpat, eks?”

“Jah, vanasti oli sellel saksa nimi.”

Bettina isa puhus suure suitsupilve ja tõstis pilgu lakke, otsekui oleks seal märganud midagi huvitavat.

“Vaadake, milline paradoks – teie põgenesite Venemaalt Eestisse, aga meil siin on terve hulk inimesi, kes põgenesid Eestist Saksamaale. Kas te Alfred Rosenbergi tunnete?”

“Ei.”

“Seda raamatut pole lugenud?”

Bettina isa tõusis, astus raamaturiiuli juurde, võttis sealt peaaegu ilma otsimata ühe köite ja ulatas Hermannile. “Der Mythos des 20. Jahrhunderts,” luges Hermann kaanelt.

“Ei,” tunnistas ta häbiga. “On see huvitav?”

“See? Ei ole.”

Miks ma siis peaksin seda lugema, mõtles Hermann hämminguga, kuid küsida ei julgenud. Bettina isa asetas raamatu tagasi riiulile, istus, võttis sigari ja tõmbas sügava mahvi.

“Kas teie arvates toimisid eestlased õigesti, kui konfiskeerisid saksa mõisnike maa?”

Küsimus võinuks kõlada ootamatult, kui Hermann poleks seda Saksamaal juba sageli kuulnud. Harilikult lisandus sellele etteheitev toon, mistõttu tal oli tekkinud paras trots.

“Ma arvan, et neid võib mõista. Minu isa rääkis sageli, et temal polnud kodumaal mingeid lootusi elus edasi jõuda, kogu maa ja võim oli saksa parunite käes, ja et ta just sellepärast sõitis Venemaale.”

Ta arvas, et Bettina isa vihastab, kuid too, vastupidi, tõmbus äkki tagasi, otsekui oleks ennastki süüdlasena tundnud selles, et baltisakslased Hermanni isal elus edasi jõuda ei lasknud.

“Jaa, aga vaadake, mis nüüd välja kukub,” hakkas Bettina isa seletama, tugevate prillide tagant Hermanni poole piieldes. “Pärast keisririigi kokkuvarisemist õnnestus meil suhteliselt rahulikult üle minna parlamentaarsele elukorraldusele. Muidugi, algul oli suuri raskusi majandusega, aga Stresemann oli tark mees ja tal õnnestus see stabiliseerida. Ma usun, et kõikidest vapustustest ja alandustest hoolimata, nagu see ränk rahuleping, reparatsioonid, territooriumi kaotamine ja Poola koridor, elaksime me juba normaalselt, kui poleks natsionaalsotsialiste. Selle asemel, et tunnustada olemasolevat korda, hoida kodanikurahu ja loovalt töötada, külvavad nad segadust, on agressiivsed ja hellitavad lootust revanšile Euroopas. Ja kas teate, kes on nende ühed kõige innukamad eestvedajad? Baltisakslased. Te ütlesite, et te ei tea, kes on Rosenberg. Ta on samuti baltisakslane, ja veel teie kolleeg arhitektuuri alal, õigemini öeldes endine kolleeg, sest praegu on ta ametis “Völkischer Beobachteri” toimetamisega. Sellisest ajalehest te ometi olete kuulnud?”

“Kuulnud olen, aga ei loe.”

“Ja Adolf Hitleri “Minu võitlust” pole samuti lugenud?”

“„Minu võitlust” olen.”

“Kuidas meeldis?”

“Minu arust on autor vaimselt haige.”

Bettina isa elavnes äkki, tema näole ilmus selline sära, mida Hermann oli näinud oma professori palgel siis, kui too mõnest oma lemmikehitisest rääkis.

“Selles on teil kindlasti õigus – aga vaadake, kuidas tema jutt rahvast vaimustab? Rahvas tunneb selles ära oma salasoovid. Lõpuks ometi, arvab rahvas, on ilmunud keegi, kes julgeb öelda seda, mida kõik sisimas mõtlevad?”

“Te peate silmas tema juudivaenu?”

“Ka seda.”

“Kas sakslased tõesti mõtlevad nii?”

“Sakslased ühekaupa ei mõtle, aga kõik koos küll.”

See kõlas kummaliselt, kuid Hermann ei hakanud täpsustama.

“Aga on ju ometi seadused…”

“Seadused ei sünni taevas, neid kirjutavad ja nende täitmist kontrollivad inimesed, see tähendab, seesama rahvas. Aga kui rahvas, nagu me just äsja tuvastasime, tunneb natsionaalsotsialistidele kaasa, siis ta ei hakka ometi nende tegevust seadusega kitsendama, eks? Ja kui natsionaalsotsialistid rikuvad seadust, on rahval alati võimalus sellele läbi sõrmede vaadata. Rahvas on ju see, kes hoiab piltlikult öeldes peos vanglavõtmeid, kas pole?”

“Aga sõjavägi?”

“Ja kas sõjavägi pole samuti rahvas?”

See kõik oli õige, aga ometi ei tundnud Hermann erilist hirmu. Tema arvates Bettina isa dramatiseeris olukorda.

“Ma ei usu, et see kõik nii ohtlik on. Viimastel valimistel kaotasid natsionaalsotsialistid hulga hääli. Ja neile on olemas ka vastukaal.”

“Te peate silmas kommuniste?”

“Jah.”

“Te eksite. Kui ühte kahest, kas kommuniste või natsionaalsotsialiste, poleks, oleks lihtsam. Ühe närvihaigega, nagu öeldakse, tuleb perekond toime.”

Hermann tundis, et ta punastab – Bettina isa oli ise puudutanud oma kõige valusamat kohta. Bettina oli sellest, et tema ema on närvikliinikus, jutustanud alles hulk aega pärast tutvumist: tema meelest oli ema haiguses midagi häbiväärset. Ta oli isegi endast välja läinud ja nutma puhkenud, ning Hermann oli pidanud teda kaua rahustama – kuid tänu sellele oli ta end esimest korda hoomanud tüdruku seltsis kindlana, varem oli Bettina jõukus teda kõvasti häirinud.

Bettina isa vist märkas Hermanni kohmetust, sest ta tegi juttu muust, hakates esitama küsimusi elukutse kohta. Hermann elavnes: arhitektuurist rääkis ta alati meelsasti. Pealegi selgus, et neil on üks maitse, nad mõlemad kirusid Le Corbusier’d ja eriti Gropiust ja Bauhausi.

“Mina eelistaksin siis juba pigem Fischerit tema ornamentidega,” leidis Hermann.

Ta kurtis, et töö, mida ta praegu assistendina peab tegema, on just Gropiuse laadis.

“Aga valida pole ka eriti,” lisas ta. “Teate ise, kui vähe praegu ehitatakse. Üks minu kursusekaaslane sõitis Türgisse, teine koguni Afganistani. Ja nemad on veel päris-sakslased.”

Bettina isa tahtis justkui midagi öelda, kuid vaikis.

“Bettina rääkis, et teie ema on sündinud Becker? Sellest suguvõsast, kes enne revolutsiooni Berliinis panka pidasid?” küsis ta viimaks.

“Jah, aga elu viis teda muust perekonnast lahku,” vastas Hermann ebamääraselt: ema oli talle küll ükskord seletanud, miks vanaisa Saksamaalt lahkus, kuid ta ei tahtnud sellistesse üksikasjadesse laskuda.

“Ma tundsin üht teie sugulast, Beatrice Beckerit,” lausus Bettina isa ootamatult. “Ta on vist praegu Ameerikas?”

“Võib-olla, ausalt öelda ma ei tea,” tunnistas Hermann, püüdes meeleheitlikult meenutada, kes oli Beatrice – kas tädi Sylvia õde? Tädi Sylviat ja onu Konradit ta tundis, oli nende pool Berliinis käinud.

Ta arvas, et Bettina isa jätkab seda teemat, jutustab, kuidas nimelt ta Beatricega tutvus või midagi muud sellist, kuid too küsis hoopis:

“Millal te oma ehituse lõpetate?”

“Leping on kevadeni.”

Bettina isa näis kõhklevat, kuid kaua see ei kestnud.

“Ma ei julge praegu midagi lubada, see ei sõltu ainult minust, aga võib-olla on mul teile üks töö pakkuda.”

Hermanni süda põksatas rõõmust, assistentidel ähvardati uuest aastast palka kahandada, nii et iseseisev projekt, olgu või tavalise eluhoone oma, oleks talle väga ära kulunud; kuid ta võttis end kähku kokku.

“Teil on ju küll ilus maja,” ütles ta. “Ma ütlen ausalt, kohe, kui ma täna üle selle läve astusin, tundsin end nagu kodus.” Ta punastas taas, sest kartis, et Bettina isa mõistab teda valesti. “Selles mõttes, et see meenutab mulle meie kunagist Moskva korterit. Isegi poonimisvaha lõhn koridoris oli täpselt sama.”

Bettina isa puhkes naerma – esimest korda vestluse jooksul.

“Peab ütlema Martale, et ta paremini õhutaks,” ütles ta.

Hermann oleks peaaegu küsinud, kes on Marta, kuid taipas siis, et tema ema see kuidagi olla ei saa, ja vaikis.

Nad rääkisid veel natuke aega arhitektuurist, siis tuli Bettina teatega, et lõuna on valmis. Kui nad kabinetist väljusid, asetas Bettina isa korraks käe Hermanni õlale ja patsutas teda sõbralikult.

 

 

Sophie polnud veel kunagi seisnud nii kõrgel, vaadanud niimoodi ülevalt alla, näinud korraga nii suurt maakeratükki. Lapsena oli isa teda korra kaasa võtnud ühte staniitsasse, tee oli kulgenud läbi stepi, ta mäletas siiani avarust, mis teda seal oli ümbritsenud – kuid siin oli midagi muud, oli tunne, et taevas ja pilved on lausa käeulatuses, maa jääb aga kuhugi kaugele alla. Kui õnnelikud pidid olema inimesed, kes elasid sellises kohas? Kindlasti olid nad hoopis teistsugused, õilsamad kui need, kelle kodu on tasasel maal – metsas, linnas või isegi mere ääres.

Ta oli ihuüksi, kuid ei tundnud vähimatki hirmu, ei tundnud isegi üksindusest sündivat ängi– see luuras mujal, tillukeses sanatooriumitoas, veel enam – lõuna- ja õhtusöögilauas, seltskondlikel kohvijoomistel, mida personali lõbustamiseks korraldati; ainult hommikul ja keskpäeval, protseduuride aegu, üksindus hajus, töö haaras, pakkus huvi ja isegi üllatusi, siin teati menetlusi, millest Eestis polnud veel keegi kuulnudki, Sophie ahmis neid teadmisi endasse, konspekteeris, mitte, et ta poleks usaldanud mälu, vaid otsekui mingi kaugema sihiga; kuid kui tööpäev lõppes ja algas see, mida kutsutakse jõudeajaks – esimest korda mõistis Sophie selle sõna tõelist, rumalat tähendust! –, hiilis kohe tuppa ka üksindus. Selle peletamiseks oli mitmeid võimalusi: võis lugeda, võis kirjutada kirja Hermannile Karlsruhesse, Ervinile Tallinna, Victoriale Pariisi või emale-isale ja Lydiale Tartusse, kuid ühel hetkel saabus väsimus, poleks tahtnud enam mitte lugeda ega kirjutada, vaid rääkida, naljatada, naerda, ja selle jaoks kaaslased puudusid; arstid, assistendid ja praktikandid, kellega ta läbi käis, olid küll enamikus sümpaatsed inimesed, kuid väga kinnised, vähemalt temaga, vestlused ei väljunud peaaegu kunagi ilma ja patsientide teemavallast. “Ma lahkun siit,” mõtles Sophie, “teadmata kellestki midagi, ja nemadki jäävad mind mäletama üksnes kui mingit varjukuju.”

Ja siiski leidis Sophie endale siit sõbra, kellest ta eales poleks osanud arvata, et ta temaga nii lähedaseks saab – iseenda. Paar esimest kuud olid möödunud kummalise, instinktiivse hirmu meelevallas, kuni ühel õhtul Sophie avastas, et räägib omaette – ei, mitte valjusti, vaid sisimas. Muidugi, midagi sarnast oli ta kogenud varemgi, kuid alati vaid hüplikult, üürikeste hetkede kaupa, emotsionaalsete hüüatustena või parimal juhul lühikeste nendingutena, kuid nüüd hakkasid peas elama pikad terviklikud laused, mis järgnesid üksteisele loogiliselt ja süstemaatiliselt, nagu oleks keegi tema sisemuses pidanud lakkamatut päevikut, ning mis kõige olulisem – tema “mina” otsekui pooldus, üks tema oli endiselt see, kes arutles maailma üle, reageeris toimuvale, teine seevastu otsekui distantseerus sellest esimesest, hakkas tema mõtteid ja tegusid vaagima, leidma üles egoistlikud ja altruistlikud impulsid, neid teineteisest eristama, või muigas hirmude üle, nähes nendes üksnes loomalikku alget. Lõpuks nimetaski Sophie selle olevuse oma “kriitiliseks” minaks. Temaga oli isegi huvitavam kui teiste inimestega, sest ta ei teeselnud.

Ei vaikinud see “mina” ka praegu. “Kas näed nüüd, kui piiratud on inimene?” ütles ta. “Ta on täiesti oma kogemuse pantvang. Kui sa poleks siia mäe otsa roninud, poleks sa kunagi tundnud seda, mida sa täna tundsid, ja oleksid surmani elanud oma väikese lapiku maailma vangikongis. Aga nüüd sa nägid, et maailm on hoopis suurem ja kaunim, kui sa arvasid, et siin on midagi, millest sul varem aimugi polnud. Mis on inimese hing, kui mitte samasugune maastik oma mäetippude ja madalikega, avaruse ja sooga ja sügavikuga. Ja kui see on nii, kas pole siis kõige tähtsam vallutada hingeski üha uusi kõrgendikke?”

 

Ervin kuulas kohtuotsust sellise ärevusega, nagu oleks ta ise süüalune. Siiani oli Šapiro usaldanud talle üksnes paberitööd, kuid kuu aega tagasi oli kutsunud oma kabinetti, ulatanud toimiku ja öelnud: “Buridan, siin on üks määratud asi, võtke see ette.” Advokaatidele ei meeldinud pealesunnitud tööd, tasu nende eest oli väike, kuid Ervin oli õnnelik, ka seepärast, et ta oli alati tahtnud kaitsta neid, kes ise seda ei suutnud, “alandatuid ja solvatuid”. Põnevil, avas ta toimiku – äkki on see poliitiline protsess? Esimestel aastatel pärast opteerumist oli selliseid protsesse toimunud sageli ja nad olid Hermanni ja õdedega siis ikka arutanud, kuidas tohib inimesi üksnes nende veendumuste põhjal vangi ja teinekord surmagi mõista. Kõige enam oli neid nördima pannud üks protsess, kus tervelt nelikümmend kuus inimest said karistuseks eluaegse vanglakaristuse, see oli juhtunud natuke aega enne 1924. aasta ülestõusu, ja nad olid hiljem mõelnud – aga mis kommunistidel üle jäi, kui kohus nii ülekohtuse otsuse langetas, nad ju pidid oma seltsimeeste kaitseks midagi ette võtma, kas või katsuma väevõimuga neid vabastada. Kuid ülestõus oli läbi kukkunud, ja pärast seda oli lakanud ka vasakpoolsete vastupanu.

Avanud toimiku, pidi Ervin pettuma: tegemist oli mõrvaga, tavalise brutaalse mõrvaga. Siiski, oli üks nüanss, mis andis asjale veidi värvi: süüalune oli kogu juurdluse vältel kangekaelselt eitanud oma süüd. Teda oli varem mitmel korral karistatud, küll varguse, küll röövimise eest – kuid kas see tähendas, et ta oli toime pannud nii kohutava teo? Süda kergelt puperdamas, astus Ervin üle vangikongi läve: koikuserval istus lihtne, harimatu mees, veidi kühmus, näol ligipääsmatu mask. Ervinisse suhtus mees algusest peale suure umbusu, et mitte öelda irooniaga: “Advokaat? Nii noor? Ma arvasin, te olete alles koolipoiss. Nojah, kes siis vaesele inimesele korralikku kaitsjat määrab…” See viimane lause riivas Ervinit valusalt ja ta otsustas maksku mis maksab tõestada, et on oma diplomi vääriline. “Öelge palun ausalt, kas te tõesti tapsite tolle mehe?” püüdis ta tungida süüaluse hinge. “Ärge kartke, ma olen seotud ametisaladuse vandega ega räägi sellest kellelegi. Kuid mul on seda vaja teada, et otsustada, milline kaitsestrateegia valida.” Mees ei taganenud oma varasemast ütlusest, ta oli rahulik ja enesekindel, otsekui ei ähvardakski teda eluaegne vanglakaristus või koguni surmanuhtlus. Ülikoolis oli kriminoloogia õppejõud soovitanud uurida süüdistatava käsi, kas need värisevad – ei, ei värisenud. Ometi oli selles meelerahus ka midagi hirmuäratavat, isegi eemaletõukavat. “Kui mind asja ees teist taga vahistataks ja tapmises süüdistama hakataks, ma küll närveeriksin,” mõtles Ervin.

Tõendeid oli napilt, ja needki kaudsed, Ervinil õnnestus ajada segadusse peatunnistaja, nii et tolle ütlused minetasid väärtuse, ja lõpuks pidas ta maha kirgliku kaitsekõne. Saalist lahkudes oli kohtunik heitnud talle kiire pilgu, mille tähendust hoomas Ervin alles nüüd, kui kõlasid monotoonselt ja otsekui vastutahtmist ette loetud sõnad: “…süütõendite vähesuse tõttu õigeks mõista.” Ervin oli võitnud, aga tema rõõm kestis vaid seni, kuni ta oma kaitsealusega kahekesi jäi. Ta oli oodanud, et mees tänab teda, ohkab kergendatult, on siiralt õnnelik, kuid tolle näol püsis endiselt ligipääsmatu mask, mis ainult korraks, kui ta mehele hüvastijätuks käe sirutas, eest libises. Mees naeratas irooniliselt ja isegi justkui põlglikult ning kohmas:

“Tubli poiss, tudeng, andsid neile säru, et vähe polnud…”

“Mul on tunne, et ma aitasin mõrtsuka vabadusse,” tunnistas Ervin õhtul bridžilauas.

Kirjutamata kombe kohaselt oli ta pidanud pärast esimest võidetud protsessi kolleegidele välja tegema, nad olid õhtustanud “Du Nordis” ja edasi läinud Ervini poissmehekorterisse.

“Buridan räägib nagu noormees, kes tuleb esimest korda lõbumajast,” muigas Šapiro.

“Aga kui ta veel kellegi tapab?”

“Siis pole selles süüdi mitte teie, vaid uurija ning prokurör, kes oma tööd halvasti tegid.”

“Vaadake, Buridan,” lisas eakas advokaat Hofmann, tänu kelle soovitusele Šapiro Ervini oma büroosse võttis, “te peate harjuma ühe maksiimiga: et kõik, mida te kohtuga seoses teete, on vaid teie amet ega puuduta karvavõrdki teie isikut. Moraalsed kahtlused jätke selleks puhuks, kui te naisele truudust murrate…”

“Buridanil pole naist,” torkas Ervinist paar aastat vanem advokaat Soobik.

“Ükskõik, kunagi saab olema, vallalisi tüdrukuid jätkub, minul on üks selline kodus ja Šapirol vist tervelt neli…”

“Kolm,” parandas Šapiro.

“Koos minu omaga siis ikkagi juba neli potentsiaalset pruuti. Nii et küll abiellute, Buridan, ja kui abiellute, ega siis armukegi tulemata jää – ja see on täiesti õige koht, millal tunda süümepiina – kuid mitte kohtuga seoses. Kohtus olgu teil häbi vaid siis, kui kaotate võidetava protsessi. Kas teile seda kõike ülikoolis ei õpetatud?”

“Õpetati, ja eks ma püüdsingi anda oma parima, aga nüüd kahtlen, kas toimisin õigesti.”

“Kuidas te enda arust oleksite pidanud käituma? Paluma kohtunikku, et ta teie kaitsealuse süüdi mõistaks?”

“Ma olin ehk natuke liiga tuline. Apelleerisin süütuse presumptsioonile, ütlesin, et kohus ei tohi lähtuda kurjategija isikust, vaid üksnes asitõenditest. Võib-olla poleks seda vaja olnud. Aga mina pidasin end ülal nii, otsekui oleksin kindel, et minu kaitsealust süüdistatakse ülekohtuselt…”

“Unustage see sõna – ülekohus! See on väga halb sõna, ja on väga halb, et eesti keeles on sel sama tüvi, mis kohtul. Need on kaks ise asja, üks kuulub moraali ja teine elukutse valdkonda.”

“Buridanil on soov kõike ilukirjandustada,” torkas Soobik taas.

“Küsimus ei ole ilukirjanduses, vaid loogikas,” teatas Ervin kangekaelselt – ta tundis äkki, et sel hetkel ta sarnaneb oma kaitsealusega, kes sama visalt eitas oma süüd. “Mitte keegi ei suuda mind veenda, et küsimus sellest, kas keegi on mõrtsukas või mitte, ei evi üksühest vastust. Mees kas torkas tollele teisele väitsa kõhtu, või ta ei teinud seda. Kolmandat võimalust ei ole.”

“Teoreetiliselt võib see nii olla,” ütles Hofmann, “aga praktikas on asi palju keerulisem. Ma võin tuua teile näiteks juhtumeid, kus keegi, ma toonitan, mitte keegi – ka mõrtsukas ise – ei teadnud, mis tegelikult juhtus. Ta võis olla purjus ega mäleta midagi. Või vastupidi, talle hakkas tagantjärele tunduma, et ta tappis kellegi, ehkki tegelikult see nii polnud. Lisaks on terve hulk inimesi, kes võivad endale sisendada igasuguseid asju, ja mida kauem nad sisendavad, seda rohkem uskuma hakkavad. Vanasti kasutati tõe väljaselgitamiseks piinamisvahendeid, nüüd on sellest loobutud. Miks? Sest oli võimatu täpselt kindlaks määrata, millal inimene tunnistab üles kordasaadetud kuriteo ja millal ta võtab enda peale roima, mida ta pole toime pannud – valulävi on erinev. On ainult üks isik, kes täpselt teab, kuidas miski sündis, kuid tema tunnistused pole meile kahjuks kättesaadavad.” Ja ta tõstis oma hallid silmad nukralt lae poole.

“Nüüd me kaldusime metafüüsikasse,” leidis Šapiro. “Kohtusüsteemi mõte pole ju sugugi selles, et ilmtingimata iga süüdlane välja selgitada ja teda karistada. Kohtusüsteemi mõte on vaid selles, et see süsteem üldse olemas oleks. Iga inimene, kes kuritegu kavandab, peab teadma, et leidub asutus, mis töötab tema plaanidele vastu, ja et see on tugev asutus, palju tugevam kui tema, üksikisik.”

“Te tahate öelda, et kohtusüsteemi on tarvis üksnes tsivilisatsiooni kui sellise kaitseks, mitte õigusemõistmiseks?” tundis huvi Ervin.

“Just, kui pole kohut, langeb ühiskond barbaarsusse. Nii et pole midagi katki, kui niisugune asutus mõnikord eksib, eksimine on inimlik.”

“Aga kui ta eksib vastupidises suunas – mõistab süüdi süütu inimese?”

“Veel parem, siis jätab see temast julmema ja ohtlikuma mulje. Jagage kaardid, Buridan, rober pole veel läbi!”

Ervin kuuletus. Kui ta kaardid kätte võttis, nägi ta, et kõik neli ässa on sattunud temale. See viis teda ühele mõttele, mida ta välja öelda siiski ei söandanud, jättes enda teada:

“Aga mis siis, kui kohus eksib just teie vastu, Šapiro?”

 

 

Neljas peatükk

“Pruun maja”

 

Münchenis oli tunduvalt soojem kui Berliinis, kus pakane lõikas nagu saabliga. Lennuväljalt sõitis Hitler esmalt Prinzregentenplatzile, kuid ei saanud seal asu – Geli vaim kummitas igas nurgas – ja laskis end toimetada “Pruuni majja”. Alles mööda laia treppi kabinetti tõusnud ja ukse sulgenud, ta rahunes. Siin polnud Goebbelsit, polnud Strassereid ega Röhmi, polnud üldse kedagi, kes talle närvidele käisid. Ta ei talunud nõuandjaid, ta tahtis ise kõiges selgusele jõuda, soovitused – see oli nagu sireenide laul, mis viis üksnes karidele, või nagu see gaas, mida ta Marne’i ääres oli hinganud, mürgine ja hukutav.

Korraks tundus talle, et senatisaalis käib keegi, need olid kerged hõljuvad sammud – Geli? Kuid Geli oli surnud, surnud ja maetud. Ometi avas ta ukse ja kontrollis – ei, ruum oli tühi, hobuserauakujulise laua taga seisis kuuskümmend punase korjuga tooli, tema sisemonoloogide tummad tunnistajad.

Ta tuli tagasi kabinetti, võttis alles nüüd keebi seljast, viskas kaabu kirjutuslauale, istus ja vajus letargiasse. Kõik oli halvasti, kõik! Geli oli surnud, parteid ähvasrdas lagunemine ja juudid kurnasid Saksamaad. Mida sai tema selle vastu teha? Kandideerida presidendiks, nagu veenis Goebbels? Kuid ta polnud isegi Saksamaa kodanik – jah, tema, Adolf Hitler, verelt sakslane, maailmasõja veteran ja Raudristi kavaler, suure partei juht polnud oma riigi kodanik. Miks? Sest, vaadake, ta oli sündinud Austria keisririigis. Milline lollus! Isegi sellist riiki polnud enam olemas, oli üksnes armetu jäänus, väiksem kui mõni Saksamaa provints – ja mida muud kui Saksamaa provints Austria oligi; aga ometi oli ta selle provintsi pantvang. Iga suulu neeger, kes oli ilmale tulnud Saksamaal, omas õigust kodakondsusele, aga tema ei omanud, tema pidi seda taotlema, anuma, et teda kodakondsuse vääriliseks tunnistataks. Keelama talle seda muidugi ei hakata – aga kas presidendikandidaadi staatus vääris sellist alandust, seda enam, et lootusi valimised võita praktiliselt polnud? Jah, Düsseldorfi roimarid olid lubanud teda toetada – kuid kas nendele võib kindel olla? Oleksid nad päris roimarid, siis küll, kurjategija oma sõna ei murra, see on talle seaduse eest – kuid Hitler kasutas seda väljendit kaudses mõttes, iseloomustades nii tööstureid, kes üritasid talle hinge pugeda. See seltskond koosnes potentsiaalsetest reeturitest, täna annavad raha ühele kandidaadile, homme teisele, vastavalt sellele, kes kasulikum tundub. Praegu paistis neile soodus käia teda välja junkrute ja kommunistide vastu – aga kas tema on siis kaart, et ta endaga mängida laseb?

Üldse polnud need kellegi valimised – sest mis valimised on ilma valimisvõitluseta, aga see oli sama hästi kui võimatu, juba kas või seetõttu, et vanu inimesi ei lööda, ja Hindenburg polnud mitte lihtsalt vana, ta oli ühe jalaga hauas. Tegelikult juhtisid Saksamaad ammu teised, eeskätt proua Hindenburg ja noor Oskar – aga kuidas seda valijatele öelda, nii et keegi ei saaks sind süüdistada aumehetuses? Jäi üle konkureerida Thälmanniga teise koha pärast – ainult et poliitikas pole muid kohti kui esimene, ainult üks saab juhiks, teised peavad jääma kiibitsema. Kas poleks siis õigem minna panga peale, loobuda valimistest ja püüda haarata võimu jõuga? Kuid kas rahvas oli selleks küps? Korra ta juba ei osanud hinnata õigesti olukorda, ja see lõppes halvasti, senatisaali seinale kinnitatud pronkstahvel hukkunud seltsimeeste nimedega meenutas talle seda iga päev.

Ta vaatas kadedusega oma ainsate sõprade, Friedrichi ja Duce poole. Jah, mis nendel viga, Friedrich pääses võimule, nagu kuningad ikka, sünniõigusega, et ta käitus edasi, nagu tõeline mees, lõi tugeva sõjaväe ja suurendas Preisi riigi territooriumi, oli küll kiiduväärt, kuid – meile tema mured! Kui Hitler oleks president, või vähemalt kantsler – oo, kui ta oleks kantsler! – ei jääks ta Friedrichist millegipoolest maha. Ta hakkas kiiresti sõrmedel kokku arvutama, missugused maa-alad ta kohe Saksamaa külge liidab: Austria muidugi esimesena, siis Tšehhi, või vähemalt Sudeedid, Poola, või vähemalt Sileesia, muidugi Danzig, Holland, Belgia, Taani, Balti provintsid… See oli kõik sakslaste maa, asustatud sakslastega või rahvastega, kes olid rumalusest sakslaste küljest ära kukkunud, ja polnud mingit vajadust säilitada nende omariiklust. Kes neist oli suuteline üksinda konkureerima Prantsusmaa ja Inglismaaga? Kuid üheskoos, tema juhtimise all, moodustaksid nad jõu. Siis edasi: Venemaa, India. Teda oli mitmel korral hoiatatud, kui ta oma unistustest rääkis: Venemaad ei suuda keegi alistada, oli hõõrutud talle Napoleoni nina alla. Mis puutus siia Napoleon? Napoleon elas rohkem kui sada aastat tagasi, kui polnud autosid ega tanke, dirižaableid ega lennukeid, miiniristlejaid ega allveelaevu. Too oli täiesti teine sõda, täiesti teised võimalused, ja ikkagi oli Napoleon isegi nii, hobuse seljas, jõudnud Moskvani. Praegu polnud otsustusvõimelise inimese ees mingeid takistusi, maailm oli muutunud tillukeseks, alles paar tundi tagasi oli ta olnud Berliinis – miks ta ei võiks siis ükskord Kalkuttas ringi jalutada?

Duce polnud võimu küll pärinud, kuid hõlpsasti oli see talle sülle langenud siiski. Itaallased olid allakäinud rahvas, nende veri oli segunenud neegrite omaga, nii polnudki Mussolinil rohkem tarvis, kui korra rusikat raputada, ja kogu maa oli tema ees käpuli. Sakslastega nii ei saanud, neid polnud bel canto veel ära rikkunud.

Ta süngestus taas. Korraks käis silme eest läbi terve elu: lapsepõlv, milles polnud ühtki helget päeva, ainult isa sõim ja ema halin, noorus, mis koosnes üksnes alandustest… Kes ütles, et temast poleks saanud arhitekti? Kust võtavad mingisugused vanamehed õiguse otsustada selle üle, kes kõlbab kunstikooli ja kes ei kõlba? Pole sooritanud matemaatika eksamit? Aga jumalik säde? Kas see ei maksagi midagi? Tema sillaprojekt üle Doonau – kas see polnud ilus? Nii alatult oli talt röövitud tema eluunistus, paisatud teda vaesusse ja lootusetusse… Kuid just vaesus ja lootusetus olidki avanud ta silmad. Ta vaatas ringi – ja nägi hoopis teistsugust maailma kui see, millest kõnelesid oraatorid ja kirjutasid leheneegrid. Ta nägi juute enda ümber, juute, kes jagasid kohti panganõukogudes ja kõlistasid kulda! Linzis oli neid vähem, seevastu Viinis – üks must hõlst teises kinni. Räpased habetunud mehed, pilgus kiim, millega nad linalakke saksa tüdrukuid seirasid. Ja mis jäi tüdrukutel muud üle, kui minna nendega, kelle rahakotis krabiseb?

Ta tõusis ja astus Listi polgu pildi juurde. Alles rindel oli ta end leidnud. Kui palju oli seal olnud mehi, kes esimese püssipaugu peale nutma ja ema kutsuma hakkasid? Ohvitserid, kelle jaoks sõda pidanuks olema elu tähetund, ka nemad hoidsid nahka, viivitasid, eelistasid ettevaatust kangelaslikkusele. Ja kindralid ning riigimehed, eriti parlament – kuidas nad olid Saksamaa lõpuks maha müünud, kirjutanud alla sellisele rahulepingule, mis võrdus kapitulatsiooniga? Tema, kidur poolpime jefreitor, oli valmis jätkama sõda – aga kes temalt küsis? Siis oligi ta otsustanud, et kauem pole nii enam võimalik, ükskord peab saabuma päev, kui maksab ka jefreitorite sõna. Rahvas! Sajandeid oli seda nimetut massi nuudiga vaos hoitud, et ta ei segaks vähestel valitutel andumast naudingutele, nüüd pidi see aeg olema lõppenud. Ta oli läinud rahva sekka, algul selleks, et kuulata, kuid kiiresti mõistnud: temal on nendele palju rohkem öelda kui nendel temale. Oli ta ju nii kaua vaikinud! Ja nad võtsid ta omaks, järgnesid talle, kui ta nende eesotsas siinsamas Münchenis Raekoja poole marssis, keep seljas. Kaks tuhat meest lippude alla saada, see polnud sugugi vähe, Rezidentstrasse kaikus, kui nad “Deutschland, Deutschland über alles!” laulsid. Odeonplatzil olid politseinikud ahelikus ees – ja ta justkui aimas seda, et kohe nad tulistavad, ja viskus pikali: murdis rangluu, aga jäi ellu.

