B U R I D A N I D  

Teine raamat

 

Esimene osa

Perekonnaelu

 

Esimene peatükk

Neli inglit

 

“Kas ma tõesti suren?” mõtles Hermann.

Oli väljakannatamatu mõelda, et tuleb maha jätta see hele-helesinine ainsagi pilvekeseta taevas ja mahedalt soojendav päike. Ta viiakse kõigepealt suurest palatist ära nagu naaberkoiku Miša, ja siis…

Mis juhtub “siis”, ei osanud Hermann isegi ette kujutada, aga tal hakkas endast nii hale, et ta peaaegu oleks hakanud tihkuma.

Äkki varjasid vaate merele inimkogud: kõrvuti ees seisid frentšis mees, nokkmüts peas, laia heleda kübara ja pika kleidiga naine, käes päikesevari, ja professor Bobrov; nende selja taga – neli valges kleidis tüdrukut. Hermann võpatas: ta teadis, et täna pidi toimuma tähtis visiit, sanatoorium oli hommikust saadik olnud ärevil, peaõde isiklikult toimetas puhtusekontrolli, kuid ta poleks osanud arvata, et imperaator nii ootamatult otse tema lamatsi ette astub. Ta tahtis püsti hüpata, kuid professor Bobrov tegi rahustava liigutuse: pole vaja…

Professor hakkas külalistele midagi seletama, näitas neile Hermanni jalga, isegi tõstis seda korraks kõrgemale, kuid Hermann ei kuulanud teda, tema pilk oli klammerdunud imperaatori külge. Too polnud üldse niisugune, nagu ta oli ette kujutanud, see tähendab, pikk, laiaõlgne ega uhke, vaid üsna lühikest kasvu, umbes nagu isa, ainult isa oli rühikas ja tarmukas, imperaator aga kühmus ja unisevõitu. Ja isa lõug oli alati sile, ta raseeris end igal hommikul terava noaga, imperaator seevastu oli habemesse kasvanud, karvad täitsid kogu lõua, kõrvadeni välja, ulatudes isegi nina alla, nii et nägu polnud üldse näha. Ja oleks see veel olnud selline süsimust hoolitsetud habe nagu doktor Speranskil – ei, imperaatori habe oli punakaspruun ja otsekui pulstunud, täpselt nagu Vassilidiste koera karv. Hermann polnud Murkat näinud mitu nädalat, sellest päevast peale, kui ema oli ära sõitnud, aga ta mäletas hästi, kuidas too peesitas maja ees tänaval, ja kui keegi tuli, üksnes kergitas pisut pead ja saatis möödujat pika kurva pilguga, isegi ei haukunud, nii vanaks oli jäänud.

Lõpetanud, astus professor Bobrov kõrvale ning Hermann jäi imperaatoriga silmitsi. Too silmitses teda ülevalt alla ja tema kissis silmades läigatas järsku soe tuluke. “Kuidas sa end tunned, väikemees?” küsis imperaator leebelt, nii leebelt, otsekui oleks Hermann tema enese poeg, ja see leebus avas Hermanni keelepaelad, ta hakkas seletama, et enne sanatooriumi tulekut valutas jalg tihti ja kõvasti, nüüd aga harvemini ja mitte nii palju. Imperaator kuulas algul tähelepanelikult, kuid mõne aja pärast hakkas hajameelselt ringi vahtima, ja Hermann jäi vait. Rohkem imperaator midagi ei küsinud, üksnes võttis frentši rinnataskust räti, pühkis higi ja nuuskas nina. Alles nüüd märkas Hermann, et tal oli suur nina nagu emal, ainult mitte tundlik, vaid tuim, tömp – justkui jõuluvana kunstnina.

Pistnud räti tagasi taskusse, vaatas imperaator keisrinna poole, umbes samuti nagu Volodja Joffe, nende klassi priimus, kiikas pärast vastamist õpetajat, sõnatult pärides: “Kas kõik oli õige?” Keisrinna vist ei jäänud imperaatoriga päris rahule, tema suunurk tuksatas närviliselt ja ta pööras Hermannile oma puuriva pilgu, mis tungis justkui kolbast läbi, püüdes tuua päevavalgele häbiväärsemadki saladused – näiteks kuidas ta igal võimalusel teenijatoa praokil uksest sisse piilub, lootuses – nagu ükskord – näha, kuidas Dunja särki vahetab.

“Mis su nimi on, poiss?”

Küsimus tuli ootamatult, Hermann oli juba arvanud, et pääseb ilma selleta.

“Hermann.”

“Aga perekonnanimi?”

“Buridan,” vastas ta tõredalt, nii et isegi professor Bobrov vaatas teda imestunult ja veidi etteheitvaltki – kas ma ei õpetanud teid, kuidas visiidi ajal käituda?

Järgnes see, mis sageli; tõsi, imperaator üksnes naeratas põgusalt ja keisrinna ise ei reageerinud vastusele üldse, nagu oleks ta harjunud kõige naljakamate nimedega, kuid nende selja tagant, sealt, kus seisid valgetes kleitides tüdrukud, kostis vali turtsatus.

Keisrinna ei vihastanud nagu Vassilidis, kes pojale kõrvakiilu andis, kui too Hermanni narrides kisas: “Buridani eesel! Buridani eesel!”, ta ei noominud tütart viirukilõhnase häälega nagu advokaat Kolomenski: “Anja, kuidas sa end üleval pead?”, ta üksnes pööras vaevumärgatavalt pead, nii et tema kübaranina osutas nüüd otse tuletorni suunas – kuid sellestki põgusast liigutusest piisas, et saabuks vaikus, säärane vaikus, et äkki oli selgesti kuulda, kuidas lained randa loksuvad ja mere kohal kisab üksik kajakas.

Keisrinna noogutas rahulolevalt ja pööras pilgu taas Hermannile. Hermann ootas, et keisrinna naeratab nüüd, võib-olla isegi astub tema juurde ja paitab tal pead, kuid too üksnes lausus tõsiselt:

“Soovin sulle peatset paranemist, Hermann Buridan!” 

Keisrinna hääl kõlas pidulikult, jäi mulje, et päike, liiv ja meri – kõik kuulub talle, ja üksnes tänu tema heldusele saavad sellest osa teisedki.

“Palju tänu, Teie Imperaatorlik Kõrgus!”

Bobrovi näole ilmus kergendus, keisrinna noogutas taas rahulolevalt, võttis peremehelikult imperaatori käe alt kinni ja nad läksid edasi järgmise lamatsi suunas, nende varjust aga ilmusid Hermanni ette neli valges siidkleidis tüdrukut. Nad olid haprad, õhulised, peaaegu olematud, ainult tiivad puudusid, muidu oleks võinud arvata, et need on äsja taevast Krimmi poolsaarele laskunud inglid.

“Palun!”

Kõige väiksem ingel, kelmikas naeratus näol, sirutas välja kommikoti, ja Hermann taipas, et just tema oligi ennist turtsatanud – taipas, kuid ei tundnud vähimatki solvumust, vastupidi, oleks andnud paljugi, kui ingel oleks kas või naerma pursanud. Kuid too, nagu ülejäänudki, vaikis, küllap oli tedagi õpetatud, kuidas visiidi aegu käituda.

“Tänan!”

Ta pistis käe kotti ja võttis – ema manitsusi meeles pidades – esimese ettejuhtuva kommi. “Ütle veel midagi!” anus ta mõttes, kuid inglid pöörasid vaikides ümber ja järgnesid imperaatorile ja imperatrissile. Jälle polnud Hermanni ja mere vahel kedagi, päike soojendas haiget jalga, taamal seilas suur valge laev, ja ainult liiva tasane sahin pisikeste valgete kingade all ning kleepuv iiris Hermanni paremas peopesas tõendasid külaskäigu reaalsust.

 

Ovtšinnikov arvas, et ta on hirmus kaval, aga Aleks nägi mehe läbi. Kõik mõisnikud olid ühesugused: nad alustasid kauplemist, veendunud, et suudavad talle, tšuhnaale, rämpsseemne hingehinna eest kaela määrida, aga lõpetasid sellega, et tõid aidanurgast välja saagi parima osa ja olid õnnelikud, kui Aleks üldse midagi maksis. Selle kahe äärmusliku staadiumi vahele mahtus pikk ja tüütu lõunasöök, mille käigus talle üritati sisse sööta kõiki kodumetsa ulukeid ja sisse joota terve liiter viina. Kui nähti, et Aleks sööb vähe ega joo üldse mitte, kutsuti tuppa teenijatüdruk, punaste põskedega Maša või Daša, ja mindi ise otsekui kogemata “korraks välja”. Mašal või Dašal oli mesimagus hääl ja klaasistunud pilk, see polnudki justkui inimene, vaid ese, millega võis teha kõike, ja mis just sellepärast ei pakkunud vähimatki huvi. Sel hetkel Aleks tavaliselt tõusis ja kõndis umbsest kambrist verandale “õhku hingama”. Edasi läks kõik juba lihtsalt, mõne aja pärast ilmus mõisnik taas välja ning hoopis teises tujus, murelik. Algas kauplemine, tõsine, mõnikord tigegi kauplemine, millega kaasnes nii hala: “Te laostate mu!” kui ka ähvardusi: “Kes te üldse olete, kas teil litsentsi ongi?” ja alati ühesugune finaal: Aleks jälgis ise, et jaama saaksid toimetatud just need kotid, mille ta oli välja valinud, ja et neid seal enam salaja ümber ei vahetataks.

Dašat ega Mašat Ovtšinnikov söögisaali ei saatnud, temal oli varuks hoopis eksootiline pakkumine – jaapanlanna, kes oskavat suurepäraselt sooni tasuda (“Hommikul, Aleksander Martõnovitš, ärkate nagu uuesti sündinud!”), kuid muus osas läks kõik täpselt nagu ikka, ehk vaid selle vahega, et kui Aleks oli loobunud “uuestisünnist”, seletades, et talle ühest korrast täiesti piisas, ja jutt tõsisema tooni võttis, ei viitsinud peremees palju tingida, kohmates üsna ruttu: “Olgu, öelge, palju annate, ja lööme käed!” Sellest võitis ta mõned kopikad puudast kindlasti, sest Aleksilgi kadus kauplemishimu, kui ta mõistis, et võib veel jõuda õhtusele ekspressile.

Kui kotid olid vagunisse laaditud ja vagun kinni plombeeritud, jättis Aleks Ovtšinnikoviga hüvasti, käis võõrastemajast läbi, kahmas asjad ja kiirustas reisivaksalisse. Rong seisis juba perrooni ääres, raudruun tossutas, mundris jaamaülem kõndis tähtsa näoga edasi-tagasi ja vaatas kella, ning Aleks tundis, kuidas tuju läheb aina paremaks. Tegelikult poleks ta enam pidanudki seemneäriga jändama, koostöö Konradiga edenes pärast Moskvasse kolimist masinakauplemisele kohasel viisil – nagu õlitatult –, kuid Aleksile lihtsalt meeldis hoida pihus kuivi sahisevaid seemneid, nuusutada nende lõhna ja ilma proovita ennustada idanemisprotsenti, ning ta oli selliste hetkede nimel valmis taluma mõisnike ülbust ja lollust.

Kupee oli tühi, ta riputas palitu varna, istus, ja kohe kõlaski kolmas kell ning rong hakkas liikuma. Vagunisaatja, vuntsidega vanamees, tundis huvi, kas “härral” on kõht väga tühi, ütles end võivat pakkuda isegi sooje pelmeene, kuid Aleks, kõht Ovtšinnikovi pool söödud põrsapraest alles pungis, piirdus klaasi tee ja paari barankaga (Marta kaasapandud õunakook oli otsas) ja lõi lahti reisile kaasavõetud raamatu – see oli Boborõkini “Kitaigorod” ja see meeldis talle hirmsasti, sest kõik seal kirjeldatu oli täpselt nagu too, mida tema Moskvas päevast päeva enda ümber nägi. Ta luges, kuni silmad hakkasid kipitama, võttis siis riidest lahti, puges teki alla, kuulas veel natuke aega rongirataste kolksumist ja uinus.

 

Moskvasse saabusid nad alles järgmise päeva pärastlõunal, rong jäi kolm tundi hiljaks. Kontorisse minna polnud enam viitsimist ega mõtetki, kõik potentsiaalsed kliendid istusid ammu restoranis, seepärast trügis Aleks üksteise võidu oma teeneid pakkuvate kutsarite kadalipust läbi ning seadis sammud kodu suunas: mitte, et ta oleks elanud otse vaksali kõrval, vaid kuna tahtis pärast pikka rongisõitu natuke liikmeid sirutada. Tibutas, kuid ilm oli suhteliselt pehme, umbes tosina kraadi jagu, mis oktoobri kohta polnud üldse halb. Poeuksed kolksusid, rahvas voolas sisse-välja, sisse tühjade kätega, välja laastukastike või kartongkarp käe otsas: oli laupäev ja kõik tegid sisseoste, et nädalalõpp vääriliselt mööduks. Aleksile meeldis see sigin ja sagin, nagu talle üldse meeldis Moskva: oli olnud õige otsus siia kolida, ta ei kahetsenud seda kordagi. Tegelikult ei erinenudki Moskva Rostovist kuigi palju, peamiselt üksnes mõõtmete poolest, oli samasugune elav ärilinn, ainult palju suurem, mistõttu Aleksil polnud kohanemine kuigi palju aega võtnud – õigem oleks isegi öelda, ta oli kohanenud kohe, esimesest päevast peale, ja hoopis paremini kui põllunduskooli päevil, sest siis pidi ta lugema iga kopikat, ja ikka lõi kõht pilli, nüüd aga polnud tema ees lahti mitte üksnes lihakarnide ja leivapoodide, vaid ka riideäride ja teatrisaalide uksed. Nad olid käinud Martaga ka Peterburis, külas Marta tädil, Aleks oli taas nagu korra varemgi, kui ta kord Leibaku mõisahärrat pealinnareisil saatis, imetlenud tsaaripaleesid, sirgeid tänavaid ja kanaleid ning Kaasani ja Iisaku kirikut – imetlenud, sisemas teades, et tolles linnas ta elada ei taha. Peterburi oli suur, ilus ja külm – kõlbas aadlikele ja luuletajatele, tema seevastu vajas midagi lihtsamat, kuid kärmemat, äri jaoks soodsamat, ja selles osas polnud Moskvale Venemaal võrdset, veel enam, Konrad väitis, et “tõelise äri jaoks on see maailma parim linn”.

Enne Tverskajalt ärapööramist tuli lahendada külakosti küsimus: Aleksil oli kujunenud kombeks, et ta ei saabunud reisilt kunagi tühjade kätega. Ta hakkas ringi vaatama, kuhu sisse astuda, Jelissejev oli kaugel, sinnani polnud tahtmist kõmpida, kuid märkas siis raamatupoe silti ja mõtles: miks pean alati just präänikuid ja komme tooma?

Valik osutus vaevarikkamaks, kui ta oli arvanud, raamatuid ostis nende peres tavaliselt Marta, ja Aleks isegi ei mäletanud hästi, mis köited neil juba olid ja mis mitte, ta luges küll pea igal õhtul, kuid tavaliselt kõigest tunnikese, mitte rohkem, siis vajusid silmad kinni, seevastu Marta, kellel polnud selja taga väsitavat tööpäeva, jäi mõnikord veel temastki ninapidi mõnda uude romaani – nagu tal päeval selleks aega polnud. Tegelikult väga palju polnudki, viis last tahtsid kantseldada, süüa keetis ja pesu pesi küll Dunja, kuid guvernanti neil enam polnud, algul olid nad sellest kokkuhoiu nimel loobunud, Moskvasse kolimine oli kallis lõbu ja Aleks ei teadnud veel, kuidas äri uues kohas edenema hakkab, pärast aga ütles Marta, et ta olevat harjunud ja talle isegi meeldib lastega jännata, palju hullem olevat “istuda käed rüpes”; küllap lootis ta niimoodi unustada Rudolfi kaotamise muret; ja varsti tuli uus häda, Hermanniga…

Pika kõhklemise peale valis Aleks Martale ühe Zola romaani, mida neil tema arust veel polnud, Sophiele Kuprini jutustused, Ervinile ühe tundmatu autori “Heraklese vägiteod” ja Victoriale Anderseni “Merineitsi”. Kuid mida teha Lydiaga? Tüdruk ei osanud veel õieti käiagi…

“Ükskõik, kui mitte täna, siis homme jõuab kord temanigi,” otsustas Aleks, katsus ühte ja katsus teist pildiraamatut, võttis selle, millel olid kõvemad kaaned, ja astus müüjanna ette arvet klaarima. 

“Kas see on kõik?” küsis too raamatuvirna kohendades millegipärast tasase häälega.

“Jaa.”

“Ma võiksin soovitada teile ühte moodsat romaani. See räägib viljakaupmehest, kes ei oska muidu armukesest lahti saada, kui põgeneb tema eest teise linna.”

Mis lollust see tüdruk suust välja ajab, mõtles Aleks jahmunult. Mitu sekundit möödus, enne kui ta taipas, et müüjanna hääl on tuttav, ja talle tähelepanelikumalt otsa vaatas – ja isegi see ei aidanud kohe, viis aastat on ikka viis aastat. Too õhtupoolik Tatjana pool oligi jäänud nende ainukeseks, kuidas seda öeldagi, intiimseks kohtumiseks, enne ärakolimist oli Aleks veel leidnud tüdrukule töökoha, ja sellega oli kõik lõppenud; nüüd vaatas ta imestades, kuidas kunagisest armsast punapõsksest tütarlapsest oli saanud elava ja targa pilguga neiu, kelle olekust lausa kiirgas noorusvärsket naiselikkust – seda ainult Venemaal kohatavat andumisvalmit, meeleheitlikku naiselikkust, mis igatseb seiklusi ja kannatusi ning on õnnelik, kui suudab end tuua ohvriks armastatud mehele, sõites tema kannul kas või Siberisse.   

“Olete uhkeks läinud, Aleksander Martõnovitš, ei tunne vanu tuttavaid äragi.”

Ta vabandas end välja väsimuse ja hajameelsusega, tegi paar komplimenti Tatjana välimuse kohta, tundis huvi, kas neiu on juba kaua Moskvas (selgus, et kevadest saadik, käib õpetajate kursustel ja pärastlõunal töötab, et elatist teenida), vastas paarile küsimusele perekonna kohta, kõhkles, kas rääkida, et tal on suur mure, vanem poeg haigestus luutuberkuloosi, kuid loobus, tahtmata Tatjanat endale väga lähedale lasta, tasus arve, jättis hüvasti ja lahkus, arvates, et sellega kõik piirdub; kuid võta näpust. Esmalt tukslesid kogu järelejäänud kodutee peas pildid Rostovist, sellest, kuidas Tatjana lastele “Kaštankat” ette luges, kuidas Rudolf surma sai ja mis edasi oli juhtunud; mitu korda püüdis ta end nendest mõtetest lahti raputada, kuid tagajärjetult, ja oleks isegi peaaegu oma uhkest kodumajast mööda marssinud, kui harjumus poleks jalad õigel ajal kangi alla juhtinud. Alles õues kutsus ta end tahtejõuga korrale, Martale ei tohtinud pärimisainet anda.

Kodus oli kõik korras, Marta heas tujus, lapsed terved, Hermannilt oli saabunud kiri (“Kallid isa, ema, Sophie, Ervin, Victoria ja Lydia, meil käis külas imperaator koos naise ja tütardega…”), ainult Dunja paistis olevat solvunud, et peremees teda millegagi meeles ei pidanud, teenijanna oli kirjaoskamatu ja talle raamatut kinkida oli mõttetu, Aleks oli kavatsenud osta Triumfiväljakult rätiku, kuid pärast kohtumist Tatjanaga unustanud – ja nüüd, niipea, kui tüdruk sellega seoses taas oli meenunud, ei saanud teda enam terve õhtu peast. Lõunasöögi ja teejoomise järel hakati klaverit mängima, Sophie esitas ühe Chopini valsi, Victoria klimberdas ette äsjaõpitud heliredeli, lõpuks istus Marta ise pöördtooli ja küsis, mida Aleks tahab kuulata – Aleks tahtis “Traviatat”, ja Marta mängis ette pool ooperit; kuid kui jõudis kätte magamaminekuaeg, polnud Tatjana suured pruunid silmad ja pikad kohevad kastanpruunid juuksed kuhugi kadunud, lõpuks Marta küsiski, kas midagi juhtus reisil, et mees nii murelik on, ja Aleks pidi end jälle väsimusega välja vabandama.

Terve pühapäeva istus ta nagu süte peal, kutsus lapsed, et erutust kuidagi varjata, voorimehega sõitma, nad käisid Kremlis, imetlesid царь-пушка’t, õhtupoolikul läks ta koos Martaga Suurde Teatrisse “Bajadeeri” vaatama, see oli Marta lemmikballett, Nikea tragöödia erutas teda alati uuesti: “Missugune reeturlik lurjus on see Solor, eks?” pahandas naine valjusti, kui nad teatrist “Alpiroosi” poole jalutasid, seal nad õhtustasid kergelt, jõid väikse pudeli šampanjat, öösel oli Aleks kirglikum kui tavaliselt viimasel ajal, isegi Lydia ärkas üles ja Marta pidi minema teda äiutama; kuid järgmisel hommikul algas kõik otsast peale, ta küll sõitis kontorisse, kuid molutas päeva niisama maha, pröökis paar korda asja ees teist taga August Septembriga, nii et too päris imestunult peremehele otsa vahtima jäi, ja lahkus juba tund aega enne tööpäeva lõppu. Oli veel soojem kui eile ja üleeile, vihma ei sadanud, ta kõndis läbi linna, toksides vihmavarjuga nagu jalutuskepiga vastu sillutist, ja kui lõpuks raamatupoodi sisenes, märkas, et Tatjana viis kiiresti pilgu ukselt ja punastas.

 

 

Teine peatükk

Ohtlikud suhted

 

Talv möödus lennates töö, kodu ja Tatjana vahet, kevade saabudes saatis Aleks Marta lastega lõunasse, kus ta üüris ühe kreeklase pool nende jaoks terve alumise korruse, täispansioniga. Kui palju oli selles laias žestis soovi jääda linna koos Tatjanaga, kui palju süütunnet Marta ees? Küllap omajagu mõlemat – kuid peamiseks põhjuseks oli ikkagi Hermann, kes juba teist aastat oli ravil professor Bobrovi juures ja kellele ema ja Sophie selts palju tähendas. Igatahes jäi Aleks üksi, esimest korda pärast tosina aasta pikkust perekonnaelu nii pikaks ajaks. Algul talle taas kaela sadanud poissmehepõli isegi meeldis, eriti seetõttu, et nüüd polnud ta mingi näljarott, tal oli raha ja ta ei pidanud enam ise oma pükse triikima või sokke pesema, selleks oli Dunja, ja kui ta midagi maitsvamat süüa ihkas (kokana oli Dunja kesisevõitu), võis alati minna restorani; kuid pikapeale hakkas igav, ta ei osanud õhtutega midagi peale hakata, tulnud Tatjana poolt, kõndis nagu merehaige mööda korterit ühe akna juurest teise juurde, vahtis välja, kuulatas õues sirelipõõsa all vestlevate naabrinnade juttu, ja heitis juba kell kümme voodisse, lugedes päevi, millal võib paar nädalat puhkust võtta ja perele järele sõita.

Kuid enne oli tarvis bilanss kokku lüüa, seda ei saanud aga teha ilma Konradita. Konrad oli pidanud saabuma juba märtsis, kuid oli influentsasse jäänud, pärast veel kaua selle tagajärgi välja põdenud, ja alles nüüd enam-vähem vormi jõudnud. Lõpuks oli äripartner kohal, natuke kahvatu veel, kuid muidu sama sõbralik ja asjalik nagu alati. Kolm päeva küürutasid nad paberite kohal, tüdimuse peletamiseks teineteist kord masinaõli puudujäägiga, kord Kaasani kubermangu muhameedlaste palvekirjaga “müüa nendele üks Trooja hobune” lõbustades, neljandal ajasid seljad sirgu, surusid kumbki oma äripartneril tugevasti kätt ja otsustasid minna mõnda nooblisse kohta eduka äriaasta lõppu tähistama.

Savoys oli paraku sama palav nagu kõikjal, ehkki aknad olid lahti ja saali keskel sulises purskkaev. Täidlusele kalduv Konrad kiskus kohe pintsaku seljast ja riputas toolileenile, Aleks, kes neid ümbritsenud kelnerite ees pisut kohmetust tundis, kannatas kauem, kuid pärast böfstrooganovi järgnes sugulase eeskujule. Nad olid täpselt ühevanused, Konrad ja tema, ja see lõi nende vahel selle erilise usalduse ja teineteisemõistmise õhkkonna, mida eri põlvkondade inimeste vahel harilikult ei teki.

“Mis sul viga, paari päeva pärast supled Mustas meres,” torises Konrad heatahtlikult. 

“Sinna annab loksuda,” seletas Aleks lahkelt. “Rasputin ei lubanud raudteed rannikuni ehitada, rüvetavat püha Venemaa looduse ilu.”

“Kas ikka kõik Rasputini otsustada on?” kahtles Konrad. “Võib-olla midagi mõtleb tsaar ka oma peaga?”

“Kui, siis naise omaga,” torkas Aleks mõnuga.

Konrad ohkas.

“Meie Wilhelmil on vastupidine viga,” kurtis ta, “tema tahab kõike ise mõelda ja otsustada. Mõnikord ma kahetsen, et me seitsmekümne esimesel prantslastele näitasime, mis kivi all konnad peidus on. Pyrrhose võit – nemad pääsesid imperaatorist, meie mitte.”

“Beckerite äritegevusele mõjus see justkui soodsalt,” pillas Aleks.

Tuli kelner ja vestlus katkes korraks: see oli restoran, kus pooled seltskonnad koosnesid välismaalastest, ja seepärast oskas personalgi siin pisut võõrkeeli. Kuni üliviisakas noormees konjakit valas ja kohvitasse lauale sättis, mõtles Aleks, keda too talle meenutab, ja taipas siis – teda ennast neil päevil, kui ta Leibaku mõisas härrale hommikukohvi serveeris. 

“Iga äritegevus, mis on liialt seotud võimuga, lõpeb halvasti,” porises Konrad, kui kelner oli lahkunud.

“Sugugi mitte,” vaidles Aleks vastu. “Venemaal on see üldse enam-vähem ainus viis, kuidas päris jõukaks saada. Kes ei oska ministrile või tema seltsimehele külje alla pugeda, võib miljonitest üksnes unistada.”

Konrad muigas.

“Ega see Saksamaalgi palju teisiti ole. Küsimus on muus: võim, nagu tead, eelistab kahureid külvimasinatele, püsse hoburakmetele ja mundreid vammustele. Ja mõtle nüüd ise – kui on munder, ei tohi see ometi varnas rippuda. Kui on püss, ei tohi seegi roostetada. Vähemalt õppusi peab korraldama. Nii üheks kui teiseks on mehi tarvis. Ja vaata edasi – ühel hetkel selgub, et on terve hulk rahvast, kes muud ei oskagi, kui püssi lasta. Mis siis juhtub?”

“Sa arvad, et tuleb sõda?”

Kui Konradiga vesteldes jutt poliitikale veeres, tundis Aleks end alati natuke kohmetult: tema saksa keel oli edenenud niipalju, et ta tööasjad sai rahulikult korda ajada, kuid nii keerulise teemaga tekkis tal raskusi – mõistis ta loomulikult kõike, kuid ise kõike, mida mõtles, täpselt ja selgelt välja öelda ei osanud.

“Hiljuti tähistasime vana gründeri sünnipäeva,” jätkas kauge sugulane häält tasandades,“seal muud ei räägitud, kui et aeg on küps ja viivitamine on Saksamaale ohtlik, sest teisedki võivad relvastuma hakata. Eberhard on meil nüüd parlamendisaadik, tema väitis, et enamik parteisid on kuluaarijuttudes sõja poolt. Constantin astus armeesse, Ferdinand paigutas säästud vanaisa eeskujul sõjatööstusse, soovitasid minulgi põllumasinad millegi mehelikuma vastu vahetada. Minu äiapapa oli ainus, kes seltskonda kainusele manitses. Hippokratese vanne. Aga kes teda kuulas, öeldi, vahi sina naiste…” – Konrad tsiteeris roppu sõna, “ära sega end meeste asjadesse. Äi pole ka suu peale kukkunud, käratas vastu: teie sellepärast sõja peale mõtletegi, et liiga vähe seda kohta näete.”

Aleks pahvatas naerma.

“Nii ütleski?”

“Täpipealt! Proosit! Selle magusa paigakese terviseks!”

Konjak oli tume nagu mesi ja pehme nagu Tatjana ihu – ehtne Šustovi konjak, mitte mõni prantsuse lõhnaõli. Õnneks oli neil jätkunud mõistust tellida jääkohvi, muidu oleks higi veel enam leemendama hakanud.

“Ma arvan, et Nikolai küll teist korda sama rumalust ei tee,” ütles Aleks, tulles tagasi katkenud teema juurde. “Jaapanlastelt saadud alandusest peaks talle tükiks ajaks piisama.”

Ta ei tahtnud uskuda, et Konradi sõnade taga midagi tõsisemat peidus võib olla, tavaline restoranijutt.

“Aga kui teda provotseeritakse?”

“Kuidas?”

Konrad läitis sigari, vaatas uurivalt ringi, otsekui kontrollides, ega keegi nende jutuajamise vastu ülearust huvi ei tunne, veendus, et ainsad, kes palavusele mingit moraalset vastupanu osutavad, on kärbsed, kummardus Aleksile lähemale ja lausus sotto voce:

“Teie tsaar on vanamoodne inimene, tema jaoks on aukoodeks mõistuse häälest tähtsam. Kui tekib olukord, kus tuleb valida, kas veel üks sõda või veel üks alandus, valib ta sõja. Just seda gründeri sünnipäeval arutatigi, mismoodi teda kõige parem oleks ärritada, kas Antanti või rahvustunde kaudu.”

“Ja missugusele järeldusele jõuti?”

“Rahvustunne olevat lootustandvam. Prantslasi, teadis Beatrice rääkida, Nikolai tegelikult ei salli, ta oleks nendega meelsasti lepingu üles ütelnud, kui Witte poleks vahele astunud.”

Rahvustunne oli Aleksi arust sama perspektiivitu, polnud see Nikolai mingi venelane, keisrinnast rääkimata, kuid vaidlema ta ei hakanud, vaid viis jutu mujale. Nad kiitsid mõnda aega Wittet, kes oli Venemaa majanduslikule tõusule vundamendi rajanud, kahetsesid taga Stolõpinit, kes oli maha surunud terrori ja talupojad obštšina survest vabastanud, mis muuhulgas nende äri kõvasti kõigutas, ja jõudsid otsaga välja vene meelelaadini.

“See on veider maa,” ütles Aleks. “Ta pole selline nagu teised. Siin mõeldakse rohkem hingele kui viljaaidale. Tavaliselt teeb see südame täis, aga kui sul on mure ja sa näed, et isegi võhivõõrad inimesed sulle kaasa tunnevad, siis võtab vahel päris härdaks. Ja abivalmid on nad samuti.”

Lõpuks tänavale jõudes sattusid nad keset lärmakat ja higi järele lehkavat rahvasumma. Keda siin polnud, tänavakaupmehi, sisseostudele tulnud koduperenaisi, taskuvargaid, lihtsalt kahtlaseid subjekte, kelle tegevuse iseloomu ja sissetulekuallikaid oli võimatu ära arvata. Kui päike hakkab loojuma, teadis Aleks, ilmuvad välja prostituudid, tuimade nägudega maatüdrukud, kes kauplevad oma kehaga nagu sitsiriidega, osavõtmatult. Ta oli hiljuti lugenud “Kuritööd ja karistust” ja oli veendunud, et mõlemad, nii Dostojevski kui Tolstoi (“Ülestõusmist” oli ta lugenud juba varem) idealiseerivad prostituute. Nende tüdrukute jaoks oli see tegevus loomulik ja isegi ihatud, sest ainult nii õnnestus neil väikse vedamise korral kokku saada kaasavara, mille abil pärast, kodukülla naasnuna, endale mees leida.

Konrad justkui aimas tema mõtteid.

“Kuidas on, kas kuhugi edasi läheme?”

Paar korda aastas Moskvasse sõites pääses Konrad otsekui keti otsast lahti. Berliinis oli ta eeskujulik pereisa, siin aga võtsid himud mehe üle võimust ja ta hakkas juba rongilt maha tulles ärevalt ümberringi vahtima, otsides iga möödaruttava piiga pilku. Vene keelt oskas ta halvasti, ehkki oli püüdnud seda ärihuvides selgeks õppida, ja Aleks pidi tahes-tahtmata talle seltsi pakkuma. Tänavatüdrukutega nad muidugi tegemist ei teinud, vaid külastasid peenemat sorti bordelle, kus võis teinekord kohata isegi päris huvitavaid naisi – mitte ainult venelannasid, vaid ka lätlannasid, juuditare ja pärslannasid; kord oli Aleks isegi ühe Tartu tüdruku peale sattunud. See oli otsekui nende, kahe Beckeri suguvõsa väimehe ühine väike saladus oma naiste ees; kuid täna polnud Aleksil “edasiminekuks” mingit isu.

“Ma hästi ei jõua,” valetas ta oskamatult, vestitaskust tõmmatud uuri uurides. “Pean veel asjad pakkima.”

Ta ei tahtnud Konradile Tatjanast jutustada: üks asi oli väike lõdvestus, hoopis midagi muud – statsionaarne armuke. Siin lõhnas millegi järele, millest Konrad pärast Berliinis Sylviale võib ette kanda:

“Kas tead, meie Liivimaa sugulane teeb naisele sarvi!”  

Konrad heitis talle tähelepaneliku pilgu, kuid ei lausunud midagi. Nad jalutasid koos Lubjankani, kus valitses väljakannatamatu hais: hobused, nina kaerakotis, vehkisid sabaga, nende vahel siblisid näljased tuvid ja säutsusid varblased. Siin jätsid nad kättpidi hüvasti, Konrad palus tervitada Martat, Aleks – Sylviat ja üldse kõiki Beckereid. Ta lootis, et sugulane kõnnib kohe edasi võõrastemaja suunas, kuid too ei kiirustanud, seisis sealsamas ja vaatas sentimentaalselt, kuidas Aleks troskasse ronib. Niisiis pidi ta etendama maha veel ühe väikse näitemängu: lausus voorimehele valjusti: “Dolgorukovskajale!”, lehvitas Konradile, kuni too silmist kadus, ja siis koputas vastu sadulat:

“Ma mõtlesin ümber. Triumfiväljakule, Hanžonkovi maja juurde. Edasi ma juhatan.”

 

“Mis masinaid äripartner sulle Saksamaalt saadab?” küsis Tatjana, kui Aleks tunni aja pärast trümoo ees lipsu sidus.

“Igasuguseid. Mida ainult ühes korralikus talus vaja võib minna. Miks see sind huvitab?”

“Kas tal niisugust masinat pole, mis ühest Aleksist kaks teeks? Et üks sõidaks Musta mere äärde naise ja laste juurde ja teine jääks Moskvasse.”

Kompliment meeldis Aleksile, nagu talle üldse meeldis Tatjana. Nende suhe polnud tavaline rikka abielumehe ja noore armukese vahekord, mis harilikult omandab ärilise kõrvalmaigu. Tatjana ei tahtnud, et Aleks teda ülal peaks, ta keeldus kangekaelselt igasugusest majanduslikust abist, ei lubanud endale isegi paremat ulualust üürida, kui see väike pööningukorter, milles nad praegu viibisid, ega kingitusi teha. “Ma pole konkubiin, vaid iseseisev noor naine, ma tulen täiesti eluga toime ega soovi müüa oma keha,” kuulutas ta, kui Aleks järjekordselt üritas rahakotti taskust tõmmata. Tal oli ainult üks nõrkus – ta armastas magusat. Kui Aleks talle šokolaadi või kooke külakostiks ostis, sõi ta kõik isuga ära, kuid lisas alati: “Aleks, palun, ära enam too, muidu ma lähen paksuks!” Kalduvust tüsedusele võis tema juures tõesti märgata, kuid Aleksile see isegi meeldis, Marta, nagu oli olnud kõhn, nii oli selliseks ka jäänud, ja mingi erinevus pidi neil ometi olema, milleks muidu üldse armukest pidada?

“Ma arvan, kui selline masin leiutatakse, saaks maailm liiga inimesi täis,” ütles Aleks viimaks. “Kes neid ära jõuab toita?”

Tatjana puhkes naerma, ta naeris kaua ja valjusti, suutmata või tahtmata end pidurdada, naeris pisarateni, ja kuivatas need oiete saatel voodilinasse.

“Ma püüdsin ette kujutada, mismoodi see välja näeb. Kohutav segadus tekiks, hulk teisikuid igaühel, ja eales ei tea, kes on kes.”

Ta tõusis sängis istuli, kastanpruunid juuksed paljastel täidlastel õlgadel ja sama täidlastel rindadel.

“Ja mis kõige hirmsam,” jätkas ta, “siis võid iseennastki kohata. Jalutad mööda Tverskajat, vahid möödujaid, ja äkki näed – sulle tuleb vastu sina ise.”

“Ainult liiderlikuma naeratusega näol,” mõtles Aleks endamisi.

“Kas Krimmist mingeid soove on?” küsis ta, pintsaku selga tõmmanud.

“Üks Aleks, palun!”

Lina ümber, ronis Tatjana voodist välja ning liibus tema vastu.

“Kuidas ma ei taha sind ära lasta! Ma lähen hulluks selles hirmsas linnas, keset kõiki neid paberossi- ja sihvkamüüjaid, saapapuhastajaid, poeselle ja voorimehi!”

Tatjana huuled olid sama mahlakad nagu tema ihu – Marta omad olid peened ja kuivad.

“Istu kodus ja loe!” ütles Aleks end õrnalt, kuid kindlalt vabastades.

Väljas hämardus, eriliselt kiirustamata kõndis Aleks mööda Ringbulvarit Dolgorukovskajani. Maja hakkas paistma juba kaugelt, nii palju oli ta suurem ja kõrgem kõigist ümberkaudsetest hoonetest. Peaaegu kuus aastat oli möödas korteri ostmisest, kuid Aleks polnud ikka veel päriselt harjunud mõttega, et tema, lihtsa taluperenaise kolmas poeg, on jõudnud välja suurlinna, ega virele puu-ubrikus, vaid omab avarat kõigi moodsa tsivilisatsiooni mugavustega eluaset uhiuues kooperatiivmajas, ühes trepikojas advokaatide ja professorite, arstide ja näitlejatega. See oli olnud riskantne samm, osta endale nii kallis peavari, toona polnud veel üldse selge, kuidas äri uues kohas edenema hakkab – kuid korteril oli üks suur pluss, mida ta ei saanud arvestamata jätta: keskküte. Marta, kes pärast Rudolfi surma lausa hüsteeriliselt kartis lahtist tuld, võis end siin tunda üpris rahulikult: akna all seisid radiaatorid, kuhu maja keldris asetsevast katlamajast torude kaudu voolas kuum vesi, sööki keedeti gaasipliidil, milleni Lydia ei ulatunud, ja isegi petrooleumilambist ei võinud tekkida mingit ohtu, sest seda lihtsalt polnud – valgust kiirgasid elektripirnid. 

Kedagi õues ega trepil kohtamata – juuni lõpp, kõik olid sõitnud välismaale, tervisvetele või linnalähedasse suvilasse – sisenes ta esikusse. Siin oli vaikne, Dunja oli ta paari päeva eest maale lubanud, vanematele appi heina tegema ja rukist võtma, Konrad aga oli eelistanud peatuda võõrastemajas, ehkki Aleks oli pakkunud talle ulualust, tõsi, mitte väga pealetükkivalt, kartes, et see hakkab segama kohtumisi Tatjanaga. Kas sugulane just seepärast oli keeldunud, et haistis Aleksi kutses teesklust, pigem oli põhjus praktilisemat laadi: et hiljem Berliinis ei peaks omakorda temale öömaja võimaldama; sakslased armastasid privaatsust. Igatahes oli korter tühi ja Aleks kõndis selle läbi, toast tuppa, vaadates, kas on veel midagi, mida peaks kaasa võtma – suuremad pakid oli ta kokku pannud juba eile ja hommikul vaksalisse toimetanud. Poiste toas, Hermanni tühja voodit nähes tundis ta, kuidas teda haarab meeleliigutus. Kui hirmus on siiski elu – tahab, annab ennast maitsta, ei taha, tõmbab sulle juba väiksena kriipsu peale. “Jalg valutab, jalg valutab,” oli Hermann virisenud, esmalt ei pööranud Aleks sellele suuremat tähelepanu – mõtleks, jalg, see pole süda ega kõht, väänas natuke välja, küll üle läheb. Kuid ei läinud; ja see oli kohutav hetk, kui arst kuulutas välja diagnoosi – nagu kohtuotsuse. Ühe poja ta juba oli kaotanud, kas tõesti sureb ka teine? Muide, kui ta oleks vaesem olnud, kes teab, millega kõik oleks lõppenud, kas ta vähe oli kodukandis näinud, kuidas noored ja pealtnäha terved inimesed mõne kuuga kustusid ja ühel päeval kirikukell kurvalt suurte pausidega kõlisema hakkas – aga nüüd rääkis Speranski Martale professor Bobrovist ja tema sanatooriumist, nad saatsid poisi sinna, ja, ptüi-ptüi-ptüi, oligi justkui abi, viimases kirjas kirjutas Marta, et sügisel pääseb Hermann ehk tagasi Moskvasse ning võib isegi kooli minna.

“Miks ma üldse kõigest kaheks nädalaks sõidan?” mõtles Aleks äkki. “Miks ma ei või endale korra elus pikemat puhkust lubada?”

Ta teadis, miks ta esmalt sellise plaani oli teinud: et kiiremini Tatjana juurde tagasi jõuda. See suhe muutis ta mõnikord päris pööraseks, ta needis end alailma, et petab naist, ja tõotas kõigele otsemaid lõpu teha, kuid juba järgmisel päeval kandsid jalad otsekui iseenesest jälle tüdruku juurde. Tööl olid ühed mured, kodus teised – Tatjana pool oli see koht, kus korraks unustada mõlemad. Aga nüüd oli lahusolek perest midagi temas ümber nihutanud. “Saadan Augustile telegrammi, seletan, mida ette võtta,” otsustas ta, “ise aga jään kauemaks mere äärde, kolmeks nädalaks, või kas või kuuks.” See väike vaheaeg võis Tatjanalegi kasulik olla, mida ta ikka raiskab oma noorust vana mehe seltsis? Aleks oli mitmel korral uudistanud, kas tüdrukul tõesti omavanust kavaleri pole, kuid too üksnes naeris tema küsimuste peale, seletades, et teda poisikesed üldse ei huvita, teda tõmbab küpsete meeste poole. Kuid need on ju abielus, laiutas Aleks käsi, mille peale Tatjana uhkelt teatas, et olgu pealegi, tema ei tahtvatki tanu alla, vaid kavatseb elada oma elu. Ehk võtab tüdruk ükskord aru pähe, leiab endale kellegi noorema?

Kontrollinud, kas kõik aknad on kinni, seisatas Aleks korra klaveri ees, vajutas paarile juhuslikule klahvile – ta armastas muusikat, kahetses, et ise selle õppimiseks liiga vana oli, ja rõõmustas, et lastel temast rohkem on vedanud –, astus siis raamaturiiuli juurde, mõtles, mida tee peale lugemiseks kaasa võtta, valis ühe prantsuse romaani, mida Marta oli kiitnud ja mille pealkiri “Ohtlikud suhted” ahvatlevalt tema enese olukorda meenutas, pistis selle portfelli ja väljus.

 

Torm – siin ta on, soovitu või soovimatu, tema luba ei küsi, tuleb, millal tahab, mitte millal tahad sina, pöörab kõik segi, laastab maja, purustab aknad, pühib katusegi pealt, murrab viljapuud aias, käristab nööril kuivava pesu ribadeks, ja sul on valida, kas pugeda peitu, kõige tagumisse tuppa, või veel parem, keldrisse, tunnistades endale, et stiihia vastu on inimene võimetu, või haarata kinni millestki, millele võib loota, näiteks jämedast männist, mis kasvab värava kõrval, ja kannatada hambad ristis, sest kes muu, kui sa ise, mässumeelne, olid see, kes palus teda tulla, lausa anusid, karjudes, et midagi peab ometi juhtuma, kui elu on muutunud nii võltsiks?

Miski ei ennustanud, et see juhtub just täna, sinine Must meri loksus aeglaselt randa, hingates raskelt, kuid rahulikult, nagu magav inimene; Aleks ja Sophie olid just jõudnud tagasi sanatooriumist, kus nad käisid Hermannit vaatamas, istusid liival ja puhkasid, enne kui ujuma minna, Victoria kiusas neid, muudkui üritas isale turjale ronida, Ervin luges raamatut, Lydia roomas mööda rannalina, raputades kõristit, ja kauguses, nagu sageli, lehvis üksik puri – Vassilidis püüdis kala, et suurlinna suvitajaid toita –, kui maja poolt äkki jooksis päevitunud peretütar, kes Sophiele igasuguseid rumalusi õpetas, ja teatas, et Aleksit küsitakse. Ning Aleks, alati rahulik, peaaegu et muretu, külmavereline Aleks sattus ärevusse, imestas kunstlikult: “Kes mind siit otsida oskab?”, tõusis närviliselt ja lahkus sellise kõnnakuga, et Marta mõistis esmakordselt, mida tähendab väljend “saba jalge vahel”.

Ja kohe meenusid viimase aasta sündmused, jooksid silme eest läbi nagu Hanžonkovi kinoseanss – Aleksi tehtult lõbus olek, tema ülevoolav südamlikkus, aina kallimad kingitused, aina ükskõiksemad kallistused, nagu ta ei embakski teda, Martat, vaid kedagi teist; ühesõnaga kõik, mida ta kogenematusest ja kergeusklikkusest oli pidanud ülesmäge mineva äritegevuse kummaliseks kõrvalproduktiks või äärmisel juhul Moskva kiusatusterohkete tänavate ajutiseks ja väheohtlikuks mõjuks, kuid milles iga tark naine oleks kindlasti ära tundnud labase reetlikkuse. “Traditore!” Kes oli traditore, oli selge – kuid kes oli too donna, kes nüüd oli söandanud rikkuda nende rahu isegi siin, päikselise mere kaldal, peaaegu et Elüüsiumi väljal, kuhu armukestele kirjutamata seaduse järgi oli tee avatud vaid siis, kui naine ise on sõitnud Nizzasse lõbutsema? Ta ei teadnud, kes see oli, aga kuigi ta ihkas seda teada saada, ei lubanud uhkus tõusta – lapsed ei pidanud nägema, kuidas ta mingi näruse hilpharaka pärast pilgugi merelt pöörab. Ervin luges endiselt raamatut, Victoria, kellel Aleks oli keelanud järgneda, jooksis otsekui kiusuks põlvini vette, Lydia oli kõrina suhu toppinud ja näris seda sügavmõtteliselt, ja üksnes Sophie, kõige vanem, näis midagi aimavat, tuli lähemale ja kallistas ema ootamatult – mida ta, rahulik, et mitte öelda tundevaene, tavaliselt ei teinud. Tüdruk lõhnas päikse ja aprikooside järele, pidi lootma, et ta ei kuule, kuidas emal plagisevad hambad selles kuumuses – erutusest või raevust? Aga võib-olla hoopis joovastusest? 

 

Hermann lähenes longates nagu ikka. Tal oli seljas valge lühikeste varrukatega pluus, jalas põlvpüksid ja sandaalid, peas linane mütsike kaitseks päikse eest.

“Kas isa ei tulnud?” küsis ta Sophieni jõudes pettunult.

Sophie ei vastanud. Ta ulatas Hermannile paberkoti ja nad istusid pingile oleandripõõsa varju. Tsikaadid siristasid, eemal, sanatooriumihoone ees, seisis auto.

“Mis sul viga on, miks sa niimoodi värised? Kas sul on külm? Siin on ju küll palav,” lausus Hermann kotti avades.

Ta sirutas tuutu Sophie poole, kuid õde raputas pead.

“Ma ei taha. Sa ei tea, mis eile juhtus.”

“Mis siis?” küsis Hermann ükskõikselt. Mis seal ikka juhtuda sai!

“Isale sõitis armuke järele. See tähendab, algul me ei teadnud, et armuke, lihtsalt isa kutsuti väravasse. Aga siis ta tuli tagasi ja ütles, et peab paariks tunniks ära minema. “Jaa, muidugi mine!” ütles ema. Isa läks, me olime veel natuke aega rannas, aga emal hakkas külm ja me läksime tuppa. Pärast õhtusööki ütles ema, et me peame nüüd magama minema. Ma tahtsin isa ära oodata, aga ema ei lubanud. Mul polnud üldse und, ma kuulasin, kuidas meri mühiseb, ja äkki kuulsin isa samme. Siis nad hakkasid rääkima. “Kas sul on armuke?” küsis ema. “Kust sa seda võtad?” imestas isa. “Aga kes sind otsimas käis?” küsis ema. “Ah, see. Oli üks ärisõber,” seletas isa. “Ära valeta,” ütles ema, “ma tean ammu, et sul on armuke.” “Jutt või asi,” vaidles isa vastu, “pole mul mingit armukest.” “Aleks, ma kordan, ära valeta! Kõige enam ma vihkan valetamist,” ei jätnud ema järele. Isa vaikis tükk aega ja ütles siis: “Hea küll, oletame, et mul on armuke, ainult oletame, sest tegelikult pole mul kedagi. Mis sellest muutuks? Sa tead, et nagunii ma armastan ainult ühte inimest, sind.” Nüüd puhkes ema nutma, ma pole kunagi kuulnud, et ta niimoodi nutaks, see oli veel kohutavam, kui siis, kui Rudolf surma sai. Isa püüdis teda rahustada, aga ema hüüdis: “Mine ära, ma ei taha sind rohkem näha!”

Sophie vaikis, ta värises endiselt, tema huuled tõmblesid.

“Kas ta siis läks?” küsis Hermann.

Sophie raputas pead.

“Ei, ta hakkas jälle rääkima, et see kõik on ema väljamõeldis. Edasi ma ei kuulnud, sest nad läksid magamistuppa. Nad polnud veel tõusnud, kui ma tulema hakkasin. Ma võtsin ise laualt paki, mille Vassilidis sinu jaoks valmis pani… Mis sa arvad, kas isa läheb nüüd meie juurest ära?”

Sophie oli rumal nagu kõik tüdrukud.

“Miks?” imestas Hermann. “Ta ju ütles, et ta armastab ainult meie ema.”

“Aga kui tal on armuke…”

“Mis sellest?” 

Hermann püüdis ette kujutada, mis tunne on, kui sul on armuke. Kas see oli nii nagu siis, kui medõde Olja tema kohale kummardus ja teda kogemata rinnaga riivas? 

Ta võttis tuutust virsiku ja hammustas. Virsik oli pealt punane, aga seest veel päris hapu. Sellegipoolest sõi ta selle lõpuni ära, ainult kivi ümber jättis natuke kollaseid tupse. Sophie istus talle lähemale ja võttis käe alt kinni.

“Kas imperaator ei käinud?”

Jälle see imperaator! Hermann oli juba tüdinud temast, nii isa kui ka ema küsisid alati sedasama, ja nüüd veel Sophie…

“Ei käinud,” vastas ta tõredalt. “Ega tule ka enam. Tal pole nüüd aega. Sõda on alanud. Kas sina ei teagi?”

Sophie ei teadnud – ta isegi ei mõistnud, mida see tähendab.

“Bobrov käskis teatada vanematele, et esialgu jääb sanatooriumis kõik vanaviisi, mingeid muutusi ei toimu. Ta ütles: “Las kindralid ja sõdurid sõdivad, aga haiged peavad paranema.” Ütled isale, kui ta üles ärkab?”  

Sophie noogutas. Ta justkui ei värisenud enam.  

 

 

Kolmas peatükk

Sõda

 

Tume sammumüdin aina lähenes; see polnud soldatite raiuv marssimine, pigem meenutas see karjakoplist vallapääsenud pullikarja korratut sõrakõminat. Ja mida muud kui loomad nad olidki? Kas ükski inimese nime vääriv olevus hakkab lõhkuma poevitriine, rüüstama lette, lagastama ja põletama kaupa, mille valmistamiseks tuhanded teised on vaeva näinud? Einemi pool olid nad sügisel tagunud puruks nii kahhelseinad kui ka peeglilae – mille eest? Üksnes selle eest, et kondiiter oli sakslane. Sõda ei peetud üksnes rindel, sõda oli veerenud ka linnatänavale, ja kordnikud ei liigutanud lillegi, lasksid kõigel sündida ja võib-olla isegi õhutasid pätte taga; sest niisugused märatsejad, teadis Aleks hästi, on tegelikult arad ega söanda haarata raudpolti või munakivi enne, kui keegi on kõrva sosistanud: “Läki, täna ei tehta meile midagi!”

Nüüd oli müdin juba päris lähedal, hetkeks viirastus Aleksile isegi, et ta kuuleb jõugu ähvardavat, lõõtsutavat hingamist. Missugune õnn, et Martat lastega Moskvas polnud! Rostovis oli kõik rahulik, naise arvates sellepärast, et seal elas nii palju sakslasi, Aleksi meelest aga üksnes seetõttu, et tegu oli rahuliku, mittetigeda lõunamaa linnaga. Seevastu siin… Kuidas ta oktoobris oli närveerinud, kui oli näinud, kuidas ikoonidega vehkiv ja “Jumal, keisrit kaitse sa!” üürgav rahvahulk Fereini poodi ründab! Oli kontori kinni pannud ja tormanud Hermannile ja Sophiele kooli vastu, August Septembri aga saatnud koju, Martat kaitsma – otsekui oleks Augustist kellegi kaitsjat. Ja otsekui oleks üldse kellestki kaitsjat siis, kui sinu vastas seisab mitmesajapealine tigedusest klaasistunud silmadega rahvamass – igaühega neist üksi oleks Aleks ühise keele leidnud, aga nii, kõik koos, oli nendega võimatu kõnelda.

Korraks läksid aknad lausa pimedaks – efekt oli umbes sama, nagu sõidaks mööda rong, ja isegi suurem, sest rongil on vagunite vahel tühimikud, kust silmapilguks vilksatab valgust, siin aga oli pimedus täielik nagu tugeva äiksevihmaga; mitukümmend sekundit see kestis, Aleks ei teadnud, kuid äkki oli kõik lõppenud, jälle paistis aknast sisse juunipäike ning üksnes aeglaselt eemalduv müdin meenutas, et äsja oli siit möödunud rahvasumm, ja et see summ oli kuhugi teel, kusagil on lõpp-punkt, kus peatutakse, haaratakse munakivid ja kukutakse kisama:

“Maha sakslased! Päästa Venemaa!”

Aleks pühkis otsmikult higi: Konradi nime oli ta ettevaatusest sildilt maha võtnud juba mullu suvel, kohe, kui Peterburist jõudsid kohale kuuldused, et Saksa saatkonna hoone on segi pekstud ja pronksratsud katuselt alla visatud; kuid ega temagi liignimi kõige venepärasem olnud. “Tee nagu mina, lisa venekeelne lõpp: Buridanov,” oli naljaga pooleks õpetanud Arutjunov, kelle õige nimi, nagu Aleks alles nüüd teada sai, oli hoopis Arutjunjan; kuid seda nõuannet ta siiski täitma ei hakanud, olgugi et eeskujusid jätkus, isegi kindralkuberner Reinbotist oli üleöö saanud Rezvoi. “Milleks? Buridan on ju prantsuse nimi, ja prantslased on meie liitlased,” oli ta vastu lõõpinud, siis mõtlema hakanud ning tõesti igaks juhuks vitriini prantsuse lippudega ehtinud – ühe manifestatsiooni aegu oligi keegi tema poe kohal hõiganud: “Elagu Prantsusmaa!”, mida oli saatnud päris korralik hurraakoor – kuid nüüd polnud enam sügis, sõjavaimustus oli lahtunud ja liitlastes oldi, eriti pärast Galiitsia kaotusi, kõvasti pettunud.

Vähehaaval normaalne tänavapilt taastus, jõugu eest seinte äärde tõmbunud möödakäijad jätkasid oma teed, kes mornilt, kes muigega näol, vastasmaja noodikaupmees avas ukse ja Aleks toimis tema eeskujul, ehkki erilist kundedevoolu polnud loota, seemnemüük oli veel hooajalisem tegevus kui põllumasinaäri. Jah, silt sildiks, kuid Konradiga olid suhted tõesti katkenud – sest kuidas sa hing ikka raudkolakaid üle rindejoone toimetad, need pole ju paberossid või viin, mis taskusse mahuvad? See tähendab, leidus ärimehi, eriti juutide seas, kelle jaoks takistusi ei eksisteerinud, oleks Moskva linn tahtnud ära osta Brandenburgi väravaid, oleks needki kohale veetud, kas läbi Skandinaavia, Hiina või Pärsia, aga oleks; kuid Aleks polnud juut, ehkki teda mõnikord ka selleks peeti (“Kiirusta, valge juut tahab arvet,” oli ta korra Slavjanski Bazaris kuulnud enda kohta üht kelnerit teisele ütlevat). Nad olid Konradiga vahetanud viimased kirjad – suure ringiga, ühe Soome ärisõbra kaudu –, soovinud vastastikku palju jõudu “raskeks ajaks” ja kinnitanud, et niipea, kui hulludel imperaatoritel sõjatuhin üle läheb, jätkavad koostööd; kuid see oli ka kõik, ja kui viimane külvimasin laost minema viidi, polnud uusi kusagilt võtta. Siis oligi Aleks rõõmustanud, et ta ka parimatel päevadel polnud hüljanud oma seemneid: see oli midagi, millega kauplemine ei pidanud eales lõppema, või kui, siis koos inimsooga.

Artikkel lebas poolikult laual, ja Aleks istus tagasi leentooli ning katsus uuesti keskenduda. See töö polnud talle kunagi istunud – kuid kirjutamata jätta ka ei saanud, ärihuvid nõudsid, et peab endast nii mitmel moel kui võimalik märku andma. Varem aitas teda Marta; kuid nüüd olid suhted sassis, ja ta pidi keerulise vene keelega üksi toime tulema, ise tuhnima Dali sõnaraamatus õigeid tähendusi otsides. Paksud köited lebasid üksteise peal kõrges kuhjas, oli hirmus ette kujutada, et ühes keeles võib olla nii palju sõnu ja et need sõnad on kõik üles kirjutatud ja äragi trükitud – kas võis loota, et kunagi sünnib midagi niisugust ka eesti keelega? Esialgu olid seda uurinud üksnes parunid ja pastorid – uurinud loodusteadlaste kombel, külmalt, ilma armastuseta.

Mõelnud natuke, võttis ta obsidiaanvarrega sule ja kastis selle tindipotti. Paljud kirjutasid juba igavese sulega, kuid tema ei raatsinud loobuda Arutjunovi kingitud garnituurist, mis oli tõeline kunstiteos. Arutjunov rääkis, et terve Armeenia olevat täis seda musta vääriskivi, see lebavat seal kahel pool teed, kui postihobustega ühest linnast teise sõidad; ka Martale oli vana sõber üheks sünnipäevaks toonud obsidiaanist kõrvarõngad ja kaelakee. 

Ta lõpetas just viimast lauset, kui helises kelluke ja poodi vajus ähmi täis näoga August September – küllap oli samuti löömamehi kohanud.

“Kas tead, mida mina nägin?”

“Mida sa ikka näha said, kui ehk seda, kuidas vitriine puruks pekstakse.”

Kuid Augustil olid palju suuremad uudised.

“Punasel väljakul peeti maha ilmatu miiting. Nõuti, et tsaar tagasi astuks ja trooni Nikolai Nikolajevitšile loovutaks. Rasputin, öeldi, tuleb oksa tõmmata, tsaarinnal aga pea paljaks, ja kloostrisse!”

“Rasputini koht on muidugi oksas, aga mida see õnnetu tsaarinna neile teinud on?”

Mida aeg edasi, seda enam hakkas Aleksil Aleksandra Fjodorovnast kahju: vaene naine, elab võõra rahva keskel, poeg haige, mees samasugune lontrus nagu August või hullemgi veel, sest August vähemalt ei tikkunud tegelema asjadega, mida ta ei osanud, imperaator seevastu tikkus, esitas ultimaatumeid, kuulutas välja mobilisatsioone. Kes teab, äkki oleks mõne teistsuguse mehe kõrval Hesseni printsessist päris tubli naine saanud; ja kui seadused oleksid natuke teised olnud, äkki oleks ta isegi, kui mehega midagi oleks juhtunud – nagu Peeter III või Pauliga –, õndsa Katariina kombel suurt ja korratut maad kindla käega valitsenud? Ja polekski praegu seda tobedat sõda…

“Ta on ju saksa spioon!”

August kukkus heietama, kuidas kõnemehed tsaarinna ja tema õe reeturlikkust olid paljastanud, kuid Aleks ei hakanud teda kuulama.

“Kas lendlehe andsid trükki?”

“Lendleheks” nimetas ta paberilipakaid oma kontori nime ja aadressiga, mida ta mööda Venemaad laiali saatis: semstvotesse, vallavalitsustesse, suurematesse mõisatesse. Seal oli ka väike pilt külvava talumehega, mille oli joonistanud Hermann – otsekui kompensatsiooniks viletsa tervise eest oli loodus pojale kinkinud kunstiande.

Trükki oli August “lendlehe” andnud, aga kätte ei pidanud seda saama enne kui kahe nädala pärast: sõja-aja kord oli karm, iga kuulutuski nõudis tsensori viisat.

“Pangas käisid?”

Panka polnud “kahe kuu kavaler” enam jõudnud.

“Homme hommikul enne tööletulekut kontrolli järele, kas ülekanne on saabunud.”

Rostovist lahkudes oli Aleks jätnud sealse poe alles, Tsitsin oli selle juhatamisega hästi hakkama saanud, kuid mõne aja eest oli noormees teatanud, et tahab minna Harkovisse põllundust õppima, ja Aleksil polnud valikut, tuli pood maha müüa.

Ta “masseeris” artiklit tindipressiga, pistis nahkkaante vahele ja kaaned – portfelli. Oleks võinud muidugi artikli Augustiga ära saata, aga ta tahtis ise toimetusest läbi käia ja Tihhomiroviga rääkida – mitte, et tal midagi vaja oleks olnud, vaid lihtsalt hoidmaks ülal paar aastat tagasi tekkinud tutvust; Aleksi kaugemaks mõtteks oli ise asutada põllumajandusajakiri, siis kulunuks selline mees peatoimetaja kohale ära.

Andnud Augustile korralduse kontorit enne tööpäeva lõppu mitte sulgeda (mida too nagunii täitma ei hakanud, vähemalt veerand tundi näpistas kindlasti endale), tõmbas ta pintsaku selga, pistis õlgkaabu pähe, võttis portfelli ja väljus.

Tänaval oli kõik rahulik, ainult pudelikilde oli rentsel täis – küllap olid pogrommijad julgustuseks keelatud viina pruukinud. Pagoodiga maja ees olid end sisse seadnud invaliidid, ühele, jalutule, viskas Aleks mütsi paar kopikat, see oli otsekui tema altkäemaks suurele slaavi rahvale, et too tema perekonda ei puudutaks. Taas mõtles ta toimuva jaburusele. Sõda oli üldse kahtlase väärtusega ettevõtmine, kuid sõda sakslastega? See oli peaaegu nagu sõda iseendaga. Kas nad kumbki, Nikolai ega Wilhelm, ei mõelnud, mida see tähendab inimestele, kes jäävad niimoodi otsekui kahe tule vahele? Sakslased, kes elasid siin, pidid nüüd olema tublimad katoliiklased kui paavst ise, pidid tõestama oma tsaaritruudust eriti suure patriotismiga; ja isegi see ei aidanud. Kas ei hakatud kohe pärast krahhi Masuuria soodes rääkima, et Rennenkampf on reetur? Mida siis imestada, kui tänaseks on välja jõutud tsaarinna kahtlustamiseni. Martagi, kuidas tema üle elas kõige saksapärase halvustamist, kannatas iga kord, kui kuulis, et mõnitatakse Goethet või Schillerit. Ja muidugi pidev hirm laste pärast, kes polnud küll sakslased, kuid käisid saksa koolis. Õnneks olid mõlemad nutikad, nii Hermann kui ka Sophie, ning neile ei valmistanud raskusi, kui saksa keel ära keelati ja kõiki aineid vene keeles hakati õpetama; kuid milleks kõik need ümberkorraldused, mis üksnes väikestes peades segadust tekitasid? Kõige rohkem vihastas Aleksit see, et puhtmatemaatiliselt võttes oli Nikolai ise ka sakslane, tema soontes voolas, nagu vabast ajast kuninglikke sugupuid uuriv Meng oli välja arvutanud, kõigest üks kahesaja viiekümne kuuendik vene verd – ja tormata sellise päritoluga slaavlasi kaitsma? Mida need serblased talle head olid teinud, ainult krediiti küsisid alatasa, mõtlematagi tagasi maksta…

“Aleks!”

Selja tagant kostnud hõige oli summutatud, ja kui mitte ähvardav, siis hoiatav küll; vanad semud nii ei kutsu; kuid hääl oli tuttav ja kuni Aleks end ettevaatlikult ümber pööras, püüdis ta mõistatada, kellele see võiks kuuluda. Lahendus saabus esimesest pilgust: Hugo oli kümme aastat vanemaks jäänud, vuntsid ja kitsehabeme ette kasvatanud, kuid sellest hoolimata täiesti äratuntav.

“Hugo? Vaat kus üllatus!”

Oli tõepoolest enam kui ootamatu kohata naisevenda siin, Moskvas, kui kõigi teada pidi ta tallama mõne Euroopa linna munakivisid.

“Räägi vaiksemalt. Ja üldse, ärme seisame siin nagu kaks posti.”

Hugo pilk prillide taga oli ärev, järelikult polnud tema viibimine Mjasnitskajal kuigivõrd seaduslik. Küllap oli tulnud salaja üle piiri – ainult kuidas, sõjaajal? Ehkki, kas võimalusi vähe oli, vene piir oli pikk ja auke täis nagu mitusada korda meres käinud noot, asi seal polnud mõnest silmast läbi lipsata, olgu või Hiina kaudu, kui muud teed kinni.

“Kuhu me siis läheme?”

“Ükskõik kuhu. Jalutame niisama.”

Jah, sugulaste kohtumiseks oli seda raske nimetada, pigem meenutas toimuv Aleksile põrandaaluste konspiratiivrandevuud. Ja kes muu kui põrandaalune Hugo oligi? Sotsialist, revolutsionäär… Tema ja temasugused olidki 1905. aastal selle pudru kokku keetnud, mida Witte ja Stolõpin hulk aega helpima pidid. Asumiselt oli Hugo peagi põgenenud, vanemad ega Marta polnud tema saatusest kaua midagi teadnud, kuni viimaks saabus peaaegu teineteise järel kaks postkaarti, üks Roomast ja teine Pariisist, muidugi vale nime all.

