Kalle Käsper

BURIDANID I

 

Goharile        

 

Esimene osa

ÕED-VENNAD

 

Esimene peatükk

Elevandiluust kelder

 

Puude oksad pargis kõikusid tuules, alles rohelised lehed võbelesid, isegi rappusid, kuid lahti ei rebenenud, veel jätkus neil jõudu vastupanuks. Vaheseina tagant kostis pallimütse, raadios laulis Tito Gobbi Rigoletto raskest saatusest. Majahoidja tuli poest, käe otsas võrk piimapudelitega…

            “Soovikontsert on lõppenud. Siin Tallinn, kell on üksteist…”

            Aeg! Ervin keeras raadio kinni, surus kargud kõvemini kaenla alla, kargas hoogsate paaristõugetega kööki, sulges ukse, et värdjalik kuju elutuppa ei paistaks, hüppas pliidi juurde ja võttis tikutopsi, millelt talle muheldes vaatasid vastu kaks habemikku: Karl Marx ja Friedrich Engels.

            Järgnes kõige keerulisem: süüdata põletis tuli. Esimesed kaks katset ebaõnnestusid, tikk hakkas enne kõrvetama näppe, kui ta jõudis teise käega kraani lahti keerata. Mis parata, invaliidikogemused olid alles üürikesed, palju üürikesemad kui nendel lugematutel saatusekaaslastel, kes olid oma jäsemed kaotanud Adolf Hitleri avaral, tervet Euroopat katnud operatsioonilaual – kui mõelda, et sõdagi koosneb operatsioonidest.  

            Kolmandal korral pahvatas gaas põlema, Ervin seadis teekannu tulele, hüppas köögilaua juurde ja istus taburetile, sõna otseses mõttes selleks, et “puhata jalga”. Muidugi, proteesiga oleks toimetamine kujunenud hõlpsamaks, kuid mis siis, kui rihmad reie ära hõõruvad? Parem kannatada tunni kui kogu ülejäänud elu. Niigi varitsesid teda mitmed ohud, näiteks võis Tamaara varem koju tulla, või satub ta maja ees kokku Victoriaga või kas või Monikaga? “Onu Ervin, kuhu te niimoodi, suure seljakotiga lähete?” küsib too valvas komnoor, ja vaevalt et vastus: “Turule, arbuusi ostma” teda rahuldab, lippab nagunii koju ja kuulutab: “Ema, ma kohtasin just praegu onu Ervinit, tal oli seljakott seljas, näis, nagu kavatseks kuhugi sõita…” Victoria loomulikult tuiskab kohe talle järele, ja kas siis üksjalg suudab kahejalgsega võidu joosta?

            Suurest toast kostis endiselt mütse, nagu peaaegu igal hommikupoolikul. Kuni pea lausa lõhkuma ei hakanud, püüdis Ervin mürglile mitte tähelepanu pöörata. “Sa ise õpetasid poja palli loopima,” tänitas Tamaara, kui ta mõnikord kurtma juhtus. – “See oli võimlas.” – “Aga pingpong?” – Jah, oli olnud viga söögilaud lahti tõmmata, plaadid vahele seada ja Timole reket kätte pista, eks selgita nüüd, mille poolest pingpongipall erineb suurest kummipallist. Mõistuseinimesele poleks selgitusi muidugi tarvis – kuid Tamaara polnud mõistuseinimene, temas pesitses kummaline destruktiivne tung, ta lausa nautis, kui midagi katki läks; Ervin oli seda mõistnud, kui Timo ohvriks langes emalt mälestuseks jäänud kristallvaas – üle naise näo libises tookord kiire rahulolunaeratus. Nii et las poeg pillub palli edasi, las hävitab kõik oma teel nagu tilluke Attila – üks kahest puhvetkappi toetavast nikerdatud Atlasest oligi juba kaotanud kaks varvast, asi siis lömastada terve jalg. Muide, see polegi nii hirmus, kui arvatakse, ka ilma ühe jalata võib elada, elab ju enamik inimesi isegi ilma südametunnistuseta; nii et küsimus polnud Atlases, vaid Timos, tema tulevikus, mille pärast Ervin kõigest hoolimata südant valutas. Veri tema siniverest ja liha tema närbuvast lihast oli sattunud barbarite meelevalda, Tamaara lausa kultiveeris Timos kasvatamatust, kui niisugune asi (kasvatamatuse kasvatamine) võimalik on; ja see on, rääkimata kurjusest, enesega rahulolust ja egoismist, mis hakkavad vohama nagu umbrohi, kui neid varakult välja ei kitku. Tema, Ervin, suutis nüüd Timo kui inimese eest võidelda ainult kaudselt, geenide abil – otsene lahing, mida nad naisega poja sünnist saadik pidasid, oli lõppenud lüüasaamisega. Isegi küünte närimisest polnud tal õnnestunud Timot võõrutada! Tamaara sattus hüsteeriasse, kui ta üritas poisi näppe sinepiga kokku määrida, väites, et laps võib saada maohaavad. “Maohaavad sinepist!” muigas Ervin kurvalt. Ta oli kavatsenud Sophie appi kutsuda, et too naisele selgitaks, kas maohaavad võib saada pigem sinepist või sigarettidest (Tamaara oli varsti peale abiellumist hakanud suitsetama), kuid tööd oli palju ja ta ei jõudnud.

            Teekann hakkas pahisema, Ervin upitas end püsti ja sooritas hüpeldes terve hulga tuttavaid tegevusi, mida ta kunagi oli toimetanud masinlikult, ise samal ajal mõnele kohtuasjale mõeldes; enam polnud see võimalik, niipea kui tähelepanematuks muutusid, kaotasid tasakaalu. Seejärel ta istus, seadis end sisse nii mugavalt, kui taburett võimaldas – Tamaara jumaldas neid vastikuid mööbliesemeid, mis tema arvates “hoidsid ruumi kokku” – ja tõmbas laua kaugemast servast lähemale väikse ümmarguse peegli. Vanasti, kui ta kiirustas tööle, oli ta habet ajanud püstijalu, kitsukeses läbikäidavas pesemisruumis – vannituba neil polnud, oli vaid kaks kamorkat  (täpselt nagu viletsas restoranis), tagumisse mahtus hädavaevu ära WC-pott ja esimesse valamu; kuid nüüd oli see välistatud, ja kuhu tal enam tõtatagi? Kellele oli tarvis invaliidi?

            Pilk näkku süvendas pessimismi veelgi – harjastesse kasvanud lõug, ükskõiksed, elu poolt taga kiusatud ja sellele alla vandunud mehe silmad. “Võta end kokku, Ervin! Ne cede malis!”* ütles ta endale ja seebitas näo sisse. Raseerimine, üks väheseid protseduure, mis veel võinuks pakkuda naudingut, kui seda poleks pidanud toimetama “Neeva” žiletiga. Nii nüri, et isegi veene ei õnnestunud nagu kord ja kohus läbi lõigata! Jah, oleks tal säilinud kodanlikust ajast inglise terasid, ei kargaks ta praegu ühel jalal mööda “elevandiluust keldrit” (nagu ta korteri oli ristinud), vaid mädaneks kalmistul, isa kõrval (ema oli maetud kaugele, kakssada kilomeetrit eemale). Muide, tagantjärele ei leidnud Ervin oma teguviisile ühtki mõistlikku põhjendust – elu polnud antud inimesele selleks, et temast vabatahtlikult loobuda. Miks oli ta arvanud, et väljapääs puudub? Väljapääs on alati olemas, selle leidmiseks läheb tarvis vaid natuke kujutlusvõimet ja teostamiseks – tahtejõudu. Kaks jalga kulunuksid ka ära, aga ükski polnud vähe – igatahes rohkem kui mitte ühtki.

 

> *       Ära heida meelt hädas! (lad. k.)

 

            Mütsud katkesid, kostis jooksumüdinat, uks kisti pärani ja kööki tormas “veri tema siniverest”, maika ja trussikute väel, mis ei suutnud varjata kleenukesi õlgu ja arenemata rinnakorvi.

            “Kopli Dünamo juhib Moskva Spartaki vastu 6:2!”

            Väravaterohkus oli nõudnud palju energiat, poja põsed lõkendasid ja laup leemendas higist. Lõõtsutades haaras ta nõuderestilt teeklaasi, kuid enne, kui see kraani alla seada, heitis kiire pilgu Ervini poole.

            “Pähh, isa, sa oled jälle alasti!”

            Rahulolematu, süüdistav toon, mida kroonis kadaklik “pähh!”, Tamaara üks lemmiksõnu, lõikas Ervinile südamesse. Muidugi, kust võis üheteistkümneaastane poisike teada, kui suurt raskust valmistab talle riidessepanek? See tähendab, võinuks küll, kui Tamaara oleks vaevunud selgitama – kuid Tamaaralt niisugust teenet oodata ei tasunud, vastupidi, ta oli mehe haiguses avastanud hea põhjenduse poeg lõplikult oma tiivaga katta; suures osas, nii umbes kolmveerandi ulatuses viibis Timo seal juba ammu, võis julgelt öelda, sünnist saadik. “See on minu poeg ja mina kasvatan teda, nagu õigeks pean,” kuulutas Tamaara lahkhelide puhul gestaapo kätte vangi langenud komnoore väljakutsuvusega, silmad välkumas, pea uhkelt kuklasse heidetud, nii et pidanuks olema jõhker tüüp, mõne Maupassanti talumehe moodi, et naine käratuse ja vajaduse korral ka kõrvakiiluga sõnakuulmisele sundida – kuid Ervin ei olnud jõhker tüüp, ta oli džentelmen, ja oleks enne häbi kätte surnud kui tõstnud käe õrnemast soost isiku vastu. Tema oskas üksnes apelleerida tervele mõistusele – aga kui too, nagu öeldud, puudub? Jäi üle taanduda, püüda mõjutada naist vaikiva etteheitega, mida Tamaara paraku käsitles hoopis nõrkusena. Nii tõrjutigi Ervin kasvatustööst kõrvale ja omistati talle veidra, et mitte öelda poole aruga isa staatus – veel enne, kui selleks avanes väline ajend.

            Kõigest hoolimata valdas teda, nagu ikka poega nähes, meeleliigutus.

            “Timokene, ära joo toorest vett, saad soolenakkuse,” keelitas ta.

            “See pole üldse toores, see on lihtsalt keetmata,” vaidles Timo ninatargalt vastu, täitis pahinaga teeklaasi, tormas seinakapi juurde, tiris selle kogu oma tillukest jõudu mängu pannes lahti, soris kuiv- ja maitseainete riiulil, krahmas sidrunihappe paki, endast paraja segaduse maha jättes virutas ukse mürtsti kinni, avas köögilaua sahtli, kolistas hõbedas, õngitses teelusika, puistas klaasi lusikaotsaga pisut sidrunihapet, lisas kaks lusikatäit suhkrut, loksutades veerandi veest tsementpõrandale, segas pöörase kiirusega valmis joogi, mida Ervin, kui keegi teda kuulanud oleks, eales poleks lubanud suhugi võtta, ja neelas selle ühe hingetõmbega alla, nii et pisike aadamaõun tõmbles.

            “Kas sul kodused tööd on tehtud?”

            “Mul polegi täna kooli, mul on malevõistlused!” kuulutas poeg võidukalt, asetas tühja klaasi kopsuga köögilauale ja kihutas läbi esiku tagasi elutuppa, kust kohe hakkas taas mütse kostma.

            Ervin üritas jätkata habemeajamist, kuid ei suutnud keskenduda, sõnad “mul on täna malevõistlused” olid ta segadusse ajanud. Aga kui Timo kauemaks koju jääb? Ta oli sõiduplaani uurinud ja täpse maršruudi koostanud, vähimgi venitamine võis saatuslikuks osutuda. Kuid midagi polnud parata, pidi lootma heale õnnele. Kas see teda lausa maha oli jätnud? Kui otsustada selle järgi, et ta laagrisse sattus, siis küll – kuid arvestades, et ta sealt eluga oli pääsenud, siis mitte.

            Ta raputas end lahti ärevatest mõtetest, lõpetas raseerimise, piserdas lõuale Kolmekordset (žilettide kõrval oli odekolonn teine punkt, milles ta nõukogude võimu kategooriliselt keeldus mõistmast) ja upitas end püsti, et jahtuda jõudnud teekann uuesti keema ajada. Ees ootas toiming, mida ta siiani eneseirooniliselt nimetas “poeetiliseks hommikukohviks”. Niimoodi, kaunina, kahekesi armastatud abikaasa seltsis, oli tema eluaeg kujutlenud rituaali, mida enamik inimkonnast toimetas rutuga ja proosaliselt. Paraku selgus, et Tamaara kuulub nimelt “enamiku” hulka. “Milleks on mul vaja tuppa lauda katta? Kas sa köögis ei või hommikust (lõunat, õhtust) süüa? On see nii tähtis, kus sa kõhu täis pargid? Kas ma olen sulle teenija?” etc., etc. Lõpuks oli lausa kergendus, kui naine astus Juriidilisse Kooli (kuhu Ervin ise ta sokutas) ja ühiseid söögikordi jäi vähemaks…

            Kohviveski rippus seinal ja käis raskesti; vajunud lõpuks tagasi taburetile, tundis Ervin kerget väsimust, umbes samasugust nagu varem peale pooleteisetunnist võrkpallimängu – mis tõendas, et välised stiimulid võivad muutuda, aistingud aga jäävad samaks; Fichtele oleks tema tähelepanu küllap meeldinud. “Nooruse poeesiat asendagu keskea filosoofia,” meenus talle kusagilt loetud fraas, ja et keegi, ka mitte kõige valjem kohtunik, see tähendab, ta ise, ei saaks teda süüdistada sõnadeloopimises, heitis ta, kuni kohv tõmbas, pilgu tagasi minevikule. Viiekümne kahe aastaga oli ta üle elanud kaks revolutsiooni ja kaks sõda, oli ära näinud kaks ühiskondlikku formatsiooni ja ühe vangilaagri… Nooruses oli ta armastanud inimesi, inimesi üldse, en gros*, nagu ütlevad prantslased ehk скопом**, nagu venelased; kuid vähehaaval hakkas nende hulk, kelle suhtes ta julges kasutada seda vastutusrikast sõna, kokku kuivama, jõudes tänaseks arvuni viis: peale Timo üksnes Hermann, Sophie, Victoria ja Lydia. Isa ja ema olid surnud, Rudolf oli surnud juba lapsena, Tamaara oli surnud hingelises mõttes… Viis – kuid see-eest tõeliselt kallist inimest, kelle lähedusest ta poleks eales loobunud, kui teda juba poleks nendest lahutatud: Tamaara oli esimesest abielupäevast peale hakanud ehitama müüri tema ja ta perekonna vahele, talle ei meeldinud Buridanid, ei meeldinud kui nähtus: liiga külmad, liiga kõrgid, liiga veendunud oma erilisuses. “Miks te sünnipäevalauas kord vene, kord saksa keelt räägite? Kas me ei elagi Eestimaal?” väljendas ta valjuhäälselt nördimust. “Nadja ei oska eesti keelt, aga meie vene keelt oskame, see on elementaarne viisakus, kõnelda keeles, millest kõik kohalolijad aru saavad, saksa keelt aga räägime, et seda mitte ära unustada,” seletas Ervin. Tegelikult polnud see ainus põhjus, kuid Tamaarale kõike öelda ei tasunud, nimest hoolimata oli naine sajaprotsendiline eestlanna nii verelt kui vaimult. “Victoria vaatab minu peale ülevalt alla,” kurtis Tamaara teinekord. – “ See ainult näib sulle nii. Ja näib see sulle nii, sest sa tunned vaistlikult, et ta on sinust haritum. Õpi, siis võid ühel heal päeval vestelda temaga nagu võrdne võrdsega,” rääkis Ervin tulutult – Tamaara oli veendunud, et ta on niigi, ilma õppimiseta, kõige targem inimene maailmas.

 

> *       hulgi (pr. k)

**        üheskoos, hulgaliselt (vene k.)

 

            Kohv joodud, kargas Ervin tagasi magamistuppa. Avar pähklipuust abielusäng seisis päitsiga vastu aknaalust, põhjatuulega puhus sealt päris kõvasti, kuid teist kohta nad ei leidnud, sest kõrvalseinal rippus monstrumina suur radiaator – nagu Hermann seletas, polnud muidu võimalik saavutada keskkütte tsirkulatsiooni. Ervinile meenusid esimeste kooseluaastate pühapäevahommikud, kui ta ei pidanud tööle minema ja nad kaua asemel pikutasid; hiljem, kui sündis Timo, või õigemini, kui poeg natuke oli kasvanud, hakkas ta neil hommikutel oma voodist jooksujalu siia müdistama, pugedes tema ja Tamaara vahele. Siis oli poiss veel väike ja usaldav, praegu aga… Magamistuppa ta igatahes ei tulnud – ja mis tubagi see oli, pigem väike vangla, kus Ervin veetis nii ööd kui päevad. Muidugi, vahetevahel käis ta ka elutoas, istus pool tunnikest kirjutuslaua taga, luges ajalehti, helistas Lydiale, mõnikord avas isegi laeka, võttis välja tõlked, Bloki, Jessenini, lehitses neid, parandas sõna või teise, kuid kauaks ta sinna jääda ei tohtinud, ainult seni, kuni Timo oli koolis, et “last mitte ehmatada”, nagu ütles Tamaara. Ja mõelda, et ta ise oli lasknud püstitada selle vaheseina, mis nüüd lahutas teda pojast! Kui nad siia kolisid, oli kõik olnud üks avar ruum, maja klubi, ning ta oli asunud innukalt seda ümber ehitama – muidugi mitte oma kätega, tema, nagu sarkastiliselt nentis Tamaara, “ei osanud naelagi seina lüüa”. – “Milleks mulle seda vaja on, ma teenin piisavalt, et kutsuda töömehed!” pareeris ta naise rünnakuid, kelles, hoolimata aristokraatlikest ambitsioonidest, tuksus proletaarne süda: ikkagi puusepa tütar. Raha Ervinil toona tõesti jätkus, isegi nõukogude võim ei suutnud advokaadist kerjust teha, ja tema oli kõigele lisaks nõutud advokaat, lahtise peaga, õppis kiiresti selgeks uued, sotsialistlikud seadused, mida paljud vanemad kolleegid enam ei suutnud või ei tahtnud. Lisakopikas tuli tõlkimisestki, kirjandusele oli pärast sõda tekkinud rikas metseen riigi näol, aga keeleoskajaid oli väheks jäänud, kes surnud, kes kodumaalt põgenenud. Tema, Ervin, polnud küll filoloog, Victoria teadmisteni ta ei küündinud, kuid vene ja saksa keelt oskas ta vabalt ja mingi sõnaandki näis tal olevat. Luuletõlkeid ta kirjastustele pakkuda ei söandanud, nende kallal higistas ta oma lõbuks, kuid romaane küll. Ühesõnaga, töötas lakkamatult, päeval nõuandlas, õhtul kodus, kuid see-eest ei tuntud nende peres ka rahapuudust, korter remonditi ja muretseti mööbel. Ehkki Tamaarale siin ikka ei meeldinud – “Ega ma rott ole, et pean maa all elama!” turtsus ta, aga Ervin sai ainult käsi laiutada. “Sa ju tead küll, kui palju maju sõja ajal maha põles. Ma arvan, meil on veel vedanud, oleks võinud hulleminigi minna. Kui oleksime sattunud barakki, mis sa siis ütleksid? Lõpuks, see pole päris kelder, vaata, kui majahoidja õue pühib, on tema pea sinu omaga täpselt ühel kõrgusel. Natuke hämar siin küll on, aga tead, ma olen lugenud, et pimedus mõjub hästi mõtlemisvõimele. Ma soovitan sul võtta olukorda filosoofiliselt. Tähtis pole mitte see, kus sa elad, vaid kuidas. Rajagem endale siia “elevandiluust kelder”!” Kuid Tamaara ei tahtnud “võtta olukorda filosoofiliselt”. “Ma küll ei näe siin midagi elevandiluust,” kehitas naine demonstratiivselt õlgu ja muutus leplikumaks alles siis, kui Ervin ta taksoga Piritale päevitama sõidutas ja pärast restorani sööma viis. Ervin üritas naist ka ooperisse meelitada, aga siin kohtas ta vastuseisu, Tamaarale meeldis ainult operett, mida omakorda ei sallinud Ervin. “Meie, Buridanide, suurim probleem on, kuidas vältida vaimset mesallianssi,” oli kunagi öelnud Hermann, ja Ervin pidi tunnistama, et vennal oli õigus. 

            Ta pistis karguotsa voodi alla ja õngitses selle abil välja seljakoti, mille ta juba eile oli keldrist üles otsinud ja ära peitnud, eriti riskeerimata, sest Tamaara koristas tuba üks kord nädalas, laupäeval. Niisiis, mida tal vaja võiks minna? Kunagi oli ta olnud pealinna üks elegantsemaid mehi, aga nüüd oli see minevik. Niisiis, ainult kõige hädavajalikum – nagu 14. juunil. Vahetuspesu, teine paar pükse, päevasärgid… Need kortsuvad seljakotis ära, aga küll ta siledaks triigib, ta oskas oma välimuse eest hoolt kanda, oli alati osanud, ikkagi nii palju aastaid poissmees. Lipsud, taskurätid… Talle meenus, mismoodi olid muianud mõlemad majorid, nii too, kes teda vahistama tuli, kui ka teine, narinaaber, nähes tema lipsutagavara. “Ervin Aleksandrovitš,” küsis saatusekaaslane, “miks te nende kaelasidemete asemel parem midagi söödavat kaasa ei võtnud, kas te ei teadnud, kuhu teekond teid viib?” – “Ei, tõesti ei teadnud,” võis ta puhtsüdamlikult vastata. – “Kus te siis elasite, kas välismaal?” jätkas major, ja Ervin noogutas kurvalt pead: “Jah, välismaal.” Muide, lipsud oli ta lõpuks ühele Odessa vargakuningale maha müünud, või õigemini, vahetanud hoopis suurema koguse “söödava” vastu, kui ta kodunt eales oleks jaksanud kaasa tassida, mis tõendas, et igas olukorras tasub jääda iseendaks. 

            Ta upitas end püsti ja asus pakkima. Mis muidu oleks nõudnud kõige rohkem veerand tundi, venis nüüd palju pikemaks, iga särgi järele tuli karata eraldi. Riidekappi ta ei tahtnud lahti hoida, äkki Timo tuleb miskipärast tagatuppa ja näeb, kuid see muutis toimingu veel ebamugavamaks. Ülikonnad rippusid üksteise kõrval, neli oivaliselt istuvat “troikat”, pidulik, igapäevane, sako ja hele, kõik kodanlikuaegse salarätsepa õmmeldud, kuid kaasa ta neid võtta ei saanud. Õnneks oli Ervinil üks hea omadus – ta oskas kohaneda, vähemalt selles osas, mis puudutas riietust, tema jaoks polnud mingi probleem vahetada pintsak spordipluusi ja kaabu sonimütsi vastu. Olnuks ta sama hea kohaneja inimestega! Kuid siin oli olukord suisa vastupidine, sisemine uhkus ei lubanud tal kunagi rääkida seda, mis kasulik, vaid üksnes, mida ta mõtles. Ainsaks erandiks olid naised, nendele ei avanud Ervin kunagi oma tegelikke mõtteid, kartes neid riivata. See oli viga, aga ta ei saanud sinna midagi parata, aupaklik suhtumine õrnemasse soosse oli tal veres.

            Mõte hulkuma läinud, oleks ta peaaegu libisenud hiljutipoonitud parketil (üks väheseid koduseid töid, mida Tamaara toimetas mõnuga), suutis küll viimasel hetkel voodijalutsist kinni haarata, kuid üks kark lendas kaenla alt välja ning kukkus kolinaga maha. Ta ootas – ega Timo midagi ei kuulnud? Kuid vaheseina taga jätkus jalgpallimatš, mütsude vahele kostsid poja metsikud hõiked, kui ta väravavahina õnnestunud robinsonaadi sooritas, ning Ervin rahunes. Kui ta lõpuks seljakotirihmad kokku sidus ja öökapil seisva äratuskella poole vaatas, oli kolmveerand üks. Poole tunni pärast algas kool, aga sinna poeg täna niisiis minema ei pidanud. Ühest küljest oli see tore, et ta malet mängis, Ervin ise oli pojale käigud selgeks õpetanud, kuid parem, kui võistlused oleksid toimunud tundidest vabal ajal. Sest male maleks, aga teadmised olid tähtsamad. Tamaara seda muidugi ei mõistnud, tema destruktiivne olemus avaldus ka siin, male oli naise jaoks küll liiga keeruline, kuid see-eest tagus ta poja seltsis kaarte: marjast, turakat ja kuutkümmend kuut. Kunagi oli Ervingi bridži mänginud, kuid praegu pidas ta seda mahavisatud ajaks – elu oli isegi üürike. Naine oleks võinud poisile parem saksa keelt õpetada, nii vabalt kui Ervin ta seda muidugi ei osanud, aga natuke purssis, oli saksa ohvitseridega, nagu ta hooples, sõja ajal tantsinud, oli isegi saanud ühelt kutse kaasa sõita, kui algas taganemine. Miks Tamaara polnud ettepanekut vastu võtnud? Küllap polnud ohvitser piisavalt visa, küllap ta ei laskunud Tamaara ette põlvili nagu Ervin – vanamoodne žest, mida ta hiljem korduvalt kahetses, täpselt nagu Tamaara kahetses, et oli jätnud kasutamata võimaluse pääseda “tiblade riigist”. Naiivne tüdruk, kas ta tõesti arvas, et Läänes teda oodatakse? Ehkki, kes teab, naise enesekindlus oli nii vääramatu, et polnud sugugi võimatu ette kujutada teda mõne ameerika miljonäri abikaasana. Lõpuks, kas ta tedagi, Ervinit, lausa ei hüpnotiseerinud ära? Kes Tamaara oli – väikelinna kohtusekretär, ja ometi suutis ta pealinnast esinema sõitnud advokaadi pea nii segi ajada, et too koju jõudes enam magada ei saanud ja juba nädala pärast kaugekõne tellis ning “armsa provintsineiu” külla kutsus. Surmahetkeni pidi Ervinile meelde jääma too hetk, kui Tamaara vagunist välja astus, barett peas, ja talle uurivalt silma vaatas – seltsimees Buridan, kas teil on ikka tõsised kavatsused? Ning palju ei puudunud, et Ervin oleks talle sealsamas, perroonil tunnistanud: muidugi tõsised, sõidame otse perekonnaseisuametisse, minu kursusekaaslane on selle juhataja, ta vormistab paberid üks-kaks-kolm ära; muide, kõigest tund aega hiljem, pärast “romantilist hommikukohvi”, lühikesel jalutuskäigul Hirveparki kõik just nii juhtuski – kaasa arvatud põlvitamine, mida naine talle tänitades iga kord ette heitis, kui midagi tema meelest ei vastanud mehe tõotusele pruuti “elu lõpuni kätel kanda”.

            Istunud voodiservale, võttis Ervin toolilt proteesi ja hakkas seadma jala või õigemini selle kämbu otsa, mis jalast järele oli jäänud. Toiming nõudis keskendumist, sest pruukis rihmad vähegi hooletumalt kinnitada, kui need hõõrusid reie ära. Ometi oli tegemist lausa moodsa leiutisega, veel mõned aastakümned tagasi oleks ta pidanud leppima puujalaga. Progressi oli üldse tunda igal alal, taevas tiirlesid juba isegi sputnikud – ainus, kes ei progresseerunud, oli inimene ise, ta oli sama tühine ja väiklane nagu mitu tuhat aastat tagasi.

            Ervin ei märganudki, kui pallimütsud vaheseina taga lakkasid, alles välisukse kolksatuse peale tõstis ta pea ja kuulatas. Oli vaikne, kostis ainult vee tilkumist radiaatoris, ilmselt toimetati igasügisest küttekontrolli. Timo oli lahkunud – ilma hüvasti jätmata, mis ühelt poolt kurvastas, kuid teisalt tähendas, et tee on lahti. Kui nüüd ainult Tamaara kogemata lõunale ei tuleks… Tavaliselt eelistas armastatud abikaasa einestada külmhoone sööklas, seletades, et tööd on palju, Ervin teadis, et naine liialdab, teadis paremini kui keegi teine, sest oli pärast advokatuurist lahkumist mitu aastat sama ametikohta pidanud. Asutuse jurist – töö või asi! Paar pretensiooni nädalas, ja direktori käskkirjad üle vaadata, temal ei kulunud selleks kunagi rohkem kui tund aega. “Sa ära kõiki enda mõõdupuuga võrdle, sina oled meil kõrgesti haritud ja suurte kogemustega, minul nõuab iga paber hulk aega, eriti vene keeles,” õigustas Tamaara, kui Ervin imestas, miks ta nii hilja koju jõuab – raskemad hagid tõi naine nagunii kaasa, temale koostada. Põhjus peitus muus, Tamaara lihtsalt ei kippunud haige mehe seltsi. Varem valmistas see tõdemus Ervinile kibestust, kuid täna oli kergenduseks: kui Tamaara kord naaseb, on tema juba kaugel.

            Lõpuks jäi ta proteesi asendiga rahule, upitas end püsti, võttis kargud (saanuks ka kepi toel, aga tähtis oli jõudu kokku hoida) ja liikus endisest märksa kindlamalt ning sujuvamalt, mitte hüpates, vaid otsekui liueldes, läbi köögi ja esiku (otseukse ette oli Tamaara nihutanud kummuti) elutuppa. Tõsi, et sinna siseneda, pidi ta omajagu vaeva nägema – Timo oli diivani seadnud ukse alla, et see Kopli Dünamo rünnakuid ei takistaks. Kitsast pilust läbi pugenud, avanes Ervinile geniaalne vaatepilt – isegi NKVD polnud läbiotsimise aegu suutnud tekitada niisugust segadust! Söögilaud oli lükatud nurka, toolid tõstetud laua peale, suur maal naela otsast maha võetud ja toetatud vastu seina – iseenesest meeldiv ettevaatusabinõu, kuid siis oleks juba võinud pildi ka tagurpidi pöörata, säästmaks kuusemetsa pallihoopide eest (teose autoril oli õnnestunud tabada midagi tüüpilist, iga külaline, kes pilti nägi, ütles, et see on tema kodukoha maastik). Ümberkorraldustest oli kasu niipalju, et Ervin ei pidanud lauast mööda manööverdama, vaid võis otse üle tühja kesktoa hüpata aknaalusesse nurka, kus seisid kirjutuslaud ja suur kolmeosaline raamatukapp. Süda tuksatas paar korda valjemini, kui ta kapi keskmise, klaasukse avas – aga kui Tamaara on tema “seifi” avastanud? Tõsi, vaevalt et naine oleks suutnud seda enda teada hoida, ta oleks kohe läkitanud Ervini poole teele kobara mürginooli: “Ah sina peidad meie eest tervet varandust, samal ajal kui sinu naine vihub tööd teha ja poeg käib ringi kaltsudes! Kas sul häbi ei ole, sinu pensionist ei jätku isegi talvekartuli ostmiseks!” (Mis võis osalt tõsigi olla, ainult et kuni Ervin terve oli, toitis ta Tamaarat kalamarjaga.) Õnneks polnud oht kuigi suur, sest Tamaara käis raamatukapi kallal harva, tema lektüür piirdus peamiselt ajaleheföljetonidega. “Aega pole, vaat kui ma ükskord pensionile jään, loen läbi kogu Balzaci!” lubas naine küll õhinaga, kuid selles lubaduses oli midagi alkohooliku vandest: “homsest peale ei võta ma enam tilkagi” – Ervin oli veendunud, et Balzacini ei jõua naine eales. Hea seegi, et ta kultuuri lausa ei naeruvääristanud, tundes pigem isegi kerget süümepiina kõigi nende raamatute pärast, mida oleks vaja läbi lugeda, aga milleks huvi ja tahtejõud puudusid (sest kultuur – see on lakkamatu enesepingutus). Vahetevahel ta siiski avas ühe või teise romaani, muidugi mitte Balzaci, aga midagi kergemat, “Arrowsmithi” või “Tsitadelli”, ja kui oli lõpetanud, tundis vastupandamatut vajadust kõigile jutustada, missuguse suurepärase teosega ta on tutvunud. Isegi Buridanide seltskonnas, mis Ervinile alati piinlikkust valmistas. Victoria pidi neil puhkudel vägisi muiet maha suruma, õde oleks kindlasti peast sellegi ära öelnud, mitmendast köitest otsida “Kaotatud illusioone” – Ervin ei mäletanud, kuid sirutas käe vaistlikult kõige paksema poole ega eksinud. Närviliselt keeras ta lehekülgi, kuni kusagilt umbes sellest kohast, kus Lucien Rubempré võlgadesse satub, ilmusid nähtavale lillad ja punased kupüürid. Need oleksid Lucienile endalegi ära kulunud, kuid temale me seda ei anna, ta laristab need nagunii armukeste peale, mõtles Ervin. Ega ta isegi kooner olnud, kuid elu oli teda õpetanud, ja kui ilmus tema esimene tõlge, oli ta ostnud Tamaarale karakulkasuka, ülejäägi aga peitnud ära, “mustadeks päevadeks”. Need olid nüüd käes.

            Asetanud Balzaci vahelt leitud rahatähed kirjutuslauale, kus valitses kohutav segadus, kummardus Ervin järgmise, musta kaanega köite järele. Rubempré polnud ainus, kes valvas tema varandust, osa honorari oli ta usaldanud täiesti allakäinud tüübile, mõrtsukas Raskolnikovile; siiski, too oli oma teguviisi kahetsenud ja korralikuks inimeseks hakanud. Kes teab, võib-olla ta polekski kirvest haaranud, kui Ervini raha oleks varem tema kätte sattunud? Oleks lõpetanud ülikooli, ja temast oleks saanud lugupeetud inimene, näiteks professor? Ja polekski olnud “Kuritööd ja karistust”! Niisiis oli kokkuvõttes ikkagi hea, et Raskolnikovil polnud nii tublisid vanemaid kui Ervinil ja tema noorus möödus vaesuses.

            Järgmisel hetkel ta võpatas: otse tema kõrval hakkas helisema telefon. Raskolnikovi hirm, kui ta korteris, lukus ukse taga, koos kahe laibaga uksekella kuulis, pidi teoreetiliselt olema veel suurem, kuid Ervinil oli eriti tundlik närvisüsteem, mis reageeris valuliselt ka kõige väiksematele ärritustele. Kas nad tõesti on tema plaanidele jaole saanud? Võimatu ei pidanud see olema, eriti tänapäeva tehnika juures, kes teab, võib-olla jälgiti teda mõnest vastastiiva korterist? Seal oli kolm korrust, esimesel, see tähendab, samasuguses poolkeldris, elas majahoidja, kolmandal kurttummade abielupaar – nende osas Ervinil kahtlused puudusid; kuid teisele korrusele oli hiljuti kolinud uus üürnik.

            Telefon aina helises ja helises. Aga kui see on Tamaara, kes tahtis kontrollida, kas Timo ikka läks kooli? Sellisel juhul ei tohtinud vastamata jätta, Tamaara võis mõelda, et midagi on juhtunud ja koju tormata.

            Ta vajus kumera seljatoega kirjutuslauatoolile, milles ta varem õhtuti tundide kaupa tõlgete taga oli küürutanud ja tõstis musta eboniittoru kõrva juurde.

            “Ervin?”

            Lydia madal, veidi kähe hääl oli tulvil masendust, ja Ervin tundis end kohe vanema, tugeva vennana.

            “Tere, õeraas!”

            “Ervin, vabanda, et sind tülitan, ma tean, kui raske on sul tulla teisest toast telefoni võtma, aga ma lihtsalt ei saanud teisiti, sa ei kujuta ette, kui näruselt ma end tunnen…”

            “Mis on juhtunud?”

            “Paulil algas kooliaasta, ma lasksin tal mõned päevad kauem kodus olla, aga eile tuli ta lõpuks ära saata. Oleksid sa näinud tema nägu! Ta ei lausunud sõnagi, aga ta silmades peegeldus niisugune kurbus, et ma oleksin talle peaaegu öelnud: jää! Aga mis ma temaga siin peale hakkaksin? Sa tead, Ervin, ma ei saa enesegagi hakkama, mis siis veel pojast rääkida.”

            “Rahune, kõik laabub. Tal on praegu lihtsalt kõige raskem iga.”

            “Ma saan sellest mõistusega aru, aga mu hing tõrgub. Ervin, ütle, miks on elu nii ebaõiglane? Miks pidi Gustav nii varakult lahkuma?”

            “Lydia, sa oled suur tüdruk, kas sa ei tea, et kõige raskem saatus on nendel, kes mõtlevad rohkem teistele kui iseendale? Neid vihkavad kõik, nii need, kellega nad võitlevad, kui ka need, kelle nimel nad seda teevad.”      

            “Oh, Ervin, küll sa oskad ilusasti lohutada! Aga ma räägin ainult endast ja endast ja pole veel üldse küsinud, kuidas sinu käsi käib? Kuidas su tervis on?”

            “Pole viga. Päeval loen raamatut, kuulan raadiot, kui on ilus ilm, jalutan, õhtul õpetan Tamaarale, mis asi on õigusteadus. Koostame koos pretensioone, miks Külmhoonele saadetud taara ei vasta gostile.”

            “Kas pea ei valuta?”

            “Harva. Kui valutab, võtan rohtu.”

            Kogemused olid teda õpetanud, et oma kahtlustest ei tasu rääkida isegi Lydiale.

            “Küll sa oled mehine, ma tean, et peaksin sinust eeskuju võtma, aga ei suuda. Ma pean nüüd minema, Kunstnike Liidus on üks seminar, mul paluti esineda. Töö on veel ainus, mis mind elu küljes kinni hoiab.”

            “Ole ettevaatlik, õeraas, ära üle pinguta.”

            “Oh, Ervin, kui sa teaksid, kuidas ma sind armastan!”

            “Mina sind samuti.”

            Toru hargile asetanud, tundis Ervin, kuidas teda haarab tusk. Jah, Lydial oli esmalt vedanud, ta oli olnud kümme aastat nii õnnelik, nagu üks naine seda üldse olla saab; kuid saatusele ei meeldi, kui kellelgi läheb liiga hästi, ja Lydialt oli ühe hoobiga võetud kõik, see tähendab, Gustav, sest Gustav oligi Lydiale kõik. Mõni pisutki lihtsakoelisem natuur oleks leinanud meest aasta, teise, maksimum kolmanda ja siis ikkagi naasnud enam-vähem tavapärase eksistentsi juurde, kuid romantiline, ennastohverdav Lydia polnudki toibunud. Kunagi oli ta meeletult armunud endast tosin aastat vanemasse mehesse, kes oli pool elu veetnud vanglamüüride vahel, ega soovinud nüüd leppida tõigaga, et seda meest pole enam.

            Ervin lõi kõhklema, kas tal ongi õigust põgeneda, õde maha jätta? Lydia oli habras ja närviline olevus, emasse – selle vahega, et ema oli viis last üles kasvatanud, aga Lydia ei saanud hakkama üheainsaga, möödunud talvel oli ta paigutanud Pauli internaati. Isegi invaliidina tundis Ervin end õest tugevamana, ja vähegi normaalsemas olukorras poleks ta teda hüljanud – kuid praegu, kus tema enese elu rippus niidiotsa küljes, kus teda aeglaselt tappa üritati, tal lihtsalt puudus valik. Ta lubas endale, et kohe, kui sihtkohta jõuab, kirjutab Lydiale – õde, oli ta veendunud, ei reeda teda.

            Selles punktis veidi rahunenud, avas Ervin kirjutuslaua parempoolse ukse, küürutas ja tõmbas välja kõige alumise sahtli. Oli jäänud viimane närvesööv kontroll – kas märkmed on alles? Nädal aega tagasi olid nad olnud omal kohal, kuid KGB, nagu armastas öelda Major, ei tuku. Käsi värises, kui ta paberites tuhnis, lõpuks ilmus Sophie kirjade alt välja tuttav bloknoot.

            Lükanud ukse kinni, tahtis Ervin juba tõusta, kuid märkas äkki kirjutuslaual violetset koolivihikut. Mis õppeaine oma see võiks olla, mõtles ta, võttis vihiku kätte ja nägi, et kaanele on Timo lohaka käekirjaga kritseldatud midagi täiesti kummalist: “NSV Liidu meistrivõistlused jalgpallis”.

            Ervin avas vihiku ja avastas seest sinka-vinka, ilma joonlauata veetud turniiritabeli. Meeskondade nimed olid õiged – välja arvatud see, et osa neist mängis A, osa aga B liigas; kuid tulemused! Rustavi Metallurg oli põrutanud AKSK väravasse tervelt 12 palli, laskmata endale lüüa ühtegi, Leninakani Širak ja Frunze Alga olid sõlminud võitlusliku 4:4 viigi. Pisut otsinud, leidis Ervin üles ka tänase kohtumise lõppskoori: Kopli Dünamo oli purustanud Moskva Spartaki 9:3.

            Oli tõesti viimane aeg sellest hullumajast põgeneda – ja Ervin sirutas käe karkude järele.

Teine peatükk

Victoria, võidujumalanna

 

“Ema, telefon!”

            Monika oli viisakalt koputanud, enne kui tuppa sisenes – niisiis vähemalt selles osas polnud viie aastaga midagi muutunud; kõik muu selgub tasapisi.

            Victoria kruvis sulepea kinni, asetas käsikirja kõrvale ja tõusis; tool kriuksatas rahulolematult – kõik, mis ühe mööblieseme võimuses; kuid mis oli inimese võimuses?

            “Kes see on?”

            “Tädi Tamaara.”

            Meelekohtades naksatas, kuid Victoria sundis pealetungile asunud ärevuse taanduma – polnud mõtet ette närveerida.

            Tütar varjuna veidi taga ja kõrval, kõnniti mööda koridori esikusse, siis kadus Monika delikaatselt oma tuppa, Victoria aga – keskea saatus, vastutada nii nooremate kui ka vanemate eest, üldse kogu elu eest! – sirutas käe peeglilauda katval valgel linikul abitult lebava telefonitoru poole. Täpselt samuti oli see seal teda oodanud tol kohutaval ööl, ja ka siis oli helistajaks Tamaara.

            “Victoria?”

            Vennanaise hääl oli sünge, pahaendeline.

            “Kas midagi on juhtunud?”

             Victoria säilitas küll muretu tooni, kuid tema peas kisendas samal ajal hääletult väike tüdruk, kes ta kunagi oli olnud ja kelleks ta mingis mõttes igaveseks pidi jääma: “Jumal, ma palun, et Erviniga poleks midagi hirmsat, las ta lihtsalt märatseb, ma lähen ja rahustan teda, peaasi – mitte midagi hirmsat!”

            “Jah, on küll.” – Tamaara ei kiirustanud, ta pidas pausi, otsekui näitleja enne eriti dramaatilist repliiki, ja lisas siis juba ärritatult:

            “Ervin on kadunud!”

            Victoria ohkas sisimas kergendatult: see polnud veel kõige hullem, see jättis vähemalt lootuse. Lootuse? Lootus oli kadunud tegelikult varem kui Ervin.

            “Mis tähendab: kadunud?” küsis ta tõsiselt, rangeltki; hüsteerikutega ei tohi teisiti, nendesse peab suhtuma nõudlikult.

            “Kui ma koju jõudsin, teda enam polnud.”

            “Võib-olla läks ta poodi? Või sauna?”

            “Sauna?”

            Tamaara pidas veel ühe pausi. Oleks võinud muidugi vihastada, öelda, mispärast sa venitad, miks sa kohe kõik ära ei räägi – võis, kuid ei tasunud; Tamaarat pidi mõistma, noor kena naine, mõtles, et teeb hea partii, soliidne mees, pealinna advokaat, aga nüüd pidi põetama invaliidi.

            “Ta on kogu oma garderoobi kaasa võtnud!” pahvatas ta viimaks, ja puhkes nutma.

             Üht-teist oli Tamaara Ervinilt õppinud: vend ei ütelnud kunagi: “minu riided”, vaid ainult: “minu garderoob”.

            “Mida nimelt?” küsis Victoria leebelt, peaaegu emalikult.

            “Pluusid, pesu, sokid, teise paari viigipükse,” loetles Tamaara läbi nutu. “Isegi lipsuhoidja on tühjaks teinud, viimseni! Pass ja invaliidsustunnistus on loomulikult samuti kadunud. Köögilauale on jätnud sedeli: “Sõitsin Riiga, uut elu alustama.” Kas ta pole hull?”

            Selles oli Tamaaral paraku õigus.

            “Kas Timo nägi, kuidas ta lahkus?”

            “Ei, ta oli malevõistlustel, me jõudsime koju peaaegu ühel ajal, tema ehk kümme minutit enne mind. Mida ma nüüd peale hakkan? Kust ma teda otsin? Ma ei saa ju talle Riiga järele sõita, mul pole selleks isegi raha.”

            Ilmne vihje, et Victoria pole selle kuu “toetust” veel ära maksnud – Tamaara ei kuulunud inimeste hulka, kes otse midagi ütleb.

            “Sul polegi tarvis kuhugi sõita. Ma olen päris veendunud, et see kiri ei vasta tõele. Ütle ise, mis tal Riias teha on? Tal pole seal kedagi. Ja kust ta piletiraha pidi võtma?”

            “Tema kuldkell on kadunud.”

            “Ma ei usu, et ta seda maha müüma hakkas, sa tead küll, see on isa kingitus, Ervin väga hoidis seda. Nii et ära muretse, kaugele ta sõita ei saanud. Kui, siis Sophie juurde.”

            “Võib-olla sa helistad talle?”

            “Ma ei tahaks Sophied tülitada, ta hakkab närveerima.”

            “Võib teatada miilitsasse?”

            Victoria jäigastus.

            “Selleks puudub igasugune vajadus. Ervin pole küll terve, aga ühiskonnale ei kujuta ta mingit ohtu,” lausus ta teravalt, kahetses kohe oma tooni ja lisas: “Kui sa tõesti nii väga tahad, ma helistan Sophiele.”

            “Aitäh, Victoria, ma ei tea, mida ma ilma sinuta peale hakkaksin…”

            Vaene Tamaara!

            Kui ta oli kaugekõne ära tellinud, ilmus uksele Monika.

            “Ema, kas midagi on juhtunud?”

            Miks ta nii ärevil on?

            “Mitte midagi erilist, onu Ervin on kuhugi kadunud, tädi Tamaara muretseb.”

            Tütar oli Moskvas, kui Erviniga õnnetus juhtus, ja võttis siiani kõike kui midagi abstraktset – noorusele omase vähese empaatiaga.

            “Aga miks ta arvab, et onu Ervin Riiga sõitis?”

            “Ervin jättis sedeli maha.”

            Monika silmad tugevate prillide taga hakkasid äkitselt pilkuma.

            “Ema, see on minu süü,” ütles ta murduva häälega. “Ma nägin onu Ervinit ja isegi rääkisin temaga, aga ma ei uskunud, et tal tõsi taga on, ma arvasin, et ta naljatab.”

            Ah vaat, milles oli asi!

            “Ta tuli mulle vastu Tartu maantee nurgal, kui ma olin tagasiteel leivapoest, ta oli riides väga pidulikult, seljas sügismantel, peas kaabu ja kaelas valge siidsall, aga turjal – seljakott. Ma küsisin, kuhu ta läheb? Ta vastas: “Riiga, balletti vaatama.” Ma mõtlesin, et ta teeb nalja, tal oli selline kaval nägu ees, ma pole teda ammu nii heas tujus näinud. Lõõpisin vastu, miks selleks peab Riiga sõitma, kas Tallinnas balletti pole? Ta seletas, et siin on vilets tase. Siis ma tundsin veel huvi, kas tal pole raske üksinda nii kaugele reisida, aga ta ütles, et ei ole, uus protees olevat päris hea ja karkudega on ta harjunud. Mul hakkas piinlik, et ma nii taktitu olin, ja ma jätsin ruttu hüvasti.”

            “Miks sa kohe mulle ei rääkinud?”

            “Te olite isaga mõlemad tööl, ma hakkasin pilte ilmutama ja unustasin ära, alles nüüd, kui tädi Tamaara helistas, meenus… Kujuta ette, ema, ma soovisin talle veel “head reisi!” Kartsin, arvab, et ma ei saa naljast aru.”

            Tütar oli tõsiselt endast väljas. “Häbeneb,” mõtles Victoria. “See on hea, et häbeneb, häbi on kõige ilusam inimtunne.”

            “Ma arvan, et tegelikult ta naljataski,” ütles Victoria. “Mis tal Riias teha on, tal pole seal kedagi.”

            Ta saatis Monika kööki teed üles panema, ja et kaugejaamast ikka ei helistatud, läks elutuppa. Arnold istus tugitoolis ja luges põrandalambi valgel “Rahva Häält”. Varem oli mees olnud vähenõudlik, võis end sisse seada kus tahes ja uurida suvalisel lauanurgal isegi töölt kaasa võetud pabereid, ajalehest rääkimata, kuid viimasel ajal oli ta hakanud hindama mugavust. “Aastad,” mõtles Victoria – tõepoolest, mehe massiivne kolp läikis juba ammu, tema laiad õlad olid kühmu vajunud (lühikese kasvu kohta üleliiagi kühmu) ja ilma prillideta ei näinud ta lugeda ega kõndida –, kuid rahu ja külma verd polnud ta minetanud. Victoria hindas mehe tasakaalukust, kainust ja eriti seda stoilisust, millega Arnold talus tema, Victoria, ootamatut karjääri – mõistuse poolest oleks Arnold võinud samuti palju saavutada, kuid omal ajal oli ta pidanud ülikooli pooleli jätma, pärast sõda oli küll astunud kaugõppesse ja isegi lõpetanud selle ning alustanud väitekirja, kuid siis taibanud – hilja! Victoria edu ta ei kadestanud, vastupidi, rõõmustas, et perekonna büdžett aina paraneb, mis nüüd, kus poisid olid laiali ja Tamaaragi abi vajas, polnud väheoluline. Praegu tõstis ta pilgu ajalehelt, märkas naist ja, viibides veel selles raskesti määratletavas seisundis, mida võiks nimetada “elu ja teksti vahel”, lausus muheldes:

            “Kas lugesid, Hruštšov sõidab jälle ÜRO istungjärgule? Tal on vist ikka kindel plaan pöörata ameeriklased sotsialismiusku.”

            Kuid Victorial puudus tuju Hruštšovi taga aasida.

            “Ervin on kadunud. On pakkinud kogu oma garderoobi, lipsud kaasa arvatud, seljakotti, surunud kaabu pähe ja jätnud maha sedeli, et sõidab Riiga, uut elu alustama.”

            “Riiga?” hakkas Arnold vaikselt naerma. Näis, nagu valmistaks uudis talle lõbu (abstraktses mõttes ehk valmistaski: näe, mis tükiga hull naisevend jälle on hakkama saanud!), aga Victoria teadis, et tegelikult on abikaasal hea süda, meesterahva jaoks võib-olla isegi liiga hea. Ja tõepoolest, juba ta muutuski tõsiseks, murdis ajalehe kokku ja vahetas lugemisprillid tavaliste vastu.

            “Kas Tamaara miilitsasse teatas?”

            Victoria istus toolile – kõrval oli tühi diivan, kuid talle ei meeldinud pehmed istmed, need uinutasid, tegid mugavaks, kahandasid töömeeleolu.

            “Tahtis, aga ma laitsin selle plaani maha.”

            “Miks?”

            “Ervin pole nii haige, et temaga midagi saaks juhtuda.”

            Ütles nii, ja tundis, et sajaprotsendiliselt oma sõnu ei usu. Arnold leidis väite nõrga koha kiiresti üles.

            “Minu arust korra juba on juhtunud.”

            “Selleks, et teha seda, mis “korra juba juhtus”, pole tarvis rändama minna.”

            Victoriale ei meeldinud, kui tema argumentides kaheldi, isegi, kui kahtlejaks oli mees, seepärast kõlas viimane lause – nagu ta ka ise kuulis – natuke teravamalt, kui tasunuks.

            “Ma üldse ei usu, et see sedel tõele vastab. Mis tal Riias teha, tal pole seal ainsatki tuttavat,” jätkas ta rahumeelsemalt.

            “Võib-olla sõitis ta Sophie poole?”

            Victoriale meeldis, et mehele tuli pähe sama mõte, mis temalegi.

            “Ma ise arvasin ka nii. Tellisin kaugekõne, varsti kuuleme.”

            Tuli Monika, ütles, et vesi keeb, Victoria tõusis, läks tütrele appi lauda katma. Kogu õhtusöögi aja oli ta hajevil, pähe tikkusid igasugused mõtted Ervinist, isegi lapsepõlve­mälestused, kuidas nad revolutsiooni ajal õuesid pidi lauatükke korjasid, et oleks, millega pliiti kütta. Otsekui oleks vend juba surnud! Muidugi, mingi väike alus niimoodi mõtlemiseks oli olemas, inimese teevad inimeseks tema ajud, ja sellest seisukohast polnud Ervin tõesti enam päris see isiksus, kes varem. Ei, ka praegu sai temaga juttu ajada, arutada kõige keerulisemaid asju kirjandusest maailmapoliitikani, ainult et ühel hetkel võis vend öelda midagi niisugust, mida normaalne inimene eales ei ütle. Tema, üks kõige targemaid, kõige haritumaid noormehi omal ajal! Keda selles süüdistada, kas Stalinit või saatust, Victoria ei teadnud; võib-olla Stalin oligi saatus, kõigi nende saatus, kes kunagi olid unistanud paremast maailmast.

             Telefon hakkas helisema alles siis, kui õhtusöök oli lõpukorral ja nad jõid juba teed värske mustsõstramoosiga. Sophiega vestelda oli, nagu ikka, kurnav, pidi lausa karjuma, ja sellestki ei piisanud, igat asja tuli mitu korda korrata, enne kui õde kuulis ja aru sai. Ei, Sillale polnud Ervin saabunud, vähemalt seni mitte, viimane rong oli veel linnast tulemata. Sophie hääl hakkas, nagu Victoria oligi kartnud, värisema, kui uudis venna kadumisest temani oli jõudnud. Victoria ei tahtnud rääkida midagi Riiast, aga Sophie ise küsis, kas Ervin sedelit maha ei jätnud, ja tuli öelda.

            “Riias elas isa ärisõber Meng. Mäletan, et kui ma Saksamaale hakkasin sõitma, tuli Meng mulle Riia jaama vastu ja veetis minuga kaks tundi, kuni Berliini rongi minekuni, viis mu kohvikusse ja tellis jäätist.”

            Kui Sophie millestki rääkima hakkas, oli teda võimatu peatada. Ta jõudis veel jutustada, et Mengil olevat olnud kurttumm õde, kes tema eest hoolitses, ning alles seejärel resümeeris, et see kõik muidugi ilmselt ei puutu asjasse, sest Meng on ammu surnud. Nad leppisid kokku, et kui Ervin äkki saabub viimase rongiga, siis Sophie ise helistab Victoriale, kinnitasid teineteisele, et kuidas ka asjad ei edeneks, kohtuvad pühapäeval Hermanni sünnipäeval, ja jätsid hüvasti. Vajutanud hõbedase hargi alla, jäi Victoria hetkeks mõttesse. Hermannil ei olnud telefoni, temale sai helistada alles homme tööle; Lydiat, teades õe närvikava, ta parema meelega oleks säästnud, kuid siis mõtles ta sellele, kui lähedased Ervin ja Lydia olid – oli aeg, kus ta oli neid isegi armukadetsenud – ja otsustas.

            “Lydia?”

            “Victoria, võidujumalanna? Ma just mõtlesin sinu peale.”

            Võidujumalannaks oli Victoriat hakanud kutsuma Hermann pärast seda, kui Victoria oli kord väiksena isa kabes võitnud ja sellest niisugusesse vaimustusse sattunud, et jooksis mööda korterit ringi ja muudkui kisas: “Mina võitsin! Mina võitsin!” Hermanni narrimine oli üksnes tekitanud trotsi, Victoria oli otsinud kunstiajaloo raamatust üles Samothrake Nike pildi, meisterdanud endale riidepuudest ja voodilinadest tohutud tiivad ja ehmatanud gümnaasiumist tulnud Hermanni ja Sophied, ronides esikus tooli otsa, lehvitades tiibu ja karjudes: “Mina olen võidujumalanna ja kui te mind ei kummarda, siis ei võida te kunagi midagi!” Kes võinuks arvata, et enam-vähem nii see lähebki?

            “Lydia, ega sa Ervinile pole neil päevil helistanud?”

            “Mitte “neil päevil”, vaid lausa täna. Victoria, mul on tunne, et ta hakkab paranema. Päris tõesti, me vestlesime hulk aega, ja ta ei öelnud kogu jutuajamise jooksul midagi mõistusevastast. Mulle üldse tundub, et arstid on tema haiguse kõvasti üle tähtsustanud. Ma tean, mida nad räägivad, et ükski enesetapja ei ole täiesti normaalne, aga mina kahtlen selles väites väga. Kes teab, võib-olla on just enesetapjad ainsad normaalsed inimesed, ja meie kõik – ebanormaalsed…”

            “Lydia, Ervin on kadunud,” katkestas Victoria õe monoloogi; Lydia polnud nii sõnaohter kui Sophie, kuid mõnikord, erutatult, võis temagi rääkida lausa peatumata.

            “Mis mõttes – kadunud?”

            Victoria kirjeldas, mis on juhtunud, ja kuulis, kuidas Lydia hakkas nutma. Ta sõitles ennast: ikkagi oli rumalus õele helistada; Sophie küll muretses, kuid ei kaotanud enesevalitsemist, ülitundlik Lydia aga võis väiksemagi õnnetuse peale endast välja minna.

            “Kas sina ei saanud aru, et tal midagi niisugust kavas võiks olla? Võib-olla ta vihjas sulle, kuhu ta sõidab?” – püüdis ta kainete küsimustega õe meelerahu taastada; ei, Lydia ei teadnud midagi, Ervin polnud midagi öelnud, ta ei suuda uskuda, et selline asi üldse võis juhtuda jne.

            Lõpetanud vaevaga kõne, helistas Victoria veel korra Tamaarale, kuulis, et Ervin pole siiani koju tulnud, ja lubas homme nende poolt läbi astuda, et olukorda arutada. Tamaara oli juba natuke rahunenud ja võttis isegi uudise, et Sillal Ervinit pole, vastu stoiliselt. Soovinud vennanaisele head ööd, otsustas Victoria tänaseks otsingud lõpetada. Oli vaja lõpetada poolelijäänud peatükk, valmistada ette homne loeng, ja veel tahtis ta läbi mõelda, mida täpselt öelda rektorile prantsuse filoloogia kateedri kohta. Kuid kui ta oli toru hargile asetanud, ilmus elutoa uksele Monika, käes väikeseformaadiline brošüür.