Taas viirastusid püssipaugud, taas vajus tema kõrval kokku Schäuber-Richter, veel keegi, Göring röögatas, kui kuul teda tabas, ühed pistsid jooksu, teised heitsid maha munakividele, ainult Ludendorff jäi püsti… Jah, Ludendorff oli talle tookord andnud mehisuse õppetunni. Pärast seda oligi Hitler tõotanud endale tulevikus mitte kunagi enam midagi ega kedagi karta – ja kohe oli kõik otsekui nõiaväel muutunud, kohtuprotsess oli möödunud rahulikus, peaaegu sõbralikus atmosfääris, vangla – mis vangla see oli, rohkem kuurort – seal oli tal olnud igav, nii igav, et ta oli dikteerinud truule juhmivõitu Hessile oma eluloo. Ja kujutage ette, seda osteti, loeti, sellest vaimustuti! Kuidas olid säranud Geli silmad, kui tüdruk, raamat käes, tema tuppa astus…

Uuesti ilmus vaimusilma ette õetütre prunnakas nägu. Tol õhtul oli puhunud föön… Oli ta tõesti näinud, kuidas too juudi siga käperdas Gelit, või oli see hallutsinatsioon? Nii või teisiti, ta näitab neile koha kätte. Mitte kunagi enam ei hakka võõramaalased valitsema Saksamaad!

Kommunistid seda muidugi ei mõistnud, nende jaoks oli põlisvaenlane prantslanegi suurem sõber kui tema pruunsärklased. Talle meenus, kuidas paar nädalat tagasi olid kommunistid tapnud ühe noore natsionaalsotsialisti, kes lendlehte müürile kleepis. Sellest oleks võinud alustada valimiskampaaniat: ta laseb püstitada noormehe hauale mälestussamba ja viib selle jalamile hiiglasliku kimbu lilli.

Fantaasia hakkas pulbitsema, Hitler nägi end juba lennuki pardal, sooritamas reidi üle Saksamaa, nägi staadioneid ja spordipaleesid, tulvil rahvast, kes kõik on tulnud kuulama teda. Oo, ta räägib neile, mida tähendab tõeline elu, ta juhatab neile kätte hingejõu salaallikad…

Korraks tundus talle, et küsimus sellest, kas kandideerida või mitte, on lahenenud iseenesest – muidugi jaa! –, kuid samas lõi ta uuesti kahtlema. Kas on mõtet minna lahingusse teise koha nimel? Kas ei kleepu see koht talle igaveseks külge? Poliitikas nagu spordiski, teadis Hitler, mäletatakse üksnes võitjaid.

“Rumalus! Argus ja rumalus!” mõtles ta äkki end painest lahti rebides. Kui Ludendorff oli julgenud sammuda püstipäi relvitult püssisuude poole, miks ei võinud tema minna, rind paljas, Hindenburgi vastu? Isegi, kui ta seekord kaotab, pidi see kaotus olema sama hea kui võit – sest kui vana mees eest kaob, on järgmine – tema!

Õhk toas oli otsekui selgemaks muutunud – kuid Hitler teadis, et need olid hoopis tema mõtted, mis nagu tõrvikuleegid valgustasid pimedusse mattunud Saksamaad. “Jaa, me oleme barbarid! Me tahamegi barbarid olla, see on austav nimetus! Meie – ega keegi teine – oleme kutsutud, et tuua maailma värsket verd.”

Letargia oli kadunud, üksindus hakkas väsitama, ta tundis, et peab minema inimeste sekka. Õnneks polnud see keeruline, all keldris sõid parajasti lõunat adjutandid ja autojuhid, võis istuda nendega ühte lauda, naerda nende nalju, jagada nendega oma tulevikuplaane. Nende meeste seas tundis ta end hoopis paremini kui libedate poliitikutega. Nad kuulasid teda ja uskusid siiralt, et tal on õigus, nad ei püüdnud otsida tema sõnades loogilisi nõrkusi, nemad, rahvas, ja mitte kindralid ja professorid, olid tema tõelised sõbrad – üks ja suur saksa rahvas.

 

 

 

 

 

Viies peatükk

Violetta

 

“Tõsta!” röögatas Ervin, tegi mõned energilised sammud, tõukas end kahe jalaga maast lahti ja virutas kämblaga kogu jõust võrgu kohale otsekui rippuma jäänud palli pihta. Pall põrkas mütsuga vastu trossi ja kukkus tagasi, vahepeal maanduda jõudnud Ervini jalge ette.

Kõlas kohtuniku vile, millele kohe järgnes teine, esimesest pikem ja pidulikum. Löödult lonkis Ervin otsajoone taha, kuhu kogunesid kõik meeskonnakaaslased, kuulas, kuni sekretär läti keeles midagi arusaamatut ette luges, hüüdis teistega kooris: “Hurraa!” ja, võtnud tee peal varumängijate pingilt dressipluusi, kõmpis riietusruumi suunas.

“Eh, Buridan, oled sa ikka käpard, ma andsin sulle nii hea passi!”

Toomas Septembri turjalepatsutuses oli patroneerivat üleolekut.

“Üldiselt oli mul kavas hanitada, aga just sel hetkel, kui olin õhku hüpanud, kuulsin äkki, kuidas sisemine hääl soovitas: “Löö!” Ma siis lõingi,” õigustas Ervin end abitult.

Ta kiirustas esimesena duši alla, uhas rutuga higi maha, kuivatas end, riietus, toppis dressi, käteräti ja ketsid seanahast portfelli, mille vanemad talle ülikooli lõpetamise puhul olid kinkinud ja millega ta tavaliselt kohtu vahet käis, ning rühkis väljapääsu poole.

“Buridan, kas sa restosse ei tulegi?”

“Ma pean sugulased üles otsima.”

“Buridanil on Riias pruut!” salvas keegi.

“Ole ettevaatlik, saad veel sohvale saldejumpsi!” hõikas teine.

Naerurõkatus kõrvus, väljus Ervin kevadiselt mahesoojale tänavale. Võimla ees pargis õitsesid sirelid, õhk oli täis magusat lõhna. Ta seisatas hetkeks, kaaludes, mida teha, otsustas siis, et jalutab natuke kesklinnas ringi, ja pööras sinnapoole. Sugulasi oli ta maininud hädavalena, et restorani minekust pääseda: Kaitseliidu poistega võis võrkpalli mängida, aga nendega koos napsi võtta oli kurnav. Iseenesest oleks võib-olla olnud huvitavgi tutvuda ema tädipojaga, kes oli kunstnik ja kellel pidi olema kodus kaks umbes Ervini-vanust tütart, kuid ta ei teadnud, kus onu Gunnar elab, sõit oli tulnud ootamatult ja ta polnud jõudnud koju kirjutada.

Aegamisi kõndides jõudis ta välja peatänavale. Riia erines Tallinnast märgatavalt, see oli suurem ja jõukam linn. Kui Tallinnas oli kogu elu koondunud kolmekorruselisse vanalinna, siis siin andsid tooni uuemad ja kõrgemad hooned, mille vahel laial sõiduteel vurasid moodsad autod. Ka paistis Riia, vähemalt poesiltide järgi, olevat kosmopoliitsem, omanike seas oli lätlaste kõrval päris palju sakslasi, venelasi ja juute. Ainult see naljakas komme igale nimele s-täht lõppu kirjutada – ka teda tutvustades polnud võistluse sekretär öelnud mitte Buridan, vaid Buridans – milleks see vajalik oli? Kas niimoodi tahtsid lätlased toonitada oma erinevust teistest rahvastest? Kuid kes seda ei tahtnud, kas ei rääkinud eestlasedki igal võimalusel mingist erilisest “eesti elujõust”. Milles see elujõud seisnema pidi, polnud Ervin tänini mõistnud, kui ohtras joomises, siis ei pidanud sellest küll varsti midagi järel olema. Kõikidest moeloosungitest meeldis talle vaid üks: “Saagem eurooplasteks!” – “Inimene peab alati püüdlema mingi ideaali poole, muidu ta mandub,” mõtles ta. Eurooplaseks pürgimise deviisis oli samuti midagi idealistlikku, see tõendas, et mitte kõik eestlased pole endaga rahul, et nad tahavad saada paremaks, targemaks, õilsamaks. Barbara, advokaat Hofmanni tütar, kellesse ta üksvahe oli armunud, sellesse ei uskunud, ta hoidis eestlastest kõrvale, võis isegi öelda, põlgas neid – kuid Hofmannid olid sajaprotsendilised sakslased, sel ajal kui Ervin tundis end kahestununa. “Ma ei suuda kuidagi tabada oma rahvust,” kurtis ta Barbarale, “ausalt öelda, sakslane ma olla ei taha, see tähendaks vabatahtlikult tunnistada, et ma elan emigratsioonis; kuid ka päris eestlasena ma end ei tunne, tahaksin tunda, aga ei tunne, ei õnnestu…”

Ta seisatas ühe kuulutustulba ees, et uurida, kas Riias on tõesti elavam kultuurielu, nagu räägiti, ja äkki adus endal kellegi pilku. Kõnnitee kaugemas servas, otse majaseina ääres, seisis üks naine ja, nagu Ervin vilksti kindlaks tegi, silmitses teda.

“Prostituut,” mõtles Ervin ja tundis tuttavat krampi. Ta võis ilma mingite raskusteta vestelda naistega, võis neile isegi kätt koduteel toeks pakkuda, kuid kui jõudis kätte hetk, kui pidanuks tegema midagi otsustavat, ei suutnud ta end selleks sundida. “Küllap sellepärast Barbara mind ei tahtnudki,” mõtles ta kibedalt. Nad olid päris kenasti klappinud, olid käinud koos teatris ja kontserdil, korra oli Barbara isegi tema poole tulnud, nad olid istunud terve õhtu kõrvuti kušetil, joonud kohvi ja ajanud juttu, ning sellega oli kõik lõppenud, isegi suudelda polnud ta tüdrukut söandanud – ja paari kuu pärast oli Barbara kihlunud teisega… Ervin kadestas Toomas Septembrit, kelle jaoks kõik oli lihtne, mitu korda oli ta pärast treeningut Ervinilt küsinud: “Noh, Buridan, kas litsidesse läheme?”, kuid tema oli naljatades kõrvale põigelnud. Muidugi, üks asi oli Tallinn, kus jutt sellest, kes mismoodi aega mööda saadab, oli kerge levima, ja hoopis midagi muud Riia, suur ja võhivõõras linn…

Ervin heitis silmanurgast veel ühe pilgu naise poole: too paistis olevat päris intelligentne, või vähemalt polnud vulgaarne.

“Võib-olla polegi prostituut?” mõtles ta, ja tundis kohe kummalist kergendust: oleks alles nali olnud, kui ta oleks ausale naisele juurde astunud.

Kuid äkki ta avastas, et naine on märkamatult vahetanud kohta ja seisab nüüd peaaegu temaga kõrvuti, samuti silmitsedes kuulutusetulpa.

“Huvitav, kas ta mulle otsa vaatab?” mõtles Ervin.

Ja ennäe, naine pööraski pead. Tal olid suured pruunid silmad, ümmargusevõitu nägu ja pehme lõuajoon – ja ta naeratas.

Masinlikult naeratas Ervin vastu, kuid viis pilgu kohe kõrvale. Ta püüdis meeleheitlikult välja mõelda repliiki, mille abil sõlmida tutvust, kuid midagi ei torganud pähe.

“Kohe läheb ta minema,” mõtles Ervin paaniliselt.

Kuid naine ei lahkunud, ta seisis endiselt Erviniga peaaegu külg külje kõrval, nagu peakski kõik nii olemagi, ning nakatas oma rahuga ka Ervini.

“Kahju, oleksin tahtnud minna kontserdile, aga ei jõua.”

Ta ei saanud isegi aru, kuidas see lause tal üle huulte pääses, aga öeldud see oli, ja Ervin tundis end kohe enesekindlamalt – nagu kohtuski, kus kõige raskem oli alati kaitsekõne algus, edasi kulges kõik otsekui iseenesest.

“Teile meeldib Beethoven?”

Ervin oli vaistlikult valinud kõnetamiseks vene keele, ja naine vastaski selles keeles ning ilma igasuguse aktsendita – järelikult pidi ta olema venelanna.

“Jaa, väga, eriti viies sümfoonia!”

“Te pole kohalik?”

“Ma olen Eestist. Tallinnast. Sõitsin võrkpallimeeskonnaga siia sõpruskohtumisele.”

“Olete sportlane?”

Ervin puhkes naerma.

“Ei, ma olen advokaat! Võrkpall on minu harrastus.”

Naine ei vastanud, ta üksnes silmitses Ervinit püsiva huviga.

“Minu nimi on Ervin,” võttis Ervin julguse kokku ja esitles end.

“Violetta,” vastas naine pärast lühikest pausi.

“Violetta Valery?” naljatas Ervin peaaegu masinlikult, ehmatas kohe oma jultumuse peale ning tundis, et punastab.

Kuid naine otsekui ei märganudki ei tema taktitust ega kohmetust.

“Ei, lihtsalt Violetta.”

Ervin tundis, et peab nüüd tegema mingi järgmise sammu, ainult millise?

“Mul on rongini veel mitu tundi aega, ma veedaksin need meelsasti teie seltsis. Kas soovite tassi kohvi?”

Naine kõhkles.

“Lähme parem minu poole, ma elan siinsamas.”

Ta võttis ise Ervinil käe alt kinni ja nad hakkasid liikuma.

“Ikkagi prostituut,” mõtles Ervin, hoomates tugevat erutust.

Kogu tee ei vahetanud nad sõnagi, naine ei näidanud millegagi välja, et soovib jätkata vestlust, ja ka Ervin pidas õigemaks vaikida. Minna polnud tõesti kaugele, peatänavalt ära pööranud, sisenesid nad peaaegu kohe ühte kõrgesse kivimajja ja sõitsid liftiga ülemisele, kuuendale korrusele. Seal oli pikk-pikk koridor, mida ääristas tihe ukserida. Sõnatult avas Violetta võtmega ühe ukse ja nad astusid esikusse, mis, otsustades nurkaehitatud pliidi järgi, täitis ka köögi kohuseid. Edasi tuppa viis avatud ukseauk, mille ees rippus paks kardin.

“Üks hetk, oodake, palun.”

Violetta praotas kardinat ja kadus selle taha.

“Ainult see veel puuduks, kui ta tuleb tagasi, laps käekõrval, et teda naabrite juurde viia?” mõtles Ervin õudusega prantsuse romaanide mõjul.

Kuid last polnud, Violetta naasis kiiresti ja kutsus Ervini tuppa.

See oli tilluke ruum, kuhu parimagi tahtmise juures poleks rohkem ära mahtunud, kui kušett, riidekapp, laud ja kaks tooli. Mis Ervinit imestama pani, oli väike raamaturiiul.

“Istuge, ma keedan kohvi.”

Violetta lahkus ja Ervin jäi üksi. Istuma ta ei hakanud, pani üksnes portfelli tooli kõrvale maha ja astus riiuli juurde. Sealt leidis ta eest väga veidra segu tõsisest ja ajaviitekirjandusest, Zola “Maa” seisis kõrvuti kuninganna Antoinette’i elulooga, Tšehhovi jutustused – “Niva” vanade aastakäikudega. Õigus küll, meenutas Ervin, “Niva’gi” oli sageli avaldanud Tšehhovit.

Ta läks edasi akna alla ja paotas kardinat. Vaade polnud otse öeldes suurem asi: all haigutas prügikastidega täidetud kitsuke pime siseõu, silmapiiri varjasid kõigist kolmest küljest kõrged majad ning üksnes taevas katuste kohal sinas poeetiliselt, otsekui “Armastuse leheküljes”.

“Palun.”

Violetta oli toonud lauale kaks tillukest kohvitassi, nad istusid, ja Ervinit valdas uuesti paanika.

“Millest küll temaga ometi vestelda?” mõtles ta.

Ta rüüpas kohvi, ja otsustas teha komplimendi.

“Väga maitsev kohv! Minu isa armastab öelda, et kohv peab olema must nagu kurat, magus nagu suudlus ja kuum nagu tuli. See on täpselt niisugune.”

Violetta pilk otsekui tardus, alles nüüd märkas Ervin, et tema silmavalged on haiglaselt punased.

“Millega teie isa tegeleb?”

“Seemnemüügiga. Ta käib vahel Riiaski, siin on tema ärisõber. Me oleme pärit Venemaalt, pärast revolutsiooni opteerusime Eestisse. Aga teie? Te räägite väga hästi vene keelt.”

“Riias teisiti ei saa.”

Ervin mõistis, et Violetta ei taha oma elust kõnelda, küllap polnud selles midagi rõõmustavat. Ka tema ei teadnud, kuidas jätkata, kohv oli otsas, pidi midagi ette võtma, aga mida?

Ta pistis käe pintsaku põuetaskusse ja tõmbas välja ornamendiga nahkportmonee, mille ta oli ostnud Šapiro pealekäimisel, kellele ei meeldinud, et tema abiline honorari taskusse topib.

“Vabandage, kas ma tohin küsida, palju ma teile maksma pean?”

Vaevalt oli ta seda öelnud, kui taipas kohe, et on teinud vea, kohutava vea: Violetta nägu moondus, selg tõmbus pingule, näis, et veel hetk, ja ta sööstab Ervinile küüntega kallale.

“Palun vabandust, ma tõesti ei tahtnud teid solvata…”

Käte värisedes toppis Ervin rahakoti tagasi taskusse, hüppas püsti ja haaras maast portfelli, et põgeneda. “Millal ma ometi õpin inimesi tundma?” tuksles meelekohtades piinav mõte. “Millal minust küll mees saab?”

Kuid ta ei jõudnud lahkuda, sest enne hakkas Violetta kibekähku rääkima, vabandas arusaamatuse pärast, ütles, et ta on ise selles süüdi, olevat päris loomulik, kui naist, kes tundmatu mehe külla kutsub, just nii koheldaksegi, ainult et tema polevat midagi “niisugust” silmas pidanud, ta on lihtsalt väga üksik ja seepärast oli tahtnud natuke vestelda haritud inimesega.

“Ma olen emigrant,” seletas ta, “ja mul pole Riias mitte ühtki lähedast inimest, ühtki head tuttavatki. Kõik, mis mul on, on muusika – seepärast mind nii väga liigutaski, kui te ütlesite, et armastate Beethovenit. Kahjuks pole mul isegi grammofoni, nii et me ei saa seda koos kuulata…”

Nad veetsid päris meeldiva tunni, Ervin sai hiilata oma teadmistega, Violetta peamiselt kuulas ja ahhetas ning tegi üha uusi ja uusi komplimente: küll sellele, kui sportlik ja sihvakas on Ervin, küll tema erudeeritusele. Siis hakkas Ervinil kiire, Violetta saatis teda jaamani, kuid perroonile tulema ei hakanud, delikaatselt mõista andes, et seltsimeeste ees pole Ervinil ehk mõnus end temaga näidata. Nad jätsid hüvasti, ja Ervin, kas just armunud, aga igatahes otsekui uut indu saanud, seadis sammud oma vaguni poole.

 

 

Kui madalale ma olen langenud, mõtles Tatjana, nõtkuvi põlvi koduteele pöörates. Kas ma tõesti oleksin valmis olnud Aleksi pojaga ühte heitma? Ta püüdis taastada viimase kahe tunni sündmusi. Välja jalutama läinud, oli ta mõne aja pärast seisatanud oma tavalises kohas, vaadanud ringi ning äkki silmanud kuulutusetulba juures tuttava väljanägemisega noormeest. Esimesel silmapilgul polnud ta üldse kindel, kas see ongi Ervin, lõpuks, kui imikuaeg maha arvata, oli ta teda näinud üksnes fotol. Puhtast uudishimust oli ta lähemale astunud, et silmitseda noormehe näojooni. Kui too end tutvustas, oleks ta pidanud muidugi kohe lahkuma – kuid Ervin oli nii võluv, nii heade maneeridega, sale ja sportlik ja tuletas nii hirmsasti meelde Aleksit nooruses, et Tatjanal lihtsalt ei jätkunud selleks jõudu. Ja siis, ühel hetkel, kui jutuajamine nii kenasti kulgema hakkas, oli ta vist tõesti mõelnud: miks mitte…? Sest miks muidu ta Ervini enda poole kutsus, oleks võinud ju temaga kohvikusse minna. Alles siis, kui Ervin rahakoti välja tõmbas, oli mõistus tagasi tulnud – oh, ja kui palju oli ta pidanud siis näitlema, et noormees tema kavatsuste puhtust uskuma jääks, missugune pinge see oli olnud; sest niisama, lööduna, Aleksi poega minna lasta ei tohtinud, see oleks võinud talle kogu eluks hoobi anda, oli ta ju isegi nii häbelik, tagasihoidlik, kogenematu. Jah, aga kui Ervin oleks käitunud pisutki enesekindlamalt, näiteks jätnud tasumise hilisemaks, kui kõik on möödas – mis siis? Kas võis olla, et tema, Tatjana, olekski…?

Lõpuks ometi tuttav maja, viimane, teenijakorrus, parema korteri jaoks ei jätkunud raha, Aleks küll toetas, kuid Tatjana püüdis kasutada tema abi nii vähe kui võimalik, Aleksil oli isegi raske, mitu võlga kaelas. Tuppa jõudnud, viskas ta mantli asemele, läks joonelt kööki, otsis kapist pooliku viinapudeli, valas pitsitäie ja kummutas selle järsu liigutusega kurgust alla. Kobanud varnas rippuva kitli taskus, tõmbas ta välja sigaretipaki, läitis värisevi sõrmi suitsu, läks tuppa ja vajus jõuetult samale toolile, kus ennist oli istunud Ervin. Kui vähe oli teda lahutanud lõplikust langemisest – sest kui see oleks juhtunud, oleks see olnud sama hea kui verepilastus… Kas ta selline oli olnud nooruses, tema, Tatjana? Oh ei, siis olid tema rinda täitnud kõige õilsamad kavatsused, ta oli tahtnud muuta maailma paremaks, helgemaks, õiglasemaks, aidata teisi, ja muidugi armastada – temas oli olnud peidus nii palju armastust, see lausa kobrutas, mässas sisemuses, otsis, kellele end kinkida; kuid kõik oli läinud vastupidiselt lootustele. Esmalt oli tapetud isa, selles rumalas Jaapani sõjas, nad olid jäänud emaga kahekesi, ta oli pidanud minema tööle, gümnaasiumi kõrvalt, ja oli sattunud Aleksi perekonda guvernandiks – ja siis oli tema süü tõttu ära põlenud väike Rudolf. Kas see oli just päris nii, Aleks oli talle hiljem kümneid kordi seletanud, et süü eksisteerib üksnes Tatjana kujutluses, ja üksvahe oligi ta jäänud seda uskuma, seni, kuni oli lajatanud too kohutav skandaal. Aleks polnud kokkulepitud ajal Krimmist tagasi tulnud, ta oli hakanud närveerima ja sõitnud lõpuks vaatama, mis on juhtunud; ning Marta oli kõik ära taibanud. See tähendab, mitte päris kõik – seda, et see on tema, Tatjana, Marta ei teadnud, Aleks oli seda lõpuni varjanud; kuid Tatjana ise ju teadis! Tookord ta oligi esmakordselt mõistnud, et midagi on valesti, et ei tohi niimoodi sekkuda teiste perekonnaellu, isegi, kui sa ei taha kellelegi halba, vaid üksnes igatsed armastada ja olla armastatud… Ta oli püüdnud alustada uut elu – kuid midagi ei tulnud välja. Ükski mees ei meeldinud talle, silme ees seisis Aleksi kuju, kellega ta kõiki tahtmatult võrdles. Siis tuli revolutsioon, kodusõda… Korraks tundus talle, et ta leiab oma koha elus, suudab kunagised patud maha pesta, kui mitte muidu, siis eneseohverduse kaudu, hukkudes isamaa päästmise nimel. Kuid selgus, et kellelegi pole vaja tema surma, kõik tahavad hoopis muud. Kui ta seda esmakordselt mõistis, kusagil teel Siberisse, tsaari päästma, oli ta viivuks olnud isegi rõõmus ja üllatunud, ja ka hiljem, sattudes sõjakeerisesse, oli ta tundnud mingit erilist, hirmsat uhkust ja naudingut, et ta kingib end meestele, kes mõnikord juba järgmisel päeval lahingus langesid – seegi oli justkui omalaadi kangelastegu, eneseohverdus, millest ta oli unistanud, tema missioon. Kainenemine saabus vähehaaval. Tema vastu liibuvad võõrad kehad minetasid õilsuse, jättes järele vaid selle, mis pidigi järele jääma – mustuse-, viina- ja mahorkaleha. Ja ometi oli ta kaua vastu pidanud, päris madalale vajumata, näiteks ei joonud eales pitsigi, ainult suitsetas. Lõpuks välgataski korraks justkui lootusekiir, kui too polkovnik oli teda enda juurde võtnud. Nad olid sõitnud mööda Poolat, üritanud kokku klopsida armeed, millega punaste vastu minna; siis oli polkovnik ühel päeval kadunud, Tatjana kuulis, et ta on Berliinis, tõttas raskusi trotsides sinna – ja seal oli teda tabanud elu suurim alandus, kui teda isegi ära tunda ei soovitud. Edasi, kuni kohtumiseni Aleksiga, oli kõik kulgenud nagu unes, ta oli masinlikult elanud, millelegi mõtlemata, millegi poole pürgimata, müües end täpselt nii palju, et mitte nälga surra, oli mitu korda tahtnud endale lõppu peale teha, kuid ei suutnud, sajad mehed olid teda omanud, ta ei mäletanudki mõnikord hommikul, kellega eelmisel päeval oli olnud. Aleks oli ta sellest loomalikust olekust välja kiskunud, oli toonud siia, Riiga, leidnud töö ja korteri – ja millega ta oli Aleksile selle heateo eest tasunud?

Teda tabas ootamatu hirmulaine. Aga kui Ervin juhtub isale mainima, et ta tutvus Riias kellegi “venelannaga”, ja Aleks hakkab uurima, küsib välimust ja aadressi? Ja kui ta taipab, siis… Mis siis juhtub, ei tahtnud Tatjana mõeldagi. Aleks kindlasti vihastab jälle, võib-olla laseb Mengil ta vallandada, ütleb üles korterilepingu… Ja isegi see oli kõigest pool häda – sest tema, Tatjana elu oli nagunii otsas, ta oli kadunud hing; aga kui Ervin taipab, kellel ta külas käis? Või kui ta räägib sellest kummalisest visiidist emale, ja Marta – tark Marta – tema saladuse paljastab?

Häbipuna tõusis Tatjanale näkku, ta tõusis järsult, läks kööki ja valas endale veel ühe pitsi. Mures juhtunu pärast, oli ta unustanud, kelleks Ervin oli teda pidanud – lõbunaiseks. Niisiis oli see talle näkku kirjutatud. Talle meenus too päev, kui ta oli taibanud, et pole suuteline elama normaalselt nagu kõik. Raha pärast poleks ta enam pidanud ennast müüma, see oli midagi muud, mis teda tänavale kiskus, kas üksindus või lihtsalt harjumus, füüsiline vajadus jätkata elulaadi, mis hulk aastaid oli olnud tema saatus. Või oli see hoopis enesehävitustung, seletamatu soov laskuda veel sügavamale mülkasse, tunda ennast aina räpasemana? Siit oli tõesti vaid üks samm täieliku hukatuseni. Täna oleks see võinud sündida, kuid ei sündinud. Aga kui midagi samasugust leiab uuesti aset homme, ülehomme? Kaua ta suudab vastu pidada? Ja kui ükskord enam ei suuda – mis siis? Ei, enne pidi midagi ette võtma, midagi otsustavat, mis lahendab kõik probleemid.

Ta läks tagasi tuppa ja astus riidekapi ette. Veronaalipurk lebas pesusahtlis, polnud vaja rohkemat, kui puistata peopesale kümmekond tabletti, valada karahvinist klaas vett ja rohi alla neelata – kuid käsi ei tõusnud, mingi temast tugevam jõud hoidis teda tagasi. Samas sahtlis oli foto – Aleks perega; enne Ervinit tuppakutsumist, oli Tatjana selle riiuli pealt ära võtnud ja sinna peitnud. Aleks ja Marta istusid, ümbritsetud lastest: Sophie, Ervin, Victoria ja Lydia – kõik peale Hermanni, kes pildistamise ajal oli juba Saksamaal. Tatjana oli palunud Aleksilt sellist pilti, ja Aleks oli pika lunimise peale toonudki. Nende pere…

Tatjana võttis foto, et see vanale kohale tagasi asetada – ja vajus äkki põlvili. Pisarad voolasid nagu iseenesest, kuumad soolased pisarad. “Oh, Jumal, Jumal!” hakkas ta nuuksete vahel summutatult oigama, “Tee nii, et neil kõik hästi läheks!” Ikooni tema toas polnud, korra oli ta turult ühe ostnud, kuid kui nägi, et Aleks seda nähes nina kirtsutas, viis mutikesele tagasi. Kuid kirikuskäimist Aleks talle ometi keelata ei saa…

Palavikuliselt hüppas ta püsti, pühkis pisarad näolt ja hakkas riietuma. Õhtune jumalateenistus oli juba alanud, aga kui rutata, jõuab ta oma palved ära lugeda.

 

Kuues peatükk

Varjud

 

Aeglaselt ja suursuguselt astusid nad ühekaupa välja kulisside vahelt: esimene, teine, kolmas, neljas, võtsid sisse arabeski, üks käsi viidud ette, üks jalg tõstetud taha, pöid viimseni välja sirutatud, püsisid nii hetke ja liikusid edasi, ikka sama, aina korduva meloodia saatel – ilu vajabki kordust, mõtles Marta –, nendele järgnesid ülejäänud, kümme, kakskümmend, kuni kõik kolmkümmend kaks olid laval, siis rivistusid nad kiiresti ümber kahte horisontaalsesse ritta ja tardusid uhkes poosis, üks jalg kergelt kõverdatud, käed ristatud vöökõrgusel. Nad olid nagu varjud, ja varjud nad olidki, Solori oopiumiuima ja süümepiinade vili, veel natuke, ja ilmub ka Nikia, Martal polnud tarvis isegi silmi sulgeda, et näha, kuidas ta tantsib pika valge lehvikuga, keerutab, säilitades tasakaalu ka kõige kaelamurdvamas asendis. Kas tema ise, Marta, polnud samasugune vari? Tõsi, Aleks polnud teda maha jätnud, Gamzatti vastu vahetanud, ja ometi ei tundnud Marta enam ammu, et ta elaks. Jalutades Embachi ääres või Rüütli tänaval, istudes pargipingil või kummardudes jasmiinipõõsa kohale, et kogeda mitte väiksemat uima kui see, mida õhkus Solori vesipiibust, oli ta ikkagi külm ja olematu nagu Nikia. Kuni lapsed talle seltsi pakkusid, ta seda nii teravalt ei tundnud, päevad olid täidetud majapidamisega, kuid nüüd olid nad kõik laiali mööda maailma, Hermann ja Sophie Saksamaal, Victoria Pariisis, Ervin Revalis, ja isegi Lydia oli koos isaga maale sõitnud, Aleks polnud tahtnud teda võtta, kartis Martat üksi jätta – kuid see oli ülearune hirm, inimesel on üksainus vaenlane, tema ise, ja ennast ei kartnud Marta enam ammu, sest pole mõtet peljata seda, keda pole olemas. See, kes ta kunagi oli olnud, oli jäänud kaugele, aastate ja kilomeetrite taha, ja kõik, mis ta suutis, oli meenutada oma eelmist, tõelist, ainsat elu. Nikia polnud ainus, keda ta mäletas, talle oli igaveseks meelde sööbinud, kuidas Soljonõi oli sõrmi nipsutanud ja tibusid kutsunud, või kuidas Šaljapin oli laulnud “Vieni, la mia vendetta!”, selgemini kui Embach seisis siiani silme ees Doni kaldapealne, ja mööda Promenaadi tänavat kõndides viirastus Tverskaja. Nahhitševanis, Arutjunovite õues küpsetati ikka veel liha, Dolgorukovskajale aga ilmusid ootamatult Meng ja Wertz, melonid kaenla all, ja kui külalised lahkusid, jäid nad, nagu ükskord, Wertziga kahekesi esikusse, Wertz langes põlvili ning tunnistas talle armastust, ja tema – tema oli lubanud tal kätt suudelda –, tema elu suurim truudusemurdmine! Siis asendus Dolgorukovskaja esik jälle Suure bulvari kaminatoaga, ja juba ta kustutas põlevat Rudolfit…

Maja, kuhu ta midagi ostmata naasis, oli tühi ja vaikne ning meenutas nõiutud metsa, mööbel ja raamatud, kõik oli tardunud, ainult päikesetolm heljus laua kohal ja kleidid liigahtasid, kui ta kapi avas, et riideid vahetada. Elutoas oli umbne, ta lükkas akna lahti, varem oli teda hirmsasti ärritanud isegi hobusekapjade plagin, rääkimata üksikute autode mürinast ja vastasmaja kohviku lärmist, kuid nüüd jõudsid hääled tema kõrvu vaid tasase monotoonse foonina. Ta elas otsekui suure mäe sisemuses, üksinda, ja oli ainult üks ese, mis sidus teda selle maailmaga, mis teda ümbritses – tugitool. Liikmed polnud küll enam nii painduvad kui varem, ja ta eelistas istuda diivanil, jalad enda alla keritud, kuid “troon” pidi olema käeulatuses, täites diivanilaua aset, kuhu sai asetada lugemisprillid ja raamatu, järjehoidja vahel. Millegagi pidi sisustama aega, mis oli jäänud hetkeni, kui teda enam pole ka füüsilises mõttes, vaimselt oli ta surnud – jah, millal õieti? Küllap siis, kui oli esmakordselt hoomanud kõige kordumist. Erinevalt paljudest ei rõõmustanud teda lapsepõlve ja nooruse äratundmine oma lastes, vastupidi, tunded, mis niimoodi ellu ärkasid, hoopis kohutasid teda oma primitiivsusega – tähendab, mitte midagi pole maailmas uut, põlvest põlve kestab üks ja seesama: nagu salmik, täis ammutuntud, pähekulunud ja enamasti andetuid luuletusi.