“Muide, kui keegi meid peatab: minu nimi on Mascherini. Olen viljakaupmees Bolognast, sinu kolleeg. Arutame võimalust, kuidas Itaalia nisuseemet Venemaale eksportida.”

“See on võimatu. Lõunast toodud seeme ei lähe põhjas kasvama.”

“Siis vastupidi.”

“Vastupidi võib. Aga mis keeles me omavahel vestleme? Mina ei oska itaalia keelt, sina ei tohiks loogiliselt võttes osata vene keelt. Ja saksa keeles ma sul praegu Moskva tänaval rääkida ei soovita.”

“Jah, ma nägin. Lepime kokku nii, et mul on naine venelanna.”

Aleks muigas: mis huvi võis küll inimestele pakkuda niisugune teater? Aga nii nad seiklesid mööda ääretut Venemaad, kõik need esseerid, sotsiaaldemokraadid, anarhistid ja kes kõik veel, taskus võltsitud pass, peas väljamõeldud elulugu.   

“Kas Marta on kodus?”

“Marta sõitis Rostovisse, sinu isal oli rabandus.”

“Rabandus?”

“Jah, apopleksia…”    

“Aga lapsed?”

“Lapsed võttis kaasa, sõidavad sealt edasi Krimmi.”

Hugo vaikis natuke aega, ilmselt seedis kuuldut.

“Kes teab, võib-olla on nii isegi parem…”

Aleks pidi peaaegu vihast turtsatama. 

“Mis on parem – et isal oli rabandus?” küsis ta teravalt.

“Et Marta ära on. Isa vaatama ma niikuinii ei saa sõita, Rostovis tunneb mind iga pristavipeni.”

Aleks heitis veel ühe kiire pilgu Hugo vuntside ja habemetuti suunas – jah, kogu nägu need ei varja. Kõrge laup, väljaulatuvad põsesarnad ja suur nina – Beckerite firmamärk – olid vaatamiseks avatud; ka prillid aitasid äratundmisele kaasa, Hugo ei saanud nendeta kahte sammugi astuda.

“Selles on sul õigus,” nõustus ta. “Aga mis on ikkagi head selles, et Martat kodus pole?”

“Mul oleks öömaja vaja. Kui kõik kodus, oleks see ohtlikum, lapsed võivad midagi välja lobiseda…”

Ah vaat, milles oli asi… Muide, ka selles oli Hugol õigus, küll mitte tema, vaid Marta mõttes – kui Hugo vahele jääb, ei saa sandarmid naisele midagi teha.

“Ära karda, see on kõigest üheks ööks,” jätkas Hugo enda kohta tavatu, anuva tooniga, ilmselt omamoodi tõlgendades Aleksi vaikimist, “homme sõidan edasi Peterburi.” (Ta ütles nimelt Peterburi, mitte Petrogradi, aga Aleks ei hakanud tema tähelepanu sellele veale pöörama, enamik inimesi rääkis edasi “Peterburi”, nii et ohtlik see olla ei saanud.) Ja otsekui ennetades küsimust, mida Aleks ei kavatsenudki talle esitada – ehkki sisimas mõtles küll: miks homme, aga mitte täna?, lisas: “Oleksin juba täna sõitnud, aga homme on mul üks tähtis kohtumine.”

“Öömaja ikka saab.”

Tihhomirovi juurde minek tuli niisiis edasi lükata, kuid ega sellega mingit kiiret olnudki. Ja Aleks hakkas ringi vaatama, kas kusagilt ei paista vaba voorimeest.

 

Dunja kasutas juhust, et härral on külaline ja kadus kohe pärast lõunasöögi lõppu peigmehe juurde, isegi nõud jättis pesemata; see oli kombevastane suhe, aga midagi polnud parata, Dunja peigmees oli tatarlane ja nad ei saanud abielluda: tatarlane polnud nõus usku vahetama, ja Dunjat ei lubanud Püha Sinod õigeusust loobuda, oleks ta protestantismi tahtnud üle minna, siis küll, kuid muhameedlusse – ei.

“Kas tüdruk välja ei lobise?”

“Ta on harjunud. Meil käib palju külalisi…”

Nad jõid teed, jutt ei klappinud. Nende suhted olid alati olnud natuke kramplikud, õigemini, suhted puudusid sootuks. Palju nad üldse teineteist varem olid näinud? Kõige rohkem viis või kuus korda, ja peaaegu alati Marta juuresolekul. Vaid korra, kui Marta jäi haigeks ning Aleks oli üksi Hermanni ja Sophiega Beckerite poole jõulupuule läinud, oli ta Hugoga natuke tõsisemalt vestelnud, ja muidugi kohe vaidlema sattunud. Varsti pärast seda oligi naisevend arreteeritud ja asumisele saadetud.

Lõpuks tõi Aleks välja konjakipudeli, see päästis mõlema keelepaelad valla. Algul jutustas Hugo oma reisidest, ta oli nende aastatega läbi sõitnud terve Euroopa, oli näinud nälga, aga hinganud nagu vaba inimene ja oli oma saatusega päris rahul. Aleks tundis huvi, mida Saksamaa Beckerid teevad, aga sellest ei teadnud Hugo midagi, ta polnud neid üles otsinud. Miks ja kuidas ta Venemaale oli tulnud, naisevend jutustama ei hakanud ja Aleks ei pärinud kah – parem oli selliseid asju mitte teada. Siis hakkas Hugo küsimusi esitama ja Aleks pajatas heameelega, kuidas ta oma äri oli üles tõstnud, Rostovist Moskvasse kolinud, ja mismoodi siingi kõik sõjani välja ülesmäge oli liikunud. Kui Hugo laste vastu hakkas huvi üles näitama, otsis Aleks välja pildialbumi. Ta rääkis ka Rudolfist; Hugo kuulas tõsise näoga ja Aleks mõtles, et inimlikkuse poolest on sugulane täiesti normaalne inimene – vaat kui ta veel muus mõttes ka mõistuse pähe võtaks…

Hugo oleks justkui aimanud tema mõtteid, sest äkki viis ta jutu poliitikale. Ja niipea, kui olid kõlanud esimesed laused, mõistis Aleks, et siin seisab nende vahel otsekui kivisein. Hugo jaoks oli kõik halb, mis Venemaal toimus: tsaar oli halb ja ministrid olid halvad ja töösturid samuti, isegi haritlased olid halvad, sest ei võidelnud piisava tarmuga tööinimese õiguste eest.

“Ja mida sa siis teisiti teeksid?” küsis Aleks.

Kõike, kostis Hugo. Esimese asjana tuleks varandus ümber jaotada…

“Kõigile niikuinii ei jätku,” leidis Aleks.

“Olgu vähem, aga peaasi, et võrdselt,” arvas Hugo.

Nad vaidlesid tükk aega, Aleks püüdis tõestada, et varanduse jaotamine ei anna midagi, sest on väga palju inimesi, kes ei oskagi raha ja asjadega ümber käia, laristavad kohe maha, vahetavad viina vastu või lõhuvad niisama tükkideks. Siis hakkas Hugo rõhuma hariduse peale, kuidas praegu ei ole kõigil võimalik õppida, aga sotsialismi ajal saab olema. Sellega oli Aleks põhimõtteliselt päri, kuid pidas seda utoopiaks. Ta oli just lugenud Buninit ja see oli talle väga kõvasti mõjunud, sest langes ühte tema enda kogemusega.

“Sa ei kujuta ette, missugune rahvas elab maal! Nad ei taha töötada ega õppida, ulaelu ja viin on ainsad asjad, mis neid huvitavad. Võtab sada aastat, enne kui nendest midagi saama hakkab…”

Võtku või tuhat, oli Hugo seisukoht, millega Aleks kuidagi leppida ei saanud.

“Siis pole ju mingit revolutsiooni tarviski,” ütles ta, “tuhande aastaga paneb tsaargi neile aru pähe.”

Kuid Hugo jäi omale kindlaks: revolutsioon peab tulema. Ta ei muutnud meelt ka selle peale, kui Aleks hakkas talle kirjeldama sõjaõudusi, ja ütles, et revolutsiooniga võrreldes on need ju köömes.

“Mõtle ise,” käis Aleks välja viimase trumbi, “kes annab vabatahtlikult oma varanduse käest, nagu sina soovid? See saab olema üks hirmus verevalamine, mis siis lahti läheb.”

Ja kui Hugot seegi ei heidutanud, küsis otse: aga mida sa minuga mõtled teha, näed, minul on ka päris avar korter, pursui mis pursui, kas paned mu kohe seina äärde…?

Pilklikult silmitses Hugo teda ja kostis:

“See sõltub sellest, kuidas sa end ülal pidama hakkad. Sa pole ju alati pursui olnud…”

“Jah, tõepoolest, aga sinust erinevalt mina küll teistelt vägisi midagi endale ei taha! Kõik, mis ma olen saavutanud, on tulnud minu oma peaga ja tööga. Ma pole nii vilets mees, et võõrast igatseda!”

Hugo vaikis, hambad kokku surutud, küllap hoidis end tagasi, et mitte öelda midagi päris solvavat.

“Ka temale ei meeldi see vestlus,” mõtles Aleks.

Ta tõusis, vabandas, et on väsinud, näitas külalisele aseme kätte – Dunja oli enne lahkumist selle valmis sättinud –, läks magamistuppa, heitis pikali, süütas seinalambi ja võttis raamatu, kuid lugeda ei suutnud: viimase aasta mured vajusid äkki kaela nagu heinasaad, lämmatasid, kratsisid ebameeldivalt. Kõik oli kehvasti, kõik, viimseni! Vormiliselt olid nad Martaga ära leppinud, naine oli talle otsekui andestanud – kuid just nimelt “otsekui”, sest sisulisest leppimisest oli asi kaugel, Marta oli muutunud – ei, nad ei tülitsenud ja naine isegi täitis kõige intiimsemaid kohustusi, kuid juba järgmisel hetkel oli jälle külm ja ligipääsmatu nagu Leibaku krahvinna. Mis Tatjanasse puutus, siis tema pool polnud Aleks Krimmist saadik käinud, oli tüdrukul seal kohe näo täis sõimanud, talle tagasisõiduraha pihku pistnud ja öelnud, et nüüd on nende vahel kõik lõppenud – ja oli oma sõna pidanud, ehkki pidi selleks südame kõvaks tegema. Paar korda oli Tatjana teda Mjasnitskajal passinud, üpris samamoodi kui täna Hugo, aga kui Aleks iga kord kivinenud näoga mööda marssis, oli lõpuks rahule jätnud. Nii ta siis elas, mõnes mõttes nagu härra, teises mõttes – nagu peni, kellele armulikult armastuse riismeid visatakse. Vaevalt oli kevad kätte jõudnud, kui Marta hakkas asju pakkima, kavatses kohe, kui Hermann ja Sophie koolist vabanevad, Musta mere äärde sõita, kuid siis juhtus õnnetus isaga. Nüüd oli isa tervis parem ja tuleval nädalal pidi perekond teekonda jätkama. Aga tema? Tema kükitas Moskvas, mattis end töösse…

Vaikne koputus katkestas mõtisklused.

“Tule julgelt, ma ei maga!”

Hugo ilme oli ootamatult häbelik, ebakindel.

“Oled sa väga väsinud?”

“Mis siis?”

“Kas tohib, ma mängin natuke…?”

“Lase käia.”

Pikk kühmus äiapapat meenutav figuur kadus, ja peagi hakkas vaheseina tagant kostma klaverihelisid. Aleks pani raamatu, mida ta nagunii ei lugenud, käest ja jäi kuulama. Hugo mängis hästi, mitte halvemini kui Marta, ja võib-olla isegi paremini, vahete-vahel küll vääratas mõne noodiga, kuid parandas end kohe, ja mida edasi, seda kindlamaks muutus, küllap polnud ammu juhust olnud musitseerida, kes teab, mis elu ta seal Euroopas üldse elas, reisimine reisimiseks, aga kui nälg pitsitab, pole ühestki linnast rõõmu. See-eest temal, Aleksil, oli kõht, ptüi-ptüi-ptüi, täis, aga vaat klaverit mängida ta ei oska ega õpi seda kunsti enam eales ära – hilja! Jah, kõik, mida me siin ilmas saame paremuse poole pöörata, on mõeldud meie laste tarvis, ainult lapsed võivad kogeda seda, millest me ise sünniloteriiga ilma jäime; niisiis, kes teab, äkki oli Hugol isegi natuke õigus, kui ta unistas sellest, kuidas kõik lapsed, kõik, viimse kui kaltsakani ära koolitada…

 

Jälle kolisevad rongirattad, jälle rappub vagun; Marta, sinust on saanud lausa rändlind, ainult lendad vastupidises suunas, kevadeti lõunasse, sügisel – põhja. Ja tassid seljas poegi, kes veel lennata ei oska, inimeselapsed kasvavad nii aeglaselt; siiski, natuke abi neist juba on, Hermann ja Sophie käivad jaamas limonaadi ja barankasid ostmas, alati on hirm, et jäävad rongist maha – Hermannil on ju jalg haige, ta lonkab – kuid õnneks on nad mõlemad täpsed ja ettevaatlikud. Ervinist pole küll mingit kasu – aga ka mitte kahju, istub tasa akna all ja vaatab välja, ja kui tuleb jaam, haarab kohe raamatu ja kukub lugema: sõidu ajal ema ei luba, rikub silmad ära. Ta on kõigest seitsmene, aga kui palju ta on juba lugenud! Peamine tüütaja on Victoria, tema ei püsi hetkegi paigal, kogu aeg jookseb kuhugi, ajab mõne võõra tädiga juttu, küsib midagi, tahab kord üht, kord teist, ja rabeleb isegi süles; peamine murelaps – Lydia, alailma haige, nukker ja viril. Raske on niiviisi, viie lapsega, aga ilma oleks veel palju raskem – lapsed nõuavad tähelepanu, ja hea, et nõuavad: pole aega mõelda. Alati oled sa, Marta, tahtnud olla üksi iseendaga, aga enam ei taha. Maailm on vastik, inimesed – lurjused. Ka sinu mees on lurjus, samasugune nagu kõik, või kui, siis vaid natuke parem; kuid ikkagi lurjus. Mis kõige hullem, pole võimalik mõista, kas ta kahetseb oma teguviisi või ei; ühelt poolt justkui kahetseb, istus talvel kõik õhtud kodus, kui just ei viinud sind või lapsi teatrisse; kuid teisalt, poleks mingi ime, kui ta hommepäev suvalise lehtsabaga voodisse poeks, tema jaoks pole see justkui üldse oluline, või, ütleme nii, mõistusega ta küll taipab, et niimoodi käituda on inetu, aga tema organism, tema tungid räägivad sellele tõdemusele vastu. Ja ikkagi, isegi, kui mul poleks lapsi, kui me oleksime temaga kahekesi, ütleksin ometi – koos on parem kui lahus. Võib-olla mõni naine on loodud üksinduse jaoks, kuid mitte sina, Marta. Asi pole elatusvahendites, vaid muus – sa vajad tuge. Ja tuge Aleks annab, temata närveeriksid sa ööd kui päevad iga tühisemagi asja pärast, eriti nüüd, kus murede hulk on äkki nii hullupööra kasvanud, kui tavaliste murede, laste tervise ja koolihinnete kõrvale on kerkinud uued, ebaharilikud. Kusagil käivad lahingud, tapetakse inimesi – ja samasugune lahing toimub sinu sisemuses. See on kummaline tunne – nagu oleks keegi võtnud ja su südame kaheks lõiganud ning nüüd sõdib üks südamepool teisega ning lõppu pole näha. Ja mis saab siis, kui üks kahest võidab? Kas on võimalik edasi elada pooliku südamega?

“Lermontov ja Goethe,” kolisevad rongirattad, lapsed magavad, ka mäetipud magavad ööpimeduses; puhka sinagi.          

 

 

Neljas peatükk

Revolutsioon

 

Tramm hakkas paistma, kuid juba kaugelt oli näha, et see on jälle 27.

“Kas läheme ja istume Lubjankal ümber?”

“Ootame veel natuke.”

Hermannile ei meeldinud ümberistumised, tal oli raske mitu korda vagunisse ja tagasi ronida.

Külmast härmas, sõitis “vale” tramm ära. Tema külge oli kinnitatud punane pael.

Hermanni suust tuli auru. Sophie sõrmed ja varbad hakkasid külmetama. Teisel pool tänavat, liuväljal, toetas guvernant advokaat Kolomenski tütart, kes alailma kaotas tasakaalu.

“Küll on halb, et meie kool nii kaugel on. Kui koju jõuame, on pime ja jälle ei saa uisutama.”

Vaevalt seda öelnud, tundis Sophie, et punastab. Millal ta ometi õpib ära, mida tohib rääkida ja mida mitte? Hermann ei saa ju uisutada, tal on valus kuulata.

“Pole midagi, päevad lähevad juba pikemaks,” kostis Hermann täpselt ema sõnadega.

“Aga siis sulab jää ära!” naeris Sophie.

Ilmus nähtavale järgmine tramm, seekord tõesti 29, kuid puupüsti täis.

“Astu paar sammu, siis trammijuht näeb, et sa lonkad ja avab esiukse.”

“Küll ma tean,” porises Hermann.

Nad pääsesidki esiuksest sisse ja jäid seisma juhi selja taha. Sõit oli pikk ja igav. Tramm haises sibula järele. Üks purjus mees nõudis kogu aeg, et teda Petrovsko-Razumovskojes maha lastaks, ehkki tramm tuli just sealtpoolt.

“Mis sa arvad, kas Brussilovile püstitatakse ausammas, kui sõda lõpeb?” küsis Hermann.

“Ma ei tea. Aga mida sina arvad?”

“Mina arvan, et püstitatakse. Skobelevile ju püstitati. Ainult võib-olla mitte kohe, vaid pärast surma.”

“Küll on hirmus, et enne, kui sulle ausammas püstitatakse, peab ära surema!” naeris Sophie.

“Veel hirmsam, kui see juhtuks eluajal. Mõtle, jalutad mööda linna, ja näed: üks Sophie Buridan kivist, teine Sophie Buridan – pronksist…”

“Prr!” väristas Sophie õlgu. “Aga kas sina tahad, et sulle pärast surma ausammas püstitatakse?”

Hermann mõtles natuke.

“Mina püstitaksin parema meelega ise kellelegi. Ja mitte hobuse, vaid kaameli seljas. Hobusega on palju sambaid, aga kaameliga veel mitte ühtki!”

Marosseikal tulid nad trammist maha ja läksid lahku. Koolile lähenenud, nägi Sophie juba eemalt, et midagi on lahti. Õu oli tüdrukuid täis, välistrepil seisis direktriss ja rääkis midagi. Ka tema suust tuli auru.

Sophie otsis summas üles Lilja Štšapova.

“Lilja, mis on juhtunud?”

“Tunnid jäävad ära. Petrogradis on revolutsioon.”

Lilja oli ilus ja rahulik, ta meenutas Sophiele kujusid kunstiajaloo raamatust. Igal suvel käis Lilja Nizzas ja ta oli juba suudelnud. “Ma arvan, et ma vist varsti kaotan oma au,” oli ta hiljuti Sophiele tunnistanud. Sophie ei mõistnud päriselt, mida see tähendab, kuid ikkagi oli tal Liljast kohutavalt kahju.

“Nüüd jääb sinu isa ilma poest ja minu isa tehastest,” jätkas Lilja. “Me peame tööle minema, et ennast elatada. Kelleks sina hakkad?”

“Ma ei tea.”

“Mina hakkan postiljoniks. Mulle meeldib jalutada mööda varahommikust Moskvat.”

Äkitselt kerkis nende ette õhetav säravasilmne mademoiselle Marchand.

“Sophie et Lilya, écoutez moi! H-y-a un révolution dans la Saint-Pétersbourg? Voila! Maintenant la Russie est libre comme la France! C’est la république!”*

 

* Sophie ja Lilja, kuulake mind! Sankt-Peterburgis on revolutsioon. Näete! Nüüd on Venemaa vaba nagu Prantsusmaagi. See on vabariik.

 

 

MademoiselleMarchand ei osanud üldse vene keelt, tema tunnis pidid kõik rääkima prantsuse keeles.

“Mademoiselle Marchand, pourquoi vousamez la republique est mieux que la monarchie?” küsis Lilja.

 

* Preili Marchand, miks te arvate, et vabariik on parem kui monarhia?

 

“Parce que tout les citoyens de republique sont libre! Les Russes, les Allemandes, les Juives – tout le monde! Sophie, tu n’es oublié pas la devise de la Grande Révolution Francaise?”

“Bien sûr que non!. Liberté, égalité, fraternité!”

“Tres bien!”

 

* Sest et kõik vabariigi kodanikud on vabad! Venelased, sakslased, juudid – kõik! Sophie, ega sa pole unustanud Suure Prantsuse revolutsiooni deviisi? – Muidugi mitte. Vabadus, võrdsus, vendlus. – Väga hea!

 

Mademoiselle Marchand, endiselt õhevil ja õnnelik, kadus tüdrukutesumma. Ta oli sama väikene kui õpilased. Direktriss pööras ringi ja sisenes koolimajja. Kõik hakkasid laiali minema.

“Kas tahad, ma viin su autoga koju?”

Lilja oli ainus tüdruk, kelle isal oli auto.

“Ma ei saa, ma pean Hermanni üles otsima.”

“Siis pakaa! Kes teab, kas me enam kohtumegi!”

“Kas sa arvad, et kool jääbki nüüd kinni?”

“Kool ei jää, aga kas mina veel siia tulen, pole kindel. Võib-olla, et me sõidame isa ja emaga Pariisi. Aga võib-olla, et madrused võtavad mu kinni, vägistavad ära, tapavad ja viskavad laiba Moskva jõkke…”

Lilja ütles seda nii rahulikult, vapralt, isegi väikse põnevusega – nagu ta tõesti ootaks, et madrused temaga kõike seda teeksid. Siis embas ta Sophied ja jooksis tänava ääres seisva auto poole. Auto kõrval seisis univormis mees, autojuht.

Sophie hakkas minema Hermanni kooli suunas. “Miks just madrused…?” jälitas teda mõte. Moskvas polnud üldse madruseid, Sophie oli neid näinud ainult Krimmis.

Poolel teel tuli talle vastu lonkav Hermann. Reaalkoolis olid tunnid samuti ära jäänud.

“Öeldi, et me enne kooli ei tuleks, kui teatatakse.”

Marosseikal oli palju rahvast, rohkem kui tavaliselt. Paljudel olid punased lindid nööpaugus või mütsi küljes. Nad olid just jõudnud trammipeatusse, kui nägid isa, kes lähenes kiire sammuga Lubjanka poolt.

“Isa!”

Isa seisatas ja pilutas silmi nagu tal kombeks.

“Jumal tänatud!”

Ta kallistas Hermanni ja Sophied ja hakkas voorimeest püüdma.

“Isa, miks sa nii murelik oled? See pole ju sõda, see on revolutsioon! Vaata, kui rõõmsad kõik ümberringi on!”

“Võib-olla ma tõesti muretsen asjata,” mõtles Aleks. “Võib-olla lõpeb kõik hästi, moodustatakse uus valitsus, mõistlikest inimestest, nagu soovivad kadetid ja oktobristid. Ainult et kust neid mõistlikke inimesi võtta? Oleks nüüd Witte elus, või vähemalt Stolõpin!” Kuid Witte oli surnud, Stolõpin tapetud, ja kas Kerenski või Miljukov suudavad Venemaad ohjeldada, oli kahtlane. “Ja ikkagi ei tasu lastele kõike välja näidata,” mõtles Aleks.

“Isa ei muretsegi, ema muretseb. Ta kuulis, et koolid on täna kinni, ja käskis mind teid üles otsida. Meil on külalised, onu Meng ja onu Wertz saabusid Kiievist. Nad ootavad minu kontoris, me sõidame sealt läbi, võtame nad peale ja edasi otsejoones koju! Ema küpsetab juba pirukaid.”

Kuid teekond venis pikemaks, sest onu Meng ja onu Wertz tahtsid kindlasti Jelissejevist läbi käia.

“Hea küll, tulge ka sisse, väljas on külm,” lubas isa.

Poes oli kõrge lagi, lühtrid ja palju rahvast. Üks sein oli otsast otsani täis laotud ananasse.

“Ärge ostke midagi, kodus on kõik olemas!” keelitas isa, kuid Meng ja Wertz lasksid ikka müüjatel laastukorvid kaupa täis laduda.

Puškini ausamba juures peeti miitingut. Lehvisid punased lipud. Sophie oleks hea meelega natuke kuulanud, mida räägitakse, kuid isa ja külalised kiirustasid.

“Isa, aga mis nüüd tsaarist saab?” küsis Hermann, kui nad lähenesid Triumfiväljakule.

“Mis temast ikka saab, küllap sõidab kuhugi välismaale. Tal on mitmes riigis sugulasi, Wilhelmiga on ta küll tülis, kuid peale selle on veel onupoeg George ja ema omaksed.”

Sophie märkas, et isa vastus otsekui rahustas Hermanni.

Ema polnud üldse murelik, vaid elevil nagu rahvas tänaval, muudkui naeris ja naljatas ja kutsus külmetanud külalised kuuma kohvi jooma.

“Ema, kas tohib, ma lähen uisutama?” küsis Sophie.

“Mina ka, mina ka!” kisas Victoria.

“Minge!” lubas ema.

Advokaat Kolomenski tütar oli liuväljalt juba lahkunud.

“Maru värk, see revolutsioon!” lobises Victoria uiske jalga ajades. “Tädi Dunja ütles, et nüüd lõpuks tohib ta abielluda. Ja Bogdanovi naine tõi emale kastruli ära, tema rääkis, et tema vennad pääsevad nüüd Moskvasse elama. Nad enne ei tohtinud, nad on juudid. Aga meie kojamees läks ennast miilitsaks kirjutama. Sophie, mida tähendab “ohranka”?”

“See on politsei.”

Victoria hakkas itsitama.

“Ja mina mõtlesin, et see on mõni supp, nagu seljanka või okroška! Ja mulle tegi hirmsasti nalja, kui kojamees ütles, et ohranka tuleb laternaposti otsa puua. Ära vaata!”

Ta pööras Sophiele selja, viskas kasuka lumele ja hakkas midagi džempri juures pusima.

“Nüüd võib!”

 

Plekk on jälle natuke suuremaks kasvanud. Hästi vähe, kõrvaltvaataja võib-olla isegi ei märkaks, aga mina näen. Liiga hästi tunnen oma hinge, et mitte lasta silmist mööda pisimaidki muutusi. Kuidas ma ehmatasin, kui ta avastasin! Algul oli see üksnes tilluke-tilluke täpike, umbes nagu see, mis mõnikord silmakestal tiirleb, kuid nüüd on temast saanud paras latakas – kui niisugune oleks kleidil, peaks riidetüki jalamaid kaltsuks lõikama, kuid mida teha hingega? Seda ei saa ju vahetada nagu kleiti.

Jah, Marta, sa pole enam süütu. Neitsilikkust ei kaotata pulmaööl – mõni on sellest ilma jäänud ammu varem, mõni elab surmani häbi tundmata. Hulk aastaid oli Aleks ainus mees sinu elus, ja järsku astus keegi tema kõrvale. Ei, mitte asemele, vaid just nimelt kõrvale – nagu kammerteener, kes peab saatma isandat pikal reisil, mis tollele võib muidu väsitavaks kujuneda. Küllap oli selleski süüdi revolutsioon. Sest kui langevad sajandeid püsinud kindlusemüürid, kuidas suudab siis vastu pidada üks tavaline väike naine? Ja ometi oli alguses kõik nii nagu harilikult, tulid külalised, söödi, joodi, lõbutseti. Miski ei ennustanud, et midagi juhtub. Tõsi, Wertz võttis sind paaril korral tantsima – aga seda oli ta varemgi teinud. Poissmees Wertz – nad on mõlemad Mengiga poissmehed. “Me oleme Väike-Venemaa kaunitaride silmis värdjad,” naeravad nad.

Siis oli aeg lapsed magama panna, teistega polnud muret, aga Lydia oli närviline, ei uinunud enne, kui sa ise läksid ja laulsid talle unelauluks “Tacea la notte placida…” Kui elutuppa tagasi tulid, hakkasid külalised just lahkumist sättima. Sa jätsid Mengi ja Wertziga hüvasti, Aleks läks neid saatma, sina astusid tagasi tuppa, hakkasid lauda koristama. Ja äkki – uksekell. See oli Wertz, kes oli portfelli maha unustanud – nagu sa hiljem taipasid, meelega. Ta võttis mütsi peast – Wertz nagu Wertz ikka, kiilavõitu pealagi, paksud heledad kulmud, ovaalne nägu, ümmargused prillid ja häbelik naeratus. Sa tõid talle toast portfelli, ta kahmas selle, kuid ei lahkunud. “Proua Marta,” ütles ta, “kas teate, et ma armastan teid?” Sa ei osanud midagi teha ega öelda, ta pani portfelli põrandale, võttis sinu käed, suudles neid, algul käeselga, siis kõiki sõrmi ükshaaval, ning lõpuks tahtis isegi suudelda suud, mida sa küll ei lubanud…

Kui Aleks poole tunni pärast koju tuli, peitsid sa pilku. Ta jäi kohe magama, sina aga lebasid veel kaua selili, saamata und – nagu nooruses, kui mõnikord koiduni asemel unistades vähkresid… Millest sa unistasid, Marta? Küllap õndsusest, millest muust. Kes meist ei unistaks sellest kaheksateistkümneselt? Kuid kas keegi teda ka tõeluses näinud on? Vahepeal tundus, et sina oled – kuid siis selgus, et see oli üksnes tema vari. Pärast kadus ka vari, ja sa olid jälle üksi.

Sellest õhtust peale hakkasid sa ootama varjaagide külaskäike, erutusid, kui kuulsid, et Kiievi rong jääb hiljaks, lõhnatasid end hoolikamalt kui muidu, valisid kaua, mida selga panna. Aleks ei märganud midagi – mehed on selles mõttes nagu lapsed, nad on veendunud, et nemad on maailma naba, naine aga meenutab pigem pehmet diivanit, millel on mõnus lösutada, kuid millel enesel mingeid soove pole – kui just vajab vahete-vahel kloppimist uue kleidi või teatriskäigu näol ja kord aastas kerget remonti merekuurordis. Ja kas sul oligi mehe eest midagi varjata? Te ei jäänud Wertziga rohkem kordagi nelja silma alla, isegi mitte kümneks sekundiks, sa ise jälgisid, et seda ei juhtuks, kartsid. Kuid seegi ei aidanud – ühel päeval sa avastasid pleki. Juhus, mõtlesid; kuid ei olnud juhus. Plekk hakkas kasvama ja muudkui kasvas ja kasvas, kuni sa taipasid – see on igaveseks. Sest kust võtta nii palju tärpentiini, mis selle välja võtaks? Kui ka terve maakera üles tuhnida, ikka ei jätkuks. Kas tõesti pole armastust ilma pettuseta? Sinu kogemus ütleb, et ei ole – pettus on armastuse loomulik koostisosa. Kui pole pettust, pole ka armastust. Plekk aga peabki kasvama, sest elu ei ole allikavesi, elu määrib, ja kui sa oled plekita, siis tähendab – sa pole elanud.

 

 

 

Viies peatükk

Eraisik

 

Imperaator ei suutnud kuidagi harjuda mõttega, et ta pole enam imperaator. Esimesel hetkel oli talle uus olukord isegi meeldinud, nii tore oli mõelda, et otsustuskoorem on langenud õlgadelt ja kõige eest peavad vastutama teised. Kui palju aastaid olid nad oodanud, millal ta annab võimu käest – palun, nüüd oli see tund saabunud! Las proovivad, küll siis taipavad ise, et kõik pole niisama lihtne. Riiki valitseda, see pole sama, mis automobiili juhtida. Viimasega sai hakkama isegi krahv Orlov – aga anna Orlovile riik, mis ta sellega peale hakkab? Selleks, et valitseda, on tarvis eelkõige omada autoriteeti – aga kellel tervel Venemaal võis seda olla nii palju, et kõik tema sõna kuulaksid: ministrid ja kindralid, vaimulikud ja aadel. Ja rahvas. Miljonid talumehed, kelle jaoks tema, imperaator, oli Jumala käepikenduseks maa peal. Kas hakkab ükski õigeusklik põlluharija täitma mingi advokaadilontruse korraldusi?

Niisiis oli ta alguses tundnud üksnes kergendust – võtke, siin on minu allkiri, isandad Gutškov ja Šulgin, minge ja teatage, et teie missioon on täidetud! Gutškov paistiski olevat üpris rahul, seevastu Šulgini nägu oli paberit nähes otsekui krampi tõmbunud. Kuidas ta üldse sellise räpase asja peale oli läinud, kas ta ei mõelnud, missuguse kurjategijana ta ajalukku satub? Varem oli Šulgin olnud üks ausamaid mehi, tõeline venelane, kelle jaoks tema maa polnud mitte maagikaevandus, mille abil rikastuda, vaid pühadus. Üks väheseid, kes söandas avalikult välja öelda, et juutidel ei tohi olla Venemaal sõnaõigust, kasigu Palestiinasse, kui tahavad, aga kui ei taha, istugu Berditševis ja õmmelgu saterkuubi. Kuid küllap oli temalegi võim pähe hakanud, vaat, mida teeb kuulsus inimestega – poleks duumat, poleks Šulgin eales nii jultunuks muutunud. Ent viimasel hetkel ta vist ikka taipas, millest muidu see kramp. Või polnud ta äkki uskunudki, et imperaator troonist loobub? Oli arutanud omaette, et käib teeb visiidi kaasa, pärast hea hoobelda, kuidas tema manitsenud imperaatorit rahva peale mõtlema, aga too ei võtnud kuulda. Kui nii, siis oli ta küll valesti arvestanud – sest imperaator polnud kunagi võimust kinni hoidnud, tema jaoks oli see üksnes koorem. Kui poleks olnud Alixit, võib-olla oleks ta juba ammu koha vabastanud, naine oli see, kes igal sobival hetkel meenutas talle tema vastutust; kuid nüüd oli Alixki meelt muutnud, Rasputini mõrv oli teda sügavasti solvanud. “Nad tegid seda meelega, nad teavad, et Vend oli ainus, kes troonipärijat ravida suutis! Tappes Venna, nad tapsid ka meid sinuga!” oli ta karjunud ja siis külmalt lisanud: “Minul pole nende inimestega enam midagi ühist. Kui tahad, jäta võim neile, las tunnevad, mida see tähendab.”

Siis oligi imperaator otsustanud, et vägisi ta kauem skepterit käes hoidma ei hakka. Ei taha, pole vaja, ka tema on inimene, ja ta pole sama hästi kui elanudki. Ärgata hommikul murega, mis saab riigist, ja heita õhtul magama sama murega – kas seda võib eluks nimetada? Nüüd saab kõik olema teisiti, las muretsevad need, kes teda kukutada tahtsid, tema aga lihtsalt hingab, jalutab, mängib lastega, tulevikus võib-olla siirdub reisile – mitte kui riigipea, vaid kui eraisik, ilma totrate puhkpilliorkestrite ja auvahtideta, pikkade ja igavate kõnede ja raskete läbirääkimisteta – tutvub maakera vaatamisväärsustega, käib võib-olla ära Egiptuseski. Tütardele vaatab mõistlikud mehed, siis ei pea ju enam mõtlema dünastiaprobleemidele, võib lasta neil abielluda mõne lihtsa, kuid tõsise aadlikuga. Ja poeg, kui terveks saab – ja küll ta saab, kui vanemad ei pea enam närveerima ja võivad teda ümbritseda rahu ja rõõmuga –, võib naiseks võtta kas või baleriini, ta lubab! Ka tema ise oli kunagi igatsenud Mathildat endale abikaasaks, ja kui mitte Jumalast antud saatus ja kohustused, kes teab, võib-olla oleks see nii läinudki, ja ta oleks olnud lihtsalt üks tavaline õnnelik mees…

Loomulikult, Alixiga oli tal vedanud – aga sama hästi võinuks ka mitte vedada. Ja isegi selle õnneliku armastuse olid pahasoovijad suutnud ära rikkuda: sest kas tema abikaasa oli enam see naine, kes siis, kui nad abiellusid? Kaugeltki mitte, too Alix oli olnud elav tarmukas tark neiu, praegune aga – väsinud hüsteeriline… ei, muidugi mitte vanaeit, kuid ka mitte noor. Kas naisega oleks midagi sellist juhtunud, kui nad poleks pidanud taluma lakkamatut vihkamist, intriige, õelust? Kindlasti mitte – ja olnukski Alix praegu õitsva tervise juures ja nad võiksid optimistlikult vaadata tulevikku, nad polnud ju veel üldse vanad. Muide, isegi nüüd polnud hilja. Niipea, kui saabub kevad, sõidavad nad esmalt Krimmi, Livaadiasse, kui see talle alles jäetakse, ja kui ei jäeta, leiavad mõne muu peatuskoha, nad pole nõudlikud, võivad ööbida ka Palace’is, jalutavad, suplevad, hingavad mereõhku, kosutavad tervist; aasta, teine rahulikku elu, ja kõik muutub heaks, kõik saab korda…

Nii oli ta unistanud Gdovist Peterburi poole rappudes, kuid edasi hakkas kõik minema vales suunas. Ta oli teinud ühe vea: oli arvanud, et teised inimesed on samasugused nagu tema, see tähendab, suuremeelsed, õilsad ja hea kasvatusega. Selgus, et ta oli eksinud: nad olid julmad ja matslikud. Pidi olema üpris loomulik, et talle jäetakse kui mitte kogu vara, siis vähemalt selline osa, mis võimaldaks seisusekohase äraelamise – kui mõelda kas või sellele, kui palju ta oli kodumaa heaks teinud; kuid temaga ei hakatud isegi vastavaid läbirääkimisi pidama, veel enam, kohe Tsarskoje Selosse saabudes teatati: olete arreteeritud. Jäi mulje, et nad ei kavatse anda talle võimalust otsustada ise oma tuleviku üle! See ajas imperaatori marru: ta polnud ju kurjategija, keda on tarvis luku taga hoida; kui ta loobus troonist, siis järelikult loobus, oma sõna ta tagasi võtma ei hakka ega kujuta seetõttu kellelegi vähimatki ohtu – nemad on omaette, ja tema naise ja laste ning teenijatega omaette. Hea küll, ta oli nõus möönma, et mitte kogu varandus ei jää ka edasi talle – kuid et sellist küsimust tsiviliseeritult otsustada, pidi keegi tema juurde tulema ja nad üheskoos pidid koostama vastava kokkuleppe; kuid seda ei juhtunud.

Ta püüdis kohaneda ebamäärase olukorraga, lõpuks, ka vahi all olles võis elada, viibis palju värskes õhus, tegi meelepäraseid töid, algul koristas lund, kui saabus kevad, kaevas peenra ja istutas juurvilja – kuid rahutus ei kadunud. Tema palvel toodi talle seemneid, kottidele oli kirjutatud kaupmehe nimi “Buridan” ja ta käsitles seda kui saatuse sõrme, mis osutas tema vigadele: kas polnud temagi käitunud nagu Buridani eesel, kes kuidagi ei suutnud valida Willi ja prantslaste, Trepovi ja Witte, Nikolaša ja iseenda vahel (kui tõusis küsimus ülemjuhatajast). Muidugi, mingi otsuse ta viimaks langetas, kuid alati liiga hilja, kui oli mööda lastud õige hetk kuulutada välja erakorraline olukord või tühistada Entente’i leping või langeda kuulsusrikkalt lahingus, selle asemel et saada nagu lammas maha notitud. Jah, mida edasi, seda enam hakkas talle tunduma, et talle ei anta isegi võimalust surra loomuliku surma. Riigipöörajatele oli kogu aeg vähe; ta loobus troonist – vähe; ei esitanud kindlaid nõudmisi julgeoleku kohta – vähe; ei pretendeerinud Peterhofile – vähe. Vihkamine ei haihtunud, vastupidi, see aina suurenes. Siis ta otsustaski, et olgu peale, kui nad nii väga tahavad temast lahti saada, on ta nõus kodumaalt lahkuma. Kui talt esimest korda oli küsitud, kas ta ei tahaks ära sõita, oli ta loomulikult keeldunud, juba ainuüksi protestiks, et keegi kavatseb talle dikteerida edasisi samme, kuid nüüd mõtles ümber: hüva, siirdume pealegi emigratsiooni, George’i juurde. Ja äkki selgus, et see polegi nii lihtne: George hakkas tõrkuma, ütles, et ei saa tädipoega vastu võtta. Mida ta kartis? Revolutsiooni? Muidugi, ta oli alati teadnud, et Inglismaa sugulased on nahahoidjad, kuid et sel määral…

Siis teatati talle äkki, et olukord riigis on ärev, pole võimalik kauem tagada tema julgeolekut Tsarskoje Selos ning teda viiakse koos perekonnaga Tobolskisse. Et kiiruga moodustatud advokaatide valitsus korrahoidmisega toime ei tule, teda ei üllatanud, kuid et nad nii abituks osutuvad… Kõige enam ärritas imperaatorit reisi sihtpunkt – sama, kuhu varem oli saadetud riigireetureid dekabristidest alates. Küllap oli see valitud nimme, et teda alandada. Ta tahtis protesteerida, kutsuda Fredericksi, Mossolovi, ükskõik kelle ja öelda – aitab naljast, need poisid on liiale läinud, peame neid natuke õpetama; kuid ainus, keda ta veel kutsuda võis, oli doktor Botkin… Kui ta seda mõistis, ei saanud ta öö otsa und. Ta tundis, et on sattunud lõksu. Ta oli vang omaenda kodumaal. Ja kas sellegagi kõik lõpeb? Veel pool aastat tagasi sõltus temast kui mitte kõik, siis palju, praegu ei sõltunud enam midagi, isegi tema elu mitte. Ja kas ainult tema elu? Õudusega silmitses ta Alixit, tütreid, troonipärijat, kes polnudki enam troonipärija, vaid tavaline poiss Aljoša, ilusate tumedate silmade ja nõrga tervisega – mis nendest saab? Kas ei ähvarda neidki surm? Polnud võimatu.

Ja kui see mõte esimest korda tema peas vilksatas, tundis ta, kuidas kogu keha kattub külma higiga ja sisemust valdab üksainus ahastav küsimus: “Miks ma küll seda tegin, miks ma andsin vabatahtlikult võimu käest?!”        

 

 

 

Teine osa

Paul 1980

 

Esimene peatükk

Meri (järg)

 

Laht oli tulvil purjekaid, vaatepilt pidanuks olema justkui päris ilus, ometi tundis Paul, et ta jääb ükskõikseks. Kas seetõttu, et talle ei meeldinud sport kui niisugune? Kuid see siin polnud siiski jalgpall, mida ta iseloomustas alati ühtede ja samade sõnadega: “Miks peavad kakskümmend kaks täiskasvanud meest ühteainsat palli taga ajama, kas pole võimalik igaühele oma anda?” Tõsi, purjetaminegi oli kaotanud suure osa kunagisest romantilisest võlust, maid, mida avastada, polnud järele jäänud, eksootilisi kaupu veeti suurte kaubalaevadega või koguni lennukitega ja ka metsikuid suguharusid enam ei alistatud, vastupidi, nende ees lipitseti ja isegi müüdi neile relvi – kuid see oli siiski mehiste meeste ajaviide. Mis mind siis häirib, mõtles Paul ja lõpuks taipas – nähtav sarnanes liialt maidemonstratsiooniga. Kui lahte pidi oleks liuelnud üksainus paat, oleks ta meelsasti tõstnud kaamera ja hakanud otsima huvitavat plaani, massilisus aga otsekui tappis ilu – massilisus ja kaootilisus; sest näiteks kordeballetis on samuti palju tantsijaid, aga nad liiguvad ühes väga kindlas joonises.

Paul heitis viimase abitu pilgu lahele. Jah, filmida polnud siin midagi; kuid filmima pidi. Ta vaatas paremale, teenistusvalmilt ootava assistendi poole. Poisil oli täna sünnipäev…

“Kas tahad kätt proovida?”

Assistendi silmad lõid põlema, ta oli veel eas, kus mõnu pakkus filmimisprotsess ise, ükskõik, mida sa lindile võtad, peaasi, et kaamera suriseb.

“Ainult vaata, et maha ei pilla, vastutad peaga.”

Poiss noogutas püüdlikult, ta oli tegelikult päris hoolas ja Paul oli talle varemgi kaamerat usaldanud.

“Ma käin pool tundi ära, kohtume auto juures.”

Trüginud läbi treenerite, kohtunike ja muude asjameeste summast, jõudis Paul parkimisplatsile. Mikrobuss seisis seal, kus ta pidi seisma, autojuht kuulas raadiost olümpiastuudiot. See oli otsekui massipsühhoos: kõik pidid teadma, mitme meetri kaugusele hüppab Robert Beamoni vari ja kas Kongo jalgpallimeeskond ikka saab jagu Ugandast või ei – asi see neil saada pole, kui Idi Amin on pool vastase koondist nahka pistnud.

“Lähen jalutan natuke. Kui poiss enne mind tuleb, las ootab.”

Autojuht isegi ei noogutanud, kogu tema tähelepanu oli koondunud raadioreportaažile; Paul võttis fotoaparaadi, veendus, et mõned kaadrid on veel alles ja seadis sammud rannamändide poole. Oleks natuke rohkem aega olnud, võinuks minna hulkuma jõe kaldale, kus oli palju huvitavaid jäärakuid, kuid Keskkomiteesse ei tasunud hilineda. Korra oli ta täna ära teeninud peatoimetaja kurja pilgu, jõudes stuudiosse alles siis, kui koosolek oli juba alanud – ta oli teel teinud väikese peatuse Kadriorus, et pildistada luikesid, ja hoogu sattunud.  

Männid olid istutatud korrapäraselt, peenikeste tüvede vahelt paistis meri; mingeid eeldusi siin heaks plaaniks oli – kuid üksnes mingeid. Sellist või sedalaadi loodust oli pildistatud ja filmitud tuhandeid kordi, kõige paremini oli seda teinud, nagu ikka, Coutard. Vahemere-äärne ürgmets pakkus muidugi suuremaid võimalusi, kuid käpard oleks osanud ära rikkuda sellegi ilu; ent Coutard polnud käpard, vaid meister, võib-olla suurim kogu filmikunsti ajaloos. Tõsi, Jussov ja Rerberg olid samuti head operaatorid, ja loomulikult Urussevski; kuid Coutard oli siiski kõigist üle. Tema plaanid olid alati nagu maalid, ta suutis vältida sümmeetriat, leidis ikka mõne põneva rakursi. Kas või tolles Vahemere-äärses filmis, kus tal välgatas mõte seada Anna Karina niimoodi jämeda tüvega okaspuude, sambla ja mere taustale, et tüdrukust oli näha üksnes tilluke peanupp; üks originaalsemaid kaadreid filmikunstis.

Rannahooneni jõudnud, pani Paul ette mustad prillid ja kontrollis rinnataskut – kommituutu oli omal kohal ja isegi ei kleepinud väga. Tegelikult olid tüdrukud niigi nagu hullud pildistamise järele, nad olid valmis ise Paulil šokolaadiga kõhu haigeks söötma, et neid modelliks võetaks; kuid enne oli vaja jutu peale saada, ja siin pididki appi tulema kommid, järeleproovitud abinõu, mida Paul kümneid kordi oli kasutanud. Milles oli saladus, ta eriti ei mõistnudki, võib-olla näitas see väike test kõigest üht: et sa pole kooner; tüdrukud ei salli kitsipunge, ja õigusega.

Astunud rannahoone esisele platvormile, ta seisatas, läitis suitsu ja libistas tehtult ükskõikse pilgu üle plaaži. Jah, Anna Karinat siin ei paistnud, rääkimata Monica Vittist. Ei saanud öelda, et hästi vormitud kehad sootuks puudusid – kuid tõeline naiselik veetlus on midagi enamat. Tal olid mõned kolleegid, kes pildistasid tüdrukuid nagu elutuid objekte, nägu kaadrisse püüdmata, üksnes õlad, puusad, torso või peata büst; ka nii võis, eriti kui valguse ja varjuga mängida, kuid Pauli see ei huvitanud. Tema otsis modelli, kes juba kaugelt teistest erineks, millegagi silma paistaks; kuid sellega oli probleeme, enamik tüdrukuid sarnanesid üksteisega nagu kaks tilka vett, vähemalt sisemiselt. Nii tuligi aeg-ajalt piirduda natüürmortide ja maastikega – kuid isegi kõige kaunim mäestikuvaade ei suuda ilus võistelda naisega, seda olid mõistnud juba vanad meistrid; mitte Coutard, vaid veel varasemad, Botticelli näiteks.

Ta oli pettunult lahkumas, kui märkas Peetrit. Kuulus sugulane tuli veest, linta-lonta, nagu ta tatsus alati ja kõikjal – aeglane, heasüdamlik ja kohmakas. Kes võis arvata, et selliste lihtsameelsete silmade omanik kirjutab romaane – aga ta kirjutas, ja neid vist isegi loeti, vähemalt kriitikud lugesid, või kui ei lugenudki, siis kiitsid ometi. Loogilisem isegi oli, et ei lugenud – sest kas nad muidu oleksidki kiitnud? Paul kehitas küll pärast tädipoja iga uue raamatuga tutvumist õlgu: eluga, mis neid ümbritses, polnud sellel midagi ühist. Ja milleks on vaja raamatuid, mis ei räägi ümbritsevast elust? See oli peaaegu sama mõttetu nagu kahekümne kahekesi ühe palli tagaajamine.

Kohtumine oli eriti üllatav seepärast, et korra oli Paul tädipoega täna juba näinud. Tallinn polnud küll Moskva, kuid siingi võis pool elu ära elada, sugulasi mujal kui sünnipäevadel trehvamata – ning Peeter ja Paul ei trehvanud isegi sünnipäevadel, või kui, siis tädi Sophie omal. Kuni Peetri ema, tädi Viktoria oli elanud, oli Pauli alati temagi sünnipäevale kutsutud, ja kuni elas onu Hermanni esimene abikaasa, tädi Nadežda, käisid nad ka onu sünnipäeval; kuid tänaseks olid mõlemad surnud, nagu juba ammu oli surnud Pauli ema, tädi Lydia, onu Hermanni uus naine sünnipäevi ei korraldanud, ja onu Arnold, Peetri isa, polnud Paulile nii lähedane sugulane. Võinuks olla veel üks ühendusniit, Timo, kuid onupoja elu oli nii lootusetult sassis, et Paul isegi ei mäletanud, millal ta viimati sünnipäeva oli pidanud. Peeter ja Paul ise teineteise sünnipäeval ei käinud – Peeter Pauli ei kutsunud, ja Paul vastas samaga.

Esimene kord oli Paul Peetrit silmanud keskpäeval stuudiost väljudes, siis oli tädipoeg kuidagi hästi tobedalt seisnud Kirjanike Maja ees, suur spordikott käes, ja vahtinud tühja pilguga Niguliste kiriku või õigemini selle tara poole, mis kirikut piiras – restaureerimistöödega ei jõutud olümpiamängudeks valmis. Muidugi, Peeter võis lihtsalt kedagi oodata, ta ikkagi elas selles majas ja oli võib-olla leppinud kellegagi kokku kohtumise raamatupoe ees, kuid miski ütles Paulile, et nii see pole ja tädipojal on midagi juhtunud. Tal oli isegi tekkinud viivuks tahtmine ligi astuda ja küsida, mis sugulasel muret, kuid vaevalt oli ta seda mõelnud, kui Peeter pööras ümber ja sisenes poodi, ning sinna Paul talle järgnema enam ei hakanud, impulss oli möödas ja aega polnud samuti.

Praegu otsis Peeter kilekotist käteräti ja asus end kuivatama; ka seda toimetas ta aeglaselt ja lisaks veel mõnuga – erinevalt Paulist, kes oma kidurat keha häbenes ja üldse kõike füüsilist vihkas. Neid lahutas mitukümmend meetrit, liiga pikk vahemaa, et tädipoega hõigata. Oleks võinud platvormilt liivale astuda ja lähemale kõmpida, kuid selleks oleks pidanud sandaalid jalast võtma. Paul polnud küll Looder nagu Peeter, kuid ülearuseid liigutusi ei tikkunud temagi tegema. Sest kas Peeter teda kohates üldse rõõmustab? Sisetunne ütles, et eriti mitte; tädipoeg oli sattunud naise mõju alla, kes suhtus Pauli pehmelt öeldes ettevaatusega. Peetri esimese naise Mairega oli Paul hästi läbi saanud, see oli rõõmsameelne tedretähniline maatüdruk, pisike nagu murumuna ja ümara naerunäoga; miks Peeter temast oli lahutanud, Paul ei teadnud, temal igatahes oli Mairest kahju – noh, hea küll, pole nii peenest perekonnast kui Peeter, ja mis sellest? Kas on vähe lihtsaid naisi, kes oma meestele truud elukaaslased oskavad olla; võib-olla just lihtsad oskavadki. Kuid Peeter otsis paremat paarilist, ja sattus Margoti otsa. Margot oli teisest mastist: viisakas ja lihvitud, aga kinnine. Mida ta sulle naeratades mõtles, polnud võimalik aru saada, aga et ta midagi head ei mõelnud, oli selge, miks muidu hakkas Peeter temast, Paulist, eemale hoidma. Võib-olla oli see isa pärast? Võib-olla, küsima minna oli imelik.

Jah, oli kummaline tunne olla mehe poeg, keda nii paljud südames vihkasid. Miks? Kas isa oli süüdi Stalini kuritegudes? Ometi adus Paul lapsepõlvest saadik endal võõritavaid pilke – toosama Kordes, kelle isa oli seisnud Vene saatkonna rõdul kõrvuti Ždanoviga…

Ja mis sellest, mõtles Paul trotsliku uhkusega. Häbeneda polnud siin midagi, isa polnud kedagi tapnud ega küüditanud, ka polnud ta alla kirjutanud ühelegi hukkamis- või vahistamisotsusele. Tal olid olnud ideaalid, ta oli nende nimel kannatanud, ja polnud tema süü, et lurjused olid tema ideaalid omastanud ja rüvetanud. Kui see juhtus, oli isa teinud, mis suutis, oli aidanud neid, keda oli võimalik aidata ja kes seda väärisid – kas oleks ta pidanud kaasa tundma ka nendele, kes teda ennast hulk aastaid vanglamüüride vahel olid hoidnud? Selle üle võis disputeerida; muide, polnud võimatu, et isa oli neilegi kaasa tundnud – täpsemalt Paul selle kohta midagi öelda ei osanud, ta oli olnud nelja aastane, kui isa suri ega mäletanud teda muidu kui vaid kirstus, see pilt oli tõesti sügavalt mällu sööbinud, isa silmad olid kinni ja võib-olla seepärast paistsid tema paksud hallid kulmud kuidagi eriti karmidena, tema hallid lokid olid korralikult kammitud, uhke, mingis mõttes aristokraatliku kreeka ninaga ja kõrge otsmikuga nägu kummaliselt rahulik; otsekui tahaks isa mahajääjatele öelda – mina tegin, mida suutsin, kes suudab, tehku paremini. Paulile oli isast järele jäänud püstol, ta oli veendunud, et isa poleks eales lubanud endale autut käitumist, enne oleks ta enda maha lasknud – ja ta kavatses olla isa vääriline.

Peeter oli vahepeal kuivatamise lõpetanud ja kadus riietuskabiini. Sealt väljudes nägi ta välja üpris koomiline: šortsid jätsid paljaks karvased jalad. Paul poleks küll eales niisuguses riietuses linna vahele läinud, tema käis ringi üksnes viigipükstes; kuid lõpuks, mis see tema asi on, kui sugulane tahab Darwini teooria levikule kaasa aidata, mõtles ta õlgu kehitades ja oli taas juba valmis ümber pöörama ja ära minema, kui juhtus veel midagi ootamatut: Peetri lähedusest päevituslinalt hüppas püsti üks neiu, kiirustas tädipoja juurde ja hakkas temaga elavalt vestlema. Neiul olid heledad lühikesed juuksed ja sportlik, elastne keha ning Paul oleks võinud kihla vedada, et tegu on venelannaga – eesti tüdrukud polnud nii emotsionaalsed. Peeter näis olevat esmalt üllatunud, kuid varsti hakkas rahulolevalt muhelema, mis oli tema puhul peamine edevuse tundemärk – järelikult määriti talle mett moka peale. Arutelu muutus aina heatujulisemaks, kuni lõpuks kobas Peeter pluusi rinnataskus ja tõmbas välja pastapliiatsi. “Autogrammi tuldi küsima,” taipas Paul. Kuid, nagu edasisest žestikulatsioonist võis taibata, polnud neiul kaasas midagi, millele autogrammi kirjutada, ka Peeter tuulas tulutult kilekotis. Lõppes kimbatus ootamatult, Peeter ja neiu leppisid milleski peaaegu vandeseltslaslikult kokku, tüdruk jooksis oma asjade juurde, tõmbas kleidi selga, jättis sõbrannadega hüvasti, ja hakkas Peetri kõrval liiva pidi rannahoone poole kahlama, endiselt elavalt vesteldes.

Paul ei märganudki, kui oli võtnud fotoaparaadi ja suunanud selle lõbusale paarikesele. Üks klõpsatus, teine, kolmas, neljas – täpselt nagu Antonionil –, siis taandus ta rannahoone varikatuse varju, pani aparaadi tagasi vutlarisse ja lahkus, endamisi muiates: seesama praegune stseengi oli justkui vaikivaks tõendiks, et tema isa polnud elanud asjata – sest riigis, mida isa oli aidanud luua, ei ähvardanud Peetrit vähimgi oht saada põõsa varjust maha lastud. 

 

 

Teine peatükk

Stuudio

 

Valveputkas istus uus tädike, kes ei tahtnud Pauli sisse lasta; tuli näidata töötõendit. Saatnud assistendi üles kaamerat ära viima ja filmi ilmutusse andma, pööras Paul kõrvalkoridori, sammus selle lõppu ja laskus treppi pidi alla keldrisse, kus asus stuudio baar. Näljane ta eriti polnud, kuid kohviisu oli kohutav, Keskkomitees oli pakutud ainult mineraalvett. Üldse oli seal kulunud palju rohkem aega kui tavalises võttekohas, režissöör oli seadnud ideoloogiasekretäri istuma kord nii, kord naa, et ilus plaan tuleks. Pauli jaoks oli see püüdlikkus mõistmatu, ükskõik, kuidas sa parteitöötajat ka ei pööra, loll näeb ta välja niikuinii; kuid vahele ta ei seganud – las režissöör lipitseb, kui tahab. Ta ise oleks kõige meelsamini jäänud märkamatuks, kuid osakonnajuhataja, kunagine kooliõde internaadi päevilt, tundis ta ära, tervitas ülevoolavalt ja esitles ka ideoloogiasekretärile:

“Saa tuttavaks, see on Gustav Kordese poeg!”

Tuju nad oma lääge tähelepanuga ära rikkuda ei suutnud, Paul oli endale selles mõttes kasvatanud paksu naha, kuid tööks vajalik keskendatus oli kadunud. Baar oli sobiv koht selle taastamiseks, siin oli hämar ning suitsune ja kuigi enamik istujaid olid tuttavad – stuudio oli väike ja kõik tundsid siin kõiki –, polnud mingit kohustust teistega suhelda. Paul läks leti äärde, teretas puhvetipidajannat, tellis tassi kohvi ja paki Priimat ning vaatas ringi. Oli pärastlõunane aeg, kui keegi eriti töötada ei viitsinud, enamik võtterühmigi oli naasnud ning kõik lauad olid täis. Pukkide otsas leidus küll paar vaba kohta, kuid sinna Paul istuda ei tahtnud, tal oli siis alati tunne, et Coutard seisab tema selja taga ja väntab kaamerat. Paul pidas seda võtet revolutsiooniliseks kogu filmikunsti ajaloos, enne seda oli inimesi kohvikus – ja mitte üksnes kohvikus – ikka filmitud nii, et näod paistaksid, Coutard aga võttis kaadrisse üksnes kuklad.

Märganud, et üks seltskond tõuseb ja lahkub, tõttas Paul oma kohvitassiga sinna.

Ta oli just jõudnud maha istuda, kui saabus Saima, mis saabus, nagu ikka, lausa tuhises sisse – lärmakamat, hooletumat ja agressiivsemat olevust kui tema naine oli raske leida: stuudios kutsuti Saimat “buldooseriks”, kuid sellest hoolimata poleks Paul teda eales kellegi teise vastu vahetanud, sest kogu oma võimatu iseloomu juures oli Saima aus ja siiras inimene. Praegu peatus ta ühe, siis teise laua veeres, seletas midagi ühele kolleegile, teisele, kolmandale ja maandus viimaks Pauli kõrval.

“Too mulle ka üks tass, närv on täitsa must!”

Paul tõusis, kuid kohe liikuma ei pääsenud, sest Saimal olid veel mõned soovid. Pakkunud naisele tuld ning jätnud meelde, missugust salatit ja võileiba too tahab, kõndis ta leti äärde. Sinna oli vahepeal tekkinud väike järjekord, kuid puhvetipidajanna, läbipääsmatu mask näol, teenindas teda enne teisi ja lõpuks isegi välgutas vandeseltslaslikult silmi – Paul oli teda kunagi pildistanud ja nad hoidsid seda saladust kiivalt.

Kui ta laua äärde tagasi jõudis, oli sinna tekkinud veel üks naisterahvas, õigemini neiukene – uus noor toimetajanna, kes oli äsja lõpetanud Kinoinstituudi ning arvas endast üpris palju.

“Vana lugu,” rääkis Saima, suitsu pahinaga suust välja puhudes, “peatoimetaja ütleb, et tema on poolt, aga direktor olevat vastu, direktor ütleb, et temal pole selle vastu üldiselt midagi, aga komitee esimehele ei meeldi, komitee esimees ütleb, et tema poolt poleks mingeid vastuväiteid, aga ta on aru saanud, et stuudio ise pole eriti huvitatud.”

“Kas sa talt allkirja said?”

“Ei saanud, ta ütles, et esmalt peab alla kirjutama direktor.”

“Sel pole mingit tähtsust, mis järjekorras nad alla kirjutavad! Kui paberil oleks kas või üks allkiri, tuleksid teised nagu iseenesest.”

Toimetajanna, nentis Paul endamisi, paistis olevat stuudio õhkkonda kiiresti sisse elanud.

“Ma ei hakanud väga peale käima,” jätkas Saima. “Ma arvan, me peame selle küsimuse tõstatama kunstinõukogus. Nii on võimatu töötada. Ajaleheintervjuus jutustab peatoimetaja, et stuudio on huvitatud filmidest, mis puudutavad tõsiseid sotsiaalseid probleeme, aga kui selline stsenaarium talle lauale panna, hakkab kohe keerutama.”

“Mina sinu asemel räägiksin uuesti direktoriga. Sa tead, tal on peatoimetajaga mitu kana kitkuda.”

Järgnes veel ühe intriigi kudumine, mis pidi lõppema läbikukkumisega nagu kõik eelmised – Saima polnud intrigeerija tüüp, ta oskas ainult “võidelda”, see tähendab, lärmata ja skandaalitseda, kuni temast tüdineti ja allkiri anti.

“Millal te Keskkomiteesse lähete?” pöördus Saima äkitselt Pauli poole.

“Juba käisime täna.”

“Ja sa varem ei võinud mulle öelda?!”

“Ma ütlesin eile küll, aga sa ei pannud tähele.”

“Ma loodan, et sa vähemalt taipasid rääkida osakonnajuhatajaga?”

“Polnud soodsat juhust,” valetas Paul.

Talle ei meeldinud kasutada tutvusi Saima plaanide läbisurumiseks. Naine tema päritolu ei häbenenud, ja kui talle näis, et Pauli nimest võib kuidagi kasu olla, püüdis seda ka käiku lasta. “Ah, mis siin pepsutada, režissööri elu on raske, kõik vingerdavad, nagu saavad,” õigustas ta end tavaliselt. Mis sugugi ei tähendanud, et Saima oleks otsinud tuge konformsete filmide läbisurumiseks (need surumist ei vajanudki) – ei, naine oli stuudio dokumentalistidest kõige sõjakam, ta võitles alailma küll alkoholismi, küll väikekodanliku mentaliteediga, ja oli enda vastu töös väga nõudlik. Viimati oli ta Pauli lausa ära piinanud, andes talle kümme korda (vastavalt ümberkirjutuste arvule) lugeda stsenaariumi alaealiste kuritegevusest – see oligi too “sotsiaalselt” tähtis teema, millega naine ühest kabinetist teise hulkus.

“Mis tähendab: ei olnud soodsat juhust? Kas sa ei võinud teda viieks minutiks akna alla kutsuda?”

“Kui ma ütlesin, et polnud, siis järelikult polnud!”

Saima tundis Pauli hääles ära teravad, plekised noodid ning taltus. Nende suhted olid välja kujunenud juba tutvuse algul Moskvas: Saima õppis VGIK-i statsionaaris, Paul käis kaugõppijana aeg-ajalt sessioonidel. Tarmukas Saima korraldas kõike, jagas juhtnööre ja lausa käsklusi, Paul aga täitis vaguralt kõik tema soovid – kuni täpselt selle hetkeni, kui talle miski väga ei meeldinud, siis ütles ta lihtsalt: “Ei!”, ja sellega kõik lõppes. Nii see oli, kui ta väntas Saima jaoks mõnda filmi, aga ka mujal, kodus sealhulgas.

Paul jõi tassi tilgatumaks, kustutas suitsu, tõusis, viis mustad nõud ära, tuli tagasi laua juurde, nägi, et Saima ja toimetajanna on endiselt jutuhoos, sekkus viivuks, teatas, et läheb ateljeesse, kuulas ära Saima ükskõikse “Mine pealegi!” ja pööras minekule.

“Paul!”

Ta oli jõudnud peaaegu ukseni ja pidi nüüd tagasi kõmpima.

“Mida sa homme filmid?”

“Ikka regatti, mida muud.”

“Kas sa end vabaks saad küsida?”

“Vaevalt küll, aga mis siis?”

“Ei midagi.”

Saima sukeldus taas arupidamisse ja Paul, mõistnud, et tema abi enam ei vajata, jätkas katkenud teekonda.

Koridoris kohtas ta juhuslikult direktorit ja mõtles, et on paras aeg meelde tuletada sekeldusi peavarjuga. Vanematest oli talle jäänud hea suur korter kesklinnas, aga siis läks too maja kapitaalremonti ja neid Saimaga paigutati ümber äärelinna, niinimetatud avariipinnale. Nüüd oli remont lõppenud, aga täitevkomitee oli otsustanud maja endale võtta ja sinna kontorid teha, neile lubati uut korterit, aga see oli veninud juba mitu aastat ja isegi kannatlikul Paulil hakkas “üle viskama”.

Direktor polnud mitte üksnes vastutulelik, vaid ka ettevaatlik mees, Paulisse oli ta alati suhtunud hästi (kes teab, mis tutvusi Kordese pojal Keskkomitees võib olla säilinud?) ja lubas nüüdki helistada täitevkomiteesse ning asja “tagant lükata”. Hüvastijätuks sirutas ta Paulile isegi käe, mida ta tavaliselt kellegagi ei teinud.