            “Ema, ma uurisin sõiduplaani. Kui onu Ervin tõesti kavatses Riiga sõita, võib ta veel vaksalis olla, rong väljub alles kolmveerand tunni pärast. Muidugi, ta võis minna bussiga, või sõita rongiga Tartusse ja istuda seal ümber teisele rongile, aga mina tema asemel oleksin küll valinud otserongi…”

            Tütart oli nakatanud üldine ärevus ja ta tundis end süüdlasena, et oli lasknud haigel onul rahumeeli kodunt põgeneda.

            “Ma ei usu üldse, et Ervin Riiga sõitis, tal pole seal midagi teha,” katkestas Victoria järsult tütre seletused.

            Monika jäi emale tummalt otsa vaatama – vaikiv, tõsine, pigem jässaka kui täidlase kehaehitusega, tugevad prillid ees, oli ta täpselt Arnoldi koopia.

            “Aga kas onu Ervini puhul niisugune loogika kehtib, ta on ju…” üritas Monika põhjendada oma oletust, viimast, otsustavat hinnangut siiski välja öelda söandamata.

            “Hull?” lausus Victoria ise jäise rahuga. “Jah, on küll – kuid hull, aga mitte loll. Lollisid meie perekonnas pole.”

            Ta oleks peaaegu öelnud: “Meie, Buridanide seas”, kuid viimasel hetkel valis veidi teise formuleeringu; tütar oleks võinud tema sõnu valesti tõlgendada, Monika polnud ju Buridan, vaid Looder, nagu Arnold, ja ka Victoria ise oli Looder, kuid sisimas kutsus ta end ometi Buridaniks, ja mitte üksnes seetõttu, et ei sallinud jõudeolemist.

            Tütre silmad hakkasid pilkuma, ja Victoria mõistis, et on eksinud – kui noor inimene tahab midagi head teha, ei tohi teda takistada. Pealegi, südame rahustamiseks pole ükski pingutus üleliigne.

            “Ehkki, kes teab, äkki on sul õigus. Pane kähku riidesse.”

 

Neil vedas, majauksest väljudes, märkas Monika rohelist tulukest – takso! Jaama sõitsid nad vaikides, Victoriale ei meeldinud võõraste kuuldes arutada lihtsamaidki muresid. Ervinit polnud muidugi kusagil, rong oli juba ees, nad käisid läbi kõik vagunid, vaatasid vaksali ooteruumi, kassade juurde ja isegi restorani. Kui nad poriloikude vahelt trammipeatuse poole laveerisid, küsis Monika ootamatult:

            “Ema, mis onu Erviniga õieti juhtus?”

            “Lõikas endal veenid läbi, ta küll päästeti, aga tekkis gangreen ning jalg tuli amputeerida.”

            “Aga miks ta…?”

            “Miks ta veenid läbi lõikas? Seda ei tea keegi. Võib-olla tundis, et tema vaimne tervis hakkab halvenema. Aga võib-olla vastupidi, just seetõttu, et ei tundnud.”

            “Mul on temast nii kahju. Ta oli varem hoopis teine inimene – lõbus, optimistlik, sportlik. Ma poleks kunagi uskunud, et temaga midagi niisugust võib juhtuda.”

            “Laager röövis tema tervise…”

            Monika tahtis justkui veel midagi küsida, aga ette sõitis tramm, nad trügisid peale ja seal, rahvasummas, polnud võimalik vestelda. Kuid Monika polnud juttu unustanud, sest kodupeatuses maha tulles ta küsis:

            “Mille eest onu Ervin üldse laagrisse sattus?”

            “See oli eksitus. Kui toimus võimuvahetus, kutsuti Ervin tööle välisministeeriumi. Ta läks. Kaua ta seal olla ei saanud, sest kuu aja pärast astus Eesti Nõukogude  Liitu ja ministeerium likvideeriti. Aga kui Stalin hakkas kõiki kodanlikke tegelasi vahistama, sattus ka tema nimekirja.”

            Rohkem Monika midagi ei uurinud, jäi üksnes üpris vaikseks, küllap “seedis” kuuldut.

            Kodus võttis Victoria mantli seljast ja läks otsejoones magamistuppa. Muidugi, praegu, kus Valdekut ega Peetrit kumbagi polnud, võinuks töölaua poiste tuppa ümber paigutada, Arnold oli seda juba soovitanud, kuid Victoriale mõte ei meeldinud: Peeter käis kodus mitu korda semestris, Valdek küll harvemini, Moskvast oli teekond pikem ja kulukam, kuid ikkagi, las poisid teavad, et kusagil on üks koht, mis kuulub neile. Täpselt samuti oli ta hoidnud tühjana Monika tuba, oli sinna küll võtnud elama Sophie mehe noori sugulasi, kes tulid Tallinna õppima, aga üksnes ajutiselt; tänu sellele naasis tütar nüüd koju valutult, nagu polekski viis aastat ära olnud. Ülejäänud kaks tuba (teenijatuba ta toaks ei pidanud) ei tulnud töötamise mõttes kõne alla, need olid läbikäidavad, ja pealegi Victoriale meeldis, et söögi- ja elutuba on eraldi – lugeda ajalehte või kuulata raadiot ruumis, mis on läbi imbunud toidulõhnast, ajas teda nina kirtsutama. Niisiis, hoolimata viiest toast, oli tema elu koondunud sellesse, ühte, tõsi, kõige paremasse, õuepoolsesse ja seetõttu vaiksesse ruumi: siin ta magas ja siin ta töötas, ja ainus ebamugavus, mida see elukorraldus kaasa tõi, oli minek elutuppa raamatukapi juurde, et entsüklopeediast midagi vaadata – siia, lauanurgale ja riiulile, kõik vajalikud köited ära ei mahtunud; kuid seegi väike “jalutuskäik” oli mõnes mõttes mõnus, asendades otsekui tootmisvõimlemist.

            Laualamp oli temast põlema jäänud, aga vahepeal oli Arnold selle kustutanud – mees oli kokkuhoidlik, kokkuhoidlikum kui ta ise, ehkki Victoriagi ei saanud end raiskajaks pidada, lihtsalt Arnold elukutse ohvrina oli harjunud arvutama kulusid ja tulusid, poistele (Monikaga niisuguseid asju ei juhtunud) tegi ta alailma märkusi, miks tuli põleb, kui kedagi toas pole, eriti sageli juhtus seda Peetriga, poiss oli hajameelne, isegi nii hajameelne, et valmistas Victoriale muret; kui ta raamatusse süvenes, võisid teda kümme korda hõigata, ei kuulnud, ärkas alles, kui näpistasid, tõstis oma hele-helesinised silmad ja vaatas otsa sellise noore lambatalle süütusega, et tõrelda oli võimatu. Victoriale Arnold elektrikulu muidugi ette ei heitnud, lihtsalt kustutas vaikselt lambi, ja Victoria ei suutnudki teinekord meenutada, kas see oli põlenud või ei: skleroos. Jah, enam ta uut keelt poole aastaga selgeks poleks õppinud! Vanasti käis see otsekui iseenesest, sõnad, grammatikareeglid, idioomid, kõik jäid meelde silmapilkselt, üks keel lisandus teisele, ükski ei seganud teist, vastupidi, täiendas; mida enam neid kogunes, seda selgemaks pilt peas muutus, seda rohkem oli selles süsteemi. Muidugi, temalgi olid lemmikkeeled, need, mida ta armastas tuliselt nagu armukest (kelle järele elus vajadus – võib-olla just tänu sellele – oli puudunud), ja teised, millesse ta suhtus suurema või vähema sümpaatiaga, just nagu suhtutakse pooltuttavatesse inimestesse. Suurim kirg oli kahtlemata prantsuse keel, oli olnud noorusest saadik, isegi veel enne Pariisi. Prantsuse keel, kirjanduse ja diplomaatia keel; ka teda oli kutsutud tööle välisministeeriumi, ja kes teab, mis teda oleks ees oodanud, kui ta poleks abiellunud; kuid Arnoldki oli riigiteenistuja, ja seadus – kujutage ette! – ei lubanud riigiteenistuja naisel riigiametit pidada; nagu Ervin seletas, oli selline paragrahv vastu võetud võitlemaks tööpuudusega. Jah, tollal oli tööpuudus, kuid see-eest oli poest kõike saada, nüüd aga polnud poes isegi mune – kuid see-eest polnud ka tööpuudust. Arnold oli selle paradoksi ristinud “munaseaduseks”, pidades seda oma panuseks majandusteadusse. “On munad, pole tööd, on tööd, pole mune,” itsitas ta, kui Victoria riigipüha eelõhtul instituudist õnnelikuna naasis, käe otsas võrk sel puhul jagatud munadega. Õnn – kui kahtlase väärtusega mõiste. Kas polnud Victoria kõige õnnelikum olnud Peetrit imetades? Ja millal see oli – kõige jubedamal ajal, sõja alguses. Isa oli ta koos lastega viinud maale, “evakuatsiooni”, nagu ta naljatas; muide, nali võinuks kurvalt lõppeda, nad sattusid kahel korral, nii 1941. aastal kui ka 1944-ndal, lahingute keskpunkti; rindejoon, võis öelda, jooksis üle taluõue, ühel ööl tulid sakslased küsima, ega venelasi pole nähtud, teisel ööl vastupidi, tema vastas esimestele saksa ja teistele vene keeles – kaks tema esimest, lapsepõlvekeelt. Oma lastega rääkis ta juba eesti keelt, Ervini soovitusel, kes väga kannatas, et tema eesti keel pole briljantne ja temast seetõttu, nagu ta arvas, ei saanud kirjanikku.

            Mõte oli naasnud venna juurde, ja Victoria tundis taas ängistust. Miks oli küll maailm nii ülekohtune? Ervin oli kaotanud laagris tervise, Hermann põdes juba lapsepõlves ja jäigi lonkama, Sophied tabas otoskleroos, Lydia närvid olid pärast Gustavi surma täiesti läbi, vaid tema, Victoria, ei saanud justkui kurta millegi üle – kuid kas keegi nägi tema sisse, millise tragöödiaga temal tuli heidelda? Naine ei mõista elu jälestusväärsust enne, kui on saanud viiekümneseks, kõik, mis toimub varem, pole hirmus: muidugi, iga inimene vananeb tasapisi, kuid kuni selle tärminini võib kõike lihtsalt muutumiseks nimetada, jah, noorusvärskus kaob, aga seda kompenseerib küpse naise ilu, sisemine sära ei luba tuhmuda välisel, elukogemused ja -tarkus pigem lisavad kui kahandavad veetlust, ja sa elad õndsas usus, et nii see jääbki, et kõik kulgeb edasi samasuguste väikeste “muutuste” tähe all – kuni saabub viiekümnes juubel, ja kõik pööratakse pea peale. Sa ei muutu enam, sa isegi ei vanane – sa laguned, laguned möödapääsmatult, ise seda möödapääsmatust tajudes, sellest endale täielikult aru andes, ja ometi võimetuna sellega võitlema. Miski ei aita, ei dieedid, võimlemine ega “rohke viibimine värskes õhus”, kosmeetikast rääkimata, lihased ei allu enam sinu tahtele, nad lõtvuvad, lõtvuvad iseenesest, nahale ilmuvad pigmendilaigud, suus tuleb oma hambad vähehaaval asendada kuldsetega, sa närbud, närbud nagu liiga kauaks vaasi jäetud lill, kuni ühel hetkel hakkad lihtsalt haisema – see seisis veel ees. Kergem oli naistel, kelle looduslik sarm polnud nooruses liiga tugev: Sophie oli Victoriast kuus aastat vanem, aga nagu ta nägi välja kolmekümnesena, umbes niisuguseks oli ta ka jäänud, isegi vastupidi, aastatega oli talle lisandunud varem justkui peidus olnud naiselikkust, ta oli muutunud pehmemaks, leebemaks… Meeste elu oli mingis mõttes lihtsam, nende organismis ei toimunud, igatahes mitte nii varakult, (viiskümmend – see on ju nii vähe!) suuri pöördelisi muutusi; kuid mõneti ka raskem, sest elada vananeva naise kõrval ei pruugi olla just eriti suur mõnu, isegi, kui sa seda naist armastad. Hea, et Arnold polnud mingi meesiludus, nagu näiteks nende rektor, kes oma armukadeda naise eest seiklusi pidi varjama; Arnoldit oli raske ette kujutada mõne Rahvamajanduse Nõukogu noore masinakirjutaja embuses, kuid ometi võis mehe käitumisest, sellest, kuidas ta sageli justkui ei märganudki Victoria olemasolu, hoomata, et midagi on paratamatult muutunud siingi – sina, kes sa kunagi olid “unelmate naine”, oled muutunud lihtsalt “armastatud abikaasaks”. Milline alandus! Kuid keda selles süüdistada, ega ometi Arnoldit? Ei, süüdistada polnud kedagi peale elu enese, alatu, vastiku elu, mis tundis justkui mingit sadistlikku mõnu selle hävitamisest, mida ta ise oli loonud; inimesed, kui nad pommitavad puruks linnasid ja tapavad liigikaaslasi, pelgalt kopeerivad loodust.

            “Küll,” ütles Victoria enesele ja kruvis sulepea lahti. Sest tõepoolest, mida võis tema, surelik naine, maailma jälestusväärsusele vastu seada? Ainult töö. Käsikiri oli jäänud pooleli seal, kus lõppes beyond’i selgitav osa ja pidid algama idioomid. Beyond belief, kirjutas ta, uskumatu; beyond doubt – kahtlemata, beyond hope – lootusetu. Just, lootusetu. Ervin ei saa enam kunagi terveks, Lydia – eales õnnelikuks; Hermann ega Sophie ei saavuta seda, mida oleksid võinud. Mis teda, Victoriat, ees ootas, oli teadmata. It is beyond me – see käis üle tema mõistuse; see, mida nii uhkelt nimetati eluks. 

 

 

Kolmas peatükk

Sophie

 

Koridoris valitses vaikus – nagu alati ja kõikjal. Palatis võidi kas või röökida, Sophieni jõudis sellest vaid õrn foon, otsekui mängiks keegi maja teises otsas parmupilli. Niisugune oli tema elu – hääletu nagu mõnel väljasurnud planeedil. Linnatänaval oli isegi meeldiv üksnes teoreetiliselt ette kujutada, missugust vastikut lärmi tekitavad kõik need suured isekallutajad ning muud autod, kuidas kriiksuvad trammid ja mürisevad kompressorid, ka joodikute lällamist ja noorte kasvatamatute tüdrukute kila oli tore mitte kuulda – aga kui saabus uus haige ja oli vaja koostada anamnees, valmistas kurtus vaimset ja moraalset piina. Muidugi, tal oli Saksamaalt saadetud kuuldeaparaat, mida ta hoidis nagu oma kõige kallimat vara, kuid ainult ta ise teadis, kui kunstlik on see sild tema ja teiste vahel. Kuivõrd habras oli siiski inimene, kui ebatäiuslik tema organism – võta temalt ära üks viiest meelest, ja juba ta muutub abituks. See on otsekui vangistataks sind sisemaailma – sa mõtled, tunned, kannatad, aga ei saa teistega jagada oma läbielamisi; sest mis mõtet on rääkimisel, kui sa ei kuule, mida sulle vastatakse? Jääb üle vestelda iseendaga; muide, mitte kõige halvem variant, vähemalt ei pea lakkamatult inimeste rumaluse pärast piinlikkust tundma. Muidugi, muusika! Otsekui väikese kompensatsioonina olid muusikahelid ainsad, mis mingit kummalist teed pidi, justkui otse läbi kolba sisekõrva jõudsid – tõsi, ainult elav muusika, ja kõige paremini klaver. Möödunud talvel olid nad käinud Richteri kontserdil, ja ta oli kuulnud peaaegu kõiki helisid, piano pianissimo välja arvatud – see oli olnud rõõm, mida võis võrrelda suurimatega tema elus, näiteks selle unustamatu elamusega, mida oli pakkunud vaade Bodeni järvele. Kui ainult saaks endalegi taas klaveri! Peaaegu kakskümmend aastat oli ta sunnitud elama ilma, ülemöödunud sügisel oli ta vaadanud hoiuarvet ja mõelnud, hüva, nüüd lõpuks võin seda endale lubada, aga siis juhtus Erviniga õnnetus ja tuli aidata Tamaarat, edasi aga tuli Editška välja majaehitamise ideega. See oli raske ettevõtmine, ning parema meelega oleks Sophie keelitanud meest loobuma; kuid Editškaga pidi samuti arvestama, mees oli viimastel aastatel närviliseks muutunud, küllap hoomas, et aastad kaovad, aga midagi korda saadetud pole. Temal, Sophiel, oli ikkagi elukutse, ta ravis inimesi, andis neile tagasi tervise, mõnikord isegi tõi välja surmasuust – aga kas siis Editška kehakultuuri instruktori ametit võis tõsiseks, mehele kohaseks tööks pidada? Maja pakkus ikkagi võimalust oma kätega midagi rajada, luua. Kerge see polnud, Editška polnud harjunud iseseisvalt midagi otsustama, käis iga tühise asja pärast Sophiega nõu pidamas, nii et ta oli sunnitud tungima talle täiesti võõraste probleemide, nagu vundamendiaugu kaevamine või müüriladumine, olemusse; kuid midagi polnud parata. Veel mõtles ta kurvastusega, et peabki nüüd jääma elu lõpuni maale – südames oli ta hellitanud lootust osta pensionipäeviks Tallinna väike maja, et ühelt poolt olla perekonnale lähemal, ja teisalt tunda end jälle sellena, kellena ta oli sündinud, linlasena – ta oli ikkagi lapsepõlves kuulnud Suures Teatris Šaljapinit ja näinud Kunstiteatris “Kirsiaeda”; kuid see oli ilmselt juba tema saatus, nagu kurtuski, sest majaehitamine sai kõne alla tulla ainult siin, kus kõik neid tundsid, kus tal oli palju patsiente ja kus alati keegi aitas transpordi või materjalidega…

            Vanemõe kabinetist ilmus nagu viirastus välja Roosa – Sophie ei suutnud kuidagi harjuda, et teised kuulevad tema samme, tema jaoks kõndisid inimesed nagu mööda vatti. Koridori meelitas Roosa nagunii uudishimu, see oli ju tema, kes oli võtnud vastu kaugejaama kõne ja tõtanud üle õue Sophied kutsuma, küllap tahtis nüüd välja uurida, mis on juhtunud; Sophiele helistati harva, ainult kõige suurema vajaduse puhul, kõik teadsid, kui raske tal on telefoniga rääkida. Sophie ise poleks eales Roosa kombel käitunud, teda oli kasvatatud teistmoodi, üks mamma põhimõtteid oli: “sina ei pea mitte teiste asjadesse oma nina toppima” – nõue, mida mamma vankumatult järgis, uhke, nagu ta oli; kuid pahane ta Roosa peale polnud, mida temalt nõuda, lihtne maanaine, pealegi oli vanemõel muid väärtusi, näiteks võis sanatooriumi õhtul kerge südamega tema hoolde jätta, Roosa tuli väiksemate komplikatsioonidega ise toime, arsti järele saatis alles siis, kui juhtus midagi tõsist. Ervini kadumine oleks Roosat kindlasti huvitanud, ta tundis venda päris hästi, sest töötas juba siin, kui Ervin peale vabanemist tuberkuloosi ravis – vend oli personali, eriti naiste lemmik, tal olid oivalised maneerid, ütles kõigile, sanitarid ja koristajad kaasa arvatud, “teie” ja “proua” või “preili”, kedagi mõisapargis kohates kergitas kaabut ja laskis “daamid” alati esimesena uksest sisse; kuid Sophiel polnud vähimatki tahtmist pühendada Roosat venna põgenemisse, seepärast ei lausunud ta telefonikõne kohta sõnagi – otse küsida Roosa häbenes –, uuris selle asemel, kas kõik on korras, vangutas pead, kui kuulis, et üks täna sissetulnud patsient on juba suitsetamisega vahele jäänud, ja teatas lõpuks, et peab korraks jaama sõitma, kas Roosal pole midagi selle vastu? “Sõitke rahulikult, täna ei juhtu siin enam midagi!” kiitis Roosa takka – Sophie märkas, kuidas tema silmad läksid põnevusest lausa põlema, ja väljus.

            Tibutas endiselt, homme võis minna seenele, praegu aga avas Sophie vihmavarju, astus kaldteed pidi alla hoovi ja tippis enda kohta kaunis kiirel sammul – talle ei meeldinud “joosta” – eemalt paistva kahekordse puuhoone poole, kus kunagi oli elanud mõisa rohkearvuline teenijaskond: virtinad, kutsarid, toapoisid ja kes kõik veel, praegu aga vireles sanatooriumi personal. Kuusteist aastat tagasi oli ta täiesti kogemata sattunud siia, ainult seetõttu, et papa ühistu seemnevilja siin, endises mõisaaidas hoidis, ja sama suure juhusena oli peaarst just äsja koos sakslastega põgenenud ja haiged, kuulnud, et Sophie on arst, tulid küsima, kas ta õhkrinna menetlust oskab. Õhkrinna menetlust! See oli ju tema, Sophie, kes selle raviviisi täiustatud, mõlema kopsu variandi, Saksamaalt Eestisse oli toonud, enne teda ei teadnud siin keegi, et niisugune asi üldse võimalik on. “Aga millega siis patsient hingab?” oli üks kolleeg nõutult küsinud. Sophie kaudu oli meetod levinud Tartust Tallinna ja provintsigi, säilitades populaarsuse veel siis, kui tema ise oli sunnitud hambatohtriks ümber kvalifitseeruma – igav eriala, justkui on meditsiin, ja justkui ei ole ka, vajalik, kuid otsekui käsitöö, ilma loomingulise algeta; kuid mis parata, kellele on tarvis kurti kopsuarsti? Pärast selgus, kellele – nõukogude võimule. Need mõned õhkrinnad oli Sophie tookord täitnud, millelegi lootmata, rohkem kohusetundest, kui rõõmust, et võib veel korra vana kunsti juurde naasta – aga kui ta mõned päevad hiljem, kui Tallinn oli juba vabastatud, sinna sõitis (papa kartis hirmsasti, et punaarmeelased hõivavad Victoria tühjana seisva korteri, nagu see korra, enne sõda, juba juhtunud oli) ja ministeeriumi olukorrast teatama läks: “Sanatoorium vajab kiiresti arsti!”, ning ministri asetäitja, kes teda tundis, talle sealsamas sulepea pihku torkas: “Kirjutage avaldus, teie ise lähetegi sinna!”, vaat siis oli ta süda küll võpatanud, nii nagu ei kunagi enne ja vaid üks kord pärast – kui raadio teatas Stalini surmast; tookord polnud ta suutnud end pidurdada, oli nutma pursanud, ning kui üks haige imestunult oli küsinud: “Doktor Buridan, kas Stalini surm teile tõesti isiklikult nii hinge läks?”, ei tohtinud ta isegi vastata, et valab rõõmupisaraid. Peaarsti ametist oli teda varsti küll vabastatud – see oli kergendus, pabereid täita ja majandusasju ajada Sophiele ei meeldinud –, kuid tal paluti jääda edasi raviarstiks ja ta oli kõhklematult nõustunud; nii et kui ta ennist juhuse osa esile tõstis, polnud see päris õige – eks see oli ikka armastus elukutse vastu, mis temast “külamoori” oli teinud.

            Avanud, nagu tummfilmis, välisukse, sisenes ta hämarasse, nõrga lambiga valgustatud koridori ja ronis mööda järsku puutreppi üles. Oli lausa hämmastav, kuidas ühe inimese elutingimused aastatega üha halvenevad! Sest kas seda ühtainsat tuba, mille poole ta rühkis, sai võrrelda papa avara korteriga Tartu kesklinnas? Ja samas, kui kitsas ning madal oli tundunud Tartu kodu Moskva korteri kõrval, kus võis tundide kaupa peitust mängida, ilma et igav hakkaks? Aga kas on maailmas midagi püsivat – sest kus olid need korterid nüüd? Tartu oma põles maha, Moskva kodus elasid uued peremehed – korraga kolm. Ülemöödunud suvel, kui nad Krimmi puhkama sõites Moskvas vahepeatuse tegid, oli Sophie nostalgiast käinud kunagist eluaset vaatamas, oli tõusnud mööda treppi teisele korrusele, seisnud natuke ukse taga, silmitsenud kolme üksteise kohale paigutatud kella ning lahkunud, söandamata helistada. Muide, palju rohkem kui korterit, oli ta aastaid taga igatsenud Moskvat ennast, seda erilist, vabameelset õhku, mida leidub ainult metropolis, tohutusuuri raamatupoode, tuhandetest ja tuhandetest kuhugi kiirustavatest võhivõõrastest inimestest koosnevat rahvahulka, mille sekka on nii mõnus lihtsalt ära kaduda, ja muidugi teatreid, kümneid teatreid, kus iga õhtu etendati palju põnevamat, täiuslikumat, kirglikumat elu, kui see, mis venis sinu ümber. See oli olnud Sophiele täielik vapustus, kui nad pärast opteerumist Tartus rongist maha ronisid ja troskaga läbi linna oma ajutise peatuspaiga poole loksusid, iga kord, kui ta hiljem luges raamatust lauset, mida kirjanikud paistsid väga armastavat: “Sel päeval lõppes tema lapsepõlv,” mõtles ta, et temaga oli see juhtunud tookord – ehkki tõeliselt täiskasvanuks oli ta saanud märgatavalt hiljem.

            Editška istus söögilaua taga ja oli süvenenud, nagu tema seda nimetas, “rehnutisse”. Vaatepilt oli Sophiele tuttav, papa oli terve elu liitnud ja lahutanud, korrutanud ja jaganud, arvutanud läbimüüki ja kasumit – kuid Editška jaoks oli olukord uudne, tema polnud koolist saadik aritmeetikaga tegelenud ja oleks sellest nüüdki kõrvale hiilinud, kui Sophie poleks talle alevist ostnud ruudulise vihiku ja käskinud kõik majaehitusega seotud kulud üles tähendada, “et mitte ülevaadet kaotada”. Nii higistaski Editška igal õhtul söögilaua taga, higistas rohkem, kui vundamendiauku kaevates, ravikehakultuuri tundidest rääkimata. Nooruses kidur, alatoidetud, oli mehele aastatega sitkust juurde tulnud, ka kainet mõistust oli elu haritud naise kõrval lisanud, kuid rehkendamisoskus oli siiski midagi muud.

            “Kes see oli?”

            Editška hääl kostis otsekui maa alt, ehkki Sophie teadis, et mees peaaegu karjub. Toetudes kurdi eesõigusele, ei tõtanud ta vastama, vaid astus esmalt seina juurde, kus, baromeetri kõrval, rippus nööpnõela otsas märkmikuleht rongide sõiduplaaniga.

            “Editška, me peame jaama sõitma. Victoria helistas, Ervin on kadunud. Nad arvavad, et ta võis siia tulla.”

            “Ta oleks siis ette teatanud!”

            Sophie teeskles, nagu poleks kuulnud vastuväidet, läks riidekapi juurde ja hakkas otsima, mida selga panna – õhtud olid juba külmad. Midagi kuulmata, tundis ta ometi vaistlikult, seljaga, kuidas Editška sulges kuulekalt vihiku ja tõusis – küllap mehele sisimas isegi meeldis natuke, et sai ebameeldiva töö edasi lükata. 

            “Lähen ajan auto garaažist välja, tule viie minuti pärast järele! Kuulsid?”

            Sophie kuulis, kuid ei reageerinud – polnud mõtet vastata, kui kõik niigi selge. Ta valis riided välja ja hakkas end sõidukorda seadma. Paksud sukad, seelik, kampsun – need kõik olid haigete kingitused, ainult kingad olid oma ostetud, vanad head Saksa kingad, vanad sõna otseses mõttes, kahekümne viie aastased; rekord, mõtles ta heldinult, kuid ta oli ka hoolitsenud nende jalavarjude nagu patsientide eest: palju aastaid kandnud ainult pühadeti, siis – linna sõites, ja alles nüüd, kui värv oli nahalt juba päris maha koorunud – koduümbruses. Ei varem ega hiljem poleks tema rahakott lubanud siseneda nii peenesse ärisse, nagu tookord Berliinis, kui tal oli just lõppenud leping ja ta sõitis kodumaale, tundes end lausa pururikkana. Scheideggi sanatooriumis polnud palgaga midagi peale hakata, toit ja tuba olid priid, ning ta oli kogunud ja korjanud mitu aastat jutti – ja hästi oli teinud, sest kodumaal oli tööpuudus ja ta pidi veel kaua elama säästudest. Küll oli olnud ikka vilets ja vaene see kodanlik Eesti Vabariik, kui palju inimesi ei saanud mingit meditsiiniabi, raha eraarsti juurde minemiseks neil polnud, riigitohtreid oli aga vähe, väga vähe, sest riigil kas polnud raha või ta eelistas seda kulutada muule; lühidalt, praegusega ei andnud võrreldagi – jah, ainult kui vahepeal poleks Stalinit olnud.

            Kustutanud tule ja astunud koridori, keeras Sophie ukse igaks juhuks lukku, lühike sõit küll, kuid ettevaatus, nagu öeldakse, on tarkuse ema; vargaid siinkandis liikus, küll mitte enam nii palju, kui kohe pärast sõda, siis viidi ükskord sanatooriumi tallist isegi hobused ära, nende laudanurgast aga kaks siga – papa oli neile kevadel kinkinud põrsad, keda Editška oli kohusetruult nuumanud; nälga nad siiski ei jäänud, tollal polnud lähima tosina kilomeetri raadiuses ainsatki arsti ja kõik ümberkaudsed elanikud käisid oma muredega Sophie pool. Mida kõike ta küll tegema ei pidanud, isegi uppujatele kunstlikku hingamist, sünnitusabist ja luude lahasesse panemisest rääkimata; kõige raskemat juhtumit meenutas ta sageli, väike poiss, kellel juba viiendat päeva difteeria – ema taipas alles siis arsti kutsuda – õnnestus päästa, ta oli süstinud lapsele kaelaveeni kaltsiumiseerumit, kõriturse vähendamiseks, ja haiglasse saatnud; muidugi ei nõudnud ta eales mingit tasu, aga kui midagi pakuti, kas suitsuliha või mune, ei keeldunud, võttis vastu, et tänajale headmeelt valmistada – jah, need olid huvitavad aastad, võib-olla kõige huvitavamad tema elus; iga arst peaks korra niisuguse katsumuse läbi tegema.

            Kui ta alla jõudis, seisis Moskvitš juba majanurga juures – Editška teine mänguasi pärast viiulit, ja mõlemad oli mehele kinkinud tema. Küll võisid inimesed mõnikord kummaliselt käituda – Editška justkui ei saanudki alati aru, mis on sünnis ja mis mitte. Päris nende tutvuse alguses oli ta kord palunud Sophied minna haiglasse tema vennale pakki viima, sest ta ise “ei suutvat vaadata, kuidas vend kannatab”. Sophie oli muidugi täitnud noore üürniku palve, teda oli kasvatatud abivalmiduse vaimus, mitte kristliku – usklikke nende perekonnas polnud, mamma ei sallinud “viiruki järele haisevaid ja kasimata habemega pappe” –, vaid hariliku, inimliku abivalmiduse vaimus; kuid imelikuna oli Eduardi käitumine talle tundunud ometi. Päris rabas teda aga järgmine palve, paar aastat hiljem – osta temale saksa viiul. Tõsi, nad olid juba natuke rohkem tuttavad, Sophie elas siis polikliinikus, hambaravikabinetis, sest korterist oli järel ainult vundament, ja üüriline, kes samuti oli peavarjust ilma jäänud, oli mangunud ennast medõe tuppa kušetile ööbima; kuid midagi “niisugust” nende vahel polnud, ja seepärast paistis selline soov, eriti eseme suhtes, mis ei kuulunud kaugeltki hädavajalike kilda, tagasihoidlikult öeldes, veidrana. Kuid mingi mõistetamatu haledus, mida ta pisikese, kõhna ja alailma näljase maapoisi vastu tundis, oli takistanud teda “ei” ütlemast, ja ta oli andnud Eduardile selle raha. Kas oskas ta tookord aimatagi, et mõned aastad hiljem nad abielluvad? Küllap oli see sõda, mis liitis inimesi, õpetas üksteist toetama – pomme sadas nagu oavarrest, algul siis, kui sakslased peale tungisid ja venelased taganesid, ja hiljem uuesti, kui osad vahetusid; mehi mobiliseeriti küll ühte, küll teise armeesse; venelaste omast õnnestus Eduardil deserteeruda, ešeloni, millega neid Pihkva poole viidi, pommitasid saksa lendurid puruks ja ta naasis metsade kaudu Tartusse, kuid sakslastega oli asi keerulisem, nende eest polnud pääsu, tulid koju järele ja viisid nutuse noormehe otse gripivoodist minema. Õnneks ei meeldinud kenade pikkade sõduritega harjunud teutooni ohvitseridele Eduardi närb kehaehitus, isegi lennuväe abiteenistusse teda ei võetud, vaid saadeti ühele Peipsi järve saarele veiniladu valvama, ja unustati – sealt pärines ka too pudel šampust, millega nad tähistasid oma kihlust. “Kui surra, siis kilk peas ja tüdruk põlvel,” kelkis vintis Editška, südames lootes, et venelastele tema sõjaline karjäär saladuseks jääb, kuid tühjagi – Karjala oli see koht, kuhu ta küll Siberi asemel sattus, ja kust Sophie ta, lohutamatu pruudi rolli etendades, päästis.

            “Mis sa seisad, istu sisse?!”

            Sophie ei kiirustanud järgima mehe soovitust, vihm oli lakanud ja ta teadis, et kabiin on kütmata ja haiseb bensiini järele. Targem oli oodata, kuni Editška on ära toimetanud sõidueelse rituaali, puhastanud lapiga esi- ja tagaklaasi – tavaliselt lisandusid sellele kapott ja poritiivad, kuid praegu, hämaras, võis loota, et mees veidi talitseb oma usinust. Iseenesest Sophiele niisugune korralikkus meeldis, võis isegi öelda, et Editška oli selle temalt omandanud, Sophiel oli alati olnud kombeks hoolitseda esemete eest, mitte, et ta oleks neid kummardanud, vaid kuna teadis – kõik maksab raha. Kas Sophie oli kitsi? Natuke võib-olla tõesti, kuid ta oli kindel, et üht piiri ei ületa ta kunagi – inimesed pidid alati jääma asjadest tähtsamaks. Ta mäletas tänini, kuidas papa mõned päevad pärast pommitamist Tartusse jõudis ja tütre maja varemetelt avastas – Sophie tuhnis tuhas, üritades leida kas või lauahõbedat. “Ära kurvasta, sul on pea otsas, see on kõige suurem vara!” oli papa teda lohutanud, ja Sophiel hakkas kohe kergem – kui juba papa suutis üle olla veel ühe kodu kaotusest, miks mitte siis temagi, noor inimene?

            Hakkas jälle tibutama, ja Sophie, viitsimata vihmavarju avada, puges lõpuks ikkagi kabiini, kus talle kohe, nagu arvata võiski, lõi ninna bensiinilehk. Üldse oli tema haistmine pärast kurdiksjäämist muutunud ülipeeneks, režiimirikkujad kartsid teda nagu tuld, Sophie tundis koridori teise otsa ära, kui keegi oli salaja mõisapargis suitsetamas käinud või – hoia taevas! – semudega kolme peale veinipudeli tühjendanud. Arstirohtude lõhnad meeldisid talle, mõned toiduaroomid niisamuti, seevastu kui Eduard kevadel kartulimaad väetas, pani ta alati nina kinni, ja ka higihaisu ei sallinud – õnneks hoolitses Eduard oma pluuside puhtuse eest regulaarselt, Sophie poleks tahtnud talle märkust teha, kui aus olla, pidanuks küürimine olema tema kohus, kas papa eales endale sokke oli pesnud? Kuid papal poleks selleks aegagi jätkunud, ta oli varavalgest hilisõhtuni ametis, pidas ülal suurt perekonda – mamma polnud kunagi tööl käinud; aga kust pidi tema, Sophie, koduste toimetuste jaoks mahti leidma, tema tööpäev sanatooriumis oli kaksteist tundi pikk, peale raviarsti veel pool röntgenoloogi kohta, jõuluhane ta muidugi küpsetas ise, aga iganädalane kapsasupp oli otsekui iseenesest jäänud Editška hooleks, mees paistis sellise tööjaotusega isegi rahul olevat, nii oli temastki kasu, palk polnud tal ju kuigi suur; ei, Editška oli talle ikka hea sõber.        

            “Sõber” sedaaegu, veendunud, et palju sa klaasi ei nühi, uued tilgad sajavad kohe asemele, loobus üritusest ja puges samuti kabiini. Tegutsemine oli tal ilmselt vere käima pannud, sest ta kiskus tuulepluusi seljast, jäädes dressipluusi väele, ja viskas isegi soni üle õla tagaistmele, paljastades peanupu, mis läikis nagu Tartu ülikooli suure ringauditooriumi pink; muide, kritiseerida polnud siin midagi, sest Sophie enese kunagi nii kaunite paksude tumedate kiharatega olid samuti toimunud pöördumatud muutused, küll mitte väljalangemise, vaid hallinemise suunas. Ilme oli mehel, nagu alati rooli istudes, keskendunud ja murelik – Editška kartis kõike, põuda ja uputust, venelasi ja sakslasi, liiklusõnnetust ja seda, et auto mustaks saab. Vihmase ilmaga, nagu täna, lähtus ähvardus lompidest, kuivaga teetolmust, ja üksnes asfaldile jõudes abikaasa rahunes, tema näole ilmus lai naeratus, umbes selline, nagu oleks ta kilogrammise haugi jõest välja tõmmanud, ja ta lõi vahel isegi laulu lahti: “Me siidivennad oleme, ta-rui-ra-raa…” Eks ta natuke siidivend oli küll, see Editška, ega ta enesele asjata niisugust naist ei valinud, kes teda toita jõuaks; kuid võib-olla oligi see tema missioon, toetada üht Sophie moodi haritud olevust?

            Seni oli asi veel laulust kaugel, tõsise näoga sooritas Eduard terve hulga rituaalseid liigutusi, esmalt hakkasid pendeldama “kojamehed”, siis täitis kabiini vaikne, kärbsesuminat meenutav hääl – mootor oli käivitatud. Küllap oleks pidanud nüüd ettevaatlik olema, kuid Sophie jälgis lummatuna, kuidas “kojamehed” tulevad toime aina uute ja uute vihmapiiskadega – see oli tema meelest suurem tehniline ime kui auto ise – ega märganud, kui auto nõksatas kohalt; palju ei puudunud, et ta oleks otsmiku vastu esiklaasi ära löönud.

            “Ettevaatust!” karjus Editška, rooli õnneks käest laskmata. “Kas sa ei näe, et ma sõidan!”

            Sophie ei hakanud seegi kord vastama, ainult võttis igaks juhuks ukse käepidemest kinni: mees oli närviline ja pidurdas iga väiksemagi ohu korral. Praegugi vahtis ta kord ühele, kord teisele poole, kahtlustades, et kusagilt võib mõni salaja “tüdrukutest” naasev haige auto ette hüpata, ning muutus eriti valvsaks, kui nad jõudsid väravani ja tuli sooritada vasakpööre – ajanud kaela õieli, püüdis ta ümber nurga ära näha, ega sanatooriumi buss äkki ei lähene, ning alles siis, kui oli veendunud, et tee on vaba, suunas masina poolkuu sarnase kaarega auklikule tanumale.

            “Sõida aeglaselt, et me näeksime, kui Ervin äkki meile vastu tuleb!”

            “Küll me näeme, ära muretse!” karjus Editška vastu, kuid kahandas kuulekalt kiirust, võib-olla ka selleks, et heita kiire pilk krundile – kas kõik on korras, ega keegi pole tööriistakuuri sisse murdnud? –, temas  oli juba ärganud omanikuinstinkt.

            Nad möödusid oma tulevasest majast, mille esimene korrus oli peaaegu valmis, sõitsid üle puusilla ja pöörasid veel korra vasakule, pärnaalleele. Maanteeni jäi siit poolteist kilomeetrit, sealt jaamani veel kaks ja pool, kokku niisiis neli – otse mööda teerada polnud rohkem kui kaks ja pool, kuid see tee oli pimedas karkudega hüppamiseks raskevõitu.

            “Mis Erviniga juhtus, kas jälle tuli hoog peale?” karjus Editška – nüüd, kus sõit läks mööda sirget teed ja laternad valgustasid suuremaid poriloike, millest mööda manööverdada, tundis ta end kindlamalt ja oli valmis vestluseks.

            “Ervin on kuhugi kadunud. Ta on võtnud kaasa kõik oma riided ja jätnud maha sedeli, et sõitis Riiga, uut elu alustama. Seda ma ei usu, mis tal Riias teha, ta on seal käinud kaks korda elus, üks kord nooruses, võrkpalli mängimas, ja teine kord komandeeringus, kakskümmend aastat tagasi.”

            “Võib-olla on tal seal mõni sõber, sellest võrkpalliajast? Või koguni vana pruut?!”

            Vana pruut… Küll Editška võis mõnikord ebadelikaatne olla – invaliid, ja äkki arvata, et sõidab teise naise juurde. Muidugi, Sophie mõistis, et mees “viskab villast”, nagu kõlas naljatamise rahvapärane vaste (kui Sophie esimest korda seda kuulis, ülikoolis, oli ta tükk aega ringi vahtinud: kus on see villane asi, mida loobitakse?), kuid võinuks siiski mõelda, kas see on praegusel hetkel sobilik. Märkust ta mehele tegema siiski ei hakanud, lihtsalt vaikis küsimuse maha.

            “Victoria arvab, et küllap ta meie poole tuli, kusagil mujal pole ta ju viimased kaks aastat käinud, kindel see pole, aga läheme vaatame, siis on süda rahul.”

            “Muidugi läheme!” karjus Editška. “Juba sõidamegi! See pole õnneks kaugel, ma mõtlesin juba, et sa tahad Riiga kihutada!”

            Mees oli ikka natuke solvunud, et teda õhtul pimedaga soojast toast välja aeti, aga ütlema ta seda ei hakanud, oli asju, mida temagi taipas sõnadeta – näiteks seda, et kõik Sophie soovid, mis puudutavad vendi ja õdesid, kuuluvad vastuvaidlematule täitmisele: sest kas tema enese sugulastega ei käitutud samamoodi, kas Victoria polnud viis aastat, kuni Monika Moskvas õppis, andnud peavarju Editška õelastele? Algul ühele, siis teisele, ja annab kolmandalegi, kui too järgmisel aastal kaheksa klassi lõpetab ja Tallinna tehnikumi tuleb, nüüd juba Valdeku ja Peetri toa. Kui palju mees seda fakti tegelikult hinnata oskas, Sophie päris täpselt ei teadnudki, kolmeteistkümne koos elatud aasta jooksul oli ta Editškat küll hästi tundma õppinud, aga midagi jäi ikkagi varjule, või õigemini, oli iseloomuomadusi, mida ta mehes siiani polnud avastanud, näiteks kaastunne või suuremeelsus, kummatigi see ei tähendanud, et need siiski ei võinud olemas olla, kusagil südame kõige kaugemas, pimedamas, Editškale endalegi ehk peaaegu tundmatus sopis – kuid et kaine mõistus ei lubanud Sophiel neid sinna juurde fantaseerida, siis eelistas ta jätta küsimuse lahtiseks; kokkuvõttes jäi tal pigem mulje, et perekondlikku abi käsitleb mees kui vahetuskaupa; kuid see polnud ka oluline, sest Editška väärtused peitusid muus: ta oli kodune, ei hulkunud mööda külasid ja kõrtse, napsitas üldse harva, ainult sünnipäevadel, ja ka siis mõõdukalt, purju ennast ei joonud, nüüd aga, kus neil oli auto, piirdus üldse tervisepitsiga, suitsetas samuti ainult peolauas, ja mõnikord paadiga õngitsemas käies, kokkuvõttes, oli võrdlemisi prognoositav ja üpris hõlpsasti juhitav mees. Sophie autoriteeti tunnistas Editška täielikult, see oli samuti väärtus, sest näiteks Tamaara ei suhtunud Ervini teadmistesse kaugeltki nii suure lugupidamisega, kippus vaidlema isegi seaduseparagrahvide osas – Editška poleks endale kunagi lubanud kahelda Sophie doktorivõimetes, ainus, mille peale ta ärritus, oli, kui naine teda autojuhtimise ajal õpetama hakkas, siis võis ta lausa midagi teravat öelda. Sophie manitses küll ennast selle koha pealt vaikima, kuid mõnikord, kui Eduard päris valesti kuhugi keeras või kogemata liikluseeskirju rikkus, ei suutnud ta ometi keelt ohjeldada. Palavat armastust polnud nende vahel peaaegu kunagi olnud, nad kihlusid, kui Sophie oli juba neljakümnene ja hinges leppinud üksindusega, Editška abieluettepanek oli sadanud nagu välk selgest taevast, ja mõnda aega oli Sophie tõesti olnud liigutatud, isegi armunud, hoolimata sellest, et taipas, Editška vajab teda mitte kui armukest, vaid kui endast vanemat ja targemat inimest, kellele toetuda – aga mis on veel armastus, kui mitte vastastikune tugi? Nii kujutaski nende abielu hästi reguleeritud masina tööd, umbes nagu seesama Moskvitš, millega nad praegu sõitsid. Editška oli selles võrdluses mootor, ja Sophie – roolimehhanism; ka määrimine ja õlitamine olid tema alad, sest Editškale meeldis, kui temaga räägiti soojalt ja südamlikult. Oli selline toon kunstlik? Võib-olla, nagu on mingil määral kunstlik kogu tsivilisatsioon, mille ülalhoidmiseks tehtavad pingutused kummatigi tasuvad ennast ära, sest vastasel juhul langeb ühiskond metslusse. Ainus, mida Sophie kahetses, oli, et Editškast polnud õiget vestluskaaslast, see tähendab, kuni arutati perekonna majandusküsimusi, võis mees isegi midagi asjalikku öelda, aga kunstist, elust ja inimestest taipas ta vähe, viiulimäng pidi küll justkui tõendama, et Editškalgi ei puudu pürg ilu poole, aga Sophie teadis, et see on pigem tilluke “teater”, sest valesid noote kogunes liiga palju.

            Ühtki jalakäijat kohtamata jõudsid nad jaamani. Siingi oli vaikne. Sophie tuli autost välja ning sisenes madalasse puust jaamahoonesse, kassiiri luuk oli kinni, ta koputas, ootas natuke aega, koputas veel, lõpuks ilmus tagaruumist Maali ja hakkas Sophied nähes kohe rõõmsalt tervitusi karjuma: Sophie oli kunagi tal kivi kusejuhast välja tõmmanud, kusjuures veel nii, et ise vastu nägu sai. Ervinit Maali teadis, kuid täna ta venda rongi pealt maha tulemas polnud näinud, võib-olla tuleb viimasega? Sophie vaatas kella, aega oli kümme minutit, ta jättis Maaliga hüvasti ja läks välja, sadu oli lakanud, oli küll jahe, kuid ta ei hakanud autosse istuma, ka Editška väljus masinast ja tuli talle seltsiks, nad seisis perroonil, tumeda pilvise taeva all, mõlemat kätt nõmm, nõmme taga mets, ja ainult nende jalge eest viis raudne rööpapaar kaugele kahte suunda. Ervinile meeldis ennustada, kas rong juba läheneb, ta laskus poeetiliselt põlvili, pani kõrva vastu liipreid ja kuulatas – kuid Editška oli proosalisem, seisis niisama närviliselt ja tammus jalalt jalale, kuni eemalt hakkas paistma vedurituli. Hääletult sõitis rong ette, pidurdas – samuti hääletult; hääletult avanesid uksed, kolm reisijat astusid perroonile, üks mees ja üks naine lähedalasuvatest taludest, kolmas oli veel kaugel, viimase vaguni juures, kuid Sophie nägi juba eemalt ära, et Ervin ta olla ei saa, sest temalgi oli kaks jalga all. Siis hakkas rong – jälle hääletult – liikuma ja muutus peagi eemalduvaks putukaks, vihmaussiks või sajajalgseks.

            “Lähme, mis sa külmetad!” karjus Editška, kui Sophie ikka veel paigast ei liikunud, ja justkui selle hääle peale tundis Sophie, et silmad lähevad märjaks. Ta otsis mantli taskust rätiku, pühkis pisarad ära ja hakkas Editška kõrval kiiresti tippima auto poole

            “Mulle meenus äkki, mida Ervin jutustas, kuidas ta esimest korda oli läinud kohtusse esinema ja teda ei tahetud saali lubada. “Noormees, mida teie siin teete?” oli valvur temalt küsinud. Kui Ervin oli talle oma advokaadi tõendit näidanud, olid valvuril silmad imestusest suureks läinud. “Te olete nii noor, millal te ülikooli jõudsite lõpetada?” oli ta küsinud. Ervin õiendas ju kahe kursuse eksamid ühe aastaga, ja veel sõjaväeteenistuse kõrvalt, ta oli nii andekas!”

            Pisarad tungisid taas silma, ja ta pidi jälle taskuräti välja võtma.

            “Hea küll, rahune nüüd ometi, ega ta surnud ole!” karjus Editška, ja patsutas teda kamraadlikult õlale – kõiges, mis puudutas tunneteväljendust, oli mees tahumatu.

            Nad jõudsid autoni ja pugesid kabiini, Sophie nuuskas nina puhtaks, Eduard käivitas mootori ja nad liikusid paigast. Kogu tagasitee ei vahetanud nad sõnagi, korra või kaks oleks Eduard peaaegu ümisema hakanud – autoga sõita talle tegelikult meeldis, isegi pimedas ja poriga –, aga sai viimasel hetkel pidama. Sanatooriumile lähenedes nägi Sophie, kuidas avaneb paraaduks ja mõisaetikule ilmub Roosa, mantel valgele kitlile tõmmatud.

            “Pea kinni, vist on midagi juhtunud!”

            Korraks vilksatas meeleheitlik lootus, äkki on Ervin jala, mööda teerada kohale jõudnud, mida kohe asendas veel meeleheitlikum hirm – aga mis siis, kui Victoria on uuesti helistanud…? Kuid kõik osutus proosalisemaks, lihtsalt ühel noormehel kolmandast palatist oli tugev köhahoog, mitte midagi ohtlikku, kuid Roosa, kohusetundlik inimene, mõtles, et poleks siiski paha arstiga konsulteerida. Sophie väljus siinsamas autost ja läks sanatooriumi, tõepoolest, kõik oli juba normaalne, hoog oli vaibunud.

            “Küllap mürasite jälle sõpradega? Või koguni tegite suitsu?”

            Ei, suitsetamist Uljas küll eitas, niisugune tore tedretähniline Saaremaa noormees, üpris arenenud, temaga võis isegi kirjandusest vestelda, kuid täna polnud Sophiel selleks tuju, ta soovis head ööd ja läks koju. Seal sai ta ootamatult Editška käest pahandada, selgus, et Sophie oli unustanud uksele võtme ette – see oli mehe jaoks tüüpiline, ägestuda ainult väikeste asjade peale, tõsisemat – vangistamisi, tapmisi ja üldse surma – võttis ta kui midagi enesestmõistetavat, ka siis, kui sakslased teda mobiliseerima tulid, oli ta nagu küülik asjad kokku korjanud ja läinud, justkui ei võinudki ees oodata kindel hukk. Sophie ei teinud mehe karjumisest välja, naeris ainult endamisi oma hajameelsust – lukustada varastehirmus uks, ja siis võti ette jätta; vesi juba kees, ta hakkas lauda katma, Editškagi taltus ruttu, niipea, kui oli kõhu seenesoustist täis parkinud – niisiis oli ta lihtsalt näljane, nentis Sophie masinlikult, sellest see kisa. Ta ise sõi ainult kaks võileiba, isu polnud ollagi, nad jõid teed, siis tahtis Eduard istuda taas oma rehkenduste taha, kuid mõtles samas ümber, ütles, et on väsinud ja heidab parem pikali, homme pidi varakult saabuma tsemendikoorem; ka Sophie läks voodisse, nad lugesid natuke aega, Eduard ajalehte, tema “Bel-Ami’d” – talle meeldis lugeda üle ammu loetud raamatuid, prantsuse keelt tal vaevalt muidugi veel kunagi tarvis läheb, kuid ajugümnastikana oli seegi kasulik, siis hakkas Editška haigutama ja kustutas omapoolse seinalambi, ja et meest mitte segada, järgnes Sophie tema eeskujule. Kuid uni ei tulnud, muide, ta oli sellega juba harjunud, unetus tähendas, et ta on jõudnud teatud füsioloogilisse ikka; ta lamas selili, pea kõrgel padjal ja mõtles neist kõigist: papast ja mammast, keda enam polnud, õnnetust Rudolfist, kelle olemine oli kujunenud nii üürikeseks, Hermannist, Ervinist, Victoriast ja Lydiast, kes praegu veel on, aga keda ka ükskord enam pole, nagu teda ennastki, ja siis noortest, Valdekust, Monikast, Peetrist, Paulist ja Timost – viis last viie õe-venna kohta polnud just palju. Siis meenus talle justkui veel midagi, aga mis nimelt, ta fikseerida ei jõudnud, uinus enne.         

 

Neljas peatükk

Tankistide päev

 

“Isa, mida sa teed?”

            “Paigutan nimekaarte.”

            “Nimekaarte? Tankidel?”

            “Kas sa ei tea, et täna on tankistide päev?”

            Heitnud Hermannile võõristava pilgu, lahkus Anna tagasi kööki. Kohe näha, et vana nohiku Varese tütar, isegi ei muianud, mõtles Hermann. Tore muidugi, et kutsub viisakalt “isaks”, Nadja on tüdrukut hästi kasvatanud; kuid mis huumorimeelde puutub, siis seda pole võimalik õpetada.

            Ta lonkas klaveri juurde ja võttis vineeritükilt järgmise tanki. Sõrmed hakkavad kangeks jääma, mõtles ta, nooruses oleks ta diviisi ühe õhtuga valmis voolinud, nüüd kulus selleks pool nädalat, eriti keeruline oli vatmanist väikeste lippude väljalõikamine ja nendele tušiga nimede maalimine. Küll Nadja ning Anna võisid imestada, kuidas töö kolhoosi “Punatäht” generaalplaani kallal teda nii on innustanud, et ta kabinetist nägu ei näita – sest plaani pärast ta küll poleks pingutanud: mõtleks, üks kolhoos ees või taga, nagunii läheb pool maisisaagist hukka, Eesti NSV pole Iowa osariik, siin on teine laiuskraad; tõdemus, mida ometi ei tasunud laiemalt kuulutada. Omade keskel, sünnipäevalauas, palun väga – kuid mitte mujal. Terav keel oli talle ennegi pahandust kaela toonud, aitab, ta pole poisike.

            Asetanud tanki “Sophie” lauale õllekruusi alusele, liipas ta “Eduardi” järele. Kahju, et õemehe nimi pole Ferdinand, mõtles Hermann, oleks itsitada saanud. Talle meeldis kahjurõõmsalt itsitada, see oli tema väike isiklik kättemaks inimkonnale. Veel parema meelega oleks ta sedasama inimkonda natuke piinanud, praadides vargaid ja tükeldades vereimejaid, kuid kahjuks ei töötanud ta põrgus. Väikese vahva Eduardi üle sai nalja heita õnneks ka teisiti, näiteks nii, et paluda just temal avada šampusepudel – meenutamaks kangelaslikku aega, kui Eduard ühel Peipsi järve saarel saksa sõjaväe veiniladu valvas; loe: tühjendas. Muidugi, kui keegi üldse šampuse kaasa toob – Nadjal oli palju häid omadusi, aga heldus nende hulka ei kuulunud. “Miks sa pead poest veini ostma, kui sul on keldris kaks kolmekümneliitrist lähkrit?” Mine selgita rumalale naisele, et veini pruulitakse üldjuhul viinamarjadest, ja ainult selle toorme kasvatamiseks ebasobiv kliima ning asjaolu, et puude otsast volks ja volks maha kukkuvate õunanässidega nagunii midagi peale polnud hakata (süüa nad ei kõlvanud, vähemalt sellise inimese meelest, kes on varem ohtrasti krõmpsutanud suuri punaseid saksa õunu), võisid pähe tuua mõtte laiendada alkohoolsete jookide sortimenti. 

            “Kelle me Eduardi kõrvale istuma paneme?” mõtles ta ja otsustas kiiresti – Tamaara. Las opositsioon koguneb ühte nurka, las vidistavad oma aborigeenikeelt ja on õnnelikud. “Ma ei mõista, miks teie perekond kord vene, kord saksa keeles räägib, kas me ei elagi Eestimaal?” oli Tamaara esimest korda Hermanni sünnipäevale tulles, või õigemini, sealt lahkudes, Ervinilt küsinud – piisavalt valjusti, et meretuul repliigi noort abielupaari väravani saatma tulnud Hermanni kõrvu kandis. Ja väikevend? Väikevend, kuradi molu, üksnes manitses oma fifit “vaiksemini kõnelema”, seletades süüdlaslikult: “Mis parata, Nadja ei saa muidu vestlusest aru.” Mis puutus siia Nadja, kui vene ja saksa keel olid nende lapsepõlvekeeled! “Aga nüüd ei saanud mina kõigest aru!” oli Tamaara jätkanud pirtsutamist. Mida Ervin vastas, Hermann enam ei kuulnud, tema igatahes oleks öelnud: “Õpi, ükski keel ei jookse üle külje maha! Endal vene nimi, aga vaevu tönkad.”