 

Isa seisis perroonil ja vaatas otse Victoria poole, aga ära ei tundnud, see oli naljakas, ja Victoria otsustas teda natuke narrida.

Bon jour, monsieur Bouridan! Teie tütar Victoria palus teile edasi öelda, et tema kleit jäi Eiffeli torni külge kinni ja ta saabub alles järgmisel nädalal.”

Ta moonutas häält, püüdes matkida Madeleine Renaud’d, ja rääkis aktsendiga, see õnnestus vist päris hästi, sest isa vahtis teda mitu sekundit juhmi näoga, enne kui tema helesinistesse silmadesse ilmus lõbus helk.

“Mis siis keeksiga teha, mille ema tütre kojutuleku puhul küpsetas?”

“Võib-olla te kutsute mind tema asemel seda sööma?”

“Võib-olla.”

Isa kaisutus oli nii tugev, et Victoria kääksatas.

“Appi, sa kohtled mind nagu hernekeppi!”

“Hernekepist rohkem meenutad sa hernehirmutist.”

“Kas sa pead silmas minu uut kübarat? See on Pariisi viimane moeröögatus. Ära karda, ma ei raisanud raha, see kingiti mulle. Ma jalutasin mööda Montmartre’it, kui mulle astus ligi üks mees, ütles, et tema on fotograaf ja talle on tarvis peakatete reklaami jaoks mannekeeni. “Teie pea,” lausus ta, “sobib selleks oivaliselt, see meenutab mulle Greta Garbo oma.” Ma turtsatasin vist väga põlglikult, sest ta ruttas selgitama, et peab silmas üksnes kolju kuju, igas muus mõttes andvat ma sellele tädile sada silma ette. Lühidalt, ta rääkis mulle augu pähe, ja et see kuidagi kinni katta, kingitigi mulle kübar. Nad said paraku honoreerida mind üksnes natuuras.”

Isa oli justkui vanemaks jäänud ja kurvameelsem kui tavaliselt, täheldas Victoria rööbiti koketeerimisega. Muide, ka tema enda tuju polnud hiilgavaim, lisaks isale oli ta lootnud kohata Tartu raudteejaama perroonil veel üht, tunduvalt nooremat meeskodanikku, kelle südantlõhestavad armastuskirjad moodustasid tema pagasist tubli kümnendiku; kuid Arnoldit ei paistnud kusagil. Oma pettumust Victoria isale välja näitama igatahes ei hakanud, kiitis hoopis, kui tore, et on veel kohti, nagu tema kodulinn, kus on võimalik sõita voorimehega, sest Pariisis neid enam ei kohta, seal on taksod hobutranspordi ammu välja tõrjunud, ja andis kalessiga munakive pidi kesklinna poole põrudes põhjaliku ülevaate Hermanni ja Sophie tegemistest, keda ta koduteel oli külastanud.

“Sophie pakib juba asju, ta on hirmsasti tüdinud oma sanatooriumist ja igatseb koju, Hermann aga tunneb end Saksamaal nagu kala vees. Rikas pruut käib tal iga paari nädala tagant autoga külas, oli just seal, viisid mindki sõitma, näitasid Reini losse.”

“Kas nad abielluma ei hakka?”

“Isa, tänapäeva noored selliste asjadega ei kiirusta. Esialgu on päevakorras kolimine Leipzigisse, pruudile lähemale. Tulevane äiapapa on juba mitu korda rääkinud, et nemad paari kolleegiga tahavad ehitada uue ja moodsa kirjastusehoone, ootasid ainult soodsat hetke, ei julgenud enne pangalaenu võtta, kui presidendivalimised läbi – et kui see pruunsärklaste juht äkki võidab, pole teada, mis juhtuma hakkab. Aga kõik lõppes õnnelikult, nii et kõige lähemal ajal peab Hermann kui projekti autor alustama läbirääkimisi ehitusfirmadega, ja seda on raske toimetada telegraafi teel.”

“Koju ei ole tal plaanis tulla?”

“Sel suvel kindlasti mitte, ütleb, kui paariks päevaks Veneetsiasse pääsevad, on hästi. Nagu sellestki tsitaadist mõista võid, vaatab ta tulevikku optimistlikult.”

“Erinevalt minust, kes ma vaatan sinna üpris närviliselt, sest ei suuda mõista, kuhu on kadunud Arnold?” mõtles ta endamisi.

Kui nad Promenaadi tänavale pöörasid, ajas hobune saba püsti ja hakkas sillutist reostama, ning samal hetkel kukkus eemalt kõmisema Raekoja kell; need kaks sündmust pluss see, et naabermaja fotograafi vaateaknas rippus siiani tema portree, sirelid süles, ülikooli lõpetamise päeval, tekitasid Victorias lõplikult tunde, et ta on kodus.

Ema oli veel närvilisemaks muutunud, hädaldas, et keeks polnud päris nii välja kukkunud, nagu tarvis, see-eest Lydia oli lausa õide puhkenud, küllap on armunud, mõtles Victoria, ja täpselt nii oligi, vaevalt olid nad oma tuppa sisenenud, kui õde pihtis, et üks rootslane, sotsiaaldemokraat, kes oli käinud Tartus mõttekaaslastega kohtumas, oli talle igavest truudust vandunud, ja ta ootab nüüd Uppsalast kirja. Victoria ei hakanud õele selgitama, et meeste sõnu ei tasu uskuda, sest siis oleks ta pidanud seda millegagi tõestama, aga ta ei tahtnud oma kibedust välja näidata.

“Kui Arnold kellegi teise on leidnud, löön ta maha!” mõtles ta. “Või ei, maha lööma ei hakka, ma hoopis kirjutan sellele vabrikandile, kes mulle Pariisis ettepaneku tegi. Küll Arnold siis näeb, kui ma järgmine kord isikliku lennukiga Tartusse saabun, missuguse naise ta maha magas!”

“Victoria!”

Ema hääl oli miskipärast kuiv ja terav.

“Ma unustasin sulle öelda, sinu Looder käis eile siin, teatas, et ei saa sulle jaama vastu tulla, tal pidi Revalist ülemus siia sõitma.”

Kangekaelselt nimetas ema Tallinnat Revaliks ja Tartut Dorpatiks, ja sama kangekaelselt ei tahtnud ta tunnistada Arnoldit võimaliku väimehena.

“Mees peab olema naisest pikem, aga see Arnold ei ulatu isegi sinust üle vaatama!” väljendas ta harilikult oma meelehärmi – justkui oleks tegu tema, ja mitte Victoria peigmehega, mida Victoria talle mõnikord ka meenutas; kuid mitte täna.

“Aitäh!”

Ema vist ei kuulnud, muidu oleks ta nagunii porisenud, mida siin tänada, ta läks kohvi üles panema, Lydia aga jätkas oma pihtimusi.

“Tead, ta on abielus, aga ta ütles, et tahab lahutada ja mind Rootsi kutsuda.”

“Ja sina?”

“Ma ei tea.”

“Lõpeta enne ülikool ära.”

“Ma nagunii eksmatrikuleerusin.”

“Miks?”

“Minusugust ei tohi apteeki lasta, ma olen nii hajameelne, võin vabalt kellelegi aspiriini asemel rotimürki müüa.”

“Mida sa siis peale hakkad?”

“Mõtlesin minna kunstikooli, aga ma pole kindel, kas isal jätkub raha. Sa vist ei tea, meil on jälle raskusi.”

Nii kaua kui Victoria mäletas, oli neil raskusi alati, kuid nüüd paistis asi tõsine olevat, isa oli koguni maja hüpoteeki pannud.

“Nende äri Mengiga ei edene, võib-olla peavad üldse likvideerima, isa käis isegi seemneühistus rääkimas, äkki nad võtaksid teda tööle, ikkagi kogenud spetsialist, oleks vähemalt kindel palk, aga öeldi ära. Me oleme ju optandid, meid ei sallita.”

“Lydia, ära liialda, mina pole küll kunagi tundnud, et mind ei sallita!”

“Aga miks sa siis endale samuti optikust peigmehe valisid?”

Sellele argumendile jäi Victoria vastuse võlgu.

“Victoria, mis sa arvad, äkki vanemad eksisid, kui Venemaalt ära sõitsid? Ma olen lugenud, seal on hoopis teistsugune elu, kõik inimesed on võrdsed, haridus on tasuta, usuõpetust koolis pole, siin aga… Victoria, mul on selline tunne, et ma lämbun!”

Lydia oleks ilmselt kaua rääkinud, tal paistis olevat palju südamel, kuid siis kõlas uksekell.

“Arnold?” vilksatas lootus.

See oli tõepoolest Arnold, väike, aga alati heatujuline, tasakaalukas, optimistlik ja täna kuidagi eriti pidulik Arnold.

“Marta Karlovna! Kas tohib, me läheme Victoriaga natuke promeneerima?”

“Tohib, aga enne peate kohvi jooma.”

Ka isa istus lauda, mis oli täielik sürpriis, sest keset päist päeva isa perega kohvi ei joonud, ta ruttas alati kuhugi – kontorisse, poodi, lattu, ringsõidule mööda mõisaid või talusid. Victoria saabumine ei olnud kindlasti piisavalt kaalukas põhjus, et erandit teha, järelikult oli Lydial õigus, kui ta rääkis, et isa äri ei laabu.

Arnold, tasakaalukas Arnold, oli kuidagi närviline ja kibeles jalutama, ning Victoria halastas tema peale. Väljas oli hakanud puhuma tuul – peaaegu samasugune nagu Pariisis. Ja ka taevas oli hall, Pariisi hall taevas, ainult ilma Pariisi endata…

“Ma ei tahtnud kõigi kuuldes hoobelda, aga tead, mul on tööga seoses suuri uudiseid…”

Oh, neid mehi küll, muust nad ei oska rääkida kui tööst!

“Mind kutsutakse Tallinna, pakutakse Maksuameti direktori asetäitja kohta. Kui sa pole ümber mõelnud, siis…”

“Siis?”

“Siis nüüd me võiksime küll abielluda.”

Korra juba on sulle selle nädala jooksul ettepanek tehtud, ja üpris sarnases olukorras, samuti sillal. Ja ehkki too sild oli ilusam ja tema keskel seisis Henri IV ratsakuju, võtad sa vastu selle teise, siin, kodus.

 

Nelja kuu pärast saabus Saksamaalt Sophie, kohe esimesel päeval läks ta Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi kuulama, mis on saanud tema avaldusest. Sanatooriumisse oli tal tellitud “Postimees”, kust ta oli lugenud, et selts kuulutab välja konkursi tiisikuse nõuandla vabale arsti kohale. Soovikirja teele saatnud, oli Sophie viimased nädalad veetnud nii ärasõidu- kui ka ootusärevuses. Kas ta tõesti ka seekord ei leia kodumaalt tööd? Sanatooriumist oli ta peale hiilgava iseloomustuse saanud kaasa selliseid teadmisi, mida Eestis polnud kellelgi, ja võinuks neid nüüd ellu rakendada.

Mõned tunnid hiljem läbi sügistalvise linna kodu poole lonkides ei teadnud ta, kas rõõmustada või kurvastada. Jah, teda oli tööle võetud – kuid vaid poole kohaga! Selts oli pidanud õigemaks, nagu talle öeldi, värvata ühe palga peale kaks arsti, et nende kasutegur oleks suurem; ta ise kahtlustas, et mängus olid taas tutvused. Ometi polnud ta enam päris ilma sissetulekuta, seitsekümmend viis krooni polnud küll suur raha, kuid üksikule inimesele sellest piisas.

Tema tuju muutus paremaks, kui ta mõtles Victoria pulmadele, mis pidid toimuma veel enne jõule. Arnold Looder meeldis Sophiele, tema arvates oli Victorial vedanud. Kui ta vaksalist koju jõudis ja Victoria talle uudist teatas, oli ta kohe küsinud: “Kas sa armastad teda?” – ja Victoria oli häbelikult vastanud: “Jaa!” See, mõtles Sophie, on kõige tähtsam, ka tema poleks eales tundeta abiellunud, see ei pidanud kindlasti olema armulõõm, Sophie meelest olid liiga tugevad kired inimesele isegi ohtlikud, aga sümpaatia ja vastastikune austus – need olid küll kooseluks hädavajalikud.

Talle meenus viimane õhtu sanatooriumis, ja ta hoomas, et punastab veel praegugi, tagantjärele. Ta oli korraldanud lähimatele kaastöötajatele väikese lahkumispeo, nad olid istunud mitu tundi linnakese kohvikus, joonud veini ja söönud torti, ja koosviibimise lõppedes, kui nad läbi pimeduse sanatooriumi poole jalutasid, oli tema ülemus, keskealine arst, kelle naist ja lapsi Sophie hästi tundis, talle äkki armastust avaldanud. See oli olnud nii rumal, ja ometi tajus Sophie, et mingeid hingekeeli oli see ootamatu tunnistus temas puudutanud – mingeid, mis kuni selle hetkeni olid vaikinud.

Kas temagi leiab kord endale sõbra ja elukaaslase nagu Victoria? Mis neist üldse saab, kuidas neil kõigil läheb? Isa ja ema jäid aina vanemaks, Sophie lausa ehmatas, kui neid nägi: ema kuulis juba päris halvasti ja isa oli otsekui kühmu vajunud, küllap muredekoorma all. Kord saabub päev, mõtles Sophie, mil meie hakkame toetama neid, nagu nemad seni meie eest on hoolitsenud. See oli ühtaegu valus ja rõõmus mõte – valus, sest kõneles vanemate rammu kahanemisest, ja rõõmus, sest andis tunnistust nende, laste elujõust. Meid on ikkagi tervelt viis, mõtles Sophie, ja isegi, kui kellelgi on raskusi, me saame alati üksteist aidata.

 


Neljas osa

Lainetel õõtsudes

 

Esimene peatükk

Tundmatu naine

 

Tee mereni polnud pikk, ehk umbes sadakond meetrit, kuid ohtlik, vähemalt invaliidi jaoks: tuli ületada maantee ja seejärel ka raudtee. Õnneks polnud liiklus maanteel kuigi tihe, tõsi, vene autojuhid kihutasid nagu pöörased oma GAZ-ide ja Willistega, kuid, veidi oodanud, võis alati leida sobiva hetke, kui kummaltki poolt ei paistnud ainsatki masinat. Raudteega oli keerulisem, esmalt oli vaja üles ronida küll mitte kõrgest, kuid järsust tammist ja siis komberdada kiiruga üle rööbaste, kuni lähenev rong pole otsast lõiganud viimaseid allesjäänud jäsemeid – karkudega oleks see kindlasti kulgenud kergemalt, kuid need riistapuud olid jäänud Doni, ja isegi, kui Ervinil oleks käepärast võtta olnud varupaar, poleks ta ikkagi söandanud niimoodi ringi hüpata: küla oli väike ja iga inimene, eriti praegu, kui suvitushooaeg oli lõppenud, nagu peo peal.

Jõudnud allamäge kulgevat kruusateed pidi maanteeni, Ervin seisatas ja vaatas algul vasakule ning siis paremale – täpselt nii, nagu oleks pidanud toimima jutustuse “Kalju liikluskeerises” üks kangelasi, kes aga otse veoauto ette astus. Selle õpetliku teose oli ta kinkinud Timole seitsmendaks sünnipäevaks, poeg oli raamatu ühe päevaga läbi neelanud, kuid kui palju ta sellest kasu sai, oli väga raske öelda, sest poiss tormas kodunt välja alati viimasel hetkel ja lihtsalt pidi rikkuma liikluseeskirju, et õigeks ajaks kooli jõuda.

Ervin ise polnud väiksest peast mööda Moskva tänavaid seigelnud, oli just segane revolutsiooni ja kodusõja aeg, ema oli nooremaid lapsi õpetanud kodus ja gümnaasiumi pääsesid nad alles liiklusvaeses Tartus, kus voorihobuse alla jäämiseks pidi üles näitama erilist juhmust. Mis puutus kaotatud kooliaastatesse, siis need tegi Ervin hiljem tasa, lõpetades esmalt kaks klassi ja siis – ülikoolis – ka kaks kursust ühe aastaga; niisiis polnud veel üldse selge, kas varajane kooliminek oli üldse progressiivne nähtus, või see hoopis kahjustas lapse arenemata organismi ja psüühikat.

Üks veoauto kihutas kolinaga mööda, temale järgnes hall Volga ja siis jäi maantee tühjaks, ainult kaugel eemal paistis väike vanker, mida vedas eesel, kuid seda transpordivahendit ei kartnud isegi Ervin. Terve jalaga energiliselt ja proteesiga natuke ettevaatlikumalt tõugates astus ta üle asfaldi, tegi veel paar sammu mööda teerada ja seisatas taas, sest oli jõudnud raudteetammini. Rööpad nagu ka maantee olid surutud mäenõlva ja mere vahele, see oli Stalini soov, rajada Krasnodarist mööda Musta mere kallast raudtee Sotšini, kus asus tema suvila – nagu päike soojendas maakera, nii külvas ka Suur Juht oma heldusega üle need kodumaa paigad, mis talle kallid olid; veel üks huvitav detail ajastu portreesse, mõtles Ervin: otsekui oleks külma pilgu ja halastamatu lõuajoone kõrvale tekkinud midagi inimlikku, näiteks naerulohk.

Nüüd oli tarvis uuesti vaadata vasakule ja paremale, ja mitte üksnes vaadata, vaid ka kuulata – sest vasakut kätt kadus raudtee ruttu käänaku taha. Varem oli Ervin rongi oodates armastanud põlvitada ja suruda kõrva vastu maad – kas kostab juba rataste müdinat? –, kuid nüüd ta selleks enam võimeline polnud, seepärast ta vaid keskendus. Paremat kätt oli kõik rahulik, seal asetses tilluke jaamahoone, mille ees valitses vaikus ja tühjus, isegi ühtki dresiini ei paistnud. Päike küll tuhmistas värve, kuid mitte niipalju, et Ervin poleks näinud: mõlemas semaforis põleb punane tuli, mis kaudselt tõendas, et ka vasakult pole rongi karta. Tsikaadid saagisid, eeslikapjade klõbin lähenes – rohkem hääli ei kostnud ning ta hakkas raudteetammist üles ronima. See võttis jõudu ja aega, aga lõpuks oli ta üleval. Nüüd oli tarvis kärmesti, kuid rabelemata astuda üle kahest rööpapaarist, mis proteesiga jala jaoks oli võrdlemisi komplitseeritud ülesanne, eriti seetõttu, et liiprite vahel lebas salakaval ebakindel kiviklibu; kuid lõpuks oli ka see takistus ületatud ja Ervin seisatas kolmandat korda, juba lihtsalt selleks, et tõmmata hinge ja nautida vaadet.

Otse tema ees, klibuse rannariba taga, laius meri. See polnud hall ega sogaselt roheline nagu Balti meri, vaid nimest hoolimata sinine ja – nagu palja silmagagi näha – sügav: ühtki väljaulatuvat liivapaljandikku ega kivinukki, ainult peaaegu sile, õrnalt lainetav veepind. Päike paistis ilma suvise teravuseta, õrn tuulevine, nagu olid kirjutanud sajad kirjanikud, paitas palgeid, oli hirmus tahtmine õhata endamisi: “Oh, õnnis hetk, sa viibi veel!” – kuid ees ootasid veel suuremat õndsust tõotavad hetked, ja Ervin hakkas teerada pidi alla liikuma.

Rannakividele jõudnud, märkas ta kohe Tundmatut. Naine istus enam-vähem seal, kus ta oli istunud kõik need päevad, mõned meetrid veepiirist eemal päevitustekil, ja vaatas kaugusse. Kleidi oli ta seljast võtnud, pelgalt, et palav poleks, septembripäikeselt erilist jumet polnud loota, ja oli jäänud supeltrikoo väele. Jalad oli ta tõmmanud üsna keha ligi ning hoidis põlvede ümbert kahe käega kinni – see oli tema tavaline poos, Ervin oli näinud teda niimoodi istumas juba esimesel päeval. Siis oli siin olnud mõnevõrra rohkem inimesi, siiasamasse, puude varju, olid telgid üles löönud paar seltskonda “metsikuid” turiste, kes täitsid ümbruse valju jutu, naerurõkatuste, kitarritinina ja selle jubeda lobi lehaga, mida nad keetsid lõkkel katelokis ja mille põhiosa ilmselt moodustasid nõukogude supikonservid. Kuid eile olid “metsikud” äkki kadunud, rong oli nad ära viinud, tagasi kuhugi Tšeljabinskisse või Novosibirskisse, ja kõik, mis veel meenutas nende siinviibimist, oli hunnik tühje pudeleid ühe männi all; Tundmatu oli aga alles, esmalt oli Ervin pidanud tedagi üheks “metsikute” seast, kuid õige pea taipas, et sellel kurvalt kaugusse vaataval naisel ei saa olla midagi ühist elujõuliste proletaarlastega; kinnitust oma oletusele oli ta saanud kas teisel või kolmandal päeval, kui naine pärast suplust tõmbas kleidi selga ja lahkus rannast mööda sama teerada, mida Ervingi.

Lähemale kõndinud, võttis Ervin käteräti õlalt, pani maha ja istus selle kõrvale, kümmekonna sammu kaugusel Tundmatust: see oli optimaalne vahemaa, et mitte tunduda pealetükkivana, kuid ikkagi näha teda, hoomata kõigi hingekiududega tema lähedust. Tundmatu justkui ei teinudki midagi, ainult istus ja vaatas mere poole, kuid ometi lähtus temast nii tugevat ja peent naiselikku fluidumit, et Ervinil oli tükk tegemist pilgu merelhoidmisega, ikka vilksas see tahtmatult vasakule. Kui Tundmatul hakkas palav, läks ta suplema. Ujus ta veidralt, pea kõrgel veest väljas; see pidi olema väga ebamugav, kuid lõpuks mõistis Ervin, et naine ei taha märjaks teha kohevasse soengusse kammitud musti juukseid. Tema nägu Ervin nii kaugelt hästi ei näinud, kuid tundus, et Tundmatul võis olla aastaid kolmekümne ringis, igatahes polnud ta enam plikake, tema keha oli välja kujunenud, omandanud need ümarad vormid, mis iseloomustavad küpset naist. Veel näis Ervinile, et Tundmatu peidab endas mingit saladust, tema liigutused olid kuidagi liiga läbimõeldud, liiga mõõdetud, ta ei teinud ainsatki üleliigset žesti ega sammu, üldse midagi, mis lubanuks piiluda tema hinge; kuid ometi polnud ta külm, ka seda märkas Ervin raskusteta; tema reserveeritus oli mingit teist laadi. Ervin oleks väga tahtnud naisega juttu teha, tutvuda, pisutki paotada seda kardinat, mille Tundmatu oli justkui enda ja maailma vahele tõmmanud, kuid ta mõistis, et ei saa seda endale lubada – vigased ei flirdi.

Istunud mõnda aega soojadel kividel, tundis Ervin, et on puhanud ning on aeg vette minna. Võtnud peast õlgkübara, mille Kontra, tema siinne peremees talle oli kinkinud, seljast pluusi ja maika ning jalast kingad, sokid ja pikad püksid, asus ta lahti sõlmima proteesirihmu. Oli häbi toimetada seda protseduuri Tundmatu pilguulatuses, ja Ervin siunas end, et tal ei jätkunud iseloomu minna naisest nii kaugele kui võimalik, kas või plaaži teise otsa, kuid midagi polnud parata, see oleks käinud talle üle jõu isegi mitte niipalju füüsilises kui vaimses mõttes: teda lihtsalt tõmbas Tundmatu poole. Paljastanud köndi, adus Ervin ühtaegu siiski ka kergendust: protees oli küll võrdlemisi mugav, kuid ikkagi vaid protees, kunstlik manus. Nüüd sai jalg lebada loomulikult ja hingata, päike paistis ülevalt, rannakivid soojendasid alt – ujumisega kokku oli see kõik teda tublisti kosutanud, fantoomvalud ei painanud enam, jõudu tuli iga päevaga juurde. Veel paar nädalat sellist puhkust, ja ta unustab oma haiguse ja hakkab elama nagu normaalne inimene.

Proteesiga askeldades polnud Ervin märganudki, kui Tundmatu tõusis ja astus kalda äärde. Seal ta seisis, seljaga tema poole ja katsus varbaga vett. Ervin arvas, et Tundmatu kavatseb minna ujuma, ja valmistus ootama ning muu hulgas ka valvama naise asju, kuid kas oli Tundmatu täna juba supelnud, või ei tundnud ta end kõige paremini, igatahes tuli ta peagi tagasi päevitusteki juurde, istus ja võttis kätega taas ümber põlvede kinni.

Oli tema, Ervini kord. Püsti tõusta ning Tundmatu kombel mereni jalutada ta ei saanud, niisiis võttis ta prillid eest, pani need prillitoosi ja toosi – riietele, ning hakkas pikkamisi, käte jõul mööda kive edasi nihkuma. Tegevus oli rumal ja monotoonne, kuid – nagu paljud rumalad ja monotoonsed tegevused – viis sihile. Jõudnud veepiirini, tegi Ervin kätele toetudes saja kaheksakümne kraadise pöörde ning hakkas liikuma tagurpidi. Esmalt sai märjaks tagumik, siis reied, siis poolteist jalga. Veel pisut, ja käed ei ulatanud enam põhja. Nüüd laskus Ervin selili, sirutas end välja ja hakkas ujuma. Kiirus polnud muidugi päris see ja ka stiil jättis soovida, kuid muidu oli kõik oivaline, Musta mere soolases vees polnud tarvis raisata jõudu sellele, et pinnal püsida, ja ta libises isegi oma praegusel kujul edasi palju kergemini kui nooruses Emajões või Pirital. Õige varsti avanes hingamine, ta muudkui ujus ja ujus, väsimust tundmata, ja oli täiesti ning jäägitult õnnelik. Täpselt samuti, näis talle nüüd, oli ta õnnelik olnud lapsepõlves Krimmis, kus ta oligi õppinud ujuma, kuid kui vähe ta sellest mäletas? Ainult üksikud pildid seisid silme ees, näiteks kuidas ema istus rannal ja vaatas merele, kus õõtsus Vassilidise purjekas, või kuidas torm oli murdnud aias aprikoosipuu, kõik muu oli vajunud unustusse.

Esimese isu täis ujunud, sirutas ta käed ning poolteist jalga laiali ja lihtsalt lebas mõnda aega selili, vaid imeõrnalt randmeid üles-alla kiigutades. Mitte mullast polnud inimene võetud, vaid veest, täpsemalt merest, soojast ja soolasest merest. Kümblus oli pannud liikuma inimese ajud, tormid olid teda teinud vapraks, õilistanud, merevaade kinkinud ilutunde. Kreeklased olid imetlenud Egeuse mere sügavat sina, roomlased Vahemere türkiisi, Ervin ise polnud kumbagi merd ilmsi näinud, kuid ta oli neist palju lugenud ja kandis hinges nende värvi ja lõhna. Kas võis juhtuda, et temagi jalg ükskord veel astub Peloponnesosele – sõna otseses mõttes jalg? Kreekas oli tugev kommunistlik liikumine, ja kui see maa äkki pöörab sotsialismi teele või kogunisti avaldab soovi astuda Nõukogude Liidu liikmeks… Ainult kas ameeriklased ja inglased seda lubavad, mitu sajandit olid nad püüdnud Venemaad Bosporusest eemal hoida, ja küllap kavatsevad jätkata samas vaimus. Jah, nii oli üles ehitatud see maailm, kõik riigid kaitsesid omi huve – üksnes tema, Ervin Buridani huvidega ei tahtnud keegi arvestada.

Tüdinud lebamast, pani Ervin käed uuesti käima ja ujus nii kaua, kuni keha muutus täiesti lõdvaks ja pärast seda veel natuke. Oli kange tahtmine jäädagi siia ning mitte kunagi enam naasta kõvale maale, kus ei saanud edasi liikuda selili ega rinnuli, vaid üksnes ühe jala peal hüpates. Siin oli ta õnnelik, seal – õnnetu. Kuid midagi polnud parata, meres ei pakutud lõunasööki ega magamisaset, siin polnud käepärast vihikut ülestähendustega, pliiatsit ega paberit, seepärast ujus ta viimaks ikkagi kalda äärde, mõnules veel pisut aega madalas vees ja hakkas siis aegamisi, jälle selg ees, kuid seekord kalda poole, äraneetud “kõvale maale” ronima. Nihutanud end käte jõul riiete juurde, võttis ta käteräti ja hakkas end kuivatama. Ujumishoogu sattunud, oli ta vahepeal Tundmatu olemasolu sootuks unustanud, nüüd heitis ta silmanurgast pilgu kõrvale – naine istus seal, kus oli istunud, kuid oli vahepeal riietunud ja tuhnis parajasti rannakotis. Leidnud selle, mida ta otsis – kammi, hakkas Tundmatu ettevaatlikult soengut korrastama. See võttis päris tükk aega, siis pistis ta kammi kotti tagasi, tõusis, murdis päevitusteki hoolikalt kaheksaks, toppis sellegi kotti, võttis koti õlale ja hakkas pikkamisi teeraja poole liikuma.

Ervin saatis Tundmatut pilguga, kuni too puude taha kadus, otsis siis pikkade pükste taskust trussikud, vahetas märjad ujumispüksid nende vastu ja pani end riidesse. Ees seisis komberdamine algul mööda kiviklibu, siis raudteetammist üles, üle rööbaste ja asfaldi ning veel mõnikümmend sammu mäkke, Kontra majani. Tüütu ja väsitav komberdamine – kuid suplus korvas kõik.