Trepist üles minnes tuli Paulile vastu uue mängufilmi võttegrupp: režissöör-snoob, kolleeg-operaator (“postkaardimeister”, nagu Paul teda sisimas põlglikult kutsus läägete, ilutsevate plaanide tõttu) ja mitu näitlejat ning näitlejannat. Nad möödusid Paulile tähelepanu osutamata, valjusti omavahel lõõpides ja naerdes, ning Paul tundis tuttavat kadedusimpulssi – temagi oleks tahtnud ringvaadete ja Saima dokumentaalide asemel filmida mängufilmi, kuid selleks oli tarvis mõne režissööri “külje alla pugeda”, ja just seda Paul ei osanud – ei osanud ega tahtnud. Tema soovis töötada režissööriga, kes ise teda märkab, tema meisterlikkust hindab ja teda oma rühma kutsub ning seal vabad käed annab, niisuguseid aga silmapiiril ei paistnud, vastupidi, enamik režissööre hoidis temast üldse kõrvale – väga võimalik, et nime pärast.

Assistent oli kõik toimetused lõpetanud ja kutsus nüüd Pauli väiksesse filmisaali oma kursusetööd vaatama. Nad olid selles ammu kokku leppinud ja kuigi aeg Paulile hästi ei sobinud, ei tahtnud ta poissi solvata. Film oli püüdlikult üles võetud, aga kubises klišeedest. Ta seletas poisile, et ei piisa sellest, kui valida huvitav objekt, vaja on leida oma stiil, kuid assistent ei paistnud taipavat.

“Vaata,” hakkas Paul närviliseks muutuma, “peale selle, mida sa ekraanil näed, on veel see, mida sa ei näe. Mis see on?”

Poiss ei teadnud.

“Ma olen sulle ju rääkinud – see on plaan ise, tema suurus, pikkus ja see, kas sa filmid staatiliselt või panoraamiga. Sa võid minna majale paari sammu kaugusele, aga võid seda filmida ka saja meetri pealt, võid võtta paari sekundi pikkuse plaani, aga võid ka minutise, võid seista ühe koha peal, aga võid liikuda ise või pöörata kaamerat. Nimelt mille sa valid, sellest kujunebki välja sinu stiil. Kas mõistad?”

Poiss noogutas küll pead, aga Paul oli veendunud, et tegelikult ei taibanud ta tuhkagi. See oli kummaline – sa võisid seletada inimesele üht ja sama asja kas või sada korda, aga kui tema ajud selleni ei küündinud, polnud midagi parata. Paulile meenus, kuidas ta ise oli otsinud lahendust oma diplomitööle, lebades ööpäev järgemööda diivanil ja suitsetades selle ajaga ära kolm pakki Priimat – Saima oli võtetel, tüdrukud maal tädi Sophie pool. Kui naine lõpuks koju jõudis, oli ta isegi ära ehmatanud – see oli enam-vähem ainus kord, kus Paul märkas, et Saima temast ikka tõesti hoolib; küllap ta oli ise ka näost lausa sinine.

“Ilmselt ainult nii ongi võimalik midagi mõista, kui pingutada, kuni nägu sinine,” mõtles ta.

Assistent pingutada ei viitsinud, tema tahtis – nagu enamik inimesi –, et kõik tuleks kergesti ja mõnusasti. Paul taipas, et seletamine on mõttetu, ütles moepärast lõpetuseks paar julgustavat sõna ja lahkus.      

 

 

Kolmas peatükk

Ateljee

 

Ateljees oli umbne, Paul avas akna ja kohe tungis kõrva spordireporteri vastik plärisev tämber. Vastas, üle siseõue, asetses kohaliku sõjaväegarnisoni mingi allüksus, kuid selle paksu akendeta paekiviseina tagant poleks läbi kostnud isegi miiniplahvatus, niisiis pidi hääl tulema mujalt. Paul küünitas välja: tõepoolest, kõrvalmaja ühe korteri õhuaken oli pärani lahti ja seal mängis viimseni valjukskeeratud raadio.

“Peab kannatama,” mõtles Paul end rahulikuks sundides. Ta läks vannituppa, ilmutas Pirital lõpetatud filmi ära, tuli tagasi, läitis sigareti ja, kuni tuba tuuldus, lehitses nädalalõpul Sillal tehtud fotosid. Saima oli tahtnud stsenaariumi kallal töötada, ja ta oli võtnud tüdrukud ja sõitnud tädi Sophie poole. Hannale ja Ritale meeldis seal, ja ka Paul ise tundis alati, et lõõgastub, tädi jaoks polnud ta mitte “Kordese poeg”, vaid väike õnnetu orb, kes maast-madalast pidi iseseisvalt eluga toime tulema. Lihtne see tõesti polnud, Paul meenutas tänini õudusega, kuidas ta pärast ema surma oli seisatanud suure tühja korteri lävel ja mõelnud: mis edasi saab? Kõik oli läinudki üle kivide ja kändude, kuni ta viimaks oli kohtunud Saimaga, alles alates sellest hetkest tundis ta, et olemine omandab mingi selguse, korra – isegi hoolimata Saima korratusest.

Silla häärber polnud arhitektuurilises mõttes kuigi huvitav, kuid seal oli ilus suurte tammedega mõisapark, mis kokku pakkus teatud kompositsioonilisi võimalusi. Märkinud kõige õnnestunumad kaadrid ära, võttis Paul teise paki. Üldiselt talle ei meeldinud pildistada oma peret, kuid Sillal olid ees olnud Peetri tütred esimesest abielust, Kristel ja Kaja, ja ta oli teinud mõned grupifotod. “Neli tüdrukut maasikaid söömas”, pani ta ühele neist mõttes allkirjaks. Ka tädi Sophiest ja onu Eduardist oli paar pilti, ühel kastis tädi kurgitaimi ja teisel saagis onu talvepuid, ja Paul tundis, et ei suuda neid abstraktselt vaadelda. Tal oli terve seeria vanade inimeste portreesid, kuid ta ei osanud tädi ja onu fotosid kuidagi sellesse paigutada; need pidid jääma lihtsalt mälestuseks.

Lõpuks sai ruumis jälle hingata, ta sulges akna, tõmbas tumedad kardinad ette ja kohe muutus siin vaikseks – võis hakata võtteplatsi valmis seadma. Raske oli ühes väikses toanurgas alati midagi eriskummalist leiutada, tugitooligi oli ta pildistanud sadu kordi, aga mis parata – lennukipropeller poleks siia ära mahtunud. Muide, nüüd oli tal vähemalt vannituba, kus filmi ilmutada, varem, enne ateljee saamist oli ta seda pidanud tegema riidekapis.

Uksekell helises just siis, kui ta prožektorit kontrollis. Ta kustutas ereda tule, et Looret mitte ehmatada (ehkki tüdruk pidi olema rambivalgusega harjunud) ja läks trepist alla.

Loore oli kohmetunud nagu kõik tüdrukud, kui nad esimest korda ateljeesse tulid – muide, Paul oli märganud, et niipea, kui nad end siin üleliia koduselt hakkasid tundma, kaotas ta nende vastu huvi.

“Tere! Ega ma hiljaks jäänud?”

“Ei jäänud, kohe näha, et teater on teile õpetanud täpsust.”

Ta astus ukselt eest, et Looret sisse lasta, kuid too näis kõhklevat.

“Julgemalt, julgemalt!”

Psühholoogiliselt olnuks uuele modellile muidugi kergem, kui Paul oleks temaga kohtunud kusagil mujal, kas stuudio ees või kohvikus, kuid kogemused näitasid, et üks raske endavõitmise hetk tuleb tüdrukul niikuinii üle elada, ja mida varem, seda parem.

Nagu üle Rubico, astus Loore lõpuks üle ukseläve.

“Siin on järsk trepp,” seletas Paul, “ma lähen ees, tulge minu järel, aga palun olge ettevaatlik.”

Üle õla pilke heites ronis ta trepist üles ja, mademele jõudnud, ulatas Loorele viimaste sammude toeks käe. Ta märkas, et tüdruk isegi ei hinganud kiiremini – vaat, mida tähendab baleriini elukutse.

“Olemegi kohal. Minu tagasihoidlik urgas.”

Ateljee näis Loorele muljet avaldavat, igatahes jäi ta, sisenenud, kohe seisma, ja libistas aeglase pilgu üle ruumi.

“Tass kohvi?”

“Tänan.”

“Tänan jaa või tänan ei?”

“Tänan jaa.”

Nali oli muidugi mage, aga Paul oli märganud, et kontakti loomise mõttes on niisugune süütu aasimine kasulik. Ka Loore häälest kadus pinge ja ta isegi naeratas põgusalt.

“Istuge, kuhu soovite. Või kui tahate, vaadake ringi.”

Paul läks nišši, kuhu vaevu mahtus ära gaasipliit – nõusid pidi pesema vannitoas – ja tõmbas tikust tuld. Muidugi oleks võinud kohvi varem termosesse valmis keeta, kuid talle ei meeldinud kiirustamine: modellil pidi jääma aega sisse elada, võõristusest vabaneda. Loore silmitses esmalt tükk aega seinale riputatud fotosid, läks siis akna juurde, piilus kardina vahelt välja, lõpuks aga jäi tunnistama tugitooli.

“Perekonnareliikvia,” seletas Paul.

“Ta näib kuidagi üksikuna.”

“Neid on tegelikult kaks, ja peale selle veel puhvet ja kirjutuslaud, aga muu on laiali mööda suguvõsa.”

“See on ju terve varandus.”

“Kas just varandus, aga midagi vist omal ajal maksis tõesti. Legend räägib, et vanaisa sai selle mööbli võla katteks ühelt mõisnikult. Vanaisa oli tsaariajal edukas kommersant, kauples igasugu seemnetega.”

“Siin?”

“Ei, Venemaal. Teate küll, tollal oli palju väljarändajaid, prohvet Maltsveti mehed ja kes kõik veel.”

“Jaa, meie suguvõsast oli üks vanaonu isegi Türki välja jõudnud. See tähendab, nad kolisid Karsi kubermangu, aga pärast revolutsiooni läks see maa Türgile, nii et nad sattusid teise riiki.”

“Ja jäidki sinna?”

“Ma ei tea. Suguvõsal katkesid nendega sidemed.”

“Minu tädi räägib ka vahete-vahel ühest vanaonust, kes olevat Venemaal jäljetult kadunud – arvatakse, et võib-olla ta sõitis Ameerikasse ja ilmub veel kunagi välja.”

“Kõik on võimalik.”

Loore tuli tagasi seina juurde ja jäi uuesti fotosid silmitsema. Lühikeste varrukatega suvekleit jättis paljaks õblukesed valged, päevitamata käsivarred ning saledad, kuid tugevad, lihaselised sääred. Ent kõige enam paelus Pauli tüdruku hoiak: tikksirge selg ja kael; selles oli midagi aristokraatlikku.

“Kõige uuemad pildid on laual, ümbrikutes.”

Nüüd lõpuks Loore istus, kuid mitte tugitooli, vaid katkiste vedrudega diivanile. Jalga üle põlve ta ei visanud, vastupidi, kohendas kleidiäärt, et see väga kõrgele ei tõuseks ja avas esimese ümbriku.

“Fotograafia pole muidugi päris kunst,” seletas Paul rööbiti kohvikeetmisega, “mina nimetan seda tehnika eriharuks. Me ei tee ju pilte ise, oma kätega, nagu maalikunstnikud. Kujutage ette, kui kaua nad peavad ühe maali kallal töötama – meie aga üksnes vajutame plõksti nupule. Kuid muus osas on kõik väga sarnane, fotograafias kehtivad samad seadused nagu kujutavas kunstis.”

“Te mõtlete pildi kompositsiooni?”

“Mitte ainult.”

“Aga mida veel?”

“Peamine nõue on muidugi see, et pilt peab olema ilus.”

“Isegi, kui ta kujutab midagi inetut?”

“Isegi siis.”

Loore näis mõtisklevat.

“Aga kas see pole elutõe ilustamine?”

“Ei ole. Teie peaksite mind mõistma – balletis peab samuti kõik olema ilus. Need elemendid, mida te sooritate – ma ei teagi, mis nende nimed on…”

“Seal on palju termineid: arabeskid, atitüüdid, piruetid…”

“Vaat need arabeskid ja atitüüdid pole ju samuti nii-öelda “tõesed”, inimene elus niisuguseid liigutusi ei tee. Või varvastel seismine – see on täiesti ebaloomulik. Aga ometi pole ilma selleta ka balletti.”

Loore mõtiskles taas.

“On veel moderntants.”

“Kas see teile meeldib?”

Loore vaikis hetke ja puhkes naerma.

“Tantsida meeldib, aga vaadata ei meeldi.”

“Miks?”

“Igav hakkab.”

“Näete siis…”

Kohv oleks peaaegu üle keenud, Paul sai viimasel hetkel jaole ja tõstis džezve tulelt. Tassid olid riiulil, laudlina ta alla seadma ei hakanud: ateljees mängis ta poissmeest, ja poissmehel on teatud privileege.

“Palun, siin on suhkur. Koort mul kahjuks pakkuda pole, külmkapp siia ära ei mahu ja ilma läheb kohe pahaks.”

“Pole midagi, ma ei joogi koorega.”

“Ja suhkrut ka ei tarvita?”

Loore puhkes taas naerma.

“Suhkrut natuke tarvitan. Aga ainult natuke.”

Paul tõi seina äärest tooli, istus Loore vastu ja avas järgmise ümbriku.

“Kas näete seda fotot? Mis te arvate, kuidas selline toon on saavutatud?”

“Ei tea.”

“Suka abiga.”

“Suka?”

“Just, tavalise naistesuka.”

Loore näis tundvat end juba päris vabalt.

“Vaadake, fotograafi töö algab suuresti alles siis, kui pilt on valmis,” jätkas Paul. “Enne on meie käed seotud. Kunstnik võib maalida, mis talle pähe tuleb, lõuend on täiesti tema võimuses, ta võib ühendada reaalse fantastilisega – aga meie ei saa. Me oleme täiesti meid ümbritseva reaalsuse meelevallas. Muide, see on ahistav tunne. Sest meie oleme ka inimesed, meie tahaksime samuti liikuda ajas ja ruumis, pildistada teisi kontinente ja sajandeid. Välismaale, nagu teate, on raske pääseda, järelikult peab seiklema minevikus. Praegu näiteks on mul idee pildistada Vana-Kreeka müüte. Aga kuidas seda teha?”

Ta tõusis korraks, võttis riiulilt ühe albumi ja avas selle järjehoidja kohalt.

“Kas tunnete ära? See on “Leda ja luik”. Kuidas Leonardo selle pildi maalis? Tal tuli idee, ja edasi sõltus kõik juba üksnes tema pintslist ja värvidest. Aga mismoodi mina saaksin niisuguse pildi pildistada?”

Loore vaikis arusaamatuses.

“Kujutage ette, et me läheme Kadrioru parki, ma katsun mõne luige lähemale meelitada ja siis teie üritate teda niiviisi emmata?”

“Sellele on hirmus mõeldagi.”

“Ja ma võin teile kinnitada: isegi, kui see avantüür õnnestuks, oleks tulemus naeruväärne.”

“Aga mida siis teha?”

Paul võttis ümbrikust veel ühe paki pilte.

“Vaadake siia. See on meie naabrite kass.”

Ta laotas pilte nagu mängukaarte Loore ette.

“Aga see on minu koer. Nüüd vaadake seda fotot…”

Loore silmad elavnesid, hakkasid läikima.

“Te tahate öelda…”

“Et ma võin teid ja luike pildistada eraldi, ja siis fotod kokku sulatada.”

Loore vaikis rabatult.

“Kuidas on, kas teeme proovi?”

Neiu noogutas.

“Sirm on seal,” ütles Paul, tõusis ja läks prožektorit sisse lülitama.

 

Kui Loore lõpuks lahkus, hakkas Paul paaniliselt tegutsema. Järgmised poolteist tundi möödusid, ilma et ta oleks märganudki. Lõpuks vajus ta väsinult diivanile, läitis suitsu ja jäi mõttesse. Oli selge, et ta oli alustanud valest otsast: hommikused pildid ei kõlvanud, luiged olid nende peal liiga rahulikud, uimased. Pärast seda, kui ta oli pildistanud Looret nõrga, alistuva, andununa, vajas ta hoopis teistsugust, jõulist, tiibu lehvitavat lindu. Tuleb juba homme minna uuesti Kadriorgu…

See otsustatud, hakkas fantaasia kohe tööle uues suunas. Kullavihm, mõtles ta, järgmisena on tarvis pildistada kullavihma – ent kuidas? Loomulikult mitte müntide kujul, see oleks labane – kusagilt pidi diivanile langema päikesekulda… Või kuukiiri? Ta tõusis läbematult, läks akna juurde ja tõmbas kardinad uuesti eest. Suur suvine kuu heitis paksu vihu otse diivanile ja vaibale. Aga kuidas see filmile jääb? Ta mõtles, kuni sigaret põles, siis vaatas kella, ehmatas, pistis ümbriku piltidega taskusse, haaras aparaadi ja väljus.

 

 

Kolmas osa

Trooja tules

 

Esimene peatükk

Krahh

 

Dolgorukovskajale pööranud, komistas Aleks millegi otsa ja pidi peaaegu kukkuma. Kuuvalgusest poleks piisanud, kuid taskulambi kiirtejuga avas halastamatu vaatepildi – värskelt sadanud lumel lebas ebaloomulikus poosis, üks käsi üle pea, teine kõrvale välja sirutatud, noor naine, peaaegu plikake. Juba ainuüksi see, et tüdruk oli üleriieteta, paljalt kleidi väel, ei andnud palju lootust, ja kui Aleks igaks juhuks oli kükitanud, võis ta veenduda kartuse õigsuses: silmad olid juba klaasistunud. Kuidas nimelt tüdruk oli tapetud, polnud selge, kuid mis tähtsust see enam omas? Aleks kohendas kleiti, mille alumine serv oli sündsusetult üles tõusnud – või pigem tõstetud –, ajas end püsti ja lõi risti ette. Teha polnud midagi, tema jõud surnukehast üle ei käinud. Hommikul tulevad miilitsad, viivad ära. Isegi progress, vahepeal oli aeg, kus laibad mitu päeva rentslis vedelesid. Ja kas ta ise paar kuud tagasi sarnasest saatusest juukseotsa kaugusel polnud – sest lõpuks, on sel nii suurt tähtsust, kus sa surnuna lebad, kas tänaval või kontoripõrandal? Judinad tulid peale, kui ta mõtles tagasi hetkele, mil ta nägi enda poole suunatud püssisuusid. Ta oli küll ometi ettevaatlik: niikaua, kuni Kremli poolt kostis paugutamist, ei käinud kodust kaugemal väljas kui leivapoes; aga kui vaikus taastus, polnud pääsu, äri tahtis ajada, just enne mürglit oli saabunud mitu kaubapartiid, nende eest oli käsiraha küll tasutud, kuid nüüd oli vaja minna panka ja lõpuülekanne ära vormistada – sinna ta jõudis, kuid sisse enam ei pääsenud, pank kinni, selle ümbrus kihamas ärevil hoiustajatest. Kaua oodata ei tulnud, peagi ilmus trepile nahkjopes enamlane, kes kõva häälega ja üpris voorimeest meenutava kõnepruugi abil teatas: võite rahumeeli, härrased pursuid, laiali minna, teie kontod on natsionaliseeritud! Aleks oli küll juba mõnda aega midagi niisugust aimanud, oli suure hulga sularaha suvel arvelt välja võtnud, ja ikkagi tabas uudis teda otse vastu lagipead – sest millega ta nüüd seemnete eest pidi tasuma? Murelikult oli ta kõndinud Mjasnitskaja suunas, midagi polnud parata, pidi saatjatele kirjutama ja seletama, mis on juhtunud, kontoris aga oli külm, ahi mitu päeva kütmata, August September ei kuulunud meeste hulka, keda mässu ajal tänaval võib kohata, Aleks oli mantli ja ka pintsaku seljast võtnud, lipsu lahti sidunud, käised üles käärinud ja läinud kuuri puude järele; see ta vist päästiski – sest parasjagu siis, kui ta põlvili ahju ees tikku tõmbas, lükati välisuks jõuga lahti ja sisse vajus rühm uljaid mehi (uljust olid nad küllap saanud mõnest rüüstatud veinikeldrist), punased lindid varrukal, ja suunasid püssisuud temale.

“Kus peremees?”

“Mina olen peremees,” oli Aleks vastanud, aga õnneks polnud mehed teda uskuma jäänud, olid löönud kahtlema – mis pursui sa oled, kui ise ahju kütad! – , käskinud kämblaid näidata, ja nooruspõlve mõhnasid nähes valju häälega naerma pahvatanud. “Too aga peremees välja, me tahame talle näidata, mida uuel ajal töörahva kurnajatega tehakse!” oli jõugu pealik käratanud, ja seekord oli Aleks juba targem, ei hakanud oma õigusega peale käima, vaid tunnistas, et Aleksander Buridan on ära välismaale sõitnud, ja tema, kontorisell August September täidab tema kohuseid. Selle peale järgnes küsimus, mida Aleks algusest peale oli kartnud: “Kus vili?”, ja kui palju ta ka ei püüdnud seletada, et jahuvilja Buridani-härral üldse pole, on vaid seemnevili, miski ei aidanud, tal kästi võti võtta ja laouks lahti teha – ja pärast seda, kui kutsumata külalised kotid veoautole ladusid ja minema põristasid, polnud tal võimalik kaubasaatjatele enam sedagi teatada, et ta nende vilja maksujõuetuse tõttu esimese nõudmise peale tagastab.          

Lumi krudises, pakane näpistas, kodumaja sünged kontuurid lähenesid. Viimased meetrid, siis keeras Aleks kangialusesse ja lõgistas väravat.       

“Kes seal on?”

Bogdanovil oli sügav, mahlakas hääl – nagu näitlejale kohane.

“Mina, Buridan.”

“Aa, meie päästja! Messias!”

Lukk klõpsatas, riiv kolksatas, ja Aleks sisenes “tsitadelli”, nagu ta oli hakanud kutsuma nende kooperatiivi “Asklepios ja Terpsichore” hiiglaslikku, seitsmest korpusest ja rohkem kui sajast korterist koosnevat maja pärast seda, kui nad smuuta saabumise järel olid sulgenud kõik ligipääsuteed ja seadnud sisse öövalve.

“Pole ma mingi päästja, niisama läbikukkunud varustaja. Peate mu vallandama.”

“Mis, kas ei õnnestunud?”

“Mitte kübetki. See tähendab, võib-olla kusagil isegi on, aga püssimehed ei lase ligi. Mosrazgruz tegutseb, direktor olla kodusesse aresti pandud, ei suutnud tagada kivisöe sattumist meiesuguste pursuide kätte.”

Seitse aastat oli Aleks ennast selles uhkes majas tundnud väikestviisi ebakehana, kuid möödunud kevadel, kui ilmnesid esimesed häired Moskva varustamisega, selgus, et temalgi on advokaatide, tohtrite, ülikooliprofessorite ja näitlejate ees mõningaid eeliseid: ta valiti kooperatiivi esimeheks, ja mõned kuud oli ta tõepoolest õigustanud talle asetatud lootusi, hankinud sütt ja pikendanud gaasilepingut, organiseerinud piimavankri otse maja hoovile ja toonud külast tibusid, et kõik saaksid hakata keldris kanu pidama; kuid pärast riigipööret ei aidanud temagi ettevõtlikkus: kanad rekvireeriti, piimavankrit ei lastud enam linna sisse ja hoolimata tundidepikkusest hulkumisest mööda vaksalitupikuid polnud ta juba kolm päeva leidnud ainsatki vagunit kivisöega.

“Kui juba teie ütlete, et pole, siis järelikult pole…”

Bogdanovi viimaseks rolliks teatris oli onu Vanja, kellelt ta oli õppinud elus nii hädavajalikku leppimist saatusega.

“Kas majas uudist on? Kedagi arreteeritud pole?”

Üks parempoolne poliitik, Puriškevitši sõber, oli kadunud kohe, kui linn punaste kätte langes, hiljem oli talle lisandunud advokaat Arhipov – mis bolševikel tema vastu võis olla, ei osanud keegi aimata.

“Liisk läks meist täna mööda. Aga Kulebjakovid sõitsid ära.”

Seda oli oodata, professor Kulebjakov oli paar päeva tagasi võtnud Aleksil trepikojas mantlinööbist kinni, sosistanud, et “lahkub määramatuks ajaks” ja pakkunud müüa mööblit, vastu soovides natuke “teemoona”. Aleks oli ausalt hoiatanud, et praegu on küll kõige halvem aeg sedalaadi äriks, sest mööbli hind võrdub enam-vähem küttepuude omaga, kuid Kulebjakovit polnud see häirinud, ta oli vorstikangi ja meepurgi eest loovutanud poole oma sisustusest, ja oleks võib-olla ka teisele poolele käega löönud, kui Aleks poleks öelnud, et tammepuust elutoagarnituuri tema süda küll ei luba ahju saata.  

“Kas teie, härra Buridan, ei kavatse sellest maapealsest põrgust nii-öelda sääred teha?” tundis Bogdanov huvi. 

“Kuhu mul minna on?”

“Te rääkisite ju, et teie emal on Liivimaa kubermangus talu. Maal on praegu hoopis kergem elada, kõik, kellel sugulasi on, põgenevad sinna.”

See oli õige, ka Dunja oli mõni aeg tagasi koju sõitnud – kuid tema oli pärit lähedalt, Kaluuga kandist, asuda aga koos perega pikale teele läbi surmakrampides tõmbleva riigi Aleks ei söandanud. Pealegi võimutsesid Liivimaalgi bolševikud, ja kuidas nad Moskvast tulnud pursuisse suhtuvad, oli teadmata; see tähendab, oli küll teada, ja just see võttis viimasegi reisikihu.

“Olen talutööst võõrdunud, selg ei kanna enam sõnnikuvedu välja,” lõõpis ta, et mitte jääda pikalt asja arutama, soovis lambanahkses kasukas ja revolvriga varustatud Kerberosele rahulikku ööd, astus siseõue ja hakkas kõndima oma, viimase ploki suunas. Maja oli otsekui välja surnud, enamik aknaid olid pimedad, vaid mõnedest paistis võbelev küünlaleek. Missugune saatuse nöök, osta endale esmalt elektrivalgusega korter, ja siis naasta möödunud sajandi elulaadi juurde. Kolm aastat oli kestnud sõda, ja kogu selle aja olid kõik valitsused, isegi nii vilets nagu Stürmeri oma, suutnud tagada enam-vähem talutava elukorralduse, nälga polnud, teatrid andsid etendusi, poeedid priiskasid, korraldasid orgiaid, ja tema perekond oli kõik sõjasuved rahulikult Krimmis päikese käes peesitanud ning soojas Mustas meres supelnud. Lühidalt, kusagil küll paugutati, ajalehed avaldasid bravuurseid ja kindlasti valelikke rindeteateid, Sophie ja Hermann ajasid mööda kaarti näpuga, kus nimelt kindral Brussilovi armee oli vastupealetungile asunud, patriotismileek oli süttinud neiski, kuid see oli ka peaaegu ainus, mis lahingutegevusest märku andis, kui mitte arvestada invaliidide järsult suurenenud hulka tänavatel ja sedagi alles viimasel aastal. Seevastu kui Niki troonist loobus… Aleks mõtles meelehärmiga, et temagi, kogenud mees, oli korraks lasknud end tookord kaasa kiskuda rõõmsast meeleolust, polnud isegi siis protesteerinud, kui Marta talle jalutama minnes punase lindi mantlirevääri külge kinnitas; alles kui ta järgmisel hommikul tööle jalutades oli silmanud laternapostide otsas kõlkuvaid pristaveid, oli mõistnud, mis järgnema hakkab…

Ta seisatas kõheldes: võib-olla oleks pidanud siiski Bogdanovi kaasa kutsuma ja tüdruku surnukeha ööseks maja kangi alla tassima? Ühelt poolt oli see küll ohtlik ja isegi mõttetu üritus, ellu teda enam ei ärata, kuid teisalt – kas ei jää neiukene teda muidu eluks ajaks kummitama?

“Sentimentaalseks olen muutunud,” mõtles Aleks pahaselt, kuid pööras sellest hoolimata ümber.

Bogdanov imestas, kui Aleks naasis, kuulas ära, mis esimehel südamel ja – suur vene hing – nõustus kohe appi tulema. Aleks kobas brauningut: taskus. Nad kõndisid kuuvalgel tänavanurgani ja hakkasid otsima – tüdrukut ei olnud. Tükk aega tammusid nad pimeduses, kuni Aleks taipas vaadata lähima maja seina äärde. Laip lebas seal, küllap keegi, kes on minust parem, mõtles Aleks, lohistas rentslist ära, rohkemaks tal jõudu ei jätkunud.

“Vaene lollike, kuhu ta läks keset ööd, sellisel äreval ajal. Pole mõrtsukatel ikka üldse südametunnistust. Ma kuulsin, mingi erakorraline komisjon, Tšekaa olevat loodud, ehk löövad korra majja…” arutles Bogdanov.

“Ehk löövadki,” nõustus Aleks.     

Nad tõstsid surnukeha õlgadele, tassisid vahepeal puhkamata “tsitadellini” ja asetasid kangialusesse. Bogdanov tõi kojamehe kamorkast kaltse, need laotati maha, veeretati laip pehmemale alusele ning kaeti pealt samuti kaltsudega.

“Kas te kartma ei hakka, kahekesi surnuga nagu Edmond Dantes?” küsis Aleks.

“Mis siin karta, ma nägin lapsepõlves, kuidas terve küla maha põles, inimesed kisendasid nagu hullumeelsed, mõned hüppasid tulle, meeleheitest, et kaotasid kogu vara; vaat see oli tõesti jube…” 

Nad jätsid teist korda hüvasti ning Aleks, pääsenud südamekripeldusest, kiirustas kodu poole. Trepikojas oli pime, käsikaudu kobades tõusis ta teisele korrusele ja seisatas. Varem kostis õhtuti korterist klaverimängu, kuid hiljuti oli ta selle ära keelanud, et mitte äratada mööda linna hulkuvate rekvireerimisrühmade tähelepanu. Ta hakkas juba võtmeid otsima, kui uks otsekui iseenesest lahti paiskus ja hirmsa röögatuse: “Uhhuu!” saatel sööstis keegi talle täiest jõust vastu kõhtu – Victoria!

“Isa, kas sa väga ehmatasid?”

“Nagu jänes.”

“Kas rohkem kui siis, kui bolševikud sind püssiga sihtisid?”

Aleks jahmatas: kust laps seda teadis?

“Kes sulle rääkis?” küsis ta tütart paitades.

“Ei ütle.”

“Kas ema Marta?”

Victoria puhkes naeru lagistama: kunstlikult nagu tsirkusetola.

“Ema küsis täpselt samuti: kas isa Aleks?”    

Nüüd Aleks taipas: külmade saabudes olid nad enamiku ruume nii-öelda “sulgenud” ja Victoria ning Lydia magasid isa ja emaga ühes toas. 

“Kas sina oled nii kaval, et teeskled magamist, aga ise kuulad pealt, kuidas isa ja ema täiskasvanute asju arutavad?” uuris ta edasi, tütart enda ees esikusse lükates.

“Mulle jutustas kurat!”

Aleks jahmatas taas – jätkus sellel lapsel alles fantaasiat!

“Kus sa kuradiga kohtusid?”

“Unes. Ta sõitis autoga, kabjad roolil, ja mina istusin tema kõrval.”

“Paneme su tädi Dunja tuppa tuttu, seal ripub ikoon, sinna kurat ei julge tulla.”

Leebel ähvardusel oli vägev mõju, Victoria pistis häälekalt lõugama.

“Ei taha tädi Dunja tuppa!”

Muheldes tõstis Aleks tütre üles ja surus rinnale – päris raske juba.

“Hea küll, kannatame veidi, äkki tädi Dunja tuleb meie juurde tagasi.”

Tütar rahunes silmapilk.

“Kui tädi Dunja tagasi tuleb, ei pea ema enam suppi keetma, eks, isa?”

“Kas see ei meeldi talle?”

Victoria torkas nina Aleksile lausa kõrva.

“Ei meeldi,” sosistas ta.

Jaa, mõtles Aleks, isegi palju jõukamad prouad kui tema naine pidid nüüd ise majapidamise eest hoolitsema, Marta oli veel tubli, ei kurtnud muud peale oma hajameelsuse, kui kartulid põhja kõrbesid või supp soolane välja kukkus, seevastu vabrikant Štšapovi abikaasa olevat külalistele esitanud terve väikse spektaakli. “Ta tuli meie juurde, käes suur küpsisevaagen, ja ütles: “Kallid lapsed, näete nüüd, milleni revolutsioon meid on viinud – ma pean ise teile küpsiseid pakkuma!”” jutustas Sophie klassiõe sünnipäevalt naastes; tänaseks olid Štšapovid üks kahest, kas Pariisis või mulla all.

“Lase isa võtab palitu seljast.”

Pannud Victoria põrandale, nägi ta, kuidas hämaralt valgustatud elutoast ehk, nagu Marta ütles, ballisaalist, ilmusid ukseauku Hermann ja Sophie.

“Tere, isa!”

Ta embas Sophiet ja patsutas Hermanni õlale.

“Kus ema ennast peidab?”

“Lydia jäi haigeks, ema on temaga.”

Seda ta kartis – kogu aeg raudahjus tuld hoida polnud võimalik, nii oligi korter külm nagu laut, Alekski, riputanud palitu varna, tõmbas kohe selga lambanahkse vesti; lastel olid samasugused, ta oli need ostnud sügisel ühelt juudi köösnerilt – otsekui ette aimates, et varsti läheb asi hulluks, oli ta siis üldse soetanud kõige kummalisemaid varusid.

Elutoas põlesid petrooleumilambid, ähmasemad kui elektripirn, kuid valgemad kui küünlad, millega paljud pidid leppima. Keset tuba tahmas tema kõige tähtsam “igaks juhuks” ost – väike malmahi; augustis oli ta selle saanud normaalse hinna eest, praegu maksis samalaadne, aga viletsam miljoni. Jah, nüüd olid hoopis soodsamas olukorras need moskvalased, kes asustasid “suure küla” avaraid, kilomeetrite kaugusele ulatuvaid, puumajadega täidetud aguleid, kus polnud mingeid moodsaid seadeldisi, nagu keskküte või gaas, vaid kõige tavalisem ahi ja pliit, mille alla kusagilt ikka oksarao leidis; seevastu nende kõigi tsivilisatsiooni hüvedega maja oli muutunud lõksuks, millest puudus väljapääs. See tähendab, mingi väljapääs muidugi oli – võis endalegi leida sellise “barbaarse” eluaseme; kuid Marta polnud nõus korterit maha jätma, ja ega Alekski siit kerge südamega poleks lahkunud, oli see ju enam-vähem kõik, mis talle pärast äri likvideerimist oli jäänud. Tõsi, juba räägiti sellest, et majasidki hakatakse natsionaliseerima – kuid millal see ükskord tuleb, enne ehk kukub bolševike võim?

Mingit korstnat toas muidugi polnud, suitsu väljajuhtimiseks oli toru, mis viis ahjust otse aknasse, nii oli tuba tahma täis: palju remont ükskord, kui kõik läbi on, maksma läheb, oli võimatu öelda; kuid tänu sellele naljakale riistapuule oli siin siiski võimalik elada – tõsi, Lydia oma nõrga tervisega oligi juba haigeks jäänud, ja ega Hermanngi…

“Isa, sa oled kindlasti näljane? Kohe ma katan laua.”    

Sophie tõttas kööki, Victoria lippas talle appi, Hermann aga lonkas diivani juurde, kuhu oli jätnud lahtise raamatu.

“Kas gaasi anti?”

“Pooleks tunniks. Ema jõudis kartulid ära keeta. Tahtis sousti ka teha, aga enne kustus tuli. Kurvastas nii, et hakkas nutma.”

Vaene Marta! Pärast Hermanni suhtelist tervenemist oli ta rahunenud ja isegi otsekui uuesti õide puhkenud, viimasel paaril aastal olid nad sageli teatris käinud, võõrustanud külalisi – kuid äkitselt kaela sadanud katsumused olid abikaasale lisanud närvilisust, ja mis puutub majapidamisse, siis sellega polnud ta eales hiilanud.

Aleks astus magamistoa ukse taha ja kuulatas: seest kostis Marta tasast laulu: “Va pensiero…” Ta paotas ust, naine istus voodi kõrval toolil seljaga tema poole ega märganud sisenejat, Lydia aga ajas end kohe istuli ja sirutas kaks kätt vaikides, dramaatilise žestiga välja. Aleks astus lähemale, embas tütart ja suudles pikalt laubale – see oli tuline.

“Mäletad, ma juba eile ütlesin, et Lydia ei meeldi mulle,” ütles Marta tervituse asemel.

“Kas palavikku mõõtsite?”

“Kolmkümmend kaheksa ja viis. Kutsusin Speranski, ta kuulas kopse, ütles, et need on puhtad, lihtsalt külmetus.”

Nii palju oli sellest majast ikka veel kasu, et arst oli alati käepärast. Keda kõike ei leidunud seitsme ploki peale: kirurge ja terapeute, günekolooge ja oftalmolooge. Kui August September kusagilt halva haiguse hankis, oli ta mehikese ühe väga iseäraliku spetsialisti juurde toonud…

“Kas August möllis end sisse?” meenus talle.

“Ütles, et miilitsatel oli lõuna, lubas homme jälle minna.”

Loodusteaduse professor Nabokovi korterisse oli juba “tihendamise” mõttes paigutatud töölisperekond kolme kisava lapsega, Aleks otsustas ohtu ennetada ja ise kaasüürilise võtta, vähemalt formaalselt.

“Isa, kas Muir ja Merrilies* tehti lahti?” küsis Lydia. 

 

* Vene esimene moodne kaubamaja Väikese Teatri ja Petrovka vahel, millest kasvas välja TSUM. – Toim.

 

Nad olid käinud augusti lõpus terve perega kaubamajas, vanematele lastele kooliriideid ostmas, Lydiale oli seal hakanud meeldima laia äärega kübar, Marta oli küll keelanud “pedagoogilistel kaalutlustel” tütre kapriisi täita, kuid Aleks oli vaikselt Lydiale lubanud, et kingib jõuludeks. Nüüd olid pühad ukse ees, aga kaubamaja oli kinni, Lydia oli seda ühest vanemate jutuajamisest taibanud ega unustanud ühelgi õhtul küsida Muir ja Merrilies’i saatuse kohta; ta ei teadnud, et Aleks oli juba järgmisel päeval kingituse (taas “igaks juhuks”) ette ära ostnud.

“Veel ei tehtud, aga küll tehakse,” lohutas Aleks.

Ta suudles Martat juustesse, soovis Lydiale head ööd ja väljus. Laud oli juba kaetud, kuid Aleks tahtis esmalt vaadata, mida Ervin teeb ja avas poistetoa ukse. Seal oli veel hämaram kui elutoas, põles vaid üks lamp. Ervin lamas kõhuli, toetudes küünarnukkidele, tekk telgina üle kukla tõmmatud ja luges. Uksekriginat kuuldes pööras ta pead ja küsis kähku:

“Isa, kes on hegunotid?”

“Hegunotid? Esimest korda kuulen. Kust sa selle võtsid?”

“Raamatust lugesin. Vaata.”     

Aleks astus lähemale ja kummardus: tõepoolest, Ervini sõrm osutas sõnale: “hegunotid”.

“Oot-oot, anna siia, ma uurin…”

Ta võttis köite kätte, otsis üles lause alguse: “Louvre’ist levis uudis üle linna, väga rõõmustades hegunotte…” ja sügas kukalt.

“Isa, see on ju trükiviga! Seal peab olema: hugenotid,” hakkas Ervin laginal naerma, õnnelik, et sai isa tüssata.

“Paha lugu,” teeskles Aleks nördimust. “Kuidas niisugust raamatut on lubatud trükkida? Hommepäev viin poodi ning nõuan raha tagasi.”

“Isa, isa, ära vii, ma tegin nalja!” sattus Ervin paanikasse. 

“Hea küll, kui rohkem vigu pole…”

Ta andis köite uuesti poisi kätte, manitses, et too kaua ei loeks, sest võib silmad ära rikkuda ja naasis paranenud tujus elutuppa. Sophie harutas lahti tekkide sisse mähitud kastruli, Aleks istus ja hakkas einestama. Kartulid olid vaevu leiged, kuid kõht oli tühi ja ta sõi ära terve taldrikutäie, hammustades kõrvale heeringat – viimased, oli Marta eile öelnud. Kas just viimased, Martal oli kombeks olukorda üle dramatiseerida, kuid kauaks varusid muidugi ei jätku. Ja mis siis saab? Bolševikud olid kauplemise ära keelanud, toiduaineid võis osta üksnes mustalt turult, seal aga maksid nad hingehinda…

Kui taldrik oli tühi, tõi Sophie köögist petrooleumipliidil soojendatud teekannu. Lapsed istusid samuti laua taha, unisevõitu Victoria puges isale sülle, Aleks valas kõigile pool klaasi, kuuma vett oli vähe.  

“Isa, kas ema ütles sulle, et meil käis külaline?” küsis Hermann.

“Kes?”

“Onu Hugo.”

Aleksi teada pidi naisevend olema Peterburis, ta oli tema nime ajalehes, enne, kui need ära keelati, mitmel korral kohanud; Hugo kuulus tööliste nõukokku ja oli isegi valitud mingi kongressi delegaadiks; nüüd pidi ta loogiliselt võttes olema päris võimu juures.

“Kuidas tema siia sattus?”

“Ütles, et sõidab Bresti, sakslastega läbirääkimisi pidama. Delegatsiooni juhib Trotski ise.”

“Nad tahavad, et mõlema armee sõdurid lõpetaksid sõdimise ja vennastuksid,” lisas Sophie.

Järjekordne bolševike jaburus, umbes selline, millega varem oli esinenud tema tuttav voorimees Fedja. Fedja seisis sageli nende maja ees, ta tegi isegi Aleksile ettepaneku hakata tema “kuuküüdiks”, kaheksakümne rubla eest, kuid Aleks pidas hinda kõrgeks ja pealegi armastas ta võimaluse korral jala kontoris käia. Vahel ta siiski Fedja teeneid kasutas, ja siis heietas mehike igasugu põnevaid mõttekäike, üks oli Aleksile eriti hästi meelde jäänud. “Meil poleks sakslastega mingit muret,” seletas Fedja, “kui poolakaid vahel poleks. Tsaar peaks poolakad ümber asustama Hiina piiri äärde, ja olekski rahu majas.” Nüüd oli Fedja kadunud, kes teab, võib-olla oli jõudnud välja Kremlisse ja määras bolševike välispoliitikat.

“Kas Hugo seletas, mismoodi nad seda ette kujutavad?” uudistas ta.

“Ta ütles, et see on väga lihtne, sakslased peavad üksnes tegema täpselt sama, mida venelased juba tegid – lõpetama tulistamise ja pöörama püssid tõeliste vaenlaste, mõisnike ja kapitalistide suunas,” jätkas Sophie.

“Siis saabub ülemaailmne revolutsioon,” täiendas Hermann. 

“Et kui siiani polnud vaid meil sütt ja leiba, siis varsti pole enam kellelgi?”

Lapsed vaikisid, nende nägudelt peegeldus kohmetus. Pole veel harjunud isaga vaidlema, rõõmustas Aleks, kuid pidi kohe pettuma.

“Kas sina, isa, ei usu, et õige on niisugune kord, kus kõik on võrdsed ja keegi ei ekspluateeri kedagi?” küsis lõpuks Sophie.

Vaata aga, kuidas üks sotsialist suudab ainsa külaskäiguga tekitada revolutsioonilise õhkkonna, mõtles Aleks õudusega. Kui mitte muu, siis laste pärast oli hädavajalik, et see võim nii ruttu kui võimalik uppi lendaks.

“Inimesed ei saa kunagi olla päris võrdsed. Alati on nii, et keegi on targem ja keegi rumalam, keegi töökam ja keegi laisem.”

“Aga töökad pole sugugi alati rikkamad kui laisad, sageli on lausa vastupidi. Kas see on õiglane?”

“Kas te mind loete ka nende hulka, kes on teenimatult jõukaks saanud?”

Sophie punastas.

“Ei, isa, aga kõik pole ju nagu sina.”

“Aga nad võivad olla töökate vanemate lapsed. Kui ma teile kord meie korteri pärandan, kas teie arvates on õiglane, kui see teilt ära võetakse?”

“Kui mõnel vaesel on veel suurem perekond, ja neil pole, kus elada, siis võiksime natuke koomale tõmmata küll,” teatas Sophie vapralt.

Aleks pidi peaaegu luksatama

“Aga raamatud? Kas te oleksite valmis need laiali jagama? Ja klaver? Kuidas teile meeldiks, kui meilt konfiskeeritaks klaver?”

See argument pani lapsed mõtlema. Mida tähendab elada teise perekonnaga ühe katuse all, nad ette kujutada ei osanud, aga päevad ilma muusika ja kirjanduseta ei paistnud neile sugugi meeldivat.

“Klaverit ei saa enam nagunii mängida, las konfiskeerivad.”

Marta seisis ja toetus vastu uksepiita, ta oli vaikselt sisenenud ning vist juba mõnda aega arutelu pealt kuulanud. Jälle krutib end üles, mõtles Aleks.

“Lapsed, kas teil pole aeg magama minna?” lausus ta.

Lapsed tõusid kuulekalt ja läksid laiali, igaüks sinna, kus tema ase. Aleks istus ümber diivanile ja kutsus naist viipega. Marta ohkas, kuid kuuletus.

“Me peame rahulikumad olema,” ütles Aleks. “Aeg on raske, peab üksteist toetama.”

Ta võttis Martal ümbert kinni ja embas teda kõvasti.

“Anna andeks,” kostis naine, “mu närvid on vist täitsa läbi…”

Nad istusid mõnda aega vaikides ja peaaegu liikumatult, ainult hingates, siis hakkas Marta siplema, vabastas ühe käe, pistis kleiditaskusse ja tõi nähtavale paberisedeli.

“Mis see on?”

“Hugo jättis, igaks juhuks, ehkki ma ütlesin, et vaevalt see sind huvitab.”

Sedelile oli kirjutatud mingi aadress ja nimi: Eglitis…

“Maakorralduse komissariaadis vajatakse inimest, kes tunneb seemneasjandust. Hugo arvas, et sind võib usaldada kahtlasest lähiminevikust hoolimata: ikkagi päritolult talupoeg.”

Aleksi esimene impulss oli keelduda; kuid, pisut mõelnud, muutis ta meelt.

“See on võib-olla tõesti šanss…”

Marta vaatas talle väga imestunult otsa.

“Kas sa tõesti oled valmis minema nende teenistusse, kes sinust kerjuse tegid?”

Aleks kehitas õlgu.

“Aga mis mul üle jääb? Siis me saame vähemalt normaalsed toidukaardid. Sa tead küll, praeguseid kas on või ei ole.”

Toidukaarte oli nelja liiki, Aleks kui “endine” pidi läbi ajama kõige viimase, neljanda kategooriaga, millega tavaliselt ei antud midagi peale tikkude. Seni ponud asi veel väga hull, tänu tema varudele – aga kui need otsa saavad? Või kui mõni patrull tema peidiku üles leiab ja proviandi rekvireerib? Advokaat Kolomenskiga olevatki niimoodi juhtunud, ta ise olevat õnnega pooleks pääsenud eluga, ainult saadetud “ühiskondlikult kasulikule” tööle, lund rookima. Kas pole siis parem juba töötada maakorralduse komissariaadis, kui rookida lund?

Nii ta Martale ütleski; naine kuulas teda vaikides ja lõpuks pani pea Aleksi õlale.

“Olgu, mine, kui suudad. Lõpmatuseni see ometi kesta ei saa.”   

 

Ta tuleb igal öösel, siis, kui ma pärast pikka vähkremist olen magama jäänud, tuleb, seisatab jalutsis ja ootab, kuni ma ärkan. Tal on seljas pikk must mantel, kapuuts silmil, ma ei näe tema nägu, kuulen üksnes hingamist, koban enda kõrval, otsides Aleksit, kuid ase on tühi. Siis hakkab ta vaikselt naerma ja tõmbab välja pika terasest pussi. “Kes sa oled?” küsin kähisevi hääli. “Vabadus,” vastab ta, ja tõstab väitsa õhku. Ma ootan, et kohe ta lööb, kuid ta pöörab ringi ja läheb toast välja, nuga ülestõstetud käes. Ma hüppan püsti, torman poistetuppa, ta seisab seal, Hermanni voodi kõrval, käsi löögivalmis, sööstan talle kallale, haaran käsivarrest, aga ta tõukab mu eemale ja järgmisel hetkel näen teda juba Ervini päitsis. “Mida sa meist tahad?” kähistan, “mis me sulle teinud oleme?” “Ma ei taha teist midagi. Te lihtsalt kutsusite mind ja ma tulin,” vastab ta. “Lõhkusin vanglamüürid, rebisin eest trellid, raputasin jalgadelt ahelad ja siin ma nüüd olen.” Ja hakkab jälle naerma.

Siis ma ärkan, külmas toas, aga ise leemendan higist. Maja on vaikne, kõik magavad. Kuulan, kuidas taob süda, tukslevad veresooned meelekohas, raskelt hingab Aleks. Mul on hirm, tahaksin pugeda tema rinnale, aga ei tohi – Aleks peab puhkama, homme algab kõik otsast peale: jala tööle, päev otsa seal, õhtul hilja jala tagasi. Ta käib mulle peale, et me teise korterisse koliksime, kuid ma ei taha, mul on halb eelaimus, et kui me kord oma kodu reedame, ei naase me siia enam eales. Varsti on kevad, siis läheb kergemaks, võib-olla toimetab Aleks meid suveks Moskvast välja, kirurg Kostomarov sõitis hiljuti ära, ütles, et püüab välja jõuda Kiievisse ja palus Aleksit, et too tema korteril ja suvilal silma peal hoiaks. Suvila – see on midagi muud, see pole reetmine. Kostomarov kutsus ka meid kaasa – et koos Kiievist edasi Berliini põgeneda, kuid me ei julgenud: temal on kaks last, meil tervelt viis. Ja üldse, selleks, et ilmuda suguvõsa silme alla, paljas nagu kirikurott, otsekui almust paluma – selleks peaks olema olukord päris lootusetu. Praegu see enam nii ei ole, lõunas, räägitakse, on loodud Vabatahtlike armee, nii see pidigi juhtuma, lihtsalt ei saanud olla teisiti. Ja kui kõik hea tahte inimesed ühinevad bolševike vastu, siis võib-olla on nad juba sügiseks minema kihutatud…  

Kuid miks see üldse nii läks? Mulle meenub ikka ja jälle üks seik, mida me nägime, kui Aleks mu korra pärast teatrit vahelduseks Testovi juurde õhtustama viis. Tavaliselt me käisime kas Alpiroosis või Billos, mõnikord ka Berliinis, kuid seekord tuli tal tuju maitsta vene kööki. Ka minul polnud selle vastu midagi, peale teatrit on mul millegipärast alati hirmus nälg. Testovi juures oli palju rahvast, peaaegu kõik purjus, lauad liudasid tihedalt täis, meid vaadati nagu hullumeelseid, kui Aleks tellis kõigest ühe külma sekseri kahe peale ja väikse pudeli vahuveini – hullumeelseid või kerjuseid. “Need on sakslased, ära pane tähele,” näis mulle, sosistas üks kelner teisele. Me ei olnud seal kaua, aga just sel hetkel, kui me ära hakkasime minema, kostis fuajeest äkki hirmsat klirinat. Me olime juba püsti, ma võpatasin, kuid Aleks ütles mulle, ära karda, ja me läksime riidehoidu. Uksel pidime peaaegu kokku põrkama ühe kaupmehega, ta tuli fuajeest saali, purupurjus, ega näinud kedagi enda ümber. Tema silmad olid punased ja pöörased, ta tuikus, lehvitas rahakotti ja otsekui tahtis midagi öelda, aga ei saanud sõna suust. Fuajeesse jõudnud, me nägime, et suur seinapeegel on katki löödud ja vaibal, kildude keskel, lebab suur šampanjapudel – see oli terveks jäänud. Kelnerid koristasid juba kilde, me läksime riidehoidu, Aleks küsis šveitserilt, mis juhtus, ja too seletas: “Oh, ei midagi erilist, härrased natuke lahutasid meelt.” Seal oli veel üks Aleksi tuttav, kuni ma mütsi pähe seadsin, ajasid nad juttu, ja kui me välja saime, rääkis Aleks, mida oli kuulnud – et see polnud üldse juhus, vaid kaupmees oli kohe alguses niimoodi asja mõelnud, oli tulnud fuajeesse, šampanjapudel käes, vaadanud ringi ja visanud pudeli suure kaarega otse peeglisse, siis võtnud taskust rahakoti ja pomisenud: “Klner, rve!” Kelnerit polnud käepärast, läks siis tagasi saali teda otsima.

Ma arvan, et sellest august, mis jäi, kui peegel purunes, siseneski mees mustas mantlis – ja mitte ainult sellest. Auke oli mitu, õigemini, neid oli terve hulk, võib-olla mustmiljon. Ka meie majja oli sissepääs avatud, tollesama ukse kaudu, mille jättis viimati praokile Wertz. See oli suvel, ta saabus ootamatult, Aleksit polnud kodus, ta oli reisil. Wertz tõi külakosti, istus kohmetult elutoas, kuulas, kuidas Sophie klaverit mängib, jõi kohvi, ühe tassi, teise, kolmanda ja lahkus. Jäi mulje, et tal on midagi südamel, et ta tahab midagi öelda, kas vabandada selle eest, mis juhtus märtsis, või vastupidi, korrata ülestunnistust, aga ei söanda, häbelik, nagu ta on. Ainult ukse jättis lahkudes praokile, otsekui selleks, et ma teda tagasi kutsuksin, või tema kannul korraks trepikotta lipsaksin, mida ma muidugi ei teinud – ja sellest praost siseneski mees terasest pussiga.

Igaühel meist on kas katkine peegel või praokil uks või veel mingi avaus, mille kaudu ta sisenes – aga kuidas teda nüüd tagasi välja saada? 

 

 

Teine peatükk

Rusude all

 

Oodata tuli kaua, ja Aleks hakkas juba kahetsema, et ta selle mõtte peale oli tulnud. Mis sellest, et seemned otsas ja teha polnud tööl midagi, võinuks rahulikult kontoris käia, saati et viimasel ajal oli siin märksa seltsim: tal oli õnnestunud ka August September komissariaati ametisse sokutada. Kuid üksinda oli linnas halb, ja nii oligi tal tärganud idee küsida puhkust.

Ta vaatas ringi: Eglitise ooteruumis, sügavates pehmetes proletariaadi esindajate poolt noaga ajaviiteks katkilõigutud nahktugitoolides istus, nagu alati, mitukümmend närvilist visitööri. Umbes pooled kandsid näol dramaatilise valiku pitserit: “Toidukaart või elu!” Ähvardus polnud muidugi suunatud komissarile, vaid iseendale, nälg oli need mehed ja naised ajanud viimase ahastuse piirile, sinna, kust, vähemalt näiliselt, pole pikk maa enesetapuni. Siiski teadis Aleks, et just niisugused inimesed surevad harva, nad lähevad siit järgmise komissari juurde, siis järgmise ja nii edasi, kuni keegi halastab ja kirjutab kaardi välja – hoopis raskemas olukorras oli teine inimliik, need, keda uhkus või eneseväärikus ei lubanud niimoodi käituda; nemad komissariaate pidi ei käinud, nad kõngesid vaikselt tühjas külmas korteris, kust mõni naaber nad lõpuks avastas ja miilitsal laiba ühishauda visata laskis.

Teise poole ooteruumis viibijatest moodustasid need, keda Aleks omaette nimetas “tegelinskiteks”. Seda seltskonda nii tühine paber nagu toidukaart ei huvitanud, see oli neil ammu olemas ja nüüd ajasid nad taga midagi sootuks magusamat – mandaati, mille alusel hankida laost suurem kogus mingit defitsiitset kaupa. Kui neil ei õnnestunud Eglitisele auku pähe rääkida, hiilisid nad Aleksi kabinetti, üritasid tema kaudu “äri teha”, pakkusid veerandit, kolmandikku või isegi poolt “saagist” – kuid Aleks ei lasknud end peibutada, saades lõpuks komissariaadis isegi väljendusrikka hüüdnime “Kurt”.

Oli veel üks, kolmas, tilluke rühm, rumalate ja ausate nägudega madruseid või töölisi, nende šansid olid kõige suuremad, Eglitis tundis omasugused ära ainsast pilgust; kuid häda oli selles, et, mandaat taskus, ei suutnud paljud neist kiusatusele vastu pidada ja kui järgmine kord samasse asutusse sisenesid, kandsid juba palgel “algaja tegelinski” närvilist naeratust.

Lõpuks ometi avanes kabinetiuks ja väljus Rachel Borissovna, Eglitise sekretär, punapäine juuditar. Mitu külalist sööstis kohe tema poole, kuid Rachel Borissovna, vaadanud ringi, astus, tülitajatele mingit tähelepanu pööramata, paar paberilehte käes, Aleksi suunas, kes oli ennast sisse seadnud ooteruumi kaugemas nurgas. Tal oli siiski piisavalt aega, et Rachel Borissovna kohalejõudmiseks püsti tõusta.

“Kas õnnestus?”

“Võtke.”

Jahmunult tunnistas Aleks resolutsiooni paberi ülaosas: “Rahuldada” – ta ausalt öelda ei lootnud, et kõik nii hõlpsasti läheb. Vähemalt pool sellest oli Rachel Borissovna teene ja Aleks mõtles kergendusega, et ta oli õigesti teinud, kui kohe esimesest tööpäevast alates oli hakanud sekretäriprouat “sisse söötma”, lihtsalt niisama, igaks juhuks, ilma otsese tagamõtteta, jagades temaga oma kunagise hiilguse riismeid ehtsa inglise tee näol, mille kodused tagavarad, muide, kohutava kiirusega kahanesid.

Ta tänas Rachel Borissovnat, jättis temaga hüvasti ja lahkus. Kõndinud mööda pikka kunagi punast ja praegu tökatikarva vaibaga kaetud koridori trepini, laskus ta marmorastmeid pidi alla fuajeesse. Rõskuse ja mahorka hais, mis täitis kogu maja, oli siin eriti tugev. Komissariaatigi ei köetud talvel kuigi hästi ja ehkki oli juba mai lõpp, polnud maja veel jõudnud üles soojeneda, fuajee aga kihas alatasa “palveränduritest”, kes, oodates võimalust mõne ülemuse vastuvõtule pääseda, suitsetasid ja loopisid konid otse põrandale, kust neid muidugi keegi ei koristanud, nii et praeguseks kattis endise miljonärivilla malelaua mustriga kiviparkettpõrandat mitme sentimeetri paksune mahorkakiht. Kõik see meenutas Aleksile väga Apokalüpsist – võrdlus, mis oli seda õigustatum, et ruumi üht seina ehtis, või õigemini, oli ehtinud, Viimse Kohtupäeva teemaline pannoo: mineviku vormi pidi kasutama seetõttu, et pilt oli talvega jõudnud minetada suure osa kunagisest imposantsusest, inglitel olid põsed hallitusest roheliseks tõmbunud ja paaril patusel jäsemed otsekui karistuseks hoopis otsast kukkunud. Ka ülejäänud fuajeed oli tabanud põhjalik hävitustöö, peeglid olid puruks pekstud, küllap selleks, et võitjatel ei tekiks nendesse vaadates alaväärsuskompleksi, seinad täis kleebitud Sovnarkomi tsirkulaare, maja sisemusse viiva kaare kohal rippus aga punane loosung: “Kogu võim nõukogudele!”

Trüginud läbi rahvasumma, näitas ta uksel seisvale punaarmeelasele töötõendit ja väljus. August September ootas teda seal, kuhu Aleks oli ta jätnud – lähimas teemajas.

“Kõik. Oleme vabad.”

“Kauaks?”

“Kaks nädalat, nagu palusime.”

August rõõmustas silmanähtavalt, kuid muutus kohe murelikuks.

“Oleks äkki pidanud terve kuu küsima?”

“Millal sa enne oled nii kaua lulli löönud? Kas mina sain sind rohkem kui nädalaks puhkusele lubada?”

“Noh, eks me oleme siin ka rabanud…”

Aleks ei hakanud temaga pikemalt lobisema, jättis hüvasti ja kiirustas minema, pannes lõpetuseks Augustile südamele, et ta täpselt kahe nädala pärast tööpostil tagasi oleks. August oli leidnud endale äärelinnas ühe lesknaise, kelle peenraid ta haris nii otseses kui ka kaudses mõttes, seemnetega varustades, ja kavatses puhkuse seal veeta, Aleksit aga ootas ees teekond Moskva lähistele, suvilasse, kuhu ta Marta ja lapsed juba mitu kuud tagasi oli toimetanud.

Enne oli tarvis läbi käia Dolgorukovskajalt. Seal oli kõik korras, mitte selles mõttes, et keskküte või gaas oleksid töötanud, vaid vastupidi, kuna nende mittetöötamise tõttu proletariaat maja vastu huvi ei tundnud. Aleks võttis mõned raamatud, mida Marta oli palunud, ja koputas Bogdanovi uksele. Näitleja oli kõhnaks jäänud ja tema madal sügav hääl kähises – küllap oli külmetanud. Aleks palus korteril seni silma peal hoida, kuni ta ise “maaõhku hingab”, ja lahkus. Teel vaksalisse käis ta veel läbi Zoja poolt – see oli laste klaveriõpetaja – ja leppis kokku, et Zoja tuleb nende poole järgmisel pühapäeval. Suvilas oli klaver, Marta pidas oluliseks, et lapsed ei unustaks muusikat, ja ka Zojal oli väsitavast sõidust hoolimata suur kasu sees: sai vähemalt korra nädalas kõhu täis süüa; linnas oli ta päris ilma elatusvahenditeta.

Rong oli just ära läinud, millal järgmine pidi tulema, oli teadmata – võib-olla poole tunni, võib-olla kolme tunni pärast. Aga võib-olla alles hilisõhtul. Sõiduplaan ei kehtinud, koosseisud tulid ja läksid, millal vedurijuhil tuju oli, või kui mõni punane ülemus kuhugi kiirustas. Vaksalihoone oli täis ootajaid, kõige segasemat rahvast, keda üldse võis ette kujutada. Ebamäärased riided seljas, mis ei andnud mingit teadet nende klassikuuluvuse kohta, istusid nad pinkidel, treppidel ja lausa põrandal, ümbritsetud pampudega. Polnud enam härraseid ja lihtrahvast, oli üks suur ühesugune mass, millest vaid punaste käesidemetega patrullid esile torkasid. Alekski oli ammu pintsaku vahetanud kosovorotka vastu, mis koos parkinud kätega pidi andma tunnistust tema talupoegliku päritolu kohta. Muidugi, komissariaadi töötõend taskus oli peamine, millele loota, kui keegi “Seis!” käsutab.  

Ta otsustas minna välja suitsu tegema, kui märkas äkki üht pingiserval kössitavat neiukest, kes paistis talle millegipärast tuttav. Seljas mingi kole kollane suurte taskutega pluus ja rohekaspruun lai seelik, hoidis neiu kramplikult süles turukotti ja vahtis ainiti enda ette, kogu tema olekust õhkus tohutut keskendumust ja pingelolekut. Oli see tõesti Tatjana? Jah, tema mis tema, kuid järjekordselt muutunud, otsekui mingi uue vormi omandanud. Kui kaua ta polnud tüdrukut näinud? Õige, juba neli aastat, tollestsamast päevast peale, kui ta Tatjanale Jaltas rahatähed oli pihku torganud ja ta tagasi Moskvasse kupatanud. Kui rumalasti oli tüdruk tookord käitunud ja kui kaua oli tema, Aleks, pidanud selle arutu sammu tõttu taluma Marta närvilisust, külmust, armukadedust. Alles viimasel aastal olid suhted taas enam-vähem nagu enne, raskused olid neid liitnud.

Ta oli juba möödumas tüdrukust, kui mingi sisemine jõud teda äkki peatuma sundis. Praegu, kus inimelu ei maksnud midagi, kus tsivilisatsioon oli rusudes, sõbrad laiali, tuttavad kes surnud, kes välismaale põgenenud, ja ka oma perekonna kohal rippus päevast päeva hukkumisoht, ei tohtinud astuda võõrana mööda ainsastki inimesest, kes veel ühendas sind tolle, varasema, kas just muretu, kuid igatahes normaalse eluga.

Ta läks otsustavalt tüdruku juurde ja jäi tema ette seisma.

“Tatjana?”

Kui tüdruk talle otsa vaatas, oli pilt selge – jah, muidugi Tatjana, suurtes pruunides silmades säras sama helk, mis varemgi.

“Aleksander Martõnovitš, teie…”

“Mis ajast sa mind teietama oled hakanud?”

Tatjana punastas, peitis pilgu ära.

“Kuhu sõidad?” jätkas Aleks.

Kas talle vaid näis või tüdruk tõepoolest võpatas hirmust?

“Tädi juurde…”

“Aga su tädi on ju…”

Poolelt lauselt Aleks vakatas, sest püüdis kinni Tatjana anuva pilgu. Jah, tädi oli Taganrogis, kuhu sõita oli võimatu, ühendus Lõunaga oli katkenud, ka Marta vanematest polnud vähimatki teadet, niisiis tüdruk lihtsalt valetas – oskamatult, nagu ta oli valetanud alati.

“Tule, lähme välja, siin on umbne.”

Kuulekalt tõusis Tatjana püsti ja kõndis Aleksi kõrval läbi ootesaali uksest välja vaksaliesisele. Seal valitses samasugune paabeli segadus, rahvas sõelus edasi-tagasi, spekulandid peitsid kaupa jakihõlma alla, vargapoisid luurasid jultunud pilguga, kas keegi sumadani hetkeks valveta ei jäta. Veidi eemal oli varem olnud väike haljasala sirelipõõsastega, nüüd olid põõsad rüüstatud ja pargipingidki ahjukütteks minema viidud, ainult üks tühi plekktünn vedeles keset peenart, millest kogu ümberkaudsest kaosest hoolimata paar tulpi oma päid välja upitasid. Aleks sammus sinna, istus tünnile ja patsutas enda kõrvale – võta istet, mis sa seisad. Koht oli soodne, siit paistis kätte tükike raudteed, nii et rongi tulekut polnud võimalik mööda lasta.

“Natuke peaks meil aega olema.”

Ta võttis taskust portsigari, pani omatehtud paberossi ette, tõmbas tikust tuld, ja alles siis tabas ära Tatjana ahne pilgu. Kas tõesti on suitsetama hakanud? Sõnatult sirutas ta portsigari tüdruku suunas – varem, rahuajal, poleks ta eladeski midagi sarnast teinud, vastupidi, oleks plikal suitsu suust maha löönud, kui see oleks julgenud tema nähes bravuuritseda; kuid nüüd polnud sel kõigel enam mõtet, inimeste kasvatamiseks mõeldud aeg oli möödas.