            Tamaarast teist kätt oleks pidanud istet võtma “molu” ise, kes paraku oli põgenenud teadmata suunas. Leebe, romantiline väikevend, seltskonna hing ja õnnetusehunnik ühes isikus, salakavala grusiini ohver. Välimuselt oli Ervin varem pere väljapaistvaim kuju, sportlik ja sihvakas, mitte niisugune gnoom nagu Hermann; kuid see oli ammu, tänane Ervin oli haiglaslikult kõhn, kaame ja ärapiinatud näoga, nagu oleks Atlas taevavõlvi tema vimmas õlgadele asetanud ning ise minema kõndinud. Tegelikult polnud see muidugi taevavõlv, mida Ervin seljas tassis, vaid Tamaara; kuid venna jaoks paistiski naine olevat taevas, Päike ja Kuu ühes isikus. Tõsi, nüüd oli olukord muutunud – pärast Ervini taganemist invaliidsusse oli sunnitud pingutama juba Tamaara; kuid Hermannil vennanaisest kahju polnud. Sai, mis tahtis – poleks vaja olnud “partii” pärast abielluda. Oleks leidnud noore ja tugeva talupoisi, sünnitanud tollele kuus last, nagu nende mamma papale, ja olekski elul olnud mõte. Aga nüüd – “Ervin, lähme restorani!”, “Ervin, sõidame puhkekodusse!”, “Ervin, osta mulle karakulkasukas!” Ja Ervin läks, Ervin sõitis, Ervin ostis, kuni laagris ruineeritud tervis noore naise eluviisile (ja teatud liiki nõudmistele, lisas Hermann kogenud mehe künismiga) vastu ei pidanud. Die böse Sieben* – üks niisugune oli süüdi isegi Vene impeeriumi kokkuvarisemises, ning Hermann meenutas teda sageli, nagu ikka meenutatakse kuulsusi, kellega sind saatus on kogemata kokku viinud. Missugust tahtejõudu hoovas sellest lirvast, kes koos oma molkusest mehe ja tütardega Krimmi sanatooriumis heategevusvisiidi käigus temagi lamatsi ees oli seisatanud! Kõige enam oli talle mällu sööbinud, mis juhtus siis, kui keisrinna tema nime küsis ja üks tütardest vastust kuuldes turtsatas: emal piisas vaid õige pisut pead pöörata, kui saabus vaikus, niisugune vaikus, et oli selgesti kuulda randa uhtuvate lainete solinat.

 

>*        “kuri seitse”, s.t. nõiamoor (saksa k.)

 

            Nadja tulek katkestas meenutused. Heitnud altkulmu pilgu tankide poole, ei küsinud naine ometi midagi, vaid hakkas vaikides vaagnaid lauale paigutama.

            “Ära karda, ma panin neile kartongitükid alla, et lina ära ei määriks,” seletas Hermann ise heatahtlikult.

            “Sinu sünnipäev, minu poolest torka kas või salatisse lipud püsti,” nähvas Nadja.

            Hermannile meeldis, et naine kunagi tundeid vaos ei hoidnud – ta ei sallinud inimesi, kes kandsid välise viisakusmaski varjus pikka viha. Nadjaga nad tülitsesid sageli ja mõnuga, kuid nende nääklemises oli elu, see hoidis vaimu erksana.

            “Ma ehk muidu torkaksingi, aga kardan, varras jääb kuivaks ja reedab külalistele sinu kitsiduse.”

            “Minu kitsiduse? Ma uhasin salatisse kolm purki hapukoort!”

            Nadja mustad silmad välkusid – kasakanaine mis kasakanaine, kohe haarab saabli ja lõikab mehel midagi otsast, mõtlemata, et ise hiljem kõige rohkem kannatab.

            “Mitme ämbritäie kartulite kohta?”

            “Kaabakas! Kuidas ma ometi nii loll olin, et sellise koletisega abiellusin?!”

            Otsekui oma sõnade kinnituseks tungis Nadja Hermannile kallale ja hakkas teda rusikatega vastu rinda taguma. Rusikad olid tillukesed ega kujutanud ohtu, seepärast ei hakanud Hermann eest äragi põiklema, vaid haaras naisel naerdes ümbert kinni ja surus teda nii kõvasti enda vastu, et Nadja niuksatas.

            “Sa murrad mu kondid!”

            “Kui, siis ainult ülemised,” teatas Hermann muheldes, ja kui Nadja vihast kiunuma hakkas, suudles teda matsuga värskelt värvitud mustadesse juustesse. Naine hakkas õnnelikult nurruma ja toppis pead Hermanni rinnale, kuid mees pööras ta ümber ja saatis kintsule lajatatud laksuga tagasi kööki. “Mis on armastus?” mõtles ta üksi jäädes. “See on võime mitte vihata naist, kellega sa oled üle kahekümne aasta koos elanud.” Nagu sageli melanhooliahetkel, meenus talle too kauge päev nelikümmend aastat tagasi, kui ta esimest korda oli Nadjat näinud. Ta mäletas hästi, et tal oli lausa suu ammuli vajunud – mitte kunagi varem polnud ta kohanud nii ilusat tüdrukut. Pikad süsimustad ühte patsi seotud juuksed, tihedad mustad kulmud, tumedad silmad, uhke hoiak, oli Nadja, käes punane roosikimp, seisnud Moskva vaksaliperroonil mahapandud kohvrite kõrval ja otsekui oodanud kedagi. Oli tahtmine joosta tema juurde, esitleda end, langeda põlvili ja pakkuda südant ning kätt; kuid kohe selgus, et temast on ette jõutud. Nägus pikka kasvu noor härrasmees, kallis sügismantel seljas, kaabu peas, astus peremehelikult mustapäise iluduse juurde, võttis maast kohvrid, ja nad sisenesid koos rongi – samasse rongi, mis pidi Eestisse toimetama ka Buridanide perekonna. “Kes see mees on?” oli Hermann papalt tamburis otsekui juhuslikult küsinud. “Professor Vares,” seletas papa, ja Hermann kuulis tema hääles tuttavat austust, mida papa tundis kõigi haritud inimeste vastu, eriti, kui need olid nii noored. “Aga miks sa seda küsid?” – “Niisama, minu arust on ta hirmus keigar,” ei suutnud Hermann taltsutada armukadedust – ei siis ega hiljemgi, kui ta Varest, abikaasa käevangus, Tartut pidi jalutamas nägi. “Missugune ilus paar!” õhkasid ühed. “Milleks nii rikas ja tark mees säherduse tiblaplika naiseks võttis!” susisesid teised. “Ega seda suurt armastust kauaks pole!” irvitasid kolmandad – ja nagu ikka, mida küünilisem vaatenurk, seda lähemal tõele. Lõppes kõik väga ootamatult, nii ootamatult, et Hermann seda tükk aega muinasjutuks pidas ja heldimusest õhtuti taskurätiga pisaraid pühkis – ühel külmal kevadpäeval, juba pärast Saksamaalt naasmist, helises tema büroo uksekelluke, ja kui arhitekt Buridan pea tõstis, nägi ta oma ammust salaarmastust täies elusuuruses, küll kahekümne aasta võrra vanemana, kuid endiselt mustapäist, uhket ja ilusat. “Ma tahan maja ehitada. Kas teilt saab projekti tellida?” küsis proua Vares väljakutsuvalt. Maja valmis, polnud tellijal aga enam soovi sinna sisse kolida, vähemalt mitte koos seadusliku mehega. Muide, polnud võimatu, et juba Hermanni kontorisse sisenedes olid Nadja väikeses peas mõlkunud võrgutusplaanid – sest öeldakse küll, et kõige viimasena saab mehe truudusetusest teada tema naine, aga kui ikka kogu väike Tartu hulk aastaid peksis keelt professor Varese konkubiinist, kellele tiirane jäär sigitanud sama palju lapsi kui abikaasale, siis ühel päeval pidi see jutt paratamatult jõudma ka tolle kõrvadeni – või miks muidu Nadja näole oli kleepunud solvatud enesearmastuse mask? “Tunnista ausalt üles, et sa mäletasid seda kollanokka, kes sind kogu tee Moskvast Jamburgini armunult vahtis, ja otsisid mu nimme üles, kui vana Varese trikkidest kuulsid?” pinnis Hermann hiljem mitmel korral Nadjat, ja kuigi naine eitas kategooriliselt sellist võimalustki, jäi Hermanni südamesse ometi kahtlus; kuid teisalt, mis tähtsust sellel enam oli?

            Edasi-tagasi lonkamine hakkas lõpule jõudma, vineeritükile oli jäänud viimane tank: “Hermann”. Neetud nimi, mille vastu kõik huvi tunnevad, kord tsaariproua, kord KGB leitnant! “Kas te olete sakslane?” –– “Mismoodi, kui just sakslased mind peaaegu oleksid maha lasknud!” – “Aga miks teil niisugune nimi on – nagu Göringil?” – “Minu ema armastas väga kirjandust, eriti vene kirjandust, ja kõige rohkem – Puškinit. Tema lemmikteos oli “Padaemand” – kui mäletate, siis seal on Germani nimeline tegelane. Kolm, seitse, äss.” – “Kas ta soovis, et tema pojast sirguks mängur, ha-haa-haa?” – “Ha-haa-haa, selle peale ta ei mõelnud, aga ta kuulas nii sageli grammofonist Germani aariat, et minu vaene isa pidi armukadedusest lõhki minema.” Mis oli algusest lõpuni vale, sest esiteks oli mamma tõesti sakslanna ja teiseks armastas ta hoopis Verdit – aga milleks leitnandile sellised üksikasjad, Hermann ei jutustanud talle isegi, kuidas teda Saksamaalt deporteeriti, sest ehkki Hitleri-aegne väljasaatmine oleks teoreetiliselt pidanud tema kasuks rääkima, polnud sugugi teada, mismoodi KGB sellesse suhtub. Ei, kunagi ei tasu öelda rohkem, kui sinult küsitakse. 

            Lõpetanud oma osa lauakatmises (viinapudelid oli mõistlik jätta viimasele hetkele, et üles ei soojeneks), liipas ta koos vineeritükiga tagasi sinna, kust ta selle paari päeva eest oli võtnud, verandale. Siin oli juba jahe, sügis oli varajane, puhus kirdetuul ja kandis Murmanski poolt jäist õhku. Sellest hoolimata ei kiirustanud ta tuppa naasmisega, vaid otsis riiulilt tubakakoti ja hakkas piipu toppima. Õunapuude oksad sahisesid, maja nurga taga kolistas Barboss ketti. Tema väike kindlus, tema šalee – harva juhtus, et arhitektile tema ehitatud majadest oma kodu kõige rohkem meeldis, kuid siin oli peaaegu see kaasus. Mis parata, tema elukutse ei sõltunud üksnes andest, vaid ka tellijast – kellele Kölni katedraal, kellele kolhoos Punatäht. Ja ometi oli kõik alanud nii lootusrikkalt – professori lemmikõpilane, pärast lõpetamist tema assistent, varsti esimene iseseisev töö –, kui see fašistirämps poleks tema peale kaevanud, oleks ta kirjastushoone kindlasti valmis ehitanud, võib-olla saanud järgmise tellimuse ja nii edasi ja aina edasi. Muidugi, peatselt oleks alanud sõda. Oli üpris tõenäoline, et kogu tema looming oleks puruks pommitatud. Ka tema ise oleks võinud mürsukilluga pihta saada – sõjaväkke teda, lonkurit, vaevalt oleks võetud. Aga kui ta oleks ellu jäänud, taastaks ta praegu Saksamaad, selmet täita lolli hoholli esteetilisi tujusid, mis piirdusid sotsialistliku realismiga kujutavas kunstis ja хата’ga* – arhitektuuris. Ja kui kõrged on ühe хата laed? Õige, täpselt nii kõrged, et hoholl pead ära ei lööks – saatuse irooniana oli ta veel samasugune kääbus nagu Hermanngi. Nii nad siis projekteerisid хата’sid, ja kirusid neid lehmalaudaks – missugune solvang lehmale! Ükski endast lugupidav mäletseja oma sõrga üle sellise uberiku läve küll poleks tõstnud, erinevalt nõukogude inimesest, kelle alandlikkus vääris imetlust.          

 

< *       talutare Ukrainas ja Lääne-Venemaal (vene k.)

 

            Nii et terav keel oli Hermannile tõesti ette määranud tema kutsealase saatuse; ja mitte ainult. Sest kui ta poleks fašistirämpsule soovitanud lendlehtede kleepimise asemel korralikumalt müüri laduda, oleks ta abiellunud hoopis Bettinaga. “Ja olekski Hermann Buridan jäänud elu lõpuni armastatud abikaasale kohvi voodisse kandma,” mõtles ta irooniliselt – sest Bettina oli nõudlik, mitte vähem nõudlik kui vennanaine, ja isegi rohkem, sest erinevalt Tamaarast oli tal korralik kaasavara: samuti šalee, ainult avaram kui see siin, maalid seintel ja BMW garaažis. “Oleksin ma Bettinaga olnud õnnelikum kui Nadjaga?” küsis Hermann eneselt, ja vastas kõhklemata: “Mitte kunagi.” Bettinaga poleks ta võib-olla sõdagi üle elanud – sest kui ta kogemata Dachausse oleks sattunud, poleks Bettina teda sealt küll välja aidanud; aga Nadja Patarei vanglast päästis. Surus maha uhkuse ja läks anuma endist meest, et see oma tutvused käiku laseks. Tänu Varesele – olgem lindude vastu ausad – ta niisiis praegu sünnipäeva pidas; tänu Varesele ja tänu elukutsele: vanglahoone oli külm ja ta ehitas saksa valvuritele, kes seal lõdisesid, uue küttesüsteemi. Muide, Nadja ennastsalgavus osutus suuremakski, kui esmapilgul paista võis – sest pärast sellist teenet ei saanud ta Varest kauem tütardest lahus hoida, mida too alatult ära kasutas: kui algas Suur Ülepeakaela Põgenemine, meelitas kolmest piigast kaks endaga kaasa. Vaene Nadja, vaat kui ei vea, siis ei vea! Veerand sajandit oli ta elanud ihuüksi võõral maal, võõra rahva keskel, isata-emata ja õdede-vendadeta, ja lõpuks võeti kaks kolmandikku emarõõmugi! See aeg pärast sõda oli raske olnud, Nadja nuttis ööd otsa, igatses tütarde järele, Hermann püüdis teda igat moodi lohutada, soovitas isegi sõita Siberisse ja otsida üles sugulased – piir Venemaaga oli ju uuesti lahti. Kuid Nadja ei julgenud, hirm bolševike ees oli uudishimust tugevam. Mõelda vaid, ta varjas siiani kõigi eest isegi oma õiget neiupõlvenime! “Ilus tüdruk, kuula, mis ma sulle ütlen: kui tahad ellu jääda, põgene kodunt, sõida hästi kaugele, kõige parem, Moskvasse, ja võta endale teine nimi, et keegi sind üles ei leiaks!” Nii oli Nadjale Kodusõja lõpus soovitanud üks Punaarmee ohvitser. “Polnud sul, orvul, miskit karta, küll sa ikka seiklusi otsima läksid!” narris Hermann naist, kui too mälestusi hakkas heietama. “Sa ei saa aru, mul olid kaks venda valgete armees, üks Koltšaki ja teine Denikini juures!” vihastas Nadja mehe umbusu peale. “Isa oli küll surnud, aga vanaisa elas, ta oli rikas mees, rikkam kui paljud mõisnikud. Meil oli mitusada lehma ja siga, linnud, viljapõld, karjamaa, seedrimets, üks onu pidas mesipuid, teine parkis karusnahku. Minule kinkis vanaisa kuueteistkümnendaks sünnipäevaks sooblinahast kasuka ja briljandiga kõrvarõngad, ma olin tema lemmik. Kasukaga maksin kinni rongisõidu Moskvasse ja kõrvarõngaste eest ostsin uue passi.” – “Ei mina küll usu, et need briljandid ehtsad olid, muidu oleksid ikka passi väheke viisakama nime saanud,” jätkas Hermann aasimist, pärast mida lendas tema suunas harilikult pajalapp. “Ametnik ütles mulle, et Ništšaja* on palju ohutum kui Orehhova, sellise nimega ei tule keegi minevikku uurima,” karjus Nadja lapile järele. “Mis seal minevikuski nii väga peljata oli?” imestas Hermann. “Ise rääkisid, et vanaisa saadeti noorest peast jalgsi Jenissei äärde asumisele, sest oli lajatanud ühele jessauulile kõrvakiilu?” – “Täpselt nii, jessauul solvas vanaisa, laimas teda vargaks, vanaisa oli aga uhke mees.” – “Näed siis! Järelikult oli sinu vanaisa tsaarivõimu süütu ohver. Et ta end Siberis üles töötas ja rikkaks sai, see vaiki maha. Kõige tähtsam on elus alati rääkida tõtt – aga üksnes niipalju, kui sulle on kasulik.” Kuid Nadja kartis ikka, kartis nii, et oleks Suure Ülepeakaela Põgenemise ajal peaaegu hakanud ise kohvreid pakkima – Vares oli suuremeelne mees, kutsus kõiki kaasa, isegi teda, Hermanni; kuid alustada veel kord kõike otsast peale? Ei, talle aitas…

 

*          нищая – kerjus (vene k.)

            Ta süütas piibu ja jõudis selle peaaegu ära tõmmata, kui Barboss lõugama pistis. “Tubli majavalvur,” mõtles Hermann muheldes. Sugulased küll ei sallinud tema peni, pidasid tigedaks – kuid kes on enne näinud, et hundikoer heasüdamlik on, ja kui on, mis sellise lontrusega peale hakata? Praegu tõendas haukumisele lisanduv ketikolin, et asi on tõsine. Hermann vaatas kardina vahelt välja, ja tõepoolest, värava taga helkiski midagi terashalli – Eduardi nösuninaga Moskvitš. Õigem oleks küll olnud öelda, Sophie oma, sest ravikehakultuuri instruktori palgaga poleks õemees eales jaksanud autot osta, kuid rooli ta siiski keeras ja paberidki olid vormistatud tema nimele, et mitte mehikese enesearmastust riivata. Sõitjaid esialgu ei paistnud, küllap korjasid tagaaknalt lillekimpe ja tordikarpe, Eduard aga ootas nagunii, et naisevend tuleks ja värava avaks, sest tänavale poleks ta eales julgenud autot jätta, kartis vargaid. “Eks liipame siis, mis meil üle jääb,” mõtles Hermann, surus piibukaha kõvemini hammaste vahele ja võttis varnast villase jaki. Susse kingade vastu vahetama ta siiski ei hakanud, tõmbas lihtsalt kalossid otsa – suurepärased jalanõud, parimad, mida inimkond on välja mõelnud.

            Väljas oli vastik, tuul oli veelgi tõusnud, ta lonkas kiiruga üle terrassi, komberdas väikesest kivitrepist alla ja jätkas Kolgata teed, õnneks küll mitte mäkke. Milleks selline invaliid üldse elama pidi? Kas poleks õigem olnud toimida spartalikult, loopida nõrgad lapsed kuristikupõhja? Varem oli ta selliseid mõtteid sageli mõlgutanud, viimasel ajal – harva, sest armastus elu vastu kasvab proportsionaalselt surma lähenemisega. Kui ta väravani jõudis, nägi ta teistki autot, samuti halli, kuid väärikamat, Pobedat, ruutudega küljel, see oli peatunud Eduardi masina taga ja sellest ronis välja keegi kübaraga daam. Nojaa, et Lydia kuhugi bussiga sõidaks, ei saanud juttugi olla, pisisõsar oli autodega ära hellitatud, üksvahe veeres ta igale sünnipäevale valitsuse ZIM-iga. Viimased kümme aastat seda luksust talle keegi enam ei pakkunud, seepärast kuluski pool palka taksode peale – ja millele ta pidigi selle kulutama, ta ju peaaegu ei söönud! Vaat, mida teeb armastus naisega, õigemini küll mitte armastus, vaid lein – kuid kas lein polegi armastuse kvintesseerituim väljendus? 

            Ta avas värava, et Eduard saaks auto õue parkida, ja embas nagu alati sirgeselgset Victoriat, kes esimesena krundi piiri ületas.

            “Tere, võidujumalanna! Mis Ervinist kuulda?”

            “Mitte midagi.”

            Ta ohkas kergendatult – alates teatavast vanusest on uudiste puudumine kõige parem uudis, kaelustas tillukest, isegi temast lühemat Arnoldit, suudles kahele põsele Monikat, ning vaatas otsa kõhnaks jäänud Lydiale. Suitsetamisest hall näonahk, mustad silmaalused – kümme aastat oli Gustavi surmast möödas, aga väikeõde polnud siiani hoobist toibunud.

            “Palju õnne, Hermann!”

            Lydia häälgi oli suitsetamisest kähe, ta embas venda ja surus korraks põse vastu tema põske. Isegi praegu, sellises armetus olekus oli ta ilus, tema peened näojooned polnud laiali valgunud, nagu seda juhtub paljude keskikka jõudnud naistega, ja tema suurtesse hallidesse silmadesse naelutatud kurbus lisas niigi aristokraatlikule hoiakule veelgi õilsust.

            “Aitäh, õeraas! Kuhu te Tamaara jätsite?”

            “Talle tuli vend maalt külla.”

            See oli muidugi vaid ettekääne – küllap vennal oli pealinnas muudki teha, kui päev otsa õe juures istuda.

            Ta palus Lydiat lilled ise tuppa viia, sulges värava ja sattus Sophie käte vahele. Õde oli samasugune liliput nagu tema ise, sentimeetreid hakkas Buridanide perekonda juurde tulema alates kolmandast, või õigemini, neljandast lapsest; kui pikaks oleks sirgunud väike Rudolf, oli teadmata.

            “Palju õnne, vennake!”

            “Aitäh, õeraas!” karjus Hermann vastu, et Sophie teda kuuleks.

            Eduardki oli lõpuks ometi oma armastatud masinast väljunud ja surus sünnipäevalapsel kõva plaksuga kätt.

            “Palju õnne, naisevend, ole terve, hoia end!” deklameeris ta, silmad loominguliselt säramas.

            “Aitäh, õemees, aitäh,” muheles Hermann, patsutas poeesialembelist kehakultuuri­instruktorit sõbralikult, ehkki veidi irooniliselt õlale, ja saatis ta teele maja poole, et ise enne naasmist paitada Barbossi ja tänada teda õigeaegse haukumise eest.

            Kui ta tagasi verandale jõudis, kostis toast juba Nadja lõõritamist, naine elavnes alati, kui sugulased tulid, tööl ta ei käinud ja suhtlusring tal puudus, isegi naabrid hoidsid temast kõrvale – ikkagi venelanna. Hermann koputas piibu tühjaks, kiskus jaki seljast ja kalossid jalast ning lonkas üle läve. Seal valitses tohuvabohu, Nadja ja Anna jooksid köögi vahet, tõid lauale viimaseid liudu, Victoria ja Arnold tuhnisid turukotis, küllap otsisid kingitust, Eduard kisas midagi Sophiele kõrva, Lydia oli astunud peegli ette ja kohendas soengut – tema juuksed olid pärast Gustavi surma üleöö halliks läinud, värvida neid ta ei soovinud, kuid juuksuri juures käis regulaarselt.

            “Kas Peeter ei tulnud nädalalõpuks koju?”

            “Nende kursus saadeti kolhoosi kartuleid võtma,” seletas Victoria.

            “Sotsialismi majandusseadus number kaks: kui pole tööpuudust, pole ka kedagi, kes tööd teeks,” kommenteeris Arnold.

            Valdek oli Moskvas, Pauli kohta ta küsida ei tahtnud, poeg oli Lydia valus koht.

            “Aga Timo? Oleksite võinud vähemalt tema kaasa võtta, nii-öelda perekonda esindama.”

            “Ma kutsusin küll,” seletas jälle Victoria, “aga Tamaara ütles, et poiss ei tahtvat.”

            “Sa olevat teda viimati näpistanud,” lisas Arnold itsitades. 

             “Mina?”

            “Isa, ära teeskle, et sa midagi ei tea!”

            Anna õiglustunne oli suurem muudest hingetarkustest.

            “Ah jaa, jõnglane vahtis nagu väike idioot televiisorit, selle asemel, et teistega õue minna. Memmepoeg, mina küll mammale kaebama ei läinud, kui Bogdanov mind tabas trepil advokaadiprouadele saba alla vahtimas ja mul kõrvad tuliseks tegi.”

            Bogdanov oli nende naaber Moskva päevilt, ja Hermann meenutas teda mõnuga.

            Ta tahtis longata kööki, kuid enne tuli talle veel üks mõte.

            “Vean kihla, et see on Tamaara sisendus. Kas teie pole tähele pannud, kuidas ta püüab Timot meist, Buridanidest, võõrutada?”

            “Jäta Tamaara rahule, tal on isegi raske!”

            See oli muidugi Nadja, kelles ärkas naiselik solidaarsustunne.

            “Kust sina tead, kui raske tal on? Võib-olla mõõdad enda järgi?”

            “Võib-olla mõõdangi!”

            Hermannil oli kange isu veel midagi vastu nähvata, kuid nägeluse katkestas Arnold, kes pistis talle pihku kingituse. See oli keskmise suurusega pakk ja Hermann isegi teadis, mida see sisaldab, aga teeskles ometi üllatust. Buridanid ei kinkinud kunagi midagi umbropsu, nad helistasid ette, kas sünnipäevalapse abikaasale või isegi talle endale, ja uurisid, mida oleks tarvis, harilikult oli see ikka midagi praktilist, näiteks kas kampsun, sussid või sall, kuid seekord oli Hermann ise öelnud, et tahab kaminakella – kabinetis oli tal küll seinakell, kuid haige jalaga oli tülikas iga kord sinna liibata, käekellasid ta aga ei sallinud. Ta ei hakanud pakki kohe lahti harutama, asetas selle esialgu klaverile ja lonkas lõpuks ometi kööki. Seal valas Nadja vett suurde kristallvaasi, roosikimp lebas uhkelt laual, heeringapeade kõrval – mis puhtusesse puutus, siis sellega kasakatüdruk ei hiilanud. Avanud külmkapi, sirutas Hermann haige jala taha ja kükitas, kõverdades vaid üht, tervet põlve – terve elu oli ta pidanud tegema niisugust gümnastikat. Võtnud Stolitšnaja pudeli, kuulis ta toast naerupahvakut ja taipas – külalised olid märganud tema “nimekaarte”.

            “Mida te naerate, kas on täna tankistide päev või ei ole?” pahandas ta tehtult, kui tuppa tagasi jõudis.

            “Onu Arnold imestas, miks sa seda tähistad, lennuvägi peaks sulle paremini sobima?” edastas Anna kiiresti kuulmata jäänud nalja.

            “Jälle on see Göring mul jalus!” mõtles Hermannn tusaselt, kuid hakkas ise ka naerma.

            Kõik olid juba lauas, Hermanngi istus ja saatis pudeli edasi Eduardile, kes oli spetsialist viinavalamise alal. Esimese toosti ütles Ervini kui seltskonna hinge puudumisel Arnold, teise, värsistatud kujul, deklameeris Eduard.

            “Kui mureks eramuprojekt, teid aitab tuntud arhitekt. Tal vatmanil on linnaplaan, ta nimi – Hermann Buridan.”

            Ja nii edasi, veel mitu salmi, Hermann kuulas poole kõrvaga, kuid naeris ja aplodeeris koos teistega, soovimata õemeest solvata – värsside “treimine” oli väga süütu nõrkus.

            Seapraad oli õnnestunud oivaliselt, kõik sõid ja kiitsid. Arutati peamiselt viimase aja olulisemaid sündmusi, eeskätt Belka ja Strelka kosmoselendu. Kõik pidasid seda suureks saavutuseks, peale Nadja, keda kõigi muude humanismide kõrval iseloomustas ka loomaarmastus.

            “Mina küll aru ei saa, milleks oli tarvis koeri piinata!”

            “Ema, ma ju seletasin sulle, koerte eksperimenti oli tarvis selleks, et vaadata, kuidas elusorganismid taluvad ülekoormust. Nüüd, kus see on välja uuritud, olevat inimese lend kosmosesse kuude küsimus.”

            See väide tekitas kõigis teatud kahtlusi, kõige skeptilisem oli Eduard.

            “Mina küll ei usu, et inimene kunagi nii kõrgele lendab…”

            Arnold soovitas toimunule vaadata avaramalt.

            “Kas Izvestijat lugesite? Kosmoses viidi läbi ka geneetilisi eksperimente. See tähendab, et riik hakkab jälle seda teadusharu hindama. Me oleme paljudes asjades maailmast hirmsasti maha jäänud.”

            Sophielt kui arstilt küsiti, miks oli tarvis orbiidile viia kärbseid?

            “Need polnud tavalised kärbsed, vaid äädikakärbsed,” seletas Sophie, kohendades kuuldeaparaati. “Neid kasutatakse katsetes tõesti sageli, nagu ka seebralilli, aga miks, ma ausalt öeldes ei teagi. Tartu ülikoolis seda ei õpetatud…”    

            Kui taldrik oli tühi, suundus Hermann verandale piipu toppima. Mõne aja pärast järgnes talle Arnold, siis Eduard ja lõpuks ka Lydia. Suitsu pahvides arutati koloniaalrežiimi kokkuvarisemist (“On Aafrikal valida emba-kumba, kas Tšombe või Lumumba!” deklameeris Eduard) ja kiruti kohalikku kompartei juhtkonda, kes ei tõtanud Moskva eeskujul stalinismi hukka mõistma. Siis naasti tuppa, kuhu vahepeal oli kaetud kohvilaud: Nadja oli küpsetanud õunakoogi, Sophie saabus traditsioonilise koduse puuviljatordiga, Lydia oli Feischnerist kaasa ostnud aromaatse, rohkelt konjakiga immutatud beseetordi. Hermann otsis kapinurgast välja pooliku konjakipudeli, aga Arnold kartis südamekloppimist ja Eduard liiklusinspektoreid, üksinda polnud aga viinal õiget maitset.

            “Mis me siis Erviniga peale hakkame?”

            See oli Lydia, kes vastu ei pidanud ja ütles välja selle, mida kõik kogu aeg olid mõelnud. Sugenes vaikus, isegi Victoria ei tõtanud arvamust avaldama, keerutades näppude vahel kullatud tordikahvlit. Nadja taipas esimesena, et tema on selle teema arutamisel üleliigne ja läks kööki nõusid pesema, tema järel tõusis ka Anna, kutsudes Monikat oma tuppa “mingit huvitavat ajakirja vaatama”. Arnold ja Eduard ei hakanud küll lauast lahkuma, kuid tõmbusid viisakalt, peaaegu demonstratiivselt tagaplaanile, jättes sõnaõiguse Buridanidele.

            “Ma mõistan, et võimalusi on palju, ja Ervin võis sõita kas või Kamtšatkale,” jätkas Lydia. “Kuid kas see tähendab, et me peame jääma, käed süles, ootama, millal tal tekib tahtmine koju tulla? Aga kui temaga midagi juhtub? Minu süda igatahes valutab, ma tunnen endal nagunii süüd. Ma ju rääkisin temaga paar tundi enne, kui ta kodust lahkus, kuidas ma ometi ei taibanud, mida ta kavatseb? Tagantjärele mulle isegi tundub, et ta oli natuke imelik, aga…”

            “Sa panid selle tema seisundi arvele,” lõpetas tema eest Victoria.

            Hermann märkas, et Lydia punastas – õeraas oli alati olnud ülitundlik, ega olnud tänaseni suutnud endale paksu nahka kasvatada; sellest kõik tema hädad.

            “Jah, sest ma mõtlesin ainult endale, oma muredele, ega pööranud Ervinile piisavat tähelepanu.”

            “Ja mis me sinu arvates peaksime ette võtma?” tundis Hermann huvi. “Jagame Nõukogude Liidu neljaks veerandiks, loosime tükid välja ning asume teele? Võtame kaasa Ervini foto ja näitame igale kassiirile ja vagunisaatjale: kas te sellist reisijat mäletate?”

            “Hermann!”

            Lydia oli nördinud.

            “Mis “Hermann, Hermann”? Kas ma ütlesin midagi valesti? Ja üldse – kust te teate, et Ervin nii väga ihkab meid kohata? Võib-olla on ta õnnelik, et pääses lõpuks…”

             Ta tahtis lisada – naise türannia käest, kuid püüdis sõna sabast kinni: Eduardi kuuldes ei tasunud nii rääkida, õemees suhtus Tamaarasse sümpaatiaga.

             “Aga mida siis teha?” oli Lydia peaaegu nutma puhkemas.

            Arnold köhatas.

            “Ma ei tea, kuidas teie, aga mina arvan, et kui ta kuhugi sõitis, siis ikka kellegi juurde.” Ja otsekui selleks, et oma sekkumist mahendada, lisas muiates: “Teate küll, kui raske on Nõukogude Liidus hotellikohta saada.”

            Victoria heitis mehele tänuliku pilgu.

            “See on just põhjus, miks ma tema Riia-sõitu ei usu. Mis tal seal teha, tal pole selles linnas kedagi.”

            “Aga kus on?” jätkas Lydia kangekaelselt.

            Sophie kohendas kuuldeaparaati, ja võttis selle siis hoopis kõrvast, et parem oleks rääkida.

            “Inimese tutvusringkond kujuneb välja nooruses,” alustas ta, nagu alati, iidamast-aadamast. Oli palju neid, keda Sophie seletusviis tüütas, kuid Hermann nende hulka ei kuulunud: talle meeldis kuulata, kuidas Sophie aeglaselt ja metoodiliselt esitab hüpoteese, poolt- ja vastuargumente; kõige selle taga oli tunda suurt ja loogilist aju – naisterahva kohta hämmastavalt loogilist – mis paraku polnud leidnud täielikku rakendust.

            “Ervini noorus möödus siin, Eestis. Ülikooli aegu oli ta väga kodune, peamiselt tegeles õppimisega, ja nagu te ise mäletate, sõpru tal polnud, ka mitte kursusekaaslaste seas, sest Ervin oli neist vaimselt liiga palju üle. Tema tutvusring kujunes välja hiljem, siis, kui ta kolis Tallinna ja hakkas tööle, algul advokaadi abina ja seejärel vandeadvokaadina.”

            Hermann hoomas, kuidas Sophie jutt äratab temas terve hulga mälestusi.

            “Kuulge, jaa, neil oli ju terve väike lõbus bridžiseltskond. Ühte ma tundsin päris hästi, see oli vana Hofmann, ta aitas ajada Nadja lahutusasja.”

            “Hofmann repatrieerus kolmekümne üheksandal,” sõnas Victoria.

            “Mitte kolmekümne üheksandal, vaid neljakümnendal. Ta oli juba vana mees, ei tahtnud sõita, punnis tükk aega vastu, aga naine käis peale nagu uni, teise lainega ikkagi läks,” täpsustas Hermann.

            “Siis oli seal veel Soobik,” jätkas Victoria, kelles näisid samuti ärkavat mälestused.

            “Tema põgenes neljakümne neljandal. Ma nägin teda sadamas, kui Varest laevale käisime saatmas. Mis temast edasi sai, ma ei tea.”

            “Soobik on Rootsis,” ütles Arnold. “Ma kohtasin hiljuti tänaval tema venda, näitlejat. Ta polnud sellepärast mitu aastat lavale pääsenud, et sugulane välismaal, aga nüüd on õnneks kõik korras.”

            Korraks sugenes lauda vaikus: keegi ei tahtnud justkui välja öelda viimast nime.

            “Nojah, ja mis Šapiro ja tema perega juhtus, sellest, nagu öeldakse, ajalugu vaikib,” kohmas lõpuks Hermann ise.

            Šapirod polnud jõudnud evakueeruda, nende vanaema oli haige ja teda ei tahetud üksi jätta. Sakslased olid kogu perekonna koonduslaagrisse saatnud; tagasi ei tulnud neist keegi.

            Püüti veel meenutada Ervini sõpru, kuid rohkem ei tärganud ühtki ideed.

            “Aga tüdrukud?” tegi äkki häält Eduard. “Kas Ervinil pruute polnud?”

            “Ervin oli hirmus salalik,” ütles Lydia. “Ta ei jutustanud kunagi oma seiklustest.”

            “Mulle jäi mulje, et ta eelistas abielunaisi,” pillas Victoria mokaotsast.

            “Ütle parem otse: abielunaised eelistasid teda. Väikevend oli hästi romantiline, see meeldib daamidele.”

            “Daamidele ei meeldinud mitte tema romantika, vaid mõistus,” vaidles Victoria vastu.

            “Asumisel oli tal üks venelanna, kes tema eest justkui hoolitses,” meenus Arnoldile.

            Sophie kohendas uuesti kuuldeaparaati, kuid kõrvast välja võtma ei hakanud.

            “See oli üks temast märksa vanem naine, kes suhtus Ervinisse emalikult. Ervin rääkis, et ta on sellele naisele väga tänulik, sest muidu poleks teda võib-olla elavate kirjas. Ma võin Ervini kirjad üles otsida ja igaks juhuks sellel aadressil kirjutada.”

            “Võib-olla siiski teatada miilitsasse?” kahtles Lydia.

            Victoria ajas otsustavalt selja sirgu.

            “Kui me teatame miilitsasse ja nad Ervini üles leiavad, pannakse ta kindlasti Seevaldisse. Kas mõistate, mida see tähendab? Ta satub taas hullude sekka! Ma loodan, te mõistate, et isegi haigena on ta targem kui enamik nendest, kes meid iga päev ümbritsevad.”

            Ta vaatas ringi, otsekui oodates vastuväiteid, kuid neid ei järgnenud.

            “Minu ettepanek on oodata veel natuke. Ma helistan Tamaarale, palun, et ta otsiks üles Ervini märkmikud. Äkki leiame sealt mõne aadressi või telefoni, mis meid tema jälgedele juhatab. Ja Sophie las kirjutab tõesti Slavgorodi, kas või igaks juhuks.”    

             Tuli Nadja ja hakkas kõigile kuuma kohvi valama – Hermannile küll näis, et kitsi naine on lihtsalt vana üles soojendanud. Jutt kaldus uuesti üldistele teemadele, Arnold jutustas ühest Ameerika senaatorist, kes oli tõsimeeli kurtnud, et Nõukogude Liidus saavad inimesed parema hariduse kui Ühendriikides. Seda juhtusid kuulma seltskonda naasnud tüdrukud, ja Monika palus Annat näidata teistelegi Vabamõtlejat.

            “Kõik vabamõtlejad on ammu Siberis,” porises Hermann.

            Kuid selgus, et tüdrukud peavad silmas inglise ajakirja, mille viimane number kiitis Nõukogude Liitu ateismi ja materialismi eest, seletades sellega venelaste edusamme kosmoses. Varsti hakkas Eduard koju kippuma, Sophie ei keelitanud meest jääma, vist oli samuti väsinud. Kõik tõusid, riietusid, Hermann ja Nadja tõmbasid mantlid selga ja läksid külalisi aeda saatma. Arnold käis nii kaua peale, kuni Lydia nõustus Eduardi autoga linna sõitma, tema ise ja Monika seadsid sammud bussile. Pererahvas naasis tuppa, Nadja ja Anna hakkasid lauda koristama, Hermannile tuli aga peale sentimentaalsusehoog, ta istus klaveri taha, hakkas mängima Philipi motiivi “Don Carlosest” ja tundis, kuidas pisarad iseenesest voolavad mööda põski alla.           

 

Viies peatükk

Lydia

 

Riia paistis olevat sõjas vähem kannatada saanud kui Tallinn ja Tartu, Lydia ei näinud kusagil lagedaid platse keset südalinna. Talle meenus, kuidas nad neljakümne neljanda aasta septembri lõpus olid Leningradist Tallinna saabunud – ta ei tundnud linna äragi. Kesklinnast Kadrioru poole olid kõik kohad täis varemeid, ka maja, kus elasid Victoria ja Arnold, oli pihta saanud, kuid õnneks ainult ühest tiivast. Terveks olid jäänud ainult agulid ja enam-vähem ka vanalinn – otsekui oleks Stalin lasknud pommitada sihipäraselt parimaid elamukvartaleid. Muidugi, venelasi võis mõista, neile oli kallale tungitud, nende maad oli rüüstatud, miljoneid inimesi tapetud, inglased polnud kaugeltki nii palju kannatanud, ja ometi oli nende lennuvägi teinud maatasa mitu suurt Saksa linna; kuid Lydial oli ikkagi valus vaadata suitsevaid ahervaremeid. Jah, moodne sõda oli hulga metsikum, enam ei sõdinud armee armeega, vaid rahvas rahvaga; ning sellel sõjal oli veel üks eriomadus – ta võimaldas tappa kauge vahemaa tagant, sageli oma eluga riskeerimata. Kas polnud Hiroshima hea näide selle kohta?

                        Kohe Ernat otsima minna oli vara, kuid mööda linna jalutada, et aega parajaks teha, polnud samuti jõudu. Tavaliselt magas ta rongis hästi, paremini kui kodus, ja ka riigipiiri Eesti ja Läti vahel polnud enam ning järelikult ka tüütuid piirivalvureid, kuid tema naaberkupeesse sattusid joodikud, kes tagusid öö läbi kaarte ja lärmasid. Vagunisaatjale kaebama minna Lydia ei tahtnud, nii oligi ta lebanud selili asemel ja kuulanud rongirataste kolinat, uinudes alles veidi enne koitu.

            Linna tundis ta halvasti, sest oli Riias käinud vaid korra; muide, just koos Erviniga, 1940-nda juulis – õnnelik kuu, nii vabalt, kui tollal, polnud Lydia hinganud enne ega pärast, üks võim oli kukutatud, ja teine polnud jõudnud oma tõelist palet näidata. Kõik kolm päeva oli taevas linna kohal olnud pilvitu ja süda muretu, ainus, mida ta oli kahetsenud, et Gustav ei saanud kaasa sõita, neil polnudki ju minevikus oma, õiget pulmareisi – kuid Gustav oli kogu selle aasta, nagu ka järgmise, olnud kohutavalt kinni tööga, nad peaaegu ei näinud teineteist, ainult öösiti, ja nii juhtuski, et “pulmareisile”, kui seda sõna niisuguses kontekstis isegi jutumärkides kasutada tohtis, siirdusid nad alles 1941. aastal, evakueerudes.

            Kusagil jaama ja kesklinna vahel pidi asetsema üks võõrastemaja, sama, milles nad olid Erviniga peatunud, ta otsis natuke ja leidiski selle üles. Kohti muidugi polnud, kuid ta näitas töötõendit, seletas, et sõidab juba õhtul tagasi, ja talle leiti pooleks päevaks tuba. See oli avar ja kõrge laega, kuid ikkagi umbne, Lydia avas akna, ja kohe tungis tuppa automüra; talle meenus, kui vaikne oli siin olnud kakskümmend aastat tagasi – kuid tollal oli veel kõikjal vaikne. Avanud käekoti, võttis ta välja postkaardi: “Kallid tädi Marta ja onu Aleksander! Soovin teile tujuküllast vana aasta lõppu ja õnnelikku uut aastat! Erna.” Õnnelikku uut aastat – nüüd, tagantjärele, oli seda lausa kõhe lugeda, kohutavamat aastat kui 1941 oli raske ette kujutada, isegi 1949 ei suutnud sellega võistelda, ehkki just siis oli ta Gustavi nõudmise peale ära põletanud oma märkmiku – jah, kui poleks olnud seda postkaarti, oleks ta praegu pidanud minema aadresslauda, et Erna elukohta teada saada.

            See oli Sophie olnud, kes tagasiteel Hermanni poolt hakkas autos äkki rääkima nende Riia sugulastest. Sugulased olid väga kauged, vanaema Karoliine õepoja tütred, Lydia polnud neid kunagi näinud. Nad olid samuti optandid, ainult kui mamma ja papa opteerusid Eestisse, siis vanatädi poeg Gunnar koos tütardega – Lätti. Gunnar oli Peterburis töötanud tsaari rahapajas joonistajana, kuid uuel kodumaal olevat temast Sophie kinnitust mööda saanud tuntud maalikunstnik. Ta oli surnud kolmekümnendate keskpaiku, üks tema tütardest oli veidi enne seda abiellunud juudiga ja emigreerunud Ameerikasse, teine aga – Erna – jäi Riiga. Ka tema oli kunstnik, ja see postkaart, mida Lydia käes hoidis ja millelt talle vaatas vastu inglipaar, oligi Erna joonistatud.

            Sophie juttu kuulates oli Lydia kohe mõelnud: aga mis siis, kui Ervin sõitis Erna poole, lootuses, et sugulane aitab tal “uut elu alustada”? Tõsi, kui nad Riias käisid, polnud Ervin Erna ülesotsimisest juttu teinud, kuid kas siis noored oskavad hinnata veresidemeid? Seevastu suvel Sillal puhates olevat Ervin suguvõsa vastu suurt huvi üles näidanud ja lasknud Sophiel põhjalikult rääkida, kes on kes.

            Koju jõudnud, oli Lydia kohe hakanud tuhnima laegastes, ähmaselt mäletades, et isa paberite seas oli olnud ka üks postkaart Ernalt, ning lõpuks selle ühest suurest ümbrikust leidnudki, kõrvuti paari vana foto ja ema surmatunnistusega. Esmalt oli ta mõelnud, et küsib ülehomseks töölt vaba päeva ja sõidab Riiga, siis aga otsustas ümber – milleks venitada? Sünnipäev oli lõppenud varakult, õhtuse Riia rongini oli veel aega, ülemusele aga võis helistada koju; nii ta tegigi.  

            Ta vaatas kella: osutid liikusid teokiirusega. Võis muidugi hulkuda mööda poode, kuid selleks puudus ammu isu – pärast Gustavi surma polnud ta endale ostnud ühtki uut kleiti. Mingil määral ta oma väljanägemise eest muidugi hoolitses, kuid et uuendada garderoobi – milleks, kellele? Kapis oli vanu riideid küllaga, tema elupäevadeks pidi nendest jätkuma, mood polnud teda aga kunagi huvitanud.

            Sirutanud käe uuesti koti poole, õngitses ta sealt sigaretipaki ja tikud, istus tugitooli, viskas kingad jalast ning keris pöiad enda alla. Mingit mõnu ta suitsetamisest ei tundnud ega mõistnud isegi, milleks talle seda üldse tarvis on, kuid ilma oli veelgi halvem. Puhunud õhku esimese suure halli pilve, nägi ta ootamatult Gustavit. Mees tuli vannitoast, maikaväel, jalas dressipüksid ja vanad katkised sussid, kergelt vimmas – Gustav oli pikka kasvu, vangla aga pole koht, mis aitaks säilitada head rühti.

            Kiiresti, nagu koerustükilt tabatud poisike, kustutas Lydia sigareti; kuid mees justkui ei märganudki seda, astus teise tugitooli juurde, vajus sellesse ja alles nüüd vaatas küsivalt Lydiale otsa.

            “Ervin on kadunud!”

            Ta jutustas Gustavile, mis on juhtunud, mees kuulas tähelepanelikult, nagu tal kombeks. Midagi rohkem selgitada polnud vaja, nad kohtusid niimoodi regulaarselt, Lydia hoidis Gustavit kõigega kursis, ei varjanud tema eest midagi, loomulikult ka mitte vennaga toimunud õnnetust.

            Äkki ta märkas, et mehe pilk libises tema paremale käele, ja punastas.

            “Mul ei jäänud muud üle, viimane palk kulus peaaegu täielikult võlgadeks… Sa tead küll, see sõrmus pole mulle kunagi meeldinud.”

            Rubiiniga sõrmuse oli Lydiale vägisi toppinud tema hambaarst, juuditar, kellel ta 1941. aasta sügisel oli aidanud evakueeruda. Nad olid kohtunud juhuslikult, vaksalimöllus – sakslased lähenesid linnale kohutava kiirusega, keegi neid ei takistanud, kuulipildujavalanguid oli juba kuulda. Lydia oli trüginud vaguni juurest vaguni juurde, anunud ohvitsere, teda ei tahetud kuulda võtta, rong oli isegi täis, nõukogude kunstimeistrite ansambel oli esimesena tarvis fašistide eest ära toimetada. Lõpuks oli üks noor leitnant halastanud ja nad mõlemad peale võtnud. Tee peal olid Messerid neid pommitanud, rong peatus, Lydia oli lamanud keset rukkipõldu ja temast paari meetri kaugusel oli külitanud üks vene sõdur ja ümisenud: “Онегин, я скрывать не стану, безумно я люблю Татьяну…”* ning  äkki vait jäänud. Sõrmuse eest oli talle reedel komisjonikaupluses makstud päris korralik summa, jätkus Paulile saata, Hermannile lillede ja tordi ostmiseks, ja jäi üle veel nii palju, et siia sõita. Ometi ta kartis, et Gustav kas või põgusaltki, suunurkadega, väljendab rahulolematust, nagu vanasti mõnikord juhtus, kui Lydia mingi üleliigse väljaminekuga hakkama oli saanud – raiskaja ta polnud, kuid võis teinekord mõttetult raha, nagu mees ütles, “tuulde loopida”; kuid ei, Gustavi hallid silmad vaatasid mõistvalt, üksnes pisut nukralt. Varem oli mees olnud nõudlikum, lahusolek oli muutnud teda leppivamaks.

 

> * Onegin, ma ei varja, et hullupööra armastan Tatjanat… (vene k.) – Onegini aaria P. Tšaikovski ooperist “Jevgeni Onegin”

 

            Vahetamaks teemat hakkas Lydia rääkima viimastest uudistest Kunstide Valitsuses, kuidas üks kolleeg oli pakkunud välja teravmeelse idee nimetada vabavärss eesti keeles ümber verliiberiks, et niimoodi tagurlaste valvsust uinutada. “Mõistad, neid kohutab kõige rohkem sõna “vaba”, nad lausa haistavad selle taga ohtu!” Gustav kuulas pealtnäha endise tähelepanuga, kuid üksnes Lydia oli võimeline mõistma, et tegelikult pole mehel vabavärsist sooja ega külma, teda painavad suuremad mured: mis on saanud rahvast, kas kõik, kes ülekohtuselt küüditati, on saanud tagasi koju tulla, kuhu üldse tüürib riik, missugune on partei poliitika, kas uus juhtkond on suuteline pesema endalt stalinismi plekid? Lydia hakkaski rääkima vahepealsetest sündmustest, pingelõdvendusest, mida ähvardas katkestada intsident Powersiga, kuid eriti ta sellega Gustavit köita ei suutnud, mees oli kõike tema suust juba kuulnud, ja pealegi olid need üksnes nii-öelda “ajaleheuudised” – mis tegelikult toimus Kremli müüride taga, ei teadnud keegi. Elavnes Gustav vaid korra, kui Lydia mainis, et Hruštšov sõitis uuesti Ameerikasse, ÜRO istungjärgule. “Vist kavatseb seal tõstatada Lumumba tunnustamise küsimuse,” pakkus ta välja, ning talle paistis, et mees reageerib sellele nõusolevalt, tema paksud kulmud igatahes liikusid korraks ülespoole.

            Oli jäänud viimane, kõige raskem jutuaine.

            “Gustav, ütle palun, mida ma ometi pean Pauliga peale hakkama? Ma lootsin, et internaadis muutub asi paremuse poole, kuid esialgu pole selle kohta mingit märki. Tõsi, käitub ta normaalselt, kasvatajatega ei ülbitse, aga õppimine läheb ligadi-logadi ja muud asjad on ka vanaviisi. Ma helistasin reedel direktorile, küsisin, missuguseid probleeme neil on, ja direktor tunnistas, et Paul on juba jõudnud joomise ja suitsetamisega vahele jääda.”

            Palja silmagagi oli näha, kuidas Gustav mornistub. Tema pikad kondised sõrmed klammerdusid püksipõlvedesse, tugev tahtejõuline lõuapära kangestus – peaaegu nagu tookord, kui ta kuulis Ervini vangistamisest. Poeg oli mehe nõrk koht, ta elas väga üle, et Paul “tema jälgedes” ei käinud – ehkki, mida pidi tähendama: “tema jälgedes”? Gustavgi polnud nooruses mingi pailaps, ega ta asjata esimest korda juba viieteistkümneselt arestikambrisse ei sattunud – täpselt Pauli vanus. Tõsi, mehe “patud” olid teistsugused, poliitilised, kuid võib-olla polnudki paha, et Paul oma rasket iseloomu harilikumal kombel välja elab?

            “Äkki on asi selles, et ta ei leia endale meelepärast tegevust? Mõtlesin, et kingin talle sünnipäevaks fotoaparaadi. Mis sina sellest arvad?”

            Mehe esimene reaktsioon paistis olevat tõrjuv – jälle sa hellitad poissi, heaga see ei lõpe; kuid siis paistis ta justkui leebuvat. “Mõistab, kui raske on Paulil ilma temata,” mõtles Lydia.

            Oli veel midagi hingel – tema ise, kuidas ta oma eluga “toime tuleb”, või õigemini, kuidas ei tule, kuid Lydia ei tahtnud meest sellega koormata. Buridanidel polnud kombeks haliseda – Hermann välja arvatud, kes mõnikord viriseda armastas, kandsid kõik stoiliselt oma risti. “Kui me ükskord kohtume, küll ma siis nutan end tühjaks,” mõtles Lydia. “Peidan pea sinu sülle, ja muudkui nutan ja nutan.” Sellest kujutlusest hakkas tal kohe kergem, ja kui Gustav tõusis ning sama mõõdukal sammul, nagu ta oli vannitoast tulnud, sinna naasis, Lydia isegi ei karjatanud.

            Ta võttis uuesti postkaardi, et kontrollida Erna aadressi ja tundis äkki, et punastab. Viimane pilk, mille Gustav oli enne lahkumist heitnud, püüdis talle justkui midagi sisendada – ja nüüd ta mõistis, mida. Kui isa pärast sõda nende juurde kolis, oli ta kirjutanud Ernale, et teatada ema surmast. Kiri oli tulnud mõne aja pärast tagasi märkega: “adressaat lahkunud”. Siis oli Gustav “oma kanalite kaudu” lasknud uurida, mis Ernast on saanud, ja välja selgitanud, et Erna põgenes 1944-ndal Läände – küllap õe juurde.

            Kuidas see talle ometi kohe ei meenunud? Polnud mõtet ajada mälukaotust selle kaela, et varsti oli surnud isa ja natukese aja pärast ka Gustav – normaalsed inimesed niisuguseid asju ei unusta. “Mis minuga toimub?” küsis Lydia. “Olen ma hull?”

            Üks oli selge – Riias polnud tal midagi teha. Heitnud pilgu kellale, Lydia tõusis ja hakkas riidesse panema – võis veel jõuda keskpäevasele Tallinna bussile.

 

 

 

 

 

Teine osa

ALEKS  JA  MARTA

 

Esimene peatükk

Suhhovei

 

            Kunagi mühises siin mets, aga täna, kuhu ka ei vaadanud, lainetas kõikjal rohi, vaid üksikud tammed, mis kasvasid kõrgemates kohtades, kurgaanidel, meenutasid kaotatud rikkust. Vaevalt, et selles laastamistöös äike süüdi oli, pigem ikka inimesed; kättemaksuks ei kaitsnud neid enam miski tuule eest. Kuid teisalt – missugune avarus! Midagi nii võimast kui stepp polnud Aleks varem näinud: kui künka harjale jõudsid ja ringi vaatasid, mõistsid, et maakera on tõesti ümmargune…

            “Tema Ausus laseb paluda!”

            Lõpuks ometi! Aleks pööras kahjutundeta pilgu aknast, kuhu ta viimased veerand tundi aega parajaks tehes oli vahtinud, ning järgnes teenrile, kellel ei paistnud selles elus kuhugi kiiret olevat, küllap ta oli ilmalegi tulnud sama laisalt ja vastu tahtmist, nagu ta praegu liigutas oma ei noort ega vana ja ammugi mitte keskealist (see tähendab – elujõulist), vaid eatut keret: lühike, aga kühmus, täidlane, aga justkui alatoidetud, peaaegu hambutu, heledad kõõmased juuksed tolgendamas määrdunud livreekuue krael – niisugust mandumist kohtas ümberkaudu sageli, mitte linnast põhja suunas (seal asusid kasakad, kange sugu), küll aga siin, lõunas, kus mõisad olid liiga suured ja nende omanikud liiga laisad, soe kliima soodustas jõudeelu. Võib-olla oli tõesti sotsialistidelgi natuke õigus, kui nad soovitasid maad õiglasemalt jaotada – siinsamas virelesid tolmustes ja viljatutes külades töökad ümberasujad, armeenlased, hohollid ja sakslased, kes ainult unistasid põllulapist, mida harida…

            Nad kõndisid ja kõndisid toast tuppa, ilma et midagi nende ümber oleks muutunud: kõikjal ühesugune auklik parkett, katkine tapeet, seina ääres mõni üksik vildak tool – kui see maja oli näinud kord paremaid päevi, siis pidi see küll ammu olema; kas poleks mõistlikum olnud algusest peale olla kokkuhoidlikum, kellele oli tarvis näiteks… mis selle nimi oligi?… õigus, anfilaadi, mida nagunii ei kasutatud ja mis – ta võis kihla vedada – lõppes ainsa enam-vähem korralikult sisustatud ruumiga, kus massiivse kirjutuslaua taga tossutab sigarit kogu selle suurejoonelise allakäigu peremees.

            Vaist ei petnud teda, tuba, kuhu nad viimaks jõudsid, vastas üsna täpselt tema ettekujutusele, isegi kirjutuslaud oli massiivne ja seisis just seal, kuhu ta selle mõttes oli paigutanud – ruumi keskel. Muud mööblit oli isegi vähem, kui Aleks oli arvanud, ainult teine teisel pool lauda seisid kaks eriskummalist, kõrge seljaga tugitooli – kõrvuti võinuks neid pidada kaheks trooniks – ja nurka oli lükatud suur nikerdustega puhvetkapp. See oli kõik, muus osas oli tuba lage, isegi seinad olid tühjad, ei esivanemate pilte ega pärsia vaipa, ikka sama katkine tapeet. Puudus ka peremees, tema asemikuna külitas lähemas tugitoolis valge rasvane kõuts ja vahtis ülbelt kutsumata külalise poole – sigarit ta siiski ei tossanud.

            “Võite end mugavalt tunda.”

            Toonud kuuldavale päheõpitud fraasi, teener lahkus, rohkem midagi selgitamata – ja mida ta saigi selgitada, kust pidi tema, lakei, teadma, millal “Tema Ausus” suvatseb ohverdada paar minutit oma kallihinnalist aega tundmatule ja kindlasti ebameeldivale külalisele – sest alates hetkest, kui on kirjutatud alla esimene katteta veksel, muutuvad kõik külastajad ebameeldivaks. Et ootamine võis venida pikale, kinnitas ka soovitus “end mugavalt tunda” – kuid mismoodi seda järgida? Peremehe tugitooli istuda polnud sünnis, kõuts aga Aleksile kohta vabastada ei kavatsenud, ta paistis üldse tundvat end majas kõige tähtsama olevusena, ja võib-olla, et oligi seda, igatahes toideti teda kindlasti paremini kui teenrit. 