 

 

Teine peatükk

Kontra

 

Kontra maja oli mööda kruusateed üles minnes vasakut kätt teine, õigemini see polnudki Kontra enda, vaid ühe tema kaugelt sugulase maja, milles Kontra etendas tasuta valvuri rolli, kandes hoolt, et ei rüüstataks aias kasvavaid baklažaani- ja tomatitaimi, pähklipuid krundi servas mäenõlval ja – mis kõige tähtsam – maja ning lehtla ümber väänlevaid viinapuuvääte. Laagris polnud Ervin ja Kontra kuigi palju läbi käinud, mis kujunenud olukorda arvestades oli pigem pluss kui miinus – Major ja Latinist, kui nad hakkavad arutama, kelle juurde ta edasi võis sõita, vaevalt et tulevad Kontra peale; ja kui tulevadki, ei kätkenud seegi erilist ohtu, sest Kontra praegust aadressi ei teadnud kumbki, Kontra oli väga ettevaatlik ja vahetas eluaset iga aasta-paari tagant, Ervingi poleks teda muidu eales üles leidnud, kui Kontra ise poleks mõni aeg tagasi pöördunud tema poole juriidilise nõu asjus: teda oli huvitanud, kas tal võib olla mingeid lootusi rehabiliteerimisele. Paraku pidi Ervin teda kurvastama: Kontra paragrahv oli niisugune, millega isegi praegu, humaansel Hruštšovi ajastul, võis pigem uue tärmini saada – Kontra oli just nimelt kontra, see tähendab, kontrrevolutsionäär. Lõpetanud ohvitseride kooli, oli ta just jõudnud asuda tsaariarmeesse oma kohust täitma, kui kärgatas revolutsioon. Kodusõda Kontra põhimõtetele ei vastanud, tema jaoks oli midagi loomuvastast tulistada “omade” pihta ja ta oleks meelsasti sellest hoopis kõrvale jäänud, kui bolševikud poleks saatnud talle mobilisatsioonikutset. Kontra mõtles natuke, leidis, et see variant talle ei sobi ja viskas kutse prügikasti; õnneks jätkus tal oidu minna peitu enne, kui talle koju järele tuldi. Ta varjas end siin ja seal, ja kui ta lõpuks kätte saadi, oli kõige suurem viha “kontrate” vastu lahtunud ning mahalaskmise asemel saadeti ta laagrisse. 1934-ndal pääses ta sealt, kuid vaid paariks kuuks, sest kohe algas jaht rahvavaenlastele. Kui Kontra lõpuks pärast Stalini surma vabanes, oli ta ühtekokku istunud vangis kolmkümmend kolm aastat – pikk aeg, et pärast seda veel midagi elult oodata peale lihtsalt olemise. Kontra nautiski talle järelejäänud päevi, nagu oskas: lesis päevad otsa võrkkiiges ja luges, tõustes üksnes täiesti hädatarvilikeks toimetusteks, kui oli vaja poodi minna või süüa teha.

Värava kriuksatuse peale tõstis Kontra korraks pead, saluteeris ujumast saabuvale külalisele ja langetas pilgu uuesti raamatusse. Ervin vastas samaga, ajas kepist vaba käe korraks püsti ja liikus edasi maja suunas, pidades aru, mida teha Caesariga, kes lebas keset rada ja tõkestas tal tee. Kõlavast nimest hoolimata polnud Caesar mingi tõukoer, vaid tavaline segavereline peni, nagu neid jooksis mööda Nõukogude Liidu avarusi ringi miljoneid. Seda dogi ja taksikoera hübriidi meenutavat looma, kelle siledat valget karva katsid ebaühtlased pruunid laigud, iseloomustas harukordne, võiks öelda filosoofiline rahu, näis, et teda ei suuda häirida miski, ei pähklipuude otsas kraaksuvad varesed ega naabri aiast kostev röhkimine: seal peeti aedikus kolme-nelja kõhna ja samuti laigulist siga.

Caesar oli taibukas ja mõnes mõttes viisakaski, lähenevat Ervinit nähes ajas ta end püsti ja lonkis kõrvale, jäädes flegmaatiliselt vahtima üht baklažaanitaime. Ka Kontra hüppas äkki püsti – laiskusest hoolimata oli ta säilitanud kiire reaktsiooni –, tõttas peenarde vahelt Ervini juurde ja sirutas käe käteräti ja supelpükste järele.

“Anna siia, ma riputan kuivama. Ise mine istu ja puhka. Võid võrkkiiges pikutada.”

Ervin ei hakanud vaidlema: Kontra oli autoritaarne isiksus ja tema sõna tasus kuulata. Võrkkiike ronima ta siiski ei hakanud, vaid liikus edasi lehtlasse ja võttis istet esimesel ettejuhtuval toolil, mis logises nagu kõik toolid selles majas.

“Kuidas vesi oli?”

“Suurepärane.”

Ervin muigas, vaadates, kuidas lühikest kasvu Kontra end kikivarvule upitab, et traadini ulatuda: ise tahtsid, mina sind ei palunud. Kontra oli temast seitse või kaheksa aastat vanem, kuid püsis ülipikast vanglastaažist hoolimata (või just tänu sellele) päris heas vormis.

“Kuidas on, kas sööma hakkame?”

Kontra oli märjad asjad traadile saanud ja seisis nüüd keset hoovi, lühikest kasvu, aga sitke ja isegi tugev, üsna hõredaks jäänud juustega ja väikesi nõrkusi reetva punasekarva ninaga – väikesi, sest mis on armastus alkoholi vastu võrreldes selliste pahedega nagu võimuiha, mõnitamiskihk või lihtsalt kaastunde puudumine?

“Hakkame ikka. Millega ma saan sind aidata?”

Ervin tegi katse tõusta, kuid Kontra muutus silmapilk taas autoritaarseks.

“Sina istu ja nuusuta roosilõhna. Sa tead, ma ei salli diletantismi.”

Viimased paarkümmend laagriaastat oli Kontra veetnud köögitöödel, kuid söögitegemist polnud ta tegelikult selgeks saanudki. Ka nüüd hakkas mäenõlva sisse ehitatud maja alumisel korrusel paiknevast väliköögist peagi tõusma kõige jubedamaid lõhnu poslamasla lehast kõrbehaisuni. Paarkümmend aastat tagasi, kui Ervin noore eduka advokaadina oli lõunatanud tavaliselt Du Nordis, oleksid sellised lõhnad tema söögiisu hävitanud, kuid laager isegi vähem kui abielu Tamaaraga olid õpetanud talle vähenõudlikkust.

Tamaara lemmikrooga, rasvasid ahjukartuleid, Kontra talle pakkuma ei hakanud, piirdudes üsna tavalise ja vaid üpris kergelt kõrbemaläinud omletiga. Söömisele eelnes lauakatmise tseremoonia: erinevalt kokakunstist meeldisid Kontrale kõik kelneriametiga seotud tööd, ta paigutas taldrikud, noad, kahvlid ja klaasid lauale ääretu elegantsiga, vabandas, et siinses, võõras majapidamises, puuduvad salvrätid, ja seadis panni munaroaga kaugele laua teise otsa, ajalehele Pravda. Seejärel lahkus uuesti, nüüd maja nurga taha, kus asetses peremehe veinikelder ja tuli mõne aja pärast tagasi tumeda pudeliga, millest valamisel voolas välja samuti tume, lillakaspunast tooni vedelik.

Kui omlett oli poolitatud ja upitatud valgetele portselantaldrikutele, mille serva ehtis sinist värvi kiri „Inturist”, tõstis Kontra klaasi.

“Et nad kärvaksid!” ütles ta.

Toost polnud originaalne, sama oli Ervin kuulnud ka Latinisti suust, kuid teisalt – mida muud võisid nad veel üksteisele soovida?

Nad lõid kokku ja jõid. Vein oli aromaatne ja kerge, kuid Ervin teadis juba, et see kergus on petlik, üks klaasitäis ei teinud tugeva lõunasöögi kõrvale muidugi midagi, kuid kahest, saati kolmest võis hõlpsasti purju jääda.

Eine möödus hea tuju, naljade ja hundiisu tähe all. Kui kõik oli söödud ja pool joodud, läitis Kontra paberossi ja küsis:

 “Kuidas on, kas luuletusi loeme?”

“Ikka loeme,” nõustus Ervin.

Pikkade laagriaastate jooksul oli Kontra pähe õppinud peaaegu kogu vene luule, ta võis tundide kaupa deklameerida Puškinit ja Lermontovi, Blokki ja Jesseninit ning isegi keelatud poeete; kust ta nende teoseid hankis, Ervin ei teadnud, kuid kuidagi ometi, ning võis seltskonda üllatada niisuguste luuletustega, millest enamikul vabaduses elavatel venelastel polnud aimugi. Kontra esituses oli Ervin esimest korda kuulnud Mandelštami ja Ahmatovat; kuid kõige rohkem armastas Kontra lugeda luuletust, mis algas sõnadega:

 

Сегодня, я вижу, особенно грустен твой взгляд,

И руки особенно тонки, колени обняв.
Послушай: далеко, далеко, на озере Чад
Изысканный бродит жираф.[2]

 

 

Ervinit kadestas Kontra selle kohutava valge kadedusega, millega professionaal kadestab saatuse tahtel temast milleski ette jõudnud diletanti; kadeduse põhjuseks oli vene emigrantide luule, millega Ervin “välismaal” elades oli saanud tutvuda, samal ajal kui Kontra oli sellest ära lõigatud – Berliinis või Pariisis väljaantud teosteni tema bukinistihaare ei küündinud. Kõige rohkem vihastas Kontrat, et Ervin polnud “viitsinud” kõiki neid Hodassevitši, Georgi Ivanovi ja Tsvetajeva luuletusi, mida ta nooruses oli lugenud, pähe õppida, ega saanud neid seetõttu temale ette kanda. Pika meeldetuletamise peale – Ervini mälu oli siiski rohkem olnud orienteeritud Rooma õigusele kui vene luulele – oli ta suutnud peas taastada paar luuletust, üks algas sõnadega:

 

Хорошо, что нет царя,

Хорошо, что Бога нет[3]

 

ja lõppes sama optimistlikult:

 

И никто нам не поможет

И не надо помогать,[4]

 

teine oli veel rõõmsatujulisem, selle viimane salm kõlas nii:

 

Конечно, есть и развлечения,

Страх бедности, любви мучения,

Искусства сладкий леденец.

Самоубийство, наконец.[5]

 

Oli veel üks, kolmas luuletus, mille Kontra ühe korraga pähe õppis ja mida nad sellest peale etlesid kahekesi, Ervin luges harilikult esimese salmi:

 

Уплывают маленькие ялики

В золотой междупланетный омут.

Вот уже расстаял самый маленький,

А за ним и остальные тонут

 

ja siis võttis Kontra ohjad oma kätte ning lõpetas hauataguse häälega:

 

На последней, самой утлой лодочке

Мы с тобой качаемся вдвоем.

Припасли, дружок, немного водочки,

Вот теперь ее и разопьем.[6]

 

Kuid täna oli Kontra meelestatud teisele lainele.

“Mulle meenus äkki üks vana luuletus,” ütles ta. “Kuula…”

Ja ta hakkas vaikselt ja monotoonselt lugema:

 

Если ночи тюремны и глухи,

Если сны паутины и тонки,

Так и знай, что уж близко старухи,

Из-под Ревеля близко эстонки…[7]

 

Ervin naeratas äratundmise märgiks: ka tema teadis seda luuletust. Vanematel oli õnnestunud oma raamatukogu revolutsioonikaoses säilitada ja opteerudes kaasa uuele kodumaale võtta, tänu millele Ervini noorus oli möödunud kušetil, vene luule ja prantsuse romaanide taga. Tõsi, Teisest maailmasõjast raamatukogu enam tervena välja ei tulnud, kuni Ervin vasekaevanduses vagonette lükkas ja laagriülemaga malet mängis, oli Tartut mitu korda pommitatud, nii et vabadusse pääsedes oli tal ka selles mõttes tulnud alustada elu otsekui otsast peale. Annenskit uus võim ei armastanud ja tema raamatut Ervinil osta ei õnnestunud.

 

«… только вяжут

свой чулок бескoнечный и серый,»[8]

 

jätkas Kontra sama monotoonselt, luges luuletuse lõpuni, vaikis ja vaatas kavalalt Ervinile otsa.

“Kas need sinu vanad eestlannad siiani koovad oma sukka?”

“Maal veel koovad, aga linnas enam ei koo,” vastas Ervin üpris kvalifitseeritult – Tamaara ema kootud villaseid sokke kandis ta terve talve, “elevandipuust keldri” põrandad olid külmad, kuid naine nende abielu jooksul vardaid kätte polnud võtnud.

“Millised nad üldse on?”

“Kes?”

“Eestlannad. Eesti mehi ma natuke tunnen, laagrist, aga ühtki eesti naist pole ihusilmaga näinud.”

     “Oo, sa oled paljust ilma jäänud!” teatas Ervin lõbusalt. “Eestlannad – see on midagi täiesti ainulaadset, nad on justkui kõrgemast soost olevused, nii-öelda leedid ilma lordideta, kõrgid ja iseteadlikud. Minu vend seletab seda ajalooga: et seitsmesaja aastase orjuse ajal pidid eesti mehed ränka tööd rügama, naistel aga oli üks väike privileeg – esimese öö õigus. Abielludes avanes neil võimalus veeta pulmaöö mõisniku sulevoodis. Mõistad, milline vahe? Eesti mees üle mõisalossi läve tavaliselt üldse ei pääsenud, kui teda just toapoisiks ei värvatud. Ja kuna eestlannad on kahtlemata väga intelligentsed, siis haarasid nad selle ühe öö jooksul nii palju muljeid, et jätkus kauaks. Vend on mul arhitekt, niisiis sama hästi kui kunstnik, ta jõudis enne Stalini vuntsi otsa sattumist Euroopas ringi rännata ja väidab, et eestlannadel on suurepärane maitse ja kaasasündinud värvitaju. Kuid lisaks sellistele annetele, lisab ta, said eestlannad häärberist kaasa kõrge enesehinnangu ja üleolekutunde meeste suhtes, keda nad peavad juhmideks matsideks – eeskätt muidugi eesti mehi, aga eks see kandub edasi teistelegi…”

     Ta tundis, et on sattunud liialt hoogu ja vakatas; kuid paistis, et Kontra on kuulanud teda suure huviga.

     “Sul, nagu ma aru saan, on kurbi kogemusi,” lausus ta nüüd.

     “Oh, mis mul viga,” lõi Ervin mehiselt käega, soovimata viriseda sõbra ees, kelle saatus oli tema omast raskem. “Paljude teistega võrreldes on mul veel vedanud. Ma olen ju ikkagi pooleldi sakslane, minusse suhtuti pisut aupaklikumalt.”

 

Kontral eraelu sama hästi kui puudus. Kui ta esimest korda vangi sattus, jäid temast vabadusse maha noor naine ja väike poeg. Nad ootasid teda kaua, kuid elu oli raske ja lõpuks Kontra ise nõudis, et naine end temast lahutaks. Kui ta korra 1934-ndal vabadusse pääses, ei hakanud ta peret igaks juhuks kohe üles otsima, et neile mitte pahandust kaela tuua. Siis polnud naine veel uuesti abiellunud, aga kui Kontra teist korda laagrisse saadeti, ta murdus. Kui Kontra lõpuks pärast Stalini surma vabanes, oli naine ammu abielus teisega, poeg oli suureks kasvanud ja ise mitme lapse isa, ta küll kutsus Kontrat enda poole elama, kuid Kontra kartis endiselt oma ainukestele lähedastele ebameeldivusi valmistada ja hoidis neist kõrvale.

Nad jõid veel ühe klaasi veini, siis tundis Ervin väsimust. Kell polnud palju, kuid juba hakkas hämarduma: lõunamaal saabus õhtu vara ja järsku. Ta soovis Kontrale head ööd ja ronis trepist üles oma tuppa, mis meenutas odavat hotellinumbrit: kaks raudvoodit, nende vahel öökapp, ja kõik – rohkem poleks sinna ära mahtunudki. Selliseid tube oli majas mitu, suvel üüriti neid välja, nüüd oli hooaeg läbi.

Enne kui pikali heita, seisis ees üks raske töö: oli tarvis maha tappa kõik sääsed, kes päeva jooksul olid aknast sisse lennanud. Akent kinni hoida polnud võimalik, läks umbseks, sääsevõrku polnud omanikud aga kas taibanud või raatsinud ette osta. Ervin tõmbas akna kinni, pani põlema laes rippuva palja elektripirni ning hakkas õuest kaasa võetud Pravdaga jagama hoope vastu seina. Sääsed olid Musta mere ääres gigantsed, kuid väheliikuvad, mis muutis tapatöö hõlpsaks. Ta muudkui jagas hoope, ise mõeldes, et käitub nagu Stalin, kes samuti lömastas valimatult kõik “kahjurid”.

Laibad põrandale pühkinud, rõivastus Ervin lahti, võttis proteesi jalast, puges teki alla ja avas uuesti akna. Väljast kandus tuppa jahedat õhku – päevad olid veel soojad, kuid õhtud enam mitte. “Veel üks õnnis hetk,” mõtles ta, kuid samas tundis kripeldust südamel – juba kuus päeva oli ta üksnes puhanud, märkmikkugi avamata. “Homme asun tööle,” otsustas ta, sulges silmad ja uinus.

 

 

Kolmas peatükk

Torm

 

Vastu hommikut hakkas Ervinil jahe, ta ärkas ja võttis peale teise teki, sest ei tahtnud sulgeda akent. Kõige parema meelega oleks ta üldse ööbinud rannas magamiskotis, Sophie oli talle jutustanud, et Krimmi sanatooriumis on isegi vastav ravikuur «Сон у моря», kuid Ervin ei söandanud Kontra ees säärase palvega esineda: peremees poleks teda mõistnud.

Kohe ta ometi uuesti ei uinunud ja nagu iseenesest kaldus mõte töö peale. Et oli veel hämar, ei saanud ta võtta märkmikku – kuid niisama mõtiskleda võis ta ikkagi. Küsimus, mille ta endale lahendamiseks oli valinud, polnud kergete killast, Ervin teadis, et juba ammu enne teda on hulk mehi vaevanud pead sama probleemiga – kuid tal oli Campanella, Thomas Moruse ja teiste ees üks suur eelis: ühelgi põlvkonnal enne teda polnud reaalset kahes nii erinevas ühiskonnas elamise kogemust. Varasemad suured revolutsioonid, nagu näiteks Prantsuse revolutsioon, olid kõik lõppenud üksnes varanduse ümberjaotamisega, Oktoobrirevolutsioon seevastu oli likvideerinud eraomandi kui sellise. Ainult vanas Egiptuses oli kunagi üks vaarao, Echnaton, kui Ervin õigesti mäletas, kes oli korraldanud umbes samasuguse eksperimendi nagu bolševikud, kuid see oli kestnud väga lühikest aega ja suure raginaga läbi kukkunud, nii et tõsiselt seda võtta ei tasunud. Praegu aga oli katse algusest möödunud juba nelikümmend kolm aastat ning võis teha esimesi kokkuvõtteid.

Oli ilmne, et majanduslikus mõttes on eksperiment läbi kukkunud. Sotsialismi rajajad olid lootnud, et pärast eraomanduse ja ekspluateerimise likvideerimist avaneb rahva loov jõud, kuid seda ei juhtunud. Vahepeal, kolmekümnendatel aastatel, oli küll eemalt, piiri tagant vaadates paistnud, et Nõukogude Liidus on vallandunud tõeline tööentusiasm, kuid selle võis ilmselt kanda osava propaganda arvele, sest tegelikkus, nagu pajatasid sõbrad, kes ise selle aja olid üle elanud, oli hoopis midagi muud. Stalini saabas oli see, mis mehed ja naised rohkem sütt kaevama ja terast sulatama sundis, aga mitte sisemine tung – ja täna, kui seda saabast olid asendanud Hruštšovi kalossid, langesid ka töönäitajad, toodangu kvaliteedist rääkimata: viimast tundis Ervin omal nahal igal hommikul sõna otseses mõttes omal nahal, habet ajades.

Polnud õnnestunud ka kiskuda inimesi täiesti välja vaimupimedusest, aidata neil kujuneda loovateks isiksusteks. Iseenesest oli see ju tohutu saavutus, pärast kahe tuhande aasta pikkust religiooni diktatuuri lõhkuda kristluse ahelad – kuid mis sellest välja tuli? Üks ideoloogia lihtsalt asendati teisega, ja Lenini kuju pidid inimesed nüüd kummardama sama usinalt nagu varem Jeesuse oma. Isegi riitused olid sarnased: varem käidi jumalateenistusel, nüüd – parteikoosolekul, varem peeti kollektiivselt usupühi, nüüd – Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva ja töörahva püha, varem aeti lapsi pühapäevakooli ja leeri, nüüd – pioneerikoondusele ja komnooreks. Sisu oli justkui muutunud, kuid tõesti vaid justkui – sest vorm oli sama. Kõik viitas sellele, et Stalin kui endine vaimuliku seminari kasvandik lihtsalt kandis talle kord külgejäänud kombed ümber uuele tegelikkusele, ja välja kukkus täpselt sama jama. Et praegune juhtkond lihtsalt jätkas Stalini ajal väljakujunenud norme, selles polnud midagi imelikku, kui nõustuda Professoriga, kelle meelest oli võim läinud holuide kätte.

Samas oli nõukogude korral siiski ka mitmeid suuri eeliseid. Ervinil oli väga raske seda endale tunnistada, sest see kord oli purustanud tema elu ja laastanud tervise, kuid objektiivsus nõudis, et ta kõigi nende koleduste taga suudaks näha ka edusamme.

Peamine, lõpuks ometi oli likvideeritud raha võim. Ervin mäletas hästi seda tülgastavat tunnet, mis oli teda saatnud kogu nooruse, alates hetkest, kui ta oli taibanud, et peaaegu kõike, mida inimesed teevad, teevad nad raha pärast. Ühed himustasid raha väga, nemad mõtlesid üksnes selle peale, teised himustasid vähem, nemad püüdsid sõlmida mingit kompromissi, teha, mis neile meeldib, kuid ikkagi vaid juhul, kui selle eest ka raha maksti. Leidus neidki, kellel algselt sootuks puudus rahahimu – ja nende saatus oli kõige kurvem, sest ühel hetkel nad ikkagi ei pidanud vastu ja hakkasid samuti mõtlema selle peale – teisiti polnud lihtsalt võimalik elada. Raha oli vaja, et mitte surnuks külmuda või nälgida, raha oli vaja, et luua perekond ja kodu ning soetada lapsi, isegi õppida ja maailma näha polnud võimalik, kui sul polnud raha. Ilma rahata ei toimunud üldse midagi, isegi mungad, nemadki, pealtnäha väljunud raha jurisdiktsiooni alt, elasid annetustest, kujutades endast teatud eri liiki kerjuseid – ja raha, otsekui tajudes, missugune võim tema kätte on antud, hakkas käituma iseseisva olevusena. Ta reguleeris tootmist ja tarbimist, asutas uusi aktsiaseltse ja likvideeris vanu. Veel enam, ta toppis oma nina isegi sinna, kuhu teda üldse ei oodatud, armastusse ja sõprusse. Raha irvitas inimeste üle, sundis neid toimima vastupidiselt tõekspidamistele ja moraaliprintsiipidele, alandas, muutis eneseväärikuseta limukateks. Kus saanuks luua midagi ilusat, seal raha oma nägu ei näidanud, kuid kui kusagil avanes võimalus muuta inimene loomaks, oli ta kohe hakkamas.

Selles mõttes oli sotsialism muidugi tunduvalt helgem ühiskonnakord. Inimese väärtust võis nüüd määrata tema enese, tema teadmiste, ande ja töökuse, ning mitte tema tengelpunga järele. Rahahimulised märatsesid sisimas, kuid olid sunnitud olukorraga leppima: nad laveerisid, hangeldasid hõlma alt, kogusid kõigest hoolimata Gobsecki kombel keldrisse mammonat, kuid avalikult priisata nad enam ei saanud ja teisi inimesi oma taktikepi järgi tantsima panna – ammugi mitte. Ükski inimene ei pidanud enam kartma, et ta tõstetakse tänavale, sest tal pole raha üüri maksmiseks, ka nälg ei kummitanud enam sel moel nagu varem. Iga noor, kes tahtis, võis õppida, seegi oli suur asi, Ervin mäletas hästi, kui suuri raskusi oli tema vanematel lastele hariduse andmisega, ja ka arstiabi oli edasi liikunud seitsmepenikoorma sammudega, seda teadis Ervin hästi Sophie kaudu.

Kuid ikkagi polnud pilt kaugeltki täiuslik. Raha võim oli küll kadunud, kuid tema asemele oli tulnud teine, idee võim. Nüüd oli kommunismiõpetus see, millest sõltus kui mitte kõik, siis väga palju, ja see idee võis täpselt samuti irvitada inimese üle, sundida teda reetma tõekspidamisi, võtta talt eneseväärikuse. Ka armastusse ja sõprusse trügis see idee sama familiaarselt nagu raha või veel jõhkramaltki. Ühesõnaga, idee oli raha eeskujul hakanud käituma iseseisva olevusena, ta ei allunud enam inimeste tahtele, vastupidi, inimesed allusid temale.

Selliseid asju polnud üldse nii kerge märgata, näiteks Major ei suutnudki seda mõista, ta oli üles kasvanud Nõukogude Liidus ja tal puudus võrdlusmaterjal. Leidus muidugi neid, kes mäletasid tsaariaega, kuid nemad olid liiga vanad ja too epohh oli jäänud neist liiga kaugele. Seevastu Ervin oli esmalt elanud, kui lapsepõlv välja arvata, kakskümmend aastat kodanlikus vabariigis, ja siis teised kakskümmend – sotsialistlikus riigis. Ning ta oli juba täiskasvanu, kui kord oli muutunud, ja tänu sellele tajus ta väga teravalt, et hoolimata paljudest välistest erinevustest oli sisimas elu jäänud üsna samaks.

Selle oma erilise kogemuse tahtiski Ervin vormida raamatuks. Ta ei teadnud veel täpselt, missugune see teos tuleb, esialgu oli tal sellest vaid ähmane ettekujutus, kuid ta oli juba mõnda aega teinud ülestähendusi ning oli käes aeg hakata koostama põhimõttelist kavandit. Raamatu idee oli talle ammu selge, see peitus veendumuses, et kumbki ühiskonnakord, mida tema oli näinud, ei kõlba. Edasi algasid raskused. Kõige lihtsam oleks olnud järeldada, et kui nii, siis pole süüdi mitte süsteem, vaid inimene. Umbes nii oli alati rääkinud ema, ja sama oli vahepeal, Stalini aja koledustest meeleheitesse sattudes, arvanud ka Ervin; kuid siis ütles ta endale: stopp! Kunagi ei tohi leppida kaotusega, sest see tooks endaga kaasa täieliku hävingu. Kui inimkond otsustab, et midagi paremat sellest, mis tal on, polegi võimalik leida, hakkab ta paratamatult manduma; ja see mandumine võib toimuda väga kiiresti.

Oli veel üks suur kiusatus: hakata otsima kompromissi, nii-öelda “kuldset keskteed”, kombineerides kummagi süsteemi tugevaid külgi ja püüdes elimineerida nõrku. Iseenesest polnudki see võib-olla halvim variant, mõõdukus oli Ervinile alati imponeerinud, ta ei usaldanud inimesi, kes kaldusid äärmustesse; kuid vaist hoidis teda tagasi. Ta oli kindel, et kui hakata segama sotsialismi kapitalismiga, sünnib sellest mingi täielik värdjas – või siis midagi väga elujõuetut. Kompromissid ei viinud kunagi kuhugi, nad üksnes aitasid edasi lükata kiiret krahhi, aeglustasid lagunemist; kuid seda vääramatumaks see muutus.

Niisiis oli tarvis leida uus, kolmas, enneolematu lahendus, mis aitaks inimkonna välja ummikust. Või õigemini: soost – sest just “sooga” võrdles Ervin kõige sagedamini elu mõlema ühiskonnakorra ajal: nii kapitalism kui ka sotsialism lihtsalt imesid sind endasse.

Ent kuidas välja rabelda? Kuidas teha nii, et mürgised rabaaurud ei uimastaks inimesi, kuni nad kaotavad esmalt tahtejõu ja siis teadvuse?

See oli küsimuste küsimus; kuid siit edasi Ervin praegu mõelda ei jaksanud. Tema laud sulgusid justkui iseenesest ja ta vajus raskesse, unenägudega koormatud unne.

 

Kui ta ärkas, oli päike mägede tagant ammu tõusnud. Ta tõusis kiiresti, pani proteesi jala otsa, tegi seistes mõned võimlemisharjutused, riietus ja koperdas alla aeda. Kontrat polnud, ainult Caesar istus keset lehtlat ja vahtis unistlevalt üles, otsekui ripuksid laes viinapuuväätide otsas vorstirõngad. Neid vääte oli täis terve õu, nad kulgesid mööda lehtla seinu ja katust, liikusid edasi majani ja haarasid selle üleni oma embusse. Marjad olid küpsed, nädala pärast oli oodata peremeest, kes pidi sõitma Sotšist spetsiaalselt kohale veini kääritama, ja seni oli lubatud neid süüa piiramatus koguses. Kuid kobarad olid esteetilises mõttes nii kaunid, et Ervini käsi lihtsalt ei tõusnud seda harmooniat lõhkuma, Kontra aga eelistas viinamarju “vedelas olekus”.

Loputanud väliköögis kraani all nägu ja käsi, läks Ervin lehtlasse. Kontra oli jätnud hommikusöögi talle laua peale ja katnud ajalehega, et kärbsed ligi ei pääseks. Ervin istus ja asus einestama. Ta pistis nahka kolm võileiba, ühe doktorivorstiga ja kaks juustuga, jõi ära pudeli keefirit ja lõpetas hommikusöögi magusa kohupiimamassiga. See oli hästi rosinarohke ja üldse nii maitsev, et Ervin ei saanud pidama enne, kui kogu pakk oli söödud. Kohvi oli Kontra jätnud termosesse, Ervin valas endale ühe tassi ja võttis kätte ajalehe.

ÜRO istungjärk oli lõpuks ometi alanud, niisiis ei pidanud Hruštšov enam igavlema oma residentsis. Küpros oli võetud vastu ÜRO liikmeks – Ervin võrdles seda olukorraga, kui samasse organisatsiooni võetaks vastu Saaremaa. Sest kes elasid Küprosel? Kreeklased. Miks nad ei tohtinud siis kuuluda ühtsesse Kreeka riiki? Või äkki nad ei tahtnud? Tahtsid küll, oli Ervin veendunud, kuid kas siis suurriike huvitab mingite saarlaste soov? Nende jaoks oli Küpros osake lakkamatult toimuvast mõjutsoonide jaotamisest; isegi ime, et neil iseseisvuda lubati. Seda (iseseisvumist) sai seletada ainult Vahemere peamise kontrollija, Suurbritannia nõrkusega – niisiis hakkas inglaste kuldaeg mööda saama, mida oli tegelikult tõestanud juba India kaasus.

Teine oluline uudis teatas, et Kongos oli nädal aega tagasi aset leidnud sõjaväeline riigipööre, Lumumba oli põgenenud ja võimu oli haaranud kindral Mobutu. Selliseid asju juhtus Aafrikas alalõpmata, rahvas, kes alles vibutas ühes käes oda, oli teise juba krabanud automaadi ja loomulikult ei osanud sellega midagi peale hakata – see tähendab, mingis mõttes muidugi oskas, relvade leiutamist ei tohi ära segada relvade kasutamisega, tõepoolest, ühtki püssi polnud neegrid veel välja mõelnud, kuid kui see neile kätte anti, õppisid nad päästikule vajutamise varsti ära. Polnud midagi vastutustundetumat, kui müüa Aafrika riikidele kõiki neid sõjariistu, milleni nende mõistus ei küündinud – aga kas relvakaupmehed kunagi on loobunud ühestki kasulikust tehingust?

Kuid miks kirjutas Pravda juhtunust nädalase hilinemisega? Kõige tõenäolisem, et Lumumba polnud mitte põgenenud, vaid tapetud, ja nüüd lihtsalt valmistati nõukogude rahvast ette selleks traagiliseks sündmuseks – sest Lumumba oli ju meie suur sõber. Küüniline tegu, otse öeldes, manipulatsioon – kuid kas ei manipuleerinud ajakirjandus rahvaga igal ajal ja igas ühiskonnakorras? Ervin oli nooruses piisavalt lugenud Postimeest, et uskuda, nagu erineks kapitalistlik press oluliselt sotsialistlikust – lihtsalt kodanliku aja demagoogia oli peenem ja seetõttu ka ohtlikum.

Midagi oli üldse ajakirjandusega valesti, ja veidi mõelnud, Ervin taipas, mis nimelt: lugeja oli oma olemuselt lihtsameelne ja käsitles ajalehte umbes nagu seadusi, mingi üleloomuliku jõu ilmutusena, samal ajal kui see oli ikka ja alati vaid ühe väikese mõjuahne inimesterühma, ajakirjanike, sulesünnitis, ning kui midagi peegeldas, siis mitte tegelikkust, vaid nende meeste haiglasevõitu mõistust.

Lugenud läbi spordiuudised ja ilmateate, pani Ervin lehe käest, jõi veel tassi kohvi, kuulates selle juurde varblaste siutsumist ja kõrvalaiast kostvat ruigamist, ning siirdus välikööki habemeajamise jaoks vett üles panema.