Tüdruk võttiski paberossi, mudis seda oskamatult, kuid kui Aleks tikku tõmbas, sai suitsu päris kenasti põlema ja isegi kiskus tahma endale alla, kopsu.

“Jutusta,” käskis Aleks.

“Tädi kolis Novgorodi elama, sõidan tema juurde, ta lubas mulle tööd leida, Moskvas on raske toime tulla…”

“Ära valeta.”

Niipea, kui Tatjana oma “legendi” ette kandma hakkas, oli Aleksile selge, et tüdruk on selle nüüdsama, tema kõrval õue astudes välja mõelnud, ja siiski oli ta üllatunud, kui too tema sõnade peale jälle võpatas ja ümberringi kiire hirmunud pilgu heitis.

“Ole rahulik, kellelgi pole meist sooja ega külma.”

Tõepoolest, keegi ei pööranud neile tähelepanu, ka mitte patrull, kes korratul rivisammul vaksalile lähenes. Spekulantide seas algas sagimine, osad lipsasid jaamahoonesse, osad haihtusid möödakäijate sekka. Nüüd ongi nii, et kõik mõtlevad ainult iseendale, mõistis Aleks äkitselt; kas sellele, kuidas kusagilt midagi hankida, või sellele, kuidas hangitust mitte ilma jääda. Olelusvõitlus, nagu ütles Marta.

“Kuhu sa ikkagi sõidad? Kas Vabatahtlike armeesse?”

Tatjana nõksatas ja jäi jahmunult Aleksile otsa vaatama. “Pihta sain,” mõtles Aleks rahuldust tundmata.

“Mismoodi sa kavatsed sinna välja jõuda?”

Alles nüüd Tatjana otsekui ärkas ja raputas pead.

“Ei, Aleks, see pole see, mis sa mõtlesid. Ma pean tõesti sõitma, ainult ühte teise kohta.”

“Kuhu siis?”

Nõudlikkus oli Aleksi ära tüüdanud ja viimase küsimuse esitas ta ilma protežeeliku üleolekuta, lihtsalt nagu vana sõber, keda huvitab, mis kunagisest tuttavast saanud on. Muide, see mõjus hoopis paremini, Tatjana pelglikkus otsekui lahtus, tema pilgust kadus tõrksus, ja kui ta lõpuks suu avas, oli see peaaegu endine Tatjana – jutukas, fantaseeriv, emotsionaalne.  

“Ma ei tohi sulle öelda. Palun, Aleks, ainult ära hakka mind jälle manitsema! Sa ju näed, mis ümberringi sünnib! See pole elu, see on kõige ehtsam põrgu.” Tüdruk tasandas hääle vandeseltslasliku sosinani. “Kõige muuga võiks veel leppida, aga nad tahavad Venemaad sakslastele maha müüa.” Taibanud kohe, et see on Aleksi jaoks keeruline teema, tõttas ta täpsustama. “Ma ei pea silmas neid sakslasi, kes siin elasid, vaid preislasi. Kas sa pole kuulnud, kuidas bolševikud läbi Saksamaa plombeeritud vagunis Venemaale sõitsid? Nad on kõik saksa spioonid! Miks nad pool Venemaad sakslastele loovutasid? Kindlasti oli see neil juba varem kokku lepitud. Ja kõik jätkub. Kas tead, kes on Moskvas kõige tähtsam isik, kelle sõna Lenin ise ka kuulab?” Vastust ootamata tulistas ta kohe: “Parun Mirbach, saksa saadik!” – ja alles nüüd vaikis, jäädes küsivalt Aleksile otsa vaatama – mida too tema mõtetest arvab?

Varem oleks Aleks vastanud midagi naljatoonis, kuid möödunud sündmuste taak oli selle tooni otsekui keelu alla pannud. Jah, aga tõsise vestluse jaoks polnud tal kindlat seisukohta. Et Lenin lurjus oli, see oli muidugi selge – kuid saksa spioon? Nii lihtne see tema arust siiski polnud. Pigem käis siin mingi väga keeruline mäng, Lenin küll võttis ühelt poolt vastu Saksamaa abi ja lubas vastu piimajõgesid ja pudrumägesid, kuid südames kindlasti ootas hetke, kuni tema võim on piisavalt tugev, et sakslased tagasi Visla taha kihutada. Lühidalt, kasutas Wilhelmi kaugemas plaanis ära oma paljureklaamitud maailmarevolutsiooni jaoks. Et tal õnnestub maakera oma valdusse haarata, Aleks ei uskunud, kuid Venemaa – miks mitte, õigupoolest, see juba peaaegu oligi tal pihus.

Nähes, et Aleks ei taha arvamust avaldada, hakkas Tatjana taas tõtlikult, peaaegu kiirkõnes rääkima.

“Palju inimesi on seda mõistnud ja nad kõik on otsustanud tegutseda. Vabatahtlike armee pole sugugi üksi, üles tõusmas on ka Siber. Simbirskis, Jaroslavlis ja Kaasanis on oodata suurt ülestõusu, parteid on seal ühinenud, et kukutada bolševikud. Aleks, Mirbach seda kuud üle ei ela. Venemaa kas vabaneb bolševikest, või…”

Ta ei lõpetanud, sest teda segas ootamatu kära. Vaksalihoones vist juhtus midagi, sealt kostis vile, siis avanes prauhti uks, ja kaks patrullijat tassisid välja vasturabeleva mehe. Mehe käed olid selja taha väänatud, ta hüples kord vasakule, kord paremale, üritades end lahti kiskuda, kuid ei suutnud turskete miilitsate vastu midagi ära teha. Üks voorimees sõitis kähku vaksali ette, küllap oli ta kusagil oodanud, millal teda vaja läheb, ja mees tõugati troskasse. Enne, kui hobused taas kohalt liikusid, jõudis ta veel üle platsi hüüda:

“Surm enamlastele!”

Hetkeks saabus vaikus, kõik otsekui tardusid ehmunult; kuid kui troska oli kadunud nurga taha, pöördus igaüks tagasi oma tegevuse juurde. “Tegelikult on tüdrukul õigus,” mõtles Aleks. “Asi on tõesti nii räbal, kui veel üldse olla saab.” Küsimus polnud üksnes poliitikas, lõpuks, tema polnud eales ühtki parteisse kuulunud ja mingis mõttes oli tal isegi suisa ükskõik, kes seda maad valitseb – erilist südamesidet tal Vene impeeriumiga polnud. Kuid peale poliitika oli olemas elementaarne majandus, otse öeldes – vajadus ellu jääda. Hingesopis oli Aleks siiani lootnud, et bolševikud võtavad aru pähe, mis terve mõistuse seisukohast tähendas, et mõisnikud kihutatakse minema, maa jagatakse talupoegadele, kuid seejärel vaba ettevõtlus siiski taastatakse, sest muidu polnud lihtsalt võimalik elada; aga võta näpust, asi paistis aina hullemaks minevat, alles hiljuti oli ilmutatud uus dekreet mingisuguste prodnarjadide kohta: kõigile kubermangudele anti viljavarumisplaan, komissaride kohus oli mööda maad ringi sõita ja saak jõuga ära võtta. Mida see endaga kaasa toob, kujutas Aleks hästi ette: vihkamist ja vastupanu. Vili kas peidetakse ära, või kui peita ei õnnestu, pistetakse tuli otsa – ja mida siis tuleval aastal külvata?

“Sinu kodumaa müüsid nad ka sakslastele maha,” tegi Tatjana uuesti häält.

Seegi oli õigus, Aleks mäletas hästi, kuidas ta oli vihastanud, kui saabus Hugo ja jutustas Bresti rahu tingimustest. Paar nädalat pärast seda olidki keisriväed Tallinnasse sisse marssinud. Niisiis oli sama hästi kui täitunud vana gründeri unistus Suur-Saksamaast…

“Kas polnud hea aeg, see tsaariaeg?” küsis Aleks ootamatult. “Ainult meie ei osanud seda hinnata. Mäletad, sa veel tahtsid tsaari ära tappa?”

Tatjana läks selle küsimuse peale näost tulipunaseks.

“Ma olin siis noor ja rumal. Praegu…”

Ta jäi vait, siis heitis veel ühe kiire pilgu ümberringi ja hakkas jälle vuristama:

“Aleks, ma ütlen sulle, kuhu ma sõidan. Tsaari päästma! Nad toodi Tobolskist ära Jekaterinburgi, kogu perega. Väga võimalik, et neid ähvardab ülespoomine. Kui õnnestuks nad vabastada, oleks Venemaal mingigi sümbol, mille ümber kõik hea tahte inimesed saaksid ühineda.”

Aleks kuulas rabatult.

“Nii kaugel on siis asi,” mõtles ta.

“Ainult palun, ära hakka mind ümber veenma! Ma tean, see on ohtlik, aga mis teha, kui teist võimalust pole? Sinagi läheksid, kui sul poleks perekonda, ma olen selles kindel. Meie hulgas on mitu eestlast, nad on meelestatud väga bolševikevaenulikult. Eks, Aleks, sa ei hakka mind tagasi hoidma?”

Aleks vaikis. Muidugi oleks pidanud tüdrukut keelitama, too pani niimoodi mängu oma elu – kuid oli Aleksil selleks moraalset õigust? Kõik, mis tüdruk rääkis, oli ju õige, isegi tema oli paar korda mõelnud, et peaks minema ja katsuma Vabatahtlike armeeni välja jõuda – aga ta ei osanud õieti püssigi lasta. Ootamatult meenus talle Arutjunov, keda ta polnud näinud juba terve aasta. Vana ärisõber oli korra jutustanud, mismoodi peab inimene käituma maavärina ajal. “Siis ei saa mõelda sellele, mis juhtub kodu ja asjadega, tuleb päästa peret ja iseennast.” Aleksilgi oli viimasel ajal tunne, otsekui rappuks maa, hooned vajuvad kokku, inimesed karjuvad, ümberringi on hirmus tolm, midagi pole näha, tema aga seisab tugipalgi all ja toetab seda viimasest jõust, et Marta ja lapsed välja jõuaksid joosta…

“Mis ma sind ikka tagasi hoian,” kostis ta leebelt. “Ütle parem, äkki on sul midagi tarvis? Dokumentidega ma sind aidata ei saa, aga natuke teemoona võiksin küll leida…”

Tatjana hakkas energiliselt pead raputama, seletas, et tal pole midagi vaja, kõik on olemas, ainus, mida ta loodab, on, et Aleks tema sammu hukka ei mõista. Ta isegi haaras Aleksil käsivarrest ja üritas talle silma vaadata veendumaks, et tema kavatsust tõepoolest toetatakse.

“Sa ju mõistad, miks ma seda teen? Mõistad, eks?” uuris ta hingetungivalt.

Eemalt kostis rongivile ja Aleks tõusis: pidi kiirustama, kui hiljaks jääd, ei pääse enam peale.  

“Mõistan küll,” ütles ta, tüdrukut kättpidi endaga kaasa tõmmates, seisatas siis veel korraks, embas Tatjanat, surus tema pea vastu oma rinda, nuusutas paksude kastanpruunide juuste tuttavat lõhna ja sosistas: “Õnn kaasa!”

 

“Jah, esimest korda elus löön lulli, sõna tõsises mõttes puhkan, püüan kala, vedelen võrkkiiges, loen raamatut. Vanasti oli rehnut peas isegi siis, kui Krimmi sõitsin, kogu aeg muretsesin, mis ärist on saanud, aga nüüd – nagu meil Liivimaa kubermangus öeldi: “Mõisa köis, las lohiseb…””

Isa ajas veel natuke juttu naabri-Pavloviga ning jättis siis hüvasti.

“Näita, palju sa juba välja kaevanud oled?”

Hermann toetus labidale ja pühkis higi. Purk oli usse poolenisti täis.

“Ma arvan, sellest piisab küll.”

Nad võtsid ridvad ja hakkasid liikuma tagavärava suunas.

“Hermann!”

Ema seisis trepil.

“Hermann, sa pead minema Zoja Vladimirovnale vastu!”

“Me leppisime Sophiega kokku, et tema läheb.”

“Ei, ma tahan, et sina läheksid!”

Hermann vaatas nõutult isale otsa.

“Kui ema ütleb, tuleb minna. Anna ritv. Ma sõuan pärast tagasi silla juurde ja võtan su peale.”    

Vaksalini oli päris pikk maa. Õhtul oli sadanud vihma, siin-seal oli veel poriloike. Mesilased sumisesid, ristik lõhnas magusalt. Huvitav, kas ristikust ei saa suhkrut? Enamik suvilaid olid tühjad, õunapuudel paistis juba õunu, aga need olid veel toored.

Rong jäi hiljaks. Vaksali ees ootas saabujaid paar spekulanti. Üks müüs althõlma mune, teine sihvkasid. Varem oli perroonil alati kaubeldud pirukatega, piimaga, maasikatega, praegu polnud isegi kaljamüüjat.

Jaamahoone seinale olid kleebitud mõned ajalehed. Hermann püüdis lugeda Lenini kõnet, kuid ei saanud sellest midagi aru ja tüdis kiiresti. Lehekülje alumises nurgas oli väike sõnum rasvase pealkirjaga:

“Teadaanne.”

Hermann luges sõnumi läbi ühe korra, siis teise, kolmanda. Äkki tundis ta kipitust silmas. Pisar justkui tahtis välja tungida, aga siiski ei tunginud. Ta võttis taskuräti ja nuuskas nina. Nüüd praotus silmanurk ja soe soolane pisar valgus põsele. Ta pühkis selle ära ja nuuskas veel korra. Keegi seisatas tema selja taga. Hermann heitis pilgu üle õla: see oli vaimulik pikas mustas hõlstis, müts peas. Ta astus kõrvale, et vaimulik saaks lugeda.

“Ma tundsin neid,” ütles Hermann eneselegi ootamatult.

Vaimulik vaatas talle arusaamatuses otsa.

“Ma olin Krimmis sanatooriumis ravil ja nad tulid sinna haigeid külastama. Kõik, kogu perega.” Taibanud, et ta ei räägi päris õigust, parandas ta end kohe. “Peale tsaaripoja. Aga teised olid kõik. Tsaar ja tsaarinna rääkisid minuga. Ja üks tütardest pakkus kommi.”

Ta tabas endal vaimuliku vihase pilgu ja vaikis.

“Valetamine on patt. Ja patt on välja mõelda rumalusi süütute märtrite kohta.”

Vaimulikul oli terav, läbilõikav hääl. Ta lõi risti ette, kummardas sügavalt ajalehe suunas, pööras ümber ja lahkus kiirel sammul.

“Lurjus,” mõtles Hermann.

Ta tahtis hõigata vaimulikule järele, et ta ei valetanud, kuid ei söandanud.

Rong tuli varsti. See oli puupüsti täis, Zoja Vladimirovna trügis vaevu vagunist välja. Ta oli justkui veel kõhnemaks jäänud ja tema pruunid mandlisilmad vilasid hirmunult.

“Tere, Hermann! Kas teil on kõik korras?”

“Jaa. Aga teil?”

“Minul samuti.”

Nad hakkasid kõrvuti astuma. Vaksali ees vaatas Hermann veel korra ajalehe suunas.

“Zoja Vladimirovna, kas teate juba, et tsaar on tapetud?”

Zoja Vladimirovna tõmbas justkui pea veel rohkem õlgade vahele.

“Mitte tapetud, vaid hukatud, revolutsioonikohtu otsuse põhjal.”

Hermann mõtles natuke.

“Kas lapsi tohib ka revolutsioonikohtu põhjal hukata?”

“Lapsi ei tohi.”

“Aga tsaari lapsed ju hukati?”

“See oli viga. Traagiline viga. Ei, ma valetan. Ma ütlen sulle midagi, Hermann, aga palun, ära sellest kunagi kellelegi räägi – see oli kuritegu.”

Ema ja Sophie olid neile trepile vastu tulnud.

“Jõudsite õnnelikult kohale, Zoja? Kas rong oli väga täis?”

“Tänan, kõik on korras.”

“Tulge nüüd kohvi jooma. Hermann, sa võid järvele minna. Sophie mängib esimesena, siis Victoria ja siis sina. Kui kuuled, et kord hakkab sinuni jõudma, palu isa, et ta su kaldale tooks.”

Teerada järve äärde läks läbi kõrge rohu. Isa tõmbas teda nähes ridva välja ning sõudis silla äärde. Hermann ronis ettevaatlikult sisse, paat kõikus, kuid pärast sai tasakaalu tagasi. Isa võttis uuesti aerud.

“Kas Zoja Vladimirovna tuli?”

“Jaa. Ta joob praegu kohvi, siis mängib Sophie, siis Victoria ja siis mina.”

Kiriku poolt hakkas kostma kellalööke. Need järgnesid üksteisele hästi aeglaselt, pikkade vahemike järel.

“Keegi on surnud,” arvas isa.

“Tsaar on hukatud. Ja tsaarinna, ja poeg, ja tütred. Kõik.”

Isa muutus väga tõsiseks.

“Kust sa tead?”

“Vaksali seinalt ajalehest lugesin.”

Isa muutus veel tõsisemaks, kuid siis raputas pead, otsekui peletades muremõtteid eemale. Ta tõstis aerud paati ja ulatas Hermannile õnge.

“Kas ussi saad ise otsa?”

“Muidugi.”

Sellega oli tükk tegemist, konksuots tahtis kord ühest, kord teisest kohast uuesti välja tulla, kuid lõpuks oli kõik enam-vähem korras ja Hermann viskas õnge vette. Kirikukellad katkesid, suvila poolt hakkas kostma klaverimängu.

“See on Sophie,” ütles Hermann.

“Räägi sosinal, peletad kalad ära,” õpetas isa.

Natukese aja pärast tõmbas isa välja ühe kala, siis teise, kolmanda.

“Minul ei näkka,” kurtis Hermann.

“Näita sööta.”

Hermann tõmbas õnge välja. Isa uuris ussi ja kohendas teda.

“Sul oli konks väljas, nii muidugi ei näkka.”

Varsti hakkas kork hüplema. Hermann ootas, kuni see kadus vee alla ja tõmbas. Konksu otsas siples tilluke ahven.

“Vaata, kas ta on mokkapidi kinni või on alla söönud. Kui on mokkapidi, lase tagasi,” ütles isa.

Ahven oli ussi nii sügavale alla neelanud, et Hermann ei saanud ise konksu kätte, isa pidi appi tulema. Lõpuks tõmbles ahven paadi põhjas ja Hermann hakkas uut ussi otsa panema. Kostsid lasud. Need tulid kiriku poolt. Siis hakkasid kirikukellad uuesti lööma. Nad lõid kiiruga, paaniliselt, ja Hermann peaaegu ei kuulnud nende varjust tulistamist, lasud olid kui paukpadruniklõpsud. Kellad kolisesid veel paar korda ja vaikisid lõplikult.

“Parem, kui me kaldale sõuame,” ütles isa.

Hermann tõmbas kuulekalt õnge välja. Tal oli hirm.   

 

 

Kolmas peatükk

Olelusvõitlus

 

Veoautot Aleks ei saanud, üks oli rikkis, teine rindele saadetud, plaanvanker talle pika mangumise peale anti, kuid kõigest kaheks tunniks, nii et nad pidid kiirustama. Tüli lahvatas kohe, juba esimeste asjade juures, Marta tahtis kaasa võtta kõik, mida vähegi andis vedada, kuid need kaks näljast kronu, kes õues ootasid, poleks sellise koormaga eales toime tulnud. Siis vajus naine diivanile ja puhkes nutma. Aleks püüdis teda lohutada, seletas, et nad ei koli igaveseks, vaid üksnes üheks talveks, kuid miski ei aidanud, Marta oli veendunud vastupidises. “See on otsekui allaandmine,” manas ta läbi nuuksete, “olgu nad neetud, olgu nad kõik neetud, Leniniga eesotsas!” Lapsed seisid nõutult uksel, hobusemees vilistas õues akna all Internatsionaali.

“Marta, mõista palun, teist talve me siin üle ei ela. Seal, uues korteris, on ahi ja pliit, me saame tuba kütta ja sina saad normaalselt süüa teha. Niipea, kui Koltšak tagasi lüüakse ja Moskvasse hakkab jälle kivisütt tulema, kolime tagasi…”

“Aga ma ei taha, et ta tagasi lüüakse, ma tahan, et ta Moskvasse välja jõuaks!”

“Tasem!” anus Aleks. “Hobusemees kuuleb. Muide, kui Koltšak Moskvasse jõuab, pole meil üldse midagi karta, siis taastatakse eraomand ja me saame oma korteri tagasi…”

“Ahaa, sa niisiis ikkagi ei usu, et me muidu siia tagasi pääseme!” sattus Marta raevu. “Sa petsid mind, eks? Vaikid? Ma tean küll, niipea, kui me oleme välja kolinud, kolib keegi teine siia sisse ja me oleme oma kodust igaveseks ilma. Miks meie peame lahkuma, kui Bogdanov ei mõtlegi siit kuhugi minna? Miks?”

“Sellepärast, et Bogdanovil ei ole lapsi, tal on ainult konkubiin, kes temast pealegi tüdinud on, miks ta muidu mulle igal võimalusel silmi teeb!” vihastas Aleks. “Kas sa tahad, et Hermann jälle haigeks jääb? Ja Lydia – kas sul on meelest läinud, mida Speranski ütles: et ta vajab sooja tuba?”

“Minu pärast ärge muretsege!” prahvatas Hermann trotslikult.

“Sina ole vait!” läks Aleks marru. “Võib-olla lähed sa minu asemel komissariaati tööle kah, kui sa nii tark oled? Hüva, mulle sobib! Marta, tõuse üles! Mine istu oma armastatud tugitooli, prantsuse printsess!”

Marta ehmatas ja hüppas tõesti diivanilt püsti, Aleks heitis end sinna selili, tõstis saabastes jalad seljatoele ja hakkas samuti Internatsionaali vilistama.

“Kõik, mina panen ameti maha. Mina pole enam sinu mees, mina pole enam teie isa, nüüd hoolitsege teie minu eest, vaadake, et mul külm ei oleks, toitke mind ja mängige mulle klaverit…”

Lõpuks nad leppisid kokku, et võetakse ainult kõige hädavajalikum pluss kogu “mõisamööbel”, millest Marta polnud nõus lahkuma, sest pidas seda perekonna talismaniks. Klaver jäeti maha, Aleks lubas Zoja Vladimirovnaga kokku leppida, et tunnid jätkuksid siin, vähemalt seni, kuni ilmad soojad.

“Kes seal meie naabrid on?” küsis Marta, kui nad plaanvankri kõrval läbi porise Moskva kõmpisid.    

“Kaks prostituuti,” ütles Aleks südametäiega, kuid Marta ei hakanudki enam oigama, vaid puhkes hoopis naerma.

“Siis satume küll väärikasse seltskonda.”

Maja asus Hermanni ja Sophie kooli lähedal, siseõues, see oli tavaline vana Moskva kahekordne kivihoone. Mööbel mahtus korterisse vaevu ära, üks tuba jäi elamiseks, teine magamiseks, Aleks läitis pliidi all tule (ahju oli ta kütnud juba hommikul) ja Marta rahunes kiiresti, isegi lahtised leegid ei tekitanud temas närvilisust.

“Hermann ja Sophie, teie hakkate nüüd käima ühes koolis, selles, kus enne õppis Sophie. Tunde küll ei toimu, aga seal antakse süüa, nii et homme hommikul olge hakkamas. Ma leppisin uue direktoriga kõiges kokku, öelge talle ainult oma nimed, ta teab.”

Aleks oli palunud hobusemeest, et too teda ootaks, ja sõitis nüüd küüdiga tööle tagasi. Seal ootasid teda mitmed sekeldused, Kostromast saabuma pidanud viljaseeme oli kuhugi kadunud, ta saatis August Septembri selle jälgi ajama ja läks ise lattu eilse laadungi proove võtma. Silmaga oli näha, et seeme on kehv, kas olid prodotrjadi sattunud teise põlve linnamehed või olid kavalad talumehed rekvireerijaid puskariga määrinud. Ta koostas ettekande ja saatis käskjalaga Eglitisele. Eglitist ei tulnud kaua oodata, mees tuli pikkade sammudega, nahkkuub eest lahti, ja kukkus kohe sõimama.

“Miks sa sellise seemne skladeerisid? Miks viivitamatult mulle ei teatanud?”

Aleks seletas, et seeme polegi veel skladeeritud, see tuli sisse eile öösel ja sellelt pole jõutud isegi proove võtta.

“Kust sa siis tead, et ei kõlba?”

Aleks vihastas, torkas käe kotti ja puistas Eglitisele peo peale pool kamalutäit.

“Säh, nuusuta ise, kui ei usu! Või oled unustanud, kuidas vili peab lõhnama?”

Eglitis nuusutas ja tema nägu muutus morniks.

“See on ju hallitanud…”

“Muidugi hallitanud! Justkui mitu aastat kusagil keldris vedelenud…”

Eglitis lubas prodotrjadi* meeste peale kaebuse kirjutada ja küsis, mida seemnega peale hakata.

 

* toitlussalk (rekvireerijad). – Toim.

 

 

“Veskile, mis muud,” kehitas Aleks õlgu.

Kui ta lõpuks pimedas uude korterisse jõudis, oli ta väsinud nagu peni ja mõtles, et kui Marta veel virisema kukub, siis lihtsalt võtab rihma ja kütab naisel tagumiku kuumaks. Kuid, vastupidi, kodus oli kõik rahulikMarta oli leebes, isegi rõõmsas tujus, Aleks sõi õhtust, terve suure taldrikutäie hirsiputru, vaatas ringi, kuhu teeklaasiga istuda, ei leidnud diivanit ja jäi edasi laua äärde. Lapsed olid tagatoas ja mängisid kõik koos midagi, Marta istus Aleksile lähemale ja toetas pea mehe õlale.

“Aleks, sa ei jäta meid saatuse hooleks?”

“Kust sa niisuguse rumaluse võtsid?”

“Ma ei tea… Paljugi, mis võib juhtuda. Kohtad mõnda noort punaarmeelannat, armud…”

Aleks võttis naisel ümbert kinni ja surus teda kõvasti enda vastu.

 

 

Hugo saabus, maruvihane, räntsatas “troonile” ja nõudis kuuma teed.

“Sinu mehe kuradi eestlased tapsid minu parima sõbra!”

Polnud mõtet temaga vaielda, lein ei salli nääklust. Niigi on kõik muutunud veel segasemaks kui enne, varem oli üksnes Venemaa tsaarita, nüüd on ka Saksamaa keisrita – Saksamaa, Marta, sinu vanemate sünnimaa, ainus koht, kus sa end viivu nagu kodus tundsid! Kas tõesti järgneb nüüd maailmarevolutsioon, nagu Hugo loodab? Õigemini, lootis, tema kuraasi on vähemaks jäänud, bürgerid ei toetanud Liebknechti ja Luxemburgi plaane, valisid endale teise valitsuse, tavalise, “kodanliku”, nagu Hugo põlgusega ütleb. Ja ka “sinu mehe kuradi eestlased” osutusid kõvemaks pähkliks, kui Hugo arvas, moodustasid pärast keisri vägede lahkumist oma valitsuse ja hakkasid punastele vastu, kui nood üle Narva jõe Reveli poole tungima hakkasid; seal see “parim sõber” surma saigi. Kuid mida suudab trobikond valgeid tšuhnaasid Kremli internatsionaali vastu? Venelased ja hiinlased, lätlased ja juudid, kõik nad on ühes meeles, et Peetri raiutud aken tuleb katta punase kardinaga. Juba olevatki võetud Wesenberg ja Dorpat, küllap peagi jõuab järg ka Revali kätte. Vähemalt nii arvab Aleks, tal pole millegipärast omadesse õiget usku, ütleb, et need ei oska kunagi üksmeeles olla, nagunii lähevad jälle isekeskis tülli, on juba läinudki, pealetungijate esireas on just eesti enamlased, nii et mingis mõttes käib sealgi nüüd kodusõda nagu kogu Venemaal. “Ja kuna meid on nii vähe, isegi alla miljoni, siis mõtle ise, mida me suudame ära teha, kui suur osa mehi on pealegi veel punastega,” seletab ta. Aga võib-olla ta üksnes kardab ära sõnuda – sest südames on ta muidugi Revali meeste poolt, “esimest korda ajaloos on meil oma valitsus”, ütleb ta väikese uhkusega, ehkki ei looda, et see valitsus kaua kestab. Me isegi läksime korra temaga jagelema, ta ütles nimelt: jah, Marta, kujuta ette, kui juhtuks kogemata nii, et seal meie oma riik sünnib, siis võetakse ju saksa parunitelt maa ära, ja olekski taastatud ajalooline õiglus; ma pistsin vastu, kui sinult pood ja raha ära võeti, kas see oli ka ajalooline õiglus? Ta püüdis küll seletada, et need on kaks ise asja, sest tema teenis kogu varanduse oma tööga, sakslased aga vallutasid maa eestlastelt ja tegid nad orjaks; kuid jäi jänni, kui ma küsisin, kas need parunid, kes praegu Eestimaal elavad, on ka ise kedagi vallutanud? Ja kui ei ole, siis milles nemad süüdi on, et neilt maa ja varandus ära võetakse? Kuhu nad peavad minema – kas samuti uut võimu teenima nagu sina? Meeldib see sulle? 

Kuni samovar soojeneb, uurin Hugolt, kas Rostovist pole uudiseid? Sealgi juhtus sama õnnetus – igal pool olid sakslased ja igalt poolt hakkasid nad lahkuma niipea, kui Wilhelm troonist loobus. Mis on saanud isast, emast, Alfredist? Hugo ei tea, temalegi teeb see muret, ta isegi unustab korraks sõbra surma. Lubab, niipea, kui Rostov on võetud, sinna kellegi järele pärima saata. Kas ka see läheb neil korda? Lõuna pole kunagi olnud enamlasemeelne, kasakad, tsaaritruud mehed, hakkavad vastu korrale, mis justkui nendele kasulik. On see autunne, mis neid tagant tõukab? Pigem inertsus, harjumus kuuletuda. Alati, Marta, oled eelistanud uhket sõltumatust loomalikule leplikkusele, kas tõesti enam mitte? Kes teab, võib-olla oli küünilisel Napoleonil õigus, kui ta ütles, et Jumalat pole olemas, aga kirik on vajalik… Rahvamassid ei oska olla sõltumatult uhked, nad muutuvad kohe metsikuks, peab olema mingi piits, mis neid vaigistab…

Lõpuks läheb vesi keema, valan vennale teed, korraks tuleb lõbus tuju teha talle ettepanek: “Hugo, tohib, ma seon su silmad kinni?” – kuid lein on püha asi, seda ei tohi segada. Ja kas Hugo mõistakski vihjet? Rüüpab teed, nagu oleks tass tõesti täis. Ükskord, kui side ta silmadelt langeb, alles siis ta veendub, et tass, millest ta unistusi jõi, on tühi!  

 

Pavlova andis Sophiele piimamannergu, see oli raske, aga Sophie oli harjunud. Ta jättis hüvasti ja hakkas minema vaksali poole. See oli tema kohustus: sõita kord nädalas suvituskohta ja tuua piima.

Mannergut oli ebamugav hoida, pidi hoolas olema, et piim maha ei loksuks. Õnneks sättis Pavlova alati kaane ja mannergusuu vahele marlitüki, see hoidis kaant kõvemini peal.

Päike paistis, pakane näpistas. “Мороз и солнце, день чудесный,» meenus Sophiele Puškin. Ta küll ei leidnud, et see päev oleks imeilus olnud. Võib-olla, kui sõidad saaniga, mähitud kasukasse, aisakellukesed kõlisevad ja külatüdrukud laulavad vene rahvalaulu, siis küll, kuid mitte nii nagu tema praegu, ema vanad kingad jalas, mis loksusid ja hõõrusid. Hoopis toredam oli suvi, eriti Krimmis, kus sai supelda ja virsikuid süüa.

Ta tundis, kuidas sülg tõuseb suhu. Toidust ei tohtinud mõtelda, muidu ei saanud sellest enam lahti. Piim käe otsas teda ei häirinud, aga kunagi söödud maitsvad road küll. Eriti puuviljad, ja veel miskipärast lihtne keeduvorst. Ema meenutas alailma soolakala – mitte voblat, mida praegu kaardiga anti, vaid balõkki. Tal oli isegi meeles, millal nad seda viimati olid söönud – tol päeval, kui toimus revolutsioon. Ka Sophie mäletas seda päeva, ilm oli tookord samuti olnud külm, tunnid olid jäänud ära, nad olid läinud koos Victoriaga uisutama ja õhtul olid tulnud külalised. Siis oligi laud olnud kaetud igasugu maitsvate asjadega…

“Sophie, lõpeta!” ütles ta endale.

Ta püüdis silme ette manada midagi muud, midagi, mis poleks seotud toiduga, ja jälle meenus Krimm. Seal oli ta esimest korda kuulnud, kuidas sünnivad lapsed, seda oli talle jutustanud Vassilidiste tütar. Sophiel oli hirmus häbi, et tema ei tea seda, mida teadis too temavanune võrdlemisi arenematu tüdruk. Miks ema polnud talle rääkinud? Ema otsekui häbenes selliseid teemasid, talle meeldis kõnelda üksnes ooperist ja balletist. Ja raamatutest. Kuid lastesünnitamine on ju nii tähtis, kui ei ole lapsi, pole ka suuri inimesi. Muide, kuidas üldse käib kasvamine? See oli midagi täiesti arusaamatut, Sophie ei mõistnud, kust tulevad rinnad, mis jõu väel nad muutuvad üha suuremaks, või kuidas talle ühel suvel lähevad veel mingid kingad jalga, ja järgmisel enam ei lähe. Kasvamisel pidi olema mingi sisemine saladus, aga kuidas selle jälile saada? Ta oli uurinud raamatutest, vastust leidmata.

Rongi polnud veel, vaksali ette oli kogunenud hulk rahvast. Kui nad kõik tahavad linna sõita, kuidas me ära mahume, mõtles Sophie hirmunult. Küllap oli eelmine rong jäänud vahelt ära ja selle reisijad olid ka siin.

Oodata tuli kaua, lõpuks ei suutnud Sophie enam millestki mõelda peale selle, millal rong lõpuks tuleb. Varbad hakkasid külmetama, ta tammus jalalt jalale, aga lausa karelda ei julgenud, kartis, et piim loksub maha.

Lõpuks kostis vedurivile ja inimesed valgusid perroonile. Kõik üritasid esimesena peale pääseda – otsekui saaksid kõik olla esimesed. Sophiel ei vedanud, ta jäi seisma täpselt vaguni keskkohta, mõlemast uksest ühekaugusele. Kuni ta ukseni jõudis, olid vagun ja tambur puupüsti täis. Ta vaatas ringi: mida teha? Kõikjal paistis olevat sama, osa inimesi ei mahtunudki rongi. Siis andis vedur jälle vilet. Sophie otsustas, astus vagunitrepile ja võttis kinni käsipuust. Rong hakkas liikuma. Ta seisis, hoides kinni ainult ühe käega, sest teises oli mannerg. Tema ees oleva mehe paks kare mantel kratsis Sophie nägu, ta kartis, et mees liigutab end ettevaatamatult ja tõukab teda, kuid too seisis justkui rahulikult.

Rong sõitis juba päris kiiresti, tuul puhus Sophiele ühte kõrva. Käes oli tal küll kinnas, aga sellest hoolimata ta tundis, kuidas peopesa lausa jäätus ära. “Ainult mitte lahti lasta!” mõtles ta, pidades silmas mõlemat kätt, üht, millega ta hoidis kinni käsipuust, ja teist, milles oli mannerg. Nagu vaksalis, polnud nüüdki jõudu millestki muust mõelda. Mööda libisesid lumme uppunud karjamaad ja metsatukad, rongirattad kolisesid, horisondi kohal rippus külm talvine päike.

Siis hakkas rong sõitu aeglustama, varsti tuli järgmine jaam, mõned inimesed väljusid ja Sophie pääses tamburisse.                                                  

 

 

                


Neljas peatükk

Palituta peaminister

 

Päts ärkas selle peale, et tundis ninas delfiiniliha lõhna. Peaaegu neli kuud oli möödas Poolamaalt tagasitulekust, aga see lehk jälitas teda siiani, koonduslaagris oli toiduga raskusi ja vangidele pakuti igasugust jõledust, peale delfiini- ka hülgeliha; hiinlased sõid, nii et lõug rasvane, aga tema ei saanud, ja venelased samuti. Väljas oli veel pime, ta lebas, kuni hakkas hahetama, ja ajas end püsti. Neli kuud täielikku hullumaja, esmalt otse laevalt ballile, see tähendab, valitsuse etteotsa, ja siis kohe sõda, päevagi polnud harjumiseks. Elu sisseseadmisest polnud üldse mõtet rääkida, kuni tema sakslaste armust kinni istus, olid vargad korteri tühjaks teinud, isegi lauanõud viidi ära, ja nii oli kõik tänini, oleks võinud muidugi ööbida Pagari tänaval, mõnikord eriti pikkadel ja rasketel päevadel ta jäigi sinna, kuid tööl ei puhka ikka välja, inimene pole masin, talle on vaja vaheldust, ja nii ta tuias öö saabudes tavaliselt koju. Habemeajamisnuga hoidis ta samuti siin, see oli püha toiming, sest veel vähem kui masin, oli inimene ahv, see tähendab, ahv ta muidugi oli, või õigemini oli olnud, oli temast põlvnenud, ja just sellepärast pidi ta oma erinevust loomariigist kõigiti toonitama – vastasel juhul võis alata taandprotsess. Mida oligi mõnikord märgata isegi Goethest ja Schillerist nii täistuubitud mehe nagu Tõnissoni juures, Kingissepast rääkimata – mõelda, ise nii korralikust, lausa saksikust perekonnast, ja läks enamlaseks. See võis muidugi olla Peterburi ülikooli halb mõju – kuid teisalt, kas Tartus vähe õigelt teelt kõrvalelükkavaid tuuli puhus, seal oli jälle oht sattuda saksakummardamise hüpnoosi alla; Päts oli veendunud, et ta ei unusta elu lõpuni toda auaadressi, mille EÜS-lased Livoniale kinkisid: eesti neiu, langenud põlvili saksa rüütli ette, ulatamas tollele pärga, kas võib veel midagi häbiväärsemat ette kujutada? Vett soojendada ta siiski ei viitsinud, kraapis niisama, kraanist tuleva Ülemiste märjukesega lõua puhtaks, haukas linnupetteks tüki maalt saadetud seapraadi koos musta leiva kääruga – võileivaks oli narr seda nimetada –, tõmbas mantli selga ja läks. Kas olete veel näinud teist iseseisva riigi peaministrit, kes suundub hommikul jala tööle, seljas vennalt laenatud palitu, sest oma on vargad ära viinud ja uue ostmiseks pole aegaega rahagi? Mida ütleksid härrased Clemenceau ja Lloyd George, kui nad teda praegu näeksid? Selge, mida nad ütleksid – sedasama, mida nad ka tegelikult rääkisid, üksnes veel suurema kindlusega: et teie, tilluke rahvas, oma jõu ja nõuga küll elada ei jaksa, seepärast hoidke targu valgete venelaste ligi, ümmardage Sazonovit ja Nabokovit, ärge tülitsege Koltšaki ja Judenitšiga, kuulake, mida teile õpetavad endised riigiduuma saadikud isandad Miljukov ja Co. Ühesõnaga, aidake venelastel kastanid tulest välja tuua, siis võib-olla kingitakse teile armuliselt autonoomia tuhast tõusnud Vene Impeeriumi koosseisus. Käigu nad kuradile oma õpetustega! Seda suppi, mille need endised riigiduuma saadikud olid kokku keeranud, ta praegu helpiski; õnneks oli tal suur lõualuu. Ei, härrased, mina teile Kerenskit etendama ei hakka! Ehkki teisalt, venelastega karvupidi kokku minna ta ka ei kavatsenud, ja mitte üksnes seepärast, et Judenitšist ja Bulak-Balahhovitšist oli kasu enamlaste vastu – venelastega ei tasunud üldse ega kunagi tülitseda, see oli kõige lollim, mida üks eestlane eales võis teha, kes seda ei mõistnud, polnud koolis geograafiat õppinud: sest maakaardi võib küll katki käristada, aga maakera ennast sa katki ei kärista, see jääb ikka Venemaa ja Eestimaa vahet kinni needitud, isegi majandus kukub kokku vene turuta, muust rääkimata.

Väljas oli külm, kõige vastikum aeg, märtsi algus, kui Soome poolt hakkavad puhuma läbilõikavad tuuled. Sombuse ilmaga võis veel elada, aga kui päike paistis nagu täna, siis mähi kas või sall ümber pea, midagi ei aita, vaata ainult, kuidas kiiremini vanalinna müüride vahele pääsed, seal on vaiksem. Rahvast liikus tänaval hõredalt, see polnud Berliin ega Peterburi, vaid inimvaene Tallinn – nüüd, sõja ajal veel inimvaesem kui muidu. Keegi teretas teda, ta teretas vastu, mees oli võõras, tahtis lihtsalt peaministrile oma austust välja näidata; seda juhtus sageli, härrased Clemenceau ja Lloyd George olid niisugusest suhtlemisest muidugi priid, kuid temale see meeldis, lõpuks, ta oli ise taluniku poeg, mis tal omasuguste vastu olla võis? Mõnikord üritati teda lausa kinni pidada, päriti, kuidas on olukord rindel (ta oli ju ka sõjaminister), nendele küsimustele vastas ta lühidalt ja poolnaljaga, kuid alati – optimismi sisendades, teisiti ei saanud, nii allasurutud oli tänaseni see rahvas. Kui enamlased pealetungile asusid ja sakslased teatasid, et nemad rohkem ei sõdi, vaid sõidavad ära koju, ja kui ta siis üldmobilisatsiooni välja kuulutas – ta oli algul oma naiivsusega arvanud, et mehi tõttab nagu murdu lahingusse kodumaa eest, kuid võta näpust; kas ei usutud, et üritusest midagi välja tuleb, või oli enamlaste propaganda oma töö teinud, ent tulemus oli soss. Poleks ta omal ajal esimese asjana eestlasi vene armeest koju kutsunud, poleks üldse kedagi püssi alla panna olnud, nüüd olid vähemalt need rahvusväeosad; tõsi, mehi oli seal mitmesuguseid, sealhulgas ka neid, kes todasama kutset nii-öelda seadusliku deserteerumis­võimalusena olid ära kasutanud – neid isegi rohkem; kuid ohvitsere siiski hakatuseks jätkus. Niisiis pidi mobilisatsiooniks sunnivahendid appi võtma: sest kas siis rahvas ise teab, mis talle hea on? Rahvas ihkab ikka rohkem mürglit kui midagi muud, ja seda võimalust enamlased pakkusid, millest siis veel nende populaarsus… Mõttelõng katkes, sest ta libises ja pidi peaaegu kukkuma – Vana Turu kaelas oli ühe maja eest liivatamata. Just-just, mõtles ta, ehtenamlik mentaliteet: põletame mõisad maha, rüüstame veinikeldreid, aga et kusagil tänav liivatamata, mis tollest? Õnneks olid mürgeldajad parajad argpüksid – siinsamas Raekoja platsis oli neid alles mõni kuu tagasi koos terve hulk, korda hoidmas aga kõigest paarkümmend Narva koolipoissi-kaitseliitlast, loomulikult lõid poisikesed esmalt põnnama, pagesid lillekauplusse varjule; aga kui olid aknast paar pauku mässajate suunas andnud, selgus, et tollestki piisas, kõik jooksid laiali. Tõsi, pärast tuli see Saaremaa lugu…

Päts mornistus: kahel põhjusel. Ühelt poolt oli ta tige saarlastele, kes raskel ajal, kui Punaarmee mitmest suunast peale surus, talle noa selga lõid; teisalt enda peale, et ta neid väevõimuga oli sunnitud rahustama – ikkagi kaasmaalased. Nüüd oli olukord justkui rahunenud, eile oli karistussalk tagasi jõudnud, täna ootas ta ülemat raportiga enese juurde.

Ta lisas sammu: Saiakang, Pikk tänav… Pagari tänaval ootavad teda telegrammid… Olukord oli taas keeruline: Narva all ründasid enamlased juba kaks nädalat, tõsi, üleeile olid Judenitši mehed justkui ühe vastuataki teinud, kes teab, äkki pöördub algatus nüüd nende poole? Seevastu lõunarindel oli asi, vastupidi, hullemaks läinud, Petseri kaitsmine muutus üha raskemaks, polk oli väsinud, kuu aega rindel, magamata, pesemata, kärnades…

Tunnimees andis au, adjutant tõi kuuma kohvi. Kapten Klaar juba ootas eesruumis raportiga. Päts ei kiirustanud teda vastu võtma: aega on, las küpseb. Ta oli Klaari peale ka natuke tige, ohvreid oli kuuldavasti paljuvõitu. Kohvi lürpides vaatas ta läbi telegrammid, astus kaardi juurde, seadis ümber paar lippu, vastavalt sellele, kus ülekaal punastele ja kus omadele tulemusi toonud, helistas Laidonerile, kuulas ära, mis tollel uudist, ja alles siis andis korralduse Klaar sisse kutsuda. Ehh, palju parema meelega oleks ta sõitnud rindele, kui et hakata seda raportit lugema – noh, ja kui tapetaksegi ära, mis sellest? Mida tema elu enam vääris? Pojad? Poegi kasvatas nagunii käli…

Sisenes Klaar, ulatas raporti. Päts võttis paberilehe, õigemini oli neid päris mitu, kapten oli otsustanud üksikasjalikult kõik kirja panna. Ja mida ta siis seletab?

“Soonda külast avati ühe maja nurga tagant meie peale püssituli, mille läbi 3 ratsameest ja 2 hobust haavata said. Meie luurajad lasksid 2 laskjat maha, teistel oli õnn ära karata…”

Stiil oli Klaaril uhke, lausa Cervantes!

“Öösel sain Kuivastust teada, et meie väed tugeva lahinguga Kuivastu on ära võtnud. Vastaseid on olnud 50 mehe ümber, kaotusi meil ei olnud, vastasel – 3 surnutena.”

Mnjah, tugev lahing, milles pole ainsatki kaotust? Päts süvenes raporti, uuris rida-realt, püüdes kujutlusega taastada, mis Saaremaal tõeliselt oli juhtunud. Viimaks kiskus tema tähelepanu endale üks lõik:

“Seal lahingus langes surnuna vaenlase kuuli läbi üks “Lembitu” madrus. Punaste poolt jäi surnutena maha 93 meest…”

See polnud siis lahing, vaid tapatalgud, mõtles Päts. Isegi kui Klaar vastase kaotusi kasvatas, nagu palju kõrgematelgi sõjaväelastel kui üks kapten kombeks, oli jõudude vahekorraga kõik selge. Küllap polnud mässajatel piisavalt relvi, ilmselt ka julgust, ja võib-olla koguni õiget võitlussoovi. Niisama, tahtsid natuke pauku teha, esimese uljuse hoos lõid maha paar mõisnikku, kelle vastu hammas eriti verine – pole ka ime, pärast kõiki neid sigadusi, mida sakslased Saaremaal okupatsiooni ajal olid korda saatnud. Kui nad Tulminit poleks tapnud, poleks ta eales hakanud karistussalka välja saatma, vähemalt mitte nii avarate volitustega – kuid Tulmin oli oma sõjaväe ohvitser, ja mitte lihtsalt ohvitser, vaid tublimate seast, üks neid, kes Narva all olid kangelaslikult enamlastele vastu hakanud, ja tema mõrv pidi saama karistatud. Pealegi, mis sõjaminister see on, kes kõige ägedamate lahingute ajal tagalas puhkevat vastuhakku maha ei suru? Sellise sõjaministri peaks peaminister viivitamatult vallandama – aga mis teha, kui pea- ja sõjaministri ametit peab üksainus mees? Kes siis kelle ametist lahti laseb? Kurat, kuidas need Saaremaa kehvikud küll ei mõistnud, et nii väike rahvas, kellel isegi igale ministrikohale eraldi meest pole panna, ei tohi kahte lehte pudeneda! Venelased võisid nende miljonite juures, ja prantslasedki tohtisid endale kord aastatuhande jooksul sellist luksust lubada, aga mitte eestlased – nemad pidid viimseni ühte hoidma, muidu sõidetakse neist nagu soomusrongiga üle. Ja ometi olid just eestlased need, kes kunagi milleski üksmeelele ei jõudnud: iga viie mehe kohta erakond ja selle sees veel mitu fraktsiooni. Talle meenus, kuidas Tõnisson oli püüdnud talle Tallinnaski kiilu vahele lüüa, linnakogu valimistel – nagu talle Tartust vähe oleks olnud. Aga oli; ja kui Poska poleks vahele astunud, oleks võinudki minna nii, et sakslased oleksid jäänud edasi võimu juurde. Tõnissonile ei meeldinud, et ta venelastega bloki tegi! Jälle üks eestlaste tüüpiline komme, mitte kellegagi kunagi blokki teha, kõigiga tülitseda, olgu need venelased, lätlased või neegrid. Ja mis sellest, et linnapea nimi oli Hiatsintov, ilus lillenimi – ja mida muud kui lill ta oligi, selline tore toakaunistus; sest tõeliselt juhtis linna tolle aasta jagu aega ikkagi tema, Päts. Ja oleks kauemgi juhtinud, kui poleks olnud revolutsiooni. Kellele seda tarvis oli? Temale igatahes mitte; ja eesti rahvale samuti. Kõik oli juba liikunud õiges suunas, maameeste varaline rikkus kasvas, linlasedki hakkasid vähehaaval kosuma, sakslased andsid järele igas eluvallas, kõige kauem olid nad pangandust oma käpa all hoidnud, kuid lõpuks oli seegi kants langenud, ja niimoodi, rahumeelsel teel, üksnes majandusliku surve abil, oleks võim kodumaa üle vähehaaval kindlasti eestlaste kätte läinud; tema Tallinna valitsus – see oli ju üksnes esimene pääsuke; kuid siis ilmus kusagilt välja too provokaator, Gapon, või mis ta nimi oligi, ja kõik lendas kuradile. Manifest? Tühja sest manifestist, mida ta lõpuks andis, kas läks pärast seda rahulikuks? Suisa vastupidi, ja tema enda elu, muide, rippus siis ka juuksekarva otsas, tagaselja surmaotsus oli tehtud – kelle – külakingsepp Pätsu kohta! Ühtki saabast polnud ta elus naelutanud, seda polnud isegi Kingissepp, kelle vanemad ometi jõukamad olid kui tema omad, lausa pansionipidajad; kuid kas see segas Kingissepal enamlaseks hakata? Ei seganud; mis tõendas, et vaesemate klasside järeleaitamisega punastel teoreetikutel midagi tegelikult pistmist polnud, kogu nende mäss – see oli vaid mässu enda pärast. Igav oli hakanud tsaaririigi alamail, ei rahuldanud enam igapäevane töö ega kultuur, väikesed elumõnud ei suutnud verd korralikult käima panna, oli tarvis kõik, mis enne neid ilmas sündinud, maha kriipsutada, ära lammutada. Selline omamoodi vandalism; sest kui tavaliselt tulevad vandaalid piiri tagant, siis mõnikord sünnivad nad ka oma rahva sekka. Polnud tema küll kunagi midagi maha tõmbama ässitanud, tema ainult ehitas, nii otseses kui kaudses mõttes – poliitikas – eelistades valimisi salajasele kihutustööle; kuid selleks, et valitud saada, oli tarvis talu omada, seepärast oli ta ühe ostnud ja end vallakirja võtnud, maatükki polnud ta isegi oma silmaga näinud, aga nimekirjas olemisest piisas, et talle mõisapõletamine kaela määrida. Ellu oli ta jäänud üksnes tänu õigeaegsele põgenemisele, vedas, tuldi hoiatama, aga saatus oli rikutud: mitte üksnes seetõttu, et hulk aastaid emigratsioonis pidi kükitama – mahavisatud aeg, ta polnud Dante või Victor Hugo, kellele maapagu äkki isegi kasuks oli tulnud, tema artikleid keegi saja aasta pärast lugema ei hakka – vaid et ka õnn temale sellest ajast saadik võimatuks muutus.

Ta tõstis pilgu. Kapten Klaar seisis valvel nagu sõjaväelasele kohane, tema nägu ei reetnud erilisi tundeid. Oli temagi abielus, olid tal lapsed? Päts oleks seda peaaegu küsinud, kuid ei tihanud – venelane poleks sellist pärimist pahaks pannud, aga eestlane oli teistmoodi tõug, paljugi, mida hakkab mõtlema, räägib veel pärast, Päts pole kellegi sõjamees, teda huvitab üksnes, kuidas lapsi tehakse. Jah, sellist meest, kes teda mõistaks, ümbruses polnud, vendki vist ei taibanud päriselt, mida talle Helmi kaotus tõeliselt tähendas. Hirmus oli mõelda, et ilma revolutsiooni ja maapaota oleks naine võinud siiani elada, ta oleks varakult midagi ette võtnud, et teda ravida – ja kes teab, kas haiguski üldse oleks kallale kippunud, kui mees kõrval? See oli olnud jube ehmatus, kui Helmi talle Soome külla sõitis, ja ta nägi, mis naisest järele oli jäänud – paljas luu ja nahk. Ja isegi siis võttis hulk aega, enne kui õnnestus haige Šveitsi saata, millest muidugi enam kasu polnud. Nii löödud oli ta, aimas juba ette, mis juhtub ja kui surmateade saabus, ei hakanud matustelegi sõitma. Strandmani vend, vanglaülem (ta oli ennast lõpuks, kui suur oht möödas, ise üles andnud, see mikkurdamine tüütas juba ära), oli talle pakkunud võimalust; kuid ta ei tahtnud. Miks? Küllap soovis, et naise kuju elavana tema ette jääks. Igatahes siis oli tema sisemuses midagi murdunud. Kui varem oli maailm talle üpris armas tundunud, siis pärast Helmi surma enam mitte. Mis rahvast saab, kas tema pojad kord normaalset elu elama hakkavad – jah, see küll; kuid oma saatus teda ei liigutanud. Surra täna või homme – mis vahet seal on? Võib-olla see eristaski teda kõigist teistest ministreist – või miks muidu nad nagu nannipunnid novembris valitsuse esimesel koosolekul punaste pealetungi vastu midagi ette võtta ei julgenud? Rusikaga oli ta pidanud lõpuks vastu lauda virutama, et mehi mõistusele tuua – ja sellest rusikahoobist oligi kõik lahti läinud, soomlased kiirustasid appi, inglased tõid eskaadri Tallinna alla, et vaenlane merd pidi selja taha ei pääseks, isegi paar rootslast oli romantiliselt sõdima saabunud, loksusid soomusautodega mööda Lõuna-Eesti sopaseid teid ja hirmutasid hiinlasi, kes iseliikuvat tuldsülitavat vankrit oma ihusilmaga ilmselt näinud polnud. Hiinlasi, lätlasi, venelasi ja muid – sest ega see siis olnud rahvustevaheline sõda, see oli klassisõda või õigemini sõda tsivilisatsiooni ja barbaarsuse vahel. Sealpool Narva jõge istusid samasugused eestlased nagu siinpool, Anvelt oli tolle mehe nimi, kes Töörahva Kommuuna välja kuulutas, ja Käspert – kes sisekaitse juhina punakorda kindlustas.

Mida olid tegelikult tahtnud need äkilised Saaremaa moonakad, kes mõõga olid tõstnud ja selle läbi ka langenud? Võib-olla polnudki nad õiged enamlased, võib-olla olid neil üksnes kõhud tühjad? Raportist, mida ta luges, seda päriselt ei selgunud, Klaar mainis küll paaris kohas “Venemaalt saabunud enamlasi”, kuid üldsõnaliselt, ilma mingite tõendusteta. Ja kas oligi sõjaväelase asi mässajate paberites sorida? Tema oli täitnud, mis talle kohuseks pandi, oli ülestõusu karmilt maha surunud, ja kõik. “Sõjakohtus on surma mõistetud 33 meest. Kohtu otsus on täide saadetud.” Üheksakümmend kolm seal, kolmkümmend kolm siin, mõned veel lisaks muudes kohtades – kas tõesti väiksema laibahulgaga poleks võimalik olnud toime tulla? Natuke üle aasta tagasi oli Kingissepp tema, Pätsi üle kohut pidanud, ja kõigest kuu aega aresti määranud. Kuid nüüd oli aeg muutunud, nüüd käis sõda, ja sõjal olid omad seadused, sõjaseadused. Kas polnud need just enamlased, kes esimestena metsikuks läksid – sest mismoodi teisiti Tartu veretööd nimetada? Ta vaatas veel korra Klaarile otsa. Huvitav, mida too oli tulekäsklust andes tundnud? Kas ta oli ka sellele mõelnud, et tema ees seisavad rahvuskaaslased? Klaari silmad olid nii klaarid, kui üldse olla saab, see polnudki justkui karistussalga ülem, vaid küla lõõtsatõmbaja, kes tüdrukute ees univormiga uhkustab. Kas ta Saaremaal sama muretult oli mehi juhtinud? Vaevalt küll; pigem oli ta hirmsasti kartnud – miks ta muidu sellise veresauna korraldas? Hirm on see, mis inimesi julmaks teeb.

“Tänan ülesande eduka täitmise eest. Võite minna.”

Püsti tõusma ja kättpidi tänama ta ei hakanud, ehkki Klaar seda vististi ootas, miks ta muidu sekundi viivitas, enne kui kulpi lõi ja ümber pööras. Päts saatis teda pilguga, siis tõusis ja astus akna juurde. Juba mitu minutit oli teda taas painanud ärapraetud delfiini vänge hais; oli tarvis tuulutada kabinetti, isegi hoolimata sellest, et pakane sisse tungib.

Ta avas akna. Pagari tänav oli nagu tavaliselt tühi, üksnes tunnimees seisis ukse ees valves ja eemalt Pika tänava poolt paistis üksikuid möödakäijaid. Ühed jalutavad, teised sõdivad. Rindeteated olid ärevad, kagus olid punased jälle pealetungile asunud.

“Pole midagi, küll me nad tagasi lööme,” mõtles Päts. 

 

 

Viies peatükk

Kohanemine

 

Möödus tuhande üheksasaja kaheksateistkümnes aasta ja saabus uus, tuhande üheksasaja üheksateistkümnes, kõik lootsid, et kergem, aga tegelikult veel raskem. Talve olid Buridanid uues korteris kuidagimoodi üle elanud, vähemalt oli soe, ehkki küttepuude hankimine võttis kogu vaba aja, kuid kevadel toimetas Aleks Marta ja lapsed uuesti suvilasse – seal oli kergem toiduga, Sophiel polnud tarvis enam kaugele piima järele sõita ja ka üldine atmosfäär polnud nii masendav. Ta ise hakkas neid vaatamas käima nädalalõputi, tõsi, sõitmine väsitas, kuid ta ei osanud üksi olla ja igatses naise ning laste järele. Terve pühapäeva ei teinud ta midagi, õpetas Hermannit ja Sophiet, kuidas juurviljapeenarde eest hoolitseda, käis Ervini ja Victoriaga metsas jalutamas, mängis Lydiaga, pärastlõuna aga veetis verandal leentoolis lugedes. Varem polnud ta kunagi tundnud mõnu jõudeolekust, kuid küllap andsid aastad tunda, ta hakkas ikkagi juba viiskümmend saama. Raamatuid polnud suvilas palju, midagi uut leidmata, võttis ta taas kätte “Kuritöö ja karistuse”, mida oli lugenud hulk aastaid tagasi. Seekord jättis romaan talle täiesti teistsuguse mulje. Kui varem oli ta kaasa tundnud Raskolnikovi süümepiinadele, siis nüüd ei suutnud need teda sugugi liigutada.

“Huvitav,” mõtles ta, “miks venelased peavad endale just mõrtsukast kangelase, peaaegu märtri tegema? Miks ei võiks selleks olla pigem selline mõistlik ja arukas inimene nagu Lužin – kuid tema käitub nagu viimane kaabakas. Ja too kohtu-uurija, kui ebameeldiv ta on – mis siis imestada, kui pärast romaani lugemist tuleb inimesel tahtmine minna ja pristavid üles puua?…”

Ta tõusis ja läks jagama oma muljeid Martaga, kes toas õmbles, parandas kellegi jakki, kas Victoria või Lydia oma. Marta hakkas kohe Dostojevskit kaitsma, seletas, kui õnnetu saatus tal olevat olnud, hulk aastaid sunnitööl, loomulikult ei sallinud ta pärast seda kohtu-uurijaid. Aleks ei hakanud vaidlema, tal kibeles öelda Martale, et ainus sümpaatne tegelane raamatus on tema arvates Svidrigailov, kuid lõi kartma: kes teab, mismoodi naine reageerib, kui ta üht vana liiderdajat kiitma kukub, arvab veel, et temagi jahib Moskvas bolševikutüdrukuid.    

 

Perroonil otsiti Aleks läbi, kuid et tal polnud taskutes midagi peale portsigari ja tikkude, lasti, erinevalt kaubitsejatest, minema. Moskva oli siiani otsekui piiramisrõngas, ja seda blokaadi polnud organiseerinud mitte valged, vaid bolševikud ise. Jäi mulje, et nende eesmärgiks on hävitada elu omaenese pealinnas: zagradotrjadid peatasid ronge ja konfiskeerisid kogu toidupoolise; mis kahe silma vahele jäi, rabas endale jaamapatrull.

Vaksalist väljunud, hakkas Aleks jalgsi komissariaadi poole kõmpima. Linn ilma transpordita mõjus õudustäratavalt, kuid mis parata, kui Moskvasse polnud jäänud ainsatki voorimeest ega trammi, kõik hobused olid ära söödud juba talvel, ja küllap oleks trammivagunitelegi hambad sisse löödud, kui need oleksid olnud pehmemast materjalist. Ja keda need olematud voorimehed ja trammijuhid pidanuksidki vedama? Enamik moskvalasi oli kas tapetud, nälga surnud, välis- või lihtsalt maale põgenenud või rindel, alles olid vaid need, kellel polnud kuhugi minna; ehk paarkümmend tuhat hinge. Nii olidki tänavad tühjad, võis kõndida hulk aega, kohtamata enese varjugi. Marta ütles, talle meenutavat see Vana-Roomat, kus ka pärast hiilgeaega saabunud kord päev, kui Colosseumi varemetel kaagutasid haned – Aleksi arvates kohatu võrdlus, sest Moskvas polnud ammu isegi tuvisid.

Südalinnale lähenedes ilmusid välja esimesed vastutulijad. Inimesteks võis neid nimetada üpris tinglikult, rohkem meenutasid nad viirastusi – kõhnad, liikusid edasi vaevaliselt ja nende kaametelt nägudelt ei peegeldunud enam isegi mitte ahastus, vaid lõpmatu ükskõiksus. Nad teadsid, et on sattunud lõksu, ja teadsid ka, et väljapääs sellest puudus, või vähemalt, et see ei sõltunud nendest. Igast neljast ilmakaarest lähenesid küll Moskvale valgete väed, kuid kas nad jõuavad siia enne, kui viimsedki elanikud on surnud? Ja kas nad üldse siia jõuavad – sest nii olid valged juba mitu korda peale tunginud, kuid ikka ja jälle tagasi löödud. Nagu vedru tõmbus bolševike võim kokku, et järgmisel hetkel anda vastulöök. Millega see ükskord lõpeb, kumb pool võidab? Seda oli raske ennustada, Aleks polnud rindel käinud ega kujutanud ette, mis seal toimub, missugune on ühe või teise poole võitlusvaim; Hugo oma harvadel külaskäikudel küll pakatas optimismist, kiitis Trotskit, kes olevat suurem väejuht kui Napoleon, ja lubas sügiseks valged nelja eri merre paisata – kuid naisevend pidigi nii rääkima, tema oli oma saatuse ammu sidunud “punase Bonaparte’iga”. 

Kolmveerandtunnise astumise järel komissariaadini jõudnud, märkas Aleks juba eemalt tavalist tunglemist. Kui varem oli elu Moskvas koondunud suuremate kaubamajade, restoranide ja teatrite ümber, siis praegu olid rahva kogunemise kohaks riigiasutused, eeskätt niisugused, kust oli võimalik midagi “hankida” või “välja anuda”. Ilma bumaagata polnud selles linnas võimalik saada midagi peale tee, paberosside ja tikkude – isegi seepi mitte. Muidugi, olid veel turud, mida puistati küll järjekindlalt, kuid kus sellest hoolimata oli võimalik osta vähemalt leiba – ent missuguse hinnaga? Jõuludeks oli Aleks avanud puhveti salalaeka ja võtnud sealt viimased kolm kuldtšervoonetsit – vanasti võinuks selle eest pool Jelissejevit tühjaks osta, nüüd õnnestus suure tingimisega välja kaubelda kaks pätsi leiba, singikäntsaka ja musta kuke.    

Trüginud läbi rahvasumma, näitas ta uksel seisvale punaarmeelasele propuskit ja sisenes. “Viimne Kohtupäev” oli veelgi enam lagunenud, seevastu loosungil “Kogu võim nõukogudele!” polnud häda midagi. Astunud treppi mööda üles teisele korrusele, kõndis Aleks mööda täiesti kaltsustunud vaibaga kaetud koridori maja teise otsa ning sisenes koputamata ruumi, kus kunagi oli asetsenud miljonäri kolmanda abikaasa, keskmise kuulsusega baleriini buduaar ja kus praegu, seljaga ennast käsipeeglist imetleva alasti Venuse poole rüüpas portselantassist lahjat teed noorem seemneinspektor August September – kui nad sisse kolisid (Aleks oli saanud kõrgendust, temast oli tehtud seemnete peainspektor), oli Augusti laud paiknenud teise seina ääres, kuid ta oli vahetanud kohta, sest, nagu ta ise ütles, “niisuguseid maale tema õrn närvikava ei talu”.

Mis Aleksisse puutus, siis ehkki temagi meelest polnud kabinet sisustatud päris “töömeeleolule vastavalt”, polnud ta ümberkorraldusi tegema hakanud – kõlbas eelkäijale, kõlbab temalegi –, tänu millele buduaar erinevalt enamikust ruumidest oli säilitanud revolutsioonieelse kuju: seinu kattis roosa tapeet, mida nähes Eglitis alati põlglikult mühatas, ja seemneproovide tabelid lebasid kuhjas tillukesel kõverate jalgadega peeglilaual. Oli muidugi ohtlik suhtuda liigse pieteediga kodanlikku interjööri, kuid Aleks oli pähe õppinud paar lauset Lunatšarski kõnedest, milles hariduse rahvakomissar kutsus üles säilitama mineviku kunstiväärtusi, ning tsiteeris neid, kui keegi tema proletaarset teadlikkust küsimärgi alla üritas seada.