            “Kohe me näitame sulle sinu koha kätte,” mõtles Aleks, astus otsustavalt “trooni” juurde, lausus: “Kõtt!” ja, tabanud kassi üleoleva pilgu, tõstis käe. Nagu öeldakse, tähtis on ähvardus, mitte täideviimine: elukas tõmbus pingule, urises peaaegu nagu tiiger ja ajas kihvad õieli, kuid kaitsma oma õigusi ei hakanud, oli piisavalt tark mõistmaks jõudude vahekorda. Kui loom solvunult saba viibutades eemale oli jalutanud, kloppis Aleks narmendava polstri karvadest puhtaks, istus alles soojale kohale ning veendus kohe, et “mugavalt tunda” tal end ikkagi ei õnnestu: “trooni” seljatugi oli kaugel, et sellele nõjatuda, oleks pidanud tagumiku istme lõppu nihutama, siis aga oleksid jäänud jalad rippu – lühidalt, üks neid tislerikunsti teoseid, mida ei meisterdata mitte tarvitamiseks, vaid uhkeldamiseks. “Huvitav, kust see saadud on, kas mõni esiisa tõi Euroopast sõjakäigult kaasa?” mõtles ta. Kui nii, siis pidid tugitoolid üpris vanad olema, sest viimast korda oli Vene armee kaugele üle kodumaa piiri marssinud peaaegu sada aastat tagasi – lausa Pariisini välja. Tolle suure võidu hiilguses mõnuleti senini, hilisemad sõjad olid küll pisut laiendanud impeeriumi piire, õiget saaki ja kuulsust toomata. Vaat kui õnnestuks Konstantinoopol vallutada…

            Aleksi mõtisklused katkestas kaeblik kriiksatus: avanes külguks ja tuppa astus luupekseteni ulatuvas bordoopunases hommikumantlis mees. Esimene mulje temast oli sirge selg, seda silmatorkavam, et mees oli pikk, tükk maad pikem kui Aleks, ja hulga vanem, umbes kuuekümnene – seda tõendasid hõredad hallid juuksed ja sama karva… ei, mitte habe, vaid nädalane tüügas. Jah, täheldas Aleks murelikult, peremehe väärikas rüht polnud sugugi kooskõlas muu välimusega, tema hommikumantel oli pulstunud ja krae juurest lõhki, selle alt aga paistsid otsekui tõrvapütti pistetud sussid.

            “Tere päevast, Teie Ausus!”

            “Ausus” ei vastanud, ta isegi ei vaadanud püstikaranud Aleksi poole, kuid mitte sellepärast, et ei pidanud külalist vastuse vääriliseks – näis, et peremees lihtsalt viibib mujal, mõnes teises paigas, võib-olla koguni mõnel teisel kontinendil, siin, mööda lagunevat mõisahoonet liigub aga üksnes tema keha. “Purjus,” mõtles Aleks, kuid lõi selles kohe ise kahtlema – mees ei vaarunud, tema sammud, kui ta kirjutuslaua poole astus, olid pikad ja kindlad. Aeglaselt nihutas ta “trooni” lauast eemale, istus, kusjuures selg jäi ebamugavast istmest hoolimata sirgu, ja alles nüüd tõstis pilgu. Ovaalsest, graniitkõvana tunduvast kolbast vaatasid Aleksi suunas, või õigemini, temast läbi kaks sinna otsekui suure vaevaga sissetaotud suurt halli silma. “Pohmeluses,” otsustas Aleks, märganud verd täis valgunud silmavalgeid; kuid päris veendunud ta polnud – pilgus puudus kaatrile omane tigedus. Õigem oleks öelda, selles puudus üldse igasugune tundevirve, jäi mulje, nagu oleks mehel täiesti ükskõik, mis täna, homme või ülehomme tema ja terve maailmaga sünnib.

            “Tundke end mugavalt.”

            Tuttav kõnetlus pidi Aleksile peaaegu muige suule tooma, kuid võrreldes teenriga oli see lausutud hoopis teisiti, majesteetlikult; muide, sõnadest veelgi tugevama mulje jättis sügav, madal hääl, mis ei tulnud justkui mitte kõrist ega isegi rinnust, vaid veel rohkem altpoolt, kõhust. Niisugust tämbrit oli Aleks kuulnud, kui oli uudishimust läinud õigeusu kirikusse jumalateenistusele: ainult et papi toon oli teine, laulev, selle mehe suust aga kukkusid silbid ehk mitte raiuvalt, kuid ikkagi üksteisest selgelt eristatult – nagu hobusekapjade plagin. “Jumal halasta!” nii ei laulda, ega käsutata ka: “Kahurivägi, tuld!”, mõtles Aleks ettevaatlikult “trooni” servale tagasi laskudes, nii öeldakse pigem: “Mängin pangale!” või “Соперники к барьеру!”*

 

*          Vastased, barjääri juurde! (vene k.)

 

            “Ma kuulan teid.”

            Nagu ikka vastutusrikastel hetkedel, võttis Aleks kokku kogu oma vene keele oskuse.

            “Teie Ausus, minu nimi on Buridan, Aleksander Buridan ja ma esindan endanimelist firmat, mis kasvatab, ostab ja müüb viljaseemet. Varakevadel külastas mind keegi härrasmees, kes tutvustas end kui Jerinit, Boriss Nikolajevitši. Ta väitis, et töötab mõisavalitsejana ja et peremees on talle teinud ülesandeks hankida suvinisu seemet. Me jõudsime kokkuleppele nii sordi kui ka koguse osas. Kui ma küsisin, kuidas ta kavatseb tasuda, kas sularahas või tšekiga, vastas ta, et peremehel on hetkel teatud raskusi vabade finantsidega, kuid et ta – see tähendab, peremees, – pakub lühiajalist vekslit, mille ta valmis kustutama niipea, kui saak on lõigatud, vastavalt minu soovile kas sularahas või natuuris, see tähendab, seemnena. Pean tunnistama, et ma toimisin ettevaatamatult, usaldades seda isikut, kelle näol, nagu ma nüüd olen hakanud taipama, oli tegemist avantüristiga…”

            Järsk käeliigutus katkestas tema jutu.

            “Lubage, ma vaatan!”

            Veksel oli pintsaku põuetaskus valmis. Mees võttis paberi, heitis sellele vaid põgusa pilgu ja andis kohe Aleksile tagasi.

            “Kõik on õige. See on minu allkiri. Jerin töötas tõesti mõned kuud siin. Enam ei tööta. Vilja üles kasvatada ei õnnestunud.”

            Ükskõikselt lendasid laused peremehe huulilt, nagu polekski see tema, vaid Hiina keiser, kelle vilja “ei õnnestunud üles kasvatada”.

            “Miks, Teie Ausus, kui tohib küsida?”

            Alles nüüd kergitas mees esimest korda kulmu ja vaatas Aleksile otsa nii, et võis olla enam-vähem kindel – ta tõepoolest näeb külalist, või vähemalt aimab tolle olemasolu.

            “Suhhovei.”

            Aleks ohkas sisimas kergendatult: tal oli tulnud kohtuda ka niisuguste kaabakatega, kes põhjendasid kidurat saaki halva seemnega ja keeldusid võlga aktsepteerimast. Ainsaks rohuks selle vastu oli mitte anda krediiti – kuid siis oleksid paljud tehingud jäänudki sõlmimata …

            “Teie Ausus, oleks pidanud teist korda külvama,” lausus ta aupaklikult.

            “Oleks, aga ei külvatud.”

            Neid sõnu saatis toolikolin – peremees tõusis järsult, nagu oleks tal kõigest, nii seemneviljast, suhhoveist kui ka Aleksist kõrini, läks nurka puhveti juurde ja tõmbas lahti nikerdustega ukse.

            “Mida kavatsete juua, kas valget või pruuni viina?”

            “Tänan lahkelt, ei üht ega teist.”

            See oli reegel: äripartneritega – kas või liiter, võlgnikega – mitte tilkagi.

            Peremees rohkem pakkuma ei hakanud, kõhkles natuke ja lükkas ukse uuesti kinni, endalegi valamata. “Ei, rumal ta pole, ainult tülpinud,” mõtles Aleks, vaadates, kuidas ta aeglaselt naaseb laua juurde, istub taas “troonile” ja sulgeb silmad, otsekui mõeldes, mida nüüd edasi teha. “Huvitav, palju ta on nõus maksma, kas veerandi või poole?” küsis ta endalt. Tegelikult oli ta selle raha juba maha kandnud, mis aga ei tähendanud, et ta poleks olnud valmis kauplema iga rubla pärast.

            “Kas tohib küsida, kust selline nimi, Buridan?”

            Tavaline küsimus, mis seekord kõlas otsekui viivitusega, mitte tutvumisel, vaid pisut hiljem. Kui ta otsib teed võlausaldaja südamesse, siis siitkaudu see küll ei käi.

            “Ma olen pärit Liivimaa kubermangust, minu vanavanaisa oli mölder. Kui meie kandis pärast vabaduse manifesti hakati sugunimesid jagama, olevat mõisnik küsinud, kumba nime vanavanaisa eelistab, kas Mölder või Veski.” (Ta oli sunnitud tõlkima sõnamängu vene keelde; mees noogutas märgiks, et on mõistnud.) “Vanavanaisa olevat pikalt mõttesse vajunud, mõisnik tüdines ootamast, vihastas ja ütles, et ta kõhkleb nagu Buridani eesel ja saagugi tema nimeks Buridan.”

            Harilikult kutsus pajatus esile naeru, mõnikord ka hämmeldust, küsiti, kes see Buridan oli ja mis tema eesliga juhtus; kuid tänane vestluskaaslane ainult noogutas vaikides ja vajus uuesti mõttesse.

            “Mis siis ikka, härra Buridan, olen teiega avameelne,” ütles ta lõpuks. “Vabasid finantse, nagu te väljendusite, mul vahepeal tekkinud pole. Te võite muidugi hakata rekvirendiks, kuid ma tunnistan ausalt, teie lootused raha tagasi saada on minimaalsed. Mõis on hüpoteegis ja nõudmised ületavad juba praegu loodetava oksjonitulu. Kõik, mida ma võin teile pakkuda, on just see, mida mainis Jeringi – tasu natuuris. Minge hoovi, vaadake ringi, võib-olla hakkab midagi meeldima.”

            Aleks noogutas, ta ei hakanud seletama, et oli mõisasse sisse sõites nii juba toiminud.

            “Ma nägin õuel kaht ratsahobust…”

            Kaugemale ta ei jõudnud, sest peremees lausa võpatas.

            “Vabandust, kuid seda ma teile lubada ei saa. Hobused kuuluvad minu õele.”

            Otsekui vihastades, et on sunnitud sööma oma sõnu, tõusis ta järsult ja suundus taas nurka puhveti juurde.

            “Sellised nad on,” mõtles Aleks, vaadates, kuidas peremees kapist pudeli välja toob, “võlgu elada võivad, aga võlga ära maksta – seda enam mitte. Esimene pole alandav, teine on.”

            Kuni mees viinaga õiendas, oli tal aega mõelda. Kanalast oli kostnud hädist kaagutamist, laudikus oli tuhninud paar kõhna siga… Mida ta nende lojustega peale hakkab, kas viib Rostovi turule müüa? Ta tõstis pilgu, nägi, et peremees jälgib teda, tühi pits peos, huulil vaevumärgatav rahulolumuie, ja tundis, et temalgi kihvatab.

            “Võib-olla on teie mõisas veel midagi, mis kuulub kellelegi teisele?” küsis ta viisakalt.

            “Kõik muu on teie käsutuses.”

            Aleks tõusis.

            “Sellisel juhul, kui tohib, ma võtan teie kabinetimööbli.”

 

Kurbus ja igavus… Pigem siiski kurbus kui igavus – sest alati võis avada raamatu. Ehkki, kes teab, võib-olla hoopis vastupidi, pigem igavus kui kurbus – sest miks muidu käsi alatasa sirutub raamatu järele? Kurvastada võib ka mitte midagi tehes, õigemini, ainult mitte midagi tehes ongi võimalik kurvastada – sest poolikult kurvastada on võimatu, kurbus peab valdama sind täielikult, muidu ta polegi kurbus, täitma kõik sooned – niisugune magusvalus kurbus. Kõik on ju tegelikult korras, vanemad on elus ja terved, vennad samuti, aga sellest hoolimata on kurb: tahaks justkui midagi, aga mida, ei tea… Tahaks tahta. Tahaks, aga ei julge. Tahtmised ei vii kuhugi, nad on täitumatud. Ehkki, teisalt, kas pole tahtmine ise kõige tähtsam? Kui tahad, siis elad – kohe hakkab süda kloppima, veri tõuseb pähe… Süda peabki valjusti taguma, valjusti ja ebaühtlaselt, ainult lurjuste süda ei jäta eales lööke vahele. Aga kui kaua võib elada üksnes soovidest? Lõpmatuseni? Ei, see on võimatu. Ja nii lähevadki aastad – mis lähevad, lippavad, punuvad, tormavad, lendavad –, tühjad, mõttetud aastad. Kakskümmend neli kurnavalt kuuma suve ja kakskümmend neli tapvalt tuulist talve… Ikka üks ja sama päike, üks ja sama stepirohi. Ainult kord, igal kevadel, paariks päevaks, puhkevad õide krookused, tulbid ja tillukesed sinised hüatsindid – puhkevad, ja närbuvad. Mitte kunagi polnud, et nad oleksid õitsenud kauem – nädala, kaks nädalat, kuu, terve aasta!

            “Ptruu!”

            Kui kuulekalt peatus kaless. Õigus oli mehel, kes ütles, et ikka juhib pahelisem õilsamat. Hobused olid töökad, kasinad ja suuremeelsed, nad ei joonud viina, ei ropendanud, varastanud ega pussitanud. Kui nende kabjad suudaksid hoida ohje, võib-olla kasvataksid nad ajapikku inimesegi ümber, vormiksid rõvedast lojusest ülla olevuse? Kui seda voorimeest, kes pukist maha ronides naisterahva silme all häbenemata püksid lahti nööpis, paar kuud iga niisuguse sigaduse eest peksta sama piitsaga, millega tema hobuseid nüpeldab, äkki õpib temagi selgeks, mismoodi peab käituma inimene, kui ta tahab, et teda peetaks inimeseks, ja mitte elajaks?

            Heledapäine noormees, kes kalessist ringutades välja hüppas, paistis olevat viisakam – muidugi, need, kes maksavad sõidu eest, tunnevad kombeid. Kuid nendel oli teine viga, nad tundsid võimu, raha võimu. “Neiukene kaunikene, millest unistad karagatši all? Ole ettevaatlik, ära kodunt kaugele mine, kuri tšetšeen röövib su ära, viib kaugele-kaugele mägiauuli ja teeb sinust oma noorima naise, kes peab kõigi vanade naiste sõna kuulama!” Naljad olid ikka ühtmoodi lamedad, mõeldud selleks, et sind iga hinna eest naerma ajada – naerust armastuseni, nagu ütles ema, on üks samm. Kuid kellele on tarvis niisugust üürikest, naeruhoo pikkust armastust? Armastus olgu kas igavene, või ärgu olgu teda üldse. Kuid igavene näis olevat võimatu… Miks see noormees äkki poe poole sammud seadis, tee peal vilksti tema poole kiigates? Küllap suitsu ostma, milleks muuks…

            Ohhoo, kalessile lisandus plaanvanker, kaks hobust ees, ja missuguse põneva laadungiga! Marta lõi raamatu kinni, asetas rohule ja tõusis. Voorimees ja kutsar vaatasid nagu kokkulepitult ühekorraga tema poole – las vaatavad, vaatamise eest, nagu ütleb ema, me raha ei võta. Äärmisel juhul nõuame õigust vastata samaga – muidugi uurimaks koormat, mitte lõustasid… Tõepoolest, ilus puhvet, Atlased külgedel, lõvipea keskel, nurgas veel mingi koletis, võib-olla hüdra. Mida see peab kujutama, kas Heraklese vägitegusid? Tugitoolid paistsid olevat sama meistri töö, nikerdatud selja- ja käsitugedega. Kust see noormees nii kalli mööbli jaoks raha võttis, riides oli ta üpris harilikult, küll mitte nagu talupoeg, aga nagu tavaline linnakodanik, ehk nagu ütleb Hugo (mitte kirjanik, vaid lihane vend) – pursui… Muidugi, ta ei pruukinudki ise mööbli omanik olla, kõige tõenäolisem, et polnudki, oli lihtsalt mõne kaupmehe majavalitseja.

            “Kas meeldib?”

            Marta võpatas. Küll on raske elada, kui sul on nii vilets kuulmine – enne ei tabanud kõrv kabjaplaginat, praegu – selja tagant lähenevaid samme. See-eest nägemine on hea, ükski pisiasi ei jää märkamatuks. Helesinised silmad, tavatult helesinised, järelikult mitte kasakas, nendel olid enamalt jaolt pruunid silmad; terav, sirge nina – täpselt nagu mõnel Kreeka jumalal; lõuajoon võinuks natuke tahtejõulisem olla, selles mõttes mõjusid ulaanid ja husaarid imposantsemalt; aga kõrvad, need olid küll naljakad, suured, ja ulatusid peast eemale.

            “Meeldib küll.”

            “Proovida tahate?”

            Isegi “teie” ütleb, järelikult pole kohalik, küllap Moskvast või, kes teab, äkki isegi pealinnast, miks tal muidu otsekui merelõhn küljes?

            “Mis mõttes: proovida? Kas tahate, et ma teie puhvetil tüki küljest hammustaksin? Ma ei usu, et see oleks eriti maitsev.”

            Mis mind ometi lõõpima tõukas, mulle enesele ei meeldi ju, kui niimoodi räägitakse! Aga tema on häbelik, napisõnaline, ei naljata vastu, hoopis hüppas osavalt vankrile ja hakkas ise tugitooli nöörist lahti siduma. Järelikult ikkagi omanik, muidu ei julgeks.

            “Palun. Tundke end mugavalt.”

            Jaa, sellises tugitoolis võiks istuda lõpmatuseni – tõmbad jalad enda alla ja istud: kas loed või unistad niisama.

            “Kas see on teie isa pood?”

            “Ei, ma pole üldse kohalik, ma olen ümberrõivastatud prantsuse printsess. Revolutsionäärid tahtsid minu vanaemal pea maha raiuda, aga ta põgenes ja varjas end paljudes maades. Ma olen mustlastega terve Euroopa läbi rännanud.”

            “Kas te Ostsee kubermangudes olete käinud?”

            “Nii Ostsee kui ka Westsee kubermangudes. Aga miks te seda küsite, kas olete sealt pärit?”

            “Olen.”

            Ei olegi Peterburist ja isegi mitte Moskvast…

            “Aga mida te siin teete? Äkki olete ärakaranud sunnitööline?”

            “Ei, ma olen vaba talupoja noorem poeg.”

            “Noorem? Siis peaks teie nimi olema Ivan?”

            “Aleksander.”

            “Kas Aleksander Esimese või Aleksander Vabastaja järgi?”

            “Makedoonia Aleksandri.”

            Ajaski naerma! Kuidas ma ometi ennast vaos hoida ei suuda?

            “Vaat, miks teil niisugune imelik aktsent on – see on siis makedoonia aktsent!”

            “Ja kuidas teie nimi on, kui tohib küsida?”

            “Marta.”

            Nüüd tuleb ruttu tugitoolist maha hüpata, muidu mõtleb ei tea mida.

            “Kas te rohkem ei tahagi istuda?”

            “Tänan, see tool on prantsuse printsessi jaoks liiga kõva.”

            Nii lõpevad muinasjutud. Ei, just muinasjutud ei lõpe nii, sest nemad lõpevad õnnelikult. Parem mitte vaadata, kuidas ta tugitooli tagasi vankrile tõstab ja kalessi ronib. Võib minna poodi ja küsida isalt, kumma vabriku paberosse ta ostis, kas Asmolovi või Kušnarjovi omi – see oleks, nagu rebida õielehti; kuid milleks? Elu, kui vaadata jaheda pilguga ümberringi, on ju nii igav ja rumal vigur.

 

Vaksali juures ülesõidukohal tuli kaua oodata, tõkkepuu ei tõusnud ega tõusnud, Aleks nägi vaid, kuidas iga natukese aja tagant ilmus nähtavale üks ja seesama vedur, sõitis kord ühes, kord teises suunas, otsekui ei puutuks üldse temasse, et mitukümmend ekipaaži seisab ega saa jätkata reisi – muide, ega need ekipaažid väga nurisenudki, rahvas oli harjunud. “Nii on siin kõik ligadi-logadi,” mõtles Aleks. Missugune rikas maapind, huumust – kahe meetri sügavuseni, surnudki tõuseksid üles, kui neid kirstuta matta, aga majandada ei osata. Ei osata, ei taheta ega viitsita. “Suhhovei viis seemne ära.” Viis, siis viis, oleks tulnud uus külvata, ja lõikus oleks kahjud mitmekordselt katnud. Aga kas suurvenelast võib huvitada niisugune labane asi nagu viljakasvatus? Temal on tähtsamatki mõelda: kuidas maailma õigesti korraldada ja Jumalale meele järele olla, ehk teiste sõnadega, mismoodi nii patustada, et see hingeõnnistusele halvasti ei mõjuks, ehk veel lihtsamalt, mitu pudelit tohib päevas ära juua, ilma et Püha Liidu üritus kannataks. Kuidas see vana lakekrants äkki kogu eneseväärikuse kaotas, kui kuulis pudelikolinat ja taipas, et puhvetisse jäi “valget ja pruuni viina”! Laskis tagasi maha panna, põlvitas ja võttis oma käega pudelid välja… Alles siis hakkas häbenema, kui see armeenlanna ootamatult välja ilmus, käsutas teise kohe tagasi magamistuppa. Huvitav naine, sigaret pika pitsi otsas, mustades silmades veider läige, otsekui poleks ta uimane mitte veinist, vaid oopiumist. Varem polnud Aleks armeenlannasid sellises ühemõttelises olukorras kohanud, ehkki oli mõisates näinud igasuguseid orgiaid: jõukad suurvenelased, jäänud leseks või saatnud naise jalust ära Peterburi, võtsid endale armukeseks küll jultunud kasakatüdrukuid, küll nägusaid hoholliplikasid, küll isegi süsimustade juustega ja paksude kulmudega tšerkessitare; kuid armeenlannasid nad kätte ei saanud –  vaene, kuid väga sündsa käitumisega rahvas, mehed kauplesid või tegelesid käsitööga, naised hoidsid kodu ja kasvatasid lapsi; neid oli Aasovi mere lähistel palju, veel Katariina oli nad tatarlaste-röövlite eest Krimmist siia ümber asustanud. Abiellusid nad alati omavahel, kirikki teistsugune kui venelastel…

            “Mis kord see on, miks me edasi ei sõida?!”

            Naabertroskas oli püsti tõusnud kõhn, üliõpilase moodi noormees, vormipluus seljas, mitu nädalat pesemata juustega ja habemeudemega. Vahtides üle hobusepeade ettepoole, väljendas ta valjuhäälselt oma rahulolematust – jälle väga venelik, kannatada tunde, päevi, aastaid, sajandeid, ja siis äkki, ilma mingi nähtava põhjuseta, ägestuda; alles eile oli üks kasakas, kellele õigel ajal ei toodud viinaklaasi, jõesadama puhvetis ehtsa mürgli korraldanud – toolid katki, nõud kildudeks, ime veel, et maja põlema ei pannud. Metsik oli see sugu, oi kui metsik, kohe näha, et ärakaranud nekrutite järglased, vabadus vilistas soonis, õigemini isegi mitte vabadus, vaid omavoli; ega asjata Stenka Razin ja Pugatšov mõlemad siitkandist pärit polnud, Stenka taret oli talle alles hiljuti näidatud. Töötada nad eriti ei viitsinud, olid harjunud sõdima, kui sõda polnud, ratsutasid niisama ringi, vehkisid saabliga, pidasid oma raadasid, lärmasid, mõnikord materdasid patustanud naisi piitsaga; kuid viletsalt ei elanud, vaat mis tähendab, kui maad on palju – kas Aleks eales oleks hakanud nii kaugele, tuhandete kilomeetrite kaugusele sõitma, kui kodumaal oleksid natukegi lahedamad võimalused olnud? Kuid seal oli enamik maad balti parunite vahel ära jagatud, ja linnas olid samuti igal sammul sakslased, nendega äris konkureerida oli raske, nad lihtsalt ei lasknud võõrast löögile. Tõsi, viimasel ajal oli justkui üht-teist hakanud liikuma, ühelt poolt püüdis tsaar parunite võimu kärpida, teisalt susisid sotsialistid, nõudsid rahvale suuremaid õigusi. Ilus oli seda kuulata küll, kuid kes tagas, et nad ise võimaluse korral võimu ja varandust omale ei kahma? Egoism oli inimese loomuses, egoism ja tänamatus. Kas Aleksander Teine ei vabastanud talupoegi pärisorjusest, ei leevendanud nekrutipõlve ega sunnitööliste saatust? Ja kuidas rahvas talle heategude eest tasus – pommiga.

            “Voorimees, ära moluta, anna piitsa!”

            Närviline üliõpilane oli troskas jälle püsti tõusnud, ja kui ekipaaž tema nõudmise peale järsult paigast tõmbas, kaotas tasakaalu, kukkus tagasi istmele ja haaras ehmunult südamest kinni – küllap oli ootamatusest piste saanud. Rohkem Aleks ei näinud, naaber kadus kohe silmist, ja siis hakkas liikuma ka tema kaless.

            Sõitnud üle silla, keerasid nad mäest üles, Suurele Bulvarile. Siin oli kõik juba rohkem linna moodi, korralik sillutis, konka, rohkem härrasrahvast ja vähem kaltsakaid ning tänava nime õigustamiseks isegi mõned paplid tänavaservas. Kaugemal, Nahhitševani poole, kasvasid ka akaatsiad ja gleditsiad, olevat kunagi isegi mooruspuud kasvanud, aga jäänud linnaehitusele ette.

            Kabjad klõbisesid, piitsad plaksusid, päevalilleseemne müüjad hõikusid:

            Семечки! Хрустящие семечки!”*

 

*          “Seemned! Krõbisevad seemned!” (vene k.)

 

            Lühidalt, kõik nagu ikka; Aleks oli juba harjunud nii lõunamaise palavuse kui ka lõunamaiselt lärmakate ja familiaarsete, kuid see-eest südamlike inimestega. Peamine, ei tohtinud ennast tähtsaks teha, seda siin ei armastatud…

            Äkki paugatas eestpoolt lask, siis teine, kolmas. Kaless pidurdas järsult, Aleksit kiskus ettepoole ja ta pidi peaaegu ninuli lendama. Poordiservast kinni haaranud, ajas ta end uuesti sirgu – juba kajas bulvar linnanaiste hüsteerilisest kisast. “Pangarööv?” mõtles ta esimese hooga – kuid lõi kohe kahtlema. Peatänaval, paarikümne meetri kaugusel politseimajast? See polnud Moskva, siin eelistati varastada vaikselt ja märkamatult, paar aastat tagasi olid röövlid tunneli kaevanud otse Vene-Aasia panga keldrisse.

            “Mis seal lahti on?” küsis ta voorimehelt.

            “Mis lahti, mis lahti – bombistid, mis muud!”

            “Jälle,” mõtles Aleks. Kui ta oli siia saabunud, oli elu olnud rahulik, töölised küll streikisid mõnikord ja korraldasid maidemonstratsioone, kuid verevalamiseni asi ei jõudnud. See-eest möödunud talvest saadik, pärast üliõpilaste seaduse vastuvõtmist, oli üle kogu Venemaa nagu mingi suur salamäss käimas, tapeti ministreid, kubernere, politseiülemaid…

            “Sõitke edasi, sõitke edasi!” kostis kõrvalt kordniku närviline hääl. Nad tõmbasidki paigast, Aleks vahtis vasakule, sinna, kust olid kõlanud lasud, nägi esmalt pristavite kiiruga moodustatud ahelikku, mis uudishimulikke sündmuskohast eemale tõrjuda püüdis, ja siis – otse politseimaja ees! – kahte pikali inimkuju. Üks paistis olevat elus, tema kohale oli kummardunud mitu meest, kes püüdsid teda kergitada; teine lebas liikumatult selili. Aleks võpatas, kui kaless vaevalt paari meetri kauguselt laibast möödus – ta tundis ära pesemata juuksepahmaka. Üliõpilane ei hinganud, tema silmad olid lahti ja vaatasid taevasse, vormipluus oli kuulidest läbi täkitud ja verine, kõrval vedeles revolver.

             Rahvasummast jõudsid kõrvu jutukatked:

            “Politseiülema tappis ära!”

            “Ei tapnud, ainult haavas.”

            Voorimeeski ei suutnud kauem suud pidada.

            “Ilus sajandi algus küll, eks ole, härra?” ühmas ta üle õla. “Nädalat pole, et kusagil mõni pomm ei plahvataks või keegi tina ei saaks.” Aleks ei vastanud, voorimees pidas pausi ja resümeeris: “Ülikoolid tuleb kinni panna ja kõik üliõpilased sunnitööle saata, vaat mis ma ütlen,” mõtles natuke ja lisas täiesti ootamatult: “Ehh, kahju, et täpsemini ei lasknud, politseiülem on vana tõbras.” Ning sülitas.

            “Ja mis siis, kui oleks täpsemini lasknud?” mõtles Aleks. “Oleks määratud uus ülem, ja midagi poleks muutunud, peale selle, et kord oleks läinud rangemaks, politseinikud veel rohkem ennast täis, ja altkäemakse oleks pidanud rohkem jagama. “Seis, dokumendid! Kust pärit?” Nagu ta seda vähe oli kuulnud! Tõsi, oma siniste silmade, heledate juuste ja “makedoonia aktsendiga” torkas ta kasakate seas silma; kuid lõpuks, ta oli samasugune Vene impeeriumi alam nagu teisedki. Tänaseks olid pristavid küll temaga harjunud: soliidne noor kaupmees, hästi riides, peab poodi; kuid sattudes mõnda staniitsasse, kus ta varem polnud käinud, tundis ta nüüdki endal kahtlustavaid pilke.

            Nii et mitte midagi head verevalamine endaga kaasa tuua ei saanud – milleks seda siis tarvis oli? Romanovite perekond oli sajandeid riiki valitsenud ja valitseb veel vähemalt sama kaua. Muidugi, noor tsaar polnud ei nii avara mõtlemisega nagu tema vanaisa ega nii kindla käega nagu isa – aga ega temagi igavene ole, kord astub tema asemele targem ja tahtejõulisem.

            “Niisiis”, otsustas Aleks, “minule on põmmutamine mitmel moel kahjulik. Esiteks halvab see äri, teiseks – koondab tsaari tähelepanu liialt sotsialistidele. Kui tal oleksid vabamad käed, võib-olla ta pitsitaks rohkem Liivimaa paruneid.”

            Möödunud börsihoonest ja postimajast, pööras kaless paremale, Sobornaja uulitsasse, veel natuke maad, ja hakkaski paistma kahekordne maja, mille fassadil ilutses kirillitsas maalitud silt: “Buridan. Seemned.” Nagu ikka oma poele lähenedes, tundis Aleks uhkust. Kõigest mõne aastaga oli ta ennast üles töötanud! Ta meenutas, kuidas oli veetnud uneta öid, kaaludes, kas tasub semstvo palgalt ära tulla – see oli olnud suur risk, kuid ilma oleks olnud vaid kaks võimalust: kas hakata võtma altkäemaksu või jäädagi näljarotiks. Kõige raskem oli loomulikult olnud algkapitali küsimus – missugune pank annab laenu varanduseta muulasele? Ta oli proovinud teisiti, oli sõitnud staniitsasse, rääkinud kasakatega, pakkunud vilja eest, kui see maha on müüdud, kokkuostjatest-röövlitest paremat hinda; kuid kasakadki ei usaldanud teda niisama, ausõna peale. “Pange mulle vahimees juurde!” oli ta leidnud lahenduse. Ja ta oli kogu töö ise ära teinud, oli ise toimetanud seemne linna, üürinud vagunid, sõitnud laadungiga Moskvasse ja vedanud kotid ostjatele laiali – teadis, kellele, muidu poleks julgenud asja ette võtta. Kasakatega arved klaarid, oli vaheltkasust jätkunud täpselt, et tellida välismaalt partii kõrgema sordi seemet, poeruumide üürimiseks pidi ikka paluma panga abi, õnn, et Arutjunov käendajaks söandas tulla. Protsent oli küll niisugune, et võttis ägisema, esimese talve oli ta alailma näljas; kuid vähehaaval hakkas kõik laabuma.

            Kaless pidurdas, ta maksis arve, andis voorimehele jootraha, ronis välja ja ringutas: liikmed olid pikast sõidust kanged. Plaanvanker oli maha jäänud, et aega parajaks teha, hõikas ta ajalehepoissi. Juba tee peal oli ta vaaginud, mida võla katteks saadud mööbliga peale hakata, kirjutuslaua võis veel hädapärast poodi ära mahutada, aga puhvet ja “troonid” lihtsalt ei sündinudki siia, peletaksid ainult kundesid eemale. Õige koht sellele kraamile oli muidugi kodus – kuid just õiget kodu Aleksil polnud, oli üksnes üürituba linna serval. Algul polnud parema korteri jaoks raha, pärast – aega, ja tõtt-öelda ka viitsimist. Perenaine, vana kasakalesk, pesi tema pesu, koristas tuba ja keetis borši; Aleksit see rahuldas. Kuid sõita “troonidega” tare ette – varblasedki naeravad välja! 

            Avanud Lõuna-Telegraafi, veendus ta peagi, et midagi talle päriselt sobivat polnud: kõik korralikud korterid olid liiga suured. Üks asus küll siinsama lähedal, Suure Bulvari ja Sobornaja nurgal, veevärgiga “linnamajas” – aga mida ta neljas toas üksinda, nagu hunt, peale pidi hakkama? Päikselised tänavad pakatasid iharusest, lesed, abielunaised ja vallalised, kõik loopisid tänaval häbituid pilke. Tõmmu naha all tuksles kuum veri, sitked jäsemed olid valmis sind kinni haarama ja sülelustes lämmatama, valged hambad välkusid, pruunid silmad meelitasid, võrgutasid, lubasid rohkem, kui pakkuda oli, kuid Aleks polnud siiani meelepärast kaaslast leidnud – ta võõrastas neid tema põhjamaa meelelaadi jaoks ülearu temperamentseid naisi; ja kas ta tulekski toime mõne poolmetsiku kasakaplika taltsutamisega? 

            Ning ootamatult kerkis tema vaimusilma ette pilt karagatši all raamatut lugevast “prantsuse printsessist”.

 

Teine peatükk

Pulmad

 

Kui lõbusad on täna silmad, kuidas suunurgad kipuvad aina üles ja isegi nina, jäme, vihkamisväärne nina, tõmbleb kahtlaselt, otsekui kõditaks keegi udusulega – kes teab, äkki kõditabki, või puhub sõõrmetesse vürtsiseid, võõraid aroome. Mismoodi lõhnab uue elu algus, kas nagu akaatsia? Ei, pigem nagu koirohi. Ja ongi hea: sest magusad lõhnad uinutavad, kirbed aga hoiavad ärkvel. Kuni sa ei maga, võid näha isegi niisuguseid asju, millel pole kuju. Mida näiteks meenutab see naeruväärne valge kleit? Muidugi liblikat – sest temagi eluaja pikkuseks on üksainus päev.

            Huvitav, miks kellelegi peale isa ei meeldi Aleks? Ema käskis temaga mitte tseremoonitseda, mees, ütles ta, peab naise sõna kuulama, vähemalt kodus, sest väljas ta teeb nagunii seda, mis pähe tuleb – vaene uhke ema, ta ei suuda kuidagi leppida mõttega, et tal pole ega saa kunagi olema tõlda ja hobuseid, millega ooperisse sõita, pole isegi ooperit, kuhu sõita, rääkimata juba väikesest lossist kusagil Lõuna-Saksamaa mägedes. Kas ta tõesti lootis, et tütre kaudu täituvad ka tema unistused, et temast saab mõne vürsti ämm, ta satub Peterburi ja teda tutvustatakse õukonnale, ka sellele habemikust lontrusele, keda ta nimetab “tõeliseks džentelmeniks”, ja tema naisele, kurja suujoonega Darmstadti printsessile? Kui ebameeldivad on habemega mehed, isegi, kui nad on kirjanikud, imperaatoritest rääkimata. Kuid ema võib veel mõista, ta nutab tänaseni taga kaotatud aadlitiitlit, aga miks on nii jäine Hugo, miks muutub tema hääl kohe metalseks, kui ta hakkab rääkima Aleksiga – tema ju ei salli kõrgemat seltskonda, neid “täispuhutud kalkuneid”, nagu ta neid nimetab, ta ihkab vabadust, võrdsust ja vendlust, nagu Prantsusmaal, järelikult peaks Aleks talle meeldima, tema on ju ka madalat päritolu, taluperemehe poeg; peaks, aga ei meeldi. Võib-olla ärritab Hugot, et Aleks tahab tööga välja jõuda sinna, kus teised on sünniprivileegi alusel? Aga kas tema siis ei taha? Muidugi tahab, ainult teist teed pidi, jõuga. Ja Alfred, isegi Alfred turritab; Aleks, kujutage ette, ei laenanud talle raha! Aleks ei ole rumal, ta taipas kohe, kuhu Alfred selle rahaga minna tahab, mängupõrgusse. Kui imelikke huvisid võib olla mõnedel inimestel, isegi nendel, kes peaks sinuga justkui ühte verd olema. Või on õige aimus, mis juhtus tookord, kui ema võõra ohvitseri kalessist väljus? Küll see oli ammu, aga kõik püsib selgesti silme ees, kuidas ma panen nuku magama, lähen akna juurde, et kardinat ette tõmmata ja näen neid. Ma ei taibanud midagi, ainult tundsin, kuidas midagi vastikut, külma ja libedat, poeb rinda, alles hiljem, romaane lugedes, mõistsin, mis on toimunud. Tähendab, minu ema pettis isa? Kas niisugune ongi abielu? See oleks kohutav, kui minagi peaksin kord murdma Aleksile truudust. Millega inimesed end sel puhul lohutavad? Et jumalale antud vanne ei loe, sest jumalat pole olemas? Aga sina oled ju olemas…

            “Marta, kas oled valmis?”

            “Kohe, isa. Võid sisse tulla, ma olen riides.”

            Häbelik, tagasihoidlik isa: kui vanaks ta on jäänud paari viimase aastaga, pärast operatsiooni. Ta peaks sõitma tervisvetele, aga kust võtta raha? Mõelda vaid, vanaisa käsutab miljoneid, onudki ei virele, aga isa peab lugema iga kopikat. Muidugi, kui ta kirjutaks vanaisale ja paluks abi, ilmselt vanaisa ei keelduks – kuid isa on uhke. 

            “Küll sa oled täna ilus, Marta!”

            “Kas tõesti? Kas ma ei meenuta sulle selles kleidis pigem nukku? Vaata, ma panen silmad kinni. E-ma! E-ma!”

            “Mis jälle lahti on?”

            “Ma ei hüüdnud sind, ma üksnes näitasin isale, mismoodi nukk “E-ma!” ütleb. See käib nii: “E-ma!””

            “Selle veiderdamise pärast sa endale normaalset meest ei leidnudki. Tule, Karl, mul on sinu abi vaja.”

             “Kas Aleksit pole veel?”

             “Ära muretse, küll sinu Aleks tuleb, kuhu ta kaob! Ega iga päev sünni, et tšuhnaa sakslannast naise saab. Karl, mitu korda ma pean sulle ütlema!”

            Ema eksib, see pole veiderdamine, see on hirm. Sest ehkki pilk on hele nagu taevas, aga süda on ikka tume kui meri. Kauge, võõras meri – see siin kümne versta taga küll tume pole. Tundmatus on see, mis hirmu valmistab – sisemusse kätketud tundmatus. Aga kui ma pole üldse selline, nagu endale tundun? Või kui ka olen praegu, kas suudan siis selliseks jääda? Mis juhtub, kui ühel päeval ärkab minus ema – minu ema? Kõik on nii keeruline, ja pole mingit lootustki selgusele jõuda. Kas üldse leidub inimest, kes on võimeline mõistma iseennast? Tunnistama enesele oma ebatäiuslikkust? Missugune ime see on, kui keegi on valmis sind sellisena, ebatäiuslikuna, armastama? Ja mis juhtub, kui see ime puruneb?

 

“Kibe! Kibe! Kibe!”

            Pööranud pead, kohtas Aleks lõbusat, küsivat pilku, eemaldas filosoofilise rahuga salvräti krae ja kaela vahelt ja viskas lauale.

            “Ega nad meid rahule ei jäta,” ütles ta poolihääli.

            Nagu peeglis, kordas valges kleidis naaber kõiki tema liigutusi: nihutas tooli, tõusis, kallutas veidi pead; kuulekalt avanesid huuled – hoopis kuulekamalt kui eile õhtul kalessipimeduses.

            “Ohoo!” rõõmustasid külalised.

            Aleks oleks meelsasti veel natuke aega pikendanud magusat hetke, kuid vaist, tema truu abimees, ütles: “Aitab!” Võib-olla, et mõni, kellele peale kristlike käskude oli õpetatud ka seltskondlikke kombeid, oleks sündsuse peale vilistanud ja ahvatlevat suud lämbumiseni kinni hoidnud – öeldakse ju, et kes teab maneere, võib neid rikkuda – kuid tema seda endale lubada ei tohtinud.

            Istunud, sidus Aleks salvräti tagasi lõua alla ja sirutas käe kahvli järele – söömine on hea tegevus, võimaldab varjata kohmetust ja närvipinget. Silmanurgast märkis ta, et kõik järgivad tema eeskuju – võõras siga maitseb ikka paremini kui oma, oli ta kuulnud lapsepõlves ema ütlemas, ja paistis, et see tarkus kehtib ka jõukama rahva kohta; muide, ta võis valikuga rahule jääda, Tšarahtšijantsi juurest tellitud praad oli mahlane ja hästi läbi küpsenud. Eriti hea isuga näris lihatükki muidugi jõevaksali kassiir August September, ainus tuttav kaasmaalane selles kauges linnas. Kuhu küll ei paisanud saatus ja sakslased eestlasi? Ja samas, missugune õnn, et kõrgestisündinud nimekaim number kaks oli talurahvale andnud voli mööda Venemaad ühest kubermangust teise rännata – sest kui hirmus olnuks olla vangistatud kitsale Liivimaale? Nüüd aga istusid nad mõlemad, kahe kuu kavaler (nagu Augustit kutsuti) ja tema ühes lauas samade sakslastega, kes kodukohas tõllaga mööda sõites või hobusega mööda ratsutades ainult siis sulle pilgu heitsid, kui sa neid piisava aupaklikkusega ei tervitanud; ehkki, kas need olidki needsamad? Sakslase ja sakslase vahel, oli hakanud ta alles hiljaaegu taipama, oli suur vahe, äiapapa ei meenutanud millegagi Leibaku krahvi, teisalt polnud ta ka sootuks nende poodnike moodi, keda Aleks oli kohanud Jurjevis: vana Becker oli palju arenenum, lihvitum; niisiis polnud Hugol siiski päris õigus, kui ta ütles, et maailm ei jagune mitte rahvasteks, vaid klassideks, vähemalt Beckeri kõige olulisem tunnusmärk paistis olevat see, et ta oli… kuidas öeldagi… originaal-sakslane, Saksamaal sündinud ja üles kasvanud. Tõsi, ämm, nagu selgus, oli pärit Aleksi lähedalt, Kuramaalt, ja tema juures võiski täheldada veidi aplombi – aga see võis olla tingitud ka soolisest, mitte seisuslikust uhkusest; proua Karoliine, ärgem koonerdagem komplimentidega, oli huvitav naine: süsimustade, vaid siit-sealt hallide juustega ja peene pihaga. Tutvunud olid Karl ja Karoliine Berliinis, see oli juhtunud just siis, kui Venemaal algas äribuum, äi oli ühe firma esindajana sõitnud Rostovisse, ja siia nad olid jäänudki. Omavahel rääkisid nad saksa keelt, kuid lapsed olid siin juba kodunenud, Marta kõneles nii puhast vene keelt, millist Aleks polnud kuulnud isegi kohalike semstvotegelaste suust – võib-olla, et see oligi üks põhjusi, mis teda tüdruku juures köitis? Üldse tundis ta end, otsekui oleks sattunud teise maailma: Marta oli lõpetanud gümnaasiumi ja mängis hästi klaverit, Hugo õppis ülikoolis, ning ainult Alfred oli jätnud kooli pooleli ja aitas isal poodi pidada. “Kui meil sünnivad lapsed, poen kas või nahast välja, aga hariduse neile annan,” mõtles Aleks. Ta vaatas tänulikult äripartnerite, Mengi ja Wertzi poole: taanlased sõid isukalt ja vahetasid omavahel vaikseid repliike, küllap arutasid siinse köögi erinevusi võrreldes Kiievi omaga – tublid mehed, et sõitsid keset talve maha nii pika maa, ilma nendeta oleks Beckeritele võinud temast jääda päris kahtlane mulje – isegi õigeid sõpru pole. Koju oli ta küll oma plaanidest kirjutanud, aga kedagi pulma kutsuma ei hakanud, võimatu oli ette kujutadagi, et ema või õde sellise reisi ette võtaksid.

             Kill-kill-kill, kostis laua teisest otsast, seal koputas noaservaga vastu kristallpokaali Arutjunov. Oli olnud hea mõte kutsuda tema ainus siinne tuttav kaupmees isameheks, Arutjunov oli seltskonna hing, pidas lõbusaid ja südamlikke lauakõnesid ja oskas isegi nohikutest sakslastele elu sisse puhuda. Praegu andis ta sõna äiapapale. Becker ajas end vaevaliselt püsti “troonilt” – Aleks oli äiale ja ämmale eraldanud kas just kõige mugavamad, aga igatahes kõige luksuslikumad istmed. Oma peaaegu lihatu kehaga, aukus põskede ja kondiste kätega meenutas äiapapa Aleksile Ristija Johannest – ainult prohvet pidas dieeti vabatahtlikult, äi aga seetõttu, et tal oli mõni aeg tagasi pool magu välja lõigatud.

            “Armas pruutpaar! Kallid külalised!”

            Aleks pani noa ja kahvli käest, nõjatus toolileenile, otsis vargsi üles Marta tillukese sooja pihu, pigistas seda, ja tundis kohe vastupigistust – nagu kaks laeva, mis teineteisele tervitusi signaalivad. Huvitav tüdruk see “prantsuse printsess” – nagu emagi, aga teistmoodi kui ema, kord särtsakas, kord uje, tavaliselt lõbus, aga mõnikord, kui ootamatult sisse astud, nii tõsine, et hirm hakkab; ja hajameelne, pööraselt hajameelne, otsekui elaks mingis teises maailmas, kuhu mitte keegi, isegi tema, Aleks, ei pääse. Kuid siiras ja õiglane – just nagu papa Becker, kes pärast sissejuhatavaid viisakusi paistis jõudvat kõne tuumani.

            “Kui ühel soojal sügispäeval astus minu poeuksest sisse keegi nooruk ja küsis, kas ma ei taha võtta soodsa hinnaga müüki kõrgema klassi abessiinia kohviube, ei osanud ma uneski aimata, et sellest tarmukast, aga nagu mulle toona tundus, natuke lihtsameelsest kommersandist saab juba mõne kuu pärast minu kallis väimees. Miks lihtsameelsest? Sest hind, millega ta oma kaupa pakkus, oli tõesti soodne, isegi nii soodne, et ma ühe hetke – tunnistan avameelselt ja palun andeks – kahtlustasin, kas need kohvioad ikka on saadud ausal teel. Aga kui see noor kaupmees tuli teine ja kolmaski kord, ja eriti, kui ta minult küsis, kas ta tohib kutsuda minu tütre elektribiograafi*, hakkasin ma taipama, et ta võib-olla polegi lihtsameelne, võib-olla tal on lihtsalt mingid muud plaanid.”

 

> *       van. kino (vene k.)

**        kirikus (saksa k.)

 

            Külalised kuulasid vaikselt, kas just huviga, aga aupaklikult – kõik teadsid, mida armastatud tütre pulm tähendab mehele, keda võib-olla pole enam kauaks. Aleksile meeldis äia tõsidus, tema oskus rääkida pastorliku ülevusega pealtnäha väikestest, aga tähenduselt olulistest asjadest – too vaimulik, kes neid hommikul Doni-äärses kirches** oli laulatanud, küll sellise tundelisusega kiidelda ei saanud. Aleksile meenusid kodukoha pulmad, seal ei tulnud üldse kellelegi pähe, et võiks kõnet pidada, lõõbiti niisama ja kallati ohtralt viina sisse, siis tantsiti ja röögiti ja lõpuks keerati mõne teenijaplikaga õlgedele pikali, kui ei läinud just tüliks ja nuge välja ei tõmmatud.

            “Ma pean ütlema, et mulle avaldas selle noormehe juures kohe üks asi muljet: tema punktuaalsus. Ta lubas mulle, et kell kaheksa õhtul on minu tütar kodus tagasi, ja pidas sõna. Ma ei taha öelda midagi halba meie uue kodumaa kohta, siin elab palju suurepäraseid, avara hingega inimesi, kuid tunnistagem, täpsus ei kuulu selle rahva tugevamate iseloomujoonte hulka.”

            “Vana on vist venelaste käest kõvasti tüssata saanud,” mõtles Aleks.

            Mis nimelt Beckeriga oli juhtunud, ta ei teadnud, Marta sellest ei rääkinud ja Aleks ei söandanud küsida. Igatahes oli perekond Venemaale saabumise alguses näinud tublisti paremaid päevi, kuid siis lõpetas kaubakontor, kus Becker töötas, tegevuse (teiste sõnadega: pankrotistus) ja perekonna säästudest jätkus vaid tolle väikse poe ostmiseks, mille juures Aleks oli kohanud Martat.

            “Sellest kõigest ma kirjutasin ka meie sugulastele, kui teatasin neile meid ees ootavast tähtsast sündmusest. Ja nüüd ma tahaksingi ette lugeda nende kirja…”

            Becker tõmbas põuetaskust kokkumurtud paberilehe, harutas lahti ja tõstis silmadele lähemale, kuid takerdus äkki. Hetke oli ta segaduses, siis taipas ja hakkas küljetaskust otsima teisi, lugemisprille. Kõik ootasid kannatlikult, nii ämm, mõlemad küdid kui ka Beckerite perekonnatuttavad, Weidenbachid ja Ebergid – rohkem pruudipoolseid külalisi laua taga polnudki. Aleks, kes oli kulud enda kanda võtnud, küll pakkus suuremeelselt, et kutsugu äi nii palju rahvast, kui soovib, kuid Becker oli kas kokkuhoidlik või polnud tema seltskonnaring kuigi suur.

            “Armas Marta! Õnnitleme sind ja sinu väljavalitut, soovime kustumatut armastust, loodame, et teie pea kohal särab igavesti õnnetäht! Kahetseme, et ei saa viibida täna teie keskel. Mälestuseks sellest päevast võtke vastu meie väike kingitus. Vanaisa Friedrich, onud Eberhard ja Theodor, onupojad ja -tütred Ferdinand, Constantin, Sylvia, Dagmar ja Beatrice.”

            Pannud kirja lauale, vaatas Becker ootavalt laua otsa poole. Pilgud kohtusid taas, huultel tantsis vandeseltslaslik naeratus. Hetk hiljem marssisid nad üle toa, et võtta vastu õnnitluskiri ja “väike kingitus”. Emmanud ja suudelnud tütart, ulatas Becker talle mingi karbikese ja surus siis pidulikult Aleksi kätt. 

            Kui nad jõudsid tagasi oma kohale ja tuba täitis uuesti sumin ja hõbedaklõbin, puudutas Marta Aleksit õrnalt küünarvarrest. “Kas tahad vaadata?” sosistas ta kavalalt. Ettevaatlikult, nagu kartes, et karbikesest hüppab välja kirbukari, kergitas Marta kaant, ja järgmisel hetkel Aleks lausa jahmatas: atlassiga kaetud padjakesel lebasid tumesiniste kalliskividega kuldkõrvarõngad. “Safiir!” sosistas Marta uhkusega ja tõstis ühe rõnga korraks kõrva juurde.

            “Kas sobib?”

            “Väga. Kas sa päriselt proovida ei taha?”

             Marta hakkas vaikselt naerma.

            “Mul pole veel auke kõrvas!”

            Ta imetles hetke kingitust ja sulges siis karbi.

            Aleks jätkas söömist, kuid tema mõtted olid mujal. Teda hämmastas, et üks üsna tavaline perekond nagu Beckerid oli teinud nii hinnalise pulmakingi: Martale kihlasõrmust otsides oli ta üpris põhjalikult tutvunud juveeliäri lettidega ja teadis, palju miski maksab. Võib-olla pole kivid ehtsad?

            “Millega sinu Saksamaa sugulased tegelevad?” küsis ta otsekui muuseas.

            “Onu Eberhard on advokaat, onu Theodor – arst. Eberhardi vanem poeg Ferdinand on börsimaakler, Constantin õpib ülikoolis.”

            “Aga vanaisa?”

            “Vanaisa on pankur.”

            Ah vaat, milles oli asi! Siis võisid kivid muidugi ehtsad olla – ainult et miks äiapapa sellisel juhul nii kasinates oludes elas? Kas vanaisa ei võinud teda toetada, kas või laenu anda, et ta natuke tulusama äri saaks avada? Siin paistis peidus olevat mingi saladus – kuid Aleksil polnud praegu tahtmist seda mõistatada, tal oli tärganud teine idee.

            “Kas keegi sinu Saksamaa sugulastest viljaseemnega ei kauple?”

            Pilk, mis talle heideti, sisaldas väga mitmesuguseid tundeid, lõbusast üllatusest vaimustuseni.

            “Minu teada mitte. Kui tahad, võin isalt järele küsida. Ma ise pole neid rohkem näinud kui korra lapsena. Pärast seda me pole Saksamaal käinud.”

            “Kena, et nad sind meeles pidasid,” nentis Aleks.

            “Beckeritel on tugev perekonnatunne,” vastas Marta mõtlematult, ja punastas kohe.

            Aleks heitis talle vilksti veel ühe pilgu, kuid ei hakanud midagi enamat pärima – kui tahab, küll räägib kunagi ise.

            “Buridanidel samuti. Kui minu vanem onu suri, abiellus minu isa tema lesega. Ja kui suri minu isa, abiellus tema lesega minu noorem onu,” pihtis ta eneselegi ootamatult. “Mida kõike ei tehta, et talu haamri alla ei läheks, eks?”

            Lausa suu ammuli Marta Aleksile otsa vahtima ei jäänud, aga söömise ta igatahes katkestas. “Kui suured silmad tal on!” märkas Aleks alles nüüd esimest korda. “Suured, ümmargused, hallikassinised.”

            “Kas mul õnnestus sind rabada?” küsis ta vapra lõbususega.

            Marta puhkes naerma. “Ja kui nakatavalt ta naerda oskab!” mõtles Aleks imetlusega. Tont võtaks, millal see tobe söömaaeg ometi lõpeb ja nad saavad kahekesi jääda!

            “Nii lihtsalt mind rabada ei õnnestu,” teatas Marta naerulsui.

            Rohkem ta midagi seletama ei hakanud, lõikas järgmise tüki praadi, ja kui oli selle ära söönud, jätkas kavala, lausa võrukaelaliku muigega:

            “Muide, kui hästi järele mõelda, siis meenub, et ühe minu onutütre mehel peaks olema põllutöömasinate vabrik.”

 

Kaminas põlevad laisalt viimased halud, huuled õhetavad suudlustest, kõrvus kajavad ikka veel veidrad, metsikud häälitsused. Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige õnnelikum naine kogu maailmas? Põsed lõkendavad, silmad läigivad nagu palavikus, sassis juuksed lainetavad õlgadel. Sina, Marta! Kuidas valendab ihu, kui riivatult naudivad alastust rinnad – ei, ingli moodi sa küll välja ei näe. Kuid sa pole ka deemon, sinus ei kobruta salakavalus ja õelus. Käed, öelge, käed, te pole ju loodud selleks, et tappa, olete küll nagu liaanid, aga ei kägista, vaid üksnes embate?

            Nõrk valgusleek tantsib viirastusena seinal, kandub edasi asemele. Seal ta lamab, ei sõdur ega karjus – kaupmees! Tõsine ilme näol – küllap sõlmib uneski mingeid tehinguid. Näiteks nende taanlastega, kes nime poolest meenutasid pigem hiinlasi: Meng ja Weng. Ei, mitte Weng, Wertz; kuid ükskõik. “Me oleme uued varjaagid!” olid nad kolmekesi uhkeldanud. “Just siit läkski Bütsantsi kaubatee, siit me sõitsime Konstantinoopoli juba sajandeid tagasi!” Nad ei tea, et kaua see ei kestnud: tulid polovetsid, kiptšakid, petšeneegid, ja kes kõik veel, põletasid linnad, tapsid mehed, vägistasid naised ja torkasid orgi otsa lapsed. Lugu vürst Igori sõjaretkest, kurb nagu retk ise. Häving, paanika, barbaarsed kombed. Aasia teravad hambad Euroopa kaelal. Kord Tšingis-khaan, kord mõni teine. Vägistatud naised sünnitavad segaverelisi lapsi, kellest saavad mässajad. Mis siis ikka, varjaagid, kaubelge, kuni võimalus, koguge kulda, et oleks, mille eest vaguneid rentida, kui algavad uued tapatalgud, ja kaupmehed peavad põgenema.

            Külm hakkab, keskööudu on tõesti kõige rõskem, isegi hingata on valus; kuid samas kainestab, jahutab. Kaks veiniklaasi seisavad kaminasimsil, toolil vedeleb valge kleit, sängi katab õhuke villane tekk. Akna tagant kostab hääli – seal vestlevad kaks kordnikku, teevad aega parajaks. Koidikul vaikust ei saabu, vastupidi, hakkavad klõbisema kabjad ja kriuksuma troskarattad. Aga kumma pea mähitakse kord kotti ja visatakse Tanaise sogasesse vette, kas tema või kaupmehe oma? Kummal on teise üle seletamatu võim? Seda ei tea praegu veel keegi.  