 

Randa jõudnud, pidi Ervin esimesel hetkel peaaegu ära ehmatama, sest ei näinud Tundmatut kuskil, alles pisut tähelepanelikumalt ringi vaadanud, märkas ta meres kaldast üsna kaugel väikest musta täppi, mis väga suure tõenäosusega pidi tähistama Tundmatu peanuppu. Lähemale astunud, leidis ta ka naise riided tavalisest kohast, rahunes lõplikult ning seadis end sisse nendest mitte väga kaugele.

Mõne aja pärast ujus Tundmatu lähemale, sulistas natuke aega madalas, tehes mingeid veidraid harjutusi, lõpetas need kukerpalliga vees (!) – Ervini süda jõnksatas seda kaelamurdvat trikki seirates –, ja tuli aeglase sammuga kaldale. Märg trikoo liibus tihedalt ümber naise keha ja Ervin viis pilgu delikaatselt kõrvale, kuni Tundmatu polnud end käterätti mähkinud. Sellele pidi järgnema ümberriietumise protseduur, mida võõra meesterahva vaateulatuses oli kindlasti päris ebamugav toimetada – ja Ervin otsustas, et on paras aeg ise ujuma roomata.

Meri oli veel soojem kui eile ja Ervin, kelle vorm aina paranes, minetas ujudes täiesti ajataju. Hingamine avanes juba päris kergesti, stiil muutus kindlamaks, käed ei lahminud enam vastu vett, vaid tõmbasid sujuvalt ja rütmiliselt ning isegi jalgade või õigemini jala töö hakkas edenema. Lõpuks, veidi väsinuna, jäi ta jälle lebama veepinnale ja sulges silmad. Talle viirastusid kauged ja ilusad linnad, algul Rooma, siis Pariis, millest nii Hermann kui ka Victoria olid vaimustatult pajatanud. Mööda Champs-Elysees’d vooris rahvahulk, kübaras daamid ja kaabus härrad takseerisid üksteist hindavalt, Luxembourgi aias õppisid üliõpilased eksamiks, Seine’i kaldal silla all istusid aga klošaarid ja jõid otse pudelist veini, nad pakkusid seda tallegi, kuid ta loobus, öeldes, et tahab enne ujuma minna. “Seine’is ei tohi supelda, vesi on must,” hakkas üks klošaar keelama, kuid Ervin ei kuulanud teda ja hakkas riidest lahti võtma. Ning äkki märkas ta, et tal on kaks jalga…

Selle nägemuse katkestas üks ootamatu laine, mis loksutas Ervinile vett otse vastu nägu, nii et ta hakkas puristama. Ümber vaadates avastas ta, et kuni tema tukastas, on ilm muutunud, päike oli kadunud pilve varju ja ka meri polnud enam vaikne, seda pidi liuglesid aeglaselt ja suursuguselt üpris kopsakad lained. Ervin püüdis ujuda, kuid mõistis, et endist mõnu see ei paku ning otsustas naasta kaldale. Vahetanud suunda, taipas ta, et selili ujuda pole enam mugav ning läks üle rinnulistiilile. Nüüd lained isegi tõukasid teda tagant ja mõnda aega lähenes ta päris jõudsalt kaldale, nii et jäi mahti imetleda, kuidas vahune vesi ühesuguste vaheaegade järel ujutab üle rannariba; kuid äkki ta tundis, et see kerge edasiliikumine on lõppenud ja ta peab, vastupidi, tublisti pingutama, et ühel kohalgi püsida, sest kaldalt tagasivajuvad lained kannavad teda tagasi merele. Ta püüdis ujuda krooli, pannes tõmmetesse nii palju jõudu kui võimalik, kuid kui ta paari minuti pärast pea tõstis, veendus, et pole edenenud meetritki. Oli selge, et tema rammust kaldale ujumiseks ei piisa, mõnda aega võis ehk püsida umbes samal kaugusel, kuid ühel hetkel leiaks ta end rannast kilomeeter eemal, ja siis, kui lained veelgi tõusevad…

Mida teha, mõtles ta paaniliselt, ja kuulis äkki kõrvus tuttavat häält. “Mu jumal, mul on hirm!” ütles see hääl, ja Ervin tundis ära ema. Talle vastas teine, võõras naisehääl: “Ärge muretsege, see pole üldse ohtlik. Minu mees teab, kuidas tormi ninapidi vedada. Peab vaid sukelduma ja liikuma edasi mööda põhja.” Ervinile meenus, kus ta seda jutuajamist oli kuulnud: see oli Krimmis, ta oli siis veel väike poiss, merel oli äkki tõusnud torm ja nende peremees Vassilidis oli sellest hoolimata läinud suplema. Nemad seisid kõik kaldal ja närveerisid, tugev päevitunud kreeklane oli aga esmalt vallatlenud lainetel ja siis vaevata kaldale ujunud.

Ervin polnud küll ei päevitunud ega tugev, kuid talitas ometi kunagi kuuldud soovituse järgi: sukeldus ja hakkas mööda merepõhja edasi liikuma. Veekiht üha õhenes, kallas lähenes, ta üritas püsti tõusta, kuid tagasilibisev laine tormas otse talle peale, paiskas jalast ja kandis kaldast eemale. Hetkeks kaotas Ervin sootuks orientatsiooni, vesi tungis ninna ja suhugi, ta sülitas selle välja, nuuskas nina puhtaks ja üritas uuesti. Seekord püüdis ta põlvili veest välja ronida, kuid see oli veel raskem, jõud lõppes enne, kui ta piisavalt madalale jõudis ning ta veeres tagasi merre.

“Kas ma tõesti jäängi siia?” mõtles ta, nüüd enam mitte paaniliselt, vaid kuidagi külmalt ja uurivalt, end otsekui kõrvalt jälgides. Polegi ehk kõige halvem surm, otsustas ta. Sophie oli küll rääkinud õudusjutte, kui piinarikas olevat uppumine ja kui koledad näevad välja uppunute laibad, kuid teisalt – kas surra soojas soolases vees oli tõesti halvem kui arstirohtude järele lehkavas palatis, haiglaõdede järelevalve all? Võib-olla oli see hoopis parim, mis temaga võis juhtuda, ega ta asjata eile omaette lausunud: “Oh, õnnis hetk, sa viibi veel!”

“Aga minu töö?” mõtles ta samas. “Minu raamat, minu Päikeselinn?” Jah, see oli piisav põhjus kas just selleks, et meeleheitlikult rabeldes püüda iga hinna eest oma elunatukest päästa, kuid üheks tarmukaks lisakatseks kindlasti.

Ta hingas sügavalt sisse, sukeldus ja hakkas taas põhja pidi kalda poole ujuma, kavatsedes seekord jõuda välja nii madalale kui võimalik. Kopsud lõhkemas, pingutas ja pingutas ta, kuid oleks küllap ikkagi pidanud alistumist tunnistama, kui poleks äkki otse enda ees näinud väljasirutatud kätt. Ta haaras käest masinlikult kinni, kuid ehmatas kohe, sest tundis, et käsi on nõrk ja selle asemel, et teda välja tõmmata, liigub temaga kaasa. “Ainult see veel puudus, et keegi minu süü läbi surma saaks,” mõtles ta hirmunult ja tahtis juba käest lahti lasta, kui kuulis rahulikku naisehäält:

“Suruge jalg vastu põhja.”

Nii ta tegigi. Mõned sekundid seisid nad meres ja kõikusid, tema ühel ja Tundmatu kahel jalal, siis kandus laine neist mööda, tema haare lakkas ja naine ütles:

“Nüüd hüpake ruttu kaldale. Ma toetan.”

Ervin toimis tema soovituse järgi. Kerge see polnud, kiviklibu oli kõva ja vajus jala all laiali, raske oli hoida tasakaalu, aga lõpuks jõudsid nad mõlemad sinna, kuhu lained ei ulatunud, ja Ervin nägi otse sealsamas ka oma riideid – nii kaugele oli meri tõusnud.

“Palju tänu. Ilma teieta oleksid undiinid mind endaga kaasa viinud,” ütles ta, kui oli maha vajunud, hingeldades.

“Pole tänu väärt. Vastupidi, pean vabandama, et teid nii meeldivast seltskonnast eemale meelitasin. Kuid mulle jäi siiski mulje, et te justkui tahate kaldale tulla,” kostis Tundmatu lõbustatult.

Naisel oli madal rinnahääl, umbes nagu Zara Doluhhanoval. Seni oli see hääl olnud ainus, mida kurnatud Ervin oli võimeline tajuma, nüüd tõstis ta pea ja vaatas Tundmatule otsa. Jah, kolmkümmend oli naine kindlasti täis, võib-olla isegi kolmkümmend viis, üle tema lauba jooksis paar üpris sügavat kurdu, kuid nägu ise oli kortsudeta, pruunid silmad seirasid Ervinit rahulikult ja otsekui võõritavalt, pikad mustad ripsmed ei pilkunud ja kõrge peen kulmukaar toonitas veelgi küpset enesekindlust. Kuid kohe see mulje hajus; tundes endal Ervini uurivat pilku, Tundmatu naeratas kohmetult, ja Ervin märkas, et naisel on täidlased sensuaalsed huuled ja pehme, ümmargune lõuajoon, mis kokku reetsid nõrka, kergesti haavatavat natuuri. Kaks valget ühtlast hambarida ja antiikselt sirge nina lisasid naise kujule midagi lõunamaalikku, ehkki ta kõneles puhast vene keelt.

“Kas te üksi koju saate?” küsis Tundmatu ettevaatlikult.

“Loomulikult saan,” oli Ervin isegi natuke solvunud, et teda nii abituks peetakse.

“Siis, kui tohib, ma hakkan ees minema. Mind oodatakse,” lausus naine.

“Jaa, loomulikult. Veel kord palju tänu,” lausus Ervin viisakalt, ehkki süda veritses sees, et ei õnnestu koos rannast lahkuda.

Naine oli asjad juba varem kokku pannud, nüüd viskas ta koti üle õla ja seadis end minekule.

“Head aega,” ütles ta Ervinist möödudes.

“Head aega,” vastas Ervin nagu kaja. Ta oleks tahtnud küsida, kas nad homme kohtuvad, kuid ei söandanud.

Saatnud Tundmatut pilguga, kuni ta üle raudteetammi jõudis ja küpresside taha kadus, pööras Ervin pea mere poole. Eemalt ei paistnudki lained nii hirmuäratavad, oli raske mõista, kust nad võtavad sellise väe, millele inimese jõud vastu ei hakka; kuid ometi oli see nii, ja vahune vesi näis olevat nördinudki, et Ervinil õnnestus tema haardest pääseda.

Veidi puhanud, pani ta proteesi jala otsa, riietus, võttis kepi ja hakkas tagasi kõmpima. Ta oli just jõudnud raudteetammini ja valmistus sellest üle ronima, kui märkas, et küla poolt tõttab tema poole ähmi täis Kontra.

“Ega sa ometi selle ilmaga ujumas käinud?” hõikas peremees juba eemalt ärevusega.

“Käisin küll. Oivaline vesi, veel soojem kui tavaliselt,” vastas Ervin reipalt, kuid siis hakkas tal häbi, ja kui Kontra temani jõudis, lisas: “Ausalt öelda oli mul tõesti raskusi kaldalepääsemisega. Kui üks kaunis daam poleks mind aidanud, oleksin jäänudki lainetele õõtsuma.”

“Hull,” nentis Kontra lakooniliselt, pööras otsa ümber ja hakkas Ervini kõrval, temaga ühte sammu pidades tagasi astuma.

 

Neljas peatükk

Ootus

 

Juula oli värskekapsasupi üle soolanud, kuid Victoria ei hakanud seda talle mainima, poleks hakanud isegi tavalises olukorras, ta oli harjunud Juulaga, paremat koduabilist olnuks praegu raske leida, õieti öeldes oli praegu raske leida mingitki koduabilist, polnud enam kodanlik aeg, kus inimesed olid valmis kas või põlvili roomama, et tööd leida, aga täna tundus nuriseda päris kohatu: mis on üks supp venna surmaga võrreldes. Kui Lydia üleeile Rostovist helistas ja teatas, et Ervin on uppunud Doni jõkke, polnud Victoria esmalt uskunud, kuid kui õde üksikasjalikult jutustas, kuidas ta oli käinud miilitsas, kus talle oli näidatud Ervini mantlit, kaabut ja karke, oli miski Victoria sisemuses murdunud: faktidega on raske vaielda. Tõsi, peamine fakt, surnukeha, oli leidmata; kuid karta võis, et vahepeal on seegi jõepõhjast välja tõmmatud, oli ju üks poisike näinud, kuidas Ervin jõkke kukkus, ja miilitsasse teatanud.

Monika koristas laua ja tõi köögist teekannu ja tassid, kuid ise teed jooma ei jäänud, tal olid juba ammu võetud piletid “Manonile”; kui Victoria oli küsinud, kellega sa lähed, oli Monika vastanud: sõbrannaga, ja küllap see nii oligi, ei paistnud, et tütrele oleks austajaid siginenud, ei keerelnud ta peegli ees ega küsinud raha uue kleidi ostmiseks, vaid andis kogu palga ema kätte. Kolmandiku summast tagastas Victoria Monikale, et too saaks teatris ja kinos käia ning meelepäraseid raamatuid osta, ja tütar tõttaski õhinal kassasappa. “Toscat” oli ta juba kuulanud, nüüd oli järg “Manoni” käes. Victoria seda ooperit ei tundnud, aga ega teda eriti “valget laiku” likvideerima ei kiskunudki – osaliselt ema mõju, kes kategooriliselt väitis, et peale itaalia ooperite ei tasu muud üldse kuulata, osaliselt lihtsalt väsimus, küllastumus: pärast viiekümnendat sünnipäeva hing otsekui sulgub uuteks muljeteks. Dickinson oli seda märganud sõpruse suhtes, kuid Victoria meelest oli tegemist laiema nähtusega – kõik, mida sa sellest hetkest tahad, on ainult kogeda veel korra seda, mida sa kunagi oled kogenud, lugeda üle vanu tuttavaid raamatuid ja kuulata oopereid, mille partituur on pähe kulunud.

Teelauas veeres jutt esmalt põllumajandusele, Arnold hakkas Peetrilt küsima, kuidas kartulisaak oli, kuid poiss ei osanud midagi kosta. “Kas sa ei käinudki siis kolhoosis?” imestas Arnold, Peeter läks näost punaseks ja pobises: “Käisin küll,” kuid saagi kohta vaikis endiselt, küllap polnud sellisele pisiasjale tähelepanu osutanud.

“Ma pole ju kolhoosnik, ma olen üliõpilane,” ütles ta viimaks tõrksalt, otsekui enda õigustamiseks. “Minu arvates on see üldse vale, et üliõpilasi kolhoosi saadetakse, nii läheb hulk loenguaega kaotsi.”

Arnold hakkas selle peale muheldes selgitama, et niisugune komme pole sootuks Kommunistliku Partei leiutis, paljud talupidajad nii kodanlikus Eestis kui Tsaari-Venemaal kutsusid samuti pojad ja tütred appi heinale või kartulit võtma; mis parata, kui maatöö on kord oma loomult hooajaline, vahe oli seega vaid selles, et nüüd pidid oma panuse andma ka need tudengid, kelle vanemad elavad linnas. Peeter kuulas hajameelselt, aga erilist huvi üles ei näidanud – sama unine ja passiivne nagu Valdek, mõtles Victoria meelehärmiga. Valdekul ei jätkunud niigi palju oidu, et Ervinit Moskvas kinni pidada, kas ta ei teadnud onu haigusest, teadis küll, kuid laskis ikkagi tollel rahumeeli minema jalutada, isegi aadressi ei küsinud – ning just see ajakaotus võib-olla maksiski venna elu. Ent kuidas Ervin, nii hea ujuja, oli siiski nii lihtsalt, otse kai ääres, kahe suure laeva vahel ära uppunud? See küsimus ei andnud Victoriale asu – ainult kas on enam kedagi, kes suudaks sellele vastata?

Arnold ja Peeter olid vahetanud teemat ja arutasid nüüd ÜRO istungjärku, välispoliitika huvitas poega rohkem kui põllumajandus, ning Victoria kasutas juhust, tõusis vaikselt lauast ja läks magamistuppa.

“Aga kui Ervin meelega viskas asjad jõkke, et etendada uppumist?” mõtles ta.

See võimalus oli talle kohe pähe tulnud, ja kui poleks olnud telefonikõnet miilitsasse, oleks ta sellest kui päästerõngast kindlasti kinni hakanud – kuid nüüd võrdunuks see pigem jaanalinnu moodi peapeitmisega.

Ta vaatas kella: veel kakskümmend minutit. Rostovist oli raske Tallinnasse helistada, pidi kaugekõne ette ära tellima, seepärast nad olidki Lydiaga kokku leppinud kindla kellaaja. Õde oli iga hinna eest tahtnud sõita ise Rostovisse asja uurima, ja Victoria polnud hakanud teda tagasi hoidma, oli ainult lasknud Timo Tallinna saata, asi oli muutunud liiga tõsiseks ja poisil polnud sellisel reisil enam midagi teha.

Uksele koputati, see oli Monika, kes piilus sisse, et hüvasti jätta. Alles nüüd taipas Victoria, et ta oli kogu selle aja kõndinud edasi-tagasi mööda hämarat tuba, mida valgustasid üksnes aknast paistvad linnatuled. Ta soovis tütrele häid teatrielamusi ja pani laualambi põlema. Tööd teha polnud tahtmist, suhelda polnud tahtmist, millekski polnud tahtmist. Ainult istu ja oota.

Ta istuski, lõi lahti laual lebanud ajalehe ja hakkas lihtsalt selleks, et vaigistada närve, lugema viimaseid uudiseid. Hruštšov oli kohtunud Harlemis Castroga, keegi Bagdassarovi nimeline arst oli Moskvas teinud esimese kunstliku neeru operatsiooni… “Armeenlane,” fikseeris Victoria masinlikult. Isa oli juhtinud tema tähelepanu sellele, et kõik niisuguste kummaliste nimedega mehed nagu Pogossov, Akopov või Bagdassarov on tegelikult Pogosjanid, Akopjanid ja Bagdassarjanid. “Et kergem elada oleks,” oli isa seletanud. Ka isal oli kunagi üks sõber, Arutjunjan, kes oli oma nime muutnud venepäraselt Arutjunoviks, Victoria isegi mäletas ähmaselt seda meest…

Uksele koputati taas, sisenes Peeter, veel häbelikum kui harilikult, kuid samas ka endaga üpris rahul. Miks, selgus, kui ta ulatas emale “Edasi” numbri, milles oli ära trükitud tema proosapala. See polnud poisi päris esimene publikatsioon, varem oli ta avaldanud jutukesi kooli kirjandusalmanahhis, nüüd siis oli jõudnud rajoonilehe veergudele. Koolialmanahhi nimi oli “Suleproovid”, ja mida muud kui suleproov sai olla seegi looke, kuid Peeter ise oli muidugi väga õhevil, eriti huvitas teda, mida arvab ema.

Mida oli Victorial arvata? Ta laskis poisil istet võtta, olles eelnevalt koristanud toolileenilt sinna töölt tulles visatud kostüümi, ja luges jutu kiiresti läbi. Öelda pojale, et ta pole Maupassant? Aga kes on praegu Maupassant? Ja kas Peeter üldse tema võrdlust mõistaks, prantsuse keelt ta ei osanud, vene keelt mingil määral oskas, kuid mitte nii palju, et tõsist ilukirjandust lugeda, ja eesti keelde oli Maupassant’i vähe tõlgitud. Ja mitte üksnes Maupassant’i. Victoriale meenus üks õhtu mitukümmend aastat tagasi, kui ta Pariisist naastes oli sattunud noorte literaatide seltskonda; mõned neist olid juba üsna tuntud. Jutt oli veerenud Zolale, ja nagu noored literaadid alati ja kõikjal, olid needki hakanud kelkima oma teadmistega – ainult et ühel hetkel mõistis Victoria, et need teadmised on kaugel vähimastki süstemaatilisusest, et need on kõik vaid mingid juhukillud – üks raamat siit, teine sealt. Keegi oli lugenud Söekaevureid, keegi Nanad, keegi vist isegi Lõksu – kuid mitte keegi polnud lugenud Rougon-Macquart’e tervikuna. Kuidas võis üldse mõista, mis on kirjandus, seda teost tundmata? Ja kuidas oli võimalik kirjutada, tundmata kirjandust? Hiljem oli ta sageli sellele juhtumile mõelnud ja jõudnud järeldusele, et tegemist on lootusetu olukorraga. Rahvas oli liiga väike, nad rügasid küll tublisti, kuid ei jõudnud ikka kõiki olulisi raamatuid oma keelde tõlkida.

Muidugi, elukogemusega sai korvata lünkasid teadmistes – kuid kust pidi tema kahekümneaastane poeg võtma elukogemust? Tuleb ise, aastatega? Võib-olla, kuid siis oleks pidanud valima teise elukutse, õppima arstiks või inseneriks või kas või tüürimeheks. Midagi sellist oli ta Peetrile pärast kooli lõppu soovitanudki, kuid poeg oli nii kindel oma valikus, eesti filoloogias, et Victorial ei õnnestunud teda isegi ümber veenda vene või inglise keele kasuks.

Peetri jutuke ei rääkinud ei tema õpingutest ülikoolis ega elust ühiselamus, murdepraktikast Lõuna-Eestis ega kartulivõtust kolhoosis, see ei rääkinud isegi mitte esimesest armastusest, esimesest suudlusest, esimesest pettumusest, vaid mingist neegrisuguharust, kellele ei meeldi, et läbi nende maa rajavad valged mehed autoteed. Missugune lollus! Mida teadis Peeter Aafrikast? Ta polnud Céline või Simenon ega olnud Eestist väljas käinud kaugemal kui Leningradis ekskursioonil.

Nii ta pojale ütleski – muidugi delikaatsemalt, ekivokkidega.

“Miks sa koolielust ei taha kirjutada?”

Peeter vaatas talle oma helesiniste naiivsete silmadega jahmunult otsa.

“Mida?”

“Kust mina tean, mida? Midagi dramaatilist!” oleks Victoria peaaegu sähvanud (ka temal olid närvid), kuid jäi siis mõttesse. Aga kui võtab kätte ja kirjutabki – näiteks sellest, kuidas üks kursusekaaslane kevadel ülikoolist välja visati, sest oli ühe Vabadussõja tegelase haual küünalt põletanud? Peeter oli sellest jutustanud ettevaatlikult, hirmunultki, kuid kui teda provotseerida, võis see riivata tema eneseuhkust ja… Ja olekski poja ülikoolitee otsas.

“Seda, mida sa hästi tunned, oled omal nahal läbi elanud,” lausus ta seepärast kaalutletumalt.

Peeter vajus mõttesse. Silmagagi oli näha, kui aeglaselt see protsess tal käib, nad olid kõik kolm aeglase mõtlemisega, mitte üksnes Peeter, vaid ka Valdek ja Monika: isasse. Kuid Monika oli siiski saanud Moskvas korraliku hariduse, ja Valdek, kui aspirantuuri ära lõpetab ja väitekirja kaitseb, võis õest möödagi minna – ainult mida teha selle kolmanda lapsega, Иванушка-дурачок‘iga, nagu nad teda Arnoldiga omavahel kurbnaljakalt kutsusid? Oh, oleks Peeter ometi samuti Moskvasse läinud, Rahvusvaheliste Suhete Instituuti, nagu nad lootsid, temast oleks saanud diplomaat ja kõik olnuks parimas korras…

“Aga kas siis fantaasiale toetudes ei tohigi kirjutada?” küsis Peeter ootamatult.

“Puhast fantaasiat pole olemas,” vastas Victoria kuivalt. “Aafrika, millest sa kirjutad, pole fantaasia, ta eksisteerib reaalselt. Sina teda näinud pole, kuid oled lugenud raamatutest ja midagi näinud ka kinos. Niisiis ei toetu sa mitte fantaasiale, vaid nendele sekundaarsetele kogemustele.”

Ta tahtis veel lisada, et seetõttu on lugu ise samuti sekundaarset laadi, kuid sel hetkel helises uksekell.

Victoria tagastas Peetrile sõnatult ajalehe ja nad läksid esikusse, kus Arnold avas juba ust.

Tulijaid nähes surus Victoria suure vaevaga alla pahameelepuhangu: ta oli ometi öelnud Tamaarale, et helistab talle niipea, kui on Lydiaga rääkinud; kuid vennanaine otsustas ikka ise kohale ilmuda, ja oli Timogi kaasa võtnud.

“Valmistub etteasteks,” mõtles Victoria, vaadeldes Tamaara näoilmet, kuni too Arnoldi abiga mantlist vabanes. Vennanaise huuled olid kõvasti kokku surutud, suunurkadest peegeldus kibestumus, silmad helkisid väljakutsuvalt, kui ta suurilmadaami uhkusega kübara peast võttis ja peeglilauale asetas.

“Andesta, Victoria, et me kutsumata sisse tungime, kuid mu süda lihtsalt ei andnud rahu,” kuulutas Tamaara murduva häälega.

Victoria tõrjus vennanaise vabandused leebelt tagasi, juhatas tulijad söögituppa, ise aga läks kööki, et midagi tee kõrvale vaadata, külalisi ei saanud ometi kostitamata jätta. Peeter jõlkus tal sabas, küllap lootis, et ema veel midagi ütleb, kuid Victoria vaikis nimme – võiks ise taibata, millal on sünnis oma jutukestega eputada ja millal mitte. Kuid ta kasutas Peetri ikkagi ära, pistes talle näppu taldriku vorsti- ja juustulõikudega: vii tuppa.

Leidnud sahvrist vaagna pooliku meekoogiga, järgnes Victoria pojale. Tamaara ja Timo istusid juba lauas ning Arnold valas neile teed.

“Oi, teil on vorsti! Oi, teil on juustu!” kilkas Timo, ahne pilguga liuda silmitsedes.

See ootamatu repliik tõi Tamaara välja kangestusest ja ta muutus viivuks normaalse inimese sarnaseks.

“Timo, mis juttu sa räägid?! Millal meil kodus pole vorsti ega juustu?!”

Timo ei vastanud, kuid kui Victoria liua tema poole sirutas, tõstis endale tagasihoidlikult paar viilu.

“Külas on ikka parem isu,” seletas Arnold muheldes Tamaarale.

Sel hetkel helises taas uksekell, Victoria polnud jõudnud veel istuda, seepärast ei hakanud ta Peetrit esikusse saatma, vaid läks ise.

Kui ta ukse avas, seisis seal Hermann, kepp käes.

“Mul oli Arhitektide Liidu koosolek ja ma mõtlesin, et astun enne kojusõitu läbi, kuulan, mis uudist,” lausus vend sisse longates oma tavalise pisut toriseva häälega.

Victoria embas Hermanni, vend pani kepi nurka ja hakkas mantlit seljast ajama.

“Lydia pole veel helistanud,” seletas Victoria.

“Närveerid?” küsis Hermann, heitnud õele kiire pilgu.

“Hirmsasti,” tunnistas ta.

“Me kõik närveerime, isegi Barboss kolistas päev otsa ketiga,” mühatas Hermann, riputas mantli varna ja võttis kepi uuesti kätte.

“Sügis,” kommenteeris ta. “Jalg on päris hulluks läinud.”

Nad olid alles teel söögitoa poole, kui uksekell helises kolmandat korda.

“Kas tõesti Sophie?” mõtles Victoria ümber pöörates.

Oligi Sophie, ja loomulikult ka Eduard. Õe silmis pärlendas sõnatu küsimus, ja Victoria astus talle ligi ning peaaegu karjus kõrva: ei, seni pole mingeid uudiseid.

Kuni Sophie ja Eduard riidest lahti võtsid, heitis Victoria pilgu kellale: oli juba veerand kaheksa.

Telefon helises alles kell kaheksa. Nad olid jõudnud juua teed, siis oli Victoria saatnud Peetri ja Timo elutuppa malet mängima ning, peamiselt selleks, et aega parajaks teha, veel korra üle jutustanud, mida Lydia eelmise kõne jooksul oli rääkinud. Kõik olid seda tema suust – telefoni kaudu – juba kuulnud, kuid millegagi pidi ometi närvilist õhkkonda täitma. Üldse ei meeldinud Victoriale kogu olukord, eriti Tamaara tõttu, kelle teatraalses masenduses oli midagi tülgastavat, nii et kui viimaks kostsid kaugekõne sagedad tirinad, hüppas ta kergendusega püsti ja tõttas esikusse – kiiremal sammul, kui tema eas sünniski.

“Victoria?”

Lydia hääl oli kaeblik, aga mitte traagiline, ja Victoria rahunes kohe.

“Pole leitud?”

“Ei ole. Arvavad, et vool viis ära. Selliseid asju juhtuvat.”

“Aga kas mõni pealtnägija on välja ilmunud? Kes võib kindlalt väita, et Ervin kukkus vette?”

“Ei.”

“Seda poissi, kes helistas, kas teda ka pole leitud?”

“Ei.”

Midagi on siin korrast ära, mõtles Victoria. Miks poiss ei jooksnud esimese täiskasvanud inimese juurde, miks ta miilitsasse helistas? Ja kuhu ta pärast kadus, pole just poisi psühholoogia moodi, lahkuda sündmuskohalt, kus kohe-kohe võib alata midagi nii põnevat nagu ühe uppunu väljatirimine?

Ja korraga oli talle kõik selge.

“Lydia! Võid rahumeeli koju sõita. Ervin pole uppunud. See on instseneering.”

“Instseneering?”

“Jaa, ta korraldas selle meelega nii, et kõik jääksid tema uppumist uskuma.”

“Aga kõne?”

“Ta ise helistas miilitsasse ja matkis lapsehäält. Ervin on ju sündinud näitleja, ega teda asjata asumisel teatrisse tööle võetud.”

Torus jäi taas vaikseks.

“Kujuta ette, mul endal vilksatas ka selline oletus peast läbi,” tunnistas Lydia seejärel. “Aga milleks tal seda vaja oli?”

“Selleks, et natuke elada. Ta pole ju üldse elanud. Noorena muudkui õppis, siis töötas, et jalgu alla saada, just hakkas see õnnestuma, kui sattus laagrisse, edasi haigus, Ta…” – Ta oleks peaaegu Tamaara nime kõvasti välja öelnud, kuid märkas viimasel hetkel vennanaist, kes oli astunud koridori. “Ta võib olla ükskõik kus.”

“Mis ma siis teen?”

“Osta pilet ja sõida koju.”

“Viktor Markovitš teab veel ühe laagrikaaslase aadressi. Too on grusiin, elab Tbilisis. Võib-olla ma peaksin seal siiski ära käima? Helistada on võimatu, tal pole telefoni.”

“Pole mõtet. Ära unusta, sul on omal poeg. Paul ootab sind, just helistas täna, küsis, millal ema tuleb.”

“On tal kõik korras?”

“Enam-vähem.”

Victoria nägi silmanurgast, et Tamaara on hakanud tema poole liikuma, ja tahtis ruttu kõne lõpetada, kuid jäi ikkagi hiljaks.

“Kas tohib, ma räägin ka paar sõna?” küsis vennanaine ligi astudes väljakutsuvalt, hüsteeria piiril; alles nüüd taipas Victoria, mis Tamaarat nende juurde oli toonud: solvumus, et Ervini “asja” aetakse tema selja taga.

“Aga muidugi,” nõustus ta leebelt, jättis Lydiaga hüvasti ja loovutas toru.

Kuulama, mida vennanaine räägib, ta loomulikult ei jäänud, vaid läks tagasi söögituppa. Siin oli vaikne, kõik ootasid närviliselt, mitu silmapaari pöördusid kohe tema poole, nendes peegeldus hirm ja lootus. Tunded elavad inimeses paaridena, mõtles Victoria, kord on üks peal, kord teine, paariline aga istub varjus ja passib, millal saab teise kõrvale lükata.

“Ervin on elus,” teatas ta kohe, kui oli üle läve astunud, valjusti, et Sophiegi kuuleks. “Vähemalt mina olen selles veendunud.”

Ja ta jutustas kõigile oma kaalutlustest. Tema argumendid võeti vastu soodsalt, ja ta mõtles, kui tore on arutada tähtsaid küsimusi inimestega, kellel on mõistus peas. Temperatuur toas oleks otsekui ühe hetkega mitu kraadi tõusnud, kõik hakkasid läbisegi rääkima, Hermann nõudis pitsi konjakit, Sophie kukkus lausa kilkama, Arnoldki muheles, kui tõusis, et naisevenna soovitud rüübe kapist välja tuua, ainult Eduard istus edasi murelikult, heites ärevaid pilke aknast välja – küllap kartis, et huligaanid torkavad autokummid läbi.