Truu August kargas kunagise peremehe ja praeguse ülemuse sisenedes kohe püsti ja hakkas toimetama, tõi aknalaualt veel ühe portselantassi, pistis selle samovari alla, keeras ventiili, kuni anum täitus aurava vedelikuga, lisas teekannust zavarkat ja kõige lõpuks otsis lauasahtlist välja isegi karbikese tükisuhkruga. Aleks sedaaegu istus ja tundis alles nüüd, kui väsinud ta on – kuus kilomeetrit vaksalist komissariaadini, nooruses oli ta iga päev kaks korda sellise vahemaa maha marssinud, hommikul talust mõisa ning õhtul tagasi, kuid praegu… Tassitäis magusat teed kulus tõesti kosutuseks ära.

“Kuidas reis läks?”

“Pole viga.”

“Lapsed terved?”

“Lydia köhib natuke, muidu on kõik korras, maaõhk mõjub neile hästi.”

“Aga proua Marta?”

“Marta saadab sulle terviseid. Kutsub järgmiseks nädalalõpuks külla.”

“Aitäh. Kui rongid käivad, tulen kindlasti.”

“Miks nad ei peaks käima?”

Selle küsimuse peale ilmus Augusti palgele ülisalapärane ilme, ta tõstis igaks juhuks telefoniaparaadi põrandale, kattis selle tühja kartulikotiga (tehnikast midagi taipamata oli ta miskipärast veendunud, et telefonijuhtme kaudu on võimalik pealt kuulata, mida toas räägitakse) ning alles seejärel vaatas Aleksile oma helesiniste silmadega otsa ja sosistas:

“Meie omad vallutasid Pihkva!”

Noorema seemneinspektori sõnade tähendus ei jõudnud Aleksini sugugi mitte kohe, Pihkva oli tema teada olnud punaste käes kogu aeg, kuid lõpuks ta taipas – August ei pidanud “omade” all silmas üldse mitte bolševikke. Nagu Koltšak surus idast, Denikin lõunast ja Miller põhjast, nii pressis läänest või (kui Moskvast vaadata) loodest peale veel üks valgete armee, mida nimetati küll Judenitši omaks, kuid mille peamise löögijõu moodustasid, vähemalt nii räägiti, senitunnustamata Eesti Vabariigi väeosad. Pärast Saksa impeeriumi kokkuvarisemist olid punased kütid, küll eesti, küll läti soost, kohe võtnud sihikule Baltikumi, Riia nad tõepoolest korraks vallutasid, kuid Revalini ei jõudnudki, sest kohtasid tee peal “valgeid” kaasmaalasi, kes paari endise tsaariarmee polkovniku juhtimisel peksid kiiruga loodud Töörahva Kommuuni peagi Narva jõe taha ja, nagu selgus, ei mõelnudki sellega piirduda – eelmisel nädalal olid eesti väed hõivanud Jamburgi, nüüd, kui uskuda Augustit, oli järg Pihkva käes.

“Kui nii edasi läheb, on nad varsti Moskvas! Teine tiib marsib Peterburi peale, kui soomlased ka toetavad, on koos naljaasi Trotski sealt välja lüüa, siis jääb üle kaks armeed ühendada ja kuulutada välja Soome-Eesti Föderatsioon!”

August oli sattunud vaimustusse, tema silmad põlesid, sisimas tundis ta end vist juba mõne Kremli kabineti peremehena. “Vaat miks see mehike kunagi ei suuda iseseisvat äri avada,” mõtles Aleks. Sest äri jaoks oli tarvis osata “rehnutti”, kõige lihtsamgi rehnutt aga ütles, et miljon eestlast ei jaksa eales nagu võrdne võrdsega sõdida saja miljoni venelase vastu, toetagu neid pealegi paar-kolm miljonit soomlast. Iga võimu korral, olgu see tsaar, Kerenski või Lenin, olid venelased eestlastest tugevamad, mistõttu isegi Eestimaa kubermangu piires omaette riigi loomine oli ülikahtlane ettevõtmine, Moskva või Peterburi hõivamisest rääkimata.

“Kas tasub soomlastega nii rasvast suutäit jagada?” küsis Aleks nii tõsiselt kui suutis.

August, taibanud, et tema üle visatakse nalja, punastas, istus tagasi laua taha ja hakkas solvunult teed lürpima. Aleks oleks tahtnud temalt veel üht-teist küsida, täpsustada kas või seda, olid need ikka eestlased, kes Pihkva ära võtsid, või mürgeldasid seal rohkem Bulak-Balahhovitši partisanid, kuid nüüd polnud see enam paslik, seepärast otsis ta põuetaskust märkmiku viimaste vaatlusandmetega, avas kausta ja hakkas külviväärtusi ametlikku tabelisse ümber kirjutama.

Samas hakkas kartulikott tirisema ja kui August selle pealt heitis ja toru kergitas, selgus, et Eglitis nõuab Aleksit enda juurde.

Ootajatest mööda kabinetti marssinud, avastas Aleks ülemuse tema põhitegevuse, telefonikõne tagant. Eglitis seisis püsti, nagu räägiks kellegi tähtsa isikuga – tema lühikestest raiuvatest repliikidest võis järeldada, et nii see oligi. Suure laua kaugemas otsas küürutas keegi külastaja paberilehe kohal, küllap kirjutas mingit avaldust. Aleks, harjunud komissaride lihtsa käitumisega, võttis pakkumata istet. Selles toas oli varemgi olnud kabinet, ainult miljonäri oma, mistõttu funktsionaalselt sobis ruum töötamiseks paremini kui ülejäänud. Ingleid ega armujumalannasid siin ei rippunud, päris alguses oli sein olnud lausa tühi, ainult pleekimata tapeet osutas, et kellegi portree (kas tsaari või miljonäri enda) on siit kiiruga välja viidud, kuid varsti laskis Eglitis vea parandada ja nüüd vaatas Aleks tõtt tervelt kahe kõige tähtsama bolševikuga, kellest üht Marta põlglikult nimetas “selleks matsiks, kes kannab vesti ja lipsu koos soniga” ja teist “parisnikuks” – nahkjopi tõttu.

Eglitis hakkas sedaaegu juba lõpetama telefonijuttu. “Just nii, seltsimees narkom,” “Saab tehtud, seltsimees narkom,” – nii rääkis ta alati, selgelt ja lühidalt, mistõttu temaga oleks olnud üpris hõlpus tööasju ajada, kui ta ajuti poleks üles näidanud seletamatut põikpäisust. Siis pidi Aleks appi võtma kogu oma ilukõne varasalve (mis polnud kuigi suur), et keelitada ülemust hoiduma järjekordsest rumalusest. Kuid õnneks ei juhtunud seda sageli ja muus osas oli komissariga tõesti mõnus: kui midagi lubab, siis ka täidab.

Asetanud toru hargile, asus Eglitis, teretamata, asja juurde.

“Buridan, ma kirjutasin välja ühe mandaadi. Volgamaad on tarvis aidata seemnega. Frunze ja Tšapajev peksid valged Uurali taha, võiks asuda majandust üles upitama, aga talumeestel pole, mida külvata.”

“Järjekordne tegelinski on Eglitisele kärbsed pähe ajanud,” mõtles Aleks.

“Justkui natuke hilja, külviaeg on läbi,” ütles ta valjusti.

“Tean, aga midagi pole parata, varem käisid lahingud. Seltsimees Manutšarjants seletab sulle, missuguseid seemneid ta vajab, niisuguseid, mis veel võivad mingit saaki anda. Võta, siin on mandaat, lähete koos lattu ja vaatate, mida sealt leiate.”

“Seltsimees Manutšarjants” oli vahepeal kirjatööga valmis saanud ja püsti tõusnud, Aleks vaatas tema poole, uudistamaks, kes see osav varustaja on, ja tabas Arutjunovi kiire hoiatava pilgu: Buridan, kulla mees, meie sinuga pole mitte vanad sõbrad, vaid võhivõõrad ametimehed.

Õnneks oli Aleks piisavalt kogenud, et ainsa hetkega mõista olukorra ohtlikkust. Ta uuris tehtud kahtlusega mandaati ja porises:

“Aga kui Koltšak vastupealetungile tuleb? Sõjaõnn on muutlik.”

Eglitis polnud rumal, kui Aleks oleks kuulekalt lahkunud, oleks ta hakanud mõtlema, miks kitsi eestlane äkki heldeks on muutunud, ja kes teab, mida ta välja oleks haudunud.

“Koltšaki me tõmbame varsti Siberi seedri otsa ning teie Kappeli tükkis temaga!” urises Eglitis.

Aleks ohkas alistunult.

“Noh, kui juba komissar ütleb…”

Kuid ta vist kiirustas, sest Eglitis muutus äkki tähelepanelikuks.

“Üldse, Buridan, sinu käitumine ei meeldi mulle. Ise sa ütlesid, et külviaeg on läbi – miks sa siis külvad paanikat?”

Hirmus rahul oma kalambuuriga, naeris ta täiest kõrist ja jätkas:

“Äkki sa loodad, et sinu eestlased uue tsaari troonile aitavad? Ära muretse, küll me nad varsti Peipsi järve uputame, nagu Aleksander Nevski ristirüütlitega tegi.”

“Minu eestlased sõdivad õlg õla kõrval teiste punaarmee väeosadega Denikini ja Judenitši bandede vastu,” pareeris Aleks hõlpsalt.

Eglitis turtsatas.

“Denikini vastu ehk veel sõdivad, aga vaat Judenitš ajas neile nii hirmu nahka, et nad end terve polguga vangi andsid.”

Aleksil oli vist väga rumal nägu peas, sest ülemus otsustas asja selgitada.

“Jaa-jaa, Pihkva all. Aga ma ütlen sulle, Buridan, see oli väga vale samm. Kui valged võidavad, istute jälle mõisnike käpa all. Kas poleks õigem maa endale jätta? Ah, seltsimees Manutšarjants, mida teie sellest arvate?”

Arutjunov noogutas elavalt pead.

“Sulatõsi, seltsimees komissar, meie, vaesed armeenlased, oleme ka lõpmatuseni tüdinud türgi beidest, juba viissada aastat imevad meie verd, kui õnnestuks Anatoolia nende võimust vabastada, oleksime teile elu lõpuni tänulikud.”

“Vaat nii, Buridan. Kuula ja õpi…”      

Enam midagi vastu torkamata ootas Aleks ära, kuni Eglitis Arutjunovilt avalduse võttis, selle hoolikalt läbi luges ning mandaadile templi peale virutas. Edasi oli tarvis etendada veel natuke sunnitud leppimist ülemuse sooviga.

“Mis siis ikka, seltsimees Manutšarjants, lähme, ma näitan teile seemned kätte.”

Koos väljusid nad ooteruumi, sealt koridori. “Buduaarini” jõudnud, Aleks peatus ja lausus ilmetult:

“Oodake mind koridori lõpus.”

August ei tohtinud Arutjunovit näha: keelekandja ta polnud, aga lobamokk küll. Kui Arutjunov oli piisavalt kaugele jõudnud, praotas Aleks ust.

“Kui keegi mind küsib, tulen pärast lõunat.”

Augusti pilgus välgatas justkui uudishimu, kuid kas seda jätkub, et akna juurde minna ja välja vaadata, jälgimaks ülemuse lahkumist? Ja kui pöörata esmalt teise suunda ja teha väike ring, ei näe ta midagi.

Arutjunov ootas teda kannatlikult seal, kus kästud. Nagu kaks võõrast, kõndisid nad marmortrepist alla ja astusid tänavale. Trüginud rahvamurrust läbi, seisatas Aleks taas ja ütles vaikselt, sõbrale otsa vaatamata:

“Lähme minu poole, ma elan siin lähedal.”

“Sain aru. Ainult üks hetk, ma lasen küüdimehe vabaks.”

Tehtud ükskõiksusega silmitses Aleks, kuidas Arutjunov läheneb tolmusele autole, räägib midagi roolis istuvale mehele, võtab tagaistmelt portfelli ja naaseb. “Hästi on end sisse seadnud,” mõtles ta vaimustusele läheneva imestusega – autosid jätkus hädavaevu Kremli härrastelegi, Hugo vabandas oma harvu visiite alati sellega, et “ei saanud varem masinat”. Ta tahtis juba nöögata Arutjunovit osavuse eest, kuid surus impulsi maha: isegi komissariaadi välisseintel võisid kõrvad olla.

Vaikides pöörasid nad minekule. Üks põiktänav, teine.

“Palavaks kisub.”

See oli kõik, mida Aleks isegi siin, inimtühjal tänaval, öelda söandas.

“Kontinentaalne kliima, pole tuulevinetki.”

Lõpuks ometi tuttav kahekordne maja, karikatuur sellele, milles ta varem oli elanud, kuid talvitumiskõlblik. Poslamasla järele haisev trepikoda – endised naabrid, prostituudid, olid saadetud rindele sanitariks ja nende asemele oli kolinud kusagilt Tuula kubermangust pärit kommunist oma perega; viimaks ometi mahakoorunud värviga korteriuks.

Esimesena ei pidanud vastu Arutjunov, vaevalt olid nad sisenenud, kui ta portfelli nurka asetas ja käed laiali sirutas.

“Buridan, vana sõber!”

“Arutjunov, et susi sind söögu!”

Nad embasid teineteist kaua, patsutasid vastastikku turjale ja isegi suudlesid põsele nagu venelased.

“On sul alles sile nahk!” imestas Aleks. “Mina raseerin end juba kolm kuud ühe ja sama žiletiga. See on eelviimane, üks veel, siis kasvatan pika habeme ja hakkan vanausklikuks.”

“Ma päästan su sellest hirmsast saatusest. Kui prantslased Odessast plehku panid, jäi nendest palju peent Pariisi kraami maha. Kraabin nendega punaste ülemuste ihnsust vähemaks, jätkub sinulegi. Muidu, tead, allakäik on kerge tulema: täna vanausuline, homme skopets…”

Arutjunov otsiski portfellist kõigepealt paki žilette ja seejärel – pätsi valget leiba, suure pekitüki ja viinapudeli.

“Halb valget värvi vene konjak,” kommenteeris ta. “Sakusmendiks – hohollide rahvusroog. See on kõik, mis on järel meie kunagisest hiilgusest, Buridan. Aga kui hästi me elasime – jõime Massandra veini ja Šustovi konjakit, sõime kalamarja ja Viini šnitslit!”

“Kalamarjaga seoses võin sulle ühe loo rääkida. Minu naisevend on nüüd tähtis asjamees, Trotski parem käsi. Või vasak, ükskõik. Igatahes ilmus ta korra meile, kaasas mitu karpi kalamarja. Ma mõtlesin, millest selline suuremeelsus? Selgus, kaaviari eksport oli katkenud ja terve Kreml õgis selle varusid, et raisku ei läheks. Midagi muud neil polnud, isegi leiba peaaegu mitte, ainult kalamari. Naisevend ütles, Trotski ei või seda enam näha ka, öelnud, korista mu silme alt, vii, kellele tahes, aga et ma kaaviari haisugi ei tunneks!”

Nad naersid kurvalt, siis hakkas Aleks lauda katma. Ta tuhnis sahvris, kuid leidis üksnes teepaki.

“Vabanda, pole sulle midagi pakkuda. Lõunat söön töö juures, õhtul kodus närin küüsi, kui kõht väga tühjaks läheb.”

“Kus pere?”

“Maal, paarkümmend kilomeetrit Moskvast väljas. Seal on lihtsam, külameeste käest saab rõivaste vastu piima ja isegi kartuleid.”

Arutjunov heitis pika hindava pilgu üle toa.

“Oma uhke puhveti oled igal juhul alles hoidnud. Ja tugitoolid kah. Tubli, siin üks tuttav, kelle juures ma peatun, oli talvel kogu mööbli ahjus ära põletanud ja parketi takkaotsa.”

“Laisk tuttav. Moskva pole Peterburi, siin puumaju jätkub, aeg-ajalt antakse mõni küttepuude tarvis, siis ole vaid mees ja vea koju.” 

Nad istusid, Arutjunov tõstis pitsi kohtumise terviseks, Aleks ei julgenud põhjani juua, isegi väikesest lonksust piisas, et süda taguma hakkas, nii kurnatud oli organism.

“Jutusta,” ütles ta, hammustades ettevaatlikult, et mitte seedimisele liiga teha, pekivõileiba.

Arutjunovi saatus ei erinenud kuigivõrd sadade tuhandete venemaalaste saatusest, keda revolutsioon ja kodusõda olid välja löönud harjumuspärasest elurütmist, lahutanud mehed naistest ja vanemad lastest, külvanud – ei, mitte isegi paanikat, vaid surma, laastanud kodud ja paisanud perekonnad laiali mööda maailma. Tema vanem poeg oli astunud Vabatahtlike armeesse ja Kornilovi jääretke ajal hukkunud, naise koos noorema poja ning tütrega oli Arutjunov toimetanud sõja jalust ära, Sotši lähedale, kus elasid tema kaugelt sugulased, ise aga oli sõitnud tagasi, otsima vanemat tütart, kes oli abielus ja elas Kahhovkas, ohtlikus kohas, kus võim vahetpidamata vaheldus, bolševikke asendas Denikin ja Denikinit Petljura, Petljurat Mahno ja Mahnod bolševikud. Keegi tuttav valerahategija oli meisterdanud Arutjunovile võltsdokumendid, kingsepp Manutšarjantsi nimele, kuid oli eksinud sünniaastaga, teinud Arutjunovi nooremaks, kui ta tegelikult oli, mistõttu ta oli sattunud bolševike mobilisatsiooni alla.

“Õnneks nad taipasid ruttu, et ma võin neile varustajana rohkem kasu tuua kui kuulipildurina.”

Nii oli alanud Arutjunovi “karjäär” punaarmee ametimehena, ta oli aidanud toita Tuhhatševskit ja Žlobat, Vacietist ja Stalinit, kogu aeg kartes, et mõni rostovlane ta ära tunneb ja üles annab; kuid seni oli see oht mööda läinud. Ülemused olid temaga rahul ja ainult ta ise kannatas, et peab töötama nende heaks, keda ta südames põlgas.

“Punased on lollid, nad tunnevad ainult üht keelt, ähvarduste keelt – anna süüa, või ma panen su seina äärde. Kas üks kaval talupoeg praegusel segasel ajal söögipoolist peitmata hoiab? Ma jõudsin nendega alati rahumeelsele kokkuleppele, ütlesin, mõistad, mees, sõda käib, ja iga sõja ajal võtab armee tsiviilelanikkonnalt, palju võtta annab, seepärast anna parem vabatahtlikult pool, ja poole ma jätan sulle alles.”

Tütart Arutjunov üles ei leidnudki, Kahhovkast oli too evakueerunud Kiievisse, Kiievist Belgorodi, Belgorodist Tuulasse, kus jäljed kadusid. Ülejäänud perekonnast lahutas teda rindejoon, Sotši oli üldse hulk aega olnud grusiinide võimu all, kuni Denikin nad dašnakkide abiga sealt välja lõi.

“Miks sa kohe, kui märul algas, välismaale ei sõitnud?” tundis Aleks huvi. “Lõunas pidanuks see lihtsam olema kui siin. Meie majastki – mitte sellest siin, vaid kus ma enne elasin – pages mitu peret Rostovisse, et sealtkaudu emigreeruda.”

“Jaa, nii see oli, üksvahe meenutas Suur bulvar, kus sul, Buridan, vanasti korter oli, lausa Nevski prospekti, krahvid ja krahvinnad jalutasid ringi, oodates laeva, mis nad Konstantinoopolisse viiks. Küll sel ajal oli Rostovis palju kättesaadavaid naisi! Peeneid daame, mitte kasakaeitesid, selliseid, kes juba taipasid, et nende laul on lauldud, ja võtsid elult, mis võtta andis. Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi. Aga ütle mulle, kulla Buridan, kuidas sa kujutad ette, et mina koos naise ja lastega oleksin Konstantinoopolis laevalt maha astunud? Mis sorti valepaberid mul selle jaoks oleksid pidanud olema? Ja isegi, kui need oleksid olnud väga väärt paberid, näiteks krahv Fredericksi nimele, siis kuhu me oleksime pidanud peitma oma pruunid silmad ja kongnina? Kas sa pole kuulnud, mida türklased tuhande üheksasaja viieteistkümnendal armeenlastega tegid?”

Aleks oli nendest tapatalgutest ühte-teist lugenud, ta oleks küll tahtnud teada üksikasju, kuid Arutjunov hakkas ootamatult põiklema.

“Buridan, kulla mees, see pole söögilaua jutt! Et sellest rääkida, selleks peab olema väga purjus, nii purjus, et pärast ise ka ei mäleta, mida rääkisid, aga nii purju ma ei tohi ennast võtta, muidu unustan oma uue perekonnanime ära. Pajata parem sina, kuidas sa ise need aastad oled elanud? Miks sa Berliini ei põgenenud, või vähemalt oma Ostsee kubermangu?”

Aleks rääkis, kuidas tal oli esmalt kahju olnud suurt ja ilusat korterit maha jätta, kuidas ta pärast oli lootnud, et bolševike võim kaua ei kesta, ja lõpuks avastas, et enam polegi kuhugi põgeneda – igal pool on rinne ees.

“Sul pole asi siiski väga hull, seemneinspektor, riigile vajalik amet. Kui sõda lõpeb, võid suuremakski ülemuseks saada.”

“Arutjunov, me oleme sinuga ju vabad mehed, iseseisvad ettevõtjad! Kuidas sa kujutad mind ette elu lõpuni kellegi käsku täitmas? Südames ma ikka loodan, ehk valged võidavad…”

Arutjunov muutus surmtõsiseks ja langetas pea. Väikest kasvu, oli ta “trooni” peaaegu ära uppunud ja ta õlad olid längus. Ehmatusega vaatas Aleks, et see pole enam sugugi too Arutjunov, kes kunagi tema pulmas sütitavaid kõnesid oli pidanud. Muidugi, eks aastadki olid teinud oma töö, kuid juhtunud oli veel midagi, ja see midagi käis sõbra hinge kohta: ta oli justkui oma elule risti peale tõmmanud. Huvitav, mõtles Aleks, mismoodi mina tema silmis välja paistan, kas minuga on toimunud sama pöördumatud muutused?

“Ära looda,” kähistas Arutjunov viimaks nutuselt. “Seda ei juhtu. Ma olen olnud rindel, ma tean. Punased peksavad nad sodiks.”

“Miks sa selles nii kindel oled?”

“Nad on näljasemad.”

Aleks jäi mõttesse – siin oli midagi, mis lõhnas õige hinnangu järele. Tõepoolest, nii palju, kui temagi uue korra pooldajaid oli näinud, eristas neid vana aja inimestest suurem elujõud.

“Kas tead, kuidas valged lahingusse lähevad?” jätkas Arutjunov. “Pabeross hambus. Nad peavad seda suureks šikiks, aga ma ütlen sulle, mis see on – lollus. Nii nad näitavad, et nad ei taha mitte võita, vaid surra.”

Ta pidas veel ühe pausi ja lõpetas siis:

“Nii et ma ütlen sulle, Buridan, ära looda kellelegi peale iseenda. Nüüd on meil uus kord ja sellega tuleb kohaneda. Meie, armeenlased, oleme sellega harjunud, ma mõtlen, kohanemisega, me oleme sajandeid pidanud kohanema, küll vanade roomlaste, küll pärslaste, küll türklastega – kohaneme ka bolševikega. Võta sellest õppust. Meie laul sinuga on lauldud, meist enam peremehi ei saa. Nüüd on järg laste käes. Tee kõik, et nendel hästi läheks – mina ainult selle nimel veel elangi. Ah, kui õnnestuks tütar üles leida!”

Aleksile meenus üks asi.

“Kas sa seda ei tea, mis mu äiast ja ämmast on saanud? Marta muretseb, mitu aastat pole neist midagi kuulnud.”

Kuid siin ei osanud Arutjunov teda millegagi aidata.

“Ma arvan, küllap nad on ammu Saksamaal,” ütles ta. “Kui Preisi väed Rostovist evakueerusid, tegid kõik kohalikud sakslased, kes vähegi jalul püsisid, koos nendega vehkat. Sadamas oli hirmus madin, igaüks vaatas, kuidas peale ronis. Von Pillau tahtis trümmis kaasa vedada sinult ostetud põllumasinaid, vihane rahvas loopis need otse Doni.”

Nad istusid veel natuke aega ja meenutasid ühiseid tuttavaid; Mengist ja Wertzist polnud mingeid teateid, kas olid nad edasi Kiievis või olid põgenenud kodumaale. Arutjunov oli vahetult enne oktoobripööret kohanud Aleksi endist poeselli Tsitsinit, too oli jõudnud lõpetada põllunduskooli ja kibeles sõitma Pärsiasse ekspeditsioonile, uurima nisu päritolu saladust. 

“Vedas poisil,” arutles Arutjunov, “pääses sellest põrgust.”

Siis hakkas külaline kiirustama, nad tõusid, embasid teineteist hüvastijätuks, astusid tänavale ja kõndisid nagu kaks võhivõõrast meest lattu mandaati seemneteks vahetama.

 

 

Kuues peatükk

Komandeering

 

Koolis anti hernesuppi, Hermann ja Sophie sõid kõhud täis, tänasid ja läksid koju: tunde ei toimunud, direktor ütles, et enne peab purustama vaenlase. Tee peal nad arutasid, kas sõda lõpeb varsti, Hermann arvas, et umbes aasta pärast.

“Eelmine sõda kestis peaaegu kolm aastat, küllap see tuleb sama pikk. Kolm aastat on ilmselt aeg, kuni sõdimine meeldib, edasi hakkab ära tüütama.”

“Teine Puunia sõda vältas küll seitseteist aastat.”

“See oli Hannibali pärast, roomlased kartsid teda ja tema elevante ja hoidusid lahingutest. Kolmas sõda oli jälle täpselt kolm aastat.”

“Aga saja-aastane sõda? Mis sa selle kohta ütled?” ei soovinud Sophie alla anda.

“Seal olid ka pikad vaheajad.”

“Tähendab, sa arvad, et tehakse vaherahu, aga kümne või kahekümne aasta pärast alustatakse otsast peale?”

“Mitte otsast peale, vaid sellest kohast, kus eelmine sõda lõppes. Kõik sõjad jätkuvad poolelijäänud kohast.”

“Aga mina arvan, et valged ja punased lepivad ära ja kuulutavad välja üleüldise rahu. Valitakse president ja duuma, presidendiks saab Lenin ja duuma esimeheks Denikin.”

“Ja riigilipuks titeroosa,” ironiseeris Hermann.

Sophie solvus esmalt, kuid puhkes äkki naerma.

“Just, ning vapile tuleb kaks kulli, mõlemal punane täht rinnas.”

Kui nad koju jõudsid, hakkas ema kohe riidesse panema, et turule jõuda. Ta käskis minna kuuri alla, kuhu isa oli õhtul laudu toonud, need ära saagida, tükid tuppa tuua ja pliidi kõrvale nurka laduda. Kui see kõik oli tehtud, haaras Sophie raamatu ja jooksis magamistuppa, mis tähendas, et kõik mõnusad lugemiskohad on kinni: ühes tugitoolis istus Victoria, teises Ervin ja tagatuppa vanemate voodisse Sophie ja Lydia kõrvale poleks Hermann enam mahtunud; pealegi kippus Lydia virisema ja segas lugemist.

“Victoria, kas tahad poseerida?”

“Tiibadega?”

“Ei, ilma.”

“Ilma on igav.”

“Sa võid edasi lugeda, ainult mõnikord tõsta natukeseks pead.”

Sellega Victoria leppis, Hermann võttis lauanurgalt joonistusploki ja pliiatsid ning hakkas otsima parimat vaatenurka. Ta nihutas tooli küll nii, küll naa, kuni jäi lõpuks rahule: valgus langes nüüd Victoria näole põnevasti, üks põsk oli hele ja teine tume.

Edasi tegi ta täpselt nii nagu too kunstnik, kes Aleksandri pargis oli ema joonistanud: istus mõned minutid niisama ja “elas sisse” ning seejärel hakkas aeglaselt visandama peakuju. See ei olnud sugugi lihtne, sest Victoria ei püsinud lugedeski kaua paigal, ta vahetas alailma asendit. Hermann hakkas juba kahetsema, et ta Ervinit polnud palunud, ehkki Ervin oli poiss ja teda polnud nii huvitav joonistada. Ta manitses õde, et too vagusi oleks, ja kui see ei aidanud, ähvardas talle kärnkonna silmad joonistada; see mõjus, Victoria pani isegi raamatu kinni ja jäi talle pühaliku näoga otsa vahtima. Ilme oli küll totter, kuid Hermann ei hakanud rohkem õele märkust tegema, viimati solvub ja pöörab hoopis selja.

Ta oli just näoovaali kontuurid enam-vähem paberile kandnud, kui uks käis. Hermann arvas, et see on ema ning imestas veel, kuidas ta nii kiiresti tagasi jõudis, kuid kuulis siis tugevat jalgadekloppimist – isa.

Nagu välk oli Victoria tugitoolist maas, ka Ervin tõstis pilgu raamatult ning tagatoast jooksid kohale Sophie ja Lydia.

“Kus ema on?” küsis isa esikust tuppa astudes.

“Turul.”

Isa oli hetke kimbatuses.

“Sophie, puista natuke kanget teed paberituutusse ja lõika paar kääru leiba.”

Ta tiris palitu seljast, kuid varna ei riputanud, vaid viskas tugitoolile ja läks, saapaid jalast võtmata, tagatuppa.

Hermann järgnes talle. Isa oli avanud kummutilaeka ja tuhnis pesuhunnikus.

“Hermann, kas sina tead, kus mu pluusid võivad olla?”

“Mina tean, mina tean!” kilkas Victoria.

Kui kõik vajalik oli leitud, mindi tagasi eestuppa ja isa pakkis pesu portfelli.

“Lapsed, ma sõidan Kiievisse, komandeeringusse, peediseemet tooma. Rongini on jäänud tund aega, ma ei jõua ema ära oodata. Öelge talle, et ta ei muretseks, hiljemalt kümne päeva pärast olen tagasi.”

Kui ta palitu uuesti selga oli tõmmanud, kostis koridorist kiireid samme ja sisenes ema.

“Mu süda justkui ütles! Terve tagasitee olin ärevil, ja kui veel õues sinu jälgi nägin… Mis on juhtunud?”

“Ei, see pole see, mida sina arvasid…”

Hermann teadis, et isal oli sügisel pahandusi olnud, teda kutsuti isegi Tšekaasse ülekuulamisele: keegi oli kaevanud, et isa oli tsaariajal rikas kaupmees. Isa oli pidanud end õigustama, rääkima, et ta on tegelikult pärit väga vaesest perekonnast ja see vähene “rikkus”, mis tal oli, oli saavutatud ränga tööga. 

Isa selgitas jälle, kuhu ja mis ülesandega ta sõidab. Ema vajus toolile ja puhkes nutma.    

“Rahune, hiljemalt kümne päeva pärast olen tagasi,” kordas isa samu sõnu ja paitas emal pead, kuid ema nutt hoopis valjenes.

“See on nii ohtlik teekond, kogu kant on bandiite täis,” karjus ta nuuksete vahele, “Mahno mehi, ja keda kõiki veel. Nad annavad sulle meelega kõige ohtlikumaid ülesandeid, kättemaksuks mineviku eest.”

“Lõpeta ometi, võta end kokku!”

Seekord oli isa hääl karm, Hermann polnudki teda niimoodi emaga rääkimas kuulnud.

“Kui juhtub, et millestki on puudus, mine komissariaati ja ütle Augustile, ta aitab.”

“Miks ta kaasa sõita ei võinud? Kahekesi oleks teil kindlam olnud.”

“Mind saadeti, mõistad, mind! See pole minu pood, mina siin korraldusi ei jaga!”

Isa astus järsult, otsekui end sundides, ema juurest ära, kallistas järgemööda Sophied, Victoriat ja Lydiat, patsutas Hermanni ja Ervinit õlale, ja pööras ukse poole. Alles nüüd ema otsekui ärkas, katkestas nutu ja hüppas püsti.

“Ma tulen sind saatma!”

“Mina ka, mina ka!” pistsid kõik kisama, kuid isa tegi “laadale” ruttu lõpu.

“Lapsed jäävad koju, ma pean väga kiiresti käima, Marta võib tulla minuga koos tänavanurgani.”

Kui uks isa ja ema järel oli kinni langenud, ei tahtnud keegi tagasi lugema minna. Nad lihtsalt kõndisid mööda tuba, vahetasid mingeid totraid lauseid. Sophie kahetses, et tal polnud tulnud pähe saata terviseid onu Mengile ja Wertzile, Victoria, kellele need nimed alati hirmsasti nalja tegid, hakkas teda osatama: “Mengile ja Wengile!”, siis tuli tal mingi idee, ta punus tagatuppa ja tuli tagasi, ema rätt ümber pea ja silmad hiinlase moodi pilukil.

                          Kus õitseb punane pojeng,

Seal elab Meng ja elab Weng.

Sel maal on nimeks Hiinamaa,

Seal rikkad vaeseid piinavad,

 

deklameeris ta ja hakkas siis kummaliselt, sõnadeta laulma, õigemini inisema. See oli päris naljakas ja Hermann naeris südamest, kuid Lydia, kellele ei meeldinud, kui osatati, kukkus virisema, Sophie hakkas teda lohutama, ja kogu lõbu oli rikutud. Hermann tüdines ja läks tagatuppa, Ervin oli juba seal ja uuris atlast, Hermann puges tema kõrvale vanemate voodisse ning nad hakkasid koos ajama näpuga Kiievi raudtee marsruuti.  

 

Ema võttis Aleksi käekõrvale ja nad läksid õue. Miina oli juba rakkes, isa aitas Aleksi vankrile, sikutas ohjadest ja sõit läks lahti. Koerad jooksid neil natuke aega kannul ja haukusid, kuid enne metsatukka jäid maha. Varsti jõuti külavaheteele ja vanker hakkas rohkem raputama. Isa ümises laulda, Miina tõstis saba ja laskis pabulaid. Päike paistis, esmalt oli soe, aga varsti hakkas lausa kõrvetama.

“Isa, pöörame metsa vahele!” palus Aleks.

Kuid isa ei vastanud, Aleks vaatas kõrvale ja nägi, et vanker on tühi ja ohjad vedelevad õlgedes. Miina hakkas perutama, Aleks küünitas ohjade järele, kuid need libisesid eest ära. Ta roomas ohjadele järele ja kukkus üle vankri ääre maha. Teinud kukerpalli, jäi ta lebama teepervele rohtu. Kullerkupud, karikakrad ja rukkililled kõikusid tema pea kohal, üle nende laius hall taevas. Äkki tundis Aleks, et seljal hakkab kuum, ta tõusis istuli ja avastas, et sammal tema all suitseb. Ta hüppas püsti, pühkis põlvpüksid heinapepredest puhtaks ja pistis punuma. Rohi oli kõrge, ta takerdus alatasa takjatesse ja sattus lõpuks nõgesepõõsasse. Need polnud piima-, vaid kõrged raudnõgesed ja nad hammustasid nagu kulutuli. Väljapääsu ei paistnud, Aleks hakkas nutma ja ema hüüdma, ning ema tuligi, võttis ta sülle ja kandis puhmast välja. Samas oli ka metsatukk, ja selle serval oli end lahti löönud mustlaslaager. Oli juba õhtu, lõke põles, mustlased laulsid ja tantsisid. Üks pikkade mustade juustega tüdruk tagus tamburiini, ta eraldus ülejäänutest, tuli tantsiskledes Aleksi juurde ja kummardas tema kohale.

“Poiss, kas tahad tamburiini mängida?”

Aleks sirutas käed tamburiini järele, kuid mustlastüdruk tõmbas selle naerdes tal eest ära. Äkki tundis ta, kuidas keegi haarab tal selja tagant ümbert kinni ja tõstab õhku. Ta tahtis karjuda, aga enne pisteti ta suurde kotti ja seoti kotisuu kinni. Sees oli pime ja lämbe, Aleks tagus käte ja jalgadega vastu kotikülgi, kuid kõik tema löögid otsekui uppusid tühjusse. Varsti polnud enam midagi hingata, ta hakkas lõõtsutama ning jälle ema appi karjuma, aga ema ei tulnud. Siis kuulis ta, kuidas keegi sosistas talle kõrva:

“Poiss, ole tasa, või muidu me uputame su ära!”

See oli mehehääl, ja Aleks kuuletus sellele. Kott tõsteti jälle üles ja keegi võttis selle selga, nüüd oleks Aleks saanud meest läbi takuriide kolkida, aga ta kartis. Silmad harjusid pikapeale pimedusega ja Aleks nägi, et ta polegi kotis üksi, siin olid veel põrsas ja kaks kollast tibupoega. Põrsas ruigas, tibupojad siutsusid. Aleks võttis ühe tibu pihku ja surus vastu põske. Tibu oli pehme ja soe ning Aleks uinus.

Kui ta ärkas, leidis ta end Jalta kaldapealselt. Päike loojus, kaldapealne oli, nagu sellisel tunnil ikka, tulvil suvitajaid. Valgetes ülikondades mehed jalutasid, pikkades valgetes kleitides daamid käevangus, mehed toksisid kepiga vastu sillutist, naised tõstsid kätt aeg-ajalt kübara juurde, et tuul seda ära ei viiks. Keegi võttis Aleksilgi käe alt kinni, ta vaatas – see oli näitleja Bogdanovi konkubiin, kõhn juuditar.

“Aleksander Martõnovitš, olge ettevaatlik!” ütles juuditar kelmikalt.

Aleks ei mõistnud, miks ta peaks olema ettevaatlik, aga küsida ka ei söandanud. Nad pöörasid kaldapealselt kõrvale ja sattusid mingisse tihnikusse. Siin lõhnas magusalt, oli soe ja niiske. Väiksel lagendikul juuditar peatus, tema mustad silmad vaatasid kutsuvalt. Aleks võttis pintsaku seljast ja laotas rohule, otse maha kukkunud magnooliaõie kõrvale. Siis haaras ta juuditari käte vahele ja hakkas teda suudlema kaelale ja kõrvalesta juurde. Juuditar naeris vallatult ja kallutas end tahapoole, et Aleks temani ei ulatuks, aga nüüd sai Aleks ta sülle võtta ja maha, pintsakule asetada. Juuditar sirutas end välja ja sulges silmad, tema nina tõmbles, Aleks heitis end tema peale, suudles jälle kõrvalesta, kuid põrkus kohe eemale, sest tundis kõrvetust. Ta vaatas ja nägi, et juuditari juuksed põlevad, naine väänles naerdes, ta otsekui ei märganudki, mis on juhtunud. Aleks haaras maas vedeleva okaspuuoksa ja tahtis hakata sellega tuld kustutama, kuid juuditar tõukas talle vihaselt jalaga rindu, ta kaotas tasakaalu, kukkus, veeres eemale, lõi end peaga vastu puutüve ja kaotas teadvuse.

Kui ta meelemärkusele tuli, oli Bogdanovi konkubiin kadunud. Aleks kahmas maast pintsaku, rapsis selle puhtaks, tõmbas selga ja hakkas otsima tihnikust väljapääsu. See ei võtnud kaua aega, eemalt hakkas paistma loojangukuma ja Aleks võttis selle orientiiriks. Aga kui ta oli end viimaste puude vahelt läbi murdnud, nägi ta, et seisab hoopis mäenõlval ja igas neljas ilmakaares tema ümber laiub stepp. Lõhnas koirohu ja veel millegi järele, milles Aleks tundis ära kõrbehaisu. Loojuv päike oli jäänud selja taha, Aleks pööras ümber ja nägi, et see on hakanud liikuma. Nagu tohutu tulepall veeres päike mööda steppi otse tema suunas ning oli selge, et põgeneda tema eest on võimatu. Lummatult seisis Aleks ja vaatas, kuidas päike üha läheneb ja läheneb, juba hakkas temani kanduma kuumust, see oli algul nõrk, kuid muutus üha tugevamaks, veel hetk, ja leegid ulatusid Aleksini. Ta püüdis eest ära joosta, kuid jalad ei kuulanud sõna, kukkus ja hakkas karjuma: “Appi! Ma ei taha päikest! Ajage päike minema!”; kuid keegi ei tulnud talle appi, vaid üks võõras hääl ütles ülevalt, otsekui taevast:

“Sonib. See on tüüfus.”   

 

 

Seitsmes peatükk

Lenin Kremlis       

 

Kell lõi kolm.

“Millal nad selle ometi ära parandavad?” mõtles Lenin tigedalt. Teda äritas, et ta pidi iga kord õige aja teadasaamiseks lahutama veerand tundi – mitte sellepärast, et tehe oleks valmistanud raskusi, vaid kuna see kiskus tähelepanu tööst kõrvale. Mitu meistrit oli käinud juba kella parandamas, pärast nende lahkumist liikusid seierid mõnda aega normaalse kiirusega ja siis jooksid jälle ette – täpselt viisteist minutit, rohkem mitte kunagi, otsekui oleks balanssiiri peidetud mingi müstiline sõnum. Just see viimane – müstiline element – ärritas Leninit kõige rohkem, ta võis leppida mõttega, et Moskva kellassepad on käpardid, lõpuks oli ta piisavalt kaua elanud Šveitsis ja näinud, kuidas töötavad sealsed meistrid, sama täpsed nagu kellad ise, kuid et mehhanism keeldus allumast lihtsale inimlikule loogikale, oli vastuvõetamatu. Nii hakatakse veel arvama, et ka tema viibimine Kremlis on müstika, ajaloolise juhuse, ja mitte tema geniaalsuse vili. Kas ta vähe oli kuulnud süüdistusi spionaažis? Missugune rumalus – arvata, et ta jõudis Venemaale üksnes tänu sakslaste abile: ta oleks siia jõudnud igal juhul, kui mitte plombeeritud vagunis, siis õhupalliga, või roomates, gaasimask näo ees, või kas või põrgu kaudu; ring poleks olnud palju suurem kui läbi Skandinaavia. Ja igatahes huvitavam – sest lollimat rahvast kui põhjamaalased, olgu rootslased, soomlased, norralased või jääkarud, polnud Lenin kohanud, ei vähimatki mõttevinet, ainult piiritu usk kõrgematesse jõududesse, olgu selleks kuningas, jõuluvana või proletariaadi diktatuur. Muide, tõele au andes, venelased polnud targemad. Või hohollid? Kaukaaslased olid lausa metslased, Stalin ei osanud Stockholmis isegi võileivaautomaati käsitseda, tuli teda paluma: “Iljitš, aidake, tahan võileiba, aga välja kukub rosinasai!” Kui Lenin kedagi austas, siis ainult inglasi. Ja loomulikult ameeriklasi – kes olid faktiliselt needsamad inglased, üksnes ilma kompleksideta. Poliitiliselt targad rahvad, ja hästi organiseeritud. Mida sakslased saavutasid rividrilliga, oli inglastel olemas par excellence. Ja ei mingit ülearust tähelepanu naistele ja kunstile – see, mis oli alati hukutanud prantslasi ja itaallasi. Natuke homoseksualismi pole ohtlik. Seevastu kui hästi nad oskasid juute oma huvides ära kasutada! Eeskätt muidugi ameeriklased, ainsad, kes hoidusid antisemitismist arhitäielikult, kuid mingil määral ka inglased. Mis Euroopa riigis võis veel üheksateistkümnendal sajandil kõne alla tulla, et juut on aastakümneid peaminister? Lõpuks, see oli ju Disraeli, kes nurjas venelaste kava hõivata Bosporus ja türklased Mesopotaamia kõrbesse tõrjuda. Kas oleks ükski sünnipärane inglane suutnud toimida nii kavalalt, ja samas nii resoluutselt? Vaat, millest tsaarid oleksid pidanud õppima – aga nemad surusid lausa ise juute revolutsioonivõitlusse. Mida maksis ainuüksi paiksusnõue? Vaid kõige suuremale tainapeale võis pähe tulla idee mitte lubada juute linnadesse. Mis on ühel Haimil või Moišel peale hakata kohas, kus pole panka ega börsi? Ah et õmmelgu frakke? Kellele? Vene külamehele? Võib-olla loodeti, et nad kõpla pihku võtavad? Juut võtab pihku ükskõik mille, ainult mitte kõpla, see eksperiment oli läbi kukkunud juba esimese Nikolai ajal. Ja kui käed sügelevad, on inimene valmis kas või pomme valama, et mitte igavusest lolliks minna. Saati, kui ajusid jätkub. Tänu kellele revolutsioon lõpuks teostus? Tänu proletariaadile? Missugune jama! Töölised, Lenin teadis väga hästi, olid ajudeta lojused, kes ei kõlvanud muuks, kui miitingul lärmama. Oli tarvis nutikamaid vendi, organisaatoreid – ja vaat see sobis juudile oivaliselt. Kas ta istuks praegu Kremlis, kui poleks olnud Trotskit, Zinovjevit, Kamenevi? Ei ealeski. Parimal juhul turniks mööda Alpe – kui Stalin selleks piisavalt raha suutnuks kokku röövida. Veel tõenäolisem – külmetaks Šušenskojes. Ning küsimuste küsimus: mis oleks üldse saanud Suurest Vene Revolutsioonist, kui tema enda, Vladimir Uljanovi sugupuus oleks puudunud juudi veri? See oli ikka vanapapa Blanki mõistus, mis ema kaudu temani oli kandunud, isa oli andetu nagu kõik kalmõkid. Nüüd aga – hoia eest, ajalugu! Kust Lenin on läbi käinud, seal pole teistel midagi teha. Kes uskus veel tuhande üheksasaja seitsmeteistkümnenda aasta kevadel bolševike võitu? Isegi Inessa kahtles, Lenin oli aga juba siis veendunud, et nüüd on saabunud tema tähetund. Igale inimesele, öeldakse, annab saatus ühe šansi – ainult enamik ei tunne seda ära. Kes peale tema oleks võimuhaaramise nii täpselt suutnud ajastada? See oli ju sõna otseses mõttes minutite küsimus. Päev enne oleks olnud vara, delegaate polnud Petrogradis, päev hiljem – hilja, delegaadid oleksid jõudnud organiseeruda. Või Asutava Kogu lugu. Kui palju oli tema ümber lollpäid, kes prääksusid – demokraatia, valimised, konstitutsioon? Kohe näha, kui halvasti tunnevad inimesed ajalugu. Mis oli hukutanud Prantsuse revolutsiooni? Lobisemine. Järeldus – eimingit Asutavat Kogu, eimingeid poliitilisi diskussioone. Ainult võitlus, ainult tegutsemine. Dekreedid, käsud, hukkamised. Ja mis kõige olulisem – plats puhtaks! Kõik, mis on pärit minevikust, peab kaduma. “Endised” olid juba elu maitsnud, nüüd on teiste kord. Ei taha ennast koomale tõmmata? Sunnime…

Närviliselt viskas Lenin telefonogrammi lauale, tõusis ja läks kaartide juurde. Oh neid rumalaid käsitöölisi! Kümme korda võisid seletada, ikka ei taibanud mõhkugi. “Kaardid võtavad palju ruumi, oleks tarvis valmistada raam, et saaks neid, nagu raamatuid, lehitseda,” nõudis ta. Lõpuks klopsiti raam kokku – suur ja kohmakas, ei mahtunud muidu ära, kui pidi peegli välja viima. Muide, sellest polnud kahju – kiilaspea vahtimine pole kuigi suur mõnu. Ja need väikesed punased täpid näonahal, mida tuli üha juurde. Lagunemine. Parem mitte vaadata. Kes teab, võib-olla polekski olnud väga halb, kui Kaplan täpsemalt oleks tulistanud? Ehkki ei, märtrisurm polnud tema jaoks. Vähemalt mitte praegu. Enne oli tarvis töö lõpule viia. Ühendada Venemaa punase lipu alla ja tungida edasi Euroopasse. Esimene eesmärk oli peaaegu saavutatud, millist kaarti ka ei vaata, silm puhkab ja süda rõõmustab. Omsk vallutatud, admiralil käed raudus – nannipunn, ei julgenud isegi endale kuuli pähe kihutada! Muidugi, sõda, see pole maadeavastamine… Romantiline kangelane, otsis Põhjast uut kontinenti, aga pidi leppima reumaga. Oleks kohtunud, oleks võinud ta ära värvata, inimene, kellel faktiliselt puudusid poliitilised vaated. Kuni tsaar võimul, teenis tsaari, tuli Kerenski, vandus samal päeval truudust temale. Sama hästi oleks võinud bolševike poolel võidelda. Lihtsalt teed ei ristunud, ja sattuski admiral inglaste juurde, need aga kukkusid kisama – tsivilisatsioon on hädaohus! Tegelikult huvitas inglasi hoopis muu – nad otsisid lolli, kes neile Kaug-Ida päästaks, et see jaapanlaste kätte ei satuks. Ja leidsid – admirali. Nii ennast täis, et arvas, taiga on seesama, mis Balti meri. Nüüd annab juurdluskomisjonile tunnistusi, jutustab raskest lapsepõlvest, anub ridade vahel: “Kinkige mulle elu!” Lontrus, aga mitte sõjamees.

Lõunas polnud olukord samuti halb, Tuhhatševski toimetas juba Manõtši kaldal, oi, seal stepis on talvel hirmsad lumetormid, hullemad kui Siberis. Rostov oli samuti hõivatud, lõpuks ometi üks rõõmus päev Budjonnõi elus, sai ennast nagu kord ja kohus täis juua. Aga kui palju aadlidaame Uborevitši ja Ordžonikidze voodist läbi võis käia! Rostov oli ju valgete kants, sinna oli põgenenud kogu Nevski prospekt. Vana põhimõte, et linn antakse kolmeks päevaks vallutajate meelevalda, oli endiselt parim stiimul. Ainult selline variser nagu Stalin võis rääkida revolutsioonist, kui tuba oli täis ilusaid naisi, teised olid normaalsed mehed ja teadsid, mille nimel nad päevast päeva elu kaalule panevad. Kui võtta Punaarmeelt lõbu tappa ja vägistada, pole see enam armee, vaid eunuhhide laager. Muidugi, Inessa kuuldes sellist asja valjusti öelda ei tasunud, Inessa oli põrunud oma naisõigustega. Tahtis prostituute ümber kasvatada! Missugune naiivsus: prostitutsiooni võis likvideerida üksnes ühel moel –  libud voodist välja ja seina äärde; ja sedagi lühikeseks ajaks. Kuid Inessat pidi mõistma, kompleksid. Avastas, et temagi on, nagu Nataša Rostova, pärast abiellumist muutunud “emaseks”. Ütle veel, et kirjandusest pole kasu! Poleks Tolstoi sellist lolli mõtet kirja pannud, oleks Inessa võib-olla jäänud edasi oma Aleksandri juurde, ja Lenin oleks võinud armukesest suu puhtaks pühkida. Kas siis olekski üldse olnud Oktoobrit? Seksuaalelu turgutavat mõju töövõimele oli võimatu üle hinnata. Kas kohmakat voodirabelemist Šušenskojes võis võrrelda Zürichi peene armumänguga? Inessa oli ikkagi kogenud naine, et mitte öelda kurtisaan. Kas inimkonna ajaloost võib leida veel ühe nii meeletu mära, kes, mehele viis last sünnitanud, perekonna hülgab ja hakatuseks mehevenna litaks hakkab? Huvitav, mis selles Vladimiris nii köitvat oli? Aleksandrit Lenin ei armukadetsenud, kuid nooremat venda küll – sest too oli surnud, ja surnutega on raske konkureerida. Nad on tabamatud – nagu varjud. Muidugi, loogiliselt võttes ei pidanud vendadel Armandidel tema vastu mingeid šansse olema – sest kust võtta teist nii vahedat mõistust, nagu see siin, kiilas kolba all? Kuid teisalt, kas need olid ikka ajud, mis Inessat veetlesid, või hoopis hõrk patumaik? Sest Inessat võlus kõik ebaharilik, olgu siis verepilastus, lesbiline suhe või ménage a trois. Vaene Nadja, kuidas ta vihastas, kui kuulis, et Lenin on Inessa siiasamasse, Kremli lähedusse paigutanud, küllap lootis juba, et revolutsioon on armukesed lahutanud. Lenin mõistis abikaasat, polnud just meeldiv taluda Stalini mõnitavaid pilke – kuid mida ta pidi tegema, ta ei saanud ometi hüpata sekretäripiigade selga, kui organism nõudis värskendust, Trotski oleks selle võimuvõitluses kohe ära kasutanud. 

Lenin tuli tagasi laua juurde, istus, seadis jalad jääkarunahale (see oli tõesti soojem kui vaip), tõmbas buhhaara halati hõlmad koomale (toas oli täpselt neliteist kraadi, nagu ta vajas, pisutki rohkem, ja ajud hakkasid pehmenema) ning võttis uuesti kätte telefonogrammi.

“Täna, 2. veebruaril kell 2 öösel Moskva aja järgi kirjutati alla rahuleping Venemaa ja Eesti vahel. Revelist saabus allakirjutamisele välisminister Birk…”

Joffe pedantsus vääris muiet – mis tähtsust sel oli, kes allakirjutamisele saabus, olgu või president; kui neil tšuhnaadel selline üldse oli? Lenin tundis eestlasi päris hästi, Engberg, kes neile Nadjaga Šušenskojes vasest laulatussõrmused meisterdas, oli samuti eestlane. Juhm mehike, aga kuldsete kätega. Või Kingissepp – too oli päris hull. Fanaatik. Võis revolutsiooni nimel kas või lihase ema oksa tõmmata. Tsaari hukkamise asjas oli ta ennast väga printsipiaalselt ülal pidanud. Ja Kaplani atentaadi komisjonis niisamuti. Ühesõnaga, truu käsutäitja. Siis oli veel Kork. Hea väejuht, peaaegu niisama hea kui Tuhhatševski või Frunze. Üksnes liiga akadeemiline, ilma initsiatiivita. Jah, jumalikku sädet sellel rahval polnud. Tuimad talupojad. Ja kui vähe neid oli – miljonitki ei saanud kokku, nendestki terve hulk siinpool rinnet, Punaarmees. Mis tulevikku võis olla niisugusel kääbusriigil? Naeruväärne nagu San Marino, ja isegi mitte kalju otsas, vaid keset lagedat metsa. Eales poleks ta alustanud rahuläbirääkimisi, kui sügisel poleks olukord nii kriitiline olnud: Denikin Tuula all, Kiiev jälle valgete käes, Koltšak sõdis veel tublisti, Miller põhjas kavandas pealetungi selja tagant, ja mis kõige hullem – Judenitš nägi juba binoklist Admiraliteedi torni. Vaat see tegelane oli tarvis iga hinna eest elimineerida. Trotski väänles hüsteerias, kriiskas, et üle kahe nädala tema Petrogradi kaitsta ei suuda. Isegi tõkestussalgad ei aidanud. See oli küll hea leiutus, tahes-tahtmata sõdid, kui tead, et jalga lastes saad kuuli kõhtu; aga kui pole enam kedagi deserteerumas? “Kui õnnestuks eestlastega rahu sõlmida, tingimusel, et nad Judenitši desarmeerivad…” oli ta siis mõelnud, ja ennäe, läkski korda! Taktikalises mõttes oli see arhikaval samm, ässitada kaks vaenlast teineteise vastu – ainult et kõige eest pidi siin ilmas maksma, ja selle eest, et tšuhnaad Judenitši meestel relvad ära võtsid ja nad karantiini nälga kõngema pistsid, niisamuti. Välisminister Birk oli selle kokkuleppe hind…

Võib-olla oleks pidanud kuu aega tagasi, kui olukord teistel rinnetel paranes, läbirääkimised katkestama, taas Reveli poole pealetungi alustama? Võib-olla – kuid praegu oli hilja sellele mõelda. Lenin teadis, et keerulises olukorras pole tähtis mitte see, missuguse otsuse sa langetad, vaid et sa üldse midagi otsustad. Eesti Vabariik, siis Eesti Vabariik – nagunii oli see ajutine moodustis, varem või hiljem läheb kubermang tagasi Venemaa koosseisu. Küll needsamad punased eestlased selle eest hoolitsevad. Kingissepp kui Trooja hobune. Tarvis üksnes hoolikalt läbi mõelda, kuidas edastada uudis kongressi saadikutele. Argumentatsioon, mida ta kasutas pärast Brest-Litovskit, enam ei kõlba. Kes astub teist korda samasse jõkke, upub. 

Visanud telefonogrammi tagasi lauale, Lenin tõusis ja astus, nagu kimbatuses kombeks, Marxi portree ette. “Mis nõu annad, eelkäija?” Karli silmad olid kurvad. “Pole üle saanud tütre surmast,” mõtles Lenin. Leidus ikka hullumeelseid – teha endale sellepärast ots peale, et vanus, vaadake, ei luba enam töötada revolutsiooni heaks, kas võis veel lollimat mõtet inimesele pähe tulla? Oleks Laura ja Paul olnud vaesed, või haiged, või üksikud – ei, vastupidi, materiaalselt hästikindlustatud paarike, ja mitte pelgalt paarike, vaid suur ideeline armupaar, igavene armastus revolutsiooni vastu ja nii edasi, miks nad ei võinud rahus veeta vanaduspäevi, jalutada mööda Münchenit, ilus linn, kuulata kellamängu, lonksata turuplatsil õlut? Papa Karlile oli tütre enesetapp pahasti mõjunud, kui varem oli tema pilk sisendanud Leninile jõudu, siis nüüd oli vanamees otsekui ära vajunud, minetanud “Manifesti” aegse sära. “Aga mida teha, ma ei saa siia ometi Napoleoni riputada, töölised ei mõistaks,” mõtles Lenin ja pööras pilgu bareljeefil tardunud Halturinile. Kuid Stjopa oskas üksnes pomme panna, ja sedagi kehvasti, üks vilets kindral – see oli kogu tema saak, tsaari peale enam hammas ei hakanud. Oodata nõuannet selliselt tolvanilt polnud vähimatki mõtet – kuid kellelt siis? Olnuks Inessagi käepärast, võinuks kuulata, mida tema arvab, ja siis toimida risti vastupidiselt – Inessal oli suurepärane omadus rääkida üksnes rumalusi; kuid Inessa oli influentsas.

Lenin läks tagasi laua juurde, seadis telefonogrammile käärid peale, juhuks, kui Fotijeva ootamatult üles ärkab, tema kabinetti tuleb ning nõuks võtab lauda koristada – käärid olid märk, et seda paberit ei tohi puutuda – ja väljus tagumise ukse kaudu koridori. Nimetu telefonineiu, üks paljudest, magas, käed laual ja pea kätel, Lenin hiilis temast mööda ja jooksis kergel sammul marmortrepist alla fuajeesse – tema lennukust imestasid kõik. Siin seisis veel üks portree, tohutu suur, Repini kätetöö, ja sellelt vaatas talle otsa – tjah, kuidas seda meest kõige õigem oleks nimetada? Ütleme nii – vanem kolleeg. Lenini suhtumine Aleksander Kolmandasse oli arhikeeruline. Ühelt poolt oli tegemist viimase tõpraga, kes tema venna oli lasknud üles puua; kuid teisalt ei saanud Lenin eitada, et Kolmas oli impeeriumi juhtinud hoopis paremini kui Teine, Vabastaja. Jah, teda kutsuti reaktsionääriks, peaaegu diktaatoriks – kuid mis parata, Venemaa polnud Inglismaa, siin ei saanud asja ajada siidkinnastes. Kuni Lenin oli opositsioonis, kuni temast midagi ei sõltunud, ta seda ei mõistnud – kuid kaks aastat Kremlis olid talle palju õpetanud, nii palju, et ta isegi oli hakanud õigustama Kolmandat venna hukkamise osas – sisimas muidugi, kellelegi, isegi Inessale, rääkimata Nadjast, sellest piiksatamata. Sest tõele au andes, kui ta ise oleks olnud Kolmanda asemel, oleks ta toiminud samuti. Kui võim ei kasuta terrorit rahva vastu, hakkab rahvas seda kasutama võimu vastu. Kindla käega oli Kolmas impeeriumis korra jalule seadnud, ja kui poleks olnud rongiõnnetust ning sellest tingitud neeruhaigust, oleks tema, Lenin – tunnistagem ausalt – võinud pillid kokku pakkida. Et haarata võim, selleks oli tarvis Nikolai sugust lontrust, kes kõike valesti teeb ja sureb sama lollina, nagu oli sündinud.

Ta uuris veel korra tähelepanelikult portreed. Lenini suhted kunstiga olid põgusad, Inessa oli hämmastunud, kui kuulis, et armuke ei tea, kes on Gioconda. “Piisab, kui ma tean, mis on empiriokrititsism,” oli Lenin naernud – kuid nüüd, sattunud Kremlis kokku mitmesuguste kunstiteostega, oli Lenin hakanud neid tähelepanelikumalt silmitsema. Küllap polnudki eriti kerge pintsli ja värvidega edasi anda kolba kuju, näomuskleid, pilku… Kolmandal oli peaaegu sama kiilas pea nagu temal, ja sama tugev, tahtejõuline lõuajoon. Mis kaht riigijuhti teineteisest eristas, oli pigem elulaadi küsimus – Kolmas, nagu räägiti, olevat olnud korralik perekonnapea, samal ajal kui Lenin oma kolmikabieluga meenutas pigem Teist. Lenin oli näinud krahvinna Dolgorukova fotot, tuli tunnistada, see oli tõesti ilus naine; muide, Inessa polnud inetum. Järeltulijate küsimus – see oli ainus, milles ta tsaare tõsiselt kadestas, nendel, erinevalt Leninist, oli jätkunud materiaalseid ressursse terve trobikonna laste sigitamiseks. Kas tema ei tahtnud lapsi? Muidugi tahtis – aga ta oli algusest peale teadnud, et ei tohi endale seda luksust lubada. Kui palju andekaid mehi oli kaotanud surematuse, sest oli eelistanud naise ja laste seltsis virelemist kuulsusele – tema nende saatust jagada ei kavatsenud. Tema võsuke oli Punane Venemaa, mida ta – meenus talle äkki – oli sunnitud tükikaupa maha müüma. “Teie Kõrgeausus,” pöördus ta mõttes Kolmanda poole, “mida teie arvate, kuidas ratsionaalselt õigustada rahulepingut Eestiga?” Habemega gigant ei taibanud kohe, mida talt küsitakse, ja Lenin oli sunnitud selgitama – tšuhnaadega, noh. “Kas soomlastega?” – “Ei, soomlased on ammu läinud, need laskis priiks juba minu koolivend, Kerenski, et susi teda söögu! Eestlastega, Soome lahe lõunakaldalt.” – “Seal on ju saksa parunid. Las nemad mõtlevad. Maa kuulub nendele, võim samuti, kuidas ma ka ei püüdnud seda kärpida, midagi ei tulnud välja. Las nüüd punnitavad.” – “Sakslasi pole enam, eestlased lõid nad lödiks, võtsid isegi Riia nende käest ära.” – “Tšuhnaad?” – “Just, tšuhnaad. Kui teaksite, kui tüütud ja kangekaelsed nad on, nendega läbirääkimisi pidada – see on, nagu üks minu alluv ütles, otsekui laternapostiga kukepoksi teha.” – “Siis jalaga neile! Karistussalgad, välikohus, pealikud oksa, ülejäänud Siberisse!” – “Vaat selles ongi häda, Teie Kõrgeausus, et ka Siberit pole enam! Kui mul oleks Siber, kas ma niimoodi kaupleksin – aga seal istub veel kari tšehhe, teate kogemata sellist rahvast, slaavlased, aga töökad, ühesõnaga, omlett rahhat-lukumiga, ja vaat nemad loobivad mulle kaikaid kodarasse. Tahavad tsarismi tagasi.” – “Suurepärane!” – “Midagi suurepärast selles pole, tsarism on oma aja ära elanud, teie pojuke, Nikolai, osutus selliseks idioodiks, et pärast teda võib siin enne võimule tulla laulja Šaljapin kui mõni Romanovitest. Impeerium on lagunemas, mina püüan veel päästa mis päästa annab, kuid selleks on mul tarvis minna ajutistele ohvritele. Nagu males, kus initsiatiivi saamiseks kahitakse mõnikord ettur. Vaat Eesti on minu jaoks samasugune ettur, mis tuleb loovutada, et hiljem mitmekordselt tagasi võita koos Soome, Poola ja kogu Euroopaga.” – “Kas olete kindel, et tulete sellega toime?” – “Loomulikult, Teie Kõrgeausus.” – “Kui nii, siis tuult tiibadesse!” – “Jah, aga mida ma oma alamatele ütlen?” – “Alamatele? Milleks on neile vaja midagi öelda?” – “Teie Kõrgeausus, nii ei saa, kui alamatega mitte suhelda, võivad alata rahutused.” – Kolmas jäi viivuks mõttesse. “Kuidas su nimi on?” – “Lenin, Teie Kõrgeausus.” – “Vaat mis, Lenin, kas sa Tolstoid oled lugenud?” – “Olen ikka. Vana kretiin. Kui tema eeskujul lööjale teine põsk ette pöörata, pole mitte üksnes impeeriumist, vaid ka vene rahvast varsti haisugi. Tulevad tatarlased ja ajavad meid kõiki teibasse, nii punased kui valged.” – “Sa ära kuula, mida Tolstoi jutlustab, vaid õpi, kuidas ta ajalugu väänab. Mis sa arvad, miks rahvas tema “Sõda ja rahu” armastab? Kas selle eest, et see on suur kunstiteos? Tühjagi! Vene rahvale meeldib, kuidas krahv tema eneseuhkust tõstab. Kas võib ühele riigile olla suuremat häbi, kui loovutada sõjas vaenlasele pealinn? Aga kui lugeda Tolstoid, jääb mulje, et Moskva mahajätmine oli vaata et kangelastegu!”

Kolmas polnud veel lõpetanud lauset, kui Lenin juba taipas. Oli tõeline õnn omada nii tarka vestluskaaslast, Trotski imestas, miks ta talub seda “lõusta” Kremlis – vaat just nimelt, et oleks, kellega rääkida. Kreml oli küll täis ustavaid seltsimehi, kuid mida nende ustavusega peale hakata? Kes nendest oleks võinud talle niisugust nõu anda?

Mõistnud, mida teha, ei kiirustanud Lenin enam naasma kabinetti, vaid võttis ette väikese jalutuskäigu. Talle meeldis kõndida mööda öist Senatihoonet, puudutada kullast ja malahhiidist uksekäepidemeid, imetleda peegelseinte, parkettpõranda ja šoti kraanidega vannituba – ükskord, mõtles ta, kui sõda on läbi ja kõik rahuneb, toon ma Inessa siia elama. Emigratsioonis, Pariisi, Zürichi või Pokorne odavates pansionaatides, külma veega pesukausis nägu pestes oli Lenin vihanud luksust, isegi, kui ta esimest korda üle Kremli läve astus, oli ta üksnes põlglikult ühmatanud – ahah, siin need rikkused on, mida Romanovid rahvalt röövisid; kuid mida päev edasi, seda enam hakkas ta mõistma, et suurtsugu eluviisis peitub oma võlu. Tõepoolest, kui päris ausalt öelda, eks oli tal valitseva klassiga palju rohkem ühist kui lihtrahvaga, ta ise oli aadli hulgast, ja kui poleks olnud venda, kes teab, kas temast üldse oleks saanudki revolutsionääri. Siis ta lihtsalt ei taibanud paljusid asju, praegu, tagantjärele, oli selge, et rohkem kui venna hukkamine oli teda rabanud see, kuidas kogu Simbirsk äkki nende perekonnast kõrvale hoidma hakkas. Lenin mäletas hästi tunnet, mille nimegi ta toona ei teadnud, kuid mis temas alanduse kaudu trotsi ja kättemaksuhimu tekitas: oodake, ma veel näitan teile! Nüüd oli toonane paaria jõudnud välja sinna, kuhu ta oma sünnipäraste võimete poolest pidanuks ammu kuuluma – kõrgklassi – ja ainus resümee, mida Lenin teha oskas, oli, et tal tuli selleks käia läbi natuke pikem, raskem ja ohtlikum tee kui mõnel tavalisel inimesel.