 

Kolmas peatükk

Berliin

 

Kuidas saab mitte olla õnnelik, kui sind ümbritseb Saksamaa, isa sünnipaik, ammuste unistuste maa? Kõrged kivimajad sirges reas mööda avarat tänavat, ääretud väljakud kohmakate pronksratsuritega postamentidel. Sihvakad ohvitserid vaatamas järele tõldadele, nooblid mehed kallites ülikondades toksimas jalutuskepiga vastu sillutist, elegantsed naised enesekindlalt koketeerimas, laia äärega kübarad viltu ja päikesevari pea kohal. Voorimehed sõidavad aeglaselt nagu matustel, keegi ei karju: “Eest ära!” ja “Mida sa, molkus, töllerdad!” Võib-olla nad on ära ehmatatud sellest, et osa kalesse liigub edasi ilma hobuseta, hirmsasti põrisedes ja suitsu torust välja puhudes? Ka väikepoodnike nägudel võbeleb pinge: Kaufhofis ja Hertis on odavamad hinnad. Seevastu viinerimüüjad ei paista kartvat, et tööd väheks jääb, naeratavad laialt, määrivad sinepit vorstile, kummarduvad ja lausuvad: Bitte! ja Danke!*. Vaksalil on klaaskatus, mis kaitseb vihma eest, jaamaülem kõnnib tähtsa näoga mööda perrooni ja heidab pilke suure ümmarguse kella suunas – kellad on siin igal tänavanurgal – rong väljub minutipealt ja vagunis pakutakse limonaadi.

 

> *       “Palun!” ja “Tänan!” (saksa k.)

 

            Kuidas saab mitte olla õnnelik, kui väike Hermann vaatab naerulsui vaguniaknast välja, näitab käega metsa poole ja kilkab: “Uu-u! Uu-u!” Tal on suur nina nagu emal, aga õnneks on ta poiss ega pea selle pärast kannatama. Nutab ta harva ja üldse mitte siis, kui on näljane, vaid justkui hoopis ilma põhjuseta. Käia ta veel ei oska, aga toe najal püsti juba seisab ja klotsidega mängida armastab. Kuid kõige rohkem meeldib talle istuda ema süles ja kuulata laulu, siis vajub tal suu lahti ja silmadesse ilmub hägune pilk, otsekui unistaks millestki. Kummist kaelkirjakut, mille isa talle Kurfürstendamilt ostis, surub ta kõvasti vastu rinda ja hakkab tigedalt karjuma, kui tahad ära võtta.

            Kuidas veel eriti mitte olla õnnelik, kui sinu kõrval on hakkaja, tähelepanelik mees, kes ei lase sul tassida isegi kübarakarpi, ulatab käe, aidates väljuda vagunist või kalessist ja laseb sind alati esimesena uksest sisse? “Ah et kust ma kombeid olen õppinud? Ikka mõisast, kust mujalt, ma olin ju mitu aastat krahvi lakei,” seletab ta lõbusalt ega paistagi häbenevat oma päritolu. Ta on alati rahulik, alati heatujuline, isegi võõras maa ja võõras keel ei vii teda rööpast välja, ta leiab otsekui kuuenda meelega üles kõige puhtama ja üldse mitte väga kalli võõrastemaja ja teab täpselt, mis rong mis perroonilt väljub. Kui ta kedagi kõnetab, on igaüks valmis talle lahkelt ja aupaklikult vastama, ehkki ta ei saagi kõigist sõnadest aru ja sina pead talle üht-teist tõlkima. Jootraha annab ta täpselt nii palju, et kelner on rahul. Keegi ei muutu tema seltsis jultunuks, joodikule oskab ta vaikides nii otsa vaadata, et see kohe vabandusi pomisedes taandub. Ainult üks viga on tal: ta on kärsitu. Tegevusetus näib talle valmistavat lausa füüsilist piina, rongisõidul muutub ta juba peale esimest poolt tundi närviliseks, ja kui tuleb jaam, hüppab kohe maha ja tõttab midagi ostma – ükskõik mida, kas pirukat, ajalehte või lillekimpu; vagunisaatja noogutab pead ja toob klaaspurgi, et õied ei närbuks. Videvikutunnil tüütab ta sind igavuse peletamiseks rumalate küsimustega: kuidas sa elasid enne, kui me kohtusime, kas sul oli palju kavalere, mitu abieluettepanekut sulle tehti? Võimatu on talle seletada, et sa ei taha sellest rääkida – mitte sellepärast, et kardad tema armukadedust (ta pole armukade), vaid lihtsalt kuna soovid unustada kõike, mis oli enne. Sest enne ei olnud midagi, mitte midagi: ainult tülitsevad vanemad, piiratud õpetajad, kiuslikud vennad, rumalad klassiõed ja jultunud külgelööjad. Mitte midagi peale sinise taeva, punase tulbistepi, koirohulõhna, karagatši ja raamatu. Ja veel isa värisev käsi, kui ta sulle salaja šokolaaditahvli ulatas.

            Vaid see, kes on surunud laupa vastu seina, et mitte midagi näha, katnud kõrvad padjaga, et mitte midagi kuulda, vaid see teab, mis tähendab olla õnnelik. 

 

“Kas tohib huvi tunda, härra Buridan, mismoodi teie hindate Vene impeeriumi praegust majanduslikku olukorda?”

            Kunsthammastest hoolimata oli vanal Beckeril hea diktsioon, Aleks sai küsimusest aru, kuid ootas ikkagi, kuni Marta tõlgib, et rahulikult järele mõelda. Ta tundis end nagu põllunduskooli lõpueksamil – komisjon istus tema vastas nahktugitoolides, esimeheks halli hispaania habemega vanadusest krimpsuline pankur, liikmeteks ülejäänud suguvõsa, ja uuris teda tähelepanelikult. Küsimustele perekonna käekäigu kohta oli vastanud Marta, oli jutustanud isa, ptüi-ptüi-ptüi, stabiliseerunud tervisest, ema endisest toimekusest, Hugo õpingutest ja tema sotsialismilembusest (millele reageeriti ükskõiksemalt, kui Aleks oleks arvanud), ainult Alfredi kohta ei osanud Marta midagi öelda – ja mida ongi rääkida molkusest, kes varastab isa poe kassast raha, et mängupõrgus käia? Seejärel pöörati pilgud Aleksi poole: kust pärit, kes vanemad, millega tegeleb; nüüd tunti huvi silmaringi vastu.

            “Mulle näib, et Venemaa on tõusuteel. Vilja väljamüük suureneb, avatakse üha uusi söekaevandusi, rahva heaolu kasvab. Kui ma seitse aastat tagasi saabusin Rostovisse, polnud seal veevärkigi, hobusemees sõitis tünniga ringi ja müüs joogivett, aga selle ajaga on meil…” Ta hakkas kõverdama sõrmi. “…peatänavad sillutatud, ehitatud terve hulk korralikke kivimaju, nelja- ja isegi viiekordseid, gaasilaternad asendatud elektrivalgusega…”

            “Tramm, ära trammi unusta,” ütles Marta kiiresti tõlkimise vahele.

            “Marta palub lisada, et elektritramm on meil nüüd ka, ja isegi elektribiograaf,” lausus Aleks muiates. “Ja see kõik pole sündinud mõne havi käsul nagu muinasjutus…”

            Marta pidi seletama, mis muinasjutuga on tegu.

            “Ei, see on majanduselu produkt. Priiskav kapitalism, nagu ütleb naisevend.”

            Meeste pilgud olid algusest peale olnud skeptilised, külmad, iroonilised, naiste omad aga heasoovlikud, julgustavad.

            “Te olete optimist, härra Buridan.”

            Kiilaspäisel, kuldraamides prillidega ja pahelise suujoonega onu Eberhardil oli, nagu advokaadile kohane, kõlav hääl.

            “Härra Becker, inimene, kes alustab nullist, peab olema optimist.”

            Vastus meeldis kõigile, ta tundis seda, kuid ei hakanud ülearu rõõmustama – sümpaatia on tujukas asi, täpselt nagu Saksamaa kevad: kui nad Berliinist välja sõitsid, paistis päike, Nicholasseesse jõudes kallas aga vihma, nii et kui neile poleks autot vastu saadetud (elu esimene autosõit!), oleksid nad kõik kolmekesi, väike Hermann kaasa arvatud, läbimärjaks saanud.

            “Te siis arvate, et Venemaa hakkab varsti jälle domineerima Euroopas, nagu Nikolai I ajal?”

            Vana Becker otsekui lahendas suurt ja rasket ristsõnamõistatust.

            “Seda ma ei oska öelda,” tunnistas Aleks. Ta mõtles veidi. “Ma arvan, see sõltub Wittest. Kas ta jääb oma kohale või ei.”

            Tekkis väike segadus: naised ei taibanud üldse, mida ta silmas peab, ka onude nägudele tekkis selline eriline juhm ilme, millega isegi väga targad inimesed mõnikord reageerivad tundmatutele asjadele, ja ainult vana Becker säilitas täie rahu. Ta ütles saksa keeles lause, millest Aleks otsast lõpuni aru sai:

            “Witte on Venemaa rahandusminister, nutikas mees.”

            “Miks te nii arvate?” küsis Eberhard, rahulolematusenoodiga hääles.

            Aleks tundis, kuidas käed lähevad higiseks.

            “Kui ma oma äri alustasin, oli mul väga raske, sest rubla kõikus hirmsasti, keegi ei teadnud, palju miski homme või ülehomme maksab. Witte sidus rubla kullaga, ja tegi seda nii osavalt, et keegi ei märganudki – isegi hinnad ei tõusnud. Nüüd on mul pangas mathildoorid ja wittekinderid ja ma saan rahulikult rehkendada, palju miski võib tulu tuua, ei pea närveerima, nagu enne. Äri on muutunud kindlamaks ja tulemused paranevad – ning mitte üksnes minul.”

            Marta pidi seletama, mida tähendavad “mathildoorid” ja “wittekinderid”. Suguvõsa arutas jälle midagi omavahel, vana Becker läks Eberhardiga isegi vaidlema.

            “Mida nad räägivad?” sosistas Aleks Martale kõrva. Tema saksa keele oskus oli küll äia ja ämmaga suheldes paranenud, kuid majandusteadusliku dispuudi tarvis polnud see siiski küllaldane.

            “Onu Eberhard arvab, et majandus on objektiivne asi, ühest inimesest, olgu või ministrist, ripub siin väga vähe ära. Vanaisa aga tuletas talle meelde Bismarcki.”

            Advokaat ilmselt tahtis, et tema sõna kõiges peale jääks, ta pööras oma laia lauba, võimsa lõua ja suure nina – viimane oli vist Beckerite firmamärk – uuesti Aleksi poole.

            “Venemaa on muidugi jõukas maa, palju kulda ja muid maavarasid, avarad põllud, viljakas muld, aga teie rahvas on väga mahajäänud. Pärisorjade lapsed on veel ise poolenisti orjad, vähemalt sisimas, kapitalism aga eeldab iseseisvat isiksust.” 

            Aleks noogutas.  

            “See on tõsi, enamgi veel – meil pole mitte üksnes mahajäänud rahvas, vaid ka mahajäänud tehnika. Talupoegadel pole siiani õigeid masinaid, tehased toodavad neid vähe ja seegi, mis müüki jõuab, on kallis, rahvas ei jaksa osta. Kuid olukord võib muutuda, sest Witte kaotas hiljuti põllutööriistade sisseveolt tollimaksu.”

            Kui Marta oli tõlkinud tema vastuse, märkas Aleks silmanurgast, et punapäine onutütar Sylvia kummardas ja sosistas midagi kõrvalistuvale abikaasale.

            “Täna on see nii, aga homme on võib-olla jälle tollisõda ja topeltmaksud,” sekkus vestlusse ühe õlleklaasi teise järel tühjendanud dändilik onupoeg Ferdinand, börsimaakler. “Meie imperaatorid peaksid liidu sõlmima, nagu omal ajal, siis muutuksid kaubandussuhted stabiilsemaks. Aga teie Nikolai flirdib miskipärast prantslastega. Võiks meeles pidada, et tal on saksa naine.”

            Aleks erutus.

            “Aga miks Saksamaa Venemaad tagasi hoidis, kui meie sõjavägi Konstantinoopolist kiviviske kaugusel seisis? Kas musulmanid on teile suuremad sõbrad kui õigeusklikud? Sellest meie lahkhelid alguse said.”

            Ta oli seda probleemi arutanud Arutjunoviga. Arutjunov sõitis sageli Konstantinoopoli vahet, ajas äri oma kaasmaalaste, sealsete põliselanike armeenlastega, kes ägasid metsikute türklaste ikke all.

            Aleksi vastus kutsus suguvõsas esile elevuse. Mitte üksnes onu Eberhard, vaid isegi sõnaaher onu Theodor, naistearst, näis tahtvat midagi öelda; kuid vana Becker sundis kõiki vaikima.

            “Härra Buridan, kas teate, kes finantseerib raudtee ehitust Konstantinoopolist Bagdadi? Deutsche Bank. Mis te arvate, kuidas oleks see olnud võimalik, kui venelased oleksid vallutanud Dardanellid?”

            Aleks sattus segadusse.

            “Kas raudtee on tõesti nii tähtis, et selle nimel sõpradega tülli minna?”

            “Poliitikas pole sõpru. Poliitika on lakkamatu võitlus oma rahva käekäigu eest. Kui ei võida sina, võidavad teised. Vaadake Inglismaad, kui rikas ja mõjuvõimas ta on! Tänu millele? Tänu asumaadele. Bagdadi raudtee annab sakslastele šansi laiendada äri Indiasse ja niimoodi inglastele kanna peale astuda.”

            Aleksis tärkas uudishimu.

            “Aga mismoodi see raudtee Konstantinoopolini jõuab? Teil pole ju Portaga ühist piiri?”

            Vana Becker ei jõudnud vastata, sest temast jõudis ette kahvatu näoga onupoeg Constantin, üliõpilane. 

            “Kui pole, siis tuleb.”

            “Kuidas?”

            “Kui kaks saksa riiki, Saksamaa ja Austria, tahavad, pole neile miski võimatu, ei idas ega läänes. Võtab aega, mis võtab, aga Suur-Saksamaa hakkab laiuma Egeuse merest Soome laheni.”

            Aleks oli rabatud – on sakslastel alles isu! Tõsi, Constantini väljaastumine näis tekitavat lahkarvamusi ka Beckerite endi seas. 

            “Mida nad räägivad?” sosistas Aleks taas.

            “Onu Theodor ütleb, et see on rumalus, sest tähendaks sõda Venemaaga, Constantin aga leiab, et sõda on igal juhul vältimatu. Ta ütleb, et Ida-Preisimaa ja Balti hertsogiriik peavad saama ühendatud emamaaga, Poolale võib jätta vasallriigi staatuse.”

            “Küsi neilt, kas nad revolutsiooni ei karda?” sosistas Aleks.

            Hugo rääkis sageli, et Saksamaa töölised on kõige haritumad ja seetõttu esimesed, kes revolutsiooni alustavad, selleks on vaja vaid välist tõuget. Kuid Beckerid ei paistnud jagavat naisevenna seisukohti; vastamise võttis enda peale kõhn, äiapapa Karli meenutav onu Theodor. Ta tõstis õlleklaasi, tegi näo, et uurib selles kuldsena läikivat jooki ja lausus filosofeerivalt:

            “Sakslane, härra Buridan, on teistmoodi inimene kui prantslane. Sakslane ei taha vabadust, sakslane tahab õlut juua. Kui tema elujärg kasvab aastaga kas või kümne pudeli jagu, on ta rahul. Enne võib revolutsiooni oodata Venemaal.”

            Aleks tahtis vastu vaielda, öelda, et tema arvates on vene inimene jumalakuulelik ja tsaaritruu ning käputäis terroriste, kes segadust külvab, oma eesmärki ei saavuta, kuid enne avanes uks ja sisenes onutütar Dagmar, ilmetu kolmekümne aastane naine, kes, nagu seletas Marta, isegi kaasavarast hoolimata polnud mehele saanud ja oli võtnud enda peale vana Beckeri villa majapidamise; praegu tuli ta teatega, et laud on kaetud.

            Kergendatult ohates ajas Aleks end teiste eeskujul püsti: vestlus oli kujunenud kurnavaks. Vastanud Marta naeratusele samaga, ulatas ta naisele käsivarre ja nad astusid salongist tagasi fuajeesse. Beckerite eluase tekitas Aleksis sisenemise hetkest peale aukartust, ruumide arvu poolest oli see küll väiksem kui Leibaku mõis, kuid sisustatud palju jõukamalt, moodsamalt ja maitsekamalt – kõrged laed, lakitud puupaneelid tapeedi asemel, tume tammeparkett, säravad kristall-lühtrid, suured idamaa vaasid ja kullatud raamiga maalid.

            Ühe lõuendi ees jäi Aleksi ja Marta ees kõndinud vana Becker seisma.

            “Vanaisa tunneb huvi, kas me teame, kes see on?” tõlkis Marta tema küsimuse.

            Maalilt vaatas vastu sihvakas noormees, tahtejõuliste näojoonte ja mingi erilise, pöörasevõitu silmaläikega. Paistis, nagu kavatseks ta paigast nihutada maakera, ja ainus, mis teda selles takistab, on telje puudumine käeulatuses.

            “See on vanaisa ise viiskümmend aastat tagasi,” tõlkis Marta edasi. “Vanaisa ütleb, et ta oli gründer. Ta küsib, kas sa tead, kes olid gründerid?”

            Aleks ei teadnud.

            “Gründerid olid need, kes lõid vundamendi Saksamaa majandusele,” seletas Becker. “Me alustasime tühjalt kohalt, enne meid olid ainult vürstid ja krahvid, kogu ülejäänud rahvas tegeles käsitööga ja põllumajandusega. Meie rajasime tehased ja vabrikud, ehitasime Saksamaa täis raudteesid. Kaks minu sõpra, vennad, oleksid Marokost meie asumaa teinud, kui valitsus poleks põnnama löönud. Teised kaks sõpra käisid Inglismaal terasetootmise saladuste jahil, üks püüti kinni ja tapeti, teine tuli eluga tagasi ja tema kahurid surusid 1871. aastal põlvili Prantsusmaa. Me oleksime veel palju jõudnud, kui Bismarck poleks teinud elu ainukest viga – ta laskis kontributsiooni bürgeritele välja jagada, riigilaenu katteks. Kas rahvas on eales osanud rahaga midagi mõistlikku peale hakata? Kui see kuld oleks paigutatud tööstusse, poleks meil seisakut tulnud…”

            Becker lõi nördinult käega.

            “Teie olete samuti gründer,” pöördus ta Aleksi poole, talle silma vaadates. “Olete esmavallutaja. Ma soovitan teile: ärge kunagi usaldage majanduslikku tõusu. Iga buum lõpeb kord krahhiga. Mina tulin raskustest välja, aga kui te teaksite, kui palju minu sõpru, kliente ja konkurente endale kuuli pähe lasksid?”

            Nad olid jäänud kolmekesi fuajeesse, ülejäänud sugulased olid juba siirdunud söögisaali. Kuid Becker ei kiirustanud teistele järgnema, ta peatus järgmise pildi ees, mis kujutas noort väga kõhna naist istumas tugitoolis, pikad peened sõrmed klammerdunud käsitugede külge.

            “Ja kes see on?”

            Naine meenutas Aleksile natuke Martat, tal olid samasugused pikad heledad juuksed ja sinakashallid silmad, kuid tema pilk polnud rõõmus ega isegi mitte rahulik ja väärikas, vaid kurb ja meeleheitlik.        

            Becker köhatas, ja Aleks märkas, et tema silmanurka ilmus pisar.

            “See, Marta, on sinu kadunud vanaema. Ta oli kõigest kahekümne kuue aastane, kui ta suri. Kas teate, et me olime temaga mõlemad väga vaesed? Mina olin Dresdeni pagari kolmas poeg, minu vanem vend aitas isal leiba küpsetada, keskmine toimetas need rikkamatele kundedele koju kätte, minust aga tahtis isa teha arveametnikku. Josephine oli hoopis vallastütar, tema ema oli pesunaine, kelle üks läbisõitev aadlik oli ära võrgutanud. Kui me Josephinega esimest korda väljas jalutamas käisime, võtsin ma hüvastijätul tema käed oma pihku, need olid nii pehmed-pehmed, nagu siid. Ma suudlesin neid ja mõtlesin – pean tegema nii, et need mitte kunagi ei muutuks karedaks. Aga kuidas seda saavutada, kui tedagi ootas ema saatus, pesta eluaeg võõraste pesu? Me põgenesime kodunt ja läksime Berliini, ma astusin ühe juudi pankuri teenistusse, sest oskasin hästi arvutada, saksa ärimehed vaatasid, kui hästi see mul õnnestub, ja tegid ettepaneku, avagu ma oma pank, nemad ei taha juudile protsente maksta. Nii kõik algas. Josephine, õnnetu, hõlbuelu ei näinudki, kui Eberhard ja Theodor sündisid, olime veel vaesed, aga varsti pärast Karli ilmaletulekut ta haigestus. Ma olin natuke raha kõrvale pannud, mustadeks päevadeks, enamik läks arstile, aga kui oli selge, et miski ei aita, kutsusin kunstniku… Tahtsin säilitada tema ilu…”

            Ülakorruselt hakkas kostma lapsenuttu. Marta sattus ärevusse.

            “Hermann ärkas üles. Vanaisa, vabanda.”

            Nad mõlemad, nii Becker kui Aleks saatsid Martat pilguga, kui ta kergejalgselt avarast suurte ümmarguste lampidega kaunistatud trepist üles lippas.

            “Ma tahan teile midagi rääkida, nelja silma all, ilma Martata,” ütles Becker, kui Marta oli kadunud koridoriukse taha. “Kas te saate nii palju saksa keelest aru?”

            “Ma ei tea,” tunnistas Aleks.

             “Oodake siin!”

            Becker lahkus ja naasis kohe koos veel ühe onutütrega, kellel olid samasugused süsimustad juuksed nagu vanaemal maali peal, kuid kes oli märgatavalt täidlasem ja meela suuga. 

            “Beatrice esimene mees oli venelane, ta oskab natuke vene keelt,” seletas Becker ja hakkas kiiresti midagi rääkima.

            “Vanaisa küsib, kas te olete väga imestunud, et teie äi… kuidas seda öeldagi.. ei oma nii vabasid materiaalseid võimalusi kui tema vennad?”

            Aleks vastas diplomaatiliselt, et tema silmis, kes ta on pärit üpris vaesest perekonnast, on tema äia materiaalsed võimalused piisavalt vabad.

            Vana Becker kuulas vastuse ära ja jätkas, Aleksi meelest pikalt ja segaselt.

            “Vanaisa palub, et te seda, mida te praegu kuulete, kunagi Martale edasi ei räägiks. Vanaisa leiab, et Marta on naine, tema tundeid peab hoidma, teie olete aga mees ja peate nägema elu nii, nagu ta on.”

            Aleks lubas.

            “Marta pole teile ilmselt rääkinud, ta küllap ei tea isegi, teie ämm oli üpris tuntud daam. Ta saabus Berliini koos oma mehega, Kuramaalt, ja kui mees suri, elas siin võrdlemisi vaba elu.”

            Aleksi näol peegeldus vist kaunis suur hämmeldus, sest Becker sekkus tõlkesse.

            “Te ei teadnud, et proua Karoliine oli varem korra juba abielus?”

            Aleks raputas pead: tõepoolest, Marta oli talle jutustanud, et perekond oli isa ja ema abielu vastu olnud, ja seetõttu nad olidki Venemaale sõitnud, kuid Marta arvates oli põhjuseks pelgalt varanduslik mesallianss.

            “Ometi on see tõsi. Lõpuks sai proua Karoliine pärandus otsa ja ta hakkas vaatama, kuidas ennast kindlustada. Ja siis hakkaski talle silma Karl. Ta oli Karlist vanem ja palju kogenum. Vanaisa hoiatas Karli mitu korda, et ta rumalust ei teeks, kuid proua Karoliine oli Karli kõvasti oma mõju alla saanud. Viimase vahendina oli vanaisa sunnitud Karlile ultimaatumi esitama: kas proua Karoliine või perekond?”

            “Ja Karl valis Karoliine?”

            “Jah.”

            Aleks kogus end.

            “Minu seisukohast pean ma tunnistama, et ta otsustas õigesti.”

            Nüüd oli Beckeri kord talle mõistmatu näoga otsa vaadata.

            “Kui ta oleks valinud perekonna, poleks mul praegu Martat.”

            Kui Beatrice oli selle lause tõlkinud, puhkes Becker valjusti ja natuke kunstlikult naerma.

            “Tubli, gründer! Hästi öeldud!”

            Ta isegi patsutas Aleksit õlale ja seletas vabandavalt midagi Beatricele.

            “Vanaisa loodab, et te ei pea teda lausa koletiseks. Kui Karlil tekkisid Venemaal materiaalsed raskused, aitas perekond teda päris tublisti.”

            Aleks noogutas uskumise märgiks, ning nad läksid söögisaali, kuhu oli kaetud pikk laud. Suguvõsa seisis seina ääres ja ootas. Kui nad sisenesid, tundis Aleks taas endal kõikide pilke. Vana Becker kõndis aeglaselt laua otsa juurde, istus ja silus mõtlikult oma hispaania habet. Kõik teisedki hakkasid toole nihutama. Aleks vaatas kõhklevalt ringi, teadmata, mida teha – Martat polnud ikka veel, küllap askeldas Hermanniga, kuid siis astus ligi punapäine onutütar Sylvia ning kutsus teda enda ja oma mehe kõrvale.

 

Neljas peatükk

Manifest

 

“Vene ühiskonna eri kihte vallanud rahutuse põhjuseid ei tasu otsida riigi- ja ühiskonnakorralduse “üksikutest puudujääkidest”…”

            Juba nädal aega urgitses see lause imperaatori meelekohtades, mürgitas verd, järas närve, alandas rohkem kui lühike kasv või vanemate üleolev keeldumine valida naist oma soovi järgi: kasvus võis näha ka jumaliku õiglustunde väljendust – kas polnud tal niigi sünniga ülearu vedanud? –, vanemad aga olid lõpuks ikkagi alistunud; kuid mida teha jultunud Wittega, kes söandas seada kahtluse alla monarhia kui niisuguse põhimõtted?

            Veel teinegi fraas oli, mida ta ei suutnud unustada:

            “Venemaa on kehtivast riigikorra vormist välja kasvanud, ta vajab õiguskorda ja kodanikuvabadusi…”

            Kolm solvangut ühes lauses; mida tähendab: on kehtivast riigikorra vormist välja kasvanud? Riik pole ju laps, kellele pluusivarrukad lühikeseks jäävad. Sajandeid oli “kehtiv kord” Venemaale kõlvanud, mis nüüd äkki viga oli? Kust võttis Witte üldse õiguse kõnelda Venemaa nimel? Mida ta sellest maast ja rahvast teadis? Oli ta kunagi püüdnud kõndida adra taga, oli ta puidki saaginud? Kõik, mida ta oskas, oli rahatähti lugeda, nagu juut. See-eest tema, imperaator, oli korra isegi künda proovinud, ja puid saagis ta lausa mõnuga – töö, millest on inimestele hulga rohkem kasu kui vekslitega sahkerdamisest. Vene talumeest suudab mõista vaid see, kes on puid saaginud – see pole kärsitute jaoks, nõuab pikka meelt, kiirustad, ja kohe kisub sae viltu. Tasa ja targu, metoodiliselt tuleb käepidemest tõmmata – just nimelt tõmmata, mitte lükata! – ning laulabki saag nagu ooperi esiviiul ja puuvirn kasvab. Sama on Venemaaga – temaga peab olema kannatlik, siis kasvab temagi, ühendades üha uusi meresid ja ookeane. “Venemaa vajab õiguskorda…” – Kas see kord, mida hoiab ja kaitseb tema, imperaator, polegi õiguslik? Kas seadused lähevad iseenesest õigemaks, õiglasemaks, kui neid koostavad viissada meest üheainsa, kuid see-eest Jumalast võietu asemel? Ainult tüli hakkab sellest sündima, oli ta veendunud – sest riik edeneb vaid siis, kui igaühel on oma kindel ja vajalik koht: talumees künnab, kordnik hoiab korda ja Witte loeb kulda, mitte ei trügi valitsema. Kui kõik hakkavad üksteist segama, lõpeb asi halvasti; just nagu praegu. Vaat, kust tuli otsida “rahutuse” põhjusi, aga mitte õiguskorra puudumisest! Ja siis need “kodanikuvabadused”… Polnud kahtlust, Wittel oli õigus – juba kaheksakümmend aastat, dekabristidest saadik, oli üks osa rahvast neid nõudnud. Jaa, väiksem osa – aga see-eest lärmakam. Vanaisa oli nende soovidele vastu tulnud, oli neile kinkinud vabaduse – ja milline oli tänu? Kõik ausad inimesed pidid peale vanaisa tapmist mõistma, et sellist vabadust vene rahvale küll vaja pole: aga kas nad taltusid? Mitte sinnapoolegi, ainult ülbemaks läksid. Nii et mitte “vabadusi” polnud neile vaja, vaid piitsa! Et talitseda kõrkust ja tuua inimesed tagasi Jumala seatud väärtuste: usu ja alandlikkuse juurde. Aga katsu sa olla range, kohe hakkavad kisama: “türann”, “vereimeja”! Oletame, et nad saavad oma “vabadused” ja joobuvad nendest – seda hirmsama pohmelusega nad hiljem ärkavad.

            Imperaatori päästis muremõtete küüsist koputus uksele. Tuli krahv Fredericks hommikuse ettekandega. Kui sellised mehed võiksid riiki juhtida! Aga sellised mehed tundsid küll läbi ja lõhki õukonnarituaale, kuid mitte majandust. Nad olid galantsed, kuid otsustusvõimetud, Witte aga jõhker, kuid enesekindel. Jutt läkski kohe Wittele, Fredericks teatas, et tema ja Mossolovi missioon lõppes läbikukkumisega: nad olid kella kaheni öösel püüdnud Wittet veenda, et too lepiks Goremõkini või Budbergi parandustega, olid eesmärgile üpris lähedal olnud, kuid viimasel hetkel oli “Portsmouthi kangelane” kompromissist keeldunud. “Hüva,” mõtles imperaator tigedalt, “kui nii, siis ma räägin veel korra Nikolašaga.” Ta küsis Fredericksilt, kas onuga on juba ühendust saadud ja kuulis vastuseks, et on, kuid Nikolai Nikolajevitš on väeosas ning jõuab Peterhofi alles poole viieks.

            “Siis kutsuge Witte kella kuueks,” ütles ta.

            Fredericks kummardus ja lahkus, imperaator jäi aga tujutult tugitooli istuma. Ta ei sallinud ootust, ei sallinud ebamääraseid olukordi, kõige parema meelega oleks ta nagu Aleksander oma Gordioni sõlme kohe katki raiunud, kuid ilma suurvürstita oli see võimatu. Närviliselt hakkas ta trummeldama sõrmenukkidega vastu lauda, vihastas kohe enda peale, tõusis otsustavalt ja väljus kabinetist, et minna Alixi juurde. Ta teadis, et paljude, eeskätt teiste Romanovite meelest on ta naise tuhvli all, kuid see ei häirinud teda – ei häirinud, sest ei vastanud tõele. Armastus on armastus ja riik on riik, ning tema oli neid kahte asja alati lahus hoidnud. Alix oli talle vajalik muuks: naisel oli võrratu omadus lugeda tema mõtteid, veel enam, koguni kuulda tema südame häält. Ta rääkis peaaegu alati täpselt seda, mida imperaator sisimas oli tundnud, üksnes õigeid sõnu leidmata. Ja kui vahel juhtus, et Alix, kas haigena või lihtsalt halvas tujus, kõneles vastupidi sellele, mida imperaator mõtles, oli temast ikka suur abi, sest mees tundis ära võltsid noodid ja tema seisukoht ainult tugevnes.

            Tüdrukud koos Meiendorfiga olid juba pargis, sealt kostis nende kilkeid ja paruni energilist häält – Meiendorf oli nagu loodud lastega mängima. Kui imperaator sisenes abikaasa tuppa, oli seal ka Višnjakova koos troonipärijaga. Imperaator astus ligi ja suudles lokkispäist poega laubale. “Vaene poiss!” mõtles ta. “Ainuüksi tema pärast pean ma vastu pidama, et tema kiduratele õlgadele ei langeks liiga raske koorem…” Vaat, mida tähendas tõeline vastutus – selline, millest härrased Witted ja Miljukovid polnud undki näinud!

            Kui amm koos troonipärijaga oli lahkunud, kummardas ta ja suudles istuma jäänud Alixit õrnalt meelekohale.

            “Mis uudist?” küsis imperatriss kärsitult.

            Tema selg oli sirge nagu ratsanikul, heledad silmad vaatasid rahulikult ja kindlalt. 

            “Witte polnud kummagi redaktsiooniga nõus, ei Budbergi ega Goremõkini omaga. Ta tahab, et kõik läheks tema tahtmist mööda. Vastasel korra, ütleb, las Budberg või Goremõkin võtavad enda peale ka vastutuse tagajärgede eest.”

            “Missugune jultumus! Kuidas ta söandab, see vilets tõusik? Kui sinu papa poleks teda ministriks teinud, karjataks ta tänaseni Kaukasuses lambaid. Sa oleksid võinud ta troonile saades kohe minema kihutada, aga sa olid suuremeelne, ning mis on nüüd tänu? Seegi on tal juba meelest läinud, et sa talle krahvitiitli kinkisid. Või ei – just seda ta mäletab hästi, arvab, et nüüd on talle kõik lubatud. Niki, sa oled liiga hea südamega, see oli sinust väga õige, et sa ta ammu enne sõja algust erru saatsid – aga sa poleks tohtinud talle sinekuuri pakkuda, ta kasutas oma mõju ära, loopis kõik need kaks aastat sulle kive kodarasse. Tema pärast sa sõja kaotasidki – kui tema poleks töötanud vastu laenule ja raha trükkimisele, oleksid sa makaagid lõpuks ikkagi põrmustanud. Ma ei imestaks, kui kuuleksin, et ta tegutses ühel nõul oma sõbra markiis Itoga; seda võiks peaaegu nimetada reetmiseks, kui sul oleks mingeidki tõendeid. Igatahes ei unusta ma eales tema võidurõõmsat pilku, kui sa teatasid, et nõustud rahuläbirääkimistega. Muide, pole võimatu, et ta müüs sind Ameerikas teist korda maha …”

            Viimane süüdistus oli ülekohtune.

            “Rahu sõlmis ta headel tingimustel…”

            “Pool Sahhalini makaakidele kinkida – need on head tingimused?! Muidugi, kui nad oleksid vallutanud Vladivostoki, siis küll; aga kui ei oleks? Kas Kuropatkin ei anunud sind põlvili, et sa jätkaksid sõda, kas ta ei vandunud, et veel kuu, kõige rohkem kaks kuud, ja ta peksab makaagid Port-Arturist välja?”

            Imperaator tahtis täpsustada, et Kuropatkin ei saanud kuidagi põlvili temalt midagi anuda, sest ta oli Kaug-Idas ja esitas oma seisukohti telegraafi teel, kuid Alix ei lasknud.

            “Ükskõik, oletame isegi, et Kuropatkin eksis; oletame, et Witte sõlmis hea rahu. Miks sinu rahvas sellest siis rõõmu ei tunne? Miks nad mässavad edasi? Ma vastan sulle: seegi on Witte töö. Ta tahab presidendiks saada. Kas sa ei mäleta, kui rahul ta oli, et sa just tema Ameerikase saadad? Mulle paistis see kohe kahtlane. Ja kui ta pärast läbirääkimiste lõppu telegrafeeris, et teda palutakse ringsõidule mööda Ameerikat, oli mulle kõik selge. Kes on Ameerikas peamees? Kas kuningas? Ei, president. Nii tuligi välja, justkui oleks üks president sooritanud teisele visiidi, ja otsekui muuseas kirjutati alla ka mingile rahulepingule. Sest kui sa ütled, et tingimused olid meile head, siis tänu kellele me need tingimused saime? Kas tänu Wittele? Ei, tänu Rooseveltile, kes esitas makaakidele ultimaatumi. Üks president aitas teist. Ma ütlen sulle, Niki: see on ülemaailmne vandenõu sinu vastu. Nad kardavad sind, kardavad, et Venemaa saab liiga tugevaks. Miks Disraeli ja Bismarck mõlemad türklasi sinu vanaisa eest kaitsesid? Nad mõistsid, et kui Venemaa vallutab Bosporuse, hakkab ta valitsema kogu maailma. Ja juhivad seda vandenõu muide, kas tead, kes? Juudid. Tuleta meelde, mida sulle Ameerikast telegrafeeriti, kellega Witte seal kohtus? Juudi pankuritega. Mis paberi ta sulle Roosevelti käest tõi? Sellise, milles nõutakse, et sa juutidele teistega samad õigused annaksid.”

             See polnud jälle päris täpne.

            “Nad ei nõudnud õigusi meie juutidele, nad tahtsid, et me ei teeks ameerika juutidele takistusi, kui nendel tuleb tahtmine Venemaale sõita.”

            “Alguses lubad neid Venemaale, nad teevad siin propagandat, räägivad, kuidas neil on Ameerikas kõik õigused, siis hakkavad sinu juudid ka mässama, nõuavad, et sa elukohapiirangud tühistaksid. Mis sellest välja tuleb? Ma ütlen sulle, mis sellest välja tuleb: juudi vabariik, samasugune nagu Ameerika. Juudid muust ei mõtlegi kui niisugusest ülemaailmsest piirideta vabariigist, mida ei valitse kuningad, vaid pankurid. Ma ei saa aru, kuidas sinu cousin* võib nii rumal olla, et tema seda ei taipa?”

 

*          onu- või tädipoeg (pr. k.)

 

            “Willi taipab küll, ta on mulle mitmel korral kurtnud, kui raske tal on Rothschildidega.”

            “Aga miks ta valab vett nende veskile? Miks ta kutsus Witte enda poole külla? Kas Witte on imperaator, et talle sellist au osutada? Niki, ma kordan, nad kõik on sinu vastu, nad tahavad teha temast presidenti ja sind prügimäele visata. Sa pead olema väga tugev, väga kindel, sa pead mässu maha suruma, ükskõik mis hinnaga!”

            “Just seda ma kavatsengi. Ma otsustasin manifestist loobuda. Räägin veel kord Nikolašaga, annan talle kõik volitused. Las lööb korra majja. Kui nad heaga ei taha, teeme kurjaga. Ise on süüdi.”

            “Õige, Niki. Ainult, palun, ole ettevaatlik, räägi Nikolašaga nelja silma all. Ta on nõrga loomuga, kui ta Wittega koos on, satub kohe tema mõju alla.”

            “Nikolaša tuleb kell pool viis, Witte ma lasksin kutsuda kella kuueks.”

            Kuidas Alixi silmad lõid särama, missugune õnnelik naeratus ilmus tema näole! Ta tõusis, astus imperaatori juurde ja embas teda. Imperaator tundis, et naine peidaks meelsasti pea tema rinnale, kui poleks sellise asendi jaoks temaga võrreldes liiga pikk.

            “Kui tark ja vapper sa oled, Niki! Kui sa poleks nendest nii palju üle, südame kui ka mõistuse poolest, soovitaksin sul ilma Nikolašata toime tulla, võtta kogu vastutus enda peale – aga ma tean, et see on võimatu, sa põlgad neid, ja õigusega.”

 

Palvus möödus kuidagi eriti pühalikult, imperaator tundis nii kõikehõlmavat hardust, mida ta ammu polnud kogenud. See rahustas ja teise hommikueine ajal oli ta isegi suuteline naljatama tüdrukutega, pärast sööki viis nad aga autoga sõitma. Vürst Orlov juhtis nagu ikka ettevaatlikult ja kindlakäeliselt, Anastassija küll nõudis “kiiremini, kiiremini!”, kuid imperaator manitses tütre vaikima. Lohutuseks võttis ta Anastassija sülle: ta tundis noorima ees siiani salajast süütunnet, et oli sisimas tema sünnile reageerinud nördimusega – jälle tüdruk! Pärast troonijapärija ilmaletulekut oli teda haaranud lausa kahetsus ja ta püüdis nüüd hüvitada kunagist ülekohut iseäraliku hellusega.

            Saatnud tüdrukud tuppa koolitundi, sooritas ta ise veel väikese jalutuskäigu mööda ülemist parki. Mõtted libisesid taas mässu juurde: mida nad ometi tahavad? Miks nad ei võiks igaüks rahulikult oma tööd teha? Talupojad, muide, töötasidki, kevadel oli Uuralist, nagu igal aastal, kohale sõitnud kasakate delegatsioon, toonud kalamarja ja lõhekala, nii palju, et jätkus Willile ja George´ilegi, ta oli küsinud talupoegadelt, kuidas nad eluga rahul on, keegi ei kurtnud – rahulolematus valitses mujal, sellest oli haaratud vähemus; kuid ohtlik vähemus, need, kellel kunagi pole küllalt, kes tahavad üha rohkem – raha ja võimu. See kõik oli muidugi Prantsusmaa halb mõju, sealt imbus Venemaale vabariiklikku propagandat, ja milliseid amoraalseid raamatuid prantslased kirjutasid? Korra oli ta uudishimust ühe kätte võtnud – midagi kohutavamat polnud ta oma elus lugenud! Tema ja Matilda kunagine armulugu oli sellega võrreldes nagu vooruse kehastus: nemad olid lihtsalt kaks noort inimest, kes teineteisele meeldisid, romaanis aga amelesid omavahel talveaias, õitsvate troopikalillede keskel kasupoeg ja võõrasema! Muide, seegi oli Witte süü, et tema, imperaator, pidi olema liidus rahvaga, keda ta sisimas vihkas. Ja ehkki Willi polnud kompvek – cousin ainult sellest unistas, kuidas liita Saksamaaga Ostsee kubermangud ja Poolamaa –, oli ta ikkagi monarh, seevastu prantslased olid kuningatapjad! Kuid Witte käis peale, et leping on leping ning Euroopas tasakaalu hoidmise nimel peab Venemaa olema liidus Prantsusmaa ning mitte Saksamaaga; pole võimatu, et Björki lepete tühistamise taga oli samuti mängus tema käsi.

            Imperaatori tuju halvenes taas, ja ta kahetses, et ema on Kopenhaagenis ning pole võimalik temaga – nagu vanasti – nõu pidada. Kuid kas olekski see midagi andnud? Kunagi oli nende vahel valitsenud täielik teineteisemõistmine, aga pärast abiellumist oli see purunenud: ema ei suutnudki mõista, et nendel Alixiga polnud tavaline dünastia-, vaid armastusabielu – üks ustavamaid liitusid, mida võib ette kujutada. Lapsepõlvest saadik, olles tunnistajaks vanaisa skandaalsele romaanile selle kergemeelse vürstinnaga, mis jõudis isegi raamatukaante vahele ja tunduvalt kahandas monarhia autoriteeti, oli imperaator igatsenud seesuguse täiusliku suhte järele. Papa polnud endale küll amoraalseid samme lubanud, kuid tema jaoks oli olemas ainult riik. Võib-olla seetõttu oligi ema tema, imperaatori vastu nooruses nii hell, et isaga vastastikune mõistmine puudus? Kuid Alixiga ema läbi ei saanud, ja viimastel aastatel olid nad teineteisest üha enam eemaldunud; ema sagedased reisid kodumaale ei soodustanud samuti läheduse säilimist, pealegi tühjendasid need sõidud kõvasti riigikassat, sest ema armastas kaasa osta hulgaliselt kalleid kingitusi.

            Ta läks tagasi Aleksandriasse, jõi kabinetis tassi kanget kohvi, süütas paberossi, ja siis oligi kell pool viis. Nikolaša marssis uksest sisse nagu ikka, selg sirge, sammud pikad ja uljad, ta lausa pakatas tervisest ja sellest erilisest erutusest, mis iseloomustab millegipärast just ratsaväelasi. Imperaator tõusis laua tagant püsti, tervitas onu ja palus tal istet võtta.

            “Nikolaša,” alustas ta tugitooli laskudes ilma sissejuhatuseta, “mul on halvad uudised. Krahv Witte polnud Budbergi ja Goremõkini parandustega nõus.”

            Ta jutustas suurvürstile Fredericksi ja Mossolovi missiooni läbikukkumisest ning resümeeris siis:

            “Lühidalt, Nikolaša, ma ei saa usaldada inimest, kes mind šantažeerib. Täna – duuma, homme – vabariik. Ma ei imestaks, kui Witte sihiks Venemaa Ühendriikide presidendi ametikohta.”

            Ta tegi tähendusrikka pausi ja lõpetas:

            “Ma olen otsustanud jätta manifesti välja kuulutamata.”

            Ta lootis, et onu rõõmustab, hüppab püsti, embab teda ja ütleb midagi umbes nagu: “Lõpuks ometi! Olen seda sinult ammu oodanud. Me veel näitame neile, kus kivi all vähid peidus on!”, kuid midagi niisugust ei järgnenud: suurvürst vaikis süngelt.

            “Ja mida sa teha kavatsed?” küsis ta lühikese pausi järel.

            Imperaator kehitas õlgu: naeruväärne küsimus! Kas oli siis palju valikuid? Isegi Witte oli öelnud, et on ainult kaks võimalust: kas manifest või…

            “Hakatuseks on vaja kehtestada Peterburis sõjaseisukord.”

            Suurvürst muutus veel süngemaks.

            “Kes seda teeb? Kes viib sõjaväe tänavale?”

            Mõni kasvatamatum inimene oleks sellise küsimuse peale kaotanud enesevalitsemise – kuid mitte imperaator. Ta naeratas.

            “Nikolaša, ma usun, et ma ikka veel tohin sinu peale loota?”

            Ja äkki juhtus ootamatu – suurvürst hüppas püsti, silmad põlemas, ja tõmbas taskust mingi väikese tumeda metalleseme, milles imperaator vaistlikult tundis kohe ära revolvri.

            “Atentaat?” mõtles ta paanikas. “Suurvürstide vandenõu?”

            Kuid juhtus midagi täiesti arusaamatut: onu tõstis käe ja seadis revolvrisuu vastu oma meelekohta.

            “Sa kas teed, mida Witte tahab,” kisendas ta falsetiga, “või ma kihutan endale kuuli pähe!”

            “Oldenburgide hüsteeria,” mõtles imperaator kergendusega.

            Kuid midagi polnud parata.

            “Hea küll, Nikolaša, kui sa arvad, et see on vajalik…,” lausus ta leebelt, tundes ise, et näole ilmub tobe ingellik naeratus.

            Suurvürst langetas revolvri.

            “Witte saabub kell kuus, olen õnnelik, kui sa viibid meie vestluse juures,” lausus imperaator, astus akna juurde ja jäi sõnatult silmitsema Soome lahe halle laineid, püüdes seljaga väljendada oma põlgust.

            Suurvürst taipas, et visiit on lõppenud.

            Kui onu oli lahkunud, heitis imperaator frentši õlule ja läks taas välja. Jalad kandsid otsekui iseenesest alla purskkaevude juurde. Vägilane Simson rebis pärani hiiglasliku lõvi lõugu, kiskja tõmbles surmakrambis. “Mida teha?” mõtles imperaator. “Võib-olla rääkida veel kord Goremõkiniga?” Kuid Goremõkin polnud Simson, vaid oma nime maine kehastus.* “Manifest või diktatuur? Diktatuur või manifest?” trummeldas endiselt imperaatori peas.

            Kui Neeva Wittega eemalt paistma hakkas, polnud ta otsust veel langetanud.

 

* горемыка – hädavares (vene k.)

 

Viies peatükk

Vabaduse lihtsameelne poeg

 

Pärastlõuna kujunes vilkaks: esmalt vajusid parvena poodi Starotšerkasski kasakad, uljad, natuke juhmivõitu mehed paksude vuntsidega, lambanahksed kasukad seljas, papaahad peas ja säärsaapad jalas. Nad tossasid müügisaali paberossisuitsu täis, kõheldes ja kaheldes, mida osta, mida ostmata jätta, otsusele jõudmata. Kümme korda pidi Aleks selgitama, miks välismaa seeme on nii kallis ja miks ta ikkagi soovitab seda  – mehed ei uskunud, kõhistasid kavalalt naerda, otsekui vihjates: meid ei tüssa isegi juut, sinust rääkimata. Ei aidanud pikad värvikad kirjeldused, kuidas Euroopas uusi sorte aretatakse, ega isegi Priazovskii Kraist välja lõigatud artikkel, mille autoriks oli Aleks ise. Lõpuks Aleksi kannatus katkes.

            “Härrased, kuidas teile meeldiks, kui teie poeg abielluks oma õega, see tähendab, teie tütrega?”

            Kasakad olid šokeeritud.

            “Nisu tahab samuti värsket verd nagu inimsugu.”

            Vaevalt olid kasakad kotid reele laadinud ja minema sõitnud, kui äri ees peatus saan ja välja ronis sooblikasukas von Pillau, linnapea sugulane, veerand tundi kokkulepitud ajast varem, vihane riigipanga ja põliselanike peale.

            “Kui mässajad mul kuu aega tagasi aknad sisse loopisid, keldrisse pommi viskasid ja uksehoidja asja ees teist taga maha kõmmutasid, ei teinud riik minu kaitsmiseks midagi, ühtki politseinikku polnud versta raadiuses, aga kui ma nüüd lähen soodustingimustega krediiti küsima, öeldakse: teie palve pole kooskõlas riigi huvidega.”

            Alles vähehaaval oli Aleks taibanud, kui palju on selles linnas tegelikult sakslasi ja kui mõjuvõimsad nad on. Ametlikus läbikäimises lojaalsed, rääkisid nad seltskonnas mõnuga taga laisku venelasi ja kus võimalik, püüdsid ajada äri “omade vahel”, kitsas ringis, kuhu Alekski pärast abiellumist oli vastu võetud. Von Pillau, kelle põhihuvi oli õllevabrik, oli hiljuti laiendanud linnalähedast maavaldust ja vajas nüüd masinaid selle harimiseks. Aleks soovitas tal mitte koonerdada (“ihnur maksab kaks korda”) ja osta kõige moodsam saksa kahehobuse külvimasin.

            “Varsti tulevad põllule hobuste asemele autod, siis rakendate selle lihtsalt auto taha, ja töötab edasi,” naljatas ta.

            Nad naersid mõlemad sellise fantaasialennu üle, kuid külvimasina ostis von Pillau tõepoolest ära, lisaks veel kaks Reform-sahka, ühe Lendava Hollandlase (prooviks, nagu ta ütles) ja ühe kultivaatori.

            “Üks Johnsoni triumf kuluks ka sügisel marjaks ära,” lausus ta.

            Aleks lubas talle tellida kõik talle teadaolevad triumfid, Poltaavast alustades ja Plevnaga lõpetades.

            “Jah, viimasel ajal tabavad meid rohkem krahhid,” naeris von Pillau hapult.

            Nad arutasid natuke aega õnnetut Jaapani sõda ja leidsid üheskoos, et kui Nikolai poleks sellesse avantüüri roninud, poleks mingit revolutsiooni tulnud.

            “Ma käisin aastapäevad varem Saksamaal, kiitlesin, kuidas meil kõik liigub ülesmäge,” kurtis Aleks, “jõudsin tagasi, ei möödunud kuudki, kui Wittele tehti tuul alla ja ešelonid hakkasid loksuma Mandžuuria poole. Sugulased peavad mind nüüd tohmaniks.”

             “Kust teie võisite teada, mis imperaatorile pähe lööb. Kui duuma valime, ehk hakkab meist ka pisut rohkem sõltuma,” lohutas von Pillau.

            “Võib-olla valime esmalt, millises restoranis liigud teha?” pakkus Aleks, kuid von Pillau vabandas ja loobus.

            “Mul algab kell viis aadelkonna koosolek, arutame julgeoleku küsimusi. Neid sotsialiste ei või eales teada.”

            Aleks noogutas: mäss oli küll maha surutud, kuid pea see ei võinud korduda.

            “Teie naisevend on vist ka revolutsionääridega seotud?” tundis von Pillau, kasukakraed üles tõstes, ääri-veeri huvi.

            “Jah, ma imestan ka, mis teda nende masuurikate seltsi ajas. Äiapapa on mul küll nii rahumeelne mees nagu üldse olla saab,” kostis Aleks sama ettevaatlikult.

            Ta ei tahtnud öelda, et Hugo on kadunud ja terve perekond muretseb tema saatuse pärast: viimane kiri oli saabunud Moskvast, vahetult enne Krasnaja Presnja lahinguid.

            “Oo jaa, Becker on aus mees,” nõustus von Pillau. “Liiga aus äri jaoks. Venemaal niimoodi ei saa. Kas teate seda lugu, kuidas tema linaseemnelaev madalikule kinni jäi?”

            Aleks noogutas: Becker oli talle jutustanud, kuidas ta ühe ööga varanduse kaotas. Veetase Doni suudmes muutus järsult, praegu teatati sellest raadio teel, aga kümme aastat tagasi niisugune võimalus puudus – ja oligi Beckeri last hukkunud. 

            “Kuidas inimese elu sõltub juhusest, eks? Oleks Popov veidi varem raadio leiutanud, oleks äiapapa tänini negotsiantide kirjas.”

            Popov oli ise käinud Rostovis ja seadnud Doni suudmega sisse ühenduse.

            “Popovis pole küsimus!” lõi von Pillau juba uksel käega. “Paramonovi töö! Sai võistlejast lahti!”

            Ka see oli võimalik – konkurents ekspordi osas oli terav ja sageli jõhkergi. Aleks ise püüdis sellest hoiduda, vaid vahete-vahel Arutjunovi abiga väikseid partiisid välismaale toimetades. 

            Saatnud von Pillau tänavale, ootas Aleks, kuni saan hämarusse kaob, naasis poodi ja suundus müügisaali taga asuvasse kabinetti. Siiani end kontrollinud, ei suutnud ta enam heameelepuhangut ohjeldada ja tahtis kiiresti Konradilegi teatada õnnestunud tehingust. Ta viskas telegrammiteksti paberil valmis ja tõstis telefonitoru hargilt, kuid tehnikaime vaikis. Aleks keerutas mitu korda vänta, ent tulemusteta: von Pillaul oli õigus, julgeolekuga polnud asjad veel sugugi korras. Ehkki, kes teab, kas traadid olidki läbi lõigatud, võib-olla lihtsalt oli telefonijaama korrapidaja purjus. Telegraafi ta siiski vantsima ei hakanud, vaid istus uuesti laua taha ja kirjutas Saksamaale pikema kirja, kus muuhulgas palus Konradit kiiresti saata paar Johnsoni triumfi. Ta oli juba lõpetamas läkitust, kui helises kelluke: kaubajaamast jõudis tagasi August September uudisega, et “Banatka” seeme on Kiievi kaudu kohale jõudnud, tarvis üksnes maha vinnata ja lattu vedada.

            “Eks tee siis seda,” ütles Aleks, pead kirjalt tõstmata: olid jäänud veel tervitused Sylviale ja kõikidele teistele Beckeritele.

            Aga August ei tõtanud käsku täitma, ta istus Aleksi vastu, tähtsamate kundede tarvis mõeldud tugitooli ja läitis paberossi.

            “Äkki helistad igaks juhuks Arutjunovile?”

             Aleks taipas, milles asi – August kartis. Sügisel, streigi ajal oli ta klobida saanud: Konstantinoopoli laev hakkas otsi andma, Aleks leppis kokku kümnekonna hulgusega, et tema kotid pimeduse varjus peale tõstetaks, kuid sadamatöölised said haisu ninna, ilmusid keskööl kaile ja peksid streigimurdjad läbi; Augustil löödi katki kulm ja ta kahetses valjusti, et oli jõesadama kassiiri ohutu ameti Aleksi äriselli oma vastu vahetanud. Hädast aitas välja Arutjunov, kes kutsus Nahhitševanist kohale sugulased ja tuttavad – neid oli palju ja neil olid noad kaasas. Streikijad lõid põnnama, armeenlased tassisid kotid laeva ega võtnud Aleksilt kopikatki. 

            “Telefon on katki,” ütles Aleks lakooniliselt; tal polnud mõtteski teist korda Arutjunovit tülitada; enam polnud detsember, üleskihutajad olid kas hukatud või põgenenud, töölised seisid jälle oma pinkide taga ja laadijad tassisid viljakotte.

            “Kahe kuu kavaler” kössitas veel natuke aega tugitoolinurgas, ohkas mõned korrad demonstratiivselt ja südantlõhestavalt, aga kui nägi, et miski ei aita, tõusis ja kustutas koni.

            “Pea kinni! Näe, viska see tee peal posti!”

            August pistis ümbriku Konradi kirjaga tasku ja lontsis poest välja, Aleks aga otsis sahtlist pearaamatu ja kandis sisse kõik tänased tehingud. Kui ta selle toimingu lõpetas, oli kell juba peaaegu kaheksa. Ta tõusis, pani talvemantli selga, kustutas tuled nii kabinetis kui ka müügisaalis, lukustas uksed ja astus välja, vinge ning jäise, otsekui Muurmanist puhuva tuule kätte. Oli mõistetamatu, kuidas need iilid Kesk-Venemaa metsadesse takerdumata Doni steppi olid jõudnud, kuid siin nad olid ja lõõtsutasid peremehelikult mööda linna.

            Tänav oli tühi ja pime, enamiku laternaid olid mässajad katki loopinud ja millal uued pannakse, ei teadnud ilmselt Püha Sinodki. Minna oli raske, tuul puhus vastu ja peksis näkku lund – tuisk mis tuisk, kummaline, et nii kaugel lõunas võis talv nii käre olla. Eemalt lähenes ebaühtlasel sammul, otsekui taarudes inimkuju. “Joodik,” mõtles Aleks, kuid siis taipas, et vastutulija on hädas tugeva taganttuulega, mis tahab teda maast tõsta ja õhku pidi edasi lennutada. Siis jõudis õhtune uitaja gümnaasiumi nurgal põleva laterna alla, ja Aleks võpatas – ta tundis ära Marta: naine oli otsekui viljapea põllul, mis tormi käes kooldub, ometi murdumata. Ärevil, kas kodus pole midagi juhtunud, asus Aleks ränka heitlusse vastutuulega, ega kahandanud pingutust enne, kui oli haaranud külma ninaga, kuid õnnest säravate silmadega naise oma käte vahele.

            “Hull, kes sul lubas? Õhtul, pimedas?”

            “Ma tahtsin helistada, aga telefon ei töötanud. See on otsekui must maagia: alati, kui mul on sind vaja, on liinid katki.”

            “Aga kui mõni röövel oleks kallale tunginud?”

            “Kaks kommi on mul taskus, rohkem poleks tal olnud midagi võtta.”

            Naernud lõbusalt, lipsas Marta embusest välja, Aleks võttis tal ümbert kinni, ja nad hakkasid koos, tuult trotsides, Suure Bulvari poole rühkima.

            “Sulle tuli külaline. Istub juba kaks tundi kööginurgas ja ootab. Kutsusin teda tuppa, keeldus, pakkusin lõunat, ei taha. Ainult suitsetada palus luba.”

            “Kes see on?”

            “Arva ära.”

            “Meng?”

            “Kas Meng ei tea, kus sinu äri asub?”