Victoria oli peaaegu unustanud Tamaara – kuid vennanaine ei kuulunud inimeste hulka, kes lepivad, et nende olemasolu ei märgata, peagi ilmus ta esikust, näol midagi täiesti üllatavat: halvasti varjatud võidurõõm.

“Lydia tahab sinuga veel korra rääkida,” pillas ta mokaotsast, ja Victoria mõistis kohe, et midagi on korrast ära.

Nii oligi.

“Victoria, ma siiski sõidan Tbilisisse,” ütles Lydia.

“Miks?”

“Ma lubasin Tamaarale. Ta on nii mures.”

Teha polnud enam midagi, kui Lydia oli midagi lubanud, siis oli ta valmis pigem nööri kaela panema, kui et oleks selle täitmata jätnud.

Tuppa tagasi jõudes taipas Victoria kohe, et Tamaara on jõudnud teistegi ees oma “saavutusega” hoobelda: meeleolu oli langenud, Sophie oli muutunud tõsiseks, Eduard peitis arglikult pilku, Arnold keerutas vaikides käes tühja pitsi, ainult Hermanni silmad pildusid tuld, ta ei sallinud vennanaist niigi, konjak oli temalt võtnud aga pidurid.

“Millega sa Lydiat šantažeerisid?” urises ta. “Ähvardasid jälle, et teatad miilitsasse? Nojaa, eesti rahvas on pealekaebamise poolest tuntud.”

Kuid ega Tamaaragi olnud suu peale kukkunud, vastupidi, teravas repliikidevahetuses tundis ta end nagu kala vees.

“Hermann, kulla mees, mõtle ise, mis mul üle jäi?” lausus ta koketselt ripsmeid pilgutades. “Ervin on ju tarvis üles leida. Ma oleksin ise otsima sõitnud, aga mis mina saan parata, et ma ei oska vene keelt. Kui mina koolis käisin, seda ei õpetatud, siis ei arvanud keegi, et seda kunagi veel vaja võiks minna, me ikka lootsime, et sakslased võidavad sõja.”

“Sinu arvates oleks see parem olnud? Kas sa üldse tead, mida sakslased eestlastega kavatsesid teha?…”

“Oh jaa, sa oled sellest juba mitu korda rääkinud,” katkestas Tamaara. “Kuidas sinu kolleeg Rosenberg tahtis eestlased Venemaale saata ja siia sakslased ümber asustada. Ainult ma ei saa aru, miks sina sellest numbrit teed – teid, Buridane, poleks ju keegi puutunud.”

“Aga sina ise? Kas sulle oleks meeldinud kusagil Jaroslavli oblastis kohtusekretärina töötada?”

Tamaara puhkes kütkestavalt naerma.

“Minu pärast võid mureta olla, küll mina sellest teekonnast oleksin pääsenud. Mul oli praegugi võimalus sõja lõpus Saksamaale evakueeruda, mitu ohvitseri kutsusid mind endaga kaasa…”

Olukord oli kaunis ebameeldiv ja Victoria mõtles juba, kuidas sekkuda, kuid väga õigel ajal naasid elutoast Peeter ja Timo. Timo säras näost, tal oli õnnestunud kahest partiist üks võita, ja Tamaara, rahul sellise kaudse kättemaksuga, hakkas minekut sättima. Esikus viivitas ta kummatigi nii kaua mantli selgapanemisega, kuni Victoriale meenus, et tal on igakuine toetus ikka veel maksmata. Ta palus Tamaarat oodata, läks magamistuppa ja võttis kirjutuslaua sahtlist rahakoti säästudega: raha oli vähem, kui tema arvates oleks pidanud olema, ta mõtles, millele küll oli jõudnud selle kulutada, kuid siis taipas, et oli andnud Lydiale sõiduraha. Ka Peetrile oli tarvis pista taskusse paarsada rubla, kui ta ülehomme Tartusse naaseb, stipendiumiga üksi ära ei ela; kuid see kõik polnud põhjus, et Tamaarat alt vedada, Victoria oli kohe, kui Erviniga juhtus õnnetus, lubanud, et hakkab vennanaist toetama, ja nii see pidi ka jääma, vähemalt seni, kuni nad Arnoldiga mõlemad töötavad; hea, et Monika juba teenis, tema palk kulus praegu väga ära.

Tamaara tänas viisakalt, isegi demonstratiivselt, otsekui oleks tegemist mingi erakordse sündmusega. Timo oli äkki kuidagi närviliseks muutunud: vaene poiss, mõtles Victoria, missuguses õhkkonnas ta peab kasvama, oleks, et ainult haige isa, vaid ka tujukas ja hüsteeriline ema, kuidas lapse psüühika sellele küll vastu peab. Ta oli mitu korda rääkinud Tamaarale, et too poja suveks Sophie juurde saadaks, õe tasakaalukus oleks Timole hästi mõjunud, ja ka Eduard oskas lastega hästi läbi saada, oleks ehk poisi ujumagi õpetanud, too oli kehaehituselt üpris kidur – kuid Tamaara kostis vaid, et poeg ei taha ilma temata isegi maale vanaema juurde sõita, mis siin veel Sillast rääkida. Jah, Tamaara üritas Timot Buridanidest eemal hoida, oli alati üritanud, poja sünnist saadik, miks, Victoria ei mõistnud, kuid nii see oli – võib-olla lihtsalt võimuka emase ahviarmastus, aga võib-olla ka midagi keerukamat, näiteks kõrge enesehinnanguga inimese rafineeritud armukadedus.

Kui Tamaara ja Timo olid lahkunud, lonkas esikusse Hermann. Vend oli kõvasti konjakit trimbanud, tema nina punetas ja silmis välkusid tigedad purjus tulukesed, Victoria hõikas Peetrit, et poeg onu bussile saadaks, kuid Hermann keeldus kategooriliselt, öeldes, et kavatseb nagunii Narva maantee nurgalt takso võtta.

Siis oli Sophie ja Eduardi kord; kuid enne kutsus õde Victoria magamistuppa, sest tahtis midagi tête-á-tête arutada. Seal hakkas ta Victoriale ootamatult pikalt-laialt rääkima sellest, kuidas nad olid Hermanni sünnipäeval kokku leppinud, et ta kirjutab Slavgorodi, kus Ervin asumisel olles elas.

“Ma mõtlesin tükk aega, mismoodi seda teha, ma ei teadnud ju selle naise nime, kes Ervini eest hoolitses, Ervin nimetas teda oma kirjades lihtsalt “üks naine” või “see naine, kes mulle peavarju andis.” Siis ma otsustasin, et kirjutan hoopis teatrisse.”

Küll Sophie on ikka nutikas, mõtles Victoria; kuid samas – mis tähtsust sel enam oli, Ervin polnud ju sõitnud Altaisse?

Kohe selgus, kuhu Sophie sihib. Täna oli saabunud vastus, Sophie võttis kirja välja ja andis Victoriale lugeda. Teatris mäletati Ervin Buridani hästi, kuid lahkumisest saadik polnud nad temast midagi kuulnud. Kõik, mida nad oskasid soovitada, oli (sic!) üles otsida tema perenaine. See naine, samuti väljasaadetu, olevat töötanud teatris raamatupidajana, ja mõned aastad tagasi, pärast amnesteerimist, naasnud oma varasemasse kodukohta.

“Riiga?” hämmastus Victoria, kui oli jõudnud aadressini.

Sophie seletas, et sihtkoht teda nii palju ei huvitanudki, Ervin oli ju hoopis mujal, kuid et talle oli tundunud tuttavana naise nimi…

Victoria heitis veel ühe pilgu kirjale: Tatjana Markova.

“Mina pole küll kuulnud,” kehitas ta õlgu. “Küllap Ervin mainis sulle teda kunagi, aga sul läks meelest ära.”

Sophie jäi mõttesse, otsekui otsides sellele väitele mälust tõendust. Samas koputati uksele, see oli Eduard, kes hakkas närviliseks muutuma: ees seisis pikk kodutee. Victoria pakkus kohe võimalust ööseks jääda, kuid Sophiel algas hommikul sanatooriumis valvekord.

“Võib-olla ma ikka kirjutan igaks juhuks sellel aadressil?” küsis Sophie hüvasti jättes.

“Kirjuta,” nõustus Victoria: halba see igal juhul poleks saanud teha.

Saatnud Sophie ja Eduardi uksest välja, hakkas Victoria kööki minema, kuid pöördus lävelt tagasi: Arnold oli juba seal ja pesi nõusid – vana hea Arnold, minu tugi kõiges, mõtles Victoria heldimusega.

Siis hakkas ta vaatama, kuhu on kadunud Peeter, ja leidis ta elutoast malelaua tagant: poeg uuris üksipäi mingit seisu. Ema nähes tahtis ta püsti karata, kuid Victoria surus ta žestiga tagasi diivanile ja istus ise vastu, tugitooli. Tal hakkas Peetrist äkki hirmsasti kahju, poeg oli terve õhtu olnud tõsine, küllap elas üle, et emale tema jutt ei meeldinud; kuid millega teda lohutada? Soovitada kirjutada luuletusi, mis sobibki noortele paremini? Luule – see oli ju kõigest tugev tundeväljendus, sel ajal kui proosa nõudis elukogemust. Kuid luuletajana kujutas Victoria Peetrit ette veelgi vähem, luuletajad olid tema meelest uhked sõltumatud noormehed, kes ei hoolinud mugavustest, otsisid seiklusi, riskeerisid eluga, võitlesid vabaduse eest, hullutasid – vabandust – noori naisi, jättes endast maha duellide, skandaalide ja lihtsalt kuulujuttude rea – sellised nagu Puškin ja Lermontov, Byron ja Jessenin, Blok ja Verlaine. Peeter ei sarnanenud kellegagi neist, ta oli vaikne, iseloomutu ja aravõitu. Mis temast saab, kui ta kord põrkab kokku nõukogude tsensuuriga? Kas ta üldse kujutab ette, missugust võitlust eneseväärikuse eest nõuab kirjaniku elukutse? Vanematel lastel oli kergem, rahandus on rahandus, rubla polnud küll päris raha, aga mingil määral selle otstarvet teenis, Monika eriala, trükitööstus, oli päris apoliitiline, tütre asi oli muretseda tehnoloogia eest, raamatute sisu teda ei puudutanud – kuid kirjandus, see oli niiöelda ideoloogiline töö, mis pidi toimuma partei juhtnööride järgi. Kas Peetril jätkub rammu, et need nöörid teda ära ei kägistaks?

Need olid rasked küsimused, ja Victoria otsustas tõsise vestluse pojaga hilisemale ajale lükata – siis, kui on selge, et tegu pole mitte noorpõlveharrastuse, vaid kutsumusega. Sest kes teab, võib-olla taipab Peeter ise ühel hetkel, et proosa pole tema ala, ja temast saab normaalne keele- või kirjandusteadlane – ka neid oli tarvis, keskmist haritlaskihti, kelle usinal ja järjepideval tööl püsis see osa kultuurist, mida ei saanud nimetada kunstiks, kuid mis sellest hoolimata oli vajalik, et rahvas ei metsistuks.

Niisiis päris ta hoopis Peetri õpingute ja kursusekaaslaste järele. Poeg elavnes ja hakkas pajatama Tartust ja ülikoolielust, kuidas vanad stalinistid ei suuda enam noorte rünnakutele vastu seista ja lähevad üksteise järel pensionile või muudavad seisukohti. Victoria kuulas ja rõõmustas, et poeg on ülikooli ja kursusele sisse elanud ega tunne end võõrana – nemad polnudki Eestis päriselt kohanenud, Lydia ehk välja arvatud, olid nad kõik jäänud kõikuma kahe või isegi kolme-nelja tooli vahele: eesti veri, saksa kasvatus ja vene ning prantsuse kultuur. Kuid kohe muutus tema rõõm kurvastuseks, kui Peeter hakkas pilkama “jeestlasi”, see tähendab, Venemaalt pärast sõda kodumaale tulnud eestlasi, kes ütlevad vene keele mõjul “e” asemel “je”.

“Mis nemad süüdi on, et nad Venemaal on sündinud ega oska keelt täiuslikult,” sekkus ta teravalt. “Nende vanemad sõitsid kunagi Venemaale õnne otsima, täpselt nagu sinu vanaisa, ainult vanaisal vedas, tema pääses pärast revolutsiooni tulema, nende pered aga jäid sinna. Pole tarvis kõiki ühe meetripuuga mõõta, ka “jeestlaste” seas on palju tublisid inimesi.”

Peeter oli selle monoloogi peale näost punaseks läinud ja Victoria mõtles juba, et poeg tunneb piinlikkust, kuid kui ta vaikis, pobises too kangekaelselt, pilk maas:

“Võib-olla, kuid staliniste on nende seas siiski rohkem.”

Ja mida nüüd teha, mõtles Victoria? Minna endast välja, hakata tõestama vastupidist? Statistilises mõttes võis pojal isegi õigus olla.

Nii ta ütleski – kuivalt:

“Statistilises mõttes võib sul õigus olla, kuid inimlikus – mitte.”

Peeter rahunes, tema enesearmastus oli päästetud, Victoria aga mõtles kohe, kuivõrd on üksainus aasta õppimist eesti filoloogias piiranud poja silmaringi. Kitsalt rahvuslik eriala, hermeetiline ja oma naba imetlev, kesisevõitu kirjanduspärandi ja keelega, mis meenutas pigem linnuvidinat. Kuid väga iseteadev, eesti filolooge iseloomustas veider veendumus, et just nemad täidavad selles maailmas, või vähemalt sellel maal, mingit erilist missiooni.

Käis uks – see oli Monika, kes saabus teatrist. Victoria ootas, kuni tütar tuppa astub, ja küsis siis, kuidas etendus meeldis. Monika sõnades küll kiitis, kuid mingit elevust tema hääles ega ilmes polnud märgata ning Victoria otsustas kohe, et tema küll seda vaatama ei lähe – küllap ema teadis, mida rääkis, kui väitis, et kuulata tasub ainult itaalia ooperit.

Saatnud tütre teed jooma, vaatas Victoria Peetrile otsa, kaaludes, kas naasta poolelijäänud vestluse juurde, kuid loobus – õige hetk oli möödas, poeg kibeles juba naabripoisi juurde. Ta tõusis, läks magamistuppa ja süütas laualambi. Homme oli küll üksainus loeng, kuid ta polnud seda ammu pidanud ja tahtis natuke ette valmistada.

 

Viies peatükk

Sissekirjutus

 

Ervin magas halvasti, ta nägi unes, et sõidab laevaga Ameerikasse ja nad satuvad tormi kätte. Kõik tema ümber õõtsus, häirekellad helisesid ja ta ei pääsenud muidu välja, kui pidi karguga illuminaatori puruks lööma – miski oli ukse kinni kiilunud. Pahinal tungis vesi kajutisse, ta püüdis välja ujuda, kuid surve oli liiga tugev, viimases hädas tõmbas ta kopsud õhku täis ja hoidis hingamist kinni, kuni hakkas lämbuma.

Kui ta lõpuks ärkas, seisis aseme kõrval Kontra ja raputas teda õlast. Vaadanud peremehele otsa, taipas Ervin kohe, et midagi on korrast ära: Kontra oli üpris ähmi täis, ta püüdis seda küll varjata, kuid tema käed värisesid.

“Tõuse üles,” ütles ta, kui nägi, et Ervin on toibunud. “Ma kardan, et me peame siit varvast laskma. Öösel helistati Sotšist, sugulaste juures oli käinud miilits.”

“Kas minu pärast?” uuris Ervin.

“Jah, seda oli ka küsitud, mis välismaalane siin kepiga ringi komberdab, kuid peamiselt tundsid nad huvi minu vastu. Et mille eest kinni istunud ja miks elab ilma sissekirjutuseta.”

“Kust nad selle välja nuhkisid, et sa vangis oled olnud?” imestas Ervin.

“Küllap keegi kohalikest kandis keelt. Siin käib võitlus suvitajate pärast, sellega teenitakse head raha. Nii et vabanda, aga midagi pole teha – peame siit lahkuma. On sul, kuhu minna?”

“Ma ei tea, peab mõtlema.”

“Kavatsen ise sõita Novosibirskisse, mul on seal üks tuttav medõde. Kui tahad, võin su kaasa võtta.” Kontra vaatas kella. “Pane asjad kokku, kohtume veerand tunni pärast õues.”

Uudis võttis Ervini nukraks: ta oli just hakanud end hästi tundma, ujumine kosutas nii keha kui vaimu, ning ka Tundmatust oli kahju lahkuda; kuid parata polnud midagi: ta ei saanud ometi ilma Kontrata siia jääda.

Seljakotti pakkides mõtles Ervin, et tegelikult polnud Kontral midagi karta, enam polnud Stalini aeg, asja ees teist taga kedagi kinni ei pandud, maksimum, mis võis juhtuda, et teevad hoiatuse sissekirjutuse puudumise pärast. Niisiis oli Kontra haige, psüühiliselt haige, ja Ervin isegi teadis, mis selle haiguse nimi on: tagakiusamismaania.

“Võib-olla pole minagi päris terve?” mõtles ta ootamatult. “Kui KGB nii kõikvõimas on, miks nad mind siis siiani kätte pole saanud? Võib-olla ma eksisin, pidades Lydiat ja Timot teisikuteks?”

Kuid mürgitada oli teda ometi tahetud, millest muidu gangreen?

Kui ta õuele jõudis, ootas Kontra juba seal, suur fiiberkohver kõrval maas, ja kõlistas närviliselt peos võtmekimpu. Keeranud kinni viimasedki lukud, riputas Kontra võtmed maja külge naela otsa – Ervin ei saanud aru, miks ei võinud sellisel juhul uksi lihtsalt lahti jätta – ning nad hakkasid astuma. Ainus, kes kogu selle protseduuri ajal säilitas täieliku rahu, oli Caesar, teda justkui ei puudutanudki, et elanikud lahkuvad ja tema jääb üksi.

“Mis koerast saab?” tundis Ervin huvi. “Ta sureb ju nälga.”

“Naabrid lubasid toita.”

Väravast väljunud, pöörasid nad kruusateed pidi allamäge. Päike soojendas, pärast eilset tormi oli täna täiesti tuulevaikne. Kontra vaikis, ja ka Ervinil polnud jututuju. Oli nii valus, et tuleb maha jätta kogu see ilu ja taas sõita kuhugi, kus polnud teada, mis teda ees ootab. Novosibirsk? Mis on tal teha Novosibirskis?

Hakkas paistma rand, Ervin kiikas ahnelt sinnapoole, lootuses näha veel korra kas või eemaltki Tundmatut, kuid tagajärjetult – plaaž oli tühi.

Küpressid lõhnasid vaiguselt, tsikaadid saagisid, kui nad mööda maanteeäärt madala, akendega kuuri meenutava jaamahooneni jõudsid. Veel nädal aega tagasi oli siin seisnud pikk järjekord piletiootajaid, kuid nüüd oli kassaruum tühi – hooaeg oli lõppenud.

“Mida sa siis otsustasid?” küsis Kontra, kohvri maha asetanud.

“Ma ei tea veel.”

“Hüva, ma lähen vaatan, kas pileteid on, sa mõtle seni.”

Novosibirski rongini oli terve tund, nad istusid pingile ja jäid ootama. Jutt ei klappinud, Kontra istus nagu süte peal, suitsetades ühe paberossi teise järel. “Ta on haige,” mõtles Ervin uuesti. “Me kõik oleme haiged, kõik, kes me laagrist eluga pääsesime. Me pole enam inimesed, vaid vaimud, viirastused, me hulgume mööda maailma, teadmata, milleks, oodates, et surm meid vaevast vabastaks.” Ja niipea, kui ta oli seda mõelnud, tundis ta, et tema kohta see ei käi, ei tohi käia. Sest kui ta seda mõistis, järelikult oli ta terve, ja kui ta oli terve, siis järelikult oli tal kõik veel ees.

Lõpuks vaatas Kontra kella.

“On aeg.”

Ervin kaalus veel hetke.

“Ma arvan, et konspiratsiooni huvides on mõistlikum sõita kummalgi ise suunda,” ütles ta nii sundimatult, kui oskas.

“Pole halb mõte,” nõustus Kontra. “Ainult kuhu sul minna on? Sotšis pole meie omadest kedagi, Suhhumis samuti mitte. Kui just Tbilisisse, Georgi juurde…”

“Tasem!” hoiatas Ervin. “Ära reeda mind, meid võidakse pealt kuulata.”

Kontra läkitas talle aupakliku pilgu ja läks kuuri piletit ostma. Varsti sõitiski Sotši poolt ette rong, nad embasid teineteist kõvasti, Kontra vabandas Ervini ees, et kõik nii rumalasti välja kukkus, ja sosistas kõrva, et kirjutab talle kohe pärast kohalejõudmist Tbilisi, Peapostkontor, nõudmiseni ning teatab oma uue aadressi. Ervin ei hakanud teda ümber veenma.

Rong oli pooltühi, Kontra sai koha akna all, otse pingil istuva Ervini vastas, kuid – ilmselt samuti konspiratsiooni huvides – ei teinud temast rohkem välja, isegi ei lehvitanud, kui koosseis liikuma hakkas.

Ervin ootas kannatlikult, kuni viimane vagun oli kadunud käänaku taha, seejärel tõusis, upitas seljakoti turjale, võttis kepi ja hakkas tagasi Kontra maja poole astuma, pilguga Tundmatut otsides.

 

 

 

Viies osa

Ermanno

1933

 

Esimene peatükk

Foorum

 

Seistes Kapitooliumi künkal ja vaadates alla Foorumile, tundis Hermann, et on viimase nööpauguni õnnelik. Vaid kaks korda varem oli ta kogenud praegusega võrreldavat joovastust: Pariisis ja mullu Veneetsias, nüüd oli kolmas. Üle poole tema suurtest igatsustest oli täitunud, jäänud oli kaks: Kreeka ja Egiptus. Õigupoolest oleks pidanud alustama viimasest, kõige vanemast tsivilisatsioonist, ja siis ajas ettepoole liikuma, aga see ei sõltunud enam temast; tal oli isegi vedanud, kas oleks ta võinud tosin aastat tagasi vaese optandina loota, et jõuab kord Rooma välja? Isegi üliõpilaspõlves oli see paistnud kättesaamatu unistusena – kuid nüüd võis noor arhitekt, kellel esimese iseseisva projekti eest honorargi pangakontole laekunud, lõpuks midagi endale lubada.

Käsi libises otsekui iseenesest taskusse sigaretipaki järele; suitsu süüdates märkas ta, et sõrmed värisevad erutusest: kõik siin oli täpselt nii, nagu ta oli õpikust lugenud ja eksamil kirjeldanud – ja ei olnud ka. Ta ei mõistnud veel, mis nimelt erines kujuteldust, kuid tema mõte juba töötas selle kallal, ja küll ta ükskord jälile jõuab, isegi ilma teadliku pingutuseta; Hermann oli hiljuti taibanud, et täpselt nii see käibki: tema elas oma elu, ja tema mõte – oma; nad kohtusid, kuid mitte väga sageli, ja neid üürikesi hetki võis nimetada välgatusteks, sest just siis näitas mõte talle kätte mõne uue tõdemuse.

“Kas need kaks sammast otse meie all ongi Saturnuse tempel?”

Bettina pilk pendeldas Foorumi ja beedekeri vahel, mida ta hoidis ülestõstetud käes.

“Jaa, või täpsemalt öeldes selle jäänused.”

Rahulolevalt noogutanud – Bettina oli väga kohusetruu ekskursant –, keeras pruut lehte, Hermann aga hakkas uurima, mis toimub silmapiiril. Vasakut kätt, selle uue tänava taga, mille Mussolini oli rajanud, et muinsustele parem vaade oleks, ja mida polnud veel kaardilgi, paistsid Traianuse turu monumentaalsed roosast tufist müürid. See oli üks väheseid enam-vähem säilinud ehitisi, ja tema järgi võis umbmääraselt aimata, kui vägev oli Rooma umbes kaks tuhat aastat tagasi. Mõlemat kätt Via Imperialet käisid väljakaevamised, kunagi olid seal asetsenud Caesari ja Augustuse foorumid, ja kui nad olnuksid alles oma täies suuruses, poleks turgu nende tagant küllap nähagi.

Liikunud pilguga paremale, imetles Hermann hetke Maxentiuse basiilika soliidseid vorme ning jõudis välja Paabeli tornina ümber oma telje väänleva Colosseumini. See asetses linnulennul tema ees, nii et vaatepilt oleks võinud olla sõna otseses mõttes kolossaalne, kui üks lollakas kirikutorn poleks ette jäänud.

Hermann astus paar sammu vasakule, lootes niimoodi klerikaalse monstrumi üle kavaldada, kuid tagajärjetult – too püsis kindlalt Kapitooliumi ja Colosseumi vahel. “Kes kuradi molkus selle küll niisugusesse kohta ehitas?” kirus Hermann edasi. Võib-olla, et ta oli selle kolleegi nime isegi teadnud, kuid meeles see tal polnud – mehe õnneks, kellele ta muidu oleks hauda veel paar krõbedat sõna järele saatnud.

Rohkem vasakule nihkuda polnud enam võimalik, seal oli juba kuristik, ja Hermann loobus ponnistustest ning viis pilgu Colosseumist paremale, kus Palatinuse nõlval, igihaljaste puude vahel punetasid Tiberiuse palee varemed.

“Hermann!” katkestas tema unelemise Bettina nõudlik hääl. “Vaata sinna. Ma ei saa aru, kummad on Castori ja Polluxi templi sambad, kas need siin meie all või teised, kaugemal?”

“Need teised, meie all on Vespasianuse tempel.”

Bettina kohmas rahulolevalt: “Ahah!” ja süvenes taas reisijuhti, Hermann aga loobus Palatinuse vaatlemisest – nõlv oli kõrge ja enamik imperaatorite paleesid jäi selle varju – ning asus uurima Foorumit ennast. Esimesena peatus tema pilk Antoninuse ja Faustina templil, mille sammastiku tagant paistis järjekordne ristiusu pühamu. Kirik oli püstitatud otse templi vundamendile ja osaliselt isegi selle müüridesse, lühidalt, tema ehitamiseks oli ära kasutatud kõik, mis varasemast kõlbulik näis või autorile meeldis, ja kõrvaldatud kõik ülejäänu. Tulemuseks oli täielik jubedus, kaks eri stiili, antiik ja renessanss, ei sobinud üldse kokku – aga kas siis kristlased sellest hoolisid?

“Vaat kus barbar!” kuulis ta kõrvalt Bettina nördinud hüüatust.

“Kes on barbar?”

“Mussolini muidugi! Kas näed seda pooleliolevat maja otse meie all vasakut kätt, Septimius Severuse võidukaare taga?”

“Näen küll, see on kuuria.”

“Tuleb välja, et selles kohas seisis enne ilus kirik, aga Mussolini laskis ta maha lõhkuda, temale, vaadake, tuli pähe taastada kuuria.”

“Barbar pole mitte Mussolini, vaid too kretiin, kes kuuriast kiriku ehitas. Mussolini üksnes püüab õiglust jalule seada.”

“Mis ajast sa fašiste oled armastama hakanud?” torkas Bettina.

“Ma ei armasta mitte fašiste, vaid inimesi, kes arhitektuurist lugu peavad,” urises Hermann heatahtlikult vastu.

Bettina turtsatas, kuid edasi vaidlema ei hakanud, küllap ei leidnud veenvat argumenti. Ja mis argumenti siin saanukski olla? Vandalism võib ilmneda mitmel kujul, ühed metslased lammutavad kõike lihtsalt selleks, et neile see tegevus meeldib, teised aga, kuna arvavad, et nemad suudavad luua midagi väärtuslikumat.

Ta vaatas uuesti alla, lagedaks lõhutud, mahajäetud ehitusplatsi meenutavale Foorumile. Kolm sammast siin, seitse seal, mõned üksikud müürid, kuid peamiselt üksnes vundament – see oli kõik, mis oli alles kunagisest hiilgusest. Kunagi olid siin kõrgunud ametihooned ning templid ja kihanud elu: oraatorid pidasid kõnesid, liktorid kuulutasid välja kohtuotsuseid, võib-olla klõbistasid hobused kapjadega Via Sacra marmoril, võib-olla pasundasid elevandidki, kes teab, kuidas kõik täpselt oli – kuid igatahes rahvas lärmas, praegu seevastu oli ümbrus tühi ja vaikne, üksnes kümmekond turisti jalutas varemete vahel ning kuuria poolt kostis rütmilist kopsimist: seal jätkusid restaureerimistööd.

“Nii, ma arvan, et sellega on klaar,” ütles Bettina, sulgenud reisijuhi. “Kas läheme nüüd Vatikani?”

Hermann pidi peaaegu suitsu kurku tõmbama: Bettina võis mõnikord esineda kohutavalt rumalate ettepanekutega.

“Narrid mind või? Ma tulin vaatama Roomat, aga mitte paavsti tagumikku.”

Kuid nüüd Bettina vihastas.

“Minu kuuldes palun paavstist mitte lugupidamatult rääkida!” nähvas ta.

Bettina oli tõsine katoliiklane, ja ehkki Hermann teda nende “patuelu” pärast sageli nöökas, seisid kusagil mingid piirid, mida pruut ületada ei suutnud ega võib-olla soovinudki.

“Hüva, kui see isik sulle nii kallis on, käime tema alevikus ära,” soostus Hermann teeseldud suuremeelsusega. “Ainult mitte täna. Ja homme ka mitte, homme läheme Caracalla termidesse. Ülehomme.”

Märtsikuu päike, mis hommikul oli meenutanud pigem kollaseks värvitud jäätükki, hakkas vähehaaval õigustama oma lõunamaa päritolu ja Hermann avas palitunööbid. Ta oli rahul, et just selle aja oli reisiks valinud – Leipzigis oli üleeile sadanud veel lund –, ja rahul, et oli oma tahte läbi surunud ning rongiga teele asunud: kui nad oleksid sõitnud, nagu Veneetsiasse, Bettina autoga, oleks pruut nagunii hakanud iseloomu näitama, seal oli teda käsutatud gondlisse lolli mängima, siin, kes teab, võib-olla isegi paavsti armulauale.

“Ja kuhu me täna läheme?” küsis Bettina leplikumalt.

“Kõigepealt vaatame Foorumil ringi, siis ronime Palatinusele ja otsime üles Septimius Severuse ja Augustuse paleed, ja lõpetame Colosseumil,” otsustas Hermann.

Nad olid juba pööramas Kapitooliumilt alla minevale teele, kui Bettinale äkki meenus, et ta pole teinud ainsatki pilti. Ta otsis vutlarist välja oma kalli Kodaki ja hakkas sättima valgust, säritusaega ja mida kõike veel: Bettinat vaimustas igasugune moodne tehnika. Hermann ootas kannatlikult, kuni pruut toimetab, ning kohendas siis salli, eelnevalt teatanud, et on nõus poseerima ainult ühel tingimusel:

“Kui ükski nendest jõledatest kirikutest fotole ei jää.”

 

 

Teine peatükk

Öö hotellis

 

Lebanud veel mõnda aega Bettina kõrval ja vaadanud silmanurgast, kuidas pruut krussitab tema rinnakarvu, Hermann püstus.

“Lähen oma tuppa.”

Ta oleks tahtnud, et Bettina oleks hakanud teda tagasi hoidma, kuid seda ei juhtunud: preili Wiedling armastas mugavusi ja magada kahekesi ühe teki all talle ei meeldinud.

“Võib-olla soovid kasutada minu vanni?” pakkus Bettina, küllap leevendamaks süümepiinu, et peigmees peab leppima odavama numbritoaga.

“Mulle piisab täiesti kraanikausist.”

“Siis viska mulle palun teine tekk.”

Hermann, juba poolenisti riides, vaatas toas ringi.

“Kus see on?”

“Kapis, ülemisel riiulil.”

Viskama Hermann tekki siiski ei hakanud, vaid viis selle voodi juurde ja isegi laotas üle pruudi. Bettina tema toapoisioskustega paraku rahule ei jäänud, ta tõusis istuli, silus tekki siit ja sealt, siis võttis padja, kloppis seda, pani tagasi päitsisse ning asus otsima mõnusaimat asendit.

“Printsess herneteral,” mõtles Hermann irooniliselt.

Pika vähkremise peale jäi Bettina lõpuks vaikselt lebama, sulges silmad ja tema huultele ilmus õnnis naeratus.

“Aga kes ukse lukku keerab?” küsis Hermann muigega.

Bettina ohkas.

“Kas võti ukse alt läbi ei mahu?” kostis ta uniselt.

Hermann ei hakanud isegi proovima, niigi oli näha, et ei mahu – see oli suur ja massiivne võti, umbes nagu neil Tartus puukuuri ees.