Kuid esialgu ta oma luksuselembust välja näidata ei tohtinud, siin polnud midagi parata, ta oli omaenda ideoloogia ohver. Pidi edasi etendama tagasihoidlikkust, laskma end kümme korda paluda, enne kui lubada lõpuks vaiba asemele jalgade alla panna jääkarunahk; pidi üldse leppima vähesega. Tulevikus, kui kõik on harjunud uue võimuga, võib temagi end lõdvaks lasta – kuid mitte praegu.

Saaliukse tagant kostis norskamist, ta piilus sisse: deputaadid magasid põrandal õndsalikku und, naeratus näol: ja miks nad ei pidanudki naeratama, kas oleksid nad võinud elus ette kujutada, et satuvad Kremlisse ja hakkavad siin peremehena otsustama Venemaa saatust – nemad, voorimehed ja mutrikeerajad, põllule sitaloopijad ja taskuvargad? Tuhkagi nad muidugi otsustasid, aga nende kohalolek oli vajalik, see andis legitiimsuse tema ukaasidele. Hommikul pesevad silmad puhtaks ja hakkavad kuulama, mida huvitavat ta neile räägib. Oo, ta räägib neile palju huvitavat!

Kiiresti, peaaegu joostes, läks ta marmortrepist üles ja lähenes kabinetile, seekord sekretariaadi poolelt. Tunnimees ukse ees tegi suured silmad, ta polnud näinud Leninit väljumas. Lenin patsutas teda semulikult õlale, tunnimees lõi näost särama. “Nagu väike laps,” mõtles Lenin kabinetti sisenedes. Lapsed olid nad kõik, kogu proletariaat, väikesed üleannetud lapsed, kes tunnevad rõõmu sellest, et vanemad on kodust ära. Ühed tagusid köögis nõusid puruks, teised valasid magamistoas vett voodisse, kolmandad põletasid ahjus mööblit…

Lenin istus laua taha, haaras sulepea, kastis selle kaukaasia seltsimeeste kingitud tindipotti ja hakkas rohelise abažuuriga laualambi valgel kirjutama.

“Rahuleping Venemaa ja Eesti vahel omab määratut ülemaailmset ajaloolist tähtsust…”

Sulg lausa lippas, üks mõte järgnes teisele: imperialismi ridadesse on löödud esimene mõra; töökas eesti talupoeg on mõistnud, et tal pole põhjust sõdida töörahva riigiga; ükskord jõuab see arusaam ka ülejäänud rahvasteni; siis algab ülemaailmse revolutsiooni uus faas. Ja nii edasi – sellest pidi tulema sütitav kõne, veel üks, mis talle surematut kuulsust toob. Tõepoolest, mõtles Lenin rahulolevalt meelekohta kratsides, poliitika on suur kunst, ja tema üks kõige tähtsam koostisosa on oskus serveerida iga kaotust kui võitu ja iga võitu kui triumfi.

 

 

 

 

Kaheksas peatükk

Ahastus

 

“Hermann, tõuse üles!”

Tuba oli pime ja külm, ainult voodis teki all oli soe. Hermann lamas veel natuke ja kadestas Ervinit, kes rahumeeli tema kõrval magas, kuid sundis end siis tõusma, enne kui ema teist korda äratama tuleb.

Eestoas oli soojem, tuli pliidi all juba põles, ema valas neile Sophiega klaasi teed ja andis kummalegi ühe võileiva, see polnud muidugi päris võileib, võid talle peale määritud polnud, ainult natuke linaõli, kuid teisiti ei osanud Hermann seda nimetada. Linaõli haises ja maitse oli tal samuti vastik, kuid kui tüki leiba ära närisid ja alla neelasid, hakkas peas mõnusalt surisema. Tee oli ilma suhkruta, aga tuline, ema keelas isegi kohe juua, ütles, et rikub mao ära, kuid Hermann ei kuulanud – see-eest läks seest ruttu soojaks.

Seemned olid nad juba õhtul ära sorteerinud, pabertuutudesse puistanud ja tuutud hoolikalt üksteise kõrvale korvi sättinud. Iga tuutu peale oli kirjutatud, mis seeme kusagil oli: porgand, hernes, kaalikas… Hermann mõtles hirmuga, missugune pahandus ükskord tuleb, kui isa koju jõuab ja avastab, et tema seemneproovid on kadunud, ta oli keelitanud ema neid mitte puutuma, kuid ema oli üksnes koledasti vihastanud. “Kelle seemned, sa ütlesid, need on?” – “Riigi.” – “Mida see riik sulle head on teinud, et sa tema vara kaitsed? Kas ta toidab sind, nii et sul kõht korralikult täis oleks? Kas ta selle eest hoolitseb, et su tuba soe oleks?” Hermann oli küll püüdnud seletada, et käib sõda ja sellepärast on toiduainetega raskusi ning et nemad Sophiega saavad siiski koolis süüa, kuid ema oli vaid vastanud: “Siis mine kooli ja jäägi sinna, las riik pargib su kõhu kolm korda päevas täis!”

Nad panid riidesse, Hermann võttis korvi ja nad läksid välja, kus koitis. Turule oli pikk maa, nad kandsid korvi kordamööda. Kui nad kohale jõudsid, oli kauplemine juba täies hoos.

“Alusta sina!” ütles Hermann.

“Ei, alusta sina!”

Nad vaidlesid tükk aega, aga lõpuks jäi ikka Sophie peale, Hermann ohkas, kergitas veidi korvile laotatud riidetükki ja hakkas ridade vahel kõndima, vargsi seemnetuutusid maamuttidele näidates. See oli vastik töö, ja kõige vastikum oli, kui pidid hinna pärast tingima, Hermann oleks nõus olnud ka odavamalt ära andma, aga siis poleks saanud leivapätsi raha kokku.

Üks tädike ostis ja teine ostis, varsti oli pool seemnetest müüdud ja Hermann toppis korvi Sophiele. Õde tõrkus küll, kuid võttis vastu. Nad kõndisid veel paar korda ridade vahelt läbi, siis oli leivaraha koos.

Kodus oli vaikne, Ervin ja Victoria olid läinud kütteks laaste korjama, ema istus laua taga ja õmbles Singeri masinaga midagi, Lydia mängis nukkudega. Sophie jäi Lydiale seltsiks, Hermann võttis raamatu ja kõndis tagatuppa. Nüüd oli tund aega, enne kui koolimajas lõunat pakkuma hakati. Homme ootas ees päris hirmus päev, pidi juba hommikul kell viis seisma poejärjekorda, et kaartidega linaõli ja voblat saada. Päris alguses, mäletas Hermann, oli antud ka hobuseliha, ta püüdis meenutada selle maitset, kuid ei suutnud.

Ta heitis voodisse selili ja avas raamatu. Eile oli ta pooleli jäänud kohas, kus Consuelo valmistus debüüdiks. Corilla püüdis rivaalile auku kaevata, aga Anzoleto takistas teda. Nüüd leidis aset esietendus. Consuelo jaoks oli see triumf, aga Anzoleto laul võeti vastu keskpäraselt. Raevunud Corilla selgitas Anzoletole, et talle ei hakatagi kunagi niimoodi plaksutama nagu Consuelole, sest Consuelo on andekas, aga Anzoleto ei ole…

Hermann oli nii süvenenud lugemisse, et ei kuulnud, kui Lydia tagatuppa jooksis. Õde seisis sängi kõrval ja sikutas teda käisest. Kas tõesti on isa koju saabunud? Kuid ei, Lydia nägu oli traagiline.

“Ema nutab,” sosistas ta.    

Hermann kikitas kõrvu – tõepoolest, seina tagant kostis mahasurutud nuuksumist. Sisemuses hakkas pitsitama, ta tõusis ja lonkas ettetuppa. Ema oli peitnud näo kätesse ja nuttis, Sophie kummardus tema kohale ja paitas ema pead.

“Ema, ära muretse, isa tuleb varsti! Võib-olla läks rong katki või oli seeme kuhugi kadunud… Pole veel kuud aegagi, kui ta ära sõitis, küll näed, temaga pole midagi juhtunud!”

Hermann ei teadnud, mida teha. Oleks pidanud ema kuidagi lohutama, aga ta ei osanud. Kuid ema jättis ise nutu, tõstis pea, pühkis silmad kuivaks ja, märganud Hermannit, kutsus teda.

“Võta, proovi jalga!”

Hermann tundis püksid kohe ära: need olid isa triibulised kontoripüksid.

“Ma ei taha isa pükse!”

Ta arvas, et ema hakkab keelitama, äärmisel juhul pahandab natuke sõnakuulmatuse pärast, kuid juhtus midagi kohutavat – ema kukkus karjuma.

“Kas sa arvad, et mina tahan sulle isa pükse jalga anda? Võib-olla sa mõtled, et mul pole üldse südant rinnus? Aga mida mina saan teha, kui sul pole millegagi kooli minna? Kas sul on meelest läinud, kuidas sa eile kurtsid, et vanad püksid ei lähe sulle enam jalga?”

See oli tõesti nii olnud, ja Hermannil hakkas praegu sellepärast häbi, ta võttis vaikides ema käest püksid ja läks teise tuppa. Isa püksid olid talle suured, aga rihmaga võis kanda, ja pikkus oli päris paras, ema oli alt sääri üles keeranud. Ta läks nurka riidehunniku juurde ja hakkas otsima isa püksirihma.

 

On öö, kuid und ei ole. Lapsed magavad ammu, nemad ei taipa, mis on juhtunud, või kui taipavadki, ei sega see neid vajumast unustusse. Nende kogemus ei hõlma teadmatust, sest teadmatus sünnib üksnes teadmise kaudu, teadmine aga tähendab, et inimesel on olemas minevik – kuid nendel on siiani üksnes olevik ja tulevik. Seepärast peidab teadmatus nende jaoks endas küll lootust, kuid mitte ahastust. Ahastus tekib, kui inimeselt võetakse ära midagi, mille olemasoluga ta on harjunud, ja võetakse täielikult. Enne oli sul mees, enam ei ole, ja sul pole õrna aimugi, kas näed teda veel kunagi.

Kolm kuud on möödas, kui Aleks saadeti Kiievisse komandeeringusse. “Hiljemalt kümne päeva pärast olen tagasi,” ütles ta. Kui kümme päeva oli möödas, aga Aleksit polnud, mõtlesid, et küllap ta oli liiga optimistlik. Kiiev on kaugel, rongid käivad halvasti. Peediseeme on tarvis vastu võtta, dokumenteerida, vagunid leida, need rongi külge haakida. Kaks nädalat võib selleks vabalt kuluda. Kui kaks nädalat oli möödas, mõtlesid – ka kolm pole palju, aeg on keeruline, kes teab, kuhu seeme oli visatud või kui ülekoormatud on raudtee. Kui möödus kolm nädalat, hakkasid tõsiselt muretsema. Nüüd on möödas juba kolm korda kolm nädalat. Kõik rongid, mis on selle aja sees Kiievisse sõitnud, on naasnud, kuid Aleksit pole ega pole. Paljugi, mis võis juhtuda. Võis sattuda röövlite kätte, võis sattuda Tšekaa kätte – on sel mingit vahet? Komissariaadis ei teata temast midagi, Eglitis vaatas kahtlustavalt otsa, kui küsimas käisid, pillas mokaotsast: äkki põgenes Wrangeli juurde? Kuidas ta võib sellist asja mõelda, kas ta ei tea, et Aleksil on pere, viis last? Siiski, halb inimene ta pole, pikendas Aleksi toidukaardi kehtivust, muidu poleks lastele üldse midagi süüa anda. Sellestki on muidugi vähe, varem muretses Aleks üht-teist lisaks, nüüd peab ilma temata toime tulema. Lapsed on tublid, Hermann ja Sophie käivad iga päev turul seemneid müümas, Ervin ja Victoria korjavad kütmiseks ümbruskonnast lauatükke ja puuoksi. Lydia oli jälle haige, tema tervise pärast oleks vaja soojemat tuba ja korralikku toitu, aga kust seda võtta? August September käis siin, pakkus, et müüb meie nikerdustega puhveti maha ja toob selle asemel toiduaineid ja küttepuid. Huvitav, kes ostab praegusel ajal mööblit? August ei tahtnud rääkida, aga küll sa selle talt ükskord välja pinnid. Kiusatus polnud palju väiksem kui uudishimu, kuid ometi vastasid: “Ei!” Marta enne kõngeb koos lastega, aga oma talismani ta ei reeda. Kuni see on alles, võib veel öelda: kord näeme taevast briljantide säras!

Väljas hakkab hahetama. Kui saaks ometi uinuda, kas või paariks tunniks, uinuda, ja näha und – teisest maailmast, teistsugusest inimkonnast. Mida selgemaks muutub sinu sisemuses ideaalse elu pilt, seda kohutavam tundub tegelikkus. Ajalool puuduvad seadused, siin sõltub kõik üksikutest inimestest. Tuleb mingisugune monstrum, nagu see Lenin, ja hävitab kõik, mis enne teda suure vaevaga loodud. Võib-olla toimida nagu Charlotte Corday? Kui ma ei saa enam Agnes Soreli kombel end naisena tunda, vannis mõnuleda ega oma ihu lõhnatada, kui minu võimuses pole ka Jeanne d’Arci moodi sõjaväe etteotsa asuda, et võimu haaranud röövlijõuk laiali lüüa, siis tolle Simbirski Marat’ teise ilma saata ma ometi suudan? Pistoda mul ei ole, aga mul on väike brauning, mille Aleks ostis, kui ajad segaseks muutusid, ja puhveti salalaekasse peitis, ja mu silm on teravam kui Kaplanil. Lähen Kremlisse otsekui Hugot otsima, aga ise pööran sinna, kus istub see tõbras oma buhhaara halatis, mille Turkestani töölised talle kinkisid. “Vladimir Iljitš, mul on teile üks küsimus.” – “Palun.” – “Kas te jumalat usute?” – “Jumalat, kulla naisterahvas, pole olemas.” – “See on hea, et te niimoodi arvate, järelikult pole mul tarvis anda teile palvetamisaega.”

Lapsed? Aga mis tulevik ootab neid praegu? Hiljuti nägin tänaval plakatit: «Железной рукой загоним человечество к счастью!»* Minu vaesed väiksed, keda raudse käega hakatakse õnne poole kihutama – nagu loomi. Rudolf hauas oleks siis nendest õnnelikum…        

 

* Raudse käega kihutame inimkonna õnne juurde. (Vene k.)

 

 

Neljas osa

Lahkumine

 

Esimene peatükk

Jällenägemine

 

Tänav oli tühi, veel tühjem, kui enne komandeeringusse siirdumist, näis, et viimasedki moskvalased on põgenenud kodudest või lihtsalt surnud ja maha maetud. Klaasideta aknaaukudest vaatasid vastu rüüstatud ruumid, hingedel kõlkuvate paraaduste taga haigutasid pimedad trepikojad, nii siit kui sealt kandus rõskuse, hallituse ja roiskumise lehka. Oli vaikne, ei kolisenud trammid ega pruusanud hobused, ei hõikunud pirukamüüjad: “Купите бублики!» ega tõmmanud lõõtsa pime moosekant – ainult kuldnokad laulsid, nende jaoks oli kõigest hoolimata alanud kevad.

Aleks peatus ja toetus vastu majaseina. Palju ta oli kõndinud, ehk umbes kaks kilomeetrit? Mitte rohkem – kuid juba nõtkusid jalad. Jah, poleks Mengi, kõduneks ta mõnes Kiievi ühishauas. Ta isegi ei mäletanud, kuidas ta Mengi juurde jõudis, see osa teekonnast oli mattunud pimedusse. Mis imejõud see oli, mille najal ta rongist maha ronis, voorimeheni vaarus ja läbi sonimise aadressi välja öelda suutis? Kuidas see aadress tema palavikusest ajust üldse päevavalgele ilmus? Kuid see oli olnud ka viimane pingutus, troskas kaotas ta meelemärkuse, hea, et juhtus olema inimlik kutsar, toimetas kohale ega viinud linna laatsaretti, kus ta päris kindlasti oleks kõngenud. Meng oli hoolitsenud tüüfusehaige nagu lihase poja eest, Aleks poleks eales arvanud, et selles reserveeritud taanlases peitub nii palju soojust. Esimesed kaks nädalat ta peaaegu ei tulnudki teadvusele, hõljudes ühest viirastusest teise. Teda ümbritsesid mingisugused kummalised olevused, pool-inimesed, pool-loomad, umbes nagu Vana-Kreeka kentaurid, ainult koledamad, näiteks üks väike poiss-saarmas, kes talle sülle puges ja tema soolikaid näris. Ta oli võimetu end kaitsma, keha ei kuulanud sõna, ta ei saanud isegi karjuda ja pidi taluma valu, kuni poiss lõpuks maha volksas ning hirmuäratavasse purpursesse roostikku libises. Veel mäletas ta, kuidas oli sõitnud tühjas, kupeedeta ja istmeteta vagunis, mille põrand oli kaetud laipadega, väljas, tillukese akna taga aga hõõgus tohutusuur päike, hästi madalal, otse metsa kohal. Korra oli ta sattunud kodutallu, kus ema oli rookinud heeringaid, ja korra – Dolgorukovskaja korterisse, ootamatult tabades Marta sängist koos August Septembriga. See viimane unenägu, juba vahetult enne tervenemist, oli ainus, mis ajas muigama, sest Augustit oli raske ette kujutada isegi Dunja sülelustes.

Mõistuse tagasi saanud, oli teda haaranud hirm – hirm selle pärast, mis on saanud Martast ja lastest. Ka siis, kui ta oli olnud Moskvas ja töötanud, oli perele hädavaevu jätkunud pajukist, et mitte nälga surra, kuidas pidid nad toime tulema ilma temata? Ta oli tahtnud kohe püsti hüpata ja tegutsema hakata, et kiiresti koju jõuda, kuid jõuetult asemele kukkunud. Meng pidi teda veel mitu nädalat kanapuljongiga toibutama, enne kui ta võimeline oli välja minema. Siis oli ta üritanud telegrammi saata, kuid komissariaadis oli teda vaadatud nagu hullumeelset – mis naine, mis lapsed, kui vaenlane läheneb? Taibanud, et veel natuke, ja poolakad, ukrainlased või teab kes võivad teda Moskvast lõplikult ära lõigata, oli ta kiiruga asunud tagasiteele, mõtted kinni ühes: mis teda kodus ees ootab? Tühi korter, surnud naine ja lastekodusse viidud lapsed? Ärevus oli nii suur, et varjutas isegi teise pelu – kas keegi ei leia üles peediseemnekoorma vahele peidetud jahukotti? Mitu korda olid patrullid rongi peatanud ja läbi otsinud, kusagil poolel teel hakkaski üks purjus punaarmeelane laadungi vastu huvi tundma, ta oli teeselnud, et hoiab väärtuslikku kraami hoopis teises vaguninurgas, ning pettemanööver õnnestus, mees torkis täägiga katki ühe peediseemnekoti, sai ülemuselt sõimata ja lahkus ropult vandudes. Muide, oht polnud möödas, jahu oli temast jäänud vagunisse, ta oli selle üksnes talvepalituga katnud. 

Teadmine, et peab kiirustama, tõukas tagant, ja Aleks ajas end uuesti sirgu. Üks tänavanurk, teine… Lõpuks ometi hakkas paistma kodumaja. Ta pööras väravast sisse. Õues askeldasid lapsed kastekannuga, kastsid lillepeenart, vaatepilt oli nii kummaline, et mõjus taas nägemusena: kui ta ära sõitis, oli kõik olnud lumes… Päike paistis otse vastu, kiired pimestasid Aleksit, ta tõstis käe otsmiku juurde, et paremini näha – need olid tema lapsed, kolm nooremat! Nad olid küll kõhnad, kuid korralikult riides, kogu tee oli ta näinud ainult mingeid kaltsukubusid, aga siin oli Ervinil seljas madrusepluus ja mõlemal tüdrukul nägusad kleidid, Lydial isegi laia äärega kübar – toosama, mille ta oli ostnud veidi enne seda, kui Muir ja Merrilies kinni pandi…

Lapsedki olid katkestanud toimetamise ja vaatasid tema poole, aga ligi ei tulnud, vanasti oli Victoria alati talle sülle jooksnud, nüüd aga üksnes seisis ja põrnitses. Ervini näol võbeles tuttav arglik naeratus, Lydia tõmbus hoopistükkis hirmunult teiste selja taha… Ei tunne ära, mõtles Aleks. Ta tahtis juba võtta kokku viimast jõudu ja hõigata, aga äkki pani Victoria kastekannu maha ja kisendas:

“Isa! Isa tuli koju!”

 

Kasukas lebas vanal kohal, ja ka jahukott oli alles. Nüüd, kus komissariaadi vankrid seisid vaguni kõrval, ei kartnud Aleks enam, et miski kaotsi läheb, ta oli meelega valinud tuttavad küüdimehed, sellised, keda võis usaldada, kes ei hakka tema käest uurima, kust jahu pärit, vaid võtavad tänuga vastu purgitäie meelehead. Kõik teadsid, et selliste asjade eest on ette nähtud surmanuhtlus, aga kõik teadsid ka, et muidu kärvaksid nad niikuinii. Need, kes riskeerida ei söandanud, olid juba mulla all.

“Isa, kas Kiiev on ilus linn?”

Marta oli saatnud Sophie Aleksiga kaasa, ja Aleks, mehine Aleks, kes kunagi kellelegi ei toetunud, vaid ise kõik asjad korda ajas, seekord isegi ei tõrkunud: las tuleb pealegi, tugev ja terve tüdruk, pealegi rahulik, kui midagi juhtub, võib sellise peale loota küll. Taldrikutäis putru ja tass kuuma ja isegi suhkruga kohvi – kust Marta selle küll oli hankinud? – olid teda küll turgutanud, kuid kindel ta oma organismile veel polnud. 

“Oleneb, millega võrrelda. Nii ilus kui Peterburi või Berliin ta muidugi ei ole, midagi Moskva ja Rostovi vahepealset.”

Laadimine käis täie hooga, Aleks seisis vaguniukse juures ja loendas kotte, kontrollis, et midagi puudu poleks. Selle tegevuse sekka sai Sophiega juttu ajada küll.

“Aga Revel? Kas Revel on ilus linn?”

“Mulle eriti ei meeldi.”

“Miks?”

“Saksa linn, sakslaste ehitatud.”

“Aga kas Berliin pole siis saksa linn?”

“Berliin peabki olema saksa linn, sest asub Saksamaal, Revel seevastu on Eestimaa kubermangus. Aga miks sa seda küsid?”

“Ema ütles, et kui sa tagasi jõuad, kolime Revelisse elama.”

Aleks muigas nukralt – oli sel Martal alles fantaasiat. Küllap tahtis lohutada lapsi, tõsta nende tuju…

“Revelisse me ei saa küll kuidagi kolida, rinne on vahel.”

“Aga isa, kas sa ei teagi?”

Sophie imestus paistis olevat suur ja siiras.

“Mida?”

“Läänerinnet pole enam. Varsti pärast sinu ärasõitu sõlmiti seal rahu. Lenin nimetas seda veel maailmaajalooliseks sündmuseks. Esimene riik maailmas, mis tunnustas Nõukogude Venemaad.”    

“Mis riik?”

“Eesti Vabariik.”

Mida see tüdruk ometi räägib, mõtles Aleks ja tundis, kuidas süda vastu mõistuse tahtmist kiiremini lööma hakkas. Mis sellest, et ta nii palju aastaid oli viibinud võõrsil, südames oli ta ometi kogu aja kodumaad kandnud – ja kodumaa mure, see oli kogu tema teadliku elu jooksul tähendanud üht: kuidas pääseda sakslaste võimu alt. Kas tõesti oli see nüüd sündinud?   

“Sina, isa, oled ju eestlane?”

“Olen.”

“Rahulepingus on punkt, mille järgi Venemaal elavad eestlased võivad kolida Eestisse ja vastupidi. Onu August September on juba ära sõitnud, ta käis enne lahkumist hüvasti jätmas. Ema ütles, et kui sina tagasi jõuad, siis sõidame meie ka.”

Pea hakkas jälle ringi käima ja Aleks toetus vaguni vastu. Tallegi meenus ema – kuid mitte see ema, kellele Sophie viitas, vaid teine, tema ema. Kas tõesti nad näevad veel teineteist? Kuid samas pühkis ta selle unistuse südame kaugemasse soppi – kui kõik nii lihtne oleks, ei veaks ta enam ammu peediseemet nälgivale Moskvale.

“Isa, kas sul hakkas halb?”

“Pole midagi, isa on lihtsalt väsinud.”

Vankrid olid kotte täis, küüdimehed ronisid koorma otsa. Tuli jaamakorraldaja, võttis allkirja laadungi üleandmise kohta ja lahkus, morn nagu Hamlet.

“Isa, mis siis saab, kas kolime Revelisse?”

Sophiet paistis see küsimus tõsiselt vaevavat.

“Kas sina tahaksid?”

“Ma ei tea. Siin on nii igav, koolis antakse küll süüa, aga tunnid pole ikka veel alanud. Direktor lubas, et kui Wrangel on puruks löönud, siis, aga ema ei usu, ütleb, et küll uus vaenlane leitakse.”

“Marta terav keel toob meile ükskord veel pahanduse kaela,” mõtles Aleks.

Ta tahtis aidata Sophiet vankrile ronida, kuid tütar hüppas ise nagu ehtne maatüdruk – hopsti! – serva peale. Seevastu Aleksil tuli pingutada, alles teisel katsel kuulas keha sõna. Küüdimeest ta paberossiga kostitas, kuid ise suitsetama ei hakanud, mõtegi tubakale oli vastik. Hobused läksid liikvele, vanker hakkas rappuma, Sophie nihkus talle lähemale.

“Kas siis kolime või ei?”

Küll nüüd käib peale, mõtles Aleks. Ja kui praegu talle midagi ütled, ükskõik, kas jaa või ei, nagunii tuletab kunagi hiljem meelde – lastel on vanemate sõnade peale hea mälu.

“Nii ülepeakaela selliseid asju ei otsustata.”

 

Õhtulauas ei tahtnud Aleks laste kuuldes juttu üles võtta, aga kui kõht oli täis, palus Martat talle teeklaas tagatuppa tuua.

“Olen justkui väsinud, heidaksin pikali.”

Päris vale see polnud, kurnatus istus tõesti veel organismis. Voodit ära teha ta siiski ei lasknud, võttis ainult sussid jalast ja sirutas end tekile pikali.

“Küll on mõnus, oma sängis! Iga lohk ja õnarus on tuttavad…”

Marta ilmselt aimas, et mees tahab midagi arutada, igatahes sulges ta enda järel, teeklaasiga tulles, kõvasti ukse. Aleks silmitses naist: vaat, kes polnud justkui üldse muutunud! Veab kõhnadel, pole enam midagi maha võtta; temale olid kõik pluusid ja püksid suured, ja ometi polnud ta eales olnud mingi paksmagu.

“Mismoodi te siin toime tulite?” küsis ta hakatuseks.

Kuid Marta ei tahtnud sellest millegipärast rääkida.

“Kuidagimoodi tulime. Hermann ja Sophie olid tublid, müüsid turul sinu seemneid, ma loodan, et sul sellepärast pahandust ei tule. Jutusta parem sina, mis sul juhtus, kuidas sa haigeks jäid?”

Aleks rääkis lühidalt, mismoodi kõik oli juhtunud, kuidas Meng oli teda päästnud, terveks ravinud, ja otsekui ennetades võimalikku küsimust, lisas lõpetuseks:

“Kas tead, Wertz on surnud…”

Marta lausa võpatas. Ta oli end sisse seadnud voodijalutsis, et mõnusam oleks vestelda, küünlaleek oli liiga nõrk, et Aleks oleks naise silmi näinud, kuid talle näis, et need hakkasid kahtlaselt läikima. Tundlikuks on muutunud, mõtles Aleks, sentimentaalne oli Marta tegelikult alati olnud, kuid et niivõrd… Muide, ka ta ise hoomas, et mida aasta edasi, seda kergemini haarab teda meeleliigutus.

“Mismoodi see juhtus?” küsis Marta murduva häälega.

“Löödi kaikaga surnuks, juudi pähe. See oli juhtunud pärast bolševike viimast taganemist, sa tead, hohollid pole kunagi juute sallinud, aga kui nad veel nägid, et revolutsioonikomitee kihab endistest Berditševi salaviinamüüjatest, muutusid nad päris metsikuks. Ja vaesel Wertzil oli ju must habe ja prillid ja ta põristas r-i…”

Aleks tundis, kuidas Marta erutus kasvab veelgi. Naine tõmbus üle keha pingule ja kiristas lausa kuuldavalt hambaid.

“Ma tapaksin nad kõik, ise oma käega, kui vaid saaksin!” pahvatas ta.

“Kelle?”

“Kõik, bolševikud, hohollid, proletariaadi, talupojad – kõik, kes ette satuvad. Mul on neist villand! Inimesed ei vääri seda õhku, mida nad hingavad, vett, mida nad joovad ja toitu, mida söövad. Nad ei vääri üldse midagi peale võllapuu ja köiejupi, nad on alatud, ahned ja julmad.”

“Sõda on nad selliseks teinud…”

Marta raputas pead, nii et pikad lahtipäästetud juuksed langesid õlgadele, tema nägu lõkendas. Aleksile meenutas ta praegu seda Martat, keda ta oli emmanud pulmaööl.

“Ei, see ei ole sõda, alatus on neis alati olnud, just see alatus ongi sõdade põhjuseks. Kas tead, et Hermann ja Sophie käisid Punasel väljakul laupäevakul, vaatasid, kuidas Stenka Razinile ausammas avati ja kuulasid Lenini kõnet? Stenka Razinile, sellele röövlile püstitati monument! Ja lapsed tulid koju ja rääkisid sellest õhinal.”

“Aga mida siis teha?”

“Kas Sophie ei rääkinud sulle, et me võime Eestisse kolida?”

“Midagi ta patras jah, aga ma ei teadnud uskuda,” ütles Aleks.

Marta jutustas, mis vahepeal on toimunud, kuidas bolševikud olid teinud valgete eestlastega esmalt vaherahu ja siis sõlminud rahulepingu ja tunnistanud iseseisvat Eesti riiki. Aleks tundis huvi, kes selles vabariigis kamandavad, kas sakslased või kohalikud bolševikud, kuid Marta väitis, et ikka needsamad valged eestlased. “Kas sa nimepidi oskad kedagi mainida?” küsis Aleks, kuid siin jäi Marta vastuse võlgu. Küllap Päts, kes muu, mõtles Aleks, 1918-ndal oli too juba iseseisvuse välja kuulutanud, siis oli see üritus küll haledasti lõppenud, juba järgmisel päeval olid sakslased ainsagi pauguta sisse marssinud ja vastloodud riigi kehtetuks tunnistanud, kuid seekord paistis kõik olevat õnneks läinud.

Välja Aleks oma entusiasmi igaks juhuks ei näidanud, kartis, et Marta hakkab muigama. 

“Aga mismoodi see sinnasõit võimalik oleks, kes meid sinna lubab?” küsis ta.

Selgus, rahuleping näeb ette, nagu Marta ütles, “opteerumise”: Venemaa eestlased tohtisid nüüd kolida Eestisse ja vastupidi. Aleks kuulas selle ära, pobises: “Vaata siis,” ja sirutas käe teeklaasi järele. Ta lausa tundis, et midagi tema käitumises ei meeldi Martale, naine tõmbus jälle pingule.

“Kas see on kõik, mis sul öelda on?”

“Mis sa siis tahad, et ma ütleksin: hakka asju pakkima?”

“Ja miks ka mitte?”

Aleks üksnes turtsatas põlglikult; kuid nüüd sattus Marta päris marru.  

“Aleks, kuidas sa ei mõista, see on meie ainus šanss! Teistel pole sedagi, Zoja ütles, ta lausa kadestavat mind, et mul on mees eestlane ja ma pääsen sellest põrgust. Sophie füüsikaõpetaja Hünerson sõitis juba esimese ešeloniga ära, ja August on ka lahkunud. Käis hüvasti jätmas, ütles, ta loodab, et varsti kohtume.”

See oli enam-vähem esimene iseseisev samm Augusti elus, ja just see tegi Aleksi kuidagi ettevaatlikuks.

“Mida ta seal mõtleb peale hakata?”

“Ma ei tea. Ütles, et küll midagi ikka leiab…”

Nojah, mingis mõttes võis Augustit mõista: teda ei hoidnud siin kinni midagi, eriti pärast seda, kui Aleks kadunuks jäi. Ja tal oli ka lihtsam sellist otsust teha, tal polnud peret ega lapsi. Nii ta Martale ütleski:

“Mis tal viga, üksik mees…”

Marta ei vastanud kohe, üksnes vaatas talle pikalt-pikalt otsa. Kui naine lõpuks suu avas, kuulis Aleks noote, mida ta varem polnud kuulnud.

“Ja seda ütled sina? Aleks, mis sinuga on juhtunud? Sina, vaba ettevõtja, sulle pakutakse võimalust naasta normaalsesse maailma, ja sina kohmad üksnes: “Mis Augustil viga, üksik mees…”

Solvumus valdas Aleksit. Mis Martalgi viga niimoodi rääkida? Oli naine kunagi pidanud muretsema leivatüki pärast? Kõik oli Aleks talle koju toonud, ja mitte üksnes leivatüki, vaid palju muud, teatripiletid sealhulgas. Seda ta esialgu Martale nina peale viskama ei hakanud, jätkus teisigi argumente.

“Ei tea, kust ma selle vaba ettevõtluse jaoks algkapitali pean leidma? Sa tead suurepäraselt, et kogu minu varandus on läinud, mul pole ainsatki tšervoonetsit. Ja ma pole enam kolmekümnene nagu siis, kui me abiellusime, olen viiskümmend täis. Selles vanuses uut elu ei alusta…”   

“Ma olen valmis kas või muldonnis elama ja keedetud kaalikat sööma, et ainult siit pääseda! Ma ei taha, et minu lastest bolševikud kasvaksid!”

Aleks vihastas.

“Aga mina ei taha, et minu lastest kaltsakad kasvaksid! Mis sa arvad, et ma ei tea, missugune on harimata inimese elu? Ma olen ise selline, kogu aeg tunnen end kohmakalt sinu kõrval. Sellepärast tahan ma olla veendunud, et mul jätkub raha lapsi koolitada. Siin lubatakse tasuta haridust, aga seal?…”

Marta ei vastanud, Aleks mõtles, et naise vastupanu on raugenud, kuid too kargas äkki püsti, jooksis ahju juurde, avas lõõriluugi, pistis käe sisse ja tõmbas välja mingi kaltsunutsaku. Tulnud tagasi voodi juurde, ronis naine põlvitsi sängi ja harutas nutsaku lahti. Nähtavale ilmus karp, milles Marta varem kreeme ja puudrit oli hoidnud. Naine avas karbi ja kummutas sisu ühe liigutusega tekile.

“Säh,” ütles ta põlglikult, “siin on sulle ühte-teist uue elu alustamiseks.”

Aleks ei saanud ähmases valguses esmalt arugi, mis peenrauapudu see on, kuid siis taipas ja tardus. Rubiinid helkisid purpurselt, smaragdid roheliselt, safiirid siniselt, teemandid pimestasid. Sõrmused, prossid, kõrvarõngad, kaelakeed, käevõrud…

“Kust sa need said?”

Marta muigas uhkelt, ta oli otsekui purjus, muudkui tõstis kamaluga ehteid ja laotas neid laiali.

“Lapsed müüsid sinu seemneproove ja ostsid selle eest leiba, mina aga vahetasin leiva kalliskivide vastu.”

Aleksi süda värahtas.

“Sa oled hull! Kas tead, kuidas seda kutsutakse? Spekulatsioon on praegu selle nimi! Ja kas tead, milline karistus on selle eest ette nähtud?”

“Aga kas sina ei riskeerinud, kui Kiievist salaja jahu tõid?”

“Mina olen mees.”

“Mina pole ka ammu enam naine. Selles riigis pole võimalik naine ollagi.”

Aleks võttis ühe safiiriga sõrmuse ja silmitses seda. Tal oli raske ette kujutada, kuidas Marta nälginud inimestele ligi astub, nendele hõlma alt leivapätsi näitab… Mis see oli, mis naisele selleks jõudu andis? Ja äkki ta mõistis: meeleheide. Inimesed on ainult siis võimelised ennast ületama, kui nende olukord on täiesti lootusetu. Kas tähendas see, et tema pole veel nii kaugel? Või oli Martal õigus, ja ta on loiuks muutunud?

“Aga kuidas neid riigist välja viia? Ma küll ei usu, et bolševikud seda lubavad.”

Marta hakkas ehteid kokku korjama ja karpi toppima.

“See on väga lihtne, August September jutustas mulle. Opteerimiskomisjon tegeleb salakaubaveoga, nad toimetavad teatud tasu eest vääriskive diplomaatilises postis üle piiri.”

Naine ronis voodist välja, mässis karbi uuesti kaltsu sisse ja toppis nutsaku peidupaika tagasi. Siis tuli tagasi, võttis tühja klaasi ja küsis täiesti tavalise häälega:

“Kas teed tahad veel?”

Öösel ärkas Aleks mingi võõra hääle peale. Oli pime, ta ei saanud kohe aru, kust see tuleb, kas õuest või eestoast, aga lõpuks taipas, et siitsamast, tema kõrvalt – Marta nuttis, vaikselt, nuukseid maha surudes, nuttis ja tõmbles üle keha. Aleks nihkus talle lähemale ja võttis naise kaissu.

“Ära nuta… Küll näed, kõik saab korda.”

Kuid naise nuuksed ainult valjenesid, lõpuks pööras ta end ümber, surus pea vastu Aleksi rinda ja sosistas:

“Aleks, kas sa armastad mind?”

Ja kui Aleks oli kinnitanud, et armastab küll, ja isegi väga, puhkes naine päris südantlõhestavalt nutma.

“Mina armastan sind ka, hullupööra armastan…”   

 

 

Teine peatükk

Buridani eesel

 

Marta tahtis Aleksiga esindusse kaasa tulla, aga kui nad maja ette jõudsid – see oli soliidne villa, ühe “endise” eluase – lõi kõhklema:

“Mine üksi, parem, kui nad ei näe, et sul on saksa naine…”

Aleks kehitas õlgu – nii see õrnem sugu on, eimingit loogikat, dokumentidest tuleb nagunii rahvus välja –, kuid vaidlema ei hakanud: lõpuks, tal oligi omadega kergem ilma Martata asju ajada. Ainult kus naine pidi teda ootama, lähedal oli puiestee, aga pargipingid olid ammu ahjus ära põletatud.

“Pole viga, ma seisan siinsamas…” oli Marta kangekaelne.

Aleks püüdis küll teha nii kiiresti kui võimalik, aga ikka kulus ligemale tund, enne kui ta tagasi tänavale astus. Marta oli seal, kuhu ta tema oli jätnud.

“Üldiselt on kõik nii, nagu sa rääkisid,” alustas Aleks, kui nad kõrvuti tagasiteele asusid, “tuleb ainult paberid ära täita ja sinna viia. Sinuga probleeme ei teki, rahvust arvatakse mehe järgi, ole või tatarlanna, pääsed kaasa. Ja selle salakaubaveoga on ka õige jutt, nad isegi ei varja seda väga, juhatasid mind kohe ühe tegelase juurde. Edasi on halvemad uudised – nad on ühed hirmsad röövlid. Pool tuleb protsentideks ära anda. Kuidas me sellega, mis alles jääb, toime tuleme, ma küll ei tea. Reval on kallis linn, ja lapsed on vaja kohe kooli panna, nad on isegi mitu aastat vahele jätnud…”

“Võib-olla sõidame alguses Dorpatisse?”

“Ma ise mõtlesin sedasama, sealt on minu poole tallu ka lähemal. Ja kui kool läbi, pole tarvis lapsi teise linna saata, ülikool on Dorpatis. Aga üks asi teeb mulle muret…”

Ta jäi seisma, otsis taskust avalduse blanketi ja ulatas Martale.

“Võta, proovi lugeda…”

Marta võttis paberilehe ja silmitses seda põgusalt.

“Mis keeles see on? Kas eesti keeles?”

“Just,” ütles Aleks, “seal käib nüüd kogu asjaajamine oma riigi keeles. Sina seda ei oska ja lapsed samuti.”

Nii see tõesti oli, Aleks oli kõik need aastad tundnud meelehärmi, et lapsed tema emakeelt ei räägi, kuid midagi polnud parata – Marta ja Aleks suhtlesid omavahel vene keeles, Aleks lastega vene ja Marta saksa keeles, tänavalgi ümbritses neid vene keel, koolis olid Hermann ja Sophie lisaks õppinud prantsuse ja ladina keelt, kuid eesti keele jaoks enam kellelgi aega ei jätkunud ja ega erilist mõtet ka justkui polnud. Mõned sõnad oli Aleks lastele muidugi selgeks õpetanud, kuid see oli ka kõik.

“Aga kooliõpetus?” küsis Marta.

“Vene ja saksa koole siiski leiduvat, sinna jäi ju terve hulk sakslasi.”

“Siis on kõik korras,” lausus Marta paberit tagastades, “küll lapsed tasapisi keele selgeks saavad, nad on noored.”

“Aga sina?”

“Minust pole lugu. Sina, ma loodan, ikka räägid minuga vene keelt edasi?”

Aleks seisis kõheldes. Nagu Buridani eesel, mõtles ta tigedalt, kuid midagi polnud parata: see oli tema elu kõige raskem otsus ja ta ei tohtinud seda langetada, kaalumata kõiki argumente kümme korda.

“Võib-olla ei tasu nii väga kiirustada?” ütles ta. “Kes teab, äkki läheb siingi kõik korda? Sõja on valged muidugi kaotanud, aga nüüd peavad bolševikud ometi hakkama mõtlema, kuidas edasi elada. Komissariaadis juba räägitakse, et prodotrjadid pole ennast õigustanud ja peab midagi muud välja mõtlema, võib-olla antakse talupoegadele maa kätte, võib-olla isegi lubatakse väikeettevõtlust…”

Marta ei vastanud, ja tema vaikimises oli midagi, mis Aleksit häiris: tal oli sellistel puhkudel alati tunne, et naisel on mingi mõte, mida ta miskipärast tema eest varjab.

“Ja tead, kui päris aus olla, siis mul on ikka väga sant tunne niimoodi, nagu kerjus, kodumaale naasta,” tunnistas ta lõpuks. “Sa ei tunne eestlasi: nad vaatavad nagunii kahjurõõmuga – ahah, läks Venemaale pikka rubla taga ajama, ja millega kõik lõppes? Ma esinduses juba tundsin endal selliseid pilke…”

Miski nagu muutus sel hetkel Martas, tema silmad läksid niiskeks, nendesse ilmus samasugune ääretu igatsus nagu tookord, kui ta “troonilt” oli maha roninud ja tagasi karagatši alla läinud. See oli olnud nende esimene kohtumine, ja nüüd olid nad ringiga samas kohas tagasi.

“Me ei peagi tingimata Dorpatisse jääma,” ütles Marta vaikselt tema rinnale naaldudes.

“Kuhu me siis läheme, kas minu mamma juurde maale?”

“Berliini.”

Aleks taipas – vaat mida Marta kogu aeg vaikselt oli haudunud. Berliin, suure ja võimsa Saksamaa pealinn. Kihav ärielu, sugulased, kes ehk veidi aitavad… Kas vana gründer veel elus oli, oli muidugi kahtlane, aga teised ehk ikka…

“Jah, see oleks muidugi võimalus,” ütles ta, “aga kas ma seal toime tulen? Saksamaa on minu jaoks päris võõras maa.”

“Ma aitan sind,” ütles Marta. “Mis töösse puutub, siis sellega saad sa hõlpsasti hakkama. Sa oled ju üks parimaid spetsialiste. Kui onud pisutki toetaksid…”

Aleksile meenusid onu Eberhard ja onu Theodor: parlamendisaadikul pidi tutvusi palju olema, ja naistearstil mitte vähem. Kas onupoegadest, Ferdinandist või Constantinist midagi kasu võiks olla, oli kahtlane, aga tühja nendega. Ja siis olid veel Sylvia ja Konrad… Jah, kui keegi Beckeritest sõna kostab, võtab mõni suur saksa firma teda kindlasti tööle. Ja kui ta on natuke näidanud, milleks ta suuteline on, ehk õnnestub siis uuesti oma äri avada… Lõpuks, ta polnud tõesti viimane mees oma erialal.

“Olgu, otsustatud,” ütles ta, ja tundis kohe, kuidas jõud tagasi tuleb.

Marta ei vastanud, surus end ainult kõvemini Aleksi vastu. Päike paistis, eemalt hakkas kostma puhkpillimuusikat: punaarmeelaste kolonn marssis punaste lippude all nende suunas, kannul loosungitega ehitud veoauto, sõdurid kastis, täägid püsti. Ühele loosungile oli kirjutatud: «Крестьянин, если ждешь Врангеля как с неба ангела, вспомни сказку про барскую ласку…»* Huvitav, mis muinasjutt see niisugune on, mõtles Aleks? Ta küsis Martalt, kuid nainegi ei teadnud. “Küllap midagi selle kohta, kuidas mõisnikud talupoegi piinasid,” oletas ta. “Riimid on igatahes päris naljakad,” lisas ta samas heakskiitvalt. Nii see läheb, arutles Aleks endamisi, elavad inimesed aastakümneid, armastavad, sõdivad, kannatavad, ja mis neist lõpuks järele jääb? Kaks rida luuletaja fantaasias; kuid teda see enam ei puudutanud.    

 

* Talupoeg, kui ootad Vrangelit nagu taevainglit, meenuta muinasjuttu, kuidas mõisnik äiutab tuttu. (Vene k., V. Majakovski.)

Siin on lõiguvahe ka!

 

Sophie jõudis esimesena riiuli juurde, tõmbas välja vajaliku köite ja lõi selle lahti.

“Siin ei ole,” ütles ta, pisut lehitsenud.

“Näita,” lausus Hermann kannatamatult.

Vastu tahtmist loovutas Sophie köite, Hermann uuris, ja pidi tunnistama, et õel on õigus: polnud ei Dorpatit ega Derpti.

“Isa ütles, et nüüd on selle linna nimi Tartu.”

Sophie jooksis jälle riiuli juurde.

“Eimingit Tartut.”

“Me sõidame olematusse linna,” ütles Ervin “Sõjast ja rahust” pead tõstmata. “Teiste sõnadega: eikuhugi.”

“Mina ei taha eikuhugi!” hakkas Lydia pillima.

“Victoria, mine küsi emalt, miks Brockhaus-Efronis pole Dorpatit,” käskis Hermann.

“Võib-olla see polegi linn, vaid küla,” lisas Sophie.

Victoria pani pliiatsi kuulekalt käest, ronis maha toolilt, mille otsas põlvili ta oli sinililli joonistanud, ja punus kööki.

“Ära nuta,” lohutas Ervin Lydiat. “Eikuhugis võib isegi päris tore olla. Ma olen kuulnud, et seal on eimidagi. Ja pole midagi paremat eimidagist – see tähendab, et on võimalus sellest midagi teha.”

Lydia rahunes ja keeras albumis lehekülge.

“Ema soovitas vaadata Jurjevi alt,” teatas Victoria tagasi jõudes.

Sophie oli jälle esimesena riiuli juures, kummardus ja hakkas otsima õiget köidet.

“Mida sa kohmitsed?” oli Hermann läbematu.

“Kujuta ette, ma ajan siiani segamini, kumb täht on enne, kas «ю» või «я»,” naeris Sophie.

Ta tõmbas ühe köite välja ja tuli sellega voodisse.

“Jurjev,” teatas ta pidulikult, “maakonnalinn Vladimiri kubermangus…”

Tema nägu vajus pikaks.

“Kolokša jõe kaldal,” jätkas ta hämminguga ja vaikis.

“Näita,” ütles Hermann.

Kuid Sophie ei tahtnud raamatut käest anda, ta süvenes, pööras siis lehte ja teatas äkki:

“Neid on kaks – kaks Jurjevit, mõistate!”

Ta ohkas kergendatult.

“Jurjev,” luges ta valjusti ette, “1883. aastani Derpt, saksa keeles Dorpat. Maakonnalinn Liivimaa kubermangus…”

“Liivimaa kubermangu ei ole enam,” ütles Hermann automaatselt.

“Ära sega! … künklikul maastikul, Embachi jõe mõlemal kaldal ja raudtee ääres. Laevaliiklus. Jurjev on väga ilusti ehitatud, puhas ja heakorrastatud… Kuulake: ilusti ehitatud, puhas ja heakorrastatud!”

“Sa ütle parem, palju seal elanikke on,” torises Hermann.

“1897. aastal,” jätkas Sophie, “oli Jurjevis 42 421 elanikku.”

“Huvitav, kuidas nad kindlaks tegid, et just 421 ja mitte näiteks 422,” tundis Ervin huvi.

“Rahvaküsitluse järgi,” seletas Hermann.

“Ma saan aru, et rahvaküsitluse järgi, aga siis oleks pidanud fikseerima rahvaküsitluse täpse kuupäeva ja kellaaja. Ütleme, 28. veebruaril kell kaks pärast lõunat. Sest juba veerand tundi hiljem võis elanikke olla 42 422 või isegi 42 423.”

“Ervin, sa oled tähenärija,” ütles Sophie.

“Võib-olla, ainult palun täpsusta taas, missugust tähte sa silmas pead, kas a-d või b-d?”

“Ma pean silmas Põhjanaela.”

“Mida tal vaevalt närida õnnestub, sest püha Peetrus riputab ta enne nattipidi selle otsa,” lisas Hermann.

Lydia oleks peaaegu hakanud niisuguse ähvarduse peale uuesti tönnima, kuid Sophie jõudis ette, jätkates lugemist:

“Jurjevis on üheksateist õppeasutust, nende seas ülikool.”

“Kas seal kunstikool on?” tundis Hermann huvi.

Sophie uuris ja raputas pead.

“Selle kohta pole siin midagi öeldud.”

“Siis mina olen vastu.”

“Mina ka,” ütles Sophie. “Mina ei taha Zoja Vladimirovnat maha jätta.”

“Teie käest ei küsita,” ütles Ervin, “meil pole vabariik, vaid absoluutne monarhia. Meil puudub isegi konstitutsioon, ja mis seadustesse puutub, siis kehtib ainult üks: sina ei tohi oma silmi rikkuda.”

Ta lõi raamatu kinni.

“Muide, monarhiga on meil veel vedanud. Kujutage ette, mis meist oleks saanud, kui me oleksime sündinud näiteks Aleksander Esimese lastena? Ta ei suutnud isegi Austerlitzi lahingut võita, sellise jõudude ülekaalu juures!”

Ootamatult ronis ta rutuga toolilt maha.

“Mis see on? Ma kukun? Mu jalad nõtkuvad,” lausus ta kurjakuulutava häälega, heitis vaibale selili ja sulges silmad.

Hermann ja Sophie vaatasid hämmelduses teineteisele otsa.

“Victoria!” kutsus Ervin sosinal.

Sophie turtsatas.

Victoria pani jälle kuulekalt pliiatsi käest ja jooksis lähemale.  

“Too mulle põrandahari,” sosistas Ervin.

Victoria lippas kööki ja tuli tagasi põrandaharjaga.

“Anna mulle!” sosistas Ervin.

Ta asetas harja enda kõrvale maha.

“See on lipuvarras!” sosistas ta. “Hermann, palun tule korraks siia.”

Üleolevalt õlgu kehitanud, täitis Hermann Ervini palve.

“Lasku põlvili, ja las Victoria istub sulle selga. Nii et sina oled otsekui hobune ja Victoria ratsanik.”

Nad tegid, nagu Ervin soovis.

“Ja edasi?” küsis Hermann.

“Nüüd las Victoria ütleb: “Voila une belle mort.”*

 

* Siin on ilus surnu. (Pr. k.)

 

Voila une belle mort,” kordas Victoria.

Ervin liigutas üht jalga ja tõi kuuldavale vaikse südantlõhestava oige.

“Nüüd ütle: “Aa, ta elab!”” käskis ta.

“Aa, ta elab!” kordas Victoria.

“Ütle: “Üles tõsta see noormees, ce jeune homme*, ja sidumispunkti viia!”

 

* see noor mees (pr. k.)

 

Victoria kordas. Saabus vaikus.

“Mida te ootate?” küsis Ervin, silmi pilutades. “Ma võin ju verest tühjaks joota!”

Victoria ronis Hermanni turjalt maha, Sophiegi tuli appi ja nad kolmekesi tassisid Ervini sängi, ka Lydia aitas sümboolselt kaasa. Seal anti Ervin kui lootusetult haavatu “kohalike elanike hoolde”.   

 

 

Kolmas peatükk

Ettevalmistused

 

Eglitis luges ühtainsat lauset terve minuti, mis oli isegi tema jaoks rekord, ja muutus üha süngemaks. Nagu alati, kui ta püüdis varjata ärritust, hakkas tema monoliitne lõug tõmblema ja pilku ilmus selline teemanditeravus, et Aleks tõmbas hõlma koomale tahtmatult – lõikab veel pooleks.

“Seda ma sinust ei oodanud, Buridan!” pigistas ülemus viimaks hammaste vahelt.    

“Koduigatsus tuli peale,” püüdis Aleks mahendada Eglitise pahameelt.

“Kakskümmend aastat magas sinu koduigatsus, ja äkki ärkas üles? Just nüüd, kui tsaarivõimuga on küpse, valgekaartlased varsti Musta merre pühitud ja proletariaadi diktatuur tugevam kui eales? Kummaline koduigatsus on sul, Buridan, ma ütleksin, klassivaenulik koduigatsus…”

“Mitte midagi klassivaenulikku selles pole. Kui meie kuulsusrikas punaarmee poleks läänerindel rahu sõlminud, ei kipuks ma kuhugi. Lihtsalt nüüd juhtus selline rumal lugu, et mina olen ühel pool piiri, aga minu ema, õde ja muud sugulased – teisel pool. Meil, Buridanidel, on tugev peretunne…”

“Vaata aga, kõigele on sul selgitus olemas. Mis sa arvad, kas minu ja minu koduste vahel polegi piiri? Kas mind ei vaeva koduigatsus? Kurat, ma pole kolm aastat vanematest midagi kuulnud, ei tea, kas nad ongi üldse elus – aga mina töölisklassi riiki ei reeda! Sinus aga, nagu ma näen, hakkas kõnelema pursui veri…”

Aleks vaikis, laskis Eglitisel möllata; ta oli selle kahe ja poole aastaga ülemust hästi tundma õppinud, too oli kuri sõnades, aga südames üpris leebe.

“Üldiselt, mida teist, eestlastest, oodata oligi,” jätkas Eglitis pahameele väljaelamist “Sinu protežee, Oktoober November, või mis ta nimi oligi, olevat olnud esimene, kes järjekorda punus, kui komisjon kohale jõudis.”

Eglitis muigas mõrult, rahul, et sai Aleksit niigi palju alandada, ja võttis sulepea.

“Hüva, nagu ma aru saan, ei sõltu minust enam midagi. Kuulud juba teise jurisdiktsiooni alla. Muidu saadaksin su otsejoones rindele.”

Aleks heitis kiire pilgu üle õla, kas kabineti uks on kõvasti kinni.

“Kui tahad, võin kohale jõudes uurida, mis su vanematest on saanud, ja sulle kirjutada…”

“Pole vaja! Kodanliku Läti Vabariigiga mina suhteid ei hoia!”

Pistnud sulepea tindipotti, vedas Eglitis oma suure lainelise naiseliku käekirjaga avalduse ülanurka resolutsiooni ja allkirja.

“Hea küll, kui midagi kuuled, kirjuta. Ainult ära posti pane, anna Gukovski kätte,” ütles ta summutatult, paberit Aleksile ulatades.

Järgmisel hetkel naasis ta endise häälevaljuse juurde.  

“Eks see ikka vist Marta oli, kes sulle kärbsed pähe ajas. Protestandi pastoritel on ühes asjas õigus – naine on saatanast. Minu oma ka iga õhtu pärib, millal nõukogude võim ükskord kätekreemi hakkab valmistama, tal nahk pragunevat. Et see nõukogude võim talle igaks õhtuks kontramargi teatrisse annab, selle üle ta ei imesta.”

Aleks tõusis ja sirutas hüvastijätuks käe.

“Teatrist hakkab Marta kindlasti puudust tundma.”

Eglitis vaatas teda, lükkas tooli kolinaga eemale ja astus kirjutuslaua tagant välja. Aleks mõtles juba, et ülemus kavatseb teda hüvastijätuks emmata, kuid too piirdus käesurumisega.

“Jumalaga ma jätma ei hakka, ja mitte sellepärast, et jumalat pole olemas, vaid et olen veendunud: me kohtume veel. Ükskord tuleb proletariaadi revolutsioon sulle Eestisse järele!”

“Pipart sulle keele peale,” mõtles Aleks ja katsus, et kabinetist välja sai.

Naasnud ooteruumi, milles valitsev tunglemine talle väga meenutas Eesti esindust, ainult selle vahega, et esinduses toimuvast spekulatsioonist ei osanud siinsed tegelinskid undki näha, andis Aleks Rachel Borissovnale üle allakirjutatud avalduse, muljus hüvastijätuks õrnalt sekretäriproua hoolitsetud sõrmi (mõnel paistis kreemidega juba kõik korras olevat) ja seadis sammud väljapääsu poole: tema töö selles asutuses oli lõppenud. 

“Aleksander Martõnovitš!”

Aleks oli jõudnud poolde marmortreppi; ümber pööranud, nägi ta, kuidas mitut astet korraga võttes jookseb tema poole sihvakas noormees.

“Aleksander Martõnovitš, kas te ei tunne mind ära?”

Kergelt hingeldades jäi noormees Aleksi ette seisma. Tõepoolest, midagi tuttavat oli selles käharpeas, nagu hetk varem oli tuttavana tundunud elurõõmus ja energiline hääl. Ja need tedretähed…

“Tsitsin?”

“Muidugi Tsitsin, kes siis veel! Eglitis ütles mulle, et olete just tema kabinetist lahkunud, panin täiskiiruse sisse, mõtlesin, äkki püüan veel kinni. Aleksander Martõnovitš, ma olen teile tuhat tänu võlgu! Kui te Rostovis poleks mulle näidanud, missuguseid imesid võib teha sordiaretusega, oleksin jäänudki poeselliks.”

Aleks pidi juba peaaegu küsima, kas Tsitsin sõitiski Pärsiasse, nagu ta Arutjunovilt oli kuulnud, kuid viimasel hetkel meenus talle, et “seltsimees Manutšarjantsi” ei tohi reeta.

“Ja mida sa praegu teed, kas õpid veel või töötad?”

“Töötan, just saabusin Pärsiast, ekspeditsioonilt. Te ei kujuta ette, mida kõike meil õnnestus välja selgitada nisu päritolu kohta! Kui teil on natuke aega, ma jutustaksin.”

“Kahjuks ma kiirustan.”

“Aga kas tohib teid saata?”

Aleks lõi kõhklema: minna koos Tsitsiniga Eesti esindusse, mille ümbrus kihas Tšekaa agentidest?

“Hea küll, räägime parem siin.”

Tsitsin muutus veel rõõmsamaks ja viis Aleksi ühte kabinetti, mille uksel polnud silti ja mis seestpoolt ei tundunudki kabinetina, vaid pigem laoruumina, nii tihedalt oli see täis väikseid kotte.

“Näete, Aleksander Martõnovitš, mida me kaasa tõime. Need on polbaseemned, nende põhjal võib uurida nisu tekkelugu. Mõistate, mida see tähendab seemnekasvatusele? Aga mitte sellest ma ei tahtnud teiega rääkida. Tähendab, sellest ka, aga on üks teine asi veel. Istuge, Aleksander Martõnovitš, ma kohe tulen!”

Seemnekotid seisid üksteise kõrval seina ääres, ja Aleksi süda isegi värahtas liigutusest. Polba – jah, ka temale tundus, et just sealt on kõik alguse saanud. Vaevalt oli ta jõudnud istuda toa ainsale toolile, kui Tsitsin oligi juba tagasi, käes kaks auravat teeklaasi, andis ühe Aleksile, teisega aga sättis end sisse aknalaual.

“Aleksander Martõnovitš, kas Eglitis rääkis teile, et me kavatseme luua riikliku seemnefondi? Kujutate ette, missugused võimalused siis avanevad? Kapitalistlikus ühiskonnas on seemnekasvatus erakätes ja see on hirmsasti pidurdanud ala arengut. Aga nüüd annab riik meile mandaadi luua üks ühine fond, kus hakkavad tööle parimad spetsialistid ja kus asutakse teaduslikult aretama uusi sorte. Me loome seemnekasvatuse süsteemi, mis hakkab varustama põllumehi parima seemnega. Kas mõistate, mida see tähendab? Me kaotame täiesti nälja, ainult mõned aastad, või, ütleme, paar aastakümmet, ja kogu meie maa muutub üheks suureks õitsvaks aiaks!”

Seemnefond oli olnud Aleksi enda idee, ta oli sellest korduvalt Eglitisele rääkinud, aga nii suurte plaanideni polnud tema fantaasia küündinud.

“Hea mõte, soovin sulle edu!”

“Aleksander Martõnovitš, ainult meil on üks suur-suur probleem. Vaadake, sellele fondile oleks vaja direktorit, kogenud inimest, mina selleks ei kõlba, olen liiga noor, me kõik, kes me sellega tegeleme, oleme noored, vanemad on aga peaaegu kõik ära sõitnud. Ainus inimene, kellest ma tean, et ta saaks selle tööga hakkama, olete teie!”

Jõnks läbis Aleksit, aga ta hoidis end vaos, ei näidanud midagi välja.

“Tsitsin, kas Eglitis sulle siis ei rääkinud?”

“Mida? Et te tahate ka ära sõita? Aga te olete ju veel siin, järelikult pole hilja ümber mõelda. Ma saan aru, te tunnete koduigatsust, aga koju te võite ju lihtsalt külla sõita, nüüd, kus rahu on sõlmitud. Te võib-olla kardate, et teid kui “endist” ei usaldata, aga uskuge mind, Aleksander Martõnovitš, see aeg on möödas, ma ise rääkisin Leniniga ja ta ütles mulle, et me julgemalt kaasaksime töösse vanu spetsialiste. Muide, ta ootab meid koos enda juurde, tuleval teisipäeval! Kuidas on, kas olete nõus?”

Tsitsin oli tõsiselt pettunud, kui Aleks ikkagi “ei” ütles, katsus teda ümber veenda, maalis kauneid pilte tulevikupõldudest, sellest, kuidas nad üheskoos teevad lõpu rumalusele ja nõmedusele ja õpetavad põllumehed õigesti maad harima. Kui miski ei aidanud, muutus ta nii kurvaks, et hoidis vaevu pisaraid tagasi. “Hea poiss, tubli poiss!” mõtles Aleks – kuid just see headus ja tublidus näitasid talle eriti selgelt, et pakkumine tuleb tagasi lükata. Ta ei hakanud seletama, milles tegelikult asi on – et tema, Aleks, on lihtsalt liiga vana ega suuda enam harjuda sellesama “uue eluga”, millest Tsitsin vaimustusega rääkis – ja ütles selle asemel hoopis:

“Vaata, Tsitsin, mul on ju oma kodumaa, ma pean tegema nii, et seal ka kõik söönud oleksid ja keegi nälga ei tunneks!”

“Sellest ma saan aru…”

Ja ometi, tänavale astudes oli Aleksil sant tunne. “Kes teab,” mõtles ta, “võib-olla lasksin ma just praegu käest oma elu šansi?” Lõpuks, ta oli ju päritolult samasugune paljasjalgne nagu kõik need, kes seda “uut elu” siin praegu üles ehitama hakkasid. “Kui revolutsioon oleks juhtunud kakskümmend aastat varem,” mõtles Aleks, “kes teab, võib-olla oleksin minagi praegu nendega, kes sellesse usuvad?”

 

Maja ei näinud välja sootuks nii sünge kui siis, mil ta siin viimati käis. Tookord oli jäänud mulje, et viimasedki elanikud on lahkunud, ära kolinud, üksnes paarist aknast kandus toru kaudu buržuika suitsu, nüüd aga rippus rõdudel pesu ja õues mängisid mingid võõrad lapsed. Nad olid kehvasti riides, mitte nii, nagu varem advokaatide ja tohtrite võsud – kuid nende mängurõõm polnud sellepärast väiksem, pigem vastupidi. Muide, parimategi perekondade järeltulijad kõndisid praegu ringi kaltsudes, nii et põhimõtteliselt võisid need olla ka tuttavad lapsukesed, ainult vahepeal suuremaks kasvanud.

Aleks ei tahtnud kohe oma korteri ukse taha muukima minna, vaid otsis esmalt üles Bogdanovi. Näitleja oli kodus, valmistus etenduseks, ta oli vanemaks jäänud (aga kes meist nooreneb?), kõhnenenud (aga või Aleks ise kõhukest patsutada sai), ja tema kunagi nii uhked vuntsid olid üpris sorgu vajunud, kuid hääl oli sama, sügav ja mahlakas.

“Keda ma näen, Aleksander Martõnovitš! Meie Odysseus on Ithakale tagasi jõudnud!” Ta tasandas häält. “Kui aus olla, siis me juba tõstsime pitsi teie hingerahu terviseks. Muidu käisite iga kahe nädala tagant vaatamas, kas korter on korras, aga nüüd – peaaegu pool aastat ei kippu ega kõppu. Oleks rahuaeg, võinuks arvata, et olete noore armukesega Nizzasse sõitnud, aga praegu – kes “endistest” ei jaga vaese Yoricku saatust? Ainult need, kellega midagi pole peale hakata: hauakaevajad ja näitlejad. Muide, ärge südamesse võtke, öeldakse ju, et keda korra sõnades on maetud, elab kaua.”

“Ma vaatan, meie fööniks hakkab jälle tuhast tõusma?”

“Oo jaa, kuid tema tiivad pole enam linnutiivad! Kui te vaid teaksite, Aleksander Martõnovitš, kes meie uued naabrid on? Minust vasakut kätt elab rööpaseadja, paremat masinist, üleval katlakütja, all konduktor. Nagu Ida-Siberi raudtee! Küll vana Witte oleks rõõmustanud, tema ikka muretses Venemaa teedekorralduse pärast. Nende komissar käis siin, lubas õue isegi ühe rikkis veduri tuua, et lapsed varakult teeksid tutvust tulevase elukutsega, järgiksid vere kutset ja dünastia õilsat ideed. Sest isegi Vladimir Iljitš olevat öelnud, et raudtee – see on töörahva riigikeha tuiksoon!”