            “Kes siis?”

            “Sinu vend.”

            “Missugune vend? Mul ei ole venda.”

            “On küll, koguni kolm tükki.”

            “Need on poolvennad.”

            “Pool või veerand, ükskõik. Vend on vend.”

            “Kes neist?”

            “Hans.”

            “Hans?!”

            Oleks see Ado olnud, oleks Aleks vähem imestanud – Ado oli tema eeskujul Venemaale kolinud, tõsi, kodule lähemale, Tveri kubermangu –, kuid Hans ja Tõnu polnud elu sees jalga üle vallapiirigi tõstnud.

            “Ta pole üldse sinu moodi. Peajagu pikem, õlad nagu tsirkusemaadlejal, kämblad sellised, et õudne hakkab, aga ise vagur. Mul on tunne, et ta kardab midagi. Tal on sellised õnnetud silmad – nagu vasikal.”

            “Pole ta midagi õnnetu, vanem poeg, pärib talu.”

            “Oo, ma kujutan ette, kuidas ta seal rassib. Tõmbab tamme koos juurtega välja, viskab õlale ja tassib koju…”

            Naljatades ja naerdes jõudsid nad kodumajani, pöörasid hoovi ja ronisid pikast trepist üles. Aleks keeras ukse lukust lahti – korteris valitses vaikus, ainult lastetoast kandus Tatjana meloodiline hääl: küllap luges ööjuttu ette. Aidanud Martal mantli seljast, riputas Aleks selle varna, riietus ka ise lahti, torkas varbad karusnahast sussidesse – see oli tema väike nõrkus, hoida jalgu soojas – ja paotas hakatuseks lastetoa ust.

            Hermann ja Sophie olid mõlemad juba voodis, teine teise seina ääres, isa nähes ajasid nad ennast istuli. Aleks embas ja suudles neid ja pöördus siis Tatjana poole, kes tema sisenedes oli toolilt tõusnud. Tüdruku õlgadel lainetasid paksud kastanpruunid juuksed, tema ümarad põsed pakatasid noorusest ja tervisest, pikkade ripsmete tagant vaatasid Aleksile imetlevalt otsa pruunid naiivsed silmad.

            “Mida te loete?”

            Tatjana punastas.  

            ““Kaštankat”.”

            “See on ju nii kurb lugu,” imestas Aleks. 

             Ta teadis, et meeldib tüdrukule, ja talle pakkus lõbu teda pisut narrida; kuid Tatjana oli küll häbelik, aga leidlik, ega ta asjata kuulunud gümnaasiumi parimate õpilaste hulka.

            “Kurb, aga ilus,” teatas ta, end kogunud, julgelt.

            “Jaa, ilus on see tõesti,” nõustus Aleks. “Võib-olla ainult kurvad lood ongi ilusad? Kas teie teate mõnda lõbusat, aga ilusat lugu?”

            Tatjana võttis küsimust tõsiselt, vaimupingutusest ilmus tema laubale isegi kurd.

            “Ei tea,” tunnistas ta viimaks. “Aga ma mõtlen kodus järele, ja kui mõni meenub, ütlen homme,” lisas ta kiiresti.

            Aleks soovis lastele head ööd ja läks tagasi esikusse, kuhu samal hetkel magamistoast kikivarvul naasis Marta.

            “Kõik on korras,” sosistas ta. “Nii ma arvasingi, et Rudolf ei ärka. Kui kord uinub, magab hommikuni.”

            “Ja kus meie kauge külaline on?” küsis Aleks koridori mööda edasi liikudes nimme veidi valjemini.

            “Istub köögis. Ta on nii tagasihoidlik,” mängis Marta mehega kaasa.

            Hans, seljas ema kootud kampsun, jalas karedast villasest kangast püksid ja paksud sokid, istus tõepoolest kööginurgas taburetil. Aleksit silmates ajas ta oma ilmatu kere üllatava kergusega püsti, kuid lähemale ei tulnud, vaid jäi seisma sinnasamasse, selg kühmus, kämblad alandlikult rippu.

            “Tere, poolvend!” lausus Aleks sõbralikult, kuid mitte ilma kerge muigeta – liiga hästi oli meeles, kuidas Hans talle obadusi oli jaganud, kõrvust sikutanud ja korra isegi vihmaussi krae vahele toppinud; vanema venna türannia eest oli Aleks, vaevalt mõistuseraasu pähe saanud, mõisasse tööle põgenenudki.

            “Tere!” kohmas Hans otsa vaatamata.

            “Minge tuppa, kohe saab süüa!”

            Marta, kes vendade kohtumisstseeni oli imestusega pealt vaadanud, hakkas kohmetuse vältimiseks askeldama, tõstis supipoti pliidile ja otsis kapist leivapätsi.

            “Lähme, oleme siin jalus,” kutsus Aleks.

            Kuulekalt, ehkki silmanähtavalt vastu tahtmist järgnes Hans talle elutuppa, kuid “troonile” istumast keeldus kategooriliselt, seades end sisse tavalisel toolil. Aleks küsis hakatuseks ema tervise järele, siis tundis huvi, kuidas elavad õde, võõrasisa, Tõnu ja Ado. Elsa oli saanud tanu alla ja mehe juurde elama kolinud – see oli uudis.

            “Millal?”

            “Kevadel.”

            “Miks te ei kirjutanud? Oleksin võib-olla pulma sõitnud.”

            “Pulmi polnudki, leskmees.”

            “Lastega?”

            “Ei, üksik känd.”

            Ka teistega polnud midagi halba juhtunud, ning Aleks rahunes.

            “Ja sina ise? Mis tuuled sind nii kaugele kandsid?”

            “Minuga pole midagi head. Mind aetakse taga.”

            Tõepoolest, poolvenna käedki värisesid, nii suur oli tema hirm.

            “Kellele sind tarvis peaks olema?”

            Hans hakkas rääkima. Katkendlikult ja takerdudes jutustas ta, et detsembris olid maakonda tulnud “vutsionäärid” Tallinnast ja öelnud, et nüüd on kõik, sakslaste aeg on uppis, vaja minna ja mõisale tuli otsa panna.

            “Ja teie läksite?”

            “Kui juba “vutsionäärid” ütlesid…”

            Mõisnik põgenes Peterburi, valitsejat “kudistati” natuke, kuid lasti eluga minna, häärber põletati maha, aidad ja laudad tehti tühjaks, saak veeti taludesse laiali ja kuulutati välja Leibaku vabariik.

            “Ja edasi?”

            “Edasi tulid kasakad…”

            Naabermõisas oli hukatud kümmekond meest, kui uudis sellest jõudis Leibakule, oli Hans koos ühe teise talunikuga põgenenud. Kaaslasel olid sugulased Harkovis, ta läks seal rongist maha, Hans aga sõitis edasi.  

             “Milleks teil oli vaja röövima minna, kas teile manifestist ei piisanud?”

            “Manifest pole maa…”

            “Manifesti järgi valitakse nüüd duuma, kui sinna õiged mehed satuvad, annavad maadki.”

            “Kaua see aega võtab…”

            “Miski ei käi üleöö. See häärber, mille te maha põletasite, tuleb ka uuesti üles ehitada. Pole väike töö.”

            Hans ei vastanud, kuid tige pilk, mille ta Aleksile heitis, kõneles enda eest. “Mis ajast sina, Aleks, oled hakanud sakslasi kaitsma? Kas sellest peale, kui sakslannaga abiellusid?” Aleks vastas talle samuti pilguga: “Mina ei kaitse mitte sakslasi, vaid eraomandi puutumatust. Kui minul pood koos kogu kaubaga maha põletatakse, mis ma peale hakkan? Kuhu ma oma perega lähen? Ja sina ise – mis laulu sa laulad, kui naabri saunamees su talule tule räästasse pistab?”

            Tuli Marta, hakkas lauda katma, Hans kasutas juhust ja tegi muud juttu.

            “Teil, paistab, oli ka paras mürgel. Tulin rongist maha, vaatan, jaamahoonel mürsuaugud sees.”

            “Kas sa arvad, et meil “vutsionääre” polegi? Küll, ja palju kangemad, kui teie. Kaks nädalat hoidsid vaksalit oma valduses, enne kui välja suitsetati. Päris ehtne väike sõda oli, kõik poed olid kinni, Marta küpsetas ise leiba.”

            “Aga nüüd on rahulik?”

            “Ptüi-ptüi-ptüi. Nagu kalmistul.”

            Marta tõi supitirina, Aleks otsis külalise saabumise puhul puhvetist viinakarahvini. Sahvrist hapukurki tooma minnes kohtas ta Tatjanat, kes just lastetoast väljus – lapsed olid magama jäänud –, kutsus tedagi lauda, kuid neiu häbenes, ütles, et tõttab koju.

            Nad sõid õhtust, jõid teed, ja kui Marta oli läinud kööki nõusid pesema, küsis Aleks:

            “Mida sa edasi kavatsed peale hakata?”

            “Mõtlesin, et ootan kusagil ära, kuni kodus maha rahuneb.”

            “Kui tahad, võid siia jääda. Mul olekski üht abilist juurde tarvis, August ei tule üksi enam toime. Ma vist kirjutasin, et sain kaubale ühe meie Saksamaa sugulasega, ta saadab mulle põllutöömasinaid, mina müün need siin maha – seemneäri peale selle. Aga kuhu ma su elama panen? Kui ma selle korteri üürisin, oli ta mulle suurgi, aga nüüd mahume ise vaevu ära. Tegelikult oleks vaja maja osta, aga Marta on vastu – talle meeldib siin… Kuidas on, Marta, äkki ikka ostame maja?”

            Korraks tuppa, koogitaldrikute järele tulnud Marta hakkas selle küsimuse peale valjusti protesteerima.

            “Aleks, от добра добра не ищут.

            “Näed, ma ei oska sulle tõlkidagi, mis ta ütles. Meil ei ole sellist kõnekäändu. Et kui on, siis aitab küll, või umbes niimoodi.”

            “Ega küll küllale liiga tee,” pakkus Hans.

            “Pööra see mõte ümber, siis on õige. Kuid mis sinusse puutub, siis võime kusagil toa üürida.”

             Hans oli viinast söakust hankinud.

             “Ma parema meelega läheksin kuhugi maale,” vaidles ta vastu. “Ma kardan politseid, mis ma ütlen, kui kukuvad pärima, kes ja kust, ma ei oska õieti vene keeltki.”

            Aleks mõtles viivu ja vaatas siis kella. Oli küll üheksa läbi, aga vaevalt, et von Pillau pärast aadelkonna koosolekut kohe magama heidab.

            “Oota siin, ma helistan.”

            Ta läks esikusse ja väntas: telefon oli tööle hakanud.

            “Korras,” ütles ta, paari minuti pärast naastes, “leppisin kokku ühe suurmaaomanikuga. Ta käis mult just täna masinaid ostmas, uue põllu jaoks. Ma arvasin kohe, et tal on inimesi tarvis. Tal oli väga hea meel, kui kuulis, et sa oled minu sugulane, see tähendab, mitte venelane.”

            “Kes ta siis ise on?” küsis Hans umbusklikult.

            “Sakslane.”

            Uudis ei paistnud Hansu rõõmustavat, aga tõrkuda ta ei söandanud.

            “Ainult ta sõidab homme hommikul Moskvasse, nii et nädalakese pead meie juures elama. Võib-olla ongi hea, harjud natuke, Marta õpetab sulle vene keelt. Ja uued rõivad peame sulle ka muretsema, sellise välimusega ma sind von Pillau silma alla ei luba. Hommepäev viin su rätsepa juurde. Kui oled jalad alla saanud, maksad tagasi.”

            Aleksile meenus, et vanniahju jäi tuli süütamata, ta läks vannituppa, kuid halud juba praksusid: Marta, tahtmata vendi segada, oli töö enda peale võtnud. Katsunud vett – see oli veel leige – läks ta tagasi elutuppa, kus leidis eest tormilise stseeni: Marta, linad käes, üritas nahkdiivanile ligi pääseda, Hans aga seisis oma karukehaga teel ees ja seletas midagi väga halvas vene keeles.

            “Kööki! Põrandale! Madrats on? Hea. Ei ole? Käib kah.”

            “Aleks, ütle, mis ma selle inimesega peale hakkan, ta tahab köögipõrandale magama heita!”

            Aleks muigas.

            “Tee, nagu külaline soovib. Ta on harjunud.”

            Kuid ilma pesemata ei lubanud ta Hansul magama minna, ehkki too püüdiski tõestada, et “käis enne ärasõitu saunas”. Kamandanud venna vannituppa, näitas ta kätte, kust kraanist tuleb soe ja kust külm vesi ning kuidas tropp ette panna, et vesi välja ei voolaks. Jätnud venna riidest lahti võtma, läks ta koos Martaga kööki, nad lükkasid laua akna alla ja laotasid madratsi põrandale.

            “Küll on kangekaelne!” imestas Marta.

            “Võõrastab,” seletas Aleks. “Ta pole elu sees linnakorterit näinud.”

            Ta läks uudishimutsema, kuidas vennale meeldib “sakste kombel” pesemine ja avastas, et Hans istub tühjas vannis, üleni seebine ja nõristab kraanist pesukaussi vett.

            “Miks sa vanni täis ei lasknud?”

            “Ega ma hani ole, et suplen.”

            Aleks asus appi, täitis kibu ja valas venna veega üle, siis teist ja kolmandatki korda. Lõpuks Hans isegi puristas korra mõnust. Ta sai Aleksi vana hommikumantli, mis oli talle küll väike, kuid kattis vähemalt karvased kohad ära.

            “Pesu peab sulle ka ostma.”

            Siis läksid nad kööki.

            “Hommikul tuleb teenijatüdruk, vaata et sa talle käsi külge ei aja!” aasis Aleks.

            Soovinud Hansule head ööd, läks ta elutuppa. Marta istus “troonil”, jalad enda alla tõmmatud. Ta oli nii süvenenud raamatusse, et ei märganudki Aleksit.

            Vaikselt, et naist mitte segada, hiilis Aleks tagasi vannituppa, võttis lapi ja hakkas vanni venna mustusest puhtaks pesema.

 

Vabaduse lihtsameelne poeg – alles eile istus, kämblad süles, palke tassima harjunud õlad längus, oma tavalisel kohal kööginurgas, vaatas naiivse pilguga, kuidas suitseb pann, kuulas taigna särinat, ja täna? Kus oli ta nüüd – kas tõesti jää all, kalade närida? Kellel jätkus rammu ja jultumust tappa selline hiiglane? Ja milleks oli vaja teda tappa? Kuid kadunud ta oli, juba kolmandat päeva. Läks pärast lõunat välja rätsepa juurde ülikonda ära tooma, ja rohkem pole teda keegi näinud. Ülikonna oli kätte saanud ja kohe selga tõmmanud, seletas hirmunud rätsep, vanad rõivad aga pakiga kaenla alla võtnud. Kuhu ta ometi minna võis, kas tõesti mõnda sadamakõrtsi, nagu kardab Aleks? “Susi mind söögu, pidin ma talle taskuraha andma,” kirub ta. “Hansul on suur pea, aga lapsearu, ja viina pole ta kunagi osanud juua. Kui purju jäi ja naisterahvast nägi, võis ta tolle sabas viimasesse urkasse kõndida.” Mis selles “urkas” vennaga võis juhtuda, Aleks vaikib, aga selge on, et mitte midagi head. Isale ütles ta otse (äia usaldab rohkem kui naist): “Sattus mingite kaabakate küüsi, need vaatasid, et võõras mees, hästi riides, raha ka paistab olevat, ja oligi asi otsustatud – väits kõhtu ja laip jääauku. Võib-olla ujub kevadel välja, võib-olla mitte.”

            Kas tõesti võis Hans minna kaasa mõne müüdava naisega? Mis jõud see on, mis meestelt aru võtab? Mis ebaloomulikud ihad möllavad nende sisemuses, et nad ettevaatuse kaotavad? Pealtnäha nii lapsemeelne, kandis sünnitunnistuse vahel ema fotot nagu talismani – kuidas see sobib kokku sellise räpase sooviga? Aleks ei saa isegi ametlikku järelepärimist esitada, kuidas ta seletab, kes Hans oli ja miks ta end politseis ei registreerinud? Doktor Ebergi kaudu ta küll uuris salamahti, kas surnukuuri niisuguste tundemärkidega meest pole toodud, ja von Pillau näitas talle vahistatute nimekirju, kuid ühtki Hansu sarnast ei leidunud. Võib-olla sõitis tagasi koju? Nii olid nad öelnud Tatjanale, kuid isegi tüdruk ei jäänud päriselt uskuma. Sest miks, kui ta alles äsja oli sealt kabuhirmus põgenenud? Oleks ta Hugo, võiks arvata, et leidis omasugused üles ja need peitsid ta kuhugi ära, aga ta ei oska ju õieti vene keeltki…

            Saladus on see, mis rahu ei anna, ikka ja jälle kaldapealsele kisub. Praegu on jääväli ühtlaselt sile, sillerdab päikse käes, aga keegi ei tea, mida ta varjab. “Ta suri. Tema haud on siin.” Isegi nii pole võimalik öelda. “Ei olnud inimeste keskel tema koht.” Seda küll.  

 

Leibaku mõisavalitseja oli tulnud turule mett müüma ja võttis Aleksi saani peale, kuid viimased neli kilomeetrit pidi ta ikkagi sumpama jala, mööda sissetallamata lumerada. Hämardus, huntidega silmitsi sattuda polnud tahtmist, kuid väga kiiresti käia samuti ei saanud, segas jääkirme, millest isegi tema, kergekaalu mees, läbi vajus. Vaid ühed umbes nädalavanused täistuisanud jäljed osutasid, et kusagil läheduses elavad inimesed. Kogu pika tee olid teda ümbritsenud tuhanded mehed ja naised, ummistades linnatänavaid ja vaksaliperroone, kuhugi sõites, midagi müües või ostes – siin valitses vaikus. Ainult mets, ja muud mitte midagi. Vasakut kätt raagus kased ja sanglepad, paremat rohelised kuused ja männid – nii oli kavandanud krahvi vanaisa ja istutanud isa; paar värsket raielanki vihjasid, et nende võsuke on jälle Euroopasse ruletti mängima sõitnud.

            Edasi geomeetriline täpsus lõppes, mets muutus ebaühtlaseks, vohav lepp mattis üksikud kuusetaimed enda alla – naabertalu peremees armastas metsakohinat rohkem ülekantud tähenduses. Taevasse ilmus kuu, ja tema valguses nägi Aleks tuttavat lagendikku ning selle servas – veel tuttavamat palkhoonet. Kui madal tundus kodutare nüüd, pärast Rostovi, Moskva ja Berliini maju! Lumi krudises saabaste all, hääl pidi talveõhtuses vaikuses kanduma kaugele – nii oligi, peagi kostis vastu tigedat haukumist. Vanasti oli Aleksi kohus õue vaatama joosta, mis on juhtunud; uued koduvalvurid olid laisemad, uks kääksatas alles siis, kui ta juba õunapuude vahel laveeris. Keegi seisis lävel, kas Simm või Tõnu, seisis ja ootas, otsekui ei huvitakski teda, kes tuleb, kas sugulane või röövel. Või on hirm nii suur naha vahel?  

            “Sind ei tunne äragi!”

            Seda lauset oli ta täna korra juba kuulnud, mõisavalitseja suust; ime veel, et Simmgi hakatuseks: “Tere, härra!” ei öelnud.

            “Sina, võõrasisa, pole see-eest karvavõrdki muutunud.”

            Simmi käepigistus oli lahja nagu mees isegi; ega Alekski mingi vägilane olnud, aga nii lödid näpud oleks ta vajaduse korral küll võinud katki murda. Trampinud jalad kojas lumest puhtaks, tahtis ta juba sirge seljaga astuda eeskambrisse, kuid viimasel hetkel meenus madal uksepiit, ja ta kummardus.

            Ema istus laua taga, prillid ninal, ja luges priimusevalgel midagi, küllap kalendrit; Tõnu vedeles sängis, käed kukla all. Aleksi ilmumise peale hüppas poolvend nagu vanka-vstanka püsti, ema seevastu ei kiirustanud, asetas lugemise aeglaselt, otsekui vastu tahtmist, käest. Nööpinud mantlihõlmad lahti, astus Aleks laua juurde ja suudles ema otsmikule. Beckeritel oli kombeks üksteist kaelustada, kuid tema perekonnas selliseid õrnusi ei harrastatud.

             “Olin töö asjus Moskvas ja mõtlesin, et kasutan juhust. Suur on ikka see Vene riik, tema avarustesse võib nii ära kaduda, et möödub aastaid, enne kui mõnda omast kohtad.”

            Ta arvas, et keegi küsib kohe Hansu kohta, umbes nagu: “Kas vanem vend siis sinu juurde ei jõudnudki?”, kuid kõik vaikisid. Igaks juhuks heitis ta pilgu läbi lahtise ukse tagakambrisse – äkki põõnab mõisapõletaja, elus ja terve, asemel, kuid tuba oli tühi. Ta otsis põuetaskust kaaviaripurgi ja šokolaaditahvli.

            “Laske head maitsta, Moskva poest ostetud.”

            Ema silmitses külakosti sama kahtlustavalt nagu ennist poega ennast, ja lükkas esialgu kõrvale, laua aknapoolsesse serva. Sellest liigutusest tundis Aleks ära, et ta on kodus. Ta võttis rebasenahast kraega talvemantli seljast ja riputas varna, Simmi lambanahkse kasuka peale. Keegi talle istet ei pakkunud, ta istus ise ja vaatas uudistavalt ringi. “Siingi elatakse,” mõtles ta, libistanud pilgu üle tahmunud seinte, nõgise ahju, narmendava põrandariide ja riiulit täitvate savinõude.

            Ema oli hakanud korraldusi jagama, saatnud Tõnu sahvrisse sinki ja mune tooma, utsitanud võõrasisa kartuleid koorima, ise kohendas pliidi all tuld, sättis panni käepärast. Hansu nime ei mainitud endiselt. “Äkki siiski võeti kinni, poodi üles ja läkitati koju surmateade?” mõtles Aleks, kuid ei hakanud samuti esimesena murelikku küsimust esitama, tundis selle asemel huvi, kuidas elab õde. Simm seletas, et muidu olevat kõik korras, Elsa olevat saanud tubli mehe, tööka, ei joo, ringi ei aele, ainult lapsi pole neil siiani. Varsti aasta, kui abielus, aga ei vähimatki märki. Aleks uuris veel Ado kohta, poolvend oli ikka Tveri kandis, töötas mõisas ja sihtis valitseja kohta. Siis sugenes tuppa vaikus, ainult pann särises ja halud praksusid. Aleks tundis äkki kohutavat väsimust, niisugust, mis tabas teda alati, kui ta oli tund aega koduõhku hinganud. Kedagi polnud selles majas tapetud, keegi polnud selle elanikke ära neednud, kuid ometi oli tuba otsekui läbi imbunud mingist erilisest masendusest, mis tungis kopsudesse, levis nende kaudu üle kogu keha, mürgitas vere ja uimastas mõistuse. Muide, kaua see ei kestnud, juba nädala pärast paine kadus ja näis, et kõik on parimas korras, on alati olnud ja jääb igavesti – mis parata, niisugune ongi elu: midagi ei muutu, päike tiirutab endiselt üle vesise heinamaa, nagu ta on tiirutanud sajandeid, ja sina võtad jälle vikati ja lähed niitma, nagu enne on läinud sinu isa, vanaisa ja vanavanaisa.

            Õhtusöök sai valmis, Simm tõi sahvrist puskaripudeli, joodi terviseks – kelle või mille terviseks, ei täpsustatud. Aleks oli näljane, viimast korda oli ta korralikult söönud Moskva vaksali restoranis, reisi peal tuli leppida võileibadega. Viin võttis Simmi keelepaelad valla, ta kukkus pärima Aleksi uue perekonna kohta, Aleks jutustas Beckeritest, Berliinist, ärist. Lõpuks elavnes emagi, tundis huvi, kuidas lapsed kasvavad. Aleks tõmbas põuetaskust rahakoti ja selle vahelt pruunika päevapildi: nemad Martaga, tema hoiab ühel põlvel Hermanni ja teisel Sophied, Martal on süles mähkmetes Rudolf. Ema sättis prillid jälle ninale, kuni ta fotot uuris, küsis Aleks otsekui muuseas:

            “Kas Hansust pole midagi kuulda?”

            Tuppa sugenes taas vaikus.

            “Kas ta sinu juures polegi?” uuris ema ettevaatlikult.

            “Oli, aga kadus, nagu vits vette,” muutis Aleks hääle muretuks. “Lasksin talle rumala peaga ülikonna õmmelda ja andsin taskuraha, läks välja ja tagasi pole tulnud. Marta arvab, et sõitis Ameerikasse.”

            “Ameerikasse?”

            “Jaa, see on praegu moes, paljud põgenevad sinna, mitte üksnes juudid, vaid ka väikevenelased, kõik, kes võimuga pahuksis või kellel vaesus majas.”

            “Ta ei oska ju ameerika keelt,” leidis Tõnu vastuväite.

            “Ameerikas pole keelt vajagi, seal räägivad kõik käte ja jalgadega, igaüks ju ise maalt pärit. Hans võis mõne juudiga mesti lüüa, nendel on keelte peale annet. Ta kartis hirmsasti, et politsei ta kinni nabib. Ma küll soovitasin, et oodaku natuke, nagunii unustatakse tema patud varsti ära, äärmisel juhul saadetakse paariks aastaks asumisele nagu minu naisevennaga juhtus, aga ta ei uskunud mind. Nii et kirjutanud ta veel ei ole?”

            Ei, kirjutanud Hans ei olnud – erinevalt Hugost, kes Siberist muudkui pakke nõudis.

            “Võib-olla tahab enne rikkaks saada, nagu sina, et oleks, millega uhkustada,” fantaseeris Tõnu.

            Ühes pereliikmes oli Aleksi lohutav idee niisiis kanda kinnitanud.

            “Oh, mina nüüd mõni rikas, Ameerikas on selliseid terve miljon. Neil pole ju mõisnikke turjal, kogu maa kuulub rahvale.” 

            “Neil pole tsaari kah, ise valivad endale persedendi,” teadis Simm.

            “Presidenti ei näe meie veel niipea, aga duuma on küll tulekul. Kas sina, võõrasisa, oled juba otsustanud, kelle poolt hääletad?”

            Poliitika oli tänuväärt jututeema, Hansu isik jäi otsekui iseenesest Pätsi ja Tõnissoni varju. Joodi teed, siis hakkas Aleks haigutama ja kella vaatama. “Kas see on ehtsast kullast?” uuris Tõnu. “Jaa, lausa lehtkullast,” nöökis Aleks. Ema tahtis talle tagakambrisse aset teha, kuid Aleks keeldus, seletades, et peab enne koitu tagasiteele asuma – mõisavalitseja oli lubanud teda rongi ajaks jaama viia. Keegi ei imestanud, et ta nii kiiresti peab naasma, kõik võtsid seda kui loomulikku asja – kaupmees, palju tööd. Ta otsis jälle välja rahakoti, otsekui selleks, et foto tagasi panna, kuid heitis rööbiti nii väljendusrikka pilgu Simmile, et võõrasisa püsti hüppas ja Tõnugi endaga kaasa “korraks õue” kutsus. Aleks luges emale peo peale sellise koguse rahatähti, kui arvas vajaliku olevat, et perekond end isegi halva kartuliaasta korral kindlana tunneks.

            “Kulub ära,” ütles ema. “Naabrimees pakkus metsatukka müüa, ei osanudki talle midagi vastata, võtsin mõtlemisaega.”

            Aleks tundis huvi, mis naaber ja mis metsatukk, ja lisas veel mõned kupüürid.

            “Osta kindlasti, maa on inimese kõige kindlam vara.”

            Siis võttis ta “troika” seljast, riputas toolileenile ja heitis pikali, kuid ei jäänud väsimusest hoolimata kaua magama; harjumatult vaikne oli ümberringi, pärast linnatänava kära, joodikute melu ja kutsarite sõimu. Isegi liiga vaikne: äkki kuulis ta, kuidas ema tagatoas summutatult nutab ja Simm teda sosinal lohutab. “Ei jäänud uskuma,” mõtles ta mornilt, ja uinus.    

 

Kuues peatükk

Rudolfi surm

 

Pilk eksleb mööda lehekülge, tähed sulavad kokku mustaks massiks, sõnad ei jõua teadvusse. Tahaks karjuda, katkuda juukseid, hammustada verile randmed, kuid ei julge – Aleks istub siinsamas söögilaua taga ja täidab oma pearaamatut. Pealtnäha rahulik, ta lihtsalt varjab valu, ja tema eeskuju nakatab, ei luba endalgi minetada enesevalitsust. “Võta end kokku, lapsed ei tohi kannatada,” ütles ta juba järgmisel päeval pärast matust. Polnud mingit võimalust vastata: “Hea öelda, eks katsu ise rahulik olla!” Ta oleks niimoodi vaadanud… nagu basilisk. Äri on teda muutnud kivinärviseks, ükskõik, mis ka hinges ei tormle, kui tuleb ostja, peab olema viisakas ja naeratama. Ainult tol hommikul, kui ta telegrammi peale Kiievist saabus, ei suutnud peita tundeid – sünge, silmaalused kottis, pilgus ahastus. Vaksalisse vastu läinud August September oli jõudnud teatada, et poeg suri koidikul.

            Taas ilmusid silme ette tuttavad pildid, otsekui oleks elektribiograaf rikkis ja näitaks ringiratast üht ja sama. Tatjana jätab hüvasti, tõmbab ukse kinni, sa astud, tilluke Ervin süles, magamistuppa, ahi põleb, on mõnusalt soe, hakkad juba pluusi lahti nööpima ja märkad äkki peeglilauale valmis seatud ümbrikku. “Vaat, miks tüdruk nii kaua viivitas, ta pidi ju täna teatrisse minema, äkki pole tal piletiraha!” mõtled, asetad tite voodi kaugemasse otsa, seina äärde, haarad ümbriku ja tõttad Tatjanale järele. Esikus heidad pilgu üle lastetoa ukse, seal nad on, kõik kolmekesi, Hermann, Sophie ja Rudolf, mängivad midagi, käsed Hermanni minna magamistuppa ja vaadata, et väikevend voodist maha ei kukuks, pistad kingad jalga ja punud trepist alla. Õues Tatjanat enam ei paista, jooksed tänavale, näed, kõnnib, nina norus, kodu poole, hõikad, tüdruk peatub, pöörab ümber, lippad tema poole, ta ruttab sulle vastu, kohtute, vabandad, ulatad ümbriku, ta on imestunud ja ehmunud, tänab, pöörad uuesti ümber ja lähed kiire sammuga tagasi – joosta pole enam võhma. Sisened majja, hakkad trepist üles ronima, kuid järsku tunned seletamatut rahutust, lisad sammu, pool korrust allpool kuuled röökimist, tormad, nagu jaksad, korterisse, lastetuba on tühi, vannitoast jooksevad välja Hermann ja Sophie, käes veekausid, karjuvad: “Ema, ema, Rudolf läks põlema! Ta tuli meiega koos magamistuppa, me ei näinud, kui ta ahju juurde läks, avastasime alles, kui ta nutma hakkas, tema kleidil on sellised laiad varrukad, me ei tea, kuidas see juhtus, et…” Jalad nõrgad, rohkem vaarud kui jooksed magamistuppa, haarad teki, millega tuld lämmatada…

            Siin pilt katkeb ja saabub pimedus, õigemini hämarus, otsekui immitseks kusagilt pilu kaudu päevavalgust. Mõnda aega istud kangestunult, ootad, siis süttib kusagil kõrgel lamp, teine, kiirevihud hakkavad silme ees ringi tantsima, põrand õõtsub, seinad pöörlevad, kusagilt ilmub välja doktor Ebergi kiilaspea, kostab nuttu, ahastavat lapsenuttu. “Aidake mind ometi, mul on valus!” anub hääl, topid sõrmed kõrvadesse, et mitte kuulda, kuid miski ei aita, nutt tungib kolbastki läbi, muutub aina pealetükkivamaks, kiledamaks, kuni murdub kähinaks. Veel paar häälitsust ning uuesti saabub vaikus, nüüd juba hauavaikus, kuni hakkab kostma kabjaplaginat, ühe, siis mitme, siis mitmekümne, mitmesaja hobuse kabjaplaginat, nad kõik kappavad otsekui siinsamas, meetri kaugusel, kuid mööda, aina mööda, keegi ei peatu. Viimaks eristub ühtlasest müdinast üks, see hobune liigub teisiti, närvilisemalt, nõudlikumalt, aina läheneb, kuni kõlab: “Ptruu!”, ja kohe selle järel – sammud trepid, kuid mitte rahulikud, mõõdukad nagu tavaliselt, vaid järsud, peaaegu trampivad, ja siis lükatakse uks kolinaga lahti…

            Veel korra saabub vaikus, siis pimedus hajub ning pilt muutub valgeks, nii valgeks, et silmadel hakkab valus. Taevas särab ere kevadpäike, tillukese haua juures aga seisab prillidega pastor ja kõneleb monotoonselt ja võltsilt – sama monotoonselt ja võltsilt nagu laulatusel ja ristsetel. Teda ei puuduta ei sünnid ega surmad, ta on ametimees, kes täidab oma tüütut kohust. Lohutab, kus pole võimalik lohutada, manitseb, nagu oleks tal selleks moraalne õigus, nagu oleks ta puhtam ja parem kui ülejäänud. Aleks seisab vaikides kõrval, äkki nii kössi vajunud, veel lühem kui muidu, mitte pikem sinust. Mitte ainsatki etteheidet pole sa tema suust kuulnud ega kuule.

            Lõpuks pilt kaob ja sa oled tagasi toas, aga kergenduseta. Igast uksepraost viirastub Rudolfi lokkis pea, iga nurga tagant kostab tema naer. Tatjana pole sellest saadik lapsi hoidmas käinud: võib-olla ongi hea, endal rohkem tegemist. Aleks läheb igal hommikul tööle ja tuleb igal õhtul koju, aga temagi liigub nagu masin, midagi tundmata. Mõnikord jääb ta hiljemaks, siis on tal küljes kerge viinalõhn, see on võõrastav; kuid veel võõrastavam on, kui ta tuleb varakult, pearaamat kaenla all, istub laua taha ja hakkab tuimalt rehkendama. Sa oled alati tahtnud, et ta oleks rohkem sinuga, kuid mitte nii, mitte sellises tujus! Jaa, te olete rahulikud, isegi naeratate teineteisele, kuid sisemuses lõõmab teil põrgutuli. Jooks ta end parem maani täis ja peksaks sind läbi – võib-olla hakkaks teil mõlemal kergem! Kuid tema üksnes kribistab sulepeaga, kriipides nii mitte üksnes paberit, vaid ka sinu hinge.

 

“Vaadake ometi, härrased, missugune seeme! See pole nisu, vaid puhas kuld! Ja kuulake, kuidas ta sahiseb, lausa nagu ööbik laksutab…”

            Aleks jättis Tsitsini kasakatele kaupa kiitma ja väljus päikeselõõsasele Sobornajale. Andekas poiss, pole viitteistki täis, aga asja tunneb juba päris hästi, ja mis kõneandi puutub, pesueht luuletaja. Nelja-viie aasta pärast võib äri rahumeeli tema hoolde usaldada ja ise hakata sorte aretama – kui veel tahtmist on.

            Kaagutades ja tiibadega vehkides lendas teele ette kusagilt lahti pääsenud hani – mitte tänav, vaid karjamaa! Pahuralt äigas Aleks sulelisele jalaga, hani pistis veel kõvemini röökima, hoovist jooksis välja plikatirts, haaras linnu sülle ja vaatas silmanurgast tigedalt Aleksi poole – mis ta sulle, härra, halba tegi, et sa teda peksad? Tüdrukul olid paksud kulmud ja pruunid silmad, tema väljakutsuvast pilgust õhkus lihtrahva must-valget elupilti: maailm jaguneb heaks ja kurjaks ja mina oskan neid kahte lehte jagada küll. Metslase kangus ja õigeuskliku alandlikkus ühesainsas nurgelisevõitu kolbas, terav keel peidetud tugevate valgete hammaste taha. Mine ütle talle, et hanede koht pole linnas – ei mõista. Niisuguseid pool-külainimesi oli siin palju, maal ei jätkunud kõigile tiine, nooremad pojad ning üleliigsed tütred kupatati linna tööd otsima, mida nad muidugi ei leidnud, või kui, siis ajutist. Elasid edasi nagu staniitsas harjunud, kasvatasid lehmi, sigu ja kanu ja lõikuse ajaks läksid tagasi kodukohta, perele appi. Aleks oli ise ka talust pärit – kuid teda ärritas see püdel, ebamäärane olek: ei linn ega maa, vaid midagi vahepealset, nagu kaelkirjaku ja lamba ristsugutis.

            “Aga on üldse midagi, mis mind enam ei ärrita?” mõtles Aleks, plikatirtsu selja taha jättes ja samas unustades. Millal ta viimati oli naernud? Meelde küll ei tule. Ta polnud õnneseen, elu oli teda karastanud, ta oli valmis töötama, võitlema vaesusega, kuid poja surm rabas teda jalust. See oli olnud julm ja mõttetu – nagu mongolite röövretk. Kui saatusel on vastik kollane pilusilmne tatarlasenägu, parastav pilk, haisev hingeõhk ja mõrtsukakämblad, siis miks temaga üldse rinda pista? Parem jaluta Doni äärde, otsi üks kõrvaline koht, seo kivi kaela ja hüppa vette, vennale seltsiks. Naine, lapsed? See oli ju kõigest ühiskonna sisendus, et mehel peab jätkuma kohusetunnet, ta ei tohi perekonda toitjata jätta. Kui kainelt mõelda, kas ongi mingit vahet, oled sa miljonär või kerjus? Sul võib olla maailma ilusaim naine, loss ja isegi automobiil, aga tulevad barbarid, taovad automobiili puruks, panevad lossile tule otsa ja vägistavad naise sinu silme all – kas selle nimel tasub rügada? Kas pole õigem hulkuda paljajalu mööda steppi, süüa marju ning nuusutada koirohtu – siis pole sul midagi kaotada.

            Turuplatsil oli kauplemine lõppenud, kojamehed, määrdunud põlled ees, pühkisid kokku määndunud jäätmeid. Aleks krimpsutas nina – jah, lillelõhn see just polnud. Ta läks veel veidi edasi – sinna, kus vaatega jõele oli oma kontori sisse seadnud Arutjunov. Siin sõelusid töökad armeenlased, hoopis teine sugu kui laisad venelased. Oli lausa huvitav mõelda, kuidas loodus oli ilmale toonud nii erinevad inimesed? Isegi harrastused olid neil isesugused – venelased jõid viina, armeenlased mängisid narde. Arutjunov oli temalegi selle mängu selgeks õpetanud, aga õiget vastast temast sõbrale veel polnud, siin läks vaja väga kiiret mõtlemist, mida Aleksil kusagilt võtta polnud. Võib-olla olidki armeenlased tänu sellele nii leidlikud, et nad kõik narde mängisid?

            Arutjunovit polnud paraku kontoris, oli ootamatult koju kutsutud – kusagilt olid saabunud kaugelt sugulased. Perekond oli armeenlastele kõige tähtsam asi, nad töötasid justkui vaid selleks, et perekonda ülal pidada, põlvest põlve, mis polnud kerge, sest oma kodumaad neil polnud – see tähendab, kodumaa muidugi oli, kuid puudus riik, ja mis on rahvas ilma riigita? Nagu koer ilma peremeheta. Kes veel, kui mitte Aleks, ei pidanud seda teadma – tõsi, orjuse ja orjuse vahel, nagu selgus, oli vahe: alles kuulates Arutjunovi jutustusi türklaste veretalgutest, hakkas ta mõistma, et on hullemaidki isandaid kui balti parunid.

            Tagasi õue jõudnud, seisatas ta kõheldes. Minna koju, rusutud õhkkonda, taluma Marta hoolitsust? Rudolfi põlev kleidike oli lahvatanud nende vahele otsekui tulemüüri, tema oli ühel pool ja Marta teisel pool ning nad ei saanud teineteisele enam isegi kätt ulatada. Muidugi, nad magasid ühes sängis, ja nende vahele oli võib-olla tekkinud koguni rohkem kirge – kuid see oli paheline kirg. Armastuse küps mahlakas arbuus oli mädanema läinud, levitas imalat pööritama ajavat lõhna, ja tema ümber tiirutas mustmiljon tiirast kärbest.

            Ta keeras jõega rööbiti kulgevasse põiktänavasse, kuhu olid end ära peitnud lihtrahva joomakohad. Pits sogast puskarit, sakusmendiks mullune läppunud soolakurk – kui Arutjunovit polnud, oli see veel üks võimalus. Istud nurka, konutad omaette, kuulad sadamatööliste jauramist. Kui hämardub, tulevad tänavale müüdavad naised. Valid mõne vähem inetuma, lähed temaga kaasa umbsesse tarre, ootad, kuni naine kardinad ette tõmbab ja vajud talle peale – vihaga, mitte armastusega. Seegi oli elu üks nägusid – tema rõve inisev lõust; kuid vastas paremini tema hingeseisundile.

            “Aleksander Martõnovitš!”

            Nagu võhivõõras, silmitses ta teab kust tema ette kerkinud Tatjanat. Ta ei tundnud tüdrukut ära. Kuhu olid kadunud punased põsed ja arukas pilk, miks oli nägu kaame, aukus, silmad ärapiinatud nagu haigel penil? Mitu kuud oli möödas, kui ta teda viimati nägi? Kolm? Oh, Aleksander Martõnovitš, ära teeskle, sa tead väga hästi, et on möödunud täpselt kolm kuud.

            “Tere, Tatjana! Mida sina siin teed?”

            “Aleksander Martõnovitš, ma tulin jalutama, nägin juhuslikult teid ja jooksin järele. Minu kätte jäi üks teie raamat, võib-olla mäletate, “Anna Karenina”? Olen ammu tahtnud ära tuua, aga ikka on tulnud midagi vahele.”

            Tüdruk valetas kehvasti, pilk eksles, hääl oli võlts. Nii palju mahti oleks ta alati leidnud, et raamat ära tuua; ilmselt lihtsalt hoidis kõrvale, paljud taktitundelised inimesed ei taha minna majja, kus on mure, kardavad, et ei oska käituda.

            “Pole viga, küll jõuab.”

            “Ma ise ka loodan, aga paljugi, mis võib juhtuda. Ma valmistun ärasõiduks, nii-öelda istun kohvritel. Äkki astute minu juurest läbi, ma elan siinsamas lähedal?” 

             “Praegu?”

            Tatjana ei vastanud, sõnad otsekui kleepusid talle keele külge, ta üksnes noogutas.

            “Hea küll, eks lähme siis.”

            Kergendatult pööras tüdruk minekule, ja Aleks järgnes talle.

            “Kuhu sa sõitma hakkad?”

            “Peterburi.”

            “Õnnitlen. Peterburi on imeilus linn. Seal on niisugused lossid, millest ei oska undki näha.”

            “Ma tean, olen vaadanud pilte.”

            “Veel on seal kanalid, ja sillad üle kanalite, ja udu vee kohal. Millal sa sõidad?”

            “Varsti.”

            “Praegu on kõige ilusam aeg. Öö läbi on valge, võid hommikuni mööda linna jalutada. Ainult ole ettevaatlik, kui teisele poole Neevat satud, sealt tagasi ei pääse, sillad tõstetakse ööseks üles.”

            “Ma pean meeles.”

            “Kelle juurde sa sõidad?”

            “Ühe sõbra juurde.”

            “Sõbra? Ma mõtlesin, et sul on seal sugulased.”

            “Mul ei ole kedagi peale ema ja tädi.”

            Aleksile meenus, et Tatjana on orb: tema isa, suurtükiohvitser, oli Jaapani sõjas surma saanud.

            “Kas too sõber on sinu peigmees?”

            “Ei, võitluskaaslane.”

            Aleksil oli vist väga juhm nägu peas, sest tüdruk puhkes ootamatult naerma, mitte lõbusalt, vaid närviliselt, vaatas ümberringi, otsekui kontrollides, et keegi neid ei kuule ja lisas sosinal:

            “Ma olen nüüd esseer!”

            Aleksist käis läbi nõksatus: kas maailm on tõesti hullumas? Hugo saatus oli jälle teadmata, ta oli hiljuti asumiselt põgenenud, nemad olid sellest teada saanud, kui politsei ootamatult sisse sadas ja pesueht läbiotsimise korraldas – isegi voodi alla vaatasid! – aga Hugo oli vähemalt mees.

            “Ja mida sa teed? Kleebid lendlehti majaseintele?” küsis ta, lootusega hääles.

            Tatjana naeris jälle, seekord lõbusamalt, võiks öelda, üleolekuga.

            “Meie lendlehti ei kleebi, need ei vii kuhugi. Meie pooldame terrorit. Mind võeti hiljuti revolutsioonilise võitlussalga liikmeks.” Ta vaatas veel korra ringi ja sosistas: “Me tahame tsaari ära tappa.”

            Aleksil jäi hing jahmatusest kinni – nii kaugel oli siis jälle asi. Ta tahtis juba tüdrukut noomima hakata, selgitada, et vägivallaga maailma paremaks ei muuda, toetuda kas või Tolstoi autoriteedile, keda Tatjana luges ja austas, kuid mõtles samas ümber. Lõpuks, mida see Niki talle head oli teinud? Elab mitmes lossis koos oma naise ja lastega, tuhanded inimesed ümmardavad neid, nemad aga üksnes söövad ja magavad. Lõunasse sõidavad erirongiga, räägitakse, et selles olevat isegi eraldi vagun, kus tsaarinna juukseid kammib. Kui tütardel tuleb reisil tuju maikellukesi noppida, peatatakse rong keset metsa kinni, ja kogu liiklus seisab, kuni nad ennast lõbustavad. Kaua seda nõmedust pidi kannatama? Muide, isegi Tolstoile toetuda oli raske: õigeusu kirik oli kirjaniku vande alla pannud, ja see kirik ei teinud midagi ilma tsaari loata.  Nii et Nikile Aleks kaasa ei tundnud, ainult Tatjanast oli kahju, praegu polnud enam Aleksander Vabastaja aeg, terroriste õigeks ei mõistetud, nende üle ei mõistetud isegi kohut – Stolõpini lips kaela, ja auku. Kaeba, kellele tahad!

            Tatjana sai tema vaikimisest julgust juurde.

            “Ma ootan, millal mind välja kutsutakse. Mul on plaan juba välja töötatud, riietun talunaiseks ja sõidan Tsarskoje Seloosse otsekui palvekirja esitama. Revolvri peidan seeliku alla, ma olen tüdruk, mind ei hakata läbi otsima. Praegu õpin laskma, käin vasakul kaldal täpsust harjutamas, sellepärast mul polegi olnud aega teie juurde tulla.”

            See kõik oli juba väga fantaasia moodi – paljugi, mida plikaaruga välja ei mõelda! Aastaid on esseerid tsaari peale hammast ihunud, oleks tema tapmine nii lihtne, poleks Nikit enam ammu elavate kirjas.

            “Kas sa ei karda, et ma sind välja annan?”

            “Teie?! Võimatu.”

            Ettevaatlikult ringi vaadanud, avas Tatjana ühe värava ja nad sisenesid hoovi, mille ühes servas seisis päris korralik kahekordne kivimaja. Paraadukse kõrval õitses akaatsia, kuid sinna nad ei läinud, vaid suundusid ümber nurga, kust viis trepp alla keldrikorrusele. Kui Tatjana ust lukust lahti keeras, märkas Aleks, et tema käed värisevad. “Kah mul tsaaritapja!” mõtles ta muigega. “Selline laseb meetri kauguseltki mööda!”

            Läbi pimeda rõske eeskoja tüürisid nad tillukesse kööki, ja sealt – mitte palju suuremasse tuppa, mille muutis veelgi kitsamaks ühte nurka tõmmatud sirm. Mööblit oli vähe, üksnes madal kummut, laud ja paar tooli, kuid ikkagi oli kitsas.

            “Võtke istet, Aleksander Martõnovitš! Ma panen kohe tee üles.”

            “Pole vaja, Tatjana, ma kiirustan.”

            See polnud muidugi tõsi, kuid Aleks ei tundnud end siin mugavalt. Laual seisis vaagen odavate meepräänikutega, vaasis tulitasid moonid – paistis, et Tatjana ootas kedagi.

            “Hea küll, ma kohe toon!”

            Tatjana kadus sirmi taha, kus ilmselt paiknes tema ase. Erilise uudishimuta vaatas Aleks ringi: seinal rippus foto, keskel ohvitserimundris mees, temast üht kätt – range näoga keskealine naine, teist – Tatjana. Foto oli tehtud mitu aastat tagasi, ja Aleks mõtles, et siin on tüdruku silmad veel niisugused, nagu tema oli harjunud neid nägema – siirad, naiivsed, süütud.

            “Kus su ema on?”

            “Ta ei leidnud siin tööd ja kolis Taganrogi, tädi juurde. Tädimehel on väike pood, ema aitab neid. Isa pensionist ära ei ela.”

            Tüdruk ilmus sirmi tagant, raamat käes, ja Aleksile tundus, otsekui oleks ta vahepeal end kamminud ja isegi lõhnatanud. Seljas oli tüdrukul sama valge pidulik pluus, mis  fotol, ja Aleks ei suutnud meenutada, kas ta tänaval oli ka olnud selles või oli praegu kiiruga riideid vahetanud – kuid kas sel oligi mingit tähtsust? 

            “Palun!”         

            Portfelli Aleksil kaasas polnud, ta püüdis toppida raamatut tasku, kuid see oli võrdlemisi suur ega mahtunud sinna ära.

            “Äkki leiad mõne vana ajalehe, millesse see mähkida?”

            Vastust ei järgnenud, tüdruk viibis otsekui kangestuses. Aleks hakkas juba kannatust kaotama, kuid nägi siis, et Tatjana väriseb üle kogu keha. “Mis lahti?” tahtis ta küsida, kuid ei jõudnud, enne langes tüdruk nagu niidetult põlvili, haaras kahe käega ümber Aleksi põlvede ja puhkes südantlõhestavalt nutma.

            “Aleksander Martõnovitš, andestage mulle! Anun teid, andestage! See oli minu süü! Minu pärast juhtus kõik! Andestage, või ma ei tea, mida ma endaga teen!”

            Aleksile ei meeldinud see stseen, milles oli midagi loomalikku.

            “Mis on sinu süü?” küsis ta külmalt.

            “Rudolfi surm. Proua Marta unustas mulle tundide eest tasuda ja ma venitasin meelega esikus hulk aega, et talle meenuks. Ma ei tea, mis mulle sisse läks, mul polnud üldse nii tähtis, et ta mulle just tol päeval maksaks, raha mul oli. Kui ma oleksin kohe ära läinud, poleks mitte midagi juhtunud. Aga ma kohmerdasin nii kaua, et see tundus talle imelik, ja kui ma olin lahkunud, ta taipas ja jooksis mulle järele…”

            Nuuksed valjenesid, kestsid veel natuke aega ja hakkasid siis vaibuma. Teadmata, mida peale hakata, paitas Aleks vaba käega tüdruku pakse kastanpruune juukseid. Tatjana surus end veel kõvemini vastu tema põlvi ja hakkas uuesti üle keha vabisema. Alles nüüd Aleks taipas. Ta küünitas end nii kaugele, kui ulatus, asetas raamatu laua nurgale, võttis Tatjanal lõua alt kinni ja kallutas tema pea veidi taha, et näha tüdruku silmi. Need olid märjad ning anuvad, kuid see, mida nad anusid, polnud andestus.

            Kui Aleks hämarikus end minekule seadis, hüppas Tatjana väledalt püsti, kattis lopsaka keha suure salliga, tõmbas keldriaknale ette kardinad ja läitis petrooleumilambi.

            “Peterburi viska peast välja!” ütles Aleks käskivalt. “Kui sõber saadab telegrammi või kirjutab, ära vasta. Kui ta ise sulle järele sõidab, otsi kohe mind üles.”

            Tatjana noogutas kuulekalt.

            “Kas sul tööd on?”

            Pearaputus.

            “Ma otsin sulle koha. Meie juurde on sul parem mitte tulla.”          

            Pintsak oli juba seljas, Aleks võttis põuetaskust rahakoti, tõmbas sealt mõned kupüürid ja asetas keset lauda.

            “Esimese palgani,” ütles ta, märganud tüdruku tõrjuvat liigutust.

            Tatjana punastas, Aleks suudles teda põsele ja võttis laualt “Anna Karenina”.

            “Kohe ma otsin ajalehe.”

            “Pole vaja.”

            Väljas oli pime, kuumus oli raugenud, koeradki olid toibunud päevasest rammestusest ja haukusid – praegu veel üsna laisalt, kuid Aleks teadis, et paari tunni pärast täidab nende kontsert kogu aguli, kandudes isegi bulvarile.

            “Provints,” mõtles ta, aeglaselt kodu poole sammudes. “Päeval haned, öösel penid.”

            Ootamatult tabas teda nii tugev meeleheitehoog, et ta jäi esmalt seisma ja laskus siis isegi kükakile. Ta püüdis nutta, kuid pisaraid ei tulnud, üksnes mingid veidrad häälitsused tungisid sisemusest. Teisel pool tänavat möödusid kaks naist, nad vaatasid teda imestava pilguga ja Aleks kuulis üht teisele ütlemas: “Purjus!” Mida teine vastas, ta ei kuulnud, kuid esimene puhkes selle peale valjusti naerma.

            Ta sundis end tõusma, otsis taskust rätiku, nuuskas nina ja tundis äkki, et vihkab seda linna. Kõik oli talle siin vastik – nii kasakad, sakslased kui ka sogane Don. Ning kõige vastikum oli ta endale ise – pea norgu lasknud, mööda urkaid uitav pereisa.

            “Kui äkki kolida kuhugi mujale?” mõtles ta end kokku võttes. Kuid kuhu? Tagasi Liivimaale? Mida tal seal teha oleks? Kiievisse, Mengi ja Wertzi juurde? Seal oli jälle muu rahvas, hakka uuesti harjuma…

            Äkki meenus talle, et möödunud sügisel, pärast üht teatriskäiku, oli Marta terve kodutee matkinud näitlejaid, kord lõõritades: “Tsip-tsip-tsip!”, kord õhates: “Moskvasse! Moskvasse!” Ta oli veel küsinud, kas Marta teeb nalja, või on tal Moskvaga tõsi taga, naine oli viimast eitanud – kuid kes teab, äkki ta lihtsalt häbenes oma tujuga välja tulla?

            “Ja mina, vana tohman, ei taibanud midagi!” siunas ta end. Tegelikult polnud see sugugi võimatu mõte, nad olid Konradiga seda korra isegi arutanud. Ta polnud siiski söandanud nii suurt otsust kohe vastu võtta – aga kui oleks riskeerinud, võib-olla poleks siis Rudolfiga midagi juhtunud?

            “Rudolf!” jõudis ta mõttega tagasi sinna, kuhu juba kolm kuud suubusid kõik tema arutlused. Kuhu ka ei pööra, igast suunast vaatas vastu poisi terane pilk – justkui kummitus. Hermann oli virilam, Sophie – tüdruk, Ervin – liiga väike, et temast midagi arvata. Rudolfit oli ta miskipärast armastanud kõige rohkem, oli poisile juba tähtigi õpetanud – kolme-aastaselt!

            Meeleheide kippus naasma, kuid ta surus selle maha. Kui juba tema nii lömmis oli, mida siis pidi tundma Marta? 

            Ja ta lisas sammu – koju, naise juurde, keda ta südametult pettis, kuid keda ometi armastas rohkem kui kedagi teist.

 

 

 

 

 

 

Kolmas osa

P E E T E R

 

Esimene peatükk

Kirjaniku elu

 

“Matile kutsutakse Leonid Brežnev ja Peeter Buridan!”

            Pealtvaatajate aplausi saatel astus Peeter prožektorite valgusse ja kummardas, silmanurgast vastase poole piieldes. Maadlustrikoo lotendas Brežnevi vanainimesekehal, ta liigutas vaevaliselt jäsemeid.

            “Selle panen küll poole minutiga selili!” mõtles Peeter.

            Aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, ta muudkui kummardas, kuni tundis, et hakkab väsima. Kõlas gong, saabus vaikus ja äkki hoomas Peeter, et keegi haarab tal selja tagant otsekui pihtidega kaelast kinni ja hakkab kägistama – kes muu, kui Brežnev oli sinna hiilinud.

            “Nii pole aus!” tahtis Peeter karjuda, kuid häälepaelad ei kuuletunud. Ta ärkas ja nägi Ingridit, kes jälgis teda käsipõsakil, mürkrohelised silmad nagu tavaliselt pilukil.

            “Truudusetut abielumeest piinab südametunnistus?”

            Peeter ei suutnud kohe vastata, häiritud aju ei allunud tahtele. Polnuks Ingridit, võinuks aegamisi toibuda, sirutada käsi välja, õngitseda öökapi laekast bloknoot ja pastakas ning unenägu üles tähendada, kuid praegu oli see võimatu.

            “Ma üldiselt ei palunud ennast äratada,” ütles ta lõpuks pahuralt.

            “Võib-olla sa ei palunud mind siia ka tulla?”

            Nagu katapuldist tõugatud, hüppas Ingrid püsti ja läks väikese arbuusi kujuga tagumikku hööritades tooli juurde, kuhu üpris korrapäraselt olid laotatud tema riided. Ta oli üldse distsiplineeritud olevus, ei kasutanud kurjasti isegi naiste eesõigust kohtamisele hilineda. Ainult väga iseteadev, kõrk ja uhke, küllap seetõttu, et polnud eales tundnud puudust austajatest.

            Peeter ei hakanud tüli edasi arendama ega ka lepitust otsima, kahetses vaid, et hommikune voodiseanss jääb pidamata. Ingrid riietus venitamata, kuid ka ülearu tõttamata, ökonoomsete liigutustega, enesekindlalt, nagu ta tegi kõike peale seksi – viimane valmistas talle närvipinget. Koolipõlves oli teda korra vägistatud, asjaolu, mis stimuleeris Peetri kujutlusvõimet, kuid mõjus halvavalt Ingridi intiimelule.

            “Mulle ei meeldi mehed, kes arvavad, et nad oskavad kõnekalt vaikida.”