“Siis ei jää midagi üle, peab tõusma,” andis Bettina alla. “Viska mulle palun penuaar.”

Seekord talitas Hermann sõna-sõnalt palvele vastavalt. Roosa siidmantel lendas üle poole toa ja maandus täpselt Bettina näol. Preili Wiedling võpatas ja hüppas voodis istuli.

“Kas niimoodi koheldakse armastatud pruuti?” küsis ta teravalt.

“Kui pruut ei vaevu armastatud peigmeest isegi ukseni saatma…” nähvas Hermann vastu.

Bettina korrigeeris silmapilkselt käitumist, tõmbas penuaari selga, pistis varbad sama värvi roosadesse pehmetesse sussidesse, tippis üle toa Hermanni juurde ja liibus tema vastu.

“Kas sa armastad mind?” küsis ta sosinal.

“Nagu kukk oma lemmikkana,” muheles Hermann, suudles Bettinat otsmikule ja kadus, enne kui talle rusikatega kallale jõuti söösta – need (rusikad) olid küll tillukesed ega teinud palju häda, kuid ta oli väsinud ega viitsinud kembelda.

Tuba polnud kaugel, samal korrusel koridori lõpus nurgasopis, see oli väiksem kui Bettina oma ja ilma mugavusteta, kuid Hermanni see ei häirinud – tema jaoks oli tähtsaim, et ta sai selle eest ise tasuda. Mullu Veneetsias oli ta kuulda võtnud Bettina keelitusi ning lasknud oma numbri kallis võõrastemajas pruudil kinni maksta – vann oli seal küll roosast marmorist, kuid Hermann ei suutnudki sundida end sellesse ronima. Jah, see oli ebavõrdne abielu, mis teda ees ootas, vähemalt esialgu – kuid samas peitus siin ka omamoodi stiimul näidata Bettinale, et ta pole mingi könn, et see on kõigest kehv saatus, mis teda Wiedlingitest majanduslikus mõttes nii palju allapoole on lükanud – sest kui poleks olnud revolutsiooni ja nad oleksid Moskvasse edasi jäänud, oleks ta praegu võib-olla Bettinast jõukamgi.

Toas oli külm, itaallased kütsid kehvasti, püüdsid oma lühikese talve eriliste kuludeta ära kannatada, Hermann riietus lahti ja puges kähku teki alla. Oli vaikne, kuid uni ei tulnud, pea särtsus muljetest. Ta võttis öökapilt suitsupaki, alles oli viimane suits, süütas selle ja kobas tuhatoosi järele, kuid too oli paraku jäänud lauale. Uuesti tõusta ta ei viitsinud – tühi suitsupakk ajas asja ära. Silme eest ujusid läbi Augustuse palee müürid ja Colosseumi hiigelareen – ta ei osanud ette kujutada, et see nii suur on. Ja kui kõrged olid trepiastmed Foorumil – küll pidid roomlased olema pikad ja tugevad mehed; muide, kui otsustada Marcus Aureliuse ratsakuju järele, siis niisugused nad olidki.

Närviliselt koputas ta tuhka pseudo-tuhatoosi. See, mida ta täna oli näinud, seadis kahtluse alla kõik tema varasemad erialased vaated. Kui mannetud olid nüüdisaegsed hooned võrreldes roomlaste ehituskunstiga! Arhitektuur oli kängunud, selles puudus jõud, suursugusus, dünaamilisus. Mis mõtet oli Gropiuse ponnistustel? Lihtsustus ei vii kunagi sihini, pelgalt horisontaal- ja vertikaaljoontega võis ehitada koerakuuti, aga mitte elumaja. Kaar ja sammas, need olid hädavajalikud elemendid, vältimaks monotoonsust. Muidugi, võis veel keerulisemalt – nagu juugendis –, kuid seal varitses oht takerduda detailidesse, muutuda ornamentaalseks, naiselikuks, arhitektuur oli aga meeste amet. Vastupidavus, otstarbekus, ilu – see oli õige valem, ja roomlased olid seda mõistnud.

Fantaasia läks lendu, Hermann hakkas kujutlema, mismoodi ta ehitaks ümber Tartu – kuid sattus kohe raskustesse. Tartu oli liiga väike, sinna ei sobinud jõulised hoogsad jooned, selleks oleks pidanud enne linna laiendama, näiteks rajama teisele poole Emajõge Raekoja platsi peegelduse. Või ehitama Toomemäe idapoolsesse serva suure paekivitrepi, ja selle lõpust – sirge prospekti otse vaksalini. Kuid mida teha puust jaamahoonega?

Tallinn pakkus kujutlusele avaramaid võimalusi. Ervin oli kunagi lapsena öelnud, et Eesti on kõigi võimaluste maa, sest siin pole midagi olemas, kõik tuleb omal luua. Tallinna puhul asi küll päris nii polnud, siin oli kena keskaegne linnasüda, kuid selle, mis teda ümbritses, võis rahumeeli maha lõhkuda, midagi väärtuslikku seal polnud, üksnes haledad puulobudikud, ja rajada asemele moodsa linna, nagu Hausmann seda Pariisis oli teinud. Tähtis oli vaid säilitada stiililist ühtsust, näiteks nii, et uuele linnale vana eeskujul samuti müüri ümber ehitada, muidugi mitte ehtsa, õues oli ikkagi kahekümnes sajand, vaid näiteks elumajade kujul, mille rivist aeg-ajalt mõned kõrgemad – nagu kindlusetornid – esile kerkivad; kahe müüri vahe aga võis täita puiesteede ja parkidega. Jäi üle otsustada, kumba planeeringut kasutada, kas Hippodamose oma või…

Ta ei märganud, kui oli tukastanud, ja ärkas kõrvetava valu peale – põlev sigarett oli sõrmede vahelt välja libisenud. Röögatuse saatel hüppas ta istuli ja hakkas paaniliselt mööda aset suitsu taga otsima, leides selle lõpuks hoopis põrandalt – küllap oli esimese järsu liigutusega selle sinna paisanud. Värisevate näppudega toppis ta koni tühja suitsupakki ja muljus selle känkrasse, et ükski säde välja ei lipsaks. Süda tagus – nii oleks võinud surmagi saada.

Röögatust oli kuuldud, koridori pidi lähenesid tõtlikud sammud, kõlas koputus.

“Signore Buridano!”

Itaallastel oli veider komme, nagu lätlastel, väänata võõraid nimesid oma liistu järgi, politsei registreerimislehelegi oli kirjutatud: Ermanno Buridano.

Hermann läks paljajalu ukse juurde ja praotas seda. Koridoris seisis portjee ja uuris teda valvsa pilguga: mida tundmatu riigi kodanik kisab keset ööd? Hermanni Eesti pass ajas itaallasi segadusse, kõik silmitsesid teda kahtlustavalt ja rahunesid alles siis, kui ta neile Saksamaa elamisloa templit näitas.

Saksa keelt portjee ei osanud, aga prantsuse keelt natuke küll, Hermann vabandas ja valetas, et oli näinud halba und.

Kui portjee oli lahkunud, sulges ta ukse, puges tagasi sängi ja uinus, isegi püüdmata meenutada, millest ta ennist oli mõelnud.

 

 

Kolmas peatükk

Quo vadis?

 

Hermann oli just õngitsenud taskust märkmiku, et jäädvustada Caracalla termide kontuure, kui põõsastikust puges välja keegi habetunud räbalais meeskodanik, astus tõtlikul sammul lähemale ja sirutas käe nende poole, lisades sellele niigi selgele žestile paar sõna itaalia keeles.

Bettina võttis küll sisse tõrjuva hoiaku, kuid Hermannil hakkas mehest kahju, ta otsis välja rahakoti ja poetas kerjuse peopessa mõned mündid. Too kummardas mitu korda, tänas ülevoolavalt: “Grazie, signore! Mille grazie!” ja kadus sama märkamatult, kui oli ilmunudki.

“Lähme siit ära!” hakkas Bettina nõudma. “Ma kardan! Mind hoiatati, et siin võib röövlite otsa sattuda.”

“Keset päeva?” ühmas Hermann sarkastiliselt.

Bettina vakatas, kuid kogu selle aja, mis Hermannil kulus joonistamisele, vaatas ta pelglikult ringi.

Päris tüli tõusis, kui Hermann ei kavatsenudki piirduda müüride välisilme uurimisega, vaid rühkis edasi sinna, kus vanasti olid asunud kaldaarium ja frigidaarium.

“Meil on isegi nii vähe aega, kas sa tõesti kavatsed pool päeva mingi sauna varemeid vahtida?”

“Sellesse sauna, muide, mahtus korraga kuusteist tuhat inimest,” urises Hermann juba üpris kurjalt. “Ja see oli kaunistatud marmoriga. Kas sa tead mõnda praegust riigimeest, kes oma rahva eest niimoodi hoolitseks?”

“Hitler lubas, et tema hakkab.”

“Hitler? Esialgu tegeleb ta ehitamise asemel põletamisega.”

Bettina isa oli veendunud, et Reichstagi laskis süüdata Hitler ise, ja Hermann jagas tema seisukohta. Üldse oli ängistav mõelda, et mehike, keda tema oli pidanud – ja pidas tänase päevani – vaimuhaigeks, on saanud Saksamaa kantsleriks; kuid nii see oli, ja faktiga pidi leppima. “Enam mul Maierile märkusi teha ei tasu,” mõtles Hermann kibedusega – Maier oli üks tema müürsepp, natsionaalsotsialistliku partei liige, kes käitus proletaarlase kohta ülearu jultunult. Ta polnud halb töömees, kuid tahtis kõike teha omamoodi ega sallinud, kui teda manitseti. Korra, viimase valimiskampaania ajal oli neil raksatanud õige suur tüli, Maier oli ehitusplatsi ümbritseva plangu Hitleri lõustasid täis kleepinud, ja Hermann oli käskinud need maha kiskuda. “Millega?” oli Maier küsinud. – “Küüntega,” oli Hermann lahkelt soovitanud.

Bettina vakatas taas, seekord rahuldatult: pruutki ei sallinud Hitlerit, jõukale inimesele tüüpiliselt ta kartis, et uus ja mõistetamatu võim võib tema heaolu rikkuda.

Joonistanud veel mõned detailid, sulges Hermann kahjutundega märkmiku: see ehitis oli tema arvates rohkem väärt kui kogu uusaja arhitektuur.

“Siin kusagil peaks olema Scipioni hauakamber,” ütles Bettina, kui nad olid jõudnud tagasi piiniaalleele.

Scipioni hauakamber, siis Scipioni hauakamber, mõtles Hermann malbelt. Ilm oli veel soojem kui eile ja ta kiitis end, et oli julgenud mantli koju jätta: hommikul võõrastemajast väljudes oli küll veidi kõhe olnud, kuid praegu see-eest tundis ta end mõnusasti.

Scipioni hauakambrit nad üles ei leidnudki, see oli ära kadunud kuhugi saatkonnavillade vahele ja ükski teeviit selle olemasolu ei kinnitanud. Marssinud tükk maad piki Aurelianuse müüri, jõudsid nad välja Drususe võidukaareni.

“Poleks Drusus hobuse seljast maha kukkunud ja surma saanud, oleks Rooma riik äkki veel tänagi alles,” fantaseeris Hermann.

Bettina oli taas pugenud ninapidi reisijuhti.

“Kusagilt siit peaks minema Via Appia,” ütles ta.

“Küllap toosama ongi,” nentis Hermann, osutades kitsale tänavale, mis suundus linnast välja. Tänav oli kaetud kivisillutisega, mille teekäijate jalad ja hobusekabjad olid sajandite vältel lihvinud peegelsiledaks.

“Õige,” noogutas Bettina. “Kas läheme?”

“Kuhu? Capuasse?” ironiseeris Hermann.

“Miks just Capuasse? Ma tahan katakombe näha.”

Hermann lõi kõhklema: katakombid ei huvitanud teda sootuks, kuid ta ei tahtnud kõiges pruudile vastu rääkida.

“Kas Cecilia Metella mausoleum asub ka sealkandis?” küsis ta.

Bettina uuris reisijuhti.

“Jaa, just püha Sebastiani katakombi kõrval.”

Teekond oli pikk ja igav, mõlemat kätt varjas vaadet kõrge kivimüür, mille taha olid peitunud jõukate suurmaaomanike villad. Peagi selgus, et reisijuhi autor on vahemaadega üpris vabalt ümber käinud: kaardi järgi oleksid nad pidanud ammu kohal olema, aga eespool ei paistnud ikka veel midagi, mida võinuks pidada mausoleumiks või katakombideks.

“Äkki keerame tagasi?” pakkus Hermann.

Bettina plahvatas.

“Muidugi, mööda oma varemeid võid sa hulkuda tundide kaupa, aga kui mina tahan ükskord vaadata midagi, mis mind huvitab, hakkad kohe tõrkuma.”

Hermann muutus nõutuks: seni polnud jalg end Roomas üldse tunda andnud, vaat mida tähendab soe kliima, kuid see rännakmarss oli talle liiast. Ent parata polnud midagi, kui ta jätkab pealekäimist, annab ta pruudile tulevaseks eluks kätte kõva trumbi: mõtle, kui suuremeelne ma olin, abiellusin invaliidiga.

Bettinalgi polnud lihtne: nagu kohane peenele daamile olid tema jalavarjudel all kõrged kontsad, mis igal sammul Via Appia sillutisevahedesse takerdusid. Ka mantlit polnud Bettina söandanud koju jätta ja ehkki oligi nööbid lahti teinud, punetas ta näost nagu granaatõun.

“Sul on ju omal raske,” ütles Hermann kaastundlikult.

Bettina ajas pea uhkelt püsti.

“Mis sellest? Jeesus Kristusel oli veel raskem, kui ta Kolgatale läks. Ja ega Peetruselgi kerge olnud, ta teadis, et kui ta Roomast ei põgene, ta tapetakse, aga ikkagi jäi siia. Võib-olla, et just kusagil selles kohas nad kohtusidki.”

“Kes?”

“Kuidas kes? Jeesus ja Peetrus muidugi. Kas sa ei mäleta, kuidas Peetrus Via Appiat pidi linnast lahkudes nägi Jeesust, kes küsis temalt: “Quo vadis?”

“Minu arust oli Jeesus selleks ajaks ammu surnud.”

“Kuidas sa ei mõista: see oli ilmutus.”

“Ah ilmutus…”

Nad lonkisid mõnda aega vaikides, siis lausus Hermann:

“Ja ikkagi ma ei suuda mõista, miks sina ja üldse pool maailma ei tule kuidagi toime ilma nende kahe juudita.”

“Millise kahe juudita?”

“Jeesuse ja Peetruseta. Nad olid ju mõlemad juudid, ja ülejäänud apostlid olid samuti juudid. Miks te oma elu ei taha elada, miks te kogu aeg nende poole koogutate?”

“Nüüd sa räägid täpselt nagu Hitler,” solvus Bettina.

“Kaugel sellest. Erinevalt Hitlerist pole mul juutide vastu mitte kõige vähimatki. Noh, võib-olla nad peavad end natuke targemaks, kui tegelikult on – aga lollid pole nad tõesti. Kuid miks on meil tarvis kummardada nende pühakuid, seda ma ei mõista.”

“Sellepärast, et need pühakud näitasid maailmale kätte tee, kuidas elada. Enne neid uppus Rooma riik kõlblusetusse ja vihavaenu, aga nemad ütlesid – armasta oma ligimest.”

“Oled sa enda ümber palju seda ligimesearmastust näinud?”

“Ei ole. Kuid tähtis polegi see, mis meid tegelikult ümbritseb, vaid ideaal, mille poole pürgida.”

Hermann mõtles natuke.

“Minu arust pole selline valimatu armastus küll mingi ideaal. Miks ma peaksin armastama iga lurjust ja mõrtsukat? Piisab täiesti, kui ma armastan oma lähedasi – isa, ema, vendi-õdesid. Ja naist.”

Bettina ei vastanud.

Kui nad lõpuks katakombideni jõudsid, vedas Bettina vaevu jalgu järel. Mantli oli ta ammu seljast võtnud (Hermann oli selle oma käevarrele visanud), aga sellest hoolimata oli tema pluusiesine higist märg. Ka Hermann tundis, et veel natuke, ja tema jalg lihtsalt ütleb üles; sellest hoolimata püüdis ta säilitada muretut olekut, vilistades vaikselt mustlaskoori Trubaduurist.

“Kas sa minuga kaasa ei tule?” küsis Bettina nutuselt.

“Kuhu? Katakombi? Ei tule.”

Nad läksid lahku, Bettina komberdas katakombidesse viiva jalgvärava poole, Hermann aga, otsekui saanud uut jõudu mõttest, et ta vastu pidas, jalutas veel veidi maad edasi, tohutut malevankrit meenutava mausoleumini.

Kohale jõudnud, tegi ta ühe suitsu, mõtiskles selle üle, kui tugev pidi olema armastus, mille mälestuseks niisugune gigantne ehitis püstitati, murdis siis teeveeres kasvavalt mimoosilt paar oksa ja naasis.

Õige pea saabus ka Bettina.

“Kas oli huvitav?” uudishimutses Hermann leebe irooniaga.

“Jaa, väga, seal oli üks Bernini skulptuur, õigemini küll mitte päris tema oma, vaid tema kavandi järgi tehtud…,” hakkas Bettina vaprasti seletama, kuid puhkes äkki valjusti nutma.

“Hermann, vaata!” ütles ta ja tõmbas ühe jala kingast – kand suisa veritses.

Hermann lohutas pruuti nagu oskas, embas ja suudles teda ning torkas lõpuks nina alla mimoosikimbu. See tõi Bettina näole isegi naeratuse, mis, tõsi, oli mureliku varjundiga.

“Kuidas me tagasi saame?”

Neil vedas: eemalt hakkas paistma üks auto, mis lähemale jõudes osutus taksoks. Katakombide ees masin peatus ja sellest ronisid välja neli nunna.

“Mina maksan,” ütles Bettina, kui nad kabiini pugesid.

“Maksa pealegi,” lubas Hermann suuremeelselt.

 

  

 

 

 

Neljas peatükk

Viimane roomlane

 

“Kui halvasti on konstrueeritud inimene?” mõtles Mussolini Fru-Fru seljast maha hüpates. “Miks ta peab üldse sööma, miks ta ei võiks elada ainult õhust ja veest? Ja kui tõesti pole võimalik ilma toiduta hakkama saada, siis miks ei võinud valmistada seedetrakti vastupidavamast materjalist?” Oli naeruväärne, et sellist käpardlikku väljamõeldist kõrgema jõu saavutuseks loeti – pigem võinuks seda nimetada läbikukkumiseks. “Istuge, Jumal. Teie hinne on ebarahuldav. Olete jäetud pärast tundi ja üldse aastat kordama. Kui see teie isale ei meeldi, võib ta teid koolist ära võtta.” Ta naeris homeeriliselt, kujutledes, kuidas Issand Jumal häbiga Universumist minema aetakse. Oleks alles lops vanale Piusele!

Ikka veel heas tujus, andis ta hobuse Brunole üle, et poeg selle talli toimetaks, ja kiirustas majja. Villa Torlonia trepp kaikus saabaste all, kui ta üles teisele korrusele tõusis. Rachele ja Vittorio istusid juba lauas, Romano alles magas. Heameelega mõtles ta lastele – tema, sepa poeg, oli oma tööga igatahes Jumalast paremini toime tulnud, poisid olid tublid, tüdrukud ilusad, eriti Edda.

“Mis sulle nalja teeb?” küsis Rachele puljongikaussi tema ette asetades.

“Galeazzo ütles eile, et Starace kavatseb nimetada Mont Blanci ümber Mont Mussoliniks? Kas pole lõbus?” improviseeris Mussolini kähku – ta ei tahtnud Rachelet oma jumalavallatutesse mõtetese pühendada, naine poleks neid heaks kiitnud.

“Kas ta liiale ei lähe?” kahtles Rachele. “Juba see uus ajaarvamine ei meeldi paljudele, aedniku naine kurtis eile, kuidas tohib niimoodi vaese Jeesusega ümber käia, kas sellest veel vähe oli, et ta risti löödi?”

“Igal normaalsel rahval on oma kalender,” selgitas Mussolini heatahtlikult. “Juutidel on, ja hiinlastel, ja isegi türklastel. Miks meie, itaallased, peame neist halvemad olema? Me seisame uue ajastu hakul, ja me peame selle ajastu kuidagi märgistama.”

“Jah, aga inimesed olid harjunud,” vaidles Rachele abitult vastu. “Hakkavad veel naerma.”

“Kes hakkab naerma? Camicie nere? Popolo di Roma?[9] Nad oleksid õnnelikud, kui London nimetataks ümber San Benitoks ja Pariis…”

Tal ei välgatanud kohe, mis võiks olla Pariisi uus nimi, kuid Vittorio tuli talle appi:

“San Mussolinoks.”

“Bravo, Vittorio!” naeris “Mussolino” täiest kõrist ja otsis taskust stopperi. “Silenzio! Isa alustab hommikueinet!”

Vittorio ja vahepeal lauda jõudnud Bruno tardusid, Rachele naeratas nukralt – kõik teadsid, missugust piina talle iga söömaaeg, või õigemini sellele järgnev, valmistab. Oli see kellegi elu – ei prosciutto’t ega salami’t, mozzarella’t ega gorgonzola’t, gelato’st ja tiramisu’st rääkimata – ainult puljong pastaga, natuke juur- ja puuvilja; kõik. Kuid välja ei tohtinud midagi näidata, poisid pidid õppima, mismoodi käitub tõeline mees, mismoodi ta talub valu, naeratus huulil – selleks see teater.

“Tähelepanu! Valmis olla! Läks!”

Ta pani stopperi käima, kahmas puljongitassi ja tühjendas selle ainsa hingetõmbega. Edasi spinat – missugune jälkus!

Brava, Rachele, spinat on oivaline!”

Sekundiosuti lippas, rohelisi väänkasve meenutav spinatihunnik kahanes. Poegade vaimustatud ja naise murelik pilk jälgisid, kuidas ta kangelaslikult kühveldab suhu seda, mis veerand tunni pärast teda seespoolt järama hakkab. Frugoni ütles: närvid. Võib-olla, et professoril oli õigus, sest kõige raskem atakk oli teda tabanud – millal? Õige, pärast Matteotti tapmist, siis oli ta kuu aega voodis piinelnud. Tema polnud sellist käsku andnud, ta polnud isegi vihjanud, et Matteotti hakkab ära tüütama, aga ikkagi kirjutati see mõrv tema arvele. Muidugi, mustsärklaste töö see oli, polnud kahtlust – kuid kas tema sai vastutada iga üliagara tolvani eest?

Jah, aga mis sellest, kui need olidki närvid? Mida ta sai selle vastu teha? Astuda tagasi? See oli täiesti võimatu, isegi, kui ta oleks seda tahtnud. Sest mis saab siis Itaaliast? Tema oli see, kes oli selle maa muutnud õitsvaks aiaks, kuivatanud sood, rajanud autoteed, ehitanud haiglaid ja koolimaju, purustanud maffia, sundinud rongid reisiplaanist minutilise täpsusega kinni pidama ning kinkinud Rooma linnale tagasi osakesegi tema kunagisest ilust – kas suudab keegi jätkata tema loomingut?

“Stopp! Aeg on täis!”

Ta lükkas peaaegu tühja taldriku uhke žestiga eemale.

“Kas nägite, poisid? Kolm minutit hommikueineks, ja mitte sekunditki rohkem. Elus ei tohi kaotada ainsatki hetke.”

Kohv oli talle samuti keelatud, ta tõusis hoogsalt, suudles Rachelet põsele, patsutas Vittoriot ja Brunot õlale ja kiirustas õue, kus juba ootas auto.

 

Varsti pärast Via Nomentanat laskis ta pöörata vasakule: talle ei meeldinud sõita Quirinalet pidi, kus ta oleks pidanud mööduma “kasutu kodaniku” eluasemest. Vittorio Emmanuele oli küll piisavalt mõistlik eelistamaks mündikogumist poliitilistele intriigidele, kuid see oli ka enam-vähem kõik, mida tema kiituseks võis öelda: Mussolinit kuningas ei sallinud, ja tuli tunnistada, et antipaatia oli vastastikune. Miks pidi ta, küll formaalselt, kooskõlastama ühe olematu isiksusega oma otsuseid? Kaks korda nädalas tuli kõik muud, tähtsamad toimetused edasi lükata, et ilmuda Quirinalesse selle muidusööja palge ette – milleks? Kuidas prantslased ja sakslased said ilma monarhita elada, ja nemad, itaallased, ei saanud? Nii et kui Starace andis ajalehtedele korralduse kirjutada Duce suure tähega ja regno[10] – väikesega, (mis kuningat muidugi hirmsasti ärritas), oli Mussolini selle peale üksnes naeru kõhistanud.

Via Nazionalet pidi alla sõites meeleolu paranes: valuhoog oli möödas, see polnudki täna kuigi tugev olnud, viimanegi kripeldus kadus aga siis, kui ta nägi oma portreede ja loosungitega “Duce a moi!”[11] kaunistatud tänavat. Inimesi oli siin praegu, varahommikul, vähe, kuid paar kojameest võtsid tema autot nähes sisse valveseisangu ja üks isegi viipas tervituseks harjaga. Mussolini teadis, et see polnud silmakirjatsemine, rahvas armastas teda tõeliselt, armastas nagu sõpra, venda ja isa – ja miks nad ei pidanudki armastama, kas ta polnud nende jaoks vähe teinud, ükski korporatsioon ei tohtinud ilma tema nõusolekuta hindu tõsta, ta maksis korralikku pensioni ja töötu abiraha. See kõik oli tema jaoks loomulik, ta oli ju sepa poeg, kogu vahe oli vaid selles, et isa oli rautanud hobuseid, tema aga tagus kodumaast monumenti, imetluseks tulevastele põlvedele.

Päike paistis, pangahoone ees kasvasid palmid, pööre paremale, siis pööre vasakule, väike ring ümber Piazza Venezia – autojuht teadis, et Mussolini tahab igal hommikul oma silmaga kasvõi eemalt näha, kuidas edenevad väljakaevamistööd imperaatorite foorumil, ning oligi Palazzo.

Mustasärklased tervitasid teda d’Annunzio žestiga – kas Gabriele raamatuid keegi saja aasta pärast lugema hakkab, oli kahtlane, kuid käetõstega oli ta end ajalukku kirjutanud, isegi Hitler, väike plagiaator, oli selle üle võtnud.

Sala del Mappamondo’sse jõudnud, sööstis Mussolini ahnelt ajalehtede kallale. Esimesena haaras ta American Universal Service Press’i – kas tema artikkel on ilmunud? Seal see oligi, nagu ikka, kõige silmapaistvamal kohal.

Mussolini luges artikli aeglaselt läbi, tema inglise keel polnud küll nii hea kui prantsuse või saksa, kuid igatahes piisav selleks, et mõista, mida ta ise oli kirjutanud.

Lõpetanud, lükkas ta ajalehe rahuldustundega kõrvale. Ükskõik milles, aga rumaluses ei saanud keegi teda süüdistada. Kas polnud ta võimuletulekust saadik püüdnud kogu maailmale selgeks teha, et Versailles’ lepingu tingimused on ebaõiglased, et ei tohi alandada Saksamaad, suruda teda põlvili vaesusesse? Aga eks katsu veenda egoistlikke prantslasi milleski, mis nende rantjeerahu võiks häirida. Tühine, haletsusväärne rahvas, väikepoodnikud.

Ja millega see väiklane poliitika oli lõppenud? Tal oli, nagu alati, õigus olnud: Berliinis haarasid võimu need, kes kandsid südames kättemaksuviha. Kas võis see vuntsidega tolvan, kes end tema, Mussolini, õpilaseks pidas, Euroopale ohtlikuks muutuda? Muidugi võis, sest tema taga seisis suur Saksamaa, suur muidugi mitte kultuurilt, vaid rahvaarvult; aga just see oligi oluline. Vandaalidki olid tulnud põhjast, esmalt Skandinaaviast Doonau äärde, siis Doonau äärest Tiberini, nii võis juhtuda nüüdki – sest tänane Saksamaa polnud enam Bismarcki jõukas ja enesega rahulolev õlleimpeerium, see oli laostunud maa, sama vaene nagu Itaalia kümme aastat tagasi, enne tema, Mussolino ajastu algust. Vaesus kätkeb endas alati ohtu – aga kas inglased ja prantslased seda taipasid? Parlamentaarne riigikord oli röövinud nendelt rahvastelt viimasedki mõtlemise riismed – sest mõtlemiseks on tarvis isiksusi, parlamentarism aga soosis keskpärasust.

Tema oli paremas olukorras, temal polnud tarvis karta rahvasaadikute hüsteeriat – vaat milleks oli hea parteide keelustamise seadus.

Talle olid alatiseks meelde jäänud Chamberlaini sõnad: “Peaasi, et meie, kotkad, omavahel kokkuleppele jõuame, küll väiksemad linnud lendavad meile järele.” Seda võis tõlgendada kui suurmeeste ühtsust, aga ka – kui suurriikide oma. Neli neid Euroopas oli – Itaalia, Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa, ja nendevaheline leping olnuks ainus, mis taganuks rahu.

Sellise pakti projekt oli tal valmis, eile oli ta andnud selle ümber trükkida, täna oli vaja teha viimased täpsustused.

Ta helistas kella, ja kui Navarra sisenes, tegi vastava käeliigutuse: karjuda üle saali oli väsitav, seepärast oli ta töötanud välja žestide keele.

Navarra lahkus, ja tuli kohe tagasi, kaust käes. Kolmkümmend meetrit lahutas teda kirjutuslauast, ja kogu selle aja, kui kõlasid sammud, mõtles Mussolini, nagu alati ootushetkedel, Arnaldole. Kui mõistetamatu oli elu? Tema enda kerest oli välja kistud nelikümmend mürsukildu, kolme nädala jooksul, kaks operatsiooni päevas, talle oli tehtud neli atentaati, riivatud isegi tema ninajuurt, aga sellest hoolimata istus ta siin ja juhtis riiki, seevastu vend, heasüdamlik tagasihoidlik Arnaldo, tema, donnaluomo[12], ainus sõber, oli juba terve aasta surnud.

Sekretär pani projekti lauale ja teatas, et esimesed külastajad on saabunud.

“Kes seal on?”

“Ruggero.”

“Las tuleb sisse.”

Ta oli ise käskinud Ruggero Addis Abebast kohale kutsuda – aeg oli küps, kauem ei tohtinud viivitada. Esimesest valitsemispäevast peale polnud ta muule mõelnud kui impeeriumi taastamisele, ainult kohe polnud see võimalik, esmalt oli vaja riik jalule aidata. Nüüd oli see eesmärk saavutatud, ning võis julgelt asuda järgmise kallale.

Ruggero sisenes, tervitas teda natuke kohmakalt – sõjaväelased polnudki d’Annunzio žestiga päriselt ära harjunud. Mussolini ei kiirustanud, laskis Ruggerol natuke praadida, teeskles, et loeb projekti. Lõpuks tõstis ta pea, märkas justkui alles nüüd sõjaväeatašeed ja hüppas joviaalselt laua tagant püsti:

“Oo, Vittorio! Neegrinaiste lemmik!”

Ruggero kohmetus – just seda oli Mussolini taotlenudki. Ta surus atašee istuma ja hakkas ise tema ees teatraalselt edasi-tagasi käima, rööbiti oma plaani tutvustades.

“Mõistad, Vittorio, pole suurriiki ilma asumaadeta. Maakera on jaotatud ebaõiglaselt, inglased ja prantslased on kõik magusad suutäied endale kahmanud, meie sakslastega oleme aga kuival. See on täiesti ebavõrdne ja ülekohtune olukord. Nemad kaks on justkui härrasriigid, meie aga – proletariaat. Kauem ma seda taluda ei kavatse, Itaalia peab naasma suurriikide perre.”

Ta jutustas Ruggerole viimase aja majanduslikest edusammudest, kiitis lennuväge, lisades, et ta pole selles küsimuses küll ehk õige erapooletum hindaja, sest üks tema kuuest ministriportfellist on just lennundusministri oma, kuid et peaministrina võib ta oma alluvaga siiski rahule jääda (Ruggero naeris sunnitult), ning asus siis põhiteema – Abessiinia vallutamise juurde.

Ruggero läks kohe higiseks, oli näha, et see mõte ei meeldi talle, kuid vastu vaidlema ei hakanud, ei jätkunud julgust.

“Ja niisuguste meestega pean ma impeeriumi rajama!” mõtles Mussolini ängistusega. “Isegi Michelangelole oli tarvis marmorit, et midagi voolida, aga mida võib voolida sellistest argpüksidest? Heal juhul Laokooni rühma.”