Ta kutsus Aleksit tuppa, kuid Aleks raputas pead.

“Aitäh, kiirustan, tulin ainult vaatama, mis mu korterist on saanud, kas sinna ka keegi sisse on kolinud?”

“On ikka, ja kes veel – Nikolai vaksali ülem isiklikult. Maikuus võtsid elamispinna üle, ma küll üritasin seletada, et peremees pole kuhugi sõitnud, töötab komissariaadis ja võib iga päev välja ilmuda, aga ei pilgutanud teine silmagi, ütles, kui välja ilmub, küll siis räägime. Siis, lisas, vaatame, mis miljonär see niisugune on, kes sihukese lossi endale jaksas osta. Ma ütlesin, et pole ta mingi miljonär, tal lihtsalt suur pere, ei mahtunud väiksemasse korterisse ära, ta küsis, kui suur, vastasin, seitse pead, hakkas naerma nagu Šaljapin Mephistofelesena – see, ütleb, mõni suur pere, vaat minul on kuusteist pead! Ja tõepoolest, kui neid hakkas autokastist maha pudenema, küll püüdsin kokku lugeda, aga ei suutnud, sassi läks, kõik nii ühtmoodi kah nagu jõulukuused Ohhotnõi Rjadil – oli teine varem Kesk-Aasias teeninud ja musulmanist naise võtnud, need paljunevad ju nagu küülikud. Raskeks läheb teil neid korterist välja saada…”

“Seda plaani mul polegi, tahtsin ainult oma kraami ära viia. Hakkan emigreeruma.”

“Emigreeruma?”

Bogdanov näis lausa ehmatavat selle uudise peale nagu peaaegu kõik, kellega Aleks rääkima juhtus – algul ehmatasid, siis pakatasid kadedusest.

“Jah, ma olen ju tšuhnaa, kui veel mäletate. Meid lubati opteeruda, asjad võime kaasa võtta. Mul jäi siia üht-teist, mida oleks kahju maha jätta: klaver näiteks.”

Bogdanov vaatas ringi ja tasandas veel korra häält.

“Härra Buridan, kaaluge hoolega, äkki saate ilma läbi? Ma mõistan küll, et teil on kõik seaduslik, aga teate – see on ohtlik inimene. Teil oli seina peal üks foto, teie, proua Marta ja lapsed, kõik riides nagu peab. Ta vaatas seda ja küsis: “Kus ma seda meest küll näinud olen? Ega ta äkki ole Savinkovi sugulane, nii sarnased teised? Ma seletasin, et ei, Savinkov on puhastverd suurvenelane, aga teie, nagu äsja ise mainisite, tšuhnaa, ei jäänud uskuma, käskis, kui välja ilmute, kohe talle teatada, ta helistab tšekaasse.”

Aleks tänas Bogdanovit, läks hoovi ja seisatas kõheldes. Martal oli niisiis taas kord olnud õigus, kui ta oli peale käinud, et “mõisamööbel” iga hinna eest kohe kaasa võetaks. Raamatud oli ta hiljem ise vähehaaval, kimp korraga, järele tassinud; kuid korterisse oli kõigest hoolimata jäänud palju asju, mida uues elukohas kindlasti vaja läheb, kas või voodipesu või lauanõud. Muide, mis pesusse puutus, siis selle olid uued peremehed kindlasti juba kasutusele võtnud, ja Aleks võis pea anda, et Marta ei heida ise ega luba lastel heita linadele, millel on maganud mingid “võõrad”, isegi kui need oleksid aadlisugu, mida nad kahtlemata polnud; seegi polnud kindel, kas naine on nõus sööma “rüvetatud” tirinast tõstetud suppi; niisiis oli küsimus peaasjalikult klaveris. See oli kallis riistapuu, nii otseses kui kaudses mõttes; kõik, Marta, lapsed ja ka tema ise olid harjunud, et kodus kõlab muusika – kuid teisalt polnud Aleksil mingit tahtmist hakata verivärske punase ülemusega vara pärast jagelema, niisuguste meeste võim segases olukorras oli peaaegu piiritu ja nad võisid palju sekeldusi kaela tuua.

Kuradile, küll ma uue ostan, mõtles ta ja oli juba lahkumas, kui otsekui tema mõtete jätkuks hakkas läbi lahtise akna kostma klaverihelisid. Polnud tarvis isegi pead tõsta, et mõista – muusika kandub tema korterist. Kuid missugune muusika! Sest see, mida seal klimberdati, polnud Chopin, see polnud isegi “Tšižik-Põžik” – see oli “Nüüd üles, keda needus rõhub…”

Muidugi, turtsatas Aleks, nende jaoks algab kultuur sellest hetkest, kui proletariaat võimu haaras! Kogu viha, mida ta need viimased aastad oli jõuga maha surunud, tõusis korraga pinnale. “Magagu pealegi minu linadel, söögu pealegi minu taldrikust, aga Buridanide klaveril revolutsioonilisi laule ma mängida ei luba,” mõtles ta trotslikult, pööras ümber ja marssis oma, nüüd küll juba endise trepikoja suunas. 

 

 

Neljas peatükk

Ärasõit

 

Kui maja ees peatus auto, arvasid kohe, et see saab olla ainult Hugo – ja nii see oligi. Kuid vend ei saabunud üksi, tema järel ronisid masinast välja tuttavad kujud: isa ja ema, mõlemad vanemaks jäänud, kuid elus, elus, kõigest hoolimata – missugune õnn! – elus. Ainult kus on Alfred?

Seda sa küsisidki, kohe pärast esimesi tervitusi ja kallistusi, küsisid murega, kuid kuulsid kergenduseks, et ka noorema vennaga ei peaks olema juhtunud midagi halba. “Kui sakslased hakkasid Rostovist lahkuma, ütlesin talle: meie sinu isaga oleme vanad, meie ei lähe enam kuhugi, aga sina sõida, alusta uut elu, siin ei tule sellest nagunii midagi head…” Jah, kõik on nagu enne, otsustab ja käsutab majas ema, isa kuulab vaikselt ja noogutab pead.

“Miks ei tule, küll tuleb!” pole Hugo emaga nõus ja ema hakkabki kohe vabandama, ta ei mõelnud praegust korda, vaid seda kaost, mis vahepeal valitses – täna üks armee, homme teine, ülehomme kolmas… Varem poleks ema mingi hinna eest poja ees niimoodi lipitsenud, aga nüüd on jõudude vahekord muutunud, ema on vana ja vaene, seevastu Hugo pakatab tervisest ja võimust, suur punane ülemus, nahkjopp seljas, auto juhiga õues.

“Leidsin vanematele siin lähedal korteri,” teatab vend, “Rostovisse ei saanud neid jätta, nad ei tule enam üksi toime, oleksid sa näinud, mis olukorras nad olid, kui ma sinna jõudsin. Nüüd hakkame kordamööda neid vaatamas ja abistamas käima…”

Pole midagi parata, tuleb seletada, et Martaga kahjuks enam arvestada ei saa, Marta sõidab nädala pärast uuele kodumaale.

Kohe läheb tuba otsekui elektrit täis, oleks mõni insener siin, võiks traadid inimeste küljest lakke pirni külge vedada ja petrooleumilambi ära kustutada.

“Deserteerud tööliste riigist?” paugub Hugo. 

“Mõtle, mis sind seal ees ootab!” aitab ema takka. “Kuhu su talumees sind magama paneb, kas lehmalauta? Ta pole ju enam edukas kommersant, vaid näljarott nagu kõik tšuhnaad.”

“Vanasti sa ikka rääkisid, et sinu kodumaa on kõikjal, kus pea kohal kummub taevas,” kurvastab isegi isa.

On arusaamatu, kuidas kõige lähedasemad inimesed võivad sind mitte mõista, kuid just kõige lähedasemad mõistavadki meid sageli kõige halvemini. Vahepeal, Aleksi kaisus, oli see tõdemus ununenud, täna tuletab ennast seda valusamini meelde. Õnnetunne taganeb, andes koha südamevalule. Ja hirmule – aga kui nad sind nurka suruvad? Aleksit pole, ta peaks varsti tulema, hea oleks, kui ta teaks, mis teda kodus ootab, milline draama siin pulbitseb, seepärast kutsud kööki teevett üles panema minnes vaikselt Victoria kaasa, saadad ta õue, et ta hoiataks isa: meil on külalised; tütar noogutab tarmukalt, aga kas ta taipab, mida ema isale edasi öelda tahab?

Enne naasmist püüad end koguda; lõpuks, sa pole enam väike tüdruk, vaid täiskasvanud naine, kuid isa ja ema – eriti ema – juuresolekul muutud millegipärast siiani lapseks, tunned süüd, kui pead vanematele milleski vastu rääkima. 

“Ma pole kunagi arvanud, et mind on loodud paradiisiaia jaoks,” seletad rahulikult tuppa naastes, “nii et katsumusteks olen ma valmis. Aga sõitmata jätta ma ei saa, sest Aleks on otsustanud repatrieeruda ja minu koht on mehe kõrval.”

“Aga oma isale ja emale sa ei mõtle?” hurjutab Hugo. “Nad on vanad, kes nende eest hoolitseb, kui mitte sina, ainus tütar?”

“Oma kohustusi olen alati valmis täitma, isa ja ema võivad meiega kaasa sõita, kui soovivad. Sinu tutvuste juures ei peaks midagi maksma neile väljasõiduluba hankida.”

“Minu tutvuste juures? Kurat, Marta, mida sa mõtled, et mina aitan lihastel vanematel töörahva riigist lahkuda?”

“Ära vannu laste kuuldes!”

“Saada nad siis õue!”

“Ei saada! Minul oma poegade ja tütarde ees saladusi pole.”

Kõige paremini muidugi kaitseb tõde, ja Marta teab, et tõde on tema poolel, kuid teda rünnatakse nii raevukalt, et Hermanni ja Sophie ning isegi Ervini ja Lydia kohalolekust on abi: laste kuuldes ei saa teised üle piiri minna.

“Marta, mõtle ometi, missugusesse olukorda sa Hugo paned,” manitseb ema, “kas sellest veel vähe, et vend emigrant, nüüd läheb õdegi sama teed.”

“Nüüd on mulle selge, miks Hugole minu siiajäämist on tarvis, ta ei mõtle mitte teie peale, ta üksnes väriseb oma naha pärast, mida seltsimehed ütlevad!”

“Ja sinule on minu käekäik muidugi ükskõik.”

“Nagu sulle minu ja minu perekonna oma.”

“Lapsed, ma anun, ärge tülitsege!”

Isa on ikka endine, püüab kõiki lepitada, kuid südames on temagi ema ja venna poolel, ei taha tütrest ja lastelastest lahkuda. 

“Marta, on su süda tõesti kivist?” jätkab ema. “Kolm aastat ei teadnud sa vanemate saatusest midagi, ei teadnud, kas nad üldse elus on, ja nüüd, vaevalt kui selgub, et nad on pääsenud, tahad meid kohe uuesti maha jätta?”

“Ema, miks te nii ebajärjekindel olete? Kui te Alfredi ise siit ära saatsite, miks mina ei tohi sõita? Ja teie Peterburi õepoeg kavatseb samuti opteeruda, ainult mitte Eestisse, vaid Lätti.”

Marta ei kasuta mitte meelsasti seda viimast argumenti, aga tal ei jää muud üle, surve on liiga tugev. Kuid ema leiab siingi, mida vastata: vaene Alfred, mitte tal ei vedanud elus, juba üle kolmekümne, aga ikka veel vallaline, lõpuks leidis endale pruudi, Weidenbachide tütre, kuid siis algas esmalt sõda, seejärel revolutsioon, kuidas sa ikka perekonda lood – ja kui Weidenbachid koos saksa vägedega lahkuma hakkasid, oligi armastav ema pojale oma õnnistuse kaasa andnud…    

Juba mitmendat korda jõuab jutt ringiga tagasi algusse, kohe ütleb Hugo, et temal pole võimalik vanemate eest korralikult hoolitseda, sest tema on revolutsiooni sõdur ja peab minema sinna, kuhu Lenin ja Trotski käsivad, nagu ta noor nainegi, keda Marta on vaid korra vilksti näinud, samasugune punane komissar kui vend ise, revolvriga ja nahkseelikus… Kuid õnneks tuleb enne Aleks, Victoria käekõrval, tütre kavalast näost mõistab Marta, et too on isale täieliku ülevaate andnud, jääb vaid loota, et Aleks ei lase ennast mõjutada – mees on mitmel korral kõhelnud, kas tasub sõita, hiljutigi ütles, talle pakutud huvitavat tööd, kui ta selle välja lobiseb, võib kaval ämm väimehe kergesti ümber sõrme kerida. Ema hakkabki kohe kurtma ja halama, kuidas nii, tahad mind ainukesest tütrest lahutada? Hugo käib välja veel tugevama argumendi: kas ma sind vähe olen aidanud, mis teist oleks saanud, sinust ja sinu perest, kui ma poleks sulle töökohta leidnud, ja kes see oli, kes su elu päästis, kui Tšekaa sind kimbutama kukkus? Aleks kuulab tähelepanelikult, kuid õnneks paistavad tema kõhklused olevat selja taga, ta ootab rahulikult ära, kuni kõik on oma pretensioonid välja öelnud ja siis vastab:

“Nojaa, vaadake, asi on ju selles, et see siin pole minu kodu. Ma poleks eales Venemaale sõitnud, kui Eestimaa oleks olnud vaba – aga meil vereimetsesid saksa parunid, ettevõtlikul mehel polnud seal midagi peale hakata, ei maad ega tööd. Nüüd aga on kõik muutunud, parunid on minema pekstud, võim, tõsi, pole kommunistide käes, kuid need on ikka omad eesti mehed, kes seal valitsevad, nii et ärge pange pahaks, aga mina olen otsustanud kodumaale naasta. Ma olen sulle väga tänulik, Hugo, et mind raskel hetkel aitasid, ja teie, proua Karoliine ja härra Becker, ärge olge kurjad, et ma teie tütre ära viin, kuid midagi pole parata – minul on ka vana ema, kes vajab abi, ja minu kui poja kohus on olla tema kõrval…”    

Sellega on vaidlus lõppenud, isa embab ja suudleb Martat ja lapselapsi, ema jätab külmalt hüvasti, Hugo lööb ukse pauguga kinni, enne käratades:

“Ära arva, et te igaveseks välismaalasteks jääte, küll me teid varsti tagasi võtame!”

 

Tšekiste kohtas vaksalis igal sammul, Aleks lausa imestas, kui tugevaks oli see organisatsioon paari aastaga muutunud – tugevaks ja jultunuks, võim oli meestele ilmselt pähe hakanud. Sest kes nad olid olnud enne – enamikus isegi mitte töölised ja talupojad, vaid muidusööjad: igavesed üliõpilased, murdvargad, sutenöörid või kõige sagedamini elukutselised revolutsionäärid, mis oli peaaegu seesama nagu eelmised kolm kategooriat kokku, nad olid kartnud ohrankat, mänginud elu ja saatusega, viitsimata töötada ja õppida, ning äkki oli nendest saanud maailma naba ja proletariaadi riigi alussammas ühekorraga, nad võisid panna seina äärde igaühe, kelle nägu ei meeldinud, röövida paljaks igaühe, kes polnud päris viimane kaltsakas: kättemaks on magus. Siin, elu ristteel, linna saabuvate spekulantide ja linnast põgenevate pursuide kohtumiskohas, olid nad eriti valvsad, norides vähemagi asja kallal. Miks nii palju mööblit, optandid tohivad kaasa võtta üksnes isiklikke asju. “Vaadake ise, kui suur pere meil on, kas lapsed peavad põrandal magama?” Meeste jaoks, kes olid ise pool elu maganud põrandal, täide ja lutikate seltsis, oli kaheinimesevoodi muidugi talumatu luksus, nagu ka trümoo ja klaver, kuid peale porisemise nad õnneks midagi ette võtta ei saanud, sest lepingusätted olid selgelt formuleeritud ja Aleks täitis neid täpselt. “Selle puhveti peate maha jätma, suuregabariidilist mööblit pole lubatud välja vedada!” Tuli tuua mõõdulint ja tõestada, et nii puhveti laius, kõrgus kui ka sügavus vastavad sentimeetripealt nõuetele. Lõpuks, näis, hakkasid isegi tšekistid tema visadust austama, sest kui tekkis segadus Hermanniga, kes oli ärasõitu oodates jõudnud saada kaheksateistkümneseks ja kuulus nüüd sõjaväekohuslaste hulka, laskis komissar ešeloni kinni pidada, et Aleks ja Hermann võiksid arstlikus komisjonis ära käia. Seal näitas Aleks tohtrile kaht jalga, Hermanni naturaalset, kuid haiget ja ühe nimetu kana tervet, kuid keedetut, kusjuures teist (koos kana endaga) ta tagasi ei tahtnud, pärast mida tohter sõnagi lausumata kirjutas välja tõendi ja lõi sellele peale oma pitsati – sõida, poiss, mis töörahva riigil invaliidiga ikka peale hakata.

Ešelon oli kodumaalt saadetud selline, nagu oleks oodatud pudulojuste, aga mitte inimeste opteerumist, tänu lasterohkusele ja veel ühele kanale õnnestus Aleksil vallutada ainus magamisvagun ja hõivata kõigile, Lydia välja arvatud, omaette platsid. Neile sattusid väga imposantsed reisikaaslased, keda kõik kaasmaalased juba perroonil olid silmad punnis vahtinud: sihvakas noor matemaatikaprofessor Vares oma veel noorema mustaverd naisega. Aleksile meenus, kuidas nende klaveriõpetaja Zoja teda oli anunud endale eestlasest mees leida, et ainult Venemaalt pääseda, ja ta mõtles: huvitav, kas see vene kaunitar, kelle Vares oma tiiva alla on võtnud, on samasugune fiktiivne naine? Kuid professor polnud mitte üksnes tark, vaid ka ilus mees, ja temaga oleksid paljud isegi siis tahtnud abielluda, kui ta kuhugi poleks sõitnud.

Saatmas polnud neid kedagi peale sellesama Zoja, äiapapa polnud liikumisvõimeline ning ei ämm ega Hugo suvatsenud tulla Martaga hüvasti jätma; ja keda rohkem oligi oodata? Revolutsioon oli teinud puhta töö, sõbrad ja tuttavad olid kas surnud või kodumaalt lahkunud. Arutjunovit-Manutšarjantsi polnud Aleks rohkem näinud, Tatjana oli jäljetult kadunud, ka Mengist polnud mingit teadet; isegi Hermannil ja Sophiel polnud peale Zoja Vladimirovna kedagi taga kahetseda. Hermann, inimestest küllap täiesti võõrdunud, ei suutnud reisikaaslastega kuidagi harjuda ja punastas nagu vähk, kui ennast üpris vabalt tundev professor Vares käe peremehelikult noore abikaasa õlale asetas.

Ärasõitu tuli oodata kaua, lapsed hakkasid mängima linnademängu, nemad Martaga, väsinud rohkem moraalselt kui füüsiliselt, istusid vaikides teineteise kõrval, Marta pea Aleksi õlal, Aleksi käsi ümber naise selja. Lõpuks hakkas rong liikuma, nad pöörasid pilgud aknasse ja vaatasid sõnatult, kuni mitte üksnes Moskva, vaid ka Klin oli möödas, saates pilguga maad, kus olid möödunud nende elu parimad aastad.

 

 

Viies peatükk

Saabumine

 

Vagun otsekui kaotas piirjooned, haihtus, ja selle asemele kerkis suur purpurset karva tolmupilv. Venemaa, revolutsioon, hädasignaali taguvad õigeusukiriku kellad, kappavad punaarmeelased, tatšankad kuulipildujatega, nälg, spekulandid, poejärjekorrad, kõik oli korraga koos selles pilves, ja üle kõige kajas Šaljapini hääl, kes laulis: “Jumal, keisrit kaitse sa!” Siis unenägu taandus ja sa seisid silmitsi tegelikkusega. Keisrit ei olnud enam, mis oli saanud Šaljapinist, kas õnnestub veel kunagi kuulata tema laulu, oli teadmata. Ees ootas tundmatus. Missugune on see maa, kuhu me sõidame? Mitu korda olid sa kippunud Aleksiga kaasa, kui ta käis ema vaatamas, kuid alati oli midagi vahele tulnud, kas oli keegi lastest haigeks jäänud, või oli mees ise pidanud reisi edasi lükkama. Üldse jäi mulje, et Aleks eriti ei tikugi sind omastega tutvustama – kas tõesti häbenes neid? Kuidas saab häbeneda ema, kes on üles kasvatanud nii tööka aruka mehise poja? “Pole mind keegi kasvatanud, ise kasvasin,” ühmab Aleks tavaliselt, kui talt küsida, mismoodi see käis. Võib-olla ongi nii õige, mitte kasvatada, või vähemalt mitte väga kasvatada, et lapsed, eriti pojad, kui suureks saavad, oleksid ettevõtlikud? Kuid sina nii ei oska, või igatahes mitte päris ei oska, on asju, millega sa ühelgi juhul ei suuda leppida, näiteks mustus. Kas see polnudki viimane põhjus, mis sind Venemaalt põgenema tõukas – mustus kõikjal, tänaval, turul ja inimeste suus. Hüvasti, kasimata maa! Varem olid siin isandad ja orjad, nüüd on järel ainult orjad, kes peavad end isandateks. Parem, kui nad oleksid jäänud edasi orjadeks.

Siis oligi piir, viimased punaarmeelased, viimased mõnitused. “Vedurijuht, mida sa sinna pursuide maale ära oled kaotanud? Jää parem siia, las närused kontrad  kõmbivad jala edasi!” Ja sellised on mehed, kes hakkavad üles ehitama uut elu? Oh, mitte Kaukasuse mäeahelikku, vaid lausa Alpe tahaksid sa enda ja nende vahele – kuid ühtki kõrgendikku ümberringi ei paista, lage maa, isegi jõge pole, mida loomuliku bastionina kasutada. Kas suudab see sümboolne piiritulp, millest rong aeglaselt mööda tossutab – vedurijuht ei võtnud õnneks kuulda klassikaaslaste manitsusi – tagasi hoida punaseid leegione?

Needki, kes teisel pool piiri meid rongist maha käsutavad, vist hästi ei usu seda, miks muidu on nad nii valvsad, närvilised? Või arvavad nad, et oleme proletariaadi käsilased, et meil on põues maailmarevolutsiooni tungal? Ei, tuleb välja, et nad kardavad kõigest täisid – nagu sinagi, Marta.

Vanemad lapsed on solvunud: “Ema, miks meid karantiini pannakse? Kas me oleme loomad?” küsib Hermann. Kuidas selgitada neile, et kõige eest siin ilmas tuleb maksta, ka selle eest, et sa ei pea enam kartma püssiga mehi, kellest igaüks võib sult ära võtta toidu, riided ja elu. Kui karantiin, siis karantiin, kannatame ära. Judenitši mehed olevat siin küll nälga kõngenud, kuid meid see ei ähvarda, meil on veel teemoona ja vaevalt, et seda meilt ära võtma hakatakse. “Kas sa ei mäleta, kuidas isa oleks peaaegu soetõppe surnud? See on väga nakkav haigus, ja et see ei leviks, on tarvis desinfektsiooni.” Hermann ei jää uskuma, kuid Sophie kuulab tähelepanelikult: mis korda ja puhtusesse puutub, siis selles mõttes on ta täiesti sinusse. Victoria vahib nagu alati huviga ringi, Ervingi on raamatu käest pannud ja silmitseb uut ümbrust, Lydia naeratab õnnelikult – tal on täna sünnipäev. Ka sinul, Marta, on sünnipäev, sest sa oled otsekui uuesti sündinud: mis sind ka sellel maal ees ei oota, karantiin või koonduslaager, kõik on parem kui bolševike võim. 

 

Sophie ärkas selle peale, et ema teda õlast puudutas, ärkas, ja tahtis kohe püsti hüpata, nagu talle kooliajast sisse oli harjunud, kuid toksas peaga millegi kõva vastu ja jäi hetkeks juhmilt istuma.

“Ettevaatust!”

Alles nüüd taipas ta, kus ta on, ja hakkas kiiruga riietuma: see veel puuduks, et ta paljas oleks, kui rong pidurdama hakkab. Vastasaseme serval aitas ema unisele Lydiale kleiti selga, õde ei virisenud, aga tema silmad olid veel kinni, nende kõrval istus täiesti erk Victoria ning tiris sukki jalga.

“Näod puhtaks!” nõudis ema.  

Victoria jõudis ette ja sööstis esimesena koridori, haaranud käteräti, tõttas Sophie talle järele, kuid õe kombel lausa jooksma ei hakanud, vaid marssis ähmase gaasitule valgel uhkelt piki tühja vagunit pesemisruumini.

“Õudselt põnev, missugune see Tartu on, eks?”

Victoria läigatas endale metalltilast tilkuvat vett vastu põski, puristas, läigatas veel, puristas jälle ja hakkas käterätiga nühkima – kogu pesemine. Sophie nii ei saanud, ta loputas nägu kaua ja metoodiliselt, nagu ta tegi üldse kõike, ei unustanud kaela, kõrvu ega kõrvataguseidki. Kui ta viimaks lõpetas, seisis ema koos Lydiaga juba pesemisruumi ukse taga ootel, Lydia silmad olid nüüd lahti, aga ta takseeris Sophiet nii võõra pilguga, et oli selge – tegelikult näeb ta alles und.

Pakkinud pidžaama sakvuajaaži, läks Sophie tagasi koridori ja jäi seisma akna alla. Näha polnud peaaegu midagi, üksnes õrnalt helendava taevaääre alumises servas jooksis ühtlane tume riba – mets. Polnud vähematki märki sellest, et varsti peaks saabuma linn.

“Ma loodan, et nad meid jälle karantiini ei pista.”

Kõrvalkupeest lonkas välja Hermann ja jäi seisma Sophie kõrvale. Vennale olid kaks Jamburgis konutatud nädalat piinarikkad olnud, tuli läbida hulk arstikontrolle, kus tema jalg pidevalt tähelepanu äratas, vastata kõikvõimalikele küsimustele. Üldse oli karantiinis igav, reisile kaasa võetud raamatud said varsti läbi, ülejäänud aga lebasid kastidesse pakitult pagasis ja neile ei pääsenud ligi. Optantide meelelahutuseks korraldati küll tantsuõhtuid, kus Sophiegi oli tantsinud elu esimesed tantsud, kuid erilist mõnu ta sellest ei tundnud: oli kuidagi totter liigutada end ebaloomulikul viisil üpris mannetu muusika saatel, oleks veel olnud Chopin, siis ehk – kuid kujutleda ennast, kohmakat olevust, tantsimas Chopini valssi, Sophie ei suutnud, seda võisid tema arvates endale lubada üksnes baleriinid. Ja üldse oli tal piinlik minna tantsupõrandale, kui Hermann istus seina ääres ja vaatas, kuidas teised, tervete jalgadega inimesed, lõbutsevad – ehkki Sophie tantsuoskus venda ei huvitanud, tema nagu kõik teisedki vahtis, kuidas professor Vares oma noore naisega mööda avarat saali keerutab. “See Vares libiseb parketil nagu luik!” oli isa soosivalt pillanud ja Sophie tundis, et temagi ei suuda ilusat paari jälgides ükskõikseks jääda, kõik graatsiline ja suursugune veetles teda, tekitades õrna kurvastust, et ta ise eales niisuguseks ei saa. Seda valusam oli, kui ema jahedalt ja halastamatult lisas: “Kerge saak esimesele ettejuhtuvale lehtsabale!”, ta oleks tahtnud öelda: “Ema, alati sa pead purustama kõik kauni!”, ja kui ta seda ei teinud, siis vaid seepärast, et teadis: ema ei õelutse kunagi tühja, ta lihtsalt näeb inimesi otsekui läbi.

“Ruttu mantlid selga, kohe on jaam!”

Sophie oli kimbatuses, sest mingeid tulesid ei paistnud, kuid rong aeglustas tõepoolest sõitu ja ta lipsas emast ja Lydiast mööda kupeesse.

Õues oli külm, hulga külmem kui Jamburgis, ja sadas vihma. Nagu putukad, pudenesid muudest vagunitest perroonile varahommikused reisijad ja tõttasid sibinal-sabinal puust jaamahoonest mööda vaksaliesise poole. Isa käskis kõiki oodata ja ruttas ettepoole, pagasivaguni suunas, nad seisid kobaras varikatuse all, tammudes jalalt jalale, ja äkki tundis Sophie, et midagi on korrast ära.

“Aga kus on Ervin?”

Ta lausa ehmatas, kui nägi, kuidas ema nende sõnade peale pingule tõmbus, tema nägu moondus ja muutus vist isegi valgeks.

“Hermann?!”

“Minust jäi ta kupeesse lugema.”

Ema lükkas Lydia nii järsult Sophie poole, et õde puhkes tönnima, ise aga tormas nagu meeletu tagasi vagunisse. Sophie tema asemel poleks nii hirmsasti erutunud, sõiduplaani järgi pidi rong peatuma tervelt veerand tundi. Möödus veel natuke aega, siis ilmus vagunitrepile ema ja kohe tema järel Ervin, peanupp paljas, soni ja raamat kaenla all.

“Ema, palun ära närveeri. Maksimum, mis minuga oleks võinud juhtuda, et ma oleksin ühe jaamavahe edasi sõitnud ja järgmise rongiga tagasi tulnud.”

“Ja kuidas sa meid võõrast linnast üles oleksid leidnud?”

“Ma arvan, teil oleks jätkunud taipu jaamakorraldaja juurde teade jätta, mis aadressilt teid leida võib. Muide, ma oleksin väga tänulik, kui keegi seletaks mulle, mida tähendab sõna “poisipilastaja”?”

Ervin oli soni lõpuks pähe saanud ja vaatas küsivalt ringi. Ta ulatus Sophiele vaevalt õlani.

“Miks te vaikite?”

Ema ohkas.

“Kust sa seda kuulsid?”

“Ma ei kuulnud, ma lugesin.”

“Kust?”

“Siit,” osutas Ervin köitele kaenla all.

“Näita.”

“Palun.”

Alles nüüd ema plahvatas.

“Kes andis Ervinile Shakespeare’i lugeda?”

“Ma ei andnud, ta ise võttis,” õigustas end Hermann.

“Ja sulle ei tulnud pähe, et ta on selle raamatu jaoks väike?”

“Sa ise ütlesid kunagi, et “Romeo ja Julia” on otsekui lastenäidend,” leidis Hermann vastuse.

““Romeo ja Julia”, aga mitte “Troilus ja Cressida!””

““Romeos” on rohkemgi laipu,” porises Hermann.

“Muide, ema,” sekkus taas Ervin, “mis laipadesse puutub, ma tahtsingi küsida: kui sina meile kunagi Trooja sõjast jutustasid, sa ütlesid, et Achilleus tappis Hectori ausas kahevõitluses, eks?”

“Loomulikult, kuidas siis veel?”

“Aga Shakespeare väidab, et Hector oli juba lõpetanud sõjapäeva, pannud relvad käest ja tõmmanud turvise seljast, kui Achilleus teda kohtas. Mingit duelli nende vahel ei toimunud, Achilleus lihtsalt lõi ta maha nagu lamba.”

Sophie ootas põnevusega, mida ema vastab, Ervini vaidlused emaga pakkusid neile suurt lõbu, ema oli küll palju lugenud, aga ta ei mäletanud enam kõike, Ervin seevastu võis peast tsiteerida terveid romaanilõike. Kuid seekord jäi ta “etendusest” ilma, sest otsekui pimedusest ilmus välja isa.

“Lähme, voorimees ootab!”

Nad sisenesid hanereas, isa kahe kohvriga ees, siis ema Lydiaga, nende järel Hermann, Ervin, Victoria ja kõige lõpus, arjergardis, Sophie, väiksesse külma jaamahoonesse, kõndisid läbi selle ja väljusid vaksaliesisele platsile. Vihma sadas endiselt ja Sophie avas vihmavarju ning kutsus Hermanni selle alla. Nii, kõrvuti, nad troskasse pugesidki, see oli tilluke, nad mahtusid sinna hädavaevu ära, kusjuures Ervin, Victoria ja Lydia võeti põlvedele. Isa ütles voorimehele midagi tundmatus keeles ja sõit algas. Kolksudes ja rappudes veeres ekipaaž aeglaselt mööda munakivisillutist, nii et Sophiele näis, et sisikond tahab välja põruda. Läbi vähehaaval valgeneva hommiku nägi ta kahel pool tänavat madalaid puumaju, umbes selliseid nagu Moskva lähedal maal, kus nad suvitasid.

“Isa, kas Tartu on kaugel?”

“Miks kaugel, see ongi Tartu.”

Pettunult, et mitte öelda hirmunult, vaatas Sophie kõrvalistuva Hermanni poole: venna näol püsis tavapärane ükskõikne-üleolev ilme.

“Me arvasime, et see on linn, aga tuleb välja, et hoopis küla,” sosistas Sophie talle kõrva.

Äkki meenus talle midagi.

“Isa, aga kus on ülikool?”

“Varsti näete, me hakkame elama selle lähedal, hotellis Bellevue.”

Hotelli nimi rahustas natuke Sophiet, see kõlas nii tuttavlikult, prantsuspäraselt, isegi ema teritas kõrvu.

“Bellevue’s?” küsis ta, nagu ei usuks oma kõrvu.

“Jah, Bellevue’s, ma tunnen selle peremeest, olen tema pool varemgi peatunud,” seletas isa, kuid miski tema hääles tekitas Sophies kahtlust, et see pole üldse see Bellevue, mida peab silmas ema, ja tema tuju langes uuesti.

 

“Raekoja plats,” seletas isa.

Hermann heitis uuriva pilgu nelinurksele otsekui väljavenitatud väljakule, mida ääristasid madalad kahe- ja kolmekordsed kivimajad. Ei, külaks seda nimetada siiski ei saanud, arhitektuur oli isegi natuke sarnane Moskvale – ja ometi polnud see Moskva, juba ainuüksi mastaabi tõttu. Moskvas oli kõik suurem, majad olid kõrgemad, tänavad laiemad ja väljakud avaramad, talle isegi tundus, et kui hooneid natuke koomale tõmmata, oleks terve Tartu Punasele väljakule ära mahtunud.

“Nagu linnamakett,” mõtles ta.

Platsi kaugemas servas märkas Hermann tervet hulka tillukesi puulobudikke, ühel neist rippus silt: raamatupood, ja teisel kohe selle kõrval:

“Becker. Seemned.”

“Isa, meie sugulased on Berliinist siia kolinud!” püüdis ta naljatada.

“See pole sugulane, vaid konkurent,” kostis isa mornilt.

Rappudes ja kolinaga pööras troska väiksele kivisillale, keset mida seisid kaks triumfikaart, parasjagu nii kõrget, et hobune pead ära ei löönud.

“Katariina laskis ehitada, need kaared on tema auks,” seletas isa.

Katariina oli vist paras kitsipung, mõtles Hermann, Peeter Esimene oleks küll vägevama silla rajanud, sellise, millelt oleks avanenud vaade kaugele-kaugele, võib-olla jõesuudmeni välja; ja kus need laevad pidid olema, millest Brockhaus ja Efron suure suuga kirjutasid: tema nägi kõigest madalaid lotjasid, mis seisid mõlema kalda ääres tihedalt üksteise kõrval. 

“Isa, kas see ongi Embachi jõgi?” küsis Sophie.

“Jah, eesti keeles Emajõgi. Kes tõlgib, mida see tähendab?”

Victoria jõudis kõigist ette: “ema” teadsid nad juba varem, Jamburgis aga oli isa ajaviiteks neile veel terve hulga eesti sõnu õpetanud, “jõgi” sealhulgas.

“Isa, aga kumb kummast on tulnud, kas Embach emast või vastupidi?” tundis Ervin huvi.

Isa ei teadnud, ka ema mitte. Tuleb osta eesti keele seletav sõnaraamat ja sealt järele vaadata, mõtles Hermann – kui ta mõnda vene sõna ei teadnud, võttis ta alati Dali appi. Ta jagas oma ideed ka teistega, Sophie kiitis selle mõtte kohe heaks, kuid ema üksnes muigas ja vaatas isa poole, kes istus vaikides, nagu poleks ettepanekut kuulnudki. Alles kui Hermann, õe toetusest julgustatult, otse küsis: “Kas ostame?”, kohmas isa, ta polevat kindel, kas sellist sõnaraamatut ongi üldse olemas. Mis keel see on, millel pole isegi sõnaraamatut, kuidas seda on võimalik õppida, mõtles Hermann õudusega, ja tahtis juba Sophiele seda kõrva sosistada, kui troska peatus – nii järsult, et nad kõik kobarasse lendasid ja tükk aega naerdes üksteise alt välja pugesid: nad olid kohal. 

Hotell asetses kohe pärast silda ja oli tervelt kolme- või (kui poodidega keldrikorrus ka hulka lugeda) isegi neljakordne ning kivist: see viimane aspekt oli Hermannile väga meele järgi, ta ei sallinud puumaju, pidamata neid üldse õigeteks hooneteks. Nad ronisid troskast maha ja sisenesid hanereas kitsasse vestibüüli. Seal ei olnud kedagi ning isa hõikas koduselt: “Halloo, halloo! Kudrjavtsev, gde tõ?” Kusagilt tagaruumist ilmuski välja “Kudrjavtsev”, pisikest kasvu teravate näojoontega vanamees, teretas isa väga aupaklikult ning nad hakkasid midagi eesti keeles arutama. “Kas see Kudrjavtsev vene keelt ei oskagi?” mõtles Hermann natuke trotslikult või koguni pahaselt – ta oleks väga tahtnud, et lõpuks ometi oleks keegi vestelnud isaga nii, et tema ka aru oleks saanud, Jamburgis olid samuti kõik vestlused maha peetud eesti keeles. Muide, venelase moodi “Kudrjavtsev” tõesti välja ei paistnud, pigem meenutas ta isa ennast, samasugune jändrik. Lõpuks pöördus isa ema poole ja ütles, et tube on küll, võib üürida lausa mitu, siis on kõigil lahe olla. Ema oli nõus ja isa ning peremees hakkasid uuesti midagi eesti keeles arutama. Seekord lõppes kõik sellega, et peremees võttis selja tagant tahvlilt kolm võtit ja ulatas isale.

“Tere tulemast Eestisse, madame,” ütles ta emale vene keeles suure aktsendiga.

Trepist üles minnes küsis ema isalt täpselt sedasama, mis ennist Hermanni oli imestanud: miks Kudrjavtsev nii halvasti vene keelt räägib? Isa seletas, et see polnudki Kudrjavtsev, vaid uus peremees, eestlane, aga et sellest polevat midagi, sest ta oli ikka teinud hea kauba: saanud kolm tuba kahe hinnaga.  

“Varem oli see võõrastemaja paksult inimesi täis, Peterburist, Riiast, Moskvast, aga nüüd paistab olevat õige vaikseks jäänud. Peremeeski kurtis, et ärielu on soikunud…”

Toad olid esimesel korrusel, mis Hermanni ülimalt rõõmustas, sest trepid olid tema nuhtlus. Talle Erviniga langes osaks kirjeldamatu luksus, omaette tuba kahe peale, mida neil polnud Dolgorukovskajast saadik. Kui pakid olid üles viidud, läks isa linna peale “oludega tutvuma”, ema aga hakkas turule kippuma ja kutsus Sophie ja Hermanni endaga kaasa. Vihmasadu oli lakanud, päike paistis, aga oli endiselt külm.

Turg polnud kaugel, võis isegi öelda, et see oli väga lähedal, otse üle silla ja vasakule – Moskvas ei jõudnud selle ajaga isegi mitte leivapoodi. Kui nad letiridade vahele jõudsid, juhtus emaga midagi kummalist, ta hakkas värisema ja haaras Hermannil käe alt kinni, et tasakaalu säilitada.

“Ema, mis sinuga on? Kas pea käib ringi?” küsis Hermann ehmunult.

“Mitte midagi, lapsed, mitte midagi, ma lihtsalt ei mäleta, millal ma viimati nii palju toitu nägin.”

Kaupa oli turul tõesti igasugust, suuri kartulimugulaid, pikki ja jämedaid porgandeid, tohutusuuri kapsapäid, tumedaid peete ja lapergusi kaalikaid. Rättidega maanaised pakkusid üksteise võidu püttide seest piima ja võid ja näitasid, kuidas puulusikas hapukoores püsti seisab. Eriti meeldisid Hermannile juustukerad, nendel oli paks vahakord ümber ja nad lõhnasid isuäratavalt. Konksude otsas rippusid suured liharümbad, kastides ahmisid õhku kalad, vaevaliselt sabaga viimaseid kordi endast märku andes. Ainult puuvilju oli vähe, üksnes tillukesi õunanässe ja rohelisevõitu ploome.

Kui nad kogu turu olid läbi käinud, jäi ema nõutult seisma.

“Täna lubas isa meid restorani lõunale viia, aga ma mõtlen, mida meile edaspidi vaja oleks? Mis sa arvad, Sophie, kui ostame pool siga ja soolame sisse?”

“Milleks? Ostame parem üks päev värsket liha ja teine päev tuleme uuesti ja ostame jälle värsket!”

“Aga kui otsa saab?”

“Miks see peaks otsa saama?”

“Jah, tõepoolest, ma vist kardan asjata. Aga te ei kujuta ette, mis tunne on ärgata hommikust hommikusse ühe ja sama murega, mida teile täna süüa anda?”

Ema otsustas osta õhtusöögiks midagi maitsvat, et tähistada “uue elu algust”, ja küsis, mida keegi tahab. Ei Hermannil ega Sophiel olnud mingeid soove, aga ema käis peale ja lõpuks mainis Sophie keeduvorsti ja Hermann juustu. Ostmine ise veeres üle kivide ja kändude, sest turunaised ei osanud vene keelt, alles kui ema taipas üle minna saksa keelele, hakkas asi edenema. Ema püüdis tingida, kuid tagajärjetult.

“Naljakas turg,” ütles ta koduteel, “keegi ei taha kaubelda.”

Nad olid juba sillal, kui kuulsid äkki eestpoolt vilet, kisa ja püstolipauke. Ema hakkas kiirustama ja utsitas neidki takka, mis Hermannile üldse ei meeldinud. Kui nad silla lõppu jõudsid, selgus, et kaugemale ei pääse – politseinik seisis ees. “Mul on lapsed seal!” hakkas ema nõudma läbipääsu, kuid politseinik ei teinud kuulmagi, võib-olla ei saanud aru, üksnes ütles midagi pahaselt. Eemal paistis veel mitu politseinikku, ja teisel pool samuti, ning Hermann mõistis, et nende kvartal on ümber piiratud. Nad pidid ootama kümmekond minutit; alles kui politseinikud olid naabermajast välja toonud kaks raudus kätega meest ja seejärel tassinud samast tänavale ühe kanderaamile asetatud ja linaga kaetud surnukeha, sõitsid nad ära ja liiklus taastus.

“Mis teil toimub, kas revolutsioon?” küsis ema hotelli jõudes peremehelt.

“Mitte revolutsioon, vaid selle täidlane mahasurumine,” hakkas peremees halvas vene keeles seletama, “meie bolševikud suvel mässu tõstma, streikima, aga meie valitsus kange, ei anna järele, eestvedajad kohtu alla ja kuul rindu, muud väevõimuga üle Peipsi, kus omasugused, praegu jaht viimaste peale.”

Peremees jutustas kõigest mingi erilise rahuloluga ja Hermann tundis, kuidas temas tärkab protest. Ta oleks hea meelega midagi vastu öelnud, aga ei söandanud: ema seisis kõrval. Kuid trepil ei pidanud ta enam vastu:

“Inimesi tapetakse, aga tema rõõmustab…”

Ja ikkagi sai kohe emalt pahandada:

“Hermann, sina oled veel noor, et kritiseerida vanemaid inimesi!”

Sophie ei öelnud midagi, kuid saatis vennale heakskiitva pilgu.

Ervin istus endiselt aknalaual ja luges.

“Kõrvalmajas avastati põrandaalune trükikoda,” teatas ta, kui Hermann tuppa astus. “Isa sattus sündmuste tulipunkti, üks kuul vihises temast kümne sentimeetri kauguselt mööda. Muide, mul on huvitavaid uudiseid: me jäämegi hotelli elama. Erinevalt proovireisijatest on optante nii palju, et kõik vähegi elamiskõlblikud korterid on ammu välja üüritud. Isa leppis peremehega kokku, et me saame veel ühe toa juurde ja ehitame sinna köögi. Eks ole, Hermann, meie isa on tõeline ärigeenius?”

Hermannil ei jäänud muud üle, kui selle hinnanguga nõustuda.

“Ah jaa, kohe algab koosolek, kus otsustatakse lõplikult, mis kooli keegi meist läheb, isa ootas üksnes ema saabumist.”

“Ma väga loodan, et neil ei tule pähe meid eesti kooli panna. Mina küll ei taha hakata võõras keeles geograafiat ja loodusteadust õppima.”

“See küsimus on juba lahendatud meile soodsalt, valima hakatakse, kas vene või saksa kool. Üldiselt kipub poolehoid kalduma saksa koolile, seal olevat parem tase. Kuid et selles endises maakonnalinnas olevat tervelt neli saksakeelset õppeasutust, kaks tütarlastekooli, üks poiste reaalkool ja üks gümnaasium, siis nende vahel algabki karm konkurents meie kooliraha pärast.”

Ja Ervin süvenes taas raamatusse. 

 

Nii palju metsa polnud Sophie veel eales näinud, alailma oli tahtmine seisatada, imetleda mõnd sihvakat mändi või kuldkollast kaske, tillukest kuuske, mis nii hästi sobinuks tuppa jõulupuuks, või tema tohutut sugulast, kelle alla peale sambla miski ei mahtunud kasvama, kuid isa ei andnud mahti, nagu masin astus ta mööda käänulist rada, kõhklematult valides õige suuna iga kord, kui tee hargnes, ja aeglustades kõndi vaid selleks, et hoiatada Sophied ohtliku oksa eest või aidata üle lombi. Tarmukas ja otsustav oli isa muidugi alati, kuid siin, metsas, võttis tema enesekindlus erilise kuju, umbes nagu Sophiel Moskvas, kus ta oleks võinud pimesi minna kodunt Triumfiväljakule, ja kogu vahe oli vaid selles, et isa oli jõudnud tagasi sinna, kus ta kunagi lapsena oli tundnud iga puud, tema, Sophie, ei pääse aga enam kunagi Moskvasse, või kui pääsebki, siis on see hoopis teine Moskva.

Sellest mõttest hakkas Sophiel nii kurb, et ta mõnda aega üldse ei jälginud, kuhu nad lähevad, kuid siis muutus eespool valgemaks ja kui viimasedki puud olid jäänud selja taha, avanes talle idülliline vaatepilt, niisugune, mida ta varem oli näinud üksnes postkaartidel: lagendik ja selle ühes servas väike talumaja – peaaegu nagu «теремок», kuid ometi mitte «теремок», ilma kõrge trepipealseta ja albi kuketa katusel, lihtne madal palkhoone, mille korstnast tõusis taevasse, nagu raamatutes sageli kirjutati, “lõbus suitsujuga”. Ja tõepoolest, kirjanikel oli õigus, suitsujuga vuhisemises oli midagi lõbusat, Sophiele isegi tundus, et ta kuuleb puude praksumist ahjus ja see praksumine räägib inimkeeli: “Puhu, puhu, külm tuul, meie sind ei karda!” Tare kõrval kasvas väike viljapuuaed, küllap õunapuud, mis muud, mõtles Sophie – ta oli juba harjunud siinsete õuntega, mis olid hapumad kui Krimmis, kuid ometi mahlased – veidi eemal, karjamaal kõlistas ketiga üks, kaks, kolm, neli punast lehma ja määgis… raske oli kokku lugeda, mitu lammast, sest nad ei püsinud paigal, kuid kümme kindlasti. Loomad polnud Sophiele eriline üllatus, ta oli neid näinud varemgi, mitte üksnes rongiaknast, vaid ka lähedalt, suvilanaabrite Pavlovite pool, kuid seal oli nende elu hoopis kurvem, sest laut oli kitsas ja karjamaa kaugel, siin aga paistis, otsekui oleksid lehm ja lambad kogu ümbruskonna peremehed.

“Kellega need, kes siin elavad, ometi juttu ajavad?” mõtles ta.

Siis hakkas haukuma koer. Hääl mõjus selles ääretus vaikuses nii hirmuäratavalt, et Sophie isegi ehmatas. Ta vaatas isa poole: mida too kavatseb ette võtta, kuid isa üksnes muigas ja Sophiegi tundis kohe piinlikkust, et oli hakanud kartma väikest mõistuseta looma, kes pealegi, nagu ta lähemale jõudes nägi, oli vana ja pulstunud.

“Näe, Pauka veel elus.”

Isa ei kiirustanud sisenema, ta jäi seisma kaevu kõrvale ja otsis taskust portsigari, otsekui teades, et varem või hiljem tuleb keegi ise toast õue, ja nii sündiski – kääksudes avanes uks ning lävele ilmus mees, kes Sophiele hirmsasti meenutas sedasama majanurga juures haukuvat peni, sest tal oli ajamata habe ja pikad sorakil juuksed. Kuid riides oli mees korralikult, ehkki lihtsalt, ja Sophie mõtles, et ta on tema vastu ülekohtune: kas siis metsas on juuksuritöökodasid?  

Mees ütles midagi, aga mida, Sophie ei mõistnud, oli rumal mitte osata keelt, milles rääkis lihane isa, aga nii see oli, pingutustest hoolimata taipas Sophie vaid ühte sõna: “miljonärihärra”, kuid öeldud oli see nii veidral toonil, õrritavalt, et Sophie tundis kohe võõrastust – inimestega, kes Moskvas niimoodi rääkisid, keelas ema igasuguse suhtlemise. Ta vaatas jälle isa poole: mida too nüüd teeb, kas solvub, hakkab kurjustama, või pöörab koguni otsa ringi ja sammub tuldud teed tagasi – kuid isa üksnes muigas jälle ja kui vastas, kuulis Sophie tema hääles üsna sarnaseid, nöökivaid noote, ning olgugi, et ta ka seekord ei mõistnud öeldu sisu, taipas ta, et kõik on korras, et siin ongi lihtsalt kombeks niimoodi teineteist kõnetada.

“See on sinu onu Tõnu.”

Sophie oli kimbatuses, mõistatades, kuidas käituda: kui onu Hugo Moskvas külas käis, kallistas ta alati tulles ja minnes kõiki, välja arvatud too viimane kord, kui nad tüliga olid lahkunud, see onu aga vahtis teda üksnes kuidagi imelikult, nagu mõnikord vahtisid pargipingil istuvad vanad mehed, ega astunud sammugi lähemale, seepärast Sophie lihtsalt tegi kniksu, tere öelda ta ei julgenud, see oli küll üks vähestest sõnadest, mida ta teadis, aga ta kartis, et tema hääldus pole õige ja onu hakkab naerma.

“Lähme tuppa, vanaema on seal.”

Sees oli hämar ja lõhnas imelikult, see oli otsekui mingi toidu lõhn, aga millise nimelt, ei saanud Sophie aru. Pimedast esikust pääses otse suurde kööki, aga see oli naljakas köök, peale pliidi oli siin veel pikk söögilaud ja pingid ning ruumi tagumises otsas isegi voodi. Laua taga akna all istus vana, väga kortsulise näoga naine ja luges. Isa astus tema juurde ja suudles naist juustesse, too ütles midagi, vaatas Sophie poole ja ütles veel midagi.

“Vanaema küsib, kes sina oled?”

“Mina olen Sophie.”

Sophie võttis südame rindu, läks vana naise juurde ja embas teda kohmakalt, naine oli esmalt imestunud, kuid siis tõusis aeglaselt püsti, embas Sophied vastu, ja kui Sophie talle otsa vaatas, nägi ta, kuidas naise tibatillukesed hallid silmad otsekui niiskuvad. Tõsi, see kestis vaid hetke, kohe astus vanaema eemale, ütles midagi, läks vaevaliselt pliidi juurde ja hakkas tuld süütama, isa võttis mantli seljast, ütles Sophiele, et ta toimiks samuti, onu Tõnu kiirustas vanaema sõnade peale kuhugi, ühesõnaga, kõik hakkas liikuma ning tardunud muinasjutumaailm, mis Sophied kogu tee jaamast siia oli ümbritsenud, hajus. Ka tema oleks tahtnud midagi teha, kuid tema abi ilmselt ei vajatud, seepärast istus ta laua taha ja sirutas käe kõheldes raamatu järele, mida vanaema oli lugenud. Tegelikult oleks pidanud luba küsima, kuid isa ja vanaema olid sattunud jutuhoogu ning polnud sünnis neid segada. Avanud köite, nägi Sophie tiitellehel ristimärki ja taipas, et tegu on piibliga, talle meenusid tüütud usuõpetuse tunnid ja ta sulges raamatu, ilma et oleks hakanudki uurima, mis keeles see on. Ühtki muud köidet toas ei paistnud, siin polnud isegi raamaturiiulit, üksnes nõuderiiul, mis oli iseenesest loomulik, sest see oli ikkagi eeskätt köök, raamatud olid ilmselt tagatoas, kuid sinna ei söandanud Sophie omal algatusel minna. Aknalaual vedeles kortsus ajaleht, ta avas selle ja püüdis lugeda, mõned sõnad tulid isegi tuttavad ette, nagu “kommunistid” ja “revolutsioon”, kuid sellest ei piisanud ja kõigele lisaks avastas ta, et ajaleht on kaks nädalat vana, talle meenusid ema sõnad: “Pole midagi igavamat eilsest ajalehest” ja ta täiendas seda omapoolse tähelepanekuga: “Peale kahe nädala vanuse ja võõras keeles trükitud ajalehe”. Niisiis murdis ta ajalehe uuesti kokku, pani tagasi aknalauale ning jäi lihtsalt aknast välja vaatama, kuni kuulis, et isa teda kõnetab.

“Sophie, sinu kasuvanaisa Simm on surnud.” 

Sophie polnud kasuvanaisa kunagi näinud mujal kui isa perekonnafotol, ta püüdis meenutada tema nägu, kuid ei suutnud. Nii palju ta siiski mäletas, et vanaisa oli veel päris noor mees, noorem kui vanaema.

“Kas ta oli väga haige?” söandas ta küsida.

“Ta jäi puu alla, kui metsa langetas.”

Siis oli see mõistetav, praegu, pärast äsjast teekonda, kujutas Sophie päris hästi ette, kui ohtlik võib olla mõne kuusemüraka mahasaagimine, pealegi oli ta korra näinud küll mitte samasugust, aga natuke sarnast õnnetust, kui üks purjus voorimees oli troskaga kõnniteele sõitnud ja mitu inimest alla ajanud. Siis oli kutsutud kiirabitõld ja vigastatud hospidali viidud, kuid kust niisuguses inimtühjas kohas arsti võtta? Ta tahtis küsida, mismoodi kõik oli juhtunud, kas kasuvanaisa oli kohe surma saanud, või alles mõne aja pärast, kuid teised olid juba vahetanud jututeemat, nüüd räägiti millestki lõbusamast, ja hakata nii kurba sündmust uuesti meenutama polnud sünnis.

 

Aleksi saabumine polnud kodustele päris ootamatu, jutt sellest oli käinud ees, üks hiljuti Venemaalt naasnud sama valla mees oli rääkinud, et Buridanidki on Moskvast opteerumas, kuid ema, kes kahtles alati kõiges, polnud teda uskunud. Praegugi ei suutnud ta harjuda mõttega, et poeg päriselt tagasi on, päris mitu korda: “Kas tõesti tulite igaveseks?” Ta oli vanaks jäänud ja teadmine, et poeg koos lastelastega lähedusse elama kolib, paistis talle kui mitte rõõmu, siis vähemalt lohutust pakkuvat. Aleks ei hakanud esialgu rääkima, et reisi lõppsiht sõltub sellest, mis vastuse ta saab Saksamaalt sinna läkitatud kirjale. “Ega me nüüd Venemaale tagasi sõitma küll ei hakka!” naljatas ta vaid, ja kui ema uuris, mis siis Moskva korterist saab, tunnistas puhtsüdamlikult, et korter on läinud. “Siis sa oled jälle vaene nagu kirikurott,” leidis ema, ja ehkki päris rotina Aleks end ei tundnud, pidi ta taas tunnistama, et varasemast jõukusest on asi tõesti kaugel. Ühest küljest valmistas see emale ja ka Tõnule muidugi meelehärmi, kuid teisalt, märkas Aleks, tundsid nad end tema seltsis kohe kodusemalt, Tõnu isegi muigas paar korda kahjurõõmsalt. Kui poolvend pärast kolmandat pitsi valitsust kiruma hakkas, mida oli muidugi võimatu toimetada ilma roppusteta, tundis Aleks isegi heameelt selle üle, et Sophie tema jutust aru ei saa. Ta ei hakanud Tõnu räuskamise pärast noomima, ainult pillas mokaotsast, et talle küll ei meeldiks, kui Sophie esimesed eestikeelsed sõnad onu sõnavarast omandaks, Tõnu tõmbus mossi, kuid Aleks viis jutu kohe mujale, küsides, mis on saanud Leibaku mõisahärrast? Selgus, et too oli osutunud palju kõvemaks meheks, kui Aleks oli arvanud, sest kui von Goltz Riias hakkas Landeswehri looma, et eesti sõjavägi purustada ja asutada Balti hertsogiriik, oli Leibaku härragi sellesse armeesse astunud. Seal oli ta ka oma kuuli saanud, Võnnu lahingus, ja kui Aleks seda kuulis, tundis ta isegi kerget kahetsust. “Huvitav,” mõtles ta, “kas ma olen aastatega muutunud sentimentaalsemaks, või on see sellest, et mul on saksa naine?” Mõisamaad olid läinud jagamisele ja eikeegi muu kui Adogi oli sealt saanud paraja tüki kui Vabadussõjast osavõtnu. “Meie Ado – ja sõjamees? Ta kartis varem püssigi kätte võtta,” imestas Aleks, kuid Tõnu seletas, et vend olevat olnud peamiselt intendandi eest, tõsi, korra oli ta sattunud punaste tule alla ja vist isegi paar pauku teinud. “Siis on ju perekonna majanduslik olukord tunduvalt paranenud,” kiitis Aleks, kuid nüüd võttis Tõnu jälle appi vänged sõnad, sest kuidagi teisiti ei osanud ta Aleksile selgitada, et paranemisest on asi kaugel, vastupidi, nii kehvasti kui nüüd pole nad kunagi elanud. “Kurat, varem müüsime kartuli ülesostjale ja too vedas selle Peterburi, aga nüüd põle ei Peterburi ega ülesostjaid.” – “Aga oma rahvas?” – “Oma rahvas? Tollel põle ju raha, ja kui olekski, palju ta ikka õgida jõuab?” Aleksi meelest oli tegemist huvitava majandusliku paradoksiga: varem oli enamik maad kuulunud parunitele, nüüd oli see neilt ära võetud, eestlased aga, saanud natsionaliseeritud tiinud omale, polnud sugugi jõukamaks muutunud. Linnas, nagu ta oli juba mõistnud, oli olukord veel hullem, Venemaa vajaduste rahuldamiseks asutatud tehased olid suletud, valitses tööpuudus. Kõik see tekitas hulgaliselt rahulolematust, mida valitsus kippus kohe tõlgendama kommunistide sepitsustena, vahistades murdu inimesi, andes neid kohtu alla, hukates ja välja saates… “On ikka lollid mehed pärast sõda riigi etteotsa sattunud,” mõtles Aleks, “ega siis eestlased, keda Venemaale jalust ära aetakse, kuhugi kao, nad hakkavad piiri taga hauduma kättemaksu, see aga on ohtlik. Ja isegi need, kes kohapeal maha tapetakse, isegi need elavad mingis mõttes edasi, kui mitte laste, siis sõprade ja tuttavate mälestustes, kes minetavad niimoodi austuse võimu vastu, ja hea veel, kui oskavad eristada valitsust ja kodumaad.” Kuid teha polnud midagi, Pätsi asemel kamandasid Tallinnas nüüd teised mehed.

Sophie oli juba üpris tüdinud näoga, ta oli pärast lõunat käinud väljas jalutamas, kuid üksinda hakkas tal seal varsti igav ja ta oli tagasi tulnud. Aleks vaatas kella ja leidis, et õige aeg on tasapisi liikuma hakata.

“Ma nägin siia sõites jaamas vilksti üht vana tuttavat, ta on vahetalitajaks venelastele, need saatsid siia delegatsiooni, toiduaineid hankima. Kuidas teil kartulisaak oli, võib-olla õnnestub midagi maha müüa?”

“Vana tuttav” oli August September, ja Aleksile oli olnud täielikuks ootamatuseks, et tema alluv sellise asjaga tegeleb. Paraku selgus, et Tõnu oli kartuleid maha pannud vaid oma tarbeks. “Eelmisel aastal mädanes pool saaki keldrisse ära, mõtlesin, mis ma enam pingutan!” kurtis poolvend, see oli nii väga tema moodi, leida alati õigustus, kui midagi on tegemata jäänud. “Kas minu perele kah paari kotti ei leia?” uudistas Aleks, kuid nüüd astus ema vahele ja ütles, et omadele ikka jätkub – ema teadis Tõnust paremini, palju Aleks raha tema tallu on matnud. Nad läksid õue, Tõnu rakendas hobuse vankri ette ja nad tõstsid koos Aleksiga kaks kotti peale, ema lisas omalt poolt veel suure singitüki. Teel jaama andis Aleks Tõnule rea juhtnööre, muuhulgas käskis hakata ruttu mõtlema sügiskünni peale. “Mul pole seemneidki!” kurtis Tõnu, kuid Aleks ütles, vend sellepärast ärgu muretsegu, küll tema hangib. Ta soovitas Adolegi edasi öelda, et too maad sööti ei jätaks, mõeldes, et isegi, kui nemad ise edasi Berliini sõidavad, võib August September mõlema talu toodangu bolševike jaoks üles osta. Sophie oli vankrisõidu üle üpris elevil, ja Aleksil oli hea meel, et ta tüdruku siiski kaasa võttis. Emale oli ta lubanud, et tuleval suvel, kui midagi vahele ei tule, saadab ta lapsed koolivaheajaks maale. Elsale oli ta saatnud palju terviseid, õde elas ikka koos oma apteekriga, nende abielu oli muidu igati rahumeelne ja kindel, kuid nad olid jäänudki lasteta. Hansust polnud midagi kuulda.

Hüvastijätt jaamas oli üpris põgus, nagu oli olnud ennist emagagi, nüüd, kus ta elas läheduses, polnud kellelgi enam tunnet, et ta võib kauaks lahkuda või hoopis enam mitte tulla. Tõnu aitas kartulikotid vagunisse vinnata, viipas käega, ja läinud ta oligi. Nad istusid terve tee vaikides, Aleks arvas, et Sophie tahab temaga jagada reisimuljeid, pidi ta ju peaaegu kogu aeg vaikima, kuid tütar oli väsinud, pani viimaks isegi pea Aleksi õlale ja tukastas. Aleksit uni ei kimbutanud, ta istus ja mõtles, et ennäe, lõpuks on ta kodumaal, aga mingit erilist tunnet see temas ei tekitagi, igatahes mitte vaimustust. Kõik oli siin justkui teisiti, ja ometi oli kõik nagu enne. Ja miks ta olekski pidanud muutuma, leidis Aleks äkki, tõepoolest, riik oli küll oma ja uus, kuid inimesed – inimesed olid ju samaks jäänud…   

 


Kuues peatükk

Esimesed sammud

 

Riidehoiu aken oli kõrgel ning sellest paistis nii vähe valgust, et kappide ette seatud pikal pingil jalad konksus istuv Ervin oli raamatu päris silmade juurde tõstnud.

“Pimedaks jääd!” kordas Hermann nagu iseenesest sõnu, mida oli ema suust kümneid kordi kuulnud.

Väikevend lõi raamatu plaksuga kinni ja pistis portfelli, mis juba niigi oli tuubil täis.

“Lord Gloucesteri näite põhjal võib öelda, et pimedaksjäämine tähendab mõnikord hoopis nägijakssaamist.”

Nad vahetasid jalanõud, tõmbasid mantlid selga ja pistsid pähe vormimütsid, Hermann pani ka salli kaela, kuid Ervin sidus selle hoopis silmade ette ja hakkas veiderdama. 

“Oo, jumalad! Ma lahkun elust vabatahtlikult ja murekoorma kellegagi konsulteerimata endalt heidan. Kui mu tahe mind kurvastuse juures kauem hoiaks, ma oma elu lampi nõnda kähku ei kustutaks. Õnnistage, jumalad, mu poega Edgarit, kui elus on ta veel!”

Ta oigas ja ägas ja krahmas Hermannil kõvasti käsivarrest kinni, otsekui selleks, et too teda, pimedat, juhiks. Nii, nagu kaks lollpead, ronisid nad järsust trepist üles, Hermann tahtis juba venda mõistlikkusele manitseda, kuid too aimas seda justkui ette, eemaldas tänavale jõudes salli silmadelt, keris kaela ja muutus “normaalseks” inimeseks. 

“Kui sa teaksid, missugune etendus täna ajaloo tunnis aset leidis!” teatas ta, portfelli raskuse all paremale küljele längu kaldudes. “Käsitleti ristirüütlite sissetungi, vana Weinmann hakkas rääkima, kirjeldas pikalt ja värvikalt, kuidas sakslased maabusid Riias, kuidas nad vallutasid vähehaaval kogu Eesti, kuidas piiskop Albert Paala lahingu võitis, ja äkki, kujuta ette, kukkus nutma. Naturaalselt nagu tädi Dunja, kui peigmees tema juurest jalga laskis. Tönnib ja tönnib, ei saa sõnagi suust. Ja siis ütleb: teate, lapsed, parem, kui me poleks siia Eestisse tulnudki.”

Ervin puhkes kiledalt naerma, õpetaja käitumine paistis teda nii lõbustavat kui ka segadusse ajavat.

“Võib-olla, et ta ei eksinudki,” porises Hermann. “Mul on mõnikord täpselt sama tunne. Eriti eesti keele tunnis. Minu arvates on seda keelt võimatu selgeks saada. Temas puudub igasugune süsteem. Isegi õpetaja ei taipa pooli reegleid, ütleb: õppige lihtsalt pähe.”

Kuid väikevend ei jaganud tema kahtlusi, vastupidi, ta sattus Hermanni sõnadest täielikku vaimustusse.

“Hermann, kuidas sa ei mõista, see on ju suurepärane! Me oleme sattunud kõikide võimaluste maale. Siin pole mitte midagi olemas, kõik tuleb omal luua! Kujuta ette, kui sul õnnestub rajada täiesti uus linn, nagu omal ajal rajati Rooma. Või kui mina töötan välja uue eesti keele grammatika!”

Hermannil hakkas väikevenna õpetustest villand saama.

“Siis oleks sulle tõesti kasulik, kui isa ja ema sind tädi Elsale kasvatada annaksid, saaksid sõnavara kerge vaevaga selgeks,” ühmas ta.

Ervini reaktsioon sellele pealtnäha süütule torkele oli ootamatu, tema nägu väändus, ta viskas portfelli porisele kõnniteele, astus paar sammu kõrvale, teeveeres kasvava puu juurde, pani käed näo ette ja toetas pea vastu tüve.

“Muidugi, ainult seda te mõtlete, kuidas minust lahti saada! Ma olen teil kõigil jalus, topin oma nina igale poole, tükin endast vanemaid õpetama!” karjus ta läbi nuuksete.

Hermann jäi segaduses seisma, ta ei teadnud, mida teha. Asjata oli ta muidugi hakanud väikevenda narrima, tõepoolest, neil oli hiljuti külas käinud isa õde, oli vaadanud lastehulka ja lõõritanud, kui kade tema venna peale on, et tollel on nii palju järeltulijaid ja temal mitte ühtki. Ning oli kas naljaviluks või tõsiselt, kes nendest kohalikest aru sai, esinenud lõunalauas ettepanekuga, et tema on jalamaid nõus võtma ühe lapse enda kasvatada, andma talle hariduse ja nii edasi. “Keda sa siis tahaksid?” oli isa muheldes küsinud. Tädi Elsal olid hakanud silmad vilkuma, ta oli ettevaatlikult libistanud pilgu üle perekonna ja öelnud, oh, nad on ju kõik nii toredad, ma võtaksin igaühe, aga – siin oli ta korraga läinud päris kohevile – kui ma just pean valima, siis olgu pealegi Ervin.” Ja väikevend, kujutage ette, oli juba siis näost ära kukkunud, lauas polnud ta sõnagi öelnud, aga õhtul voodis oli Hermannilt väga tõsiselt küsinud: “Hermann, mis sa arvad, kas nad tõesti annavad mu ära?”

Ervin tönnis ikka veel, Hermann tõstis portfelli maast, astus vennale lähemale ja tonksas teda kohmakalt vastu õlga.

“Olgu, jäta järele, ma tegin nalja.”

Väikevend nuuksatas veel paar korda ja pööras ringi. Tõmmanud korra varrukaga üle pisaratest kriimu näo, meenus talle ilmselt kohe, et nii pole õige, ta koukis taskust räti, pühkis sellega kaua ja hoolikalt silmi ning nuuskas lõpuks valjusti mitu korda.

“Selliste naljade eest…”

Mida selliste naljade eest peab tegema, Hermann teada ei saanud, sest Ervin haaras talt portfelli ja hakkas, nagu poleks midagi juhtunud, muretult edasi marssima.

 

Pilved olid siin hoopis teistsugused, paksemad, kohevamad, mõnikord – tikandlaudlina sarnased, augulised, õhtuti – mitmevärvilised, küll tindisinised, küll õrnroosad, sirelilillad või violetid. See oli nii huvitav, enne loojangut korraks välja minna, otsekui selleks, et poest midagi maitsvat õhtusöögiks tuua, kuid tegelikult – et silmitseda taevast. Põnev oli uurida ka inimesi, nemadki olid siin teistsugused, kondisemad; kui venelased meenutasid rohkem otsekui lihalooma, siis see rahvas – maarahvas, nagu Aleks ütles – oli pigem töölooma moodi, vastupidav, sitke, ilma üleliigse rasvata, kuid kohmakas, väheliikuv. Seevastu keel oli neil kiire, lausa tormakas, sõnad tulid nagu hakklihamasinast, vurinaga, ja moodustasid samuti pideva ja ühtlase massi, otsekui jagunematagi lauseteks. Võib-olla oli see tingitud ruumipuudusest, milles nad pidid elama? Stepiavaruses hakkab isegi keel aeglaselt ja suursuguselt voolama, siin aga oli kõik väike ja kitsas: jõgi, künkanõlv, linnatänav. Kui tilluke oli kas või Barclay plats? Ime siis, et platsile nime andnud mees oma suuremad lahingud kusagil kaugel maha pidanud oli, sellele maastikule poleks tema vägi lihtsalt ära mahtunud, oleks eksinud paksu metsa ja sinna surnud, ilma et keegi appihüüdeid oleks kuulnud. Ei, see polnud koht, kus määratakse riikide ja rahvaste saatus, siin oli kindraliks lihunik ja sõjatuleks – kaminaleegid.

Mida päev edasi, seda kärsitumalt ootad sa seepärast vastust Berliinist: seal pulbitses elu, siin oli vaikne nagu kasakatares, või koguni suitsusaunas, millest Aleks nii palju oli jutustanud ja mille sinagi lõpuks ära proovisid ämmal külas käies. Võttis kopsud puhtaks küll; kuid ikkagi, kui antaks valida, sina, Marta, eelistaksid keskkütet ja vanni. Inimene on oma mineviku ori, ta ei suuda seda muuta, ta võib küll harjuda uute oludega, kuid see on välispidine, sunnitud harjumine. Sinu siinsetel sugulastel on teistsugune minevik kui sinul, ja seepärast on teil raske üksteist mõista. Nemad rõõmustavad vara maha langenud lume üle, sinus tekitab see seletamatut ängi – mitte väiksemat kui inimeste kurjus. Ei saa küll öelda, et keegi sind eriliselt vihkaks – kuid üksnes seetõttu, et sa kellegagi peale turunaiste ei suhtle, nendel on aga tarvis kaubast lahti saada. Sest üldine jahe sallimatus on äratuntav, ja muide, see sallimatus on kahepoolne: kõik eestlased vihkavad siin sakslasi ja kõik sakslased – eestlasi, ainuke vahe on selles, et eestlased julgevad oma vihkamist välja näidata, sakslased aga vihkavad salaja; varem oli ilmselt vastupidi. Võiksid teeselda venelannat, aga seegi ei aita: venelasi siin põlatakse, kutsutakse tibladeks. Nii ei jäägi muud üle, kui kadestada pilvi, sest nemad, sinust erinevalt, on külmad ja vabad, kuhu tahavad, sinna ka liuglevad, kodumaata ja pagenduseta.

 

Rong hilines ja Aleks jõudis Bellevue’sse alles pimedas. Tallinnas oli olnud tuuline ja kõle, siin aga tervitas teda ilus pehme talveilm, äsja oli maha sadanud teine lumi ja paistis, et see jääb juba püsima. Reiski polnud nurjunud, ta oli August Septembriga pikad jutud maha pidanud ja kuulnud palju üllatavat. August, eluaegne käsutäitja, hariduseta ja teadmisteta molkus, oli uutes oludes otsekui ümber sündinud, sahkerdas miljoni asjaga, oli vahetalitajaks bolševike delegatsiooni ja kohalike ärimeeste vahel, aitas mingitel tegelinskitel kinnisvara kokku osta ja toimetas Vene impeeriumi vääriskive Inglismaale. Aleksit ta sellest hoolimata kartis ja austas ning oli kohe valmis ohjad kunagise peremehe kätte andma, kui Aleks seda oleks soovinud, kuid Aleks üksnes vangutas skeptiliselt pead: kahtlane äri. Kõik, milles nad kokku leppisid, oli, et August hakkab Aleksi talu saadusi bolševikele edasi müüma – need vajasid toiduaineid, et toita Petrogradi. See viimane pani Aleksi pead vangutama: muidugi, eesti talunikud olid alati Peterburi turul käinud kaupa müümas, kuid nad pidid kõvasti pingutama, et seal kanda kinnitada, konkurentsi jätkus – seevastu võis nüüd, nagu August seletas, bolševikele “igasuguse rämpsu kaela määrida”.

Hotellis oli vaikne, Aleks kõndis mööda koridori oma toani ja vajutas lingile. Marta istus “troonil”, nagu alati, jalad enda alla tõmmanud, kuid erinevalt tavalisest ei lugenud raamatut, vaid vaatas tühja pilguga enda ette. Tema käes nägi Aleks lahtimurtud paberilehte. “Kiri Berliinist,” käis tal kohe peast läbi.

Nii see oligi. Silmanud Aleksit, Marta tõusis ja hakkas toimetama, paberilehe aga torkas sõnagi lausumata mehele pihku. Aleks toetas end sinnasamasse, kus äsja oli istunud naine, temast alles soojale, ehkki ebamugavale istmele, ja hakkas vaevaliselt dešifreerima Sylvia segast, närvilist käekirja. Midagi head läkitus ei sisaldanud, sõda ja revolutsioon polnud hävitanud mitte üksnes Aleksi elu, vaid ka Beckerite oma. Saksamaal polnud küll bolševikud võimule pääsenud, kuid keisririigi lagunemine oli sealgi kõik pea peale pööranud. Beckerid olid teinud panuse sõjale, ja see oli nad hukutanud. Pank oli pankrotistunud, parlamendisaadik onu Eberhard endale kuuli pähe lasknud, tema poeg Constantin langenud Verduni all, teine poeg, börsimaakler Ferdinand püüdis veel sogases vees kala püüda, kuid temagi käbarad käisid pigem halvasti kui hästi, inflatsioon oli kohutav ja sellest oskasid kasu lõigata üksnes väga jultunud sulid – Sylvia ei saanud teisiti, kui pidi siinkohal eraldi mainima juute. Onu Theodoril oli õnneks elukutse, mida vajati alati, iga korra ajal, kuid tema honorarid olid samuti kahanenud, naised eelistasid pigem sünnitada surnud lapse, kui loovutada arstile viimased veeringud, ja neid võis isegi mõista. Onutütar Dagmar, kes varem oli hoolitsenud Beckerite villa eest, oli nüüd majapidajannaks Ferdinandile, kuid  muidugi mitte enam Nicholassees, vaid väikeses Berliini korteris, teine onutütar Beatrice oli kolmandat korda abiellunud, seekord ühe ameeriklasega, ja kolinud New Yorki. Vana gründer oma elutöö kokkuvarisemist ei näinud, ta oli surnud esimesel sõja-aastal teadmisega, et kõik läheb aina paremuse poole selles kõige paremini (sakslaste poolt) korraldatud maailmas. Vähim muutusi oli toimunud Konradi ja Sylvia elus, ainult väga raske oli masinate turuga, mitte üksnes inflatsiooni, vaid ka rahva maksujõuetuse tõttu (reparatsioonid!). Oli veel üks uudis, mida võinuks nimetada isegi heaks, kui mitte teatud nüansid… Nimelt oli Alfred õnnelikult Saksamaale jõudnud, oli käinud külas koos Venemaalt kaasatoodud pruudiga, sakslannaga, toonud terviseid isalt ja emalt ja palunud natuke laenu “elu sisseseadmiseks”. Heasüdamlik Theodor oli talle seda andnud, Alfred kadus, mitu kuud polnud temast kippu ega kõppu, siis oli tulnud jälle ning küsinud veel natuke lisa: ta olevat endale Münchenis välja vaadanud väikse õlletoa ja tahab selle ära osta. Theodor oli andnud ka seekord, ja Alfred oli kadunud taas. Seekord polnud temast teateid peaaegu aasta, ja kui Konrad äriasjus Müncheni sõitis, oli Theodor palunud sugulane võimaluse korral üles otsida. Õnnestus: mees seisis tõesti leti taga ja valas kundedele õlut. Theodorist rahaasjades otsekohesem Konrad oli Alfredilt otse küsinud, kuidas on lood võla tagasimaksmisega, kuid too oli üksnes laiutanud käsi ja vabandanud end välja sellega, et oli äsja saanud isaks ja perekonnaelu neelab kogu sissetuleku.

Kirja lõpuni lugenud, vajus Aleks mõttesse. Ta mõistis Marta süngust: Saksamaale kolimine tuli ära jätta, sellises olukorras polnud vähimatki lootust, et Beckerid neid millegagi abistada saavad. Teelauas ta naisele nii ütleski, kuid vastu tema kartusi ei hakanud Marta vaidlema ja Aleks rahunes. Ühest küljest oli tal küll kahju, et unistus korterist Berliini kesklinnas tuleb maha matta, kuid teisalt tundis ta ka kergendust. Sisemuses oli ta Saksamaale sõitu siiski kartnud, üks asi oli minna nooruses võõra rahva keskele, ja hoopis midagi muud – viiekümneselt. Siin, kodumaal, oli tal siiski lihtsam, ta tundis kohalikke olusid ja mentaliteeti, võis hõlpsamini leida ühise keele igaühega. Muidugi, selliseid perspektiive kui Saksamaal tilluke eesti turg ei pakkunud, kuid nälga ta ometi ei sure, ja lastele hariduse suudab samuti anda. Konrad oli palunud talle edasi öelda, nad võiksid jätkata vana äri, tema saadab Eestisse põllutöömasinaid ja Aleks müüb neid. Polnud muidugi selge, missugune on rahva ostujõud, kuid proovida tasus. Aleksi fantaasia asus kohe tööle – Bellevue keldrikorrusel oli üks köösner äsja pankrotti läinud, sinna võis sisse seada kontoriruumid, mõlemale kasulik, nii temale kui peremehele. Hea oleks katsuda müüa ka viljaseemet, see äri oli teda mitmel korral kitsikusest välja aidanud, kuid kust leida partnerit? Talle meenus, et Meng oli talle Kiievis andnud oma õe Kopenhaageni aadressi, sidepidamise mõttes. “Kirjutan, äkki õnnestus Mengil Ukraina põrgust pääseda,” otsustas ta.


 

 

Viies osa

Sass

 

Esimene peatükk

 

Kauged sugulased

 

“Mulle ei meeldi pikad hüvastijätud,” ütles Annika, kui pagas oli ära antud ja nad astusid registratsioonilaua äärest eemale.

Ta lõi käed laiali ning hetke pärast Birgit lausa uppus õe embusse. Naljakas oli vaadata, kuidas täidlane, rinnakas, igati nagu tõeline ooperilaulja Annika surub kõhnemat, poisilikku õde ninapidi mantlirevääri vastu, Sassile paistis isegi, et Birgit tönnib, Annika seevastu naeratas silmipimestavalt – ja miks ta ei pidanukski naeratama? Sasski oleks naeratanud, kui teda oleks oodanud korter Pariisi kesklinnas…

Siis õed eraldusid teineteisest, Annika astus Sassi juurde, surus tal kätt, soovis head vana aasta lõppu, lehvitas veel korra Birgitile, pööras ringi ja siirdus kindla väärika sujuva kõnnakuga tollitsooni suunas. Lükanduks avanes iseenesest, isegi seesamit polnud tarvis appi kutsuda, ning sulgus taas – otsekui oleks mingi hiiglaslik olend Annika alla neelanud.

“Ma loodan, et ta ei unustanud maniküürikääre käekotti,” kommenteeris Sass, heitis pilgu Birgiti poole ja nägi, et too pühib taskurätiga silmi. Oleks võinud Birgitil ümbert kinni võtta ja lohutada – oleks, kuid ei tohtinud, lennujaam oli koht, kus alati võis kohata tuttavaid, ühed sõitsid kuhugi, teised saabusid.

“Mina jäin viimati Hamburgist tulles küüneviilist ilma. Olin kogemata pistnud pintsakutaskusse…”

Ta püüdis rääkida hästi muretult, et Birgiti tähelepanu mujale juhtida, ja see justkui isegi õnnestus, tüdruk peitis räti käekotti, naeratas Sassile ja nad pöörasid ümber, et kõndida kõrvuti väljapääsu poole, teineteist puudutamata. “Nagu kaugelt sugulased,” mõtles Sass – ja mida muud kui kaugelt sugulased nad olidki, isegi nii kauged, et sugulusvahekorda oli raske sõnastada: isa tädipoja tütar või vanaisa õe lapselaps, kumba eelistada, Sass ei teadnud, teadis vaid, et neil olid Birgiti – ja Annikaga – ühised vanavanaisa ja vanavanaema, vanavanaisa nimi oli nagu temalgi Aleksander Buridan, vanavanaema eesnime Sass ei mäletanud, kui oli kuulnudki. Tema isa Timo ja Birgiti isa, onu Valdek, olid teineteisele vastavalt onupoeg ja tädipoeg, isal oli veel kaks tädipoega, onu Peeter (Valdeku vend) ja onu Paul, kuid onupoeg oli isa üksi ja ainult tema ja Sass kandsid veel Buridani nime; jah, ja Gea samuti. Mingis mõttes oli küll Buridan ka onu Peeter, kuid tema oli selle nime, oma ema neiupõlvenime, valinud pseudonüümiks, tegelikult oli ta Looder nagu onu Valdek ja nagu enne meheleminekut olid olnud Birgit ja Kristel ning olid siiani Kaja, Jaanus ning ka Annika, kes polnud tahtnud võtta Pierre’i nime; huhh, kui palju sugulasi, ja see polnud veel kõik. 

Iseenesest avanesid veel ühed, seekord klaasuksed ja nad sattusid sooja ja valguse käest niiskesse kollakas-udusesse pimedusse. Mere poolt puhus jälk vinge tuul, Sass heitis pilgu kõrvale, Birgit oli samuti paljapäi.

“Tõsta kapuuts üles, saad külma.”

“Pole viga, mul on karastatud organism.”

Toon, kuidas Birgit seda ütles, näitas, et tundelisusehoog on möödas. Lõpuks, mis seal nii väga kurvastada, Annikat ei küüditatud ju kuhugi, ta sõitis ise, koju, armastava mehe juurde.

Nad läksid kiiresti auto suunas, Sass võttis juba varakult puldi välja ning vajutas, kostis piiksatus, laternad süttisid korraks ja kustusid taas. Ta avas ukse, ootas, kuni Birgit on sisse pugenud, lükkas selle uuesti kinni ja kõmpis eestpoolt ümber oma kohale.

Kabiinis oli soe, auto polnud jõudnud maha jahtuda, Sass kiskus mantli seljast ja viskas tagaistmele.

“Palju sul aega on?”

“Natuke on, kui arvestada, et saatmine läks päris kähku.”

See oli öeldud nii, et Sassil tekkis kahtlus.

“Kas sa tahad öelda, et Annika lahkus meelega kohe?”

“Hull peast, talle tõesti ei meeldi see tammumine. Ja kust ta üldse teada võiks, et meie vahel midagi on?”

“Paljugi, kust. Võib-olla sa ise ütlesid.”

Birgit üksnes turtsatas vastuseks ja Sass keeras võtit. Paneel elavnes, numbrid ja tähed hakkasid vilkuma ning auto liikus sujuvalt paigast – sama sujuvalt kui ennist Annika. Ja miks nad ei pidanudki liikuma väärikalt ja sujuvalt, nii Annika kui auto, nad mõlemad olid eurooplased, soliidne, rikas ja enesega rahulolev rass.

Estakaadilt alla sõitnud, ühines Sass linna poole venivate masinate vooluga: viimane pühadeõhtu, rahvas oli naasmas suvilast või maalt vanaema poolt, kus põletati küünlaid ja söödi rasvast seapraadi veel rasvasemate ahjukartulitega, sekka ilgeid verivorste. Ainus maitsev osa jõulumenüüs oli lisand – pohlamoos.  

“Kas ütlesid siis või ei?” uuris ta edasi.

“Hull oled, muidugi mitte!”

Nagu alati, oli raske mõista, kas Birgit valetab või räägib õigust. Naised olid palju osavamad ja kavalamad – kui mõni meessoost töövõtja luiskama kukkus, tabas Sass selle kohe ära.

“Usun sind küll.”

Ta arvas, et Birgit hakkab jälle vastu vaidlema, kuid seda ei juhtunud, too ainult ohkas. Natuke aega sõitsid nad vaikides, siis kostis kusagilt piiksumist, Sass kuulatas, piiksumine oli võõras, ja ütles:

“Sulle.”

Birgit tiris koti tõmbluku kärsitult lahti ja võttis telefoni.

“Võib-olla on parem, kui sa ei vasta?” küsis Sass gaasi lisades – pärast viadukti ummik lagunes.

Oleks olnud mage lugu, kui Hillar oleks just praegu helistanud.

“See on Annika,” ütles Birgit, heitnud pilgu tabloole, ja tõstis telefoni kõrva äärde.

Asfalt libises rataste alt läbi, eemalt hakkasid paistma kõrghooned läbisegi kirikutornidega. “Moodne Tallinn,” mõtles Sass, hajameelselt kuulates Birgiti repliike; ta isegi ei püüdnud taastada nende järgi õdede vestlust.

“Kujuta ette, sul oli õigus: võetigi maniküürikäärid ära. Juba kolmas paar selle aasta jooksul,” ütles Birgit, kui kõne oli lõppenud.

“Isa ütleb selle kohta harilikult: oleks Gastello teadnud, et araablased tema vägitegu kordavad…”

“Kes see Gastello on?”

“Üks vene lendur, kes sakslaste tanke rammis.”

Ta vaikis natuke ja lisas:

“Kas see tähendab nüüd, et me peame nendele kääridele järele sõitma?”

Birgit turtsatas.

“Mine nüüd! Küll Pierre ostab uued.”

Jaa, mõtles Sass, niisugust vedamist nagu Annikal juhtub harva. Välismaal elasid veel Kaja ning Rita ja alles hiljuti oli sealt naasnud Hanna (kaks viimast olid onu Pauli tütred), kuid nemad pidi kõik oma jõuga toime tulema, seevastu Annika oli esmalt jõudnud viimaste seas saada üleliidulise lähetuse Itaaliasse ennast täiendama, seal aga oli võtnud õnge ühe Pariisi impressaario. Oli just Nõukogude Liidu lagunemise aeg, Balti riigid olid moes, neile tunti kaasa ja see üldine kaastunne ning heasoovlikkus laienes ka üksikisikutele. Lõppes kõik abieluga ja kolimisega Pariisi – Itaalias, rääkis Annika, olevat raske läbi lüüa, võõraid seal ei sallita. Aga kas asi oligi võõrastes, võib-olla jäi Annikal lihtsalt tihedas konkurentsis oskustest vajaka, ikkagi ooperi kodumaa?

Jäänud arutlema, ei märganudki Sass, et koduristmikul vahetus roheline tuli äkki punasega, ja jõudis ainult kõige viimasel hetkel pidurdada.

“Reaktsioonikiirus on sul päris hea,” nipsas Birgit.

Sass ei vastanud, mida siin oligi öelda, kui roheline tuli taastus, manööverdas ta auto maja ette ja pidurdas. Paneel kustus, ta võttis mantli kätte ja ronis autost välja, Birgit järgnes talle, ootamata, kuni talle uks avatakse – tänapäeva iseseisev naine. Piiksutanud pulti, läks Sass ees maja poole, laskis Birgiti küll esimesena trepikotta, kuid trügis temast kohe mööda, et tuld põlema panna. Lift oli üleval, tuli vajutada nupule ja oodata.

“Kohe pärast 11. septembrit ütles minu maakler, et kaotasin korteri turuväärtuses umbes viiskümmend tuhat, hiljuti nägin teda taas, küsisin, kuidas konjunktuur on, ta isegi ei mõistnud, mida ma silmas pean. Kui täpsustasin, hakkas naerma ja lausus: “Ah see! See on ammu unustatud. Inimestel on lühike mälu.”

“Ma arvan, enamik inimesi on fatalistid. Palju suurema tõenäosusega võid autoga surma saada, kui et mingid araablased sulle korterisse sisse lendavad.”

Lift saabus, uksed avanesid, nad sisenesid. Järgnes kõige ebameeldivam osa elust – liftisõit. Ükskõik, kellega koos sa sellesse surnukirstu sattusid, võõra või tuttavaga – või ka päris üksi –, ikka oli vastik. Otsekui mingi ooteperiood kahe normaalse tegelikkuse vahel. Lõpuks lift nõksatas, uksed avanesid. Samal hetkel piiksatas põuetaskus telefon, Sass võttis selle, vajutas numbrit vaatamata tooni maha ja hakkas sügavalt küljetasku põhjast võtmeid otsima.

Korteris oli soe, ta aitas Birgitil palitu seljast, riputas selle varna ja tundis hetkeks tuttavat ebakindlust.

“Kurat, ma olen kolmekümne kahe aastane, aga ikka pole õppinud naiste soove ära aimama!” kirus ta end, kuid kasu sellest polnud.

“Tass kohvi?” küsis ta.

“Nii palju mul küll aega pole.”

 

 

 

 

“Ega sa ei pahanda, kui ma teen ühe suitsu?” küsis Birgit, umbes minut aega vaikides selili lamanud ja lakke vahtinud. Tema toonis oli midagi halbaennustavat, ja Sass tundis tuttavat sisemist krampi, mis valdas teda alati, kui olukord ei allunud kontrollile ja ta ei teadnud, mismoodi käituda.

“Kas tal polnud hea?” mõtles ta närviliselt, kuid valjusti ütles hoopis:

“Loomulikult.”

Birgit küünitas end käekoti poole, avas selle ning otsis sigaretipaki ja välgumihkli.

“Anna mulle ka üks.”

“Sa jätsid ju maha.”

“Peab aeg-ajalt meenutama, kui vastik see on.”

Ta võttis Birgitilt mihkli ja klõpsutas seda ning vajus siis uuesti selili. Mõnda aega suitsetasid nad vaikides.

“Ega sa neid Spa tuusikuid välja ei ostnud?”

See oli öeldud nii, et Sass mõistis.

“Veel mitte. Aga mis siis? Kas sul tuli midagi vahele?”

Birgit vaikis, tema pilk oli suunatud sinna, kus kardinateta akna taga mustendas taevas.

“Me ju leppisime kokku…”

Ja äkki puhkes Birgit nutma, nii äkki ja nii valjusti, et Sass isegi ehmatas – ta polnud üldse näinud, et Birgit nutaks, kui, siis pillas mõne pisara nagu äsja lennujaamas, kuid enamuse ajast oli heatujuline, lausa pakatas elurõõmust, see vist oligi, mis Sassi tema poole tõmbas; see, ja veel midagi, millele ta eelistas mitte mõelda. Birgit seevastu mõtles, mõtles nii sageli ja tõsiselt, et oli end ilmselt üle mõelnud. Võidelda sellega oli võimatu, kuid ka alistuda ei tohtinud, nii võis veel ise lõugama pista, või vähemalt ohkima, mida Sass samuti ei sallinud, seepärast surus ta hambad kokku ja vaikis. Mõnda aega püüdis ta üldse mitte kõrvale vaadata, kuni kuulis, et nutt vähehaaval vaibub, siis heitis korra silmanurgast pilgu ja nägi, et Birgit on jälle küünitanud käekoti poole ja otsib taskurätti. Rohkem kui silmad, oli punaseks tõmbunud Birgiti jäme nina, vaatepilt häiris Sassi, ta vaatas mujale, kuulis tugevat nuuskamist, ja seejärel Birgiti häält: 

“Sass, me peame selle lõpetama.”

“Läheb lahti,” mõtles Sass. Selliste avaldustega esines Birgit aeg-ajalt ikka, päris esimesest korrast saadik, kuid kui alguses olid tema kahetsused ja enesesüüdistused rohkem teoreetilist laadi, siis viimasel ajal oli asi läinud tõsiseks.  

“Ma olen kindel, Hillar aimab, et mul keegi on. Mul on isegi tunne, et ta kahtlustab nimelt sind.”

“Seda ma küll ei usu. Hillar on liiga heasüdamlik ja naiivne, et talle selline asi pähe võiks tulla. Täna näiteks oli ta minu arvates küll ülirõõmus, et pääses kohustusest Annika lennujaama sõidutada.”

“Veel hullem. See tähendab, et me oleme ületanud piiri, mida ükski normaalne inimene isegi ette ei suuda kujutleda.”

Oleks võinud jälle vastu vaielda, kuid Sass loobus – mitte, et tal puudunuksid argumendid, vaid kuna nad olid seda teemat juba miljon korda arutanud. “Patt, verepilastus,” nendest sõnadest oli justkui kujunenud omamoodi rituaal, ilma milleta ei möödunud ükski kohtumine. “Kui jumalat pole olemas, siis järelikult pole ka pattu,” vastas ta harilikult, “võiksid olla üksnes ebasoodsad geneetilised tagajärjed, aga seda me ju ei luba.” Tegelikult ei kartnud Birgit muidugi mitte põrgutuld, vaid ühiskondlikku arvamust – mida ütlevad vanemad, sugulased ja tuttavad, kui kõik välja tuleb? Aga kuidas see ikka pidi välja tulema, kui ise ei ütle.

Birgiti kotist kostis taas piiksumist. Nad vahetasid sõnatuid pilke – on ikka õudne see mobiiliajastu, voodiski ei saa rahu – siis küünitas Birgit end kolmandat korda voodist välja.

“Annika. Näis, mis tal jälle lahti on…”

Suits ei maitsenud, Sass kustutas pooliku sigareti tuhatoosi, ajas end püsti ja ringutas. Hea, et see Hillar polnud, talle ei meeldinud pealt kuulata abikaasade lõõritamist, mitte, et ta oleks hirmsasti armukadetsenud, ei, aga ta tundis end siis alati närukaelana. Ta võttis puldi ja plõksutas korra kiiresti kõik kanalid läbi, hääle eelnevalt välja lülitanud. Midagi huvitavat silma ei hakanud – ja siis jõudis kõnegi lõpule. Nii palju paistis sellest olevat kasu, et Birgiti tuju oli paranenud.

“Kõik on korras, ta on juba Helsingis,” ütles Birgit. “Ootab lennukissekutset. Kurtis, et õudselt tüütu on veeta nii suur hulk elust lennujaamades.”

Sass uuris Birgitit.

“Võib-olla sa ikka rääkisid talle meist?”

Seekord Birgit kohe vastu punnima ei hakanud. 

“Miks sa nii arvad?” küsis ta kavalalt.

“Kui ma järele mõtlen, siis tundub mulle, et ta käitus minuga kodusemalt kui varem.”

“Ja sa tegid sellest järelduse, et sind on pereliikmeks vastu võetud?”

“Aga missuguseid järeldusi ma veel oleksin pidanud tegema?”

Birgiti pilku ilmus lõbus helk.

“Võib-olla heitis Annika hoopis sulle silma?”

“Millega mina peaksin olema sellise au ära teeninud?” protesteeris Sass meelitatult. “Kes ma Pierre´i kõrval olen, Euroopa ääremaa väike-ettevõtja. Siin võib mulle isegi paista, et ma ei ela väga vaeselt, aga iga kord, kui Pariisi sõidan, tunnen end kerjusena.”

“See-eest oled sa pikk, nägus ja noor…”

“Ahhaa, sa arvad, et Pierre ei tule enam abikaasakohustega toime? Võib-olla on sul selle kohta isegi värsket informatsiooni, nii-öelda otsesest allikast? Ainult et miks just mina? Pariisis on mehi jalaga segada: neegrid, araablased…Sinu šarmantne blond õde võib valida kelle tahes, kui…”

Ta oleks peaaegu öelnud midagi üpris roppu, kuid sai viimasel hetkel pidama – Birgitile ei meeldinud, kui asju nimetati nende õigete nimedega, nagu kõik naised, eelistas temagi komplimente ja silmakirjatsemist.

“Kui ta end väga üksikuna tunneb,” lõpetas ta kombekuse piirides.

“Araablased, neegrid! Sul pole üldse maitset…”

Birgit viskas äkki pilgu kellale, ohhetas, kustutas sigareti, hüppas püsti ja kiirustas dušikabiini.

“Kas ma tohin paluda, et sa kõigepealt mind koju toimetad, ja alles siis ise pesema lähed?” kostis veevulina vahelt tema hääl.

“Kui sa minuga Spasse tuled, siis küll.”

“See on liiga ohtlik. Kui keegi meid näeb, mis me ütleme? Et meil on suguvõsa kokkutulek?”

Üldiselt oli Birgitil, nagu alati, õigus: ohtlik oli see tõesti.

“Olgu, katsun midagi muud välja mõelda.”   

 

 

 

 

                                     Teine peatükk

 

                                        Üksindus

 

 

Birgit lükkas autoukse kinni ja läks tagasi vaatamata ukseni – igaks juhuks, kui Hillar äkki aknal ootab (mis oli küll täiesti ebatõenäone). Alles enne trepikotta sisenemist heitis ta pilgu üle õla ja lehvitas põgusalt.

“Edasi: suudelda meest, kallistada tütart ja teha nägu, et kõik on parimas korras,” mõtles Sass ja vajutas pedaalile.

Jõudnud tagasi kesklinna, aeglustas ta kiirust: talle avanes avar valik vene muinasjuttudest tuttava kolme tee näol. Võis pöörata vasakule ja sõita tagasi koju, võis põrutada otse ja käia läbi kontorist ja võis loovida paremale, kus kutsuvalt helkisid kasiinotuled. Kuid kasiinos oli ta käinud alles eile, ja pealegi polnud seal täna huvitav, ainult mõned kriitvalgete nägudega maniakid, kõik normaalsed inimesed olid kodus pere keskel, vahtisid televiisorit ja ootasid, millal naine ütleb: “Kuule, kas me täna magama ei lähegi?” Mis puutus kontorisse, siis midagi tobedamat, kui pühapäeva õhtul tööasjadega tegelda, oli raske välja mõelda, kuid teisalt – tühja, kõledasse koju ei tõmmanud ka mitte üks raas, vähemalt mitte enne, kui haigutus peale tikub. Nii valis ta ikkagi otsetee, läbis kolm lühikest kvartalit ja parkis auto otse pimeda büroohoone ukse alla – nagunii kedagi teist oodata polnud.

Siin meenus talle, et telefon on juba mitu tundi välja lülitatud, ta tõi selle taskust lagedale ja kontrollis, kes vahepeal on helistanud. Ema, isa. Kolmas number oli tundmatu ja Sass valiski esmalt selle. Vahetanud esimesed repliigid, tundis ta meeldivat erutust – juba ammu oli ta sihtinud seda klienti, ja nüüd lõpuks oli vennike konksu otsas. Leppinud kokku ühise homse lõunasöögi, jättis ta hüvasti ja ühendas end isa numbriga, ühtaegu autost välja ronides. Isa oli leidnud internetist mõned huvitavad partiid ja palus, et Sass need talle välja trükiks, tal endal polnud printerit. Kõneldes temaga, jõudis Sass ukseni, keeras selle lukust lahti, võttis signalisatsiooni maha ja süütas trepikojas tule. Poolel teel üles jättis ta isaga hüvasti ja valis ema numbri. Ema oli tööl, muusika mängis, halvasti oli kuulda, nii palju sai Sass aru, et kasuisale on tarvis ühte rohtu, mis Eestis on palju odavam kui Soomes. Ta palus ema oodata, otsis taskust märkmiku ja kirjutas seinale toetudes arstimi nimetuse üles. Kinnitanud, et saabub vana-aasta õhtul, lõpetas ta kõne, tegi lühikese spurdi ja jõudis ukseni, mille kõrval rippus vasksilt: Buridan ja partnerid. Partnerid – need olid kaks klassivenda, kelle panus üritusse piirdus dividendide kasseerimisega kord sissemakstud tühise algkapitali eest, kuid Sass ei kiirustanud nende osa välja ostma, mõlemad noormehed olid hõivanud soliidsed positsioonid, üks olulises ministeeriumis, teine juhtivas päevalehes, ja nende abi läks aeg-ajalt vaja.    

Sisenenud kontorisse ja süüdanud laetule, tundis ta, nagu alati, uhkust – kõik siin oli tema välja mõeldud, Birgitil oli vaid jäänud üle tema soovid üles märkida ja kunstiliselt vormistada. Just see sündmus neid kokku viiski: teiste Buridanidega käis ta kas just tihedalt, kuid siiski läbi, need olid kõik tallinlased, Birgit seevastu oli Tartust ja teda polnud Sass näinud rohkem kui korra elus, umbes kümne-aastasena, isa oli sõitnud koos Sassiga malelaagrisse ja tee peal Tartus tädipoja poolt läbi astunud (“Isal oli siis veel jalaluu katki!” mäletas Birgit). Kuid vahetevahel onu Valdekust ja tema tublidest tütardest sugulaste keskel ikkagi räägiti, rohkem muidugi Annikast, kelle karjääri huvi ja uhkusega jälgiti, kuid ka tema õest, kes olevat “hea disainer”. Ja miks pöörduda võhivõõra inimese poole, kui kusagil silmapiiril virvendab kauge, kuid ikkagi sugulane? Ta oli helistanud Hannale, kellega nad sageli suhtlesid, nii oli see jäänud juba lapsepõlvest, isa käis tihedalt läbi onu Pauliga, ja lapsedki olid headeks tuttavateks saanud, ja Hanna, kes tundis kõiki, olgugi et oli alles pool aastat tagasi välismaalt naasnud, oli talle viivitamatult teatanud Birgiti telefoni. Ta helistas, esitles end, nad leppisid kokku kohtumise, ta polnudki algul kindel, kas hakkab Birgitit lõunale kutsuma, aga kui oli tüdrukule otsa vaadanud, kutsus, ja mitte ainult lõunale.

Üksainus boksideks liigendatud avar ruum polnud mõeldud mitte selleks, et töötajatel silma peal hoida, vaid pidi jätma mulje kollektiivis valitsevast üksmeelest. Kliendid nägid kohe sisse astudes tervet rühma noori mehi ja naisi, kes olid häälestatud loominguliselt ja teotahteliselt. See oli olnud uus põhimõte tema äris, siiani olid kõik agentuurid olnud rajatud tavalise hierarhia alusel, ühes kabinetis istus ülemus, kes võttis vastu otsuseid, ja mujal olid laiali töötajad, kes neid otsuseid täitsid; kuid temal oli kõik teistmoodi, see oli ühevanuste noorte ühisüritus, ehkki tema oli omanik ja teised palganeegrid. Kui palju need palganeegrid südames end ürituse liikmetena tundsid, oli muidugi iseküsimus, omapead jäetuna võisid nad vabalt avada õllepudelid ja hakata peremeest kiruma, kuid see Sassi enam ei huvitanud: peaasi, et töö oleks tehtud.

Keset ruumi seisis Sassi kõige originaalsema idee maine kehastus, nelja klaasseinaga helikindel nõupidamistuba. See oli vapustav vaatepilt, kui klient ja konsultandid istusid läbipaistvas karbis ja arutasid tellimust – oli tunne, nagu polekski tegemist inimestega, vaid ülikonda riietatud suurte kaladega, kes maigutavad suud; isegi Birgit oli algul kõhklema löönud, kuid Sass jäi enesele kindlaks ega eksinud, klientidele meeldis “akvaarium”, nad kiitsid, et see tagab ühelt poolt konfidentsiaalsuse, teisalt aga tekitab avarus- ja avatustunde.

Muidugi, Sass teadis, et tegelikult on kogu mulje fiktsioon, sest kõige tähtsamad nõupidamised toimusid niikuinii mujal, restoranis, nagu homnegi kohtumine – kuid see polnud enam oluline, sest disain, nagu talle oli seletanud kasuisa, on tänapäeva ärijuhtimise võti. Kasuisale oli kuulunud sarnane firma Helsingis, temalt oli Sass kuulnud palju tähtsaid näpunäiteid, nüüd oli kasuisa paraku äri maha müünud, tervis oli läbi ja ravi nõudis palju raha, emagi oli pidanud tööle minema.

Ta käivitas arvuti, läitis laualambi, kustutas ereda laetule ning istus laua taha. Soovimata näida ebademokraatlikuna, polnud ta endalegi kabinetti projekteerinud, nagunii veetis ta nädalalõpud kontoris, uuris finantsolukorda, maksis arveid ja vastas kirjadele; kõige keerulisemad tööd, kus oli tarvis nuputada, kuidas tellimust täita, eelistas ta samuti jätta selleks ajaks.

Postis olid peale isa kirja ainult viirused, ta hävitas need hoolikalt ära, esmalt saadud kirjade nimekirjast, seejärel kustutatud kirjade omast, avas isa faili, trükkis partiid välja, läks internetipanka, maksis ära paar arvet ning süvenes ühte tellimusse, mis teda juba mitu päeva oli painanud. Tegemist oli firmaga, mille olukord polnud pehmelt öeldes kiita, ja õigupoolest oleks pidanud talle “Ciao!” ütlema, juba aasta polnud sealt laekunud sentigi, kuid Sass tundis omanikku kaua, too oli üks tema esimesi kliente, ja Sass ei tahtnud meest hädas üksi jätta, äkki rabeleb välja, või kui ka ei rabele, siis see mõnikümmend tuhat teda ei tapa.

Mõtisklenud hulk aega, missugune strateegia võiks käesoleval juhul mingeidki tulemusi anda, leidis Sass lõpuks ühe hädalahenduse ja rahunes. Aeg oli kulunud märkamatult, võis hakata tasapisi kojumineku peale mõtlema, seda enam, et oli vaja veel isa juurest läbi sõita. Isa oleks muidugi tahtnud, et ta sisse tuleks, tassi teed jooks, kuid Sassil polnud tahtmist – kunagi oli teda sinna kiskunud, isa veider, kõigist teistest kodudest nii erinev korter raamatute, malenuppude ja suveniiridega oli mõjunud omamoodi pühakojana, vaid mõõtmetelt väiksem kui Malemaja, oli see hingelt samasugune või veel suuremgi tempel; kuid see oli olnud ammu, tänaseks oli kõik muutunud, male ei huvitanud enam kedagi, seda mängisid veel üksnes kas pensionärid või mõned noored venelased, kellel polnud muud võimalust elus läbi lüüa, ja rööbiti oli muutunud isagi, ta küll töötas edasi sama kohusetundlikult, jälgis turniire, leiutas uusi avangustrateegiaid, mäletas sadu partiisid, kuid ilma endise entusiasmita, sest kõigile, ja küllap isale eneselegi oli selge, et tema teadmisi pole enam kellelegi tarvis.

Lülitanud arvuti välja, tundis Sass, et kõht on tühi, viimast korda oli ta söönud lõuna ajal, enne kohtumist Birgiti ja Annikaga. Olnuks vanaema elus, võinuks minna tema juurde, üksvahe, kui ema oli Soome kolinud, oli ta päris sageli vanaema külastanud, pigem isegi, et kellegagi veidi lobiseda, kui söömise pärast – kuid siis oli vanaema surnud, varade tagastamise seadusega kaasnenud sekeldused olid laastanud ta tervise, lausa välja teda tõstma ei hakatud, kuid korterit erastada ei õnnestunud, ja teadmine, et ta elab otsekui kellegi armust kohas, mis oli olnud tema kodu peaaegu viiskümmend aastat, oli vanaemale liig. Sass ise oli sattunud umbes samasugusesse olukorda: maja, kuhu ema kunagi oli korteri saanud, läks samuti tagastamisele – aga tema oli noor, teenis juba päris hästi ja oli lihtsalt käega löönud, esimese nõudmise peale välja kolinud, isegi kompensatsiooni nõudmata. “Milleks mulle see puulobudik,” oli ta tollal mõelnud – hiljuti kunagisest kodust mööda sõites ei suutnud ta varjata imestust, maja oli renoveeritud ja selle fassaadil rippus suur silt: “Müüa korterid”. 

Üksinda restorani minna polnud tahtmist, võinuks võtta tee peal pitsa, kuid tal oli sellest roast kõrini, pitsa oli tema peatoidus. Igaks juhuks kontrollis Sass seinakapi sisu – ja tõepoolest, seal vedelesid mõned reedesest nõupidamisest järele jäänud võisaiad ja tükk stritslit. Kohvi keeta ta ei viitsinud, leidis külmkapist pooliku kokakoolapudeli, kugistas võisaiad püstijalu koolat peale rüübates kurgust alla, mähkis stritslitüki A4 formaati paberisse ja lahkus.

 

Habeme oli isa ammu maha ajanud ega meenutanud enam sugugi seda donžuani, kes ta olevat olnud nooruses. Sasski mäletas, kuidas ta nende ühistel malereisidel isa hotellitoast ikka ja jälle mõne võõra naisterahva oli avastanud; kuid lõpuks oli isa katkestanud seiklused ja muutunud väga koduseks. Isa uus naine oli teatrikunstnik, vahepeal olid kõik arvanud, et isa abiellub ühe maletajannaga, kuid siis oli too rumalast peast tutvustanud teda oma sõbrannaga ja oli aset leidnud, nagu isa ütles, “väike vangerdus”. Teatrikunstniku elu polnud samuti kergete killast, kindlat palka isa naisel polnud, kõik sõltus sellest, kas mõni režissöör pakub koostööd või ei; ja et tuttavaid režissööre jäi üha vähemaks, ühed surid loomulikku surma, teised lõpetasid elu enesetapuga, siis oli isa naine sageli “kuival”. Sellest abielust sündinud tütar, Sassi vanem poolõde, oli juba täiskasvanu ja õppis Tartus hispaania keelt, kas Gea pühadeks koju oli tulnud, Sass ei teadnud, kuid ega see teda eriti ei huvitanudki, nende suhted polnud kuigi lähedased – muide, nagu ka teise poolõega, kes elas Helsingis ja käis alles algkoolis. Isa polnud Sassi kunagi kasvatada püüdnud, lahus elades, kohtles ta poega pigem noorema seltsimehena, patroneerivalt, ta polnud isegi siis pahandanud, kui Sass malemängu maha jättis, kes teab, võib-olla oli isa kunagi isegi unistanud, et pojast saaks maailmameister, kuid välja ta seda igatahes ei näidanud, suhtudes Sassi kaotustesse, mida tuli ette rohkemgi kui võite, filosoofilise rahuga. Ka siis, kui Sass tahtis oma äri alustada, oli isa teda toetanud, soovitanud ainult ülikooli mitte päriselt pooleli jätta, minna lihtsalt üle kaugõppesse. Haridus oli isa valus koht, ta ise oli astunud ülikooli alles siis, kui oli juba üle kolmekümne, ega väsinud taga kahetsemast kaotsiläinud aega; kuid Sassi jaoks oli too olnud otsustav hetk, turg oli veel täiesti tühi, ja kui ta oleks pidanud kõike alustama pärast ülikooli lõpetamist, poleks ta midagi saavutanud. Diplomi oli ta lõpuks ikkagi kätte saanud, kuid rohkem enesetunde kui teadmiste nimel – sest mida kõigi nende diskursuste ja paradigmadega, mida ülikoolis õpetati, elus peale hakata?

Nüüd olid rollid vahetunud, patroneerimist vajas juba isa, ja Sass täitis oma pojakohuseid hoolega ning isegi meelsasti, saati et isa oli delikaatne ega kiusanud teda tüütute ülesannetega, näiteks ei palunud kunagi, et Sass teda kuhugi sõidutaks (isal endal autot polnud, ta ei osanud isegi juhtida), ainult paar korda oli ta isale sohvrit mänginud: vanaema matustel ja kui Annika möödunud kevadel Tartus esines, siis olid nad Birgiti õhutusel võtnud ette suure ühisreisi, peaaegu kõik sugulased olid koos, ainult Kaja ja Rita puudusid. Võib-olla, et tänu Birgitile ta oligi hakanud sagedamini isa pool käima, üksvahe polnud nad teineteist kuude kaupa näinud – kuid Birgitil oli tugevalt arenenud perekonnatunne, ja ta süstis seda Sassilegi. “Sass, meie vanemad pole süüdi, et riigikord muutus ja nad jäid ilma kõikidest säästudest. Selge, et nüüd ei suuda nad enam meiega võrdselt tööd rabada, me peame neid mõistma ning aitama.” Birgiti isa hakkas juba seitsmekümneseks saama, tema tervis oli päris vilets, Sassi isa oli küll noorem ja käis tööl, aga tema sissetulekuid Sassi omadega võrrelda muidugi ei andnud, vahe oli vähemalt viiekordne, isegi üksnes selle raha osas, mille Sass palgana välja võttis. 

Ta ulatas isale üle ukse paberilehed partiidega, isa hakkas, nagu alati, ülevoolavalt tänama, ja Sass põgenes, kartes, et tal hakkab isast kahju ja ta ikkagi astub sisse ning jääb jorutama – homme seisis ees raske päev. Koduteel ei mõelnud ta midagi, keeras hoopis raadio lahti, mida tal üldiselt polnud kombeks, ja kuulas päevauudiseid. Ilmateade oli päris hirmus, esimese jaanuari hommikuks lubati kakskümmend neli kraadi külma. Siis oligi juba garaaž, ta jättis auto puhkama, läks lifti ja sõitis üles kümnendale korrusele.

Vaevalt üle läve saanud, valdas teda tuttav ahastus. Tühi korter, erinevalt kontorist, ei tekitanud mitte uhkust, vaid hirmu, oli tahtmine pugeda kõige kaugemasse nurka, tõmmata tekk üle pea ja moonduda kolmeliitriseks klaaspurgiks. Hea, et sigarette polnud, muidu oleks pidanud asuma halastamatusse võitlusse iseendaga. Tahtejõudu oli ta harjutanud kasiinos, ta mäletas hästi õudustunnet, mis teda valdas esimesel äriaastal, kui ta paar korda kogu kuusissetuleku ainsa õhtuga maha oli mänginud, üksvahe oli ta seetõttu kaardilauast nagu katkust eemale hoidnud, kuid mitu väga kasulikku klienti eelistasid läbirääkimisi pidada seal, ja viimaks ta otsustas, et on tarvis allutada hasart mõistuse kontrollile. Iga kord kasiinosse minnes määras ta enesele summa, pärast mille kaotamist (või võitmist) lõpetab mängu, ja siiani oli ta suutnud, paari erandiga, sõna pidada.

“Kuid just selles ongi probleem,” ütles ta enesele mantlit seljast võttes, “isegi kasiinos pole võimalik end lõdvaks lasta…” Tal puudus koht, kus vabaneda pingest! Tennis? Tennis oli vajalik selleks, et vormis püsida, nii kehalises kui ka vaimses mõttes, kuid lõõgastust mäng ei pakkunud, oli liiga väsitav. Sass tundis mehi, kes said oma “kaifi” autoga kihutamisest, kuid temale see ei sobinud, ta oli liiga ettevaatlik, ei armastanud riski. Jalg- ja korvpall – televiisori ees – panid küll unustama töömuresid, kuid sellisel puhkusel olid jälle omad miinused: esiteks, kaalulisa, ja, mis veel olulisem, alati pärast põnevat mängu, kui ta oli täie hingega kaasa elanud, tundis ta, et on emotsionaalselt tühjaks pigistatud, teiste sõnadega, seegi meelelahutus rohkem kurnas, kui andis jõudu. Muidugi, ta teadis, mida talle tegelikult tarvis oli – et keegi tema eest hoolitseks, teda armastusega ümbritseks, kuid kust, kurat võtaks, pidi ta sellise inimese leidma?

Viitsimata kummarduda, lükkas ta kingad teise jala varbaga teineteise järel jalast, läks sokkides “ballisaali”, nagu Birgit tema elutuba kutsus, avas baarikapi ja valas endale pool klaasi Hennessyd. Korter oli täielik mõttetus, ta oli seda taibanud kohe, kui kihlus lörri läks, aga juba oli hilja midagi muuta, pangalaen oli võetud ja ostulepingki vormistatud. Ja ometi oli ta rahul, et tal oli jätkunud mehisust Piia kuradile saata, see oli olnud dramaatiline hetk, kui ta, soovides pruudile toredat üllatust valmistada, oli Helsingist ette teatamata esimese lennukiga koju saabunud ja Piia voodist ühise sõbra leidnud, mõlemad küll eitasid, et nende vahel midagi oleks juhtunud, sõber, kes elas Haapsalus, olevat lihtsalt viimasest rongist maha jäänud ja öömaja palunud; kes teab, võib-olla see oligi nii, kuid Sass teadis, et kahtlus jääks teda elu lõpuni piinama. Oo, kui raskelt oli talle see otsus tulnud, Piia, nagu ta nüüd mõistis, oli teda tihedalt ümber sõrme mässinud, see oli tõesti kõige erootilisem tüdruk, keda ta oli tundnud, Sass mäletas siiani Piia õrna nahka ja seda, kuidas ta voodis väänles ja oigas, kõige esimene kord oli ta isegi ehmatanud, kõik teised tüdrukud, kellega ta oli olnud (palju neid polnud), olid teinud seda asja tummalt – kuid ikkagi oli ta öelnud “ei”, eelviimasel päeval enne kolimist, korteri oli ta õnneks ostnud enda nimele, ta teadis üht semu, kes polnud sellisele pisiasjale tähelepanu osutanud – kas pole ükskõik, kelle nimel on vara, kui armastus leegitseb nagu lõke? – ega pääsenud ühel päeval enam uksest sisse, sest lukk oli ära vahetatud.

Klaas käes, kõndis ta magamistuppa – ainus koht peale dušikabiini, mida tal tõeliselt tarvis läks, “ballisaalis” oli ta paar korda kuue aasta jooksul külalisi vastu võtnud, magamistoa kõrval paiknev “kabinet”, kus ta esmalt oli kavatsenud eksamiteks valmistuda, seisis hoopis sisustamata – referaate ja esseesid oli mugavam kokku kirjutada töö juures. Kogu elu oli koondunud siia, ühte ruumi, milles oli – peale öökapi ja paari tooli – täpselt kaks olulist eset: voodi ja televiisor. Esimesele ta vajuski, viitsimata esialgu riideidki seljast võtta, ja teise pani, pulti klõpsutades, mängima. Tegelikult oleks võinud ekraani poole vaatamatagi öelda, mida näidatakse: umbes pooltel kanalitel hüppasid mööda lava, mikrofon käes, musta- või valgenahalised plikad ja noormehed ja kriiskasid, nagu oleks nad äsja ruletiga miljoni võitnud, ülejäänutel kas oli mõni tätoveeritud hiiglane, näo järgi otsustades kahe klassi haridusega, vajunud mõne sama tätoveeritud naislapsukese peale ja ähkis, nagu üritaks püstitada maailmarekordit tõstmises, või paugutas kohusetruu politseinik sarimõrtsuka pihta või jalutasid mööda poodiumi “kondibuketid”, hullemad kui Kaja, sest Kajal oli vähemalt intelligentne nägu, prillid ja võluv naeratus, need olid aga justkui äsja hirmsa pohmelusega voodist tõusnud – muide, võib-olla see oligi täpselt nii. Kogu lootus oli niisiis jalgpallil, aga just seda ei tulnud kusagilt, kui just Venemaa meistrivõistlused maha arvata, mis üht tõsist fanaatikut kuidagi ei saanud rahuldada, ei mängijate meisterlikkuse ega muru kvaliteedi osas (toimuv meenutas talle pigem laptuud), ka korvpalli ei paistnud, Eurosport näitas hoopis piljardit – kah spordiala! Seda vahtima Sass muidugi ei hakanud ja oleks peaaegu televiisori kinni plõksanud, kuid märkas viimasel hetkel tuttavat nägu – Masljakov. Kuidas tal ometi oli meelest läinud, et täna on KVN!… Ta armastas seda saadet koolipõlvest saadik, tema põlvkond oli üles kasvanud veel Kesktelevisiooni ajal, nooremad ei osanud peaaegu keegi enam vene keelt, igatahes mitte nii palju, et naljadest aru saada, Sassilgi oli sellega mõnikord raskusi, ta oli küll koolipõlves palju mööda Venemaad ringi reisinud, ühelt malevõistluselt teisele, sellest ajast olid talle jäänud isegi tema kaks parimat sõpra, üks Lätis ja teine Leedus, kellega nad vestlesid muidugi vene keeles – kuid sellest kõigest oli vähe, uueks rahvastevahelise suhtlemise keeleks oli kujunenud inglise keel ja Sass tundis, et vene keel hakkab tasapisi ununema.   

Paar nalja olid päris vaimukad, eriti meeldis Sassile üks tilluke armeenlane, kes ahvis järele Putinit, kuid varsti ülekanne katkes ja algas reklaamipaus. Professionaalse huviga vaatas ta, mismoodi klipid on tehtud, midagi originaalset silmamata. Kõik ideed olid juba kusagil varem kasutatud, kõik rakursid – nähtud… Algul, kui ta oma äris alles esimesi samme tegi, oli olnud nii põnev leida kõige tabavam lause ühe või teise kauba kiitmiseks, kalambuuritseda või isegi luuletada, valida modelle reklaamifotode jaoks, teinekord lausa tänaval tüdrukule juurde astudes – Piiaga oligi ta just nii tutvunud – kuid pikapeale muutus kõik rutiiniks, selgus, et on võimatu iga päev midagi uut ja ootamatut välja mõelda, ja ega kliendidki olnud sellest huvitatud, vastupidi, enamik tahtis, et klipp oleks “nagu kõigil”. Omadussõnadest oli üksvahe moes “fantastiline”, siis “lahe”, nüüd oli jõudnud järg “stiilse” kätte. “Mida see “stiilne” õieti peaks tähendama?” ironiseeris Gea, poolõel oli külm mõistus ja mürgine keel, Sass ei kadestanud meest, kellega Gea ükskord abiellub. “Mis mõttes: mida?” polnud Sass aru saanud. “Ma pean silmas, et stiile on palju ja nad kõik on väga erinevad, aga mis asi on “stiilne” üleüldse, seda ma küll ei tea.” – “See on lihtsalt, kui asi näeb hea välja. Stiilne, noh,” ei leidnud Sass ikka seletust, ja siis oli Gea teatanud: “Äkki sa pead silmas “elegantset”?” – “Äkki peangi,” oli Sass nõustunud, aga kui ta järgmisele kliendile seda sõna oli soovitanud, hakkas too protesteerima ja nõudis “stiilset”.

Muidugi, kui väga nuputada, võis praegugi midagi värsket leida – näiteks hüüdlause “Kingi endale mulje!” oli Sassi isiklik väljamõeldis – ainult et varsti oli terve linn “kinkimisi” täis, ja parata polnud midagi, patenti sellele ei võta. Vist kusagil siis ta hakkaski esimest korda  kahtlema, kas on üldse mõtet nii väga pingutada? Sest kui aus olla, kellele tema tööd tarvis oli? Tarbijale? Kui kõik kiidavad oma kaupa, mis kasu on tarbijal reklaamist? Pealegi ta teadis, et konkurentsis ei võida mitte see, kellel on kõige parem toodang, vaid kellel on kõige rohkem raha, teiste sõnadega, rahvusvahelised firmad. “Karl Marxil, tuleb välja, oli õigus,” rääkis isa, “ta kirjutas juba Kommunistliku Partei Manifestis, et ülemaailmsed korporatsioonid haaravad võimu, seda ta nimetaski rahvusvaheliseks imperialismiks.” Marxi Sass lugenud polnud, tema ajal õpetati ülikoolis juba Friedmani, kuid fakt oli see, et suurema osa Buridan ja Partnerid käibest andsid kliendid, kelle peakorter ei asunud sugugi Eestis, vaid mõnikord isegi üpris kaugel. Ja missuguseid tohutuid summasid kulutati selle peale, et väikefirmasid välja süüa? See suur ülemaailmne masinavärk, milles tema oli kõigest kruvike, ahistas teda, oli hetki, kui ta tõsiselt mõtles elukutse vahetusele – kuid mida sa enam vahetad, kui oled üle kolmekümne? Millal sa veel uue ameti selgeks õpid? Kaht karjääri elus ei tee. Nii ta siis oligi lõpuks mõtelnud, et rügab, kuni kakskümmend miljonit koos, siis viskab jalad varna ja kolib Havaile elu nautima. Ettevaatamatult oli ta oma unistusest isalegi rääkinud, isa oli kohe turri läinud ja kuulutanud: “Ah siis nii vilets ongi teie põlvkond, algul hooplesite, et olete Eesti eest kõigeks valmis, aga nüüd mõtlete ainult, kuidas siit, rahakohver näpus, jalga lasta?” – “Isa, raha ei kanna keegi enam kohvris, paljud ei kanna seda isegi rahakotis,” oli ta laisalt vastu vaielnud – laisalt, sest tegelikult oli tal natuke piinlik hakanud, tõepoolest, tema tuttavate seas oli mitu eakaaslast, kes juba olidki nii või umbes nii toiminud, ja mitte kõik nendest polnud oma kapitali kokku saanud ausal viisil. See tähendab, päris ausalt polnud saanud üldse keegi, kuid enamiku ainsaks kuriteoks olid maksmata maksud, aga need mehed olid oma miljonid teeninud Laari valitsuse lähikonda kuuludes, kui tohutud summad kadusid teadmata kuhu, terve ookeanilaevastik oli maha müüdud, ilma et sellest oleks jäänud järele ühtainsat päästerõngast – või õigemini, just päästerõngas oligi jäänud, selline tore kummist rõngas, mis ei upu ja millest võib ühel hetkel välja võtta pataka raha, osta suvila Hispaania rannikul või minna ümbermaailmareisile. Isa, nagu kogu vanem põlvkond, oli solvunud, nemad olid iseseisvuse eest olnud valmis kas või kartulikoori sööma, aga pojad vilistasid nende ohvrimeelsuse peale, petsid riiki ja priiskasid. Kuid mis parata, kui isade põlvkond oli nii loll, et leppis kartulikoortega?

KVN jätkus, tilluke armeenlane hiilgas jällegi vaimukusega, küsimusele, kuhu kaob isa, kui sünnib laps, vastas ta: “Kurg ei saa ometi tühjalt tagasi lennata!” Sass naeris kaua ja südamest, ehkki teatud kibedusega, lõpuks, ka tema isa oli kurg varsti pärast tema sündi ära viinud, kuidas see täpselt oli juhtunud, Sass ei mäletanud, tema teadvuses olid isa ja ema alati olnud lahus, kahe eraldi asetseva üksusena, kelle vahel valitses pingeline, ehkki väliselt viisakas vahekord, ei sõda ega rahu. See oli üks põhjusi, miks ta ei kiirustanud abielluma – enam ei kiirustanud –, ta ei tahtnud, et tema pojaga samamoodi juhtuks. Sass kujutas päris täpselt ette, missugust naist ta tahaks – see pidi olema malbe tagasihoidlik neiu, kes oskaks hästi süüa valmistada, armastaks kodu korras hoida ja lapsi kasvatada; aga kust kurat ta sellise pidi leidma? Kõik tüdrukud, kes liikusid tema ringkonnas, tahtsid ise elus läbi lüüa, perekond oli nende jaoks teisejärguline või igatahes polnud neil mõtteski selle nimel ohverdada pisutki oma vabadusest ja lõbujanust. Võib-olla sellepärast hakkaski teda Birgiti poole tõmbama, et Birgit nii kõrgelt perekonda hindas? See oli mingis mõttes paradoks, sest Birgit ju faktiliselt murdis mehele truudust; kuid eks kõige rohkem räägivad moraalist ikka need, kellel patte palju südamel. Igatahes oli Birgit ainus inimene, kelle seltsis Sass ei tundnud end üksikuna – tema, ja mõned teised kaugelt sugulased, näiteks Kristel ja Hanna. Jah, Birgitiga oleks ta meelsasti abiellunud – kuid see oli loomulikult võimatu.

Telefon hakkas piiksuma, see oli tennisepartner, kes oli just jõudnud tagasi Brasiiliast. Vaat, kellel oli vedanud, see tähendab, parandas ennast Sass, kes oli osanud – ja julgenud! – sogasest veest suure kala välja püüda: raskel üleminekuajal oli partner toimetanud Venemaalt Läände metalli, see oli ülitulus, aga riskantne äri, kümned, kui mitte sajad mehed olid sellepärast kuuli rindu saanud, üks isa klassivend, advokaat, oli tapetud otse Moskvas, keset päist päeva, suures hotellis, aga kui palju lebas neid karjäärides või merepõhjas või lihtsalt metsas kuuse all? Kuid partneril oli õnneks läinud, ja tänu sellele oli ta täna rikas mees, sisuliselt rantjee, elas aktsiatest ja pangaprotsendist ega teadnud, mida eluga peale hakata. Sass lõõpis temaga natuke neegrinaiste teemal ja leppis siis kokku treeningu ülehomseks – homseks poleks partner vormi jõudnud. KVN hakkas juba lõppema, ta kuulas ära tulemused, plõksas televiisori kinni ja hakkas just riidest lahti võtma, kui tuli uus kõne – Birgit. Teda oli halvasti kuulda, midagi pladises, Birgit seletas, et on duši all (“Kust ma sulle veel saan helistada!”). Hillariga oli kõik laabunud, ta polnud esitanud mingeid küsimusi, Annikagi oli juba Pariisi jõudnud, seal oli soe, seitse kraadi plussis, sadas.

“Veab inimestel.”

“Annika oli igavusest lehitsenud lennukis Estonian Airi kuukirja, seal oli kirjutatud, et kevadest algavad otselennud Pariisi. Siis saab ta hakata tihedamini siin käima ja mina seal.”

Sassil tärkas idee.

“Me võiksime korra ühel ajal sõita, ma peatuksin võõrastemajas.”

Vastu ootusi kiitis Birgit selle mõtte isegi heaks.

“Ainult et kevad on kaugel. Millal me enne kohtume?”

Birgitil oli sellelegi küsimusele vastus valmis.

“Helistas tädi Monika, ülejärgmisel pühapäeval on vanatädi Sophie sajas sünniaastapäev. Monika tahab sõita tema hauale, küsis, kas ma ei saaks Hillarit paluda, et ta meid autoga ära viiks, see on kaugel. Ma ütlesin, et Hillaril on palju tööd, aga et ma võin sinuga rääkida…”

Ülejärgmine pühapäev oli Sassil vaba – muide, nagu peaaegu kõik pühapäevad. Ta lubas aja kinni panna, ja nad jätsid hüvasti. Vanatädi Sophiet mäletas Sass halvasti, korra või kaks oli isa teda Sillale kaasa võtnud, nad olid käinud onu Eduardi paadiga jõel kala püüdmas ja pärast küllap söönud tädi valmistatud lõunat, millest muidugi ei piisanud erilise tunde tärkamiseks; kuid Birgiti, Kristeli ja teiste “kaugete sugulaste” jaoks oli Silla püha paik, nad olid seal sageli suvitanud ja jutustasid alailma, kui suurepärane inimene olevat olnud tädi Sophie; Kristel näiteks väitis, et just tädi eeskuju oli teda innustanud arstiks õppima. Kuid lõpuks polnud see kõik oluline, peaasi, et tekkis võimalus Birgitiga kokku saada – pärast tagasisõitu jääb neil kindlasti tunnike aega omaette olla.

Sass astus korraks akna alla ja heitis pilgu välja, kuid kõik, mis ta nägi, oli sadamatulede helk. Vaate pärast oli ta korteri ostnud, ja kui palju ta nüüd seda imetleda sai? Pimedas tööle, pimedas koju – vähemalt talvel. Kusagil seal otse oli meri, vasakule jäi vanalinna siluett. “Sa oled  sihvakas nagu Oleviste torn,” oli vanaema korra tema kohta kiitvalt öelnud – jah, seal kusagil see torn end sirutas, kunagine Euroopa kõrgeim ehitis, tipus kuldmuna, ja selle otsas justkui veel midagi – aga mis? Sass püüdis meenutada, kuid ei suutnud; igatahes, mis see ka polnud, rist, kukk või veel midagi, üksi ta seal oli – täpselt nagu tema ise. 

Ta rebis end kangestusest lahti, lõpetas lahtiriietumise, käis duši all ja heitis voodisse. Kustutanud tule, lamas ta veel natuke aega selili ja mõtles, algul Birgitile, siis homsele kliendile, ning uinus.