            Vastust ära ootamata torkas Ingrid varbad sabodesse, võttis toolileenil rippuvast käekotist kosmeetikakarbi, kõndis koridori ja sealt, sammude suuna järgi otsustades vannituppa. Peeter sulges silmad. Teatud immuunsuse naiste riivavate, salvavate, provotseerivate märkuste vastu oli ta aastatega omandanud, kuid tõelisest üleolekust oli asi veel kaugel. “Kuidas ma küll olümpiamängudele sattusin?” püüdis ta meenutada unenäo detaile, kuid need olid juba haihtunud. Sellest oli kahju, sest Peeter oli veendunud alateadvuse primaarsuses, vähemalt, mis kunsti puutus. Iga kaotus antud vallas oli korvamatu.

            Äkki talle meenus. Muidugi, nad olid ju käinud koos Saddam Husseiniga Ruhnu saarel põldmarju korjamas! Unenägu oli täiesti absurdne, sest sellel geograafilisel objektil kasvas küll hulgaliselt pohli, mustikaid ja kuuseriisikaid, kuid mitte põldmarju. Korvid täis, oli Hussein teinud talle ettepaneku esindada oma riiki olümpiamängudel kreeka-rooma maadluses, lubades tänutäheks tõlkida araabia keelde Peetri kogutud teosed…

            “Mida see unenägu võiks tähendada, kas tõesti algab Iraagi ja Iraani vahel sõda?” mõtles Peeter. Ta muutus murelikuks – kui nii, võis ohtu sattuda Marianne elu. Marianne oli tema esimene armastus Tartu Ülikooli päevilt, kes hiljem oli abiellunud iraaklasega, kuid kelle vastu Peeter polnud senini kaotanud õrnu tundeid, nagu üldse kõigi naiste vastu, kes tema voodist läbi olid libisenud. Muide, väga palju neid ei olnud.

            Ta hakkas huvi pärast armukesi kokku lugema, kuid selle mõnusa toimingu katkestas sabode kolin, mis osutas, et kohe seisab ta või õigemini lamab uuesti silmitsi tegelikkusega ja, muide, näo pesnud ning laud värvinud tegelikkusega. Mis ka juhtus. Vaid üks välkkiire pilk läkitati tema suunas, siis võttis Ingrid käekotist juukseharja, astus seinal rippuva peegli ette ja hakkas raevukate liigutustega kammima õlgadeni ulatuvaid mahagonikarva kiharaid. 

            “Ma arvan, et selles kohas võib käsikirjale punkti panna.”

            Armukese hääl oli väljakutsuv. Ingrid oskas kõnelda vaid kahe tooniga, kas irooniliselt (nagu praegu) või lüroeepiliselt – viimase abil ta jutustas ümber oma elulugu.

            “Romaan ei saanud küll pikk, kuid mis parata, praegu ongi moes lühiromaanid. Kui ma õigesti mäletan, on see ka sinu lemmikžanr.”

            Väga õigel silmapilgul pahvatas pähe üks salm eesti luuleklassikast.

            “Üks hambutu vanapiiga mind unes tallas ja rõhus. Kas olen ehk suitsetand liiga, või on mul ussid kõhus?” deklameeris Peeter ilmekalt, mõnuga.

            Edasi mäletas ta ka, kuid see haakus juba natuke vähem situatsiooniga, ja ta vaikis. Polnud tarvis olla isegi mitte kirjanik, et näha – tsitaat on tabanud märki.

            “Kas see hambutu vanapiiga pean olema mina?”

            Palju ei puudunud, et juuksehari oleks saadetud teele tema suunas, Peeter isegi tõstis juba käe masinlikult näo ette, kuid Ingrid, rahul tema reaktsiooniga, naeris demonstratiivselt, viskas harja kotti ja võttis raamaturiiulilt helepunase plastmasspärlikee. Luku kinnitamine nõudis kindlat kätt, ning Ingridi auks pidi ütlema, et tal ei tekkinud sellega suuri probleeme. Torganud sõrme kooli hõbesõrmuse – Ingrid oli lõpetanud eliitkooli ja tundis selle üle suurt uhkust – haaras ta käekoti ja heitis rihmapidi üle õla.

            “Ole siis pealegi õnnelik oma paksu naise seltsis!”

            Kõlav naer saatis seda magusat solvangut – Ingrid oskas nakatavalt naerda, kuid naeratust polnud Peeter tema näol näinud. Veel hetke seisis armuke hommikuvalguses, otsekui nimme, et Peeter saaks hinnata tema säärte sirgust, talje peenust ja puusade ümarust, siis pööras ta selja.

            “Käsikirjad ei põle!” kraaksatas Peeter, kuid vastust sellele allusioonile enam ei järgnenud. Viimast korda kolksusid sabod, seejärel lõgises lukk ja prantsatas kinni uks.

            “Mitte armuke, vaid nuhtlus!” mõtles Peeter , seadis end sängis mugavamalt sisse ja sulges silmad – mitte, et uuesti uinuda, vaid et nautida suvehommiku lõhnu, hääli ja muid fluidume. Muide, see oli ikkagi südalinn, ja peale bensiinihaisu ning üksikute varavalges tööleruttavate isikute närviliste sammude midagi erilist tema kõrvu ei jõudnud. Siis hakkas lööma raekoja kell. Kaks lööki. Kolm. Neli. Palju kokku tuleb, kas seitse või kaheksa? Seni veel seitse. Pirital alles ärkasid purjetajad, orient ei maganud aga juba ammu, seal plaksusid lasud, undasid telefoniliinid. Babrak Karmal pidas päeva esimest kõnet Kremliga, Saddam Hussein – hilisõhtuse Washingtoniga. “Mister Carter, mida te arvate mõttest kärpida ajatolla Homeini tiibu? Missugust abi me selle ülla eesmärgi saavutamiseks võiksime loota?”

            Ei, oli võimatu lesida sängis, kui pool maailma tegutses! Peeter avas silmad, tõusis, tõmbas trussikud jalga, võttis kirstult vana villase teki, laotas maha, tolmusele põrandariidele, istus ja hakkas jalgu kõverdama. Korra läbis pahkluud ebameeldiv valu, kuid aegamisi keha kuuletus, ta tõstis vasaku pöia paremale säärele ja vastupidi, sirutas käed välja, ühendas sõrmeotsad ning sulges taas silmad, seekord mediteerimiseks.

            “Ma olen tark ja andekas!” hakkas ta endale sisendama meeldivaid mõtteid. “Suudan kõike, mida soovin. Mul on tubli, ennastsalgav naine, kaks võluvat tütart esimesest abielust ja poeg praegusest ning veetlev armuke. Ma olen tuntud, mul on ilmunud kolm raamatut, kohe-kohe on oodata neljandat. Kord tuleb aeg, mil ma saan maailmakuulsaks, mulle määratakse Nobeli preemia, aga ma mõtlen, kas võtan selle vastu või ei. Häh, kui nad väga paluvad, võin nõustuda, aga ma kasutan selle heategevuseks, osa annetan näiteks dalai-laamale Tiibeti vabastamise nimel, osa aga…”

            “Saadan endisele naisele maksmata alimentide katteks,” ütles teine, sügavale ajusoppi pugenud kriitiline hääl.

            Meditatsioon oli rikutud, silme ette kerkis Maire ümmargune tedretähniline nöpsninaga nägu, kõrvu kandus hüsteeriline naer, ja parema käe nimeta sõrm andis endast märku närvivaluga. Nagu kuulipildujast hakkas tärisema süüdistusi:

            “Kas sul on meelest läinud, kuidas sa mulle igavest armastust vandusid?!… Kuidas su mälu nii lühike on?!… Kas südametunnistus sind ei piina, et sa naise ja lapsed saatuse hooleks jätsid?!”

            “Miks ei piina, piinab küll!” ütles Peeter valjusti, otsekui istukski Maire tugitoolis ja suitsetaks närviliselt, mürgipilvi pahinaga suust välja puhudes. “Aga mis mul üle jäi, ma ei saanud sinuga koos elada! Kirjanik vajab rahu ja vaikust, aga sina oled hüsteerik. See oli noorusrumalus, mis meid kokku viis, kas tõesti me pidanuksime selle pärast surmani kannatama?”

            Talle meenusid Paganamaa järved ja noor lõkerdav kehalise kasvatuse õpetaja, kes äsja eesti filoloogia lõpetanud kolleegile madratsi laenas ja teda ühepajatoiduga kostitas; kuid mingit meeleliigutust ta ei tundnud, ka mitte erilist tänumeelt.

            “Ei, see polnud armastus,” ütles ta julmalt, ehkki Maire endiselt suitsu pahvides tema poole põrnitses. “See polnud isegi suguline veetlus, see oli lihtsalt oskamatus suppi keeta.”

            Maire tõi kuuldavale lühikese närvilise naeruhoo ja puhus nii suure suitsurõnga, et Peeter oleks võinud sellest läbi hüpata.

            “Ma käitusin isegi nagu kangelane, et pidasin sinuga vastu tervelt seitse aastat. Õigemini, sa pead selle eest minu vanemaid tänama. Nemad mõjutasid mind, muidu ma oleksin hulga varem jalga lasknud. Mis parata, vanamoodsad inimesed. Aga sa kasutasid nende headust kurjasti ära. Üldse oled sa üks pealetükkiv inimene, ka praegu – istud nurgas, tossutad sigaretti ega lase mul keskenduda. Häbi võiks olla!”

            Häbi Mairel vaevalt et hakkas, pigem ta lihtsalt tüdines, kuid kadunud ta oli ja üksnes tugitooli jäänud lohk vihjas mentaalsele visiidile. “Niigi palju mediteerimisest kasu,” mõtles Peeter rahulolevalt, vabastas karvased jalad lootose-asendist, upitas end püsti ja tatsus paljajalu pesema. Vanni põhja pidi lippas üks ämblik, kelle elu miski ei ähvardanud – äravoolutoru oli juba kaks nädalat umbes; asjaolu, mis oli häirinud Ingridit ja häirib kindlasti ka Margotit, kui ta puhkuselt tagasi jõuab, kuid mis Peetri ükskõikseks jättis. Tema eelistas nagunii sauna, hommikuseks hügieeniprotseduuriks piisas aga valamustki. “Kui karidele paisat laevakere mu maja täis on ahastust ja puudust. Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere ja vihma katkisest lööb sisse ruudust,” deklameeris ta, uhades külma vett näole, kaelale ja õlavartele ja jättes põrandalegi paraja loigu ning seejärel kuivatas end suure kareda ja mitte kõige puhtama froteerätiga – kusagil kapis leidus kindlasti ka päris puhtaid, kuid kus, teadis vaid Margot. Edasi kööki tatsunud, leidis ta eest mõnusa segaduse. Täitnud pruuniplekilise teekannu halva puskari värvi ja kergelt adrulõhnalise veega, asetas ta anuma sama plekilisele gaasipliidile, süütas tikust tule ja naasis magamistuppa. Seinal rippus kummaline maal: kunstnik oli otsekui tahtnud kujutada orhideeõit, kuid alateadvus oli juhtinud teda hoopis muule rajale ning lõpptulemus meenutas pigem uhmrit ootavat tuppe. Alati, kui Peetri pilk peatus sellel teosel, tundis ta meeldivat erutust. Ka nüüd. Imetledes looduse seksuaalset leidlikkust, millega võrreldes inimeste suguühe oli üpris primitiivne – alles eile oli ta tagajärjetult püüdnud õpetada Ingridile mõningaid kamasuutra nippe –, tõmbas ta selga ruudulise suvepluusi, jalga šortsid ning päkkade otsa susside aset täitvad vanad sandaalid ja paterdas kööki, kus teda ootas ees rikkalik hommikusöök – taldrikutäis idandatud nisuseemneid.

 

Einetanud, valas Peeter endale suure kruusitäie kuuma vett, lisas sellele kaks supilusikatäit pohlamoosi ja suundus kabinetti. Talle meeldis töötada varahommikuti, kui uimane inimkond alles vihaselt äratuskella kinni vajutas. Muusad olid olevused, kes armastasid koiduvärskust, nad lendasid avatud õhuaknast tuppa, niisutasid Peetri ajuvagusid kastepiiskadega ja sosistasid kõrva nii magusaid meelitusi, mida poleks suutnud välja mõelda isegi Margot. Eriti vajas Peeter tiivustust tellimistööde puhul – nagu praegu, kui teda varitses laual pooleliolev stsenaarium Viktor Kingissepast, Eestimaa esibolševikust, kelle nime kandis tervelt kaks linna lähima kahesaja viiekümne kilomeetri raadiuses: au, mida polnud vist pälvinud Leningi.

Eile oli Peeter peatunud kohas, kus Kingissepp ronib välja supikatlast, külma borši seest, kapsalehtede ja peeditükkide vahelt, kus ta oli redutanud pääsemaks kaitsepolitsei haarangust, täna tuli sellele õnnestunud episoodile kirjutada järg. Tema kangelane on väsinud ja peab leidma öömaja, kus hinge tõmmata ja põrandaaluse partei järjekordseks kongressiks valmistuda.

            “Kuule, see on ju jama…” hakkas sisemine hääl protesteerima, kuid Peeter, pärast mediteerimist heas tujus, sundis tülika kaaslase kähku vaikima. Muidugi, mingis mõttes oli stsenaarium tõesti “jama” – kuid mingis mõttes oli seda üldse kõik, mida kirjutati. Kui Dostojevski kujutas laiska ja mahajäänud vene rahvast messialikuna, kas see polnud “jama”? Tähtis pole mitte see, mida sa kirjutad, vaid kuidas, oli Peeter veendunud. Muide, erinevalt suurimast õigeusu kirjanikust ei pidanud ta realismi produktiivseks loomeviisiks. Maailm oli absurdne ja järelikult oli kõige õigem tema üle naerda. Ka praegu: kui Dostojevskile oleks tulnud pähe mõte kirjutada romaan Kingissepast, oleks ta oma kangelast ilmselt demoniseerinud, nagu noort Verhovenskit, ja mis oleks olnud tagajärg? Ainult see, et lugejagi oleks tema järel hakanud revolutsionääri tõsiselt võtma; aga kas Kingissepp vääris niisugust au? Ta polnud isegi mõni haritud enamlane nagu Trotski või Lunatšarski, vaid lihtne Saaremaa poiss, kellele revolutsioon oli olnud ainus võimalus “inimeste sekka” jõuda – niisiis pigem koomiline kui traagiline kuju. Huvitav, kas tal polnud mõnda iseloomulikku defekti, mida keegi peale lähemate kaasvõitlejate ei teadnud, näiteks sünnimärki ribi all, susisevat s-i või nõrkust kõverjalgsete naiste järele, mõtles Peeter. Juba mitmendat korda pidi ta kahetsema, et onu Gustav, tädi Lydia mees, kes oli Kingisseppa hästi tundnud ja temaga isegi diskuteerinud tollelsamal parteikongressil, millega pidi lõppema stsenaarium, oli surnud enne, kui Peetrist kirjanik sai – vaat kes oleks võinud pajatada põnevaid detaile Eesti tähtsaima revolutsionääri eluloost. Peetri idee oli deheroiseerida Kingissepp, maalida temast kaksikportree, kus üks, mehine näopool, oleks pööratud rahvamassi suunas, teine, lapsik, aga ilmuks välja üksnes mõnes väga intiimses olukorras. Kuid missuguses? “Äkki sätiks nii, et ta satub põgenemisel lõbumajja?!” välgatas Peetril geniaalne idee, millel paraku oli üks puudus: ta ei teadnud, mismoodi see maja välja peaks nägema, nõukogude võim oli prostitutsiooni ammuilma välja juurinud. Tõsi, räägiti, et Viru hotellis võis praegugi kohata kergemeelseid neide, kes sukkpükste eest on valmis soome turistidega seksima, kuid selleks oli tarvis kõigepealt hankida needsamad sukkpüksid, mida sai ainult Soomest, ja sõiduks sinna Peeter alles stsenaariumiga raha teenis – surnud ring. Kuid milleks kirjanikule fantaasia, kui mitte eimiskist millegi loomiseks! Naine on naine, olgu ta lõbus või tõsine. Ka pealtnäha korralikud neiud olid mõnikord valmis ennast müüma, ja isegi mitte päästmaks perekonda näljasurmast nagu Sonja Marmeladova, vaid näiteks selleks, et nende luuletused ajakirjas ära trükitaks – muidugi, see toimus väga delikaatselt ja oli isegi raske otsustada, kas neiu X või neiu Y kooris ennast paljaks puhtalt sümpaatiast sinu vastu või merkantiilsetel eesmärkidel; kuid paljaks nad end koorisid. Peetril tärkas idee. Aga mis oleks, kui valida prostituudi prototüübiks… mis ta nimi oligi? Tal oli üldiselt päris hea mälu nimede ja nägude peale, kuid praegu, loomejoovastuses, ei tahtnud vinnilise poetessi nimi kuidagi meenuda. Anneli? Häh, mis tähtsust on nimel, olgu pealegi Anneli, isegi kui tegelikult oli passi kirjutatud kas või Görli – tõusikute maania välja mõelda üha hullumeelsemaid nimesid oli kohutav. Üpris kirglik see “Anneli” oli või vähemalt püüdis jätta niisugust muljet. “Kuiv ja laastav on su kihu kui samuum, mille kihinasse kaikub koolukell,” deklameeris Peeter, inspiratsiooni veelgi tagant küttes, ja haaras pastaka. Bordelli me ei vaja, meil üksiküritaja. “Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid, teel nälginud libudel näpistad palgeid,” meenus teinegi luuletus, ja kohe tõusis vaimusilma ette agul, puumajad, nende vahel lõõtsuv külm tuul ja õhukeses palitukeses neiuke, kelleni jõudes Kingissepp aeglustab sammu. “Palju?” – Vastusega oli raskusi, Peeter ei teadnud toonaste rahatähtede tõelist väärtust, nii-öelda marga konjunktuuri, kuid ta väljus probleemist elegantselt. “Palju annad?” – Kingissepp pistab käe taskusse, võtab kupüüri ja surub tüdrukule pihku. “Kas sellest piisab?” – “Lähme.” Nad sisenevad jalgväravast, astuvad üle õue, jõuavad tagaukseni, tõusevad mööda kriuksuvat puutreppi teisele korrusele (seda kõike oli hõlpus kirjutada, niisuguseid maju oli säilinud terve hulk, võis isegi öelda, et keegi ei kavatsenudki neid maha lõhkuda). Väike külm kööktuba, Kingissepp istub häbelikult toolile, libu süütab petrooleumilambis tule – vaevalt et tal elektrit oli. Kingissepp ei tea, kuidas käituda, tegelikult pole ta juba pool aastat naisterahva lähedust tundnud, aga ta ei söanda astuda esimest sammu, kardab näida naeruväärsena. “See on lihtne,” ütleb libu, kergitab kleidiserva ja hakkab sukkpükse jalast võtma. “Stopp, Peeter, sukkpükse siis ei tuntud!” sekkus sisemine hääl taas. Seekord oli Peeter kriitikaga päri, suures loometuhinas oli ta minetanud kontrolli olustiku üle. Vahetanud – vähemalt paberil – sukkpüksid sukkade vastu, alustas ta, see tähendab, libu, kõike otsast peale, avas esmalt ühe, siis teise tripi. Edasi vaatas Kingissepale otsa, naeratas malbelt – mida sina veel ootad? – ja hakkas kleiti üle pea tirima. Kingissepal ei jäänud midagi muud üle kui järgida libu eeskuju; meenutagem, on talv, tuba on kütmata, mõlemad lõdisevad, ja kui sängi heidavad, lebavad natuke aega niisama teineteise kõrval, lihtsalt, et liikmeid soojendada. Kingissepale tegelikult ei meeldi tüdruk, tollel on kare vinnine nahk, rohkem kohusetundest kui ihast pöörab ta end viimaks libu peale, hormoonid ärkavad ja raudvoodi hirmsa kägina saatel lähevad Kingissepa silmad katarsisest punni.

            Peeter sattus niisugusesse hoogu, et ei kuulnudki, kui uks kolksatas. Ka siis, kui esikust kostis Margoti tugev, kõlav, trombooni ülemise oktaavi helisid meenutav hääl: “Peeter, see olen mina!” ei taibanud ta veel, mis on juhtunud. Tõusnud, pastakas käes, rahulolematult – natuke oleks võinud veel kirjutada – varesejalgadega täissoditud paberilehe tagant (üks masinakirjutaja, tunnistanud teda, siis käsikirja, siis uuesti teda, oli kord hämmastunult küsinud: “Kes selle on kirjutanud, kas teie poeg?”), astus ta sammukese ukse poole ja alles siis tundis, kuidas otsmikule tõuseb kõige ehtsam kirjanduslik klišee – külm higi. Kust naine siia sai, ta on ju Pärnus, vanemate pool? Miks ta ette ei helistanud, nagu alati? Esitanud enesele selle küsimuse, meenus Peetrile, et ta oli Ingridi saabudes telefonitoru hargilt tõstnud ja pärast unustanud selle tagasi asetada. Aga kui Ingrid poleks nii varakult lahkunud ja Margot oleks avastanud nad teineteise kaisust? Mõte õudusele, millest ta oli õnnega pooleks pääsenud, tekitas Peetris vastukäivaid tundeid kogu hirmu ja kergenduse diapasooni ulatuses. Muide, oht polnud sugugi möödas: Margot võis haista korteris võõra naise lõhna. “Kas ma segasin sind? Kas sa töötasid?” lõõritas naine midagi aimamata esikust, ja Peeter, tõmmanud kopsud õhku täis, astus teeseldud vaprusega vastu oma kallimale kui kullakoormad, ülemale kui hõbevara, tarkusega ehitud naisele. Sest mis oleks saanud Peeter Buridanist, kodanikunimega Peeter Looderist, kui teda poleks, öelgem otse, rentslist üles korjanud see tarmukas, võitlushimuline ja heas mõttes (see tähendab, mitte feministlikult) auahne naine? Mitte midagi head. Pummelung ja pohmelus vaheldusid korrapärasemalt kui ööpäevaring, ema kannatas, Maire hüsteeritses, võlad kasvasid. Kuni tuli Temake, või õigemini, Tema (deminutiivi Margotile kohaldada oli raske) – sada kuuskümmend kaks sentimeetrit pikk ja seitsekümmend viis kilo raske, kehaehitusega, mis kõige enam meenutas riidepuud viieteistkümne üksteise otsa laotud patšokijakiga, laskus ähkides põlvili ja otsis Peetri välivoodi alt (ta elas või õigemini ööbis tol perioodil ühes ateljees) üles sõduripauna, sellest aga – marssalikepi. Edasi, kodumaa poeg, aina kõrgemale, kodumaa pilvede suunas, pimestavate kuulsusekiirte kätte! Alonsanfaan, nagu öeldakse. Oli Peetril valikut? Ei olnud. Hüvasti, Solntsedar, hüvasti, Du Nordi plekilised laudlinad (seda enam, et restoran niikuinii suleti remondiks), hüvasti, sigaretid Ekstra, Leek ja Rumba, tere tulemast mineraalvesi Värska, paberossipaberil paljundatud joogainstruktsioonid ja sibulasalat (sparglit Eestis õnneks ei kasvatatud). Hoidke alt, kirjastus Eesti Raamat, ajakiri Looming ja kõik teised sotsialistlikku suleseppa toitvad organisatsioonid, siit tulen mina, Peeter Buridan!

            Muide, ei pääsenud ka ohvriteta. Just sellel pöördelisel eluperioodil tabas Peetrit tema elu suurim trauma samal paremal käel, millega ta praegu embas ootamatult saabunud abikaasat, sest vasak hoidis endiselt pastakat (ta oli vasakukäeline). See oli juhtunud Võidu väljakul, kohvik Moskva ees, kuhu ta oli tulnud Mairele alimente edastama. Punased rahatähed käekotti toppinud, oli Maire haaranud tema kämbla, tõstnud suu juurde ning surunud rabatud Peetri silme all hambad sinna, kus veel hiljuti oli läikinud laulatussõrmus (kujundlikus mõttes muidugi laulatus-, sest kirikus Kommunistliku Partei liikmed ei käinud). Päris otsast ta sõrme hammustada ei suutnud, luu segas, kuid verd voolas ohtrasti ja sõrmenärvid olid saanud vigastada. Aga kui hellalt oli Margot toona tema eest hoolitsenud, tema kätt sidunud, kompresse vahetanud! Just siis oli ta taibanud, et selle naisega eluroolis võib kaugele jõuda… 

            “Kas telefon on rikkis? Ma helistasin õhtu otsa, aga pidevalt oli kinni,” – selliste õnneks enam mitte ootamatute sõnade saatel vabastas Margot end mehe, olgem ausad, mitte kõige kõvemast embusest ja tüüris elutuppa. Peeter pidi võtma kokku kogu oma valetamisoskuse, et tema abielulaevuke ei satuks armukadeduse karidele. Õnneks oli ta leidlik mees. “Ei ole, ma ise võtsin toru hargilt, üks joodik helistas õhtu läbi, otsis mingit Ilmet ega tahtnud uskuda, et siin sellenimelist ei ela.” – “Aga miks sa hommikul tagasi ei pannud?” – “Unustasin.” – “Küll sa oled hajameelne. Kui sa vaid teaksid, kuidas ma närveerisin! Muide, kas tead, miks ma sõitsin?” Küsimus oli retooriline ega vajanud vastust. “Sinu raamat on ilmunud! Pärast lõunat võime minna kirjastusse autorieksemplaride järele.” See oli hea uudis, kuid praeguses närvilises olukorras ei suutnud Peeter kuuldut täiel määral nautida. “Ahah.” – “Kas sa ei rõõmustagi?” – “Rõõmustan ikka. Ma lihtsalt olen veel töö mõju all.” – “Kaugele sa oled jõudnud?” – “Lõpetasin põgenemise episoodi.” – “Kas mulle näitad?” – “Muidugi.”

            Kui Peeter käsikirjaga kabinetist naasis, oli Margot telefoni juba hargile asetanud ja korjas diivanilaualt ajalehti kokku. Peeter tänas õnne, et Ingrid polnud soovinud kohvi ega teed. Küll pidi köögivalamus ootama pesemist kaks tühja mahlaklaasi, ja ta otsustas, et katsub need likvideerida, kuni Margot loeb – võis muidugi ajada taas hajameelsuse süüks, esmalt, näe, jõin ühest ja siis – ha-ha-haa! – teisest, kuid äkki on Ingridi klaasile jäänud huulepuna jälgi? Kasutanud juhust, et Margot puges kohe tugitooli, tõstis jalad enda alla ja hakkas ahnelt teksti neelama, hiilis Peeter kööki. Klaasid olid tõesti nähtaval, ta loputas need ära ja – et tagada täielik alibi – hakkas kuivatama. “Mida sa teed seal?” Tema liikumised olid niisiis ikkagi tähelepanu äratanud. “Mitte midagi. Toon meile juua.” Valanud poolikust kolmeliitrisest purgist klaasidesse Margoti enese pruulitud õunamahla, naasis ta elutuppa.

            Margot luges veel, tema pilk oli keskendunud. Peeter ulatas ühe klaasi naisele – kas sama, millest oli joonud Ingrid, ei osanud ta öelda. “Aitäh, sa oled nii armas!” Tubli ustav Margot, ta kannatas natuke selle all, et temast polnud saanud uut Lydia Koidulat.

            “Aga, Peeter, see on geniaalne!”

            Mida Margoti auks pidi kindlasti ütlema, kiita ta oskas. Maire polnud mehe elukutsesse kunagi tõsiselt suhtunud, muidugi, eks ta kirjutas siis kehvemini ka, kuid: kas Margoti komplimendid tähistasid tema taseme tõusu, või tõusis see tase just tänu nendele komplimentidele? Peeter polnud seda mõistatust siiani lahendanud; muide, kes teab, võib-olla, et mingit taseme tõusu polnudki, võib-olla oli see vaid tema kujutlus – Peeter polnud erand geeniuste seas, kes kõik kahtlevad oma võimetes. Välja arvatud hetked, kui neid kiidetakse. Nagu praegu. Ta tundis lausa füüsiliselt, kuidas veri tõuseb pähe, mõnus surin täidab keha, näolihased lõdvenevad – ainus, mida kohe ei järgnenud, oli erektsioon. Muide, see oli idee. Ta oli piisavalt palju lugenud kriminaalromaane, et teada – parim viis varjata jälgi on neid juurde teha. Linad võisid pärast Ingridit olla natuke rohkem kortsus kui tavaliselt, aga kui Margot seal ise natuke aega vähkreb, ei tuvasta ta seda enam eales. Ainult kas naine ei pea kummaliseks, kui ta keset päeva seksuaalset aktiivsust üles näitab, ikkagi seitsmes abieluaasta? Kuid teisalt, nad polnud teineteist näinud peaaegu kolm nädalat. Peeter otsustas riskeerida.

 

 

Teine peatükk

Lahkumine

 

Veerand tundi hiljem lebas Peeter juba üpris rahulikult asemel ja lubas naisel isegi mängida oma rinnakarvadega. “Tead, Peeter, ma pean sulle midagi ütlema,” kuulis ta äkki repliiki, mis on kõiki mehi kõikidel aegadel ärevusse ajanud. “Mida?” – “Ühe koha pead sa stsenaariumis küll ära muutma.” Peeter ei osanud isegi öelda, kumb talle rohkem meelehärmi oleks valmistanud, kas kuuldu või või pihtimus üleaisalöömise kohta. “Millise?” – “Selle, kus Kingissepp lõbutüdruku juures peavarju leiab.” – “Miks?” – “Peeter, mõtle ometi, mida ütleb kunstinõukogu, kui nad seda loevad? Nad tühistavad kohe lepingu.” – “Mispärast?” – “Peeter, kas sa oled unustanud, mis maal me elame!”

            Tegelikult oli Margotil muidugi õigus – nõukogude filmis tohtis lõbumajja minna ainult väga negatiivne kangelane, näiteks pursui, ja isegi tema ei tohtinud pääseda kaugemale buduaarist, enne pidi vapper punakaart õnnetud tüdrukud vabastama ja ümberkasvatuslaagrisse toimetama; kuid Peetril oli hirmsasti kahju tema arvates õnnestunud stseenist.

            “Nojaa, aga lõbutüdrukud on ju sotsiaalselt lähedane element, ka neid ekspluateeriti, nagu töölisigi, järelikult pole välistatud, et nende kahe rühma vahel valitses vaikiv solidaarsus ja üks paaria aitas teisel politsei käest pääseda?”

            “Täiesti õige – kuid ilma seksita, palun!”

            Nii öelnud, kergitas Margot oma suure valge keha voodist välja (päike ei hakanud talle kuidagi külge), kattis selle lohmaka kitliga, mis ei meenutanud Ingridi elegantset suvekleiti rohkem, kui ta ise salarivaali, ja kadus korteri sügavustesse. Peatselt kolises köögis teekann, solises vesi – naine oli asunud majapidamises korda looma. Küllap ta oligi juba tundnud igatsust armsa harjumuspärase tegevuse järele – vanematekodus toimetas köögis rohkem ema, Margot aga mängis supelsaksa, käis rannas ning jalutas sõbrannadega mööda pärnaalleesid.  

            “Mis sa ise ütleksid, kui sulle öeldaks: palun ilma seksita,” mõtles Peeter, kuid tõusma ja Margotiga vaidlema ei hakanud. Lõpuks, stsenaarium oli nagunii “haltuura” ja südamesse seda võtta ei tasunud. Kriitikud muidugi kukuvad irisema, kuid mitte sõnavabaduse lämmatamise pärast, sest nende endi enesetsensuur on veel rangem, vaid lihtsalt, kuna nad on kriitikud. Mis parata, mitte üksnes Margot – kõik mõistsid, mis maal nad elavad.

            “Tead, Jaanus püsib juba natuke veepinnal!”

            Margot oli ilmunud uksele, nõudekuivatusrätt ühes, tühi taldrik, millelt Peeter oli nisuseemneid söönud, teises käes. Ta ümmargune nägu säras, pleekinudsinised silmad särasid samuti ja isegi kanavarbad särasid: ta oli õnnelik.

            “Eile ta aga joonistas vanaisa portree, punase ninaga ja sigar suus. Vanaisa oli väga meelitatud, küsis ainult, kus Jaanus nägi, et ta sigarit suitsetab? Jaanus vastas, et unenäos. Et unenägu on palju tõelisem kui mitte-unenägu.”

            Veendunud, et viimase lausega õnnestus tal alateadvust kõrgelt hindavat abikaasat silmanähtavalt rõõmustada, kadus Margot taas kööki, muhelev Peeter aga sirutas käe välja ning keeras põrandal seisva VEF-i hõbenuppu.

            Olümpiastuudio oli juba alustanud ülekandepäeva, kuid midagi põnevat Moskva staadionidel ega Tallinna lahel ei toimunud, kommentaatorid arutasid erutatult, või erutatust teeseldes, kaasmaalase šansse õhtuses kolmikhüppefinaalis. Miks teeseldes? Sest kõigi, isegi kommentaatorite suhtumine sellesse sündmusse oli kahetine – ühelt poolt nad muidugi ootasid oma mehe võitu ja elasid sellele kaasa, teisalt aga tähendanuks see järjekordset kuldmedalit Nõukogude Liidu koondise varasalve, mis ei saanud meeldida ühelegi õigele eestlasele. Peeter mäletas hästi, kuidas Üleliiduline Spordikomitee oli kord teinud jämeda vea ja usaldanud Euroopa noorte võrkpallimeistrivõistlused Eesti NSV korraldada – skandaal oli tohutu, sest pealtvaatajad karjusid hääled kähedaks, ergutades nõukogude koondise vastaseid. Ei aidanud isegi see, kui platsile toodi varumängijana koondisse võetud eestlane – publik aplodeeris tema löökide peale hõreda käteplaginaga, konkurentide edukaid raksatusi aga saatis maruline heakskiidukisa. Sellest ajast peale suurvõistlusi Eestis ei toimunud, ja küllap oleks regattki mujal läbi viidud, kui Põhja-Jäämeri selleks vähegi sobinud oleks; muide, seekord oht puudus, sest kuidas sa ikka lahel purjetavate meeste toetuseks kaldalt karjud…

            Sääraste mõtiskluste küüsis, ei pööranud Peeter algul üldse tähelepanu uksekella sirinale, nagu ka Margoti häälele, mis teenistusvalmilt informeeris teda: “Mina avan!” Paljugi, kes naise lugematutest sõbrannadest võis ootamatult läbi astuda. Alles kui temani kandusid mingid täiesti teistsugused, jahedad toonid ja tervet korterit täitis äkki võõras, kurjakuulutav atmosfäär, muutus ta rahutuks. Ta keeras raadio kinni, kuulatas ja hakkas juba tõusma, kui Margoti vali kutse: “Peeter, sinu juurde tuldi!” talle piitsahoobina turjale langes. Naise hääles polnud varjugi varasemast muretust lõõritusest, pigem kõlas see nagu saatuse koputus. “Huvitav, kas onu Ervin 1941. aastal ust avama minnes taipas, kes teda trepikojas ootavad?” mõtles Peeter šortse jalga ajades; kuid praegu polnud 1941. aasta, polnud isegi 1949, vaid rahulik 1980. Muidugi, oli kohti, kus käis sõda, näiteks Afganistan, ja sinna saadeti ka eestlasi – kuid Peeter oli kutsealuse east väljas ja – tõtt öelda – polnud oht armeesse sattuda teda kunagi ähvardanud: tänu viletsavõitu kuulmisele (loe: ema suurtele tutvustele) polnud tal tarvis olnud isegi kohviube närida (moodus, mida kasutas enamik sõjaväkke mitte minna soovijaid), et saada tunnistatud riviteenistuse tarvis kõlbmatuks. “Kas tõesti KGB?” jõudis ta pluusi kinni nööpides mõelda – kuid mida pidi see organisatsioon temast tahtma?

            Torganud jalad sandaalidesse, lohistas Peeter end vastutahtmist, nagu tapalavale siirdudes, esikusse, ning, pärale jõudnud, taipas, et tema hirm polnud asjatu: trepikojas seisis palju ohtlikum isik kui KGB ohvitser.

            “Tere päevast!”

            Ingridil oli seljas sama suvekleit, milles ta hommikul oli siit lahkunud, ja isegi ilme tema näol oli peaaegu sama, tõrges ja uhke, kuid Peeter mõistis, et praegu oli see vaid poos.

            “Tervist!”

            Ta vastas hästi neutraalselt, ametlikult, et mitte anda Margoti käsutusse uusi kaudseid süütõendeid – naine oli otsustanud esikust mitte lahkuda, seisis ja põrnitses süngelt. “Mõtle midagi välja!” hakkas Peeter pilguga hüpnotiseerides Ingridile sisendama. “Esitle end, ütle, et oled ametiühinguorganisaator ja sind saadeti siia, et mind Polütehnilisse Instituuti esinema kutsuda!” – Ingrid töötas selle instituudi raamatupidamiskateedris assistendina.

            Kuid Ingridil kas jäi puudu leidlikkusest või pidas ta niisugust etendust enda jaoks alandavaks, ta vaid naeratas enesekaitseks irooniliselt ja teatas rahulikult, nagu oleks tulnud soola laenama:

            “Palun vabandust, et segasin perekondlikku idülli, kuid ma unustasin käekella siia.”

            Pärast sellist repliiki oli kõik läbi.

            “Kuhu nimelt?” täpsustas Peeter juhmilt.

            “Ma arvan, et magamistuppa, raamaturiiulile,” vastas Ingrid ja puhkes sunnitult naerma – et vaadake, literaadid, olukord on peaaegu nagu prantsuse vodevillis.

            Löödult tatsus Peeter magamistuppa. Kortsus ase oli talle meenunud, mahlaklaasid samuti, kuid et punktuaalne armuke võis midagi maha unustada, selle peale ta ei tulnud. Ometi lebas käekell tõepoolest riiulil, väikses tühimikus, mis oli raamatute vahele jäetud nimme selleks, et sinna pudi-padi panna – toad olid tillukesed ja öökapp magamistuppa ära ei mahtunud.      

            Esikus polnud vahepeal toimunud olulisi muutusi, Margot oli vaid õige pisut taandunud, et mitte seista Ingridiga silmitsi, kuid positsioone ei loovutanud, jälgis koridorinurgast, kuidas Peeter armukesele kella tagastab.

            “Palun.”

            “Tänan.” 

            Ingridil jätkus uhkust või jultumust kell enne lahkumist randmele kinnitada.

            “Head aega! Palun veel kord vabandust hajameelsuse pärast!”

            Heitnud Peetrile paljutähendusliku pilgu – ise oled süüdi, miks sa minuga tüli norisid, heas tujus poleks ma eales midagi maha unustanud! –, pööras armuke talle selja ning kõpsis mööda madalaid trepiastmeid alla. Uks sulgus otsekui iseenesest – vähemalt Peeter küll ei märganud, et tema käsi sellele kaasa oleks aidanud. “Mis nüüd järgneb?” mõtles ta isegi teatud huviga – umbes nagu esimeste kahtlaste sümptomite peale arsti juurde suundunud patsient. “Ülekuulamine? Skandaal? Pisarad?”

            Kuid ta oli oma naise iseloomu alahinnanud – Margot oli häälestatud palju resoluutsemalt. Ta ei hakanud tegema mingit sissejuhatust, ei oodanud isegi, kuni nad tuppa naasevad, vaid kuulutas kohe (küllap oli otsus vastu võetud selle minuti jooksul, mis kulus käekella toomisele ja üleandmisele):

            “Peeter, ma annan sulle aega veerand tundi. Sa korjad oma pesu kokku, võtad käsikirja ning lahkud. Ülejäänud asjade järele võid tulla kunagi hiljem, kui mind kodus pole.”

            “Margot!”

            “Vestlus on lõppenud.”

            “Margot! Kuula mind ometi…”

            Kuid Margot ei soovinud kuulata.

            “Veerand tundi, ja mitte minutitki rohkem, või muidu…”

            Jätnud ähvarduse täpsustamata, läks ta kabinetti ja sulges enda järel pauguga ukse.

            “Muidu mis?” oleks Peeter peaaegu küsinud, kuid vaikis. Ta teadis, et Margot ei loobi sõnu. Tõsi, ta ei loopinud ka esemeid nagu Maire, kuid seda ohtlikum ta oli. Esimene naine oli lihtsam natuur: kui mees saabus keset ööd, tervitas Maire teda skandaali ja kapsasupiga. Võis põhimõtteliselt ette kujutada, et ta lööb truudusetul abikaasal kirvega pea lõhki, kuid et kodunt minema kihutab – ei. Seevastu Margot ei tülitsenud eales, kuid kas ta on üldse suuteline andestama? Nad olid küll juba seitse aastat abielus, aga dramaatilisi olukordi polnud seni ette tulnud. Kolm aastat oli Peeter lausa truu olnud, esimest korda oli ta Margotit petnud alles Moskvas komandeeringus olles, ühe lõbusa siberlannaga. Ka edasi oli ta olnud väga ettevaatlik, tema vähesed vahekorrad kuulusid alati nende hulka, mida suguhaiguste dispanseris rippuvad sildid iseloomustasid kui juhuslikke: läti tõlkija loomingulises majas, armunäljas abielunaine Ruhnu saarel, toosama noor poetess mingis tühjas ateljees – kõik. Ingrid oli esimene armuke, kelle ta koju oli kutsunud. Ja ka Margot polnud teda seni milleski kahtlustanud, ta oli üldse kummaliselt usaldav inimene, mis puutus perekonnaellu, kuid väga valvas – ühiskondlikus võitluses. Kui oli väikegi oht, et abikaasa jääb ilma soodsast lepingust, võttis Margot kohe kasutusele preventiivsed abinõud. Ta organiseeris retsensioone ja hankis haltuurasid. Mismoodi tal oli õnnestunud Peetrile näidendivõistluse preemia välja kaubelda, ei teadnud mees isegi; näidendit polnud siiani lavastatud, ja Peetril oli halb aimus, et seda ei juhtu kunagi. Kuidas käitub niisugune leedi Macbeth, kui avastab, et tema Cawdori prints on teda petnud? Esimest reaktsiooni oli Peeter näinud, aga edasi?

            Kaine mõistus ütles Peetrile, et praegu ei tasu naist ärritada. Niisiis ei hakanud ta protesteerima ega oma õigust nõudma, ei teatanud valjusti: “Mitte kuhugi ma ei lähe, ma olen ka siia sisse kirjutatud!”, vaid toimis täpselt nii, nagu Margot oli käskinud: tatsus magamistuppa, avas riidekapi, toppis spordikotti kõik, mida arvas kolme-nelja päeva jooksul vaja minevat, kaasa arvatud supelpüksid ja käteräti, viskas pesukuhja otsa käsikirja, kohmitses natuke aega, otsides passi ja hoiuraamatut, oleks peaaegu hõiganud Margotit, et too aitaks, kuid leidis õnneks kõik ise ja kõmpis esikusse.

            Kabinetist ei kostnud krõbinatki. Peeter seisis kümmekond sekundit tardunult, oodates mõnd väikest signaali – näiteks vaoshoitud nuuksatust –, mis julgustaks algatama leppimis­üritust; kuid seda ei järgnenud. Ta ohkas valjusti, kuulatas, veendus, et tema kahetsus ei huvita kedagi, vahetas kodused sandaalid väljaskäiguomadega, pistis pähe olümpiarõngastega suvemütsi, ohkas, kuulatas veel korra ja väljus. Alles korrus allpool meenus talle, et oleks pidanud vannitoast kaasa võtma hambaharja, kuid naasma ei hakanud. Muid hügieenitarbeid õnneks vaja polnud, habe kasvas hõredasti ega nõudnud kärpimist.

 

“Pidin ma ometi nii rumalasti vahele jääma! Elu oli korras, kõik oli selge ja lihtne, ainult kirjuta ja ära mitte millegi pärast muretse – aga nüüd? Mis ma nüüd peale hakkan?” mõtles Peeter alla trepist kõmpides – see ei võtnud palju aega, sest korrused olid madalad. Tänavale, või õigemini hoovi jõudnud – välisuks avanes sinna –, ta seisatas. Hüvasti, roostes prügikastid, hüvasti, kole hall lapik maja – nii kole, et ei inspireeri isegi võrdlust välja mõtlema! Tema ees olid valla kui mitte kõik teed, siis vähemalt kaks – üks värav viis õuest Vana-Posti ja teine Kulla­sepa tänavale. Kuid kumb valida? See sõltus, kuhu minna. Aga kuhu minna? Küsimus vääris, et see ladina keele tõlkida: Quo vadis? Ehk, teiste sõnadega, kuhu läheb mees, kui ta lahkub kodunt (või sealt välja visatakse)? Kapitalistlikus maailmas küllap võõrastemajja – kuni õnnestub soodsalt üürida korter –, vähemalt oli niisugune mulje Peetrile jäänud romaanidest; kuid Nõukogude Liidus oli selline võimalus paraku välistatud: sest kui mõnes kodulinna seitsmest võõrastemajast olekski leidunud vaba tuba, poleks Peetrile seda ikkagi antud – esimene asi, mida hotellis küsiti, oli pass, ja see tõendas ümberlükkamatult, et ta on sisse kirjutatud siiasamasse Tallinna, ning järelikult mingu magagu kodus. Kas hoolitses riik kõlbluse eest, või oli küsimus vaid selles, kuidas piirata hotellikohtade defitsiiti, Peeter ei teadnud, kuid seadus oli seadus ja selle vastu oli ta võimetu. Muidugi, teoreetiliselt oleks võinud sõita mõnda teise linna, näiteks Viljandisse, kus oli samuti hotell – kuid saada seal keset suve tuba oleks nõudnud väga suuri tutvusi, näiteks Viljandi teatri peanäitejuht, keda Peeter hästi tundis, oli ilmselgelt liiga jõuetu isik niisuguse palve täitmiseks.

            Võis muidugi minna isakoju – isa ja Monika manitsused kordasaadetud sigaduse eest (sest kuidas muidu võisid need moraalsed inimesed nimetada abieluvälist suhet) oleks Peeter ehk kuidagi välja kannatanud; kuid seal oli ees veel üks probleem, küll väikest kasvu, kuid tõsine ja tedretähnidega – Maire. Olukorda, kus lahkuläinud poja naine jääb elama äia ja ämma poole, võis nimetada paradoksaalseks, loomuvastaseks, hullumeelseks, paranoiliseks ja kuidas veel, kuid midagi sellest ei muutunud: seal Mairekene oli, ning võis juba päris kindlasti öelda, et sinna ta ka jääb. Peetri ema oli aus, põhimõtteline ja õiglane inimene, ja kui Peeter naise juurest varvast laskis, ei hakanud miniat ära saatma. Sest kuhu oli Mairel minna? Tegelikult oli küll – ta oleks võinud kolida tagasi oma vanemate juurde; kuid see tähendanuks eluredelil suurt sammu allapoole, pealinnast igavasse ja tolmusesse rajoonikeskusse, ja seda temalt keegi nõuda ei söandanud – ega kavatsenudki. Sest peale aususe, põhimõttekindluse ja õigluse iseloomustas ema veel ka tugev perekonnatunne, ja see tunne ütles talle otse ja keerutamata, et kui lahkub Maire, siis lahkuvad ka Kristel ja Kaja, kaovad kuhugi provintsi, jäävad ilma nii pealinna võimalustest kui ka vanavanemate suunavast mõjust; ja sellega poleks ema kunagi nõustunud. Nii säilitaski Mairekene kaks tuba isa ja ema apartemendis, mis pärast ema surma hakkas üha enam meenutama nõukogude ühiskorterit. Kuni ema elas, oli ta suutnud säilitada teatud illusiooni lõhutud, kuid siiski perekonnast, isale ja Monikale käis see üle jõu. Keerulised ja mingis mõttes ebaloomulikud (ehkki üliviisakad) suhted rippusid ämblikuvõrguna laiali mööda avarat korterit, ja isegi külla minnes pidi Peeter olema hoolas, et nendesse mitte takerduda: ööbinud polnud ta isa elutoas rohkem kui paar korda viimaste aastate jooksul…

            Nagu saatuse nöögina oli talle praegu suletud tee ka tädi Sophie poole, kus ta muidu käis küllalt tihti, ning just tööd tegemas – talle meeldis maaelu oma vaikusega, ega ta muidu jätnud protesteerimata, kui teda pärast ülikooli lõpetamist kolkasse tööle saadeti. Ise sündinud linnas, oli Peeter, nagu, muide, enamik kaasmaalasi, säilitanud armastuse looduse vastu: mitte abstraktse armastuse, mida näitavad üles mitmesugused ekskursandid, piknikupidajad ja muud lontrused, vaid täiesti konkreetse, sellise, kui inimene igal võimalusel tikub metsa. Jalutus­käigud tädi pool polnud ehk nii meeltülendavad kui Paganamaal, maastik oli Sillal üksluisem, ilma künkanõlvade ja järvesilmadeta, kuid siiski parem kui linna tehisvaated. Ka tädi menüü sobis Peetrile: rohkesti juur- ja puuvilju, hommikusöögiks kohupiim ebaküdoonia­moosiga, lõu­naks praetud haug – onu Eduard oli fanaatiline kalamees ning nakatas oma korilasementali­teediga Peetrigi. Majapidamistöödega teda ei koormatud, vahel aitas onul niidukiga rohtu kärpida – tädi oli ehtne Buridan, see tähendab, aristokraat: kui teised istutasid majaesise täis juurvilju, siis tädil laius teeäärsest hekist elumajani lage muruplats; õunapuud, mustsõstrapõõsad, maasika-, kurgi- ning hernetaimed olid aga pagendatud tagahoovi; kartuleid tädi üldse ei kasvatanud. Oli lausa imekspandav, kuidas üpris eakad tädi ja tädimees suure aiaga toime tulid – aga nad tulid, tädi rohis peenraid, oli verandale rajanud terve väikese tomati­istan­duse, toimetas köögis, onu Eduard kaevas, väetas ja pookis õunapuid. Igal suvehommikul kõn­disid nad üle tee jõe äärde ja uhasid end külma veega, kord kuus aga istusid Žigulisse, mille eest hoolitsemine oli tädimehe lemmiktegevus, ja sõitsid linna: teatrisse või kontserdile. Lapsi neil polnud, kuid see-eest võtsid nad alati rõõmuga vastu sugulaste võsusid.  Kõige sagedamini suvitasid Sillal need väikesed Buridanid, kelle kodune õhkkond polnud parimate killast – nagu näiteks Kristel ja Kaja. Seal olid nad praegugi – ja see oligi põhjus, miks Peeter tädi poole sõita ei saanud. Hüljatud lapsed on mehe jaoks pidev, tavaliselt nüri, vahel terav valu ka siis, kui tema suhted endise naisega on rahumeelsed – kuid Maire kultiveeris tütardes niisugust armastuse-vihkamise sümbioosi, mida Freudki oleks jubedusega seiranud. Uhked, õnnelikud, armukadedad pilgud, millega tüdrukud Peetrit tervitasid, haavasid valusalt hinge, kuid veel raskem oli taluda dramaatilist, pisarate ja hüsteeriaga kulmineerivat hüvastijättu. Seepärast püüdiski Peeter tütardega kohtuda nii harva kui vähegi võimalik, kokkuloetult viis korda aastas: kolmel sünnipäeval, kooli- ja tavalise aasta lõpus. Kõik ülenormilised jälle­nägemised olid kurjast, ja igatahes välistatud, kui käsil oli suurem töö. Sest siis jäi see pooleli, Peetrit valdas depressioon ja ta võis nädal otsa lebada diivanil, nägu seina poole, kust alles Margoti hellitused ja õunakook ta lõpuks tagasi maailma meelitasid. Kuid nüüd polnud naistki abiks.

            “Meeletult raiskasin tuulde saatuse kaunid kingid. Mustemaks päevast päeva silme all muutuvad ringid,” deklameeris Peeter mõttes, ja hoomas, kuidas teda haarab ahastus. Kas polnud temagi oma “saatuse kingi” tuulde raisanud – muidugi, kui Margotit ikka võis niimoodi nimetada? Aga kas ei võinud? Tõsi, ta polnud just iludus, kuid see-eest oli ta truu hing, kellele võis alati kindel olla, isegi tema ootamatu saabumine polnud tingitud mitte soovist honorar oma kätte kahmata – ei, Margot oli katkestanud puhkuse, et kibekähku hakata organiseerima Peetri raamatule retsensioone ja intervjuusid. “Ja millega ma talle vastasin?” jätkas Peeter enese­süüdistusi. Palju ei puudunud, et ta oleks trepist tagasi üles jooksnud, korteriuksele prõmminud, esikus Margoti ette põlvili heitnud ja talt andestust palunud, ja miks ta nii ei toiminud, ei osanud ta isegi öelda. Võib-olla segas eneseväärikus, võib-olla polnud ta päris kindel ürituse edukuses, võib-olla kartis, et satub hiljem päris tuhvli alla (sisimas ta mõistis, et hoolimata väikestest armukoerustest juba viibib seal), võib-olla aga lihtsalt ei tahtnud šortsidest katmata põlvi ära määrida. Hetk hiljem poleks ta enam saanudki seda teha, sest pidi hakkama teesklema muretut uitajat – kolksatas uks ja kõrvaltrepikojast väljus üks naaber, kes kindlasti polnud mitte üksnes naaber, vaid ka kolleeg. See polnud üksnes kole, vaid ka kohutav maja, kus Peeter elas! Siin olid kõik kirjanikud või vähemalt kirjandusteadlased, ja kõik tundsid üksteist! Lisaks paiknesid sama katuse all Kirjanike Liit, Litfond (mida kolleegid enesealandustuhinas mõnikord kutsusid litsifondiks) ja ajakiri Looming. Kui lisada neile kohvik Pegasus ja raamatupood, võis öelda, et majas oli olemas kõik, mida vajatakse elutegevuseks, siin võis töötada, magada, süüa, juua, raamatuid osta ning isegi raha maksti siinsamas; Peeter oli lugenud paari ulmeromaani, kus tegevus toimus umbes samasuguses konglomeraadis ja inimesed üldse ei käinud oma hiiglaslikku mesilaspesa meenutavast asumist väljas; tema saatus oli peaaegu sama. Ajakirja “Looming” toimetuses oli ta üksvahe isegi töötanud – kui seda muidugi sai nimetada tööks, sest tema kohustused piirdusid luulelehekülgede koostamisega, mis äraseletatult tähendas, et tuli päevas korra jalutada teise trepikotta, kus asus toimetus, ja istuda seal moepärast kaks-kolm tundi. Kaastööd toodi talle lauale, Peetri ülesandeks oli sobivad välja valida ja need “ära toimetada” – viimane seisnes selles, et ta vahel harva küsis autorilt luba parandada mõni õige­kirjaviga (luuletustes polnud neid nii palju kui romaanides ja novellides, mistõttu proosa­osakonna toimetaja teda kadestas). Palka maksti muidugi vähe, aga ometi mitte vähem kui näiteks algklasside õpetajale – ja kas võis toimetaja rahulikku elu võrrelda tolle põrguga, mis valitses koolis, ja eriti algklassides? See oli olnud hirmus tragöödia, kui ta omaenda tähele­panematuse tõttu sinekuuri kaotas (ehkki, kas on ka mittehirmsaid tragöödiaid?), aval­dades ühe sümpaatse noore autori mittemidagiütleva (ja seepärast esmapilgul täiesti avaldamis­kõlbliku) luuletuse – alles hiljem, kui kärgatas kõu, või täpsemalt, helises telefon peatoimetaja kabinetis (kusjuures taevaisana esines Keskkomitee osakonnajuhataja), selgus, missugune viitsütikuga miin oli luuletusse peidetud: ridade esitähed andsid ülevalt alla lugedes lause: “Elagu vaba Eesti!” Ei aidanud õigustused ega protestid (“Meie Eesti ongi ju vaba, seega kiidab luuletus sotsialistlikku korda!”), noor autor heideti välja ülikoolist, oleks heidetud ka komsomolist, kui ta sinna oleks kuulunud (mittekuulumine leiti muide ajakirjale süüd raskendavaks asjaoluks – keda te avaldate, apoliitilist elementi?!), Peetrile aga pandi toimetusest sappa hästi pikk ja kirju sulg – pikk ja kirju, sest vallandamisele lisandus parteiline noomitus arvestuskaardile kand­misega.

            Peeter heitis silmanurgast pilgu õue ilmunud kolleegile. See oli üks kahest Uljasest, kumb, ei tundnud Peeter esimesel hetkel äragi: Uljaseid oli kaks, nad olid vennad ja koguni kaksikvennad, mõlemad olid kirjanikud ning elasid samas majas ning trepikojas, ainult eri korterites. Nad olid äravahetamiseni sarnased kõiges peale loomingu: üks kirjutas ajaloolisi romaane ja teine tänapäevalugusid. Ka inimestena oli nende vahel teatud erinevusi, vähemalt Peetri silmis: “ajaloolane” oli väikestviisi karjerist, oli roninud isegi parteibüroosse, ja Peeter meenutas sageli tema paljutähenduslikku vaikimist tollel koosolekul, kus arutati tema personaal­küsimust; “tänapäevamees” seevastu oli kuulunud samasse žüriisse, mis Peetrile näidendi­võistluse preemia määras, ning Peeter oli talle siiani tänulik, sest nii õudset rahahäda nagu tookord ta ei mäletanudki.  

            Kumb Uljas see ka polnud, lähenema talle ja juttu vestma Peeter ei hakanud, ning sugugi mitte üksnes sellepärast, et pajatada lahkuminekust olnuks ebameeldiv: lihtsalt kirjutamata seadus, millest kõik naabrid-kolleegid rangelt kinni pidasid, nõudis, et üksteist tuleb maksimaalselt vältida. Teretada muidugi tohtis (ehkki polnud kohustuslik), aga eemalt oli ebamugav, pidanuks karjuma, seetõttu tõstis Peeter käe ja lehvitas Uljasele. Too vastas samaga ja et mitte kokku põrgata, lahkusid nad õuest teine teise värava kaudu.

 

Kolmas peatükk

Boikott

 

Jõudnud Vana-Posti tänava kaudu Harju tänava nurgale, Peeter seisatas taas ja vaatas ringi – inimese pilguga, kes on kätteharjunud rütmist välja löödud ning näeb maailma uues valguses. Tema ees, väiksel künkal, rohetas kaunis haljasala, ja ainult eakad linnakodanikud mäletasid, et kunagi olid siin seisnud reas täiesti korralikud kivimajad: hotell Kuld-Lõvi ja veel mitu tuntud asutust – missugused nimelt, Peeter ei teadnud, sest tema polnud neid oma silmaga näinud. Abstraktselt ta muidugi oli kursis asjaoluga, et haljasala tekkes oli süüdi sõda: need olid Punaarmee lendurid, kes selle tänava sodiks olid pommitanud, ja, nagu räägiti, mitte mees-, vaid naislendurid (milles oli isegi midagi alandavat); kuid isiklik kogemus tollest hirmuõhtust tal puudus, ta ei mäletanud isegi seda tulevahetust, mille ta oli üle elanud koos emaga maal, vanaisa pool, sest oli siis alles imik. Muide, ka “koleda halli maja” kohal oli kunagi seisnud midagi esteetilises mõttes väärtuslikumat, ja Peeter mõtles, et parem, kui siiagi oleks rajatud park: see oli ikkagi südalinn, saja meetri kaugusel paiknes Raekoja plats, ja kirjanike monstrum mõjus sellises ümbruses lausa solvavalt.  

            Südalinn ise oli muide lausa välja surnud: isegi künka vasakus servas asuva jäätise­paviljoni varikatuse all, kus tavaliselt looklesid pikad järjekorrad, ei paistnud hingelistki, ainult Niguliste kirikut piirava tara tagant kostis kopsimist – seal jätkusid restaureerimistööd, mida olümpiamängudeks ei suudetud lõpetada. “Missugune absurd!” mõtles Peeter. “Kogu maailmas sõidavad inimesed kokku, kui leiab aset niisugune kauaoodatud sündmus, turistid ummistavad linnatänavad, sportlased tantsivad võistlustest vabal ajal tša-tša-tšaad ja rumbat, peetakse ilutulestikku ja kaubeldakse suveniiridega; siin aga…” Siin valitses tühjus, vaikus, igavus. Miks? Ühelt poolt muidugi boikoti tõttu, mille Jimmy Carter oli olümpiamängudele kuulutanud ja mida söandasid rikkuda vähesed mittesotsialismimaad; kuid teisalt, ka oma valitsus oli selleks andnud panuse, jagades tallinlastele hulgaliselt soodsaid turismituusikuid; Peeter oli pakkumisest ilma jäänud üksnes ikka veel kehtiva parteikaristuse tõttu. “Missugune absurd!” mõtles Peeter taas; kuid midagi absurdset selles polnud, või õigemini, niisugune absurd ümbritses teda pidevalt. Nõukogude valitsus polnud ju normaalne valitsus, see koosnes maras­maatikutest, ja nagu marasmaatikud ikka kardavad kõike, isegi nohu, nii kartis ka seesinane valitsus “tuuletõmbust” – tuule rolli etendasid need vähesed välismaalased, kes kõigest hooli­mata olid olümpiamängudele saabunud. Korra, mitukümmend aastat tagasi, Rahvusvahelise Noorsoofestivali aegu, oli Kreml juba kokku puutunud sellise “omade” ja “võõraste” kontrollimatu flirdiga, pärast mida mulattide protsent Moskvas olevat kõvasti kasvanud; nüüd püüti kaasusest õppust võtta. “Mis saatus see küll oli, mis mind määras sündima nii totrasse riiki?” mõtles Peeter. Retooriline küsimus, millele, nagu igale retoorilisele küsimusele, puudus vastus – õigemini, vastus oli, kuid see oli natuke, kuidas seda öeldagi, õrritav – sest kas polnud tema oma tädimees, onu Gustav kuulunud nende hulka, kes olid valmis ohverdama isegi elu, et Peeter saaks “sellisesse riiki” sündida – see tähendab, vaevalt, et täpselt sellisesse, kuid põhimõtteliselt ometi. Kas ei seisnegi selles üks suuremaid paradokse, et iga uus põlvkond satub elama maailma, mille on üles ehitanud tema vanemad? Igatahes Peeter tundis onu Gustavi omaaegse rolli pärast alati kerget piinlikkust, ja isegi vältis, kui võimalik, suhtlemist Pauliga, onu Gustavi ja tädi Lydia pojaga, kes muide töötas siinsamas kõrvalmajas, kus paiknes kinostuudio Tallinnfilm. Stuudio ukse ees, nagu Peeter kõõrdpilguga fikseeris, oligi just alanud paras askeldamine, mitu autot seisis trepis, kanti välja kaameraid – polnud võimatu, et teiste seas ka Pauli kaamerat: Paul oli operaator, filmis dokumentaalfilme, mida režisseeris tema enda abikaasa, tugeva iseloomuga naine, kes ei andnud Paulile kodus ega tööl palju sõnaõigust, ning ringvaateid “Nõukogude Eesti” – järelikult pidi tal olema praegu palju tegemist, olümpiaregatt tuli ju, topeltboikotist hoolimata, jäädvustada tulevaste põlvkondade tarvis. Väheusutav muidugi, et Paul, kui ta üldse seal on, Peetrit märkab, ja isegi, kui märkab, pole tal tõenäoselt aega sugulasega vestlusse astuda, kuid parem oli mitte riskeerida – ja Peeter pööras ümber ning sisenes veel ühe kolksuva ukse kaudu raamatupoodi.

            Siin polnudki päris tühi, eestlased, märkis Peeter rahuldustundega, olid nii lugemis­himuline rahvas, et ei suvi ega olümpiamängud suutnud neid raamatutest lahutada. Välis­kirjandus kadus letilt välkkiirelt, kui ta sinna üldse jõudis, Remarque’i “Triumfikaare” pärast olevat sellessamas poes läinud lausa kakluseks, ka oma kirjanikud ei saanud kurta tähelepanu puudumise üle, mis vähegi lugeda sündis, see ära osteti. Mida võisid praegu sihtida need kümmekond truud lugejat, kes pika poesaali seina ääres kaasi vahtisid, aeg-ajalt mõnd köidet riiulist välja tõmmates ja lehitsedes? Peeter libistas pilgu üle tuttavate kaaneridade, midagi põnevat avastamata – ikka ühed ja samad nõukogude rahvaste kirjanduse teosed, sotsialistlik realism kogu tema viletsuses, lisaks loomulikult ühiskondlik-poliitiline lugemisvara eesotsas tema tänahommikuse maadluspartneri “Väikese maaga”. Koduse riiuli täiendamiseks polnud siit võtta midagi, selleks pidi minema kõrvaltrepikotta, salajasse raamatukioskisse, kuhu võõrad ei pääsenud. Kord nädalas kogunes Kirjanike Liidu trepile pikk saba: luuletajad ootasid, näod mornid, nende südamest ei lahkunud kannatus rahva raske saatuse pärast, küünilisemad prosaistid jutustasid üksteisele anekdoote (ainult mitte poliitilisi, need hoiti kohvikusuminas sosistamiseks), tasased tõlkijad närveerisid, kas kioskipidaja tunnistab nende õigust omandada üks või teine defitsiitne köide?…

            “Muide, mul ilmus raamat!” meenus Peetrile. Kirjastusseminek oli mokas, see asutus kubises Margoti sõbrannadest, autorieksemplare nad talle keelata muidugi ei saanud, kuid tuju võisid ära rikkuda küll, ja pealegi, kuhu ta need eksemplarid oleks pistnud, spordikott oli isegi raske; kuid võis kontrollida, äkki on teos jõudnud kauplusse, ja osta kas või üks eksemplar. Uudiskirjanduse letil ringi vaadanud, ei märganud ta paraku kavandist meeldejäänud kaant. “Kas tõesti on läbi müüdud?” mõtles Peeter erutusvärinaga, kuid kainestas end kohe – tema teoste järgi tormi ei joostud, ja kas kunagi hakatakse jooksma, oli teadmata. Muide, Peeter sellepärast ei kannatanud, esiteks hellitas ta hinges, nagu öeldud, lootust Nobeli preemiale, pärast mida tee rahva südamesse oleks olnud igal juhul lahti (lugeja on ju väga mõjutatav, usub isegi seda, mida ajaleht kirjutab, rahvusvahelise žürii autoriteedist rääkimata), ja teiseks, sest ta oli arvamisel, et hea kirjandus ei tohigi liiga paljudele meeldida – kauaaegse sisendustöö tulemus. Pealegi polnud muretsemiseks suurt põhjust, temagi raamatud ei jäänud letile lausa vedelema, vähehaaval osteti need ära.

            Tagaruumist tuli tuttav müüjanna – tuttav eeskätt Margotile, kuid esialgu ei pidanud see ohtu kujutama. Astunud lähemale, võttis Peeter harjumuspäraselt sisse vabandava hoiaku. “Tere, mul pidi olema raamat välja tulnud, ega see ole veel lattu jõudnud?” küsis ta, tasandades häält, nagu oleks tegemist kuriteo ettevalmistusega. “Ei,” vastas müüja kaunis järsult, ja Peeter mõtles hirmuga, kas tõesti on Margot juba jõudnud talle helistada? Kuid küllap oli müüja lihtsalt halvas tujus, näiteks rahuldamata, ja valas oma naiselikku viha Peetri peale välja. Viisakalt tänanud – mille eest? mõtles ta samas; kuid midagi polnud parata, tänamine oli tal veres, või õigemini, rangelt sisse kasvatatud –, pööras ta ringi ja väljus sama teed, kust oli tulnud, või õigemini, pisut teist, sest pood oli pikk, kulges maja ühest otsast teiseni, ja tal oli mitu ust. Lävel pidi ta peaaegu spordikotiga müksama üht sisenejat – Uljas, väljunud hoovist teise värava kaudu, oli jõudnud samasse kohta, kuhu temagi. Oleks Peeter olnud kindel, et tegemist on selle vennaga, kes aitas kaasa tema näidendi auhindamisele, oleks ta nüüd võib-olla isegi juttu teinud, arutanud näiteks kaasmaalase šansse õhtuses kolmikhüppe­finaalis, kuid sama hästi võis see olla ka ajaloolane-karjerist, ja seepärast piirdus ta viisaka naeratusega, millele vastati samaga.

            Poest väljunud, sattus Peeter silmitsi eesti esimese romaanikirjanikuga, kelle kiilaspea läikis vastu dolomiidist bareljeefilt. Too oli olnud kõva rännumees, kuid vaevalt, et ta ise oma pagasit tassis, küllap värbas pakikandja. Teoreetiliselt oleks spordikoti, mis Peetrit juba üksjagu häiris, võinud jätta samasse majja, näiteks partorgi kabinetti, kuid taas üksnes teoreetiliselt – sest partorg oli küll mees, mis tähendas, et talle polnud võõras meestevaheline solidaarsus, kuid ennekõike oli ta partorg, ning pidi vastutama algorganisatsiooni liikmete moraalse palge eest; ja Peetril oli pärast esimest lahutust selle palgega juba probleeme olnud. Seetõttu vantsis ta Kirjanike Liitu viivast uksest mööda, pööras paremale Kullasepa tänavasse, küürutas veidi, et tema lakk ei paistaks ajakirja “Looming” praeguse luuletoimetajanna, Margoti sõbranna, aknasse, ja ajas end sirgu alles siis, kui oli jätnud selja taha ka tolle värava, mille kaudu ta kodumaja hoovist ei lahkunud; niisiis oli ta üsna sihitult sooritanud väikese ringi, aga, nagu öeldakse, teinekord on ringtee kõige lühem tee eesmärgini. Kuid mis oli sellisel juhul eesmärk? Muidugi piimasaal! Alles tuttavat treppi märgates taipas Peeter, et ta on näljane: idandatud nisuseemnetega päeva ära ei ela.

           

Seisnud tuimalt ära pika järjekorra, jõudis Peeter letini ja ladus kandiku toitu täis: herkulopuder, hapukoor, kohupiimavaht, keefir, võileib juustuga, lahja gruusia tee; arve tuli päris suur, kaheksakümmend üks kopikat, kuid esialgu see veel muret ei valmistanud: tal olid stsenaariumi avansist teatud varud, ja raamatu eest pidi kirjastus talle maksma, mida Margot sellest ka ei arvanud. Peeter ei hakanud rublalist lahti vahetama, peenrahasahtlis kõlises hulk nikkel- ja vaskmünte, need kassapidaja ette alustassile poetanud, leidis ta äsja vabanenud koha, ootas püstijalu, kuni määrdunud valges kitlis koristaja lapiga üle laua tõmbab, tänas teda, kuulmata vastust, tõstis road alles niiskele heledale puitlaastpinnale, viis kandiku ära, istus ja hakkas keha kinnitama. Võimalik, et see oligi nüüd tema saatus.  Peeter püüdis modelleerida tulevikku. Vähemalt kaks nädalat ei vahetata temaga sõnagi, heal juhul kolmandal on oodata esimesi süüdistusi: “Kuidas sa võisid niimoodi käituda? Kas ma pole kogu oma elu sulle ohverdanud?” Kriis pidi saabuma augusti lõpus, kui Jaanus Pärnust tagasi jõuab, siis tuli Margotil otsustada, kas mehega või ilma. Loodetavasti mehega, sest alimentide jagamine oleks mõlemad naised raskesse olukorda seadnud; kuid kust ikkagi seni peavarju leida?

            Üks tee oli tema ees muidugi alati lahti – see, mis viis Valdeku poole. Parema meelega poleks Peeter seda jalge või õigemini tagumiku alla võtnud – mitte niivõrd sellepärast, et tegemist oli pika, saja kaheksakümne kuue kilomeetri pikkuse teega ja Ikaruste kunstnahast istmed ajasid hirmsasti higistama – lõpuks ta armastas Tartut, seal olid möödunud tema parimad, ülikooliaastad – kuivõrd seoses moraalse pingega, mida viibimine Valdeku pool alati endaga kaasa tõi. Vend oli loonud musterperekonna, nii eeskujuliku, et Peeter tundis selle keskel end täieliku värdjana. Nad kõik olid oivikud, nii Valdek ise, tema naine Tiiu kui ka tütred, Annika ja Birgit. Valdek luges ülikooli majandusteaduskonnas kursust “Kapitalistliku krediidipoliitika kriitika”, Tiiu saagis “Vanemuise” orkestris viiulit ja tüdrukud õppisid ainult viitele. Neil oli korter Annelinnas, suvila Ruhnu saarel ja igavene armastus, millesse tõid kerget vaheldust üksnes lahkhelid muusikalises maitses: Tiiu armastas Beethovenit ja Valdek džässi. Ja kuidas neile meeldis moraali lugeda – mitte teineteisele muidugi, vaid temale! Selles ületasid nad isegi Monika, sest õde oli peale seda, kui Peeter alkoholi pruukimise maha jättis, muutunud leebemaks, vend ja vennanaine aga mitte: kui varem tõrvasid nad Peetrit joomise, siis nüüd – söömise eest, pidades tema menüüd, mis välistas kõik lihasaadused, ühekülgseks ja kahjulikuks. Tavaliselt viibisid nad sel ajal oma saarel, kuid seekord oli Valdek eksamisessiooni lõpus jala murdnud, ja perekond oli sunnitud jääma Tartusse. “Pagan küll, oleksin ikka võinud piiritsooni loa muretseda!” pragas Peeter endaga. Tõepoolest, Valdeku suvila seisis tühi, ja kus veel, kui mitte seal oleksid pähe tulnud kõige paremad mõtted tolle parteikongressi kohta, millega pidi lõppema tema stsenaarium – kuid ta polnud viitsinud loaga jändama hakata, ja praegu oli seda lihtsalt hilja teha.

            “Vabandage, kas te olete lõpetanud?”

            Jah, piimasaal polnud restoran, siin pidi kõhu täis sööma ja järgmisele näljasele koha vabastama. Peeter tõusis, koristas nõud ära, võttis spordikoti, soovis asemikule head isu ja väljus. Tänaval läks aina palavamaks, lähenes kõige ebameeldivam, pärastlõunane aeg. Praegu olnuks hea olla kusagil mere ääres, näiteks onu Hermanni pool, kuid sinna ei tõmmanud Peetrit kohe üldse, sest onu oli paar aastat tagasi uuesti abiellunud, oma naabrinaise ja – sic! – Peetri eesti keele õpetajannaga. See oli väga range naine, kes koolipäevil oli hoidnud hirmuvalitsuse all tervet Peetri klassi, ja praegu – onu. Varem oli onu ise olnud, nagu öeldakse, “kõva pähkel”, irvhammas ja isegi väikest viisi sadist, kuid nüüd oli Peetril temast pigem hale. Tädi Margarete oli isegi oma elukutse rakendanud onu terroriseerimiseks, parandades iga viga, mida onu käänamisel või pööramisel kogemata tegi – sest onu teadmised eesti keelest olid lünklikud, tema oli õppinud esmalt Moskvas ja pärast Saksamaal ja oli oma vanemate, õdede-vendade ja esimese naisega rääkinud kellega saksa, kellega vene keelt. Abielu sellise fuuriaga oli muidugi olnud onu poolt suur viga – kuid teisalt, kas tal oli valikut? Pole midagi haletsusväärsemat, kui vana mees, kes on jäänud üksi, sellist saatust poleks soovinud Peeter isegi vaenlasele, kui tal neid oleks olnud – aga neid tal õnneks polnud, ta polnud tülitseja natuur, ja kui kellegagi tekkis probleeme, hakkas lihtsalt eemale hoidma. Mehed peavad surema enne naisi, oli Peeter veendunud, ja kui seda korraldada ei õnnestu, siis uuesti abielluma. Just nii oli onu Hermann pärast tädi Nadežda surma toiminud – kuid häda oli selles, et auväärses eas pole enam võimalik pirtsutada, peab leppima sellega, kes ette juhtub. Ette juhtus naabrinaine, kelle aritmeetilised oskused polnud halvemad filoloogilistest, kes lahutas kiiresti onu vanusest enda oma ja sai soodsa tulemuse pärast onu surma lesele kuuluma hakkava maja näol.

            Nii et onu Hermanni poole Peetrit ei tõmmanud, isegi hoolimata sellest, et tädi Margaretel oli eelmisest abielust kaks hurmavat blondi tütart, ehk täpsemalt öeldes, kaks litsi, kes onu seitsmekümne viiendal juubelil teineteise võidu Peetrile oma meeste nina all silma tegid. Kuid mida siis ikkagi peale hakata? “Olen ma ikka üks lontrus, isegi õiget sõpra mul pole, kelle juurde minna ja kurta – näh, kus lugu, naine viskas välja, anna ulualust!” mõtles Peeter. Ta meenutas nostalgiaga aega, kui tal oli olnud sõpru jalaga segada – Margoti-eelset aega. “Jah, aga kas need ikka olid õiged sõbrad?” küsis ta endalt samas. Sest õige sõber ei kao pärast abiellumist kuhugi, tema omad aga olid kadunud – täpsemalt, mitte kohe pärast abiellumist, vaid siis, kui ta napsitamise maha oli jätnud, mis sundis järeldama, et need polnudki sõbrad, vaid kõigest joomakaaslased.

            “Jälle vaarun koju, pisarais ja purjus, ah, kui naeruväärselt eluõnn mul nurjus!” deklameeris Peeter endamisi. Purjus ta küll polnud, ja ka pisaraid esialgu mööda põski ei voolanud, kuid naeruväärseks võis juhtunut nimetada temagi. Kas üks väike armuseiklus, üks “lühiromaan”, nagu oli öelnud Ingrid ise, vääris seda, et tema pärast kaotada stabiilne elu kabineti ja kirjutuslauaga? Ingrid poleks kindlasti temaga üldse abielluda tahtnudki, ja mitte sellepärast, et Peetril oli liiga palju alimente kaelas, vaid seepärast, et ta oli iseteadev ja pidas end Peetrist paremaks, armuke oli talle vajalik vaid kunagise seksuaaltrauma unustamiseks. Peeter lõi taas kõhklema, kas mitte kõmpida tagasi “koledasse majja” lepitust klanima, kuid midagi tema sisemuses ütles, et ei tasu kiirustada. Jah, sõpru tal polnud, kuid tuttavaid see-eest – maailm! Tema märkmik oli tihedasti täis kirjutatud kolleegide, muude kunstiinimeste, aja­kirjanike, vanade, Margoti-eelsete ja ka potentsiaalsete armukeste ning üldse kõigi niisuguste isi­kute aadresse ja telefoninumbreid, kellega elu oli Peetrit kokku viinud. Polnud mingit kahtlust, et kellelgi seisab tühjana korter, suvila või koguni villa, oli tarvis üksnes kõik läbi helis­tada. Peeter oligi juba suundumas Raekoja platsi poole, kus asus lähim telefoniautomaat, kuid taipas äkki, et on lolli peaga kogu peenraha piimasaali arve maksmiseks kasutanud. “Miks ma küll olen selline tobu?” kirus ta end. Kahekopikalised olid suur defitsiit, ükski lehekiosk ei vahetanud neid meelsasti. Ta hakkas meeleheitlikult mõtlema, kelle juurest võiks teha n arvu kahtlase sisuga kõnesid? Kirjanike Liidu ja Loomingu toimetuse telefonid selleks ei kõlvanud…

            Ja Peetrile meenus Timo.

 

Neljas peatükk

Timo

 

Maletajatel oli vedanud rohkem kui kirjanikel – nendele oli riik kinkinud lausa arhitektuurilise mälestusmärgi, milles nad pealegi ei pidanud kõik koos elama, vaid üksnes käisid seal mängimas, magama aga läksid igaüks oma koju. Mis sajandist hoone täpselt pärines, Peeter ei teadnud, kuid igatahes sellisest, kui veel osati ehitada. Tõsi, väljast vaadates oli maja võrdlemisi tagasihoidlik, ta seisis otse kõnnitee ääres ning tal puudusid mõned keskaja hoonele iseloomulikud tunnused, kivilõvidega etik ja sepistustega paraaduks – seevastu üle läve astudes tundsid kohe, et oled sattunud epohhi, kus ruumiga ei koonerdatud. Kõrged laed inspireerisid, tekitasid tunde, et oled sattunud vaata et paleesse; muljet ei suutnud rikkuda isegi kitsavõitu fuajee – võib-olla oli seda rekonstrueerimise käigus õgvendatud, võib-olla aga oli eesuks varem mõeldud lihtrahvale, härrased seevastu ratsutasid või sõitsid tõllaga otse õue. Oleks Peetrist sõltunud, oleks ta fuajeesse ahtusest hoolimata rajanud galerii maailmameistrite büstide või vähemalt fotodega, kuid maletajad ilmselt pelgasid, et selle sammuga võib kaasneda ideoloogilisi pahandusi – sest paraku mitte kõik tšempionid polnud NSV Liidu kodanikud, leidus nende seas ka välismaalasi, ja isegi poliitiliselt kahtlast elementi. Muide, see üksnes näitas maletajate kidurat fantaasiat, sest Peeter oleks lasknud Aljechinile retuššida mustad silmaalused ja kokaiinise pilgu, paigutanud Botvinniku silmadesse vääramatu usu sotsialismi võitu kogu maailmas, ja olnukski mure murtud.

             “Ja mis sa Fischeriga oleksid teinud?” tundis huvi sisemine hääl. Mnjah, nõustus Peeter, Fischeriga oli tõesti raske midagi välja mõelda – kuid küllap ta sellegagi oleks toime tulnud; vaat, kui Kortšnoi oleks võitnud Bagios Karpovit, siis oleks tema mõistus küll otsas olnud, muide, nagu ilmselt kogu NSV Liidu Spordikomitee ja Maleföderatsiooni oma, kes teab, võib-olla oleks male üldse ära keelatud. Õnneks – või tegelikult õnnetuseks, sest kogu Eesti, nagu pole raske taibata, oli selle tiitlimatši aegu hoidnud pöialt Kortšnoile, oli võitnud Karpov, ja kõik oli jäänud vana viisi, malet doteeriti endiselt, nagu seda oli alati doteeritud. Millest küll selline austus ja armastus mitte küll lihtlabase, kuid siiski vaid mängu vastu? Võinuks arvata, et küsimus on ikka sellessamas ideoloogilises võitluses, soovis iga hinna eest tõestada, et kõige targemad mehed elavad progressiivses sotsialistlikus maailmasüsteemis, kuid Peeter mõistis, et asi on keerulisem, pidi olema veel mõni, praktiline põhjus – ja mis see oli, Peeter isegi aimas – malele oli seatud ülesandeks asendada religiooni. Kui papid olid üles poodud ja kirikud kui mitte maatasa tehtud, siis muudetud ladudeks, läks tarvis mingeid teisi templeid, kus rahvas võiks tunda, et on midagi, mis on temast vaimselt üle. Kommunismiõpetus selleks ei kõlvanud, sest oli juhmivõitu, nii kerkisidki teatrid, kultuurimajad ja malepaleed – mida, muide, kujundlikult hakatigi kutsuma templiteks…

            Niimoodi, mõtiskledes ühiskondlike probleemide üle, mis – hea märgina – näitas, et ta hakkab esimesest šokist üle saama ja käsitleb kodust väljaviskamist kui mitte normaalse, siis igatahes talutava sündmusena, jõudis Peeter mitte üksnes kõrgesse, vaid ka avarasse, parketiga ja pikkade laudaderidadega mängusaali, ja sattus kohe silmitsi tema poole kiikava Suurmeistriga – muidugi mitte elusaga, Suurmeister oli surnud paar aastat tagasi, vaid tagaseinas rippuva portreega. Kikilips, õlitatud juuksed ja sirgemast sirgem selg, niisugusena oli Suurmeister sööbinud nii Peetri kui kogu tema rahva mällu. Tervelt neljakümne aasta jooksul oli ta vääriliselt sekundeerinud kõigile maailmameistritele, ise kordagi ihaldatud eesmärgini jõudmata. Ühelt maleajakirjanikult oli ta saanud hüüdnime “igavene teine”, ehkki täpsem oleks olnud öelda “igavene kolmas”, sest harilikult katkes tema tee troonile pretendentide turniiri finaalis: kaks meest hakkasid pärast seda klaarima, kummale riputatakse kaela loorberipärg, Suurmeister aga istus ühel turniiril auhinnaks saadud välismaa autosse, mida ei söandanud konfiskeerida isegi nõukogude võim – nii väga armastas rahvas oma kangelast – ja sõitis koju, linna servale, tagasihoidlikku villasse. Tema tähendus kodumaal oli suurem tiitlitest, sest sõjast, küüditamistest, pagulusest ja metsavendade jahist väsinud kaasmaalased koondasid tema isikule oma parimad tunded. Suurmeistri võitudele ja kaotustele elati kaasa kirglikumalt kui tõusudele ja mõõnadele omaenese karjääris, palgas või armuvahekorras, temaga mängitud simultaanpartiid aga mäletati aastaid. Ka Peeter oli Suurmeistriga teiste seas “rinda pistnud”, ning isegi kahel korral, ja olnud teisel korral viigile väga lähedal, valet käiku, mis lõpuks oli toonud kaotuse, meenutas ta siiani meelehärmiga.

            Saalis oli võrdlemisi rahvarohke, mitukümmend paremat kätt liikus fakiiriosavusega malelaudade kohal, klõpsusid malekellad, kukkusid põrandale vaenlaselt liigse tormakusega mahalöödud vigurid, kostsid hüüded “Tuli!” ja “Aeg!” Välgutajaid oli igast vanusest ja küllap ka klassist, kuid soolist mitmekesisust tuvastada ei õnnestunud – naised küll mängisid malet, aga nende mõte liikus aeglaselt ja nad eelistasid pikemat ajakontrolli. Peeter tundis ära paar tugevat esimese järgu maletajat ja ühe helilooja, kellega temagi vahetevahel “nuppe tõstis”. Skoor oli Peetri kasuks, ja ta mõtles, et kui dramaatiline situatsioon, millesse ta on sattunud, laheneb, võiks üritada seda suurendada. Timot saalis polnud, õigemini, teda ei pidanudki siin olema, sest tema tuba asetses edasi, maja sügavuses, ja Peeter, seisatanud viivuks helilooja selja taga ja veendunud, et tolle seis on lootusetu, laveeris mööda kõrget lage toetavast piilarist ja lontsis edasi, sinna, kus asus onupoja tööruum. Onupoja? Jah, mitmetes keeltes oleks neid hoopis vendadeks kutsutud – kuid mitte eesti keeles, siin olid nad lihtsalt onupoeg ja tädipoeg. Võib-olla väljendus selles väikerahva enesekaitseinstinkt – sest kui kõiki nimetada vendadeks ja õdedeks, tõuseb sugulaste protsent rahvastikus nii kõrgele, et on väga raske leida kedagi, kellega abielludes ei ähvardaks oht toime panna intsesti. Võib-olla; kuid fakt oli seegi, et harrastus liitis siinmaal inimesi rohkem kui sugulus. Ka Peeter ja Timo poleks eales ühistest vanavanematest hoolimata nii sageli kohtunud, kui nad mõlemad poleks armastanud malet. Oma esimese partii olid nad maha pidanud… Peeter arvutas, jah, juba veerand sajandit tagasi. Ta mäletas hästi seda päeva, kui onu Ervin oli kutsunud teda allkorrusele “eksamineerima” oma kuueaastast poega, kes olevat hiljuti “käigud selgeks saanud”. Peeter küll võitis, kuid raskustega; sellest ajast saadik olid nad mänginud sadu partiisid, ning enam polnud seis Peetri kasuks.

            Jõudnud hämarat koridori pidi treenerite toani, Peeter koputas ja kikitas kõrvu – keskaegsel majal olid paksud seinad, Peetri kuulmine, nagu me teame, polnud aga suurem asi. Tabanud justkui ära nõrga naisehääle, vajutas ta lingile. Timo ruumis ei paistnud, üldse oli siin märgatavalt tühjem kui tavaliselt, treeneridki olid inimesed, puhkasid, või, mis tõenäosem, olid koos õpilastega suvelaagris – olümpiamängud maletajaid ei huvitanud, neil oli oma olümpia. Ainus isik, kes praegu toas viibis, oligi tollesama kuuldud hääle omanik, kelle Peeter ka kohe ära tundis – nagu ta tundis üldse väga paljusid inimesi, mitte üksnes kirjanikke, vaid ka näitlejaid, heliloojaid, maalikunstnikke, graafikuid, režissööre, pillimehi ja isegi teadlasi – ainult ooperilauljate ja baleriinide seas polnud tal tuttavaid, need moodustasid otsekui omaette kasti. Mis parata, rahvas oli väike, kõigest üks miljon, ja tema deviis oleks võinud olla sama mis maletajatel: Gens una sumus.*

 

*          Oleme üks pere. (Lad. k.)

 

            Teretanud Eesti NSV naiste male tulevikulootust, kes äsja oli rööbiti ülikooli lõpetamisega võitnud vabariigi tšempionaadil – muidugi naiste tšempionaadil – hõbemedali, ja kuulnud elurõõmsat vastutervitust (oh, noorus, noorus!), tundis Peeter huvi, kas “onupoega” polegi tööl? “Lootus” – tema nimi oligi Lootus, ning ta oli seetõttu paljude kalambuuride allikaks – punastas miskipärast (kui Peeter just ei eksinud, sest tal olid niigi punased põsed – punased nagu ladvaõunad; idioom, mida Peeter ühele oma semule, gruusia literaadile, oli pidanud pikalt ja tüütult selgitama, sest too ei suutnud kuidagi mõista, miks ülejäänud õunad pole punased) ja juhatas Peetri kõrvalklassi.

            “Tal on tund.”

            Tund? Praegu? Südasuvel? Timo oli tõesti fanaatik. Kas temast oleks võinud suurema vedamise korral saada maailmameister? Ei, seda Peeter ei uskunud – andel on omad kindlad piirid; kuid suurmeister – miks mitte, kui onupoeg, keda lapsepõlves oli peetud lausa vunderkindiks, oleks saanud kasvada targa ja tasakaaluka onu Ervini vaimse juhtimise all; sest tagatipuks oli see tiitel viimasel ajal devalveerunud ja terve Nõukogude Liit oli täis suurmeistreid nagu kirjusid koeri. Ent kukkus välja teisiti, onu Ervin oli varsti pärast Peetri ja Timo esimest mälestusväärset malepartiid haigestunud, ja nii hullusti – just nimelt hullusti –, et see pööras pea peale kogu Timo elu. Juba väiksena oli onupoeg olnud närviline, murdeikka jõudnud, hakkas aga kohe jooma ja suitsetama, mis tõmbas tema arengule kriipsu: õppimine jäi laokile, Timo küll lõpetas keskkooli, kuid ülikooli ei läinudki. See oli just aeg, kui asutused ja käitised kogusid jõukust ega püüdnud endale soetada mitte üksnes häid insenere, vaid ka tublisid sportlasi, kellega tööstusharu spartakiaadil uhkustada. Siin kulus maleoskus Timole marjaks ära, ta leidis endale esmalt ühe, siis teise töökoha – kõikjal oli ta nime poolest kas “ohutustehnika insener” või “spordiorganisaator”, ehkki sisuliselt piirdusid tema kohustused malemänguga. Sõjaväest õnnestus tal kuidagi kõrvale hiilida, ta isegi abiellus ja korraks oli suguvõsale tundunud, et Timo saab jalad alla – kuid halvad harjumused olid noormehele kõvasti külge kleepunud, ja lõppes kõik sellega, millega pidigi lõppema – lahutusega. Tollest ajast saadik algas päris kole etapp Timo elus, ta vajus üha madalamale, oli muutumas täielikuks alkohoolikuks – Peeter oli teda paaril korral näinud päris haletsusväärses seisundis –, kuid mingi enesekaitseinstinkt hoidis teda ikkagi tagasi sellest viimasest piirist, pärast mida võib inimese maha kanda. Hiljuti oli Timo leidnud tööd maletreenerina, ja ehkki ta jõi ja suitsetas endiselt, pidi ta vähemalt tööl olema kaine – nagu autojuht; ning ta justkui tuli sellega isegi toime.

            Koputanud kõrvalruumi uksele, kuulis Peeter vastuseks nüüd juba tõesti onupoja plekist häält (kroonilise nohu tagajärg), ning vajutas jälle linki. Seal see õnnetusehunnik istus, kummargil malelaua taga, teine teist kätt umbes kümneaastane poisipõnn, ja seletas neile midagi niisuguse õhinaga, nagu oleks ta äsja teinud mingi tohutu avastuse. Timo väljanägemine mõjus isegi praegu, suhtelise stabiilsuse perioodil, haledalt: pikad nädal aega pesemata juuksed langesid sorakil õlgadele, sama pikk ja kasimata täishabe varjas kogu alumise näopoole, seljas oli tal võidunud ruuduline suvesärk ja suurel ninal tugevad prillid – kuid mis kõige rohkem endale tähelepanu pöörasid, olid Timo käed, või õigemini sõrmed: need polnud suitsetamisest mitte isegi kollased, vaid lausa tumepruunid, äranäritud küüntega ja samal põhjusel narmendava ning kohati isegi veritseva nahaga; praegu, õpilaste juuresolekul Timo küll ei suitsetanud, kuid võib-olla just seetõttu olid tema liigutused kuidagi eriti närvilised.

            “Ohhoo, milline külaline!”

            Peetrit nähes paistis Timo südamest rõõmustavat, igatahes kargas ta kohe laua tagant püsti, tõttas lähemale ja surus kaua ja “mehiselt”, see tähendab, kogu oma nigelat rammu kokku võttes, tädipoja kätt. Üldse iseloomustas teda püüd iga hinna eest meeldida – Timo polnud siiani üle saanud psühholoogilisest šokist, mis tabab neid, keda lapsepõlves on palju kiidetud, ja kes täiskasvanuks saades äkki avastavad, et edaspidi tuleb toime tulla hoopis vähema arvu komplimentidega. Peetrit ta seetõttu pisut armukadetses, ikkagi tuntud kirjanik, samal ajal kui tema oligi jäänud keskpäraseks maletajaks, meistrikandidaadiks, vaid üks kord võites Eesti tšempionaadil pronksmedali (nagu kurjad keeled rääkisid, tänu viimases voorus pudeli konjaki eest ostetud punktile).

            “Astu edasi, võta istet! Sass, miks sa onu Peetrile tere ei ütle?”

             Sass? Uudishimulikult silmitses Peeter umbes kümneaastast heledapäist jõmpsikat, kes talle hoolsa kraapsu tegi. See pidi niisiis olema Timo poeg, pärisnimega Aleksander, kellest Peetri õde millegipärast tehasedirektorit lootis kasvavat. Millest Monika, kes oli kohanud Sassi tädi Tamaara sünnipäeval, sellise järelduse oli teinud, Peeter ei teadnud, tema imestuse peale oli õde lisanud vaid: “Hakkaja poiss.” Hakkaja? Hakkajast võis sama hästi saada ka muukvaras.

            “Tere siis, Aleksander!”

            Nende vanaisa oli samuti olnud Aleksander, ja Peeter oli kuulnud, et onu Ervin oli tahtnud Timole seda nime panna, aga ei leidnud tädi Tamaara heakskiitu; Timo oli kadunud isa soovi ellu viinud.

            Ta sirutas jõmpsikale käe – poiss vastas samaga, kuid Peetrile otsa ei vaadanud; muide, tema olekust võis juba välja lugeda lõhutud perekonnast ja seega ka lõhutud maailmast tulenevat trotsi. Ootas Jaanust ees sama saatus? Võib-olla, aga võib-olla ka mitte, poeg oli uimane, nagu öeldakse, “pärast geeniusi loodus puhkab” (geeniuseks pidas Peeter loomulikult ennast).

            “Poisid, võite minna saali ja paar välku mängida. Sass, võta, siin on kellanupp. Ainult vaata, et sa ära ei kaota!”

            Välgutamine oli muidugi huvitavam kui teooria tuupimine, seetõttu polnud midagi imestada selle kärmuse üle, millega tulevane direktor kahmas isalt kellanupu (malekellade ajakeeramisnupud olid tohutu defitsiit, need kadusid alailma ära, mis muutis kella kohe kasutuskõlbmatuks) ja koos kaaslasega uksest välja punus. 

            “Maletab?” küsis Peeter juhmilt.

            “Kuule, jaa, kevadel täitis kolmanda järgu.”

            Kui palju mehi, loobunud mõttest midagi saavutada, asetavad panuse poegadele? Küllap oli nii juhtunud ka Timoga, igatahes kostis tema häälest varjatud uhkust Sassi edusammude üle.

            “Kas tulid välku mängima?”

            See oli suuremeelne küsimus – suuremeelne, sest poolprofessionaalina pidi Timo nagunii hommikust õhtuni malega tegelema; hoolimata sellest, et Peeter oli korduvalt hästi esinenud Tallinna ning Tartu kolleegide iga-aastasel jõuproovil ning tal oli praegugi kodus Rahva Hääle välkturniiri rändkarikas, oli tema ikkagi asjaarmastaja. Temast erinevalt tundis Timo hästi teooriat ning püüdis Peetri avangus sageli lõksu – seevastu kui Peetril õnnestus jõuda võrdsesse keskmängu, viis ta partii mõnikord isegi võiduni, pärast mida teda valdas uue raamatu ilmumisega võrreldav õnnetunne – sest tõepoolest, mis veel paremini ilmestab meie kõige tähtsama organi seisundit, kui mitte malevorm? 

            “Tead, ausalt öelda, mul on üks mure…”

            Peeter oli algul pakkumisest hoolimata püsti jäänud, kuid nüüd, pannud spordikoti tooli kõrvale maha, ta ikkagi vahetas asendi mugavama vastu, rööbiti mõtiskledes selle üle, kuidas oma olukorrast Timole jutustada. Onupoeg ei tõtanud teda tagant, nüüd, kus poisid olid lahkunud, läitis ta sigareti, istus samuti ja jäi kannatlikult – niipalju, kui ta üldse oskas kannatlik olla – ootama, kogu oma olekuga mõista andes, et on üks sulaselge tähelepanu.

            “Mul juhtus üks jama, Margot saabus täna ootamatult puhkuselt koju…”

            “Ja leidis sind koos armukesega voodist?”

            Onupoja mõte liikus väledalt, nagu maletajale kohane.

            “Mitte päris voodist…”

            Peeter jutustas aegamisi ja võrdlemisi põhjalikult ümber kogu hommikuse intsidendi, jättes vahele vaid intiimsed üksikasjad. Timo kuulas teda huviga, võis isegi öelda, põnevusega, mitmel korral väljendades oma emotsioone ühmatuste, kaastundlike ohete ja isegi oietega. Mida kaugemale Peeter jutuga jõudis, seda enam ta tundis, kuidas dramatism, mida toimunu endas justkui kätkes, kahaneb, omandades viimaks kui mitte koomilise, siis vähemalt humoorika varjundi – umbes nagu “Dekameronis”. Kui ta jõudis kulminatsioonini, katkestas Timo teda taas.

            “Nii et sind visati kodunt välja?”

            “Kas just nüüd visati, lõpuks, ma olen samuti sinna sisse kirjutatud…”

            “Aga sa otsustasid hullemate tagajärgede ärahoidmiseks ajutiselt lahkuda?”

            Seekord võis Timo hääles tabada isegi kerget irooniat; muide, ta ohjeldas end kohe.

            “Ja otsid nüüd kohta, kus ööd olla?”

            “Jah, ma mõtlesin, et kui sa lubad mind pooleks tunniks telefoni juurde, äkki mul õnnestub leida mõni semu, kellel on vaba ateljee…”

            Timo puhus vilega suust suitsupilve.

            “Selleks puudub vajadus. Me sõidame homme hommikul koos Sassiga kaheks nädalaks malelaagrisse. Kui sealt naasen, lendan kohe järgmisel hommikul Jerevani, üleliidulisele tsooniturniirile. Nii et augusti lõpuni on minu kamorka sinu käsutuses – kui see sind muidugi rahuldab…”

            Peeter jäi viivuks mõttesse: suurem asi Timo elamine tõesti polnud, kööktuba puumajas, kuid soe vesi oli seal siiski olemas, ja isegi vann, ning WC-gi ei asunud mitte ühiskoridoris, nagu selliste majade puhul sageli, vaid korteris sees. Talvel pidanuks muidugi ahju kütma, kuid praegu see mure puudus, ja mis puutus asukohta, siis see oli lausa suurepärane, kümne minuti jalutuskäigu kaugusel südalinnast.

            “Kuule, aitäh, võib-olla tõesti… Ainult et kuidas me sinna täna ära mahume?”

            Timo puhus veel ühe suitsupilve.

            “See pole probleem, me pidime nagunii ema juurde minema, sealt on bussijaama lühem maa, ja Sass tahtis kolmikhüppe finaali vaadata…”

            Õigus, televiisorit Timol polnud; kuid VEF siiski pidi justkui olema, Peeter kontrollis üle, ja sai jaatava vastuse. “Mis siis ikka,” mõtles ta, “vähemalt olen pääsenud dramaatilisest situatsioonist.” Tema kujutlus hakkas tööle, ta nägi juba vaimusilmas, kuidas viib spordikoti Timo poole, sõidab Piritale, supleb, õhtul kuulab reportaaži Moskvast Lužniki staadionilt, heidab varakult magama, hommikul aga istub hooviakna alla, vaatega puukuuridele ja tuule käes laperdavale pesule, ning jätkab stsenaariumi, mille tegevus oli katkenud just sellises toas – tõele au andes, Timo “kamorka” pealt ta lõbutüdruku interjööri maha kirjutanud oligi.

            “Ole tänatud, aitasid mind hädast välja…”

            Joomisest ja suitsetamisest hoolimata oli Timol mitmeid häid omadusi – näiteks abivalmidus; ja oma aega ta ka kokku ei hoidnud.

            “Kuidas siis on, kas paar välku teeme, kuni poisid seal omavahel möllavad?”

            Teist korda Peeter suuremeelset pakkumist eirama ei hakanud, ta pööras end oma kohmakuse kohta üllatavalt kähku näoga laua poole ja hakkas malendeid algseisu seadma. 

 

Viies peatükk

Meri

 

Laht oli tulvil purjekaid. Peamiselt valged, kuid ka punased, kollased ja isegi kirjud, kerkisid tuuleriided rohekashalli vee kohale. Neid oli nii palju, et viivuks tekkis Peetril tunne, otsekui oleksid iidsete kreeklaste laevad jõudnud Trooja randa. Nii see muidugi polnud, vaenlasi leidus siin üldse vähe, ikka boikoti tõttu, millesse Peeter polnudki suutnud terviklikku suhtumist välja kujundada. Ühest küljest oli tal küll kahju sportlastest, kes olid neli aastat valmistunud elu tähtsaimaks võistluseks, ja olid sunnitud nüüd kas ühed sellest loobuma või purjetama võidu poole väheütlevas konkurentsis, kuid teisalt oli Nõukogude Liit ikkagi agressor, ja agressorit peab karistama, kui mitte füüsiliselt – sest kuidas sa ikka karistad seda, kes võib sulle paarsada aatompommi kaela visata –, siis vähemalt moraalselt. 

            “Kas sa ise polegi Nõukogude Liidu kodanik?”

            Sisemine hääl oli taas üles ärganud – ta tegi seda alati ootamatult – ja tülitas Peetrit küsimusega, mida mitte kuidagi ei saanud pidada meeldivate kilda kuuluvaks. Küsimus polnud mitte üksnes selles, et ta oli Nõukogude Liidu kodanik – lõpuks, mis tal üle oli jäänud, mingeid muid passe siseasjade osakonnas ei pakutud –, ta oli ka Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige; ja vaat see oli juba halvem. Astuda partei ridadesse – see oli samm, mis tõendas otsekui lojaalsust kehtivale korrale, sest vägisi sinna kedagi ei aetud, vastupidi, konkurents, eriti haritlaste seas, punaste kaante järele oli suur, Peeter, tõsi, oli need saanud suhteliselt lihtsalt – ja ta mõtles kohmetusega, et peamiselt tänu perekonnale. Muidugi, onu Gustavi nimi siin otseselt mängus polnud, aga polnud välistatud, vastupidi, oli isegi täiesti võimalik, et parteikomitees teati ka seda sugulust, ehkki eeskätt oli küsimus ikkagi emas, tema heas nimes: kateedrijuhataja, instituudi parteikomitee liige, aktiivne ühiskonnategelane… Ema oli üks väheseid Nõukogude Eesti kodanikke, kes oli käinud ära isegi Ameerikas, nii väga usaldati teda, ja loomulikult kandus see usaldus üle ka Peetrile. Niisiis oli temagi astunud parteisse, see oli ühelt poolt mõistetav, parteilisus avas mitmeid võimalusi, kes teab, kas teda muidu oleks isegi Loomingusse tööle võetud, ametialasest tõusust rääkimata – viimane jäi küll ära, ikka tollesama tobeda luuletuse tõttu, muidu oleks ta täna võib-olla juba peatoimetaja asetäitja, ja ka välismaa tuusikud olid just hakanud paistma… See oli normaalne, nii käitusid kõik, ja kui keegi käitus teisiti, siis mitte sellepärast, et poleks tahtnud, vaid lihtsalt, kuna ei õnnestunud. Need, kellele näidati trääsa, muidugi vihastasid, kuid see ei tähendanud, et nad alguses poleks olnud valmis kohanema – kes loobub vabatahtlikult eluhüvedest? Kuid ometi vaevas Peetrit südametunnistus – sest ta oli ikkagi eesti filoloog, ja mitte lihtsalt eesti filoloog, vaid ka eesti kirjanik (teised peale filoloogide tavaliselt üldse kirjanikuks ei saanud, keel oli liiga raske), sellisena oleks ta aga pidanud kajastama objektiivselt ja südamevaluga oma rahva saatust, teiste sõnadega, kirjutama muuhulgas ka niisugustest nähtustest nagu… Ütleme, näiteks nagu venestamine. Aga kuidas sa, kurat võtku, kirjutad venestamisest, kui ise oled Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige, oled vandunud truudust proletaarse internatsionalismi põhimõtetele? Siin lõhnas juba väga millegi järele, mida nimetati kodanlikuks natsionalismiks ja mille kohta Margotil oli varuks standardne fraas: “Peeter, kas sa oled unustanud, mis maal sa elad?” Muide, südamepõhjas mõtles Margotki sedasama, mis Peeter, sest ka tema oli eesti filoloog, ja veel enamgi: Peetri suguvõsa polnud peale onu Ervini Stalini tõttu kannatada saanud, Margotil seevastu oli Siberisse küüditatud vanaisa, vanaema ja mitu onu-tädi; kuid üks asi oli mõelda, ja hoopis midagi muud – rääkida või koguni kirjutada.

            “Huvitav, kas ta tõesti annab lahutusavalduse sisse?” mõtles Peeter enda kohta üllatava kainusega, sest tavaliselt oli tema see, kes hõljus pilvedes, kust naine oma elutarkusega teda tagasi tõi. “Ta peaks ometi mõistma, et alimente mult palju võtta pole, kaks kolmandikku läheb Mairele…” Korraks meenus Jaanus, kes püsis juba vee peal ja oli vanaisale ette joonistanud punase nina ja hambu sigari – tjah, üks peavalu jälle juures…

            Äkiline hoop äratas Peetri mõtetest – nahkpall oli tabanud teda õlga ja lebas nüüd siinsamas kõrval, liival. Veidi eemal vaatas üksmeelselt tema poole sõõri asetunud rannavolle harrastajate rühm. “Kas viskaksite tagasi?” hõikas üks sportlik naisterahvas vene keeles. Siin ta oli – venestamine kogu oma ilus. Endistel Pihkva ja Leningradi oblasti elanikel polnud mõnes Eesti külas vanaema, kelle juurde suvitama sõita, tagasi oma oblastitesse neid aga ei tõmmanud, isegi mitte puhkuse ajaks, nii nad olidki täitnud oma saledate, elastsete kehadega ranna, päevitasid, suplesid ja mängisid palli kohas, mis neile rahvusvahelise õiguse järgi üldse poleks pidanud kuuluma – sest kas Nõukogude Venemaa polnud tunnistanud igavesest ajast ja igavesti Eesti iseseisvust?

            “Ja mida ma peaksin nüüd tegema?” mõtles Peeter viivuks. “Pöörama pea demonstratiivselt kõrvale – et võtke ise oma pall, kui te juba siia ronisite?” Kogu tema kasvatus rääkis vastu sellisele matslusele: ta oli ikkagi eeskätt džentelmen, ja alles siis eesti filoloog.

            “Viskan ikka!” kõmistas ta heatahtlikult vastu, haaras palli ja saatis selle täpse viskega otse abipaluja käte vahele.

            “Aitäh!”

            “Pole tänu väärt,” mõtles Peeter endamisi. Mis oli üks pall võrreldes kodumaaga? “Varsti, varsti enam keegi õrna roosipuud ei hari…” deklameeris ta hääletult. Jah, raske oli väike­rahva saatus, häälestas vägisi pessimismile. Kuid miks meid on nii vähe? Vaat see oli küsimus, võis öelda isegi, küsimuste küsimus. Tõepoolest, miks venelased, sakslased, poolakad ja isegi rootslased tükkis taanlastega suutsid sigineda, aga eestlased ei suutnud? Võinuks vastata hästi lihtsalt – ühiskondlikud olud ei võimaldanud. Orjal on raske järelkasvu soetada, ta on vaene. Kuid paljud koloniseeritud rahvad ju ometi siginesid?! Mille poolest olid eestlased halvemad miljardi poole pürgivatest hindudest, kes alles hiljuti olid vabanenud briti lõvi lõugade vahelt või – veel parem näide – Lõuna-Aafrika Vabariigi neegritest?  Ja üldse – miks olid tohutu maa-ala Balti merest Beringi väinani hõivanud venelased, aga mitte eestlased koos teiste soome-ugridega…?          

            Peeter tundis, et pea on ülekuumenenud. Rasked küsimused, millele puudus vastus või vähemalt, millele tema vastust ei leidnud, keerlesid mööda ajukääre nagu mootorrattad mööda Pirita-Kloostrimetsa ringrada. Oli ülim aeg ujuma minna.

 

Vesi oli sogane ja soe ega karastanud. “Nagu oblikasupp, ainult ilma hapukooreta,” mõtles Peeter. Talle meeldis supelda varahommikuti, kui päike polnud jõudnud merd üles soojendada, kuid seda luksust sai ta endale lubada ainult kusagil suvitades – näiteks Ruhnu saarel, Valdeku pool. Seal läks vesigi ruttu sügavaks, siin aga pidi Peeter hulk maad püstijalu löntsima, enne kui sai end üleni märjaks kasta. Ujumisest ei tulnud sellises loigus muidugi midagi välja, aga ega Peeter õieti ujuda osanudki. Kõige parema meelega oleks ta heitnud selili, sirutanud jäsemed välja ning hulpinud vaikselt veepinnal, kuid ka see oli võimatu, sest Balti mere soolaprotsent oli liiga madal, isegi võrreldes Vahemerega, Surnumerest rääkimata. Küllap olid eesti naised veel liiga vähe pisaraid valanud. Muide, see polnud neil tõesti kombeks, isegi Maire, hüsteeritsedes ta pigem naeris kui nuttis, Margotit aga polnud Peeter üldse tönnimas näinud. Eesti naine, see oli tugev ja, paradoksaalselt väljendudes, mehine sugu, kes oli harjunud, et kõik raskused lasuvad tema õlgadel, abikaasa aga, kui niisugune olemas on, etendab rohkem iluasja otstarvet. Midagi, millest pole vähimatki abi, kuid mida on kena silmitseda ja sõbrannadele näidata – vaadake, minul on, aga teil ei ole! Peeter oli sellise elukorraldusega rahul, tema mugavust armastavale natuurile oli vastumeelt olelusvõitlus. Ei saanud muidugi öelda, et tal täiesti oleks puudunud auahnus – kuid hoopis rohkem iseloomustas teda edevus. Peetrile meeldis väga viibida tähelepanu keskpunktis, kuid ta ei tahtnud selle nimel teha väiksemaidki jõupingutusi. Maailm pidi ise tema poole tulema, koputama tema uksele, süütama prožektorid ja torkama mikrofoni nina alla – vaat siis oli ta küll valmis avama suu ja ütlema sellelesinatsele maailmale kaks-kolm tarka mõtet. Kuid niisuguseid külaskäike juhtus harva ja, kui aus olla, poleks võib-olla juhtunudki, kui Margot poleks hoolitsenud, et ühiskond tema mehe vastu huvi ei minetaks. Tegelikult oli Margot süüdi selleski, et Peeter üldse oli hakanud tundma vajadust tähelepanu järele. Ema oli kasvatanud teda, nagu teisi lapsigi, spartalikult, eriti selles osas, mis puudutas vaimu – polnud teada, mida erakordset nad oleksid pidanud korda saatma, tema, Valdek ja Monika, et teenida ära ema kiitust. Seetõttu oli Peeter nooruses olnud väga tagasihoidlik noormees, näiteks kirjutades esimest, nagu Ingrid õigesti täheldas, lühiromaani, polnud ta üldse mõelnud, kuidas kuulsaks saada, ta tundis üksnes vajadust “südant kergendada”. See oli üpris lihtne ja siiralt kirja pandud lugu tema enda esimesest armastusest tollesama Mariannega, kes hiljem oli sattunud Iraaki. Romaan lõppes samuti, nagu oli lõppenud armuromaan, lahkuminekuga; ainus kunstiline liialdus, mida Peeter oli endale lubanud – tema kangelane palus ise teose lõpus ülikooli suunamiskomisjoni end “elu tundmaõppimise eesmärgil” maale tööle saata (tegelikult oli initsiatiiv kuulunud komisjonile). Peeter meenutas tänini hellusega pikki pimedaid talveõhtuid Paganamaal, kui ta, jätnud Maire Kristelit unele äiutama, kõndis läbi koridori kooli teise otsa, istus klassiruumis õpetaja laua taha ja hakkas vedama aeglaselt ja hoolega paberile pikki ja keerulisi lauseid. Kui mõni neist ei meeldinud, kägardas lehe kokku, võttis uue ja alustas otsast peale, saati et paber oli odav. Romaan võeti hästi vastu, kriitika oli soosiv, ta oli saanud mitu lugejakirja romantilistelt neidudelt ja isegi ema oli öelnud paar kiitvat sõna, ainult Valdek oli porisenud, et “tatisevõitu lugu” ja Monikale, kes tundis Mariannet, ei meeldinud eraelulised paljastused. Just pärast seda edu oli ta hakanud tagasi Tallinna ihkama – võis ka olla, et tal oli villand kooliõpetajaametist; Maire oli tema mõttega loomulikult päri, ja nii nad siis olid saabunudki emakoju – mis edasi juhtus, Peeter parema meelega teist korda sama päeva jooksul poleks hakanud meenutama, kui teda poleks vallanud soov analüüsida oma loomingulist isikut. Jah, pärast seda oli ta avaldanud veel kaks raamatut – koos äsjailmunuga kolm –, tõelist rahuldust paraku enam kunagi tundmata. Milles oli asi, ei taibanud ta isegi, oma arust töötas ta sama suure hoolega; näiteks teist romaani oli ta kirjutanud tervelt neli aastat, ja lõpuks ikkagi ahju visanud – see rääkis elust tollessamas külakoolis, aga kuidas Peeter ka ei püüdnud, hinge ta loole sisse puhuda ei suutnud, ehkki kõik põhines oma kogemusel. Just siis oli teda tabanud loominguline kriis, mille lõpetas kohtumine Margotiga. “Miks sa tahad kindlasti tänapäevast kirjutada, kirjuta parem ajaloost!” oli Margot soovitanud. Ajalugu Peeter ei tundnud, sest seda õpetati maitsetus “kommunistlikus soustis”; kuid ta tuhnis natuke vanades raamatutes, ja siis välgataski tal idee: miks peab tingimata püüdlema ajaloolise tõepära poole, miks mitte kirjutada hoopis pseudoajalooline romaan? Teemaks valis ta hunnide sõjakäigu ja Attila kohtumise Rooma paavstiga. Tegelikkuses polnud sellist kohtumist muidugi toimunud, kuid mis sellest? Paraku oli vastuvõtt leigem, kui nad mõlemad Margotiga olid lootnud; lai lugejaskond kas ei mõistnud tema püüdlusi, või ei teadnud üldse, kes oli Attila. Seepärast Peeter rohkem ajaloo poole ei pöördunud ja kirjutas järgmiseks ühe müstilise koega lühiromaani, pealkirjaga “Mõrv mõisas”, millega teenis ära vähemalt ühe lugeja, noore kirjandusteadlase Kullese heakskiidu. Kullesele meeldis teose “kafkalikkus” – kuid just see ei rahuldanud Peetrit, tema enesehinnang oli liiga kõrge ja ta ei tahtnud olla kellegi epigoon. Veel häiris teda ja Margotit see, et raamatuga oli tublisti pahandusi, esmalt oli Glavlit lasknud sellesse teha terve hulga kärpeid ja parandusi (pärast mida romaan ei meeldinud enam Peetrile enesele) ja hiljem oli ta ikkagi Keskkomiteelt sõimata saanud (mis küll võis olla seotud ka skandaaliga toimetuses, sest need langesid ühele ajale).

            Nii tundiski Peeter end hetkel otsekui teelahkmel. Äsjailmunud raamatule ta erilisi lootusi ei asetanud – see oli jutukogu, koostatud pika aja jooksul Loomingus ilmunud novellidest, millele ta Margoti soovitusel oli juurde kirjutanud