Kui ta küsis Ruggero arvamust oma plaani kohta, hakkas too teeseldud vaimustusega seda ülistama.

“Kas mingeid takistusi, raskusi võib ette tulla?” küsis Mussolini.

“Ei, ei!” Mitu korda neelatanud, pigistas Ruggero lõpuks kõrisõlmest: “Kui, siis kliima. Ja Haile Selassie.”

“On ta tõesti neegrite seas nii populaarne?” tundis Mussolini huvi.

“On küll,” noogutas Ruggero kramplikult pead.

“Ja pole ühtki hõimupealikut, kellel oleks temaga kana kitkuda?”

“Neid ikka leidub.”

“Näed siis!”

Ja kui Ruggero ei taibanud, mida ta öelda tahtis, selgitas seda ning saatis atašee kassasse hõimupealikute äraostmiseks eraldatud raha välja võtma.

 

Pärast neljakümne kolmandat audientsi andis Mussolini sekretärile märku: “Basta!” Nelikpakti projekti oli ta jõudnud kohtumiste vahepeal ära toimetada ja ümbertrükkimisele saata, pealelõunaks oli kutsutud Prantsuse saadik, kellele ta tahtis teksti esimesena üle anda. Nüüd oli paras aeg tutvuda Renzetti kirjaga; Mussolini oli märganud seda kohe hommikul laua taha istudes, kuid jätnud meelega veidi hilisemaks, kui esimene külastajatevool on möödas ning on aega keskenduda – Renzetti oli tema usaldusmees Saksamaal ja tema läkitustesse suhtus Mussolini erilise tähelepanuga: Renzetti oli ainsana ennustanud Hitleri võitu valimistel.

Seekord kirjutas Renzetti, et Hitleril on kavas järgida Mussolini eeskuju: juba lähipäevil, äkki lausa homme (see tähendab, täna, märkis Mussolini automaatselt) võib kantsler küsida Reichstagilt erakorralisi volitusi. Et asi sinnapoole liigub, oli Mussolinile selge kohe pärast Reichstagi süütamist – sest milleks muidu säherdune operett? Mis edasi pidi juhtuma, polnud ka raske aimata: teiste parteide keelustamine, võimu koondamine natsionaalsotsialistide kätte, laialdane avalike tööde programm võitluseks tööpuudusega, sildade ja autoteede ehitamine ja nii edasi. Kõik viitas sellele, et Mussolini võib rahuldust tunda: tema ideed hakkasid vallutama maailma. Kas polnud Churchillgi öelnud: “Kui ma oleksin itaallane, tõmbaksin selga musta särgi.”

Kuid kas suudavad sakslased, metsik rahvas, fašismi põhimõtteid nii ellu viia, et nad neid ei kompromiteeri? See oli kahtlane. Kogu natsionaalsotsialism – see oli otsekui keskaegsest eeposest väljakaranud muinasgermaani hõimu mäss. Sakslastel puudus maitse, ja maitse oli Mussolini arvates hädavajalik igas eluvallas. Kas saab usaldada meest, kelle lemmikhelilooja on Wagner?

Muidugi, suurmehed võisid teinekord väljakujunenud maitsele kindagi heita – nagu tema, Mussolini, kui ta fraki juurde kedrid jalga tõmbas: nimme selleks, et kodanlasi natuke ärritada. Kuid Hitleril huumorimeel puudus, ta pidas tõemeeli nordilist rassi teistest kõrgemaks – kui nii, siis pidanuks maakera kõige edenenum rahvas elama Lapimaal.

Ja see antisemitism… Mussolini ei saanud teisiti, kui ühmatas põlglikult: on alles paranoik. Küllap põdesid sakslased juutide suhtes alaväärsuskompleksi – kompleksi, mis roomlaste järeltulijatel loomulikult puudus.

Oli ainult üks lootus – harida Hitlerit. Õnneks suhtus Hitler Mussolinisse nagu gurusse, oli isegi mõned aastad tagasi palunud tema fotot koos autogrammiga. Mussolini oli sellest loomulikult keeldunud, mis, inimhinge sügavusi tundes, pidi tähendama, et Hitleri austus tema vastu kasvas veelgi.

Ta võttis sulepea ja kirjutas Renzettile kirja, milles palus, et too hoiataks Hitlerit: antisemitismiga kaugele ei jõua, see pöörab Saksamaa vastu nii ülemaailmse plutokraatia kui ka kohalikud kristlased.

Lõpetanud läkituse, luges ta selle veel kord läbi ning jäi rahule: tema stiil polnud riigivalitsemistöö tõttu kannatanud, ta kirjutas endiselt pikkade kaunite perioodidega. Polnud imestada, et enamik maakera poliitikuid tema mõtetesse nii lugupidavalt suhtus. Ehk saabub kord päev, kui Inglismaalgi tuleb võimule fašism?

Ta pani kirja ümbrikusse, helistas, ja kui Navarra ukse avas, viipas, et on järgmise külastaja vastuvõtuks valmis.

 

Pärast lõunasööki algasid valud kõhus, Mussolini istus sügavamale leentooli, tõstis jalad üles, kõverdas põlved ja surus need vastu kõhtu, kuid miski ei aidanud. “Võib-olla nad valetavad mulle ja see on ikkagi vähk?” mõtles ta, kuid vihastas kohe enda peale selle üürikese nõrkusehoo pärast. Roomlane ei karda valu ega surma, roomlane tervitab mõlemat püstipäi ja naerulsui. “Kuule, sina, vastik krabi, mida sa krõhvitsed seal?” hakkas ta narrima oma hirmutekitajat ja torkas näpu sellesse kohta, kus valutas. “Säh, võta sõrmest kinni, ma tirin su välja ja keedan ära!” Surma pärast polnud üldse mõtet muretseda, nagunii surevad kõik, nii Hitler kui Franco, Chamberlain kui Stalin – kui millegi pärast muretseda tasus, siis oli see surematus.

Veerand tunni pärast valu vaigenes, jäi üksnes nõrk foon, millele oli targem mitte tähelepanu osutada. Mussolini tahtis juba tööd jätkata, kui talle äkki meenus Claretta. Tüdruku rohelised silmad viirastusid talle sageli, Claretta oli otsekui selle abstraktse armastuse, mida tema vastu tundis popolo di Roma, maine kehastus. Nende esimese kohtumise aegu rannas oli tüdruk lausa värisenud, Mussolini oli temalt veel küsinud, kas tal on külm, kuid tüdruk oli ausalt vastanud, et selle värina põhjuseks on tema, Duce.

Ta võttis toru ja laskis end ühendada Petaccide korteriga. Claretta oli kodus, Mussolinile näis mõnikord, et tüdruk ei käigi väljas, kartes mööda lasta hetke, kui heliseb telefon ja teda Palazzo Veneziasse kutsutakse.

Kolmveerand tundi hiljem seisis Claretta juba tema kõrval nikerdustega akna all, vaatega siseõuele. Neiu mustad juuksed olid kenasti lõigatud ja kammitud ja tema rohelised silmad helkisid nagu kassil.

“Kas see on tõsi, Duce, et te peatasite ainuüksi pilgu jõuga laavavoo?”

Mussolini muigas: jah, paar aastat tagasi oli ta käinud vaatamas vulkaanipurset, ja too oli lakanud tema silme all; ajakirjanikud olid seda serveerinud kui tema üleloomuliku vaimujõu saavutust, mis oli muidugi liialdus; kuid Mussolinile meeldis mõelda, et ehk on tema pilgus tõesti midagi magneetilist.

“Claretta, ega te ometi usu, mida kirjutavad ajalehed?”

Tüdruk punastas selle heasüdamliku nööke peale, ja Mussolini jätkas:

“See pole muidugi tõsi, kuid tunnistan sulle (ta läks otsekui iseenesest üle “sinale”), mõnikord on mul tõsiselt kahju, et mul puuduvad sellised võimed. Me peaksime olema oma suurte eelkäijate roomlaste väärilised, aga kas me oleme seda? Kuhu on kadunud roomlase vaprus, surmakartmatus? Ma näen enda ümber ainult bevitore’sid ja buongustaio’sid[13]. Itaallased on muutunud nõrgaks, nad on mandunud, sattunud naudingute hüpnoosi alla. Me peame sellest üle saama, peame üles ehitama uue Itaalia, mehiste meeste ja naiselike naiste maa. Üliinimene – see on eesmärk, mille poole ma püüdlen.”

Claretta kuulas nagu võlutult, tema näolt peegeldus selline vaimustus, et Mussolini tõemeeli tundis end kõikvõimsana. Ta kõneles veel natuke aega, luges tüdrukule peast ette ühe Carducci oodi ja saatis ta siis minema – viisteist minutit, aeg, mille ta selle kohtumise jaoks oli endale määranud oli, sai täis.

“Järgmine kord võtan teda,” mõtles Mussolini laua taha istudes.

Ta töötas pimedani, ja veel hulk aega pärast seda, ning jõudis villa Torloniasse alles kell üks öösel.

 

Viies peatükk

Lateraani rahu

 

Niipea, kui nad olid jõudnud Püha Peetruse väljakule, hakkas Bettina ohhetama ja ahhetama ning nõudis, et Hermann jagaks tema vaimustust. Bettinale meeldis kõik: nii kirik ise kui Bernini sammastik ja eriti muidugi Michelangelo kuppel. Huvitav, mõtles Hermann, kui pruut ei teaks, kes kupli autor on, kas ta seda siis ka samavõrd kiidaks? Ehkki, kui arvestada, et Bettina oli katoliiklane, pidi usutunnistuse peatempel talle igal juhul aukartust sisendama.

Hermanni ennast jättis vaatepilt ükskõikseks. Võib-olla, kui nad oleksid siia tulnud kohe esimesel Rooma päeval, oleks temagi hinges midagi liigahtanud, kuid nüüd enam mitte. Tekkis tahtmine norida kõige, nii kiriku enda kui sammastiku kallal, üks oli tema arust liiga kohmakas, teine liiga pompöösne…

“Vaata, kuidas katedraali kolmas korrus kahe esimese rütmist välja langeb,” seletas ta pruudile, “mäletad Pariisi, kui palju Mansard’i katusekorrused sellest elegantsemad olid.”

“Sa kritiseerid meelega, et mulle tuska valmistada,” plahvatas Bettina. “Eputad oma julgusega, kuidas sinu jaoks pole midagi püha ja sa oled alati valmis teotama jumalat.”

Nüüd vihastas Hermanngi.

“Mitte midagi ma ei eputa, mul on lihtsalt vastik vaadata, kuidas sa oma kristlikus orjameelsuses ülistad varaste, röövlite ja vandaalide kätetööd.”

“Mida sa nimetad varaste, röövlite ja vandaalide kätetööks?” ei taibanud Bettina.

“Kuidas: mida? Seda, mida me praegu vahime, ja kõiki teisi kirikuid üle kogu Rooma. Mis sa arvad, kust nende ehitamiseks marmorit võeti? Rööviti kokku, Foorumilt ja mujalt, näiteks Colosseumi küljest. Püüa ette kujutada, kui ilus oli Colosseum marmoriga kaetult. Mis me üleeile nägime, oli ju kõigest karkass, toorik. Ja kuhu see varandus kadus? Siia! Kogu selle krempli juures pole midagi oma, isegi too obelisk, millele nad on risti otsa torganud – ka see on tegelikult pärit Neroni tsirkusest. Ja kus see tsirkus on? Ma tahan tsirkust näha, see olevat olnud võimas. Aga ma ei saa – kristlased tegid maatasa.”

“Selles tsirkuses hukati püha Peetrus,” lausus Bettina jäiselt.

“Ja õigesti tehti,” kohmas Hermann.

Bettina silmad hakkasid pilkuma, Hermann arvas, et pruut puhkeb nutma ja oli juba valmis esinema vabandustega; kuid ta oli alahinnanud Bettina iseloomu, kogunud end, purskas too Hermannile näkku:

“Sa oled nagu Hitler! Sa oled veel hullem kui Hitler, sest tema vähemalt mõtleb elavatele, aga sina – sina kummardad varemeid.”

Nii öelnud, pööras pruut selja ja marssis uhke sammuga kirikusse viiva panduse poole.

“Ja mida ma pean nüüd tegema?” mõtles Hermann tuimalt. “Punuma talle järele nagu läbihurjutatud poisike, paluma andeks, otsima lepitust – sest kuidas ma tohin nii head partiid käest lasta, kes mind veel arhitektina jalule aitab, kui mitte papa Wiedling?”

Ja mida kauem ta niimoodi mõtles, seda enam kõrini tal neist kõigist oli – nii Bettinast kui Wiedlingist, ja iseäranis kristlastest eesotsas Peetrusega, kes olid hukutanud Rooma ja hävitanud antiikkultuuri. Kui vabad, uhked, andekad olid kreeklased ja roomlased, ja kui orjameelsed, alandlikud ja andetud – kristlased? Neid ei huvitanud raamatud ega kunst, teater ega muusika – nad ei hoolinud isegi elementaarsest hügieenist. Roomlased ehitasid akvedukte ja marmoriga kaunistatud linnasaunu, kristlased otsisid hõlsti vahelt söödikuid, räpasuse doktriini demagoogiliselt hingepuhtusega õigustades. Kus see hing oli, kes seda oli näinud, käega katsunud? Ja üldse, kes ütleb, et kreeklastel ja roomlastel polnud hinge? Neil polnud mitte üksnes hing, vaid isegi filosoofia…

Tüdinud tolgendamast vaimustunud turistide keskel, pööras Hermann otsa ringi ja lonkis tuldud teed tagasi, Tiberi teisele kaldale. Hadrianuse mausoleumi poole heitis ta sillalt üksnes põgusa pilgu: ka selle olid kristlased ära rüvetanud, püha ingli nimeliseks kindluseks ristinud.

Taevas oli pilvine, hommikul oli sadanud vihma ja praegugi võis sillutisel siin-seal näha loike, kuid õhk oli pehme, tuul ei puhunud, ja kui enne, Bettina järgi samme seades, oli Hermann pisut lõdisenud, siis nüüd hakkas tal varsti palav. “Kunstnik ei tohigi abielluda,” mõtles ta palazzo’de vahel jalutades ja aeg-ajalt seisatas, et mõne hoone kontuure märkmikku joonistada.

Piazza Navonalt marssis ta otsejoones läbi, purskkaevude poole pilkugi heitmata, üksnes urises endamisi: “Dometianuse staadioni on nad ka ära rikkunud!” ja jõudis peagi välja Panteonini. Siin tabas teda uus vihahoog: pruukis vaid kujutleda, kui ilus võis see tempel välja näha enne, kui too lurjus Bernini kuplilt kullakihi maha laskis kraapida; ja tema, Hermann, oleks veel peaaegu läinud ühe emase soovile vastu tulles Püha Peetruse kirikusse, kus see kuld praegu baldahhiini küljes läikis…

Ka Panteoni platsil kõrguvale egiptuse obeliskile oli rist otsa pistetud; võidukaarest, mille kaudu roomlaste ajal templisse siseneti, polnud muidugi järel ainsatki kivi, ja üldse jättis kogu ümbrus mannetu mulje – Panteon vajas avarust, aga praegu oli ta tihedalt sisse piiratud üpris kahtlase arhitektuuriga majakestest.

Hermannile meenus, mida ta hiljuti ajalehest oli lugenud: et Mussolini kavatseb lõhkuda Piazza Colonna juurest Panteonini sirge prospekti, ja mõtles: õige, tema oleks samuti toiminud.

Sihitult vantsis ta edasi, sattus esmalt Vittorio Emmanuele tänavale, tundis ära Raffaeli ehitatud Vidoni-Caffarelli, kehitas õlgu, mõistmata, miks seda igas teises kunstiraamatus teiste seast esile on toodud – tema arust oli Roomas hoopis elegantsemaid maju – ja leidis end peagi turuplatsilt silmitsi Giordano Brunoga.

“Esmalt põletasid elusast peast ära, ja siis püstitasid ausamba – missugune silmakirjalikkus,” mõtles ta tigedalt.

Kuid kas polnud selline, valelik, kogu kristlik kirik?

Talle tundus, et ta hakkab mõistma Mussolinit, kelle kiilas kolp ja vägev lõuapära teda tänavast tänavasse, ühe maja fassaadilt teisele saatsid. Eesti riigi rajajal Konstantin Pätsil oli samasugune paljas pealagi, ja ka lõuapära oli tal peaaegu sama suur, ehk vaid pisut pehmem, ümmargusem, ja üldse olid mehed üpris sarnased, ainult silmade värv oli erinev – Duce’l tume, peaaegu must, Pätsil – helesinine. Aga kas Päts oleks suuteline võimu oma kätte koondama ja Tallinnast ilusa linna tegema, oli tal diktaatori- ja ehitajasoont?

Palazzo Venezia juurde Hermann siiski minema ei hakanud, sealtpoolt kostis vaimustuskisa, küllap pidas Mussolini järjekordset kõnet, ja Hermann pööras kõrvaltänavasse: ta ei sallinud rahvakogunemisi, ka natsionaalsotsialistide miitingud ja tõrvikurongkäigud tekitasid temas alati vastikust ja põlgust.

Ületanud veel korra Vittorio Emmanuele tänava, sattus ta mõningase hulkumise järel Corsole. Siin oli pood poes kinni, ja Hermann, märganud üht juveeliäri, sisenes: tal oli kogutud väike summa Bettina pulmakingi jaoks, kuid nüüd oli arusaamatu, kas pulmi üldse tuleb.

Ehteid oli poes palju ja ilusaid, Saksamaal polnud Hermann näinud midagi ligilähedastki, itaallastel oli rohkem maitset ja küllap ka traditsioone – ikkagi Cellini kodumaa –, ning lõpuks ostis ta ühe sõrmuse ometi ära, mõeldes, et kui nad ka Bettinaga lahku lähevad, võib ta selle kinkida Victoriale: tal oli siiani piinlik, et ta õe pulma ei jõudnud.

Ta kolas veel mõnda aega ringi, jõudis esmalt välja Trevi purskkaevu juurde, mis talle isegi meeldis (ehkki marmor oli nagunii jälle pärit Foorumilt), ja siis – Hispaania trepini. Siin oli üpris rahvarohke, hoopis rahvarohkem kui Caracalla termide või Marcelluse teatri juures, inimestel puudub kujutlusvõime, mõtles Hermann, nad tahavad, et kõik oleks otsast lõpuni olemas, varemed neid ei huvita…

Juba tujutult lahkumas, silmas ta äkki Bettinat. Tüdruk istus ühel trepiastmel, ihuüksi keset huvireisijate lõbusaid seltskondi ja tundus olevat hirmus õnnetu – nii õnnetu, et Hermannil hakkas temast kahju. “Pidin ma talle halvasti ütlema,” mõtles ta. “Inimest on lapsest saadik harjutatud kuuletuma jumalale ja vaimulikele, tal pole hõlpus päevapealt ümber orienteeruda.”

Ta läks trepist üles ja istus Bettina kõrvale, teadmata, mida öelda: kas küsida, kuidas Sixtuse kabel meeldis, või teha hoopis muud juttu.

Bettina ennetas teda, oma täiesti tavalise häälega lausus ta, peaga alla, purskkaevu poole noogutades:

“Eks ole ilus?”

“Pole viga,” kohmas Hermann, õngitses taskust karbikese sõrmusega ja torkas Bettinale pihku.

Tüdruk elavnes, avas karbi, ahhetas vaikselt, pistis sõrmuse sõrme, keerutas kätt nii ja naa, vaadates, kuidas kuld loojangukiirtes läigib, ja naaldas siis pea raugelt Hermanni õlale.

“Lateraani rahu?” ühmas Hermann tal ümbert kinni võttes.

Bettina ei vastanud, kuid pööras pead parasjagu nii palju, et Hermann märkaks tema paotunud huuli ja mõistaks, mida temalt oodatakse.

 

 

Kuues peatükk

Erakorralised volitused

 

Leipzigis rongilt maha tulnud, saatis Hermann Bettina koju, kuid ise sisse minema ei hakanud, öeldes, et ta tahab enne rasket tööpäeva välja puhata; Bettina ei hakanud peale käima, küllap oli samuti väsinud. Nad leppisid kokku, et Hermann tuleb homme Wiedlingite poole lõunale, siis suudles Hermann pruuti tagasihoidlikult põsele, ootas, kuni Bettina on majja kadunud ning lahkus; kuid vaevalt oli ta jäänud üksi, kui teda hakkas tõmbama ehitusplatsi poole. Ta mõistis, et nagunii näeb hommikul, kui kaugele selle nädalaga on jõutud, kuid miski ei aidanud, tung oli suurem.

Hoone oli küll kerkinud, kuid mitte nii palju, kui ta oli lootnud – vaat mida tähendab, kui pole arhitekti kontrollimas. Aga mis siis, kui jälle on tekkinud finantsraskused? Korra oli juba töö seiskunud, kuni Wiedling ja Co majanduslikku olukorda parandasid: “must esmaspäev” oli andnud Saksamaale valusa hoobi, ameeriklased olid investeeringud välja võtnud, ja kohe kasvas tööpuudus ning kahanes ostujõud; nii polnudki Hitleril tarvis palju pingutada, et võimule pääseda. Mis nüüd edasi pidi saama? Enne Roomat oli Hermann üpris murelikult tulevikku vaadanud, kuid reisil nähtu oli teda mõnevõrra rahustanud – Hitler oli suur Mussolini austaja, ja Duce kohta ei osanud Hermann küll midagi halba öelda. Niisiis, kes teab, ehk läheb Saksamaalgi elu vähehaaval normaalsetesse roobastesse, lõpevad poliitilised mõrvad ja tänavakaklused, hakatakse rajama autoteesid, ehitama haige- ja koolimaju – see oleks talle kui arhitektile väga kasulik. Ja kui need pruunsärklased nii väga tahavad oma kokkutulekuid korraldada, lasku käia, teda see lõppude lõpuks ei puuduta.

Takseerinud veel pisut vundamendist tükk maad kõrgemale kerkinud hoonet – nüüd, pärast Roomat oleks ta siin paljud asjad teisiti projekteerinud –, kiskus Hermann end tahtejõuga vaatepildist lahti ja kõmpis koju. Linnatänavatel valitses vaikus, oli pühapäeva õhtu, bürgerid istusid tugitoolis ja kuulasid raadiot. Albertstrasse, Hoestrasse, Sidonienstrasse – ja hakkaski paistma tuttav ristmik; niipea, kui Hermann, esimest korda mööda Leipzigit kolades, oli märganud silti Sophienstrasse, otsustas ta kohe, et üürib endale korteri just sellel tänaval: õe nimi pidi talle õnne tooma.

Kõik oli nagu ikka, kardinate tagant kumas valgust, nii pererahvas kui ka teised üürnikud paistsid kodus olevat, tema korteri akendeski justkui helendas midagi – küllap mängles seal viimane loojangupuna. Tõusnud teisele korrusele, keeras Hermann luku lahti, tõukas ust – ei, tõepoolest, toas põleski tuli. Kes see võiks olla, mõtles ta imestunult, kuid rahustas end kohe: küllap tahtis hoolas perenaine enne üürniku saabumist natuke koristada.

Kuid see polnud perenaine; vaevalt oli ta astunud üle läve, kui keegi talle selja tagant kallale kargas ja maha paiskas. “Röövlid!” mõtles Hermann ja tahtis appi karjuda, kuid ei jõudnud, enne löödi talle mingi kõva asjaga vastu pead ja ta minestas.

Kui ta teadvusele tuli, istus ta oma toas toolil ja mööda tema keha voolas niredena alla külma vett – sel moel oli teda turgutatud. Tema käed olid selja taha seotud ja suhu topitud mingi kalts – kuid silmad ja kõrvad olid lahti ja ta võis kallaletungijaid näha ja kuulda. Ei, need polnud röövlid, seda taipas ta kohe, kui oli ära tundnud Maieri. Müürsepp, seljas pruun vormisärk, mida nähes Hermann alati põlglikult nina kirtsutas, seisis raamaturiiuli juures, võttis ükshaaval köiteid ja loopis neid maha. Peale tema oli toas veel kaks meest: üks, samuti pruunsärklane, tuhnis riidekapis, teine istus kirjutuslaua taga ja kirjutas midagi – too oli ainsana riides normaalselt, ülikond seljas ja lips ees.

“Te vaadake, mida see välismaalane loeb!” ilkus Maier. “Heinrich Mann, Zola ja loomulikult Remarque, kuidas ilma Remarque’ita, tema oli ju see, kes mõnitas meie sõda ja alandas saksa rahvast. Ma ütlesin teile kohe, herr Schubert, tegemist on ohtliku inimese, kommunisti ja võib-olla ka spiooniga. Kas teate, et ta on sündinud Venemaal? Ma ei imestaks, kui Tšekaa teda juba seal värbas maailmarevolutsiooni õhutama…”

Märganud, et Hermann on toibunud, ta vakatas. Ülikonnaga mees katkestas hetkeks kirjutamise, vaatas vilksti Hermanni poole, ja jätkas tööd. Kohe avas Maier uuesti suu:

Herr Schubert, ma ütlen teile veel ühte asja – see mees on nõuks võtnud ennast sakslaseks ümber möldida, ta on hullutanud ühe puhast tõugu sakslanna ja kavatseb temaga abielluda. Ilmaasjata ta nii ei toimiks, päris kindlasti on ta saanud vastava ülesande, tungida sügavale meie ühiskonna salamisisse hingekihisse ja seal oma õõnestustegevust jätkata…”

Ülikonnaga mees tegi närvilise žesti:

“Hea küll, Maier, ärge liialdage!”

“Mina – ja liialdan? Mina ei liialda! Töötan pool aastat selle mehega koos, ja mul on piisavalt olnud võimalust kuulata, kuidas ta halvustab kõike saksalikku ja kiidab teisi rahvaid. Meie arhitektuur talle, vaadake, ei kõlba, konnasööjate pealinn Pariis on tema meelest ilusam linn kui Leipzig ja isegi Berliin – mis see veel on, kui mitte sisemine õõnestustöö?”

“Rahunege, Maier,” ütles ülikonnaga mees sulepead lauale pannes, “kui tal ka sellised plaanid olid, siis nüüd on nendega lõpp.”

“Ma siiski arvan, herr Schubert…”

“Aitab, ma ütlesin! Siduge ta lahti.”

Maier mühatas rahulolematult ega liikunud paigast, kuid teine pruunsärklane astus Hermanni juurde ja hakkas nööri kallal pusima.

“Ainult ilma rumalusteta, selge?” ütles ta vaikselt ja ähvardavalt, enne kui sõlme lõplikult lahti päästis; seejärel tõmbas ta kaltsu Hermanni suust, kuid jäi tema selja taha seisma, valmis iga hetk rünnakut kordama.

Ülikonnaga mees pööras end Hermanni poole.

“Hermann Buridan?” lausus ta külmalt.

“Jaa, mina olen Buridan. Aga kes teie olete? Kuidas te minu korterisse saite?” vastas Hermann väljakutsuvalt.

Ta tahtis lisada, et kui mehed silmapilk ei lahku, kutsub ta politsei, kuid ülikonnas mees jõudis temast ette ja pööras revääri tagurpidi, ning Hermann taipas: pole mõtet kutsuda seda, kes on juba kohal.

“Milles on asi? Mida te minust tahate?” mühatas ta tõrksalt.

“Kas tohib paluda teie dokumenti?” küsis ametnik endise külmusega.

Halb eelaimus läbis Hermanni, ta pistis käe pintsaku põuetaskusse, tõi passi lagedale ja tahtis tõusta, kuid selja taga seisev pruunsärklane jõudis temast ette, krabas tal dokumendi peost ja ulatas ise politseiametnikule. Too võttis passi, lehitses seda, jõudis leheküljeni, kus oli elamisloa märge, võttis sõnagi lausumata laualt sulepea ja tõmbas loale kahe jämeda joonega risti peale.

“Mida te teete?” sattus Hermann marru.

Ta tahtis püsti hüpata, kuid ei saanud, sest leidis end taas kõvast haardest.

Ülikonnaga mees otsis sedaaegu külma rahuga taskust templi, puhus sellele ja virutas passi uue märke.

“Teie elamisluba on tühistatud,” lausus ta. “Teile on antud kakskümmend neli tundi Saksamaalt lahkumiseks.”

Ta vaatas kella.

“Kuna te saabusite hilinemisega, on pool sellest ajast kulunud. Et teil piiril probleeme ei tekiks, tuleb teil kohe teele asuda. Vastasel juhul ma ei vastuta teie julgeoleku eest.”

Herr Schubert…” alustas Maier uuesti, kuid ametnik katkestas teda kohe:

“Kõik, Maier. Lahkume,” ütles ta ja tõusis.

Maier kuuletus vastu tahtmist, kui kõik kolm läbi esiku ukse poole liikusid, kuulis Hermann veel tema häält:

Herr Schubert, ma hoiatan teid…”

Siis kolksatas uks.

Hermann ei mäletanud, kuidas ta asjad pakkis, kuidas perenaisega arved klaaris ja hüvasti jättis. Tee vaksalisse läks mööda Wiedlingite majast, aknad olid veel valged, ta kõhkles, kas astuda sisse või ei, muidugi pidi Bettinale juhtunust teatama – kuid seda võis teha ka telefoni teel. Ent vaksalis läks kiireks, rong seisis juba ees, ja ta lõi käega: võis ka kodunt kirja saata, kui Bettina teda tõeliselt armastab, küll ta ise kõik välja uurib, läheb politseisse ja teeb skandaali.

Ja edasi? – küsis ta eneselt. Bettina skandaali peale politsei loomulikult ei köhigi – aga kui papa Wiedling oma suured tutvused mängu paneb ja minu elamisloa taastab: kas ma üldse tahan siia tagasi sõita, kas mul on vähimatki soovi näha veel neid pruunides särkides tõpraid?

Seda soovi tal polnud, kuid midagi kaljukindlat ta tuleviku kohta siiski otsustama ei hakanud – eks elu näitab.

Üks küsimus ei andnud talle ometi rahu: kuidas hitlerlased nii jultunuks on muutunud? Murda sisse välismaa kodaniku korterisse, ta läbi peksta, tema asjad pahupidi pöörata – see oli ju ilmne seaduserikkumine.

Mõistatus lahenes alles piirijaamas, kui rongi tuli ajalehepoiss. Juba nädal aega polnud Hermann ühtki lehte lugenud, seepärast ostis ta nüüd terve paki. Esmalt kavatses ta need jätta Poola koridori jaoks, kui suletud akende taga sõit eriti tüütult kulges, kuid siis köitis tema tähelepanu esilehekülje ülevaade parlamendi viimasest istungist.

Reichstag oli andnud Hitlerile erakorralised volitused.



[1]В Сочи, на три ночиSotši, kolmeks ööks (vene k.)

[2] On täna su pilk justkui eriti nukker, ma näen, / ja eriti haprad – su põlvi embavad käed. / Mind kuula: kaugel, kaugel, kus laksuvad Tšaadi veed, / üks kaelkirjak hulgub, nii rafineeritud, peen (vene k.; Nikolai Gumiljov). Siin ja edaspidi autori tõlked.

[3] Küll on hea, et pole tsaari,/ küll on hea, et Jumalat (vene k.; Georgi Ivanov).

[4] Abiväge kah ei paista / ega ole vajagi (vene k.; sama).

[5] Vaid pisut lõbu-lusti jagub: / hirm vaesuse ees, armuvalud / ja kunsti magus lutsukomm. /Enesetapp veel varuks on. (vene k.; Georgi Ivanov).

[6] Läbi päiksekuuma taevamere/ libisevad tillukesed jullad, / juba sulas ära ühe kere, /tema järel teised tuhastuvad. // Rivi lõpus, kõige äbarikum / tasakesi meie vene kiigub. /Kuhu, sõber, peitsid “asuniku”? / Aeg on teha lahkumise liigud. (vene k.; Georgi Ivanov) .

[7] Kui vangikongina rõhumas öine tube, / kui ämblikuvõrgustki uni on ebamaisem, / see tea: on lähedal eided juba, / on Reveli külje alt lähedal eesti naised… (vene k.; Innokenti Annenski).

[8] … üksnes koovad / oma lõputut pikka sukka, mis hallimast hallim (vene k.; Innokenti Annenski).

[9] Camicie nere? Popolo di Roma? – Mustsärklased? Rooma rahvas? (it.k. – nende sõnadega alustas Mussolini oma kõnesid Veneetsia palee rõdult).

[10] Duce – juht, regno – kuningas (it.k.)

[11] Duce a moi! – Duce on meiega! (it.k.)

[12] donnaluomo – naisteküti (it.k.)

[13] bevitore – viinanina, buongustaio – õgard (it.k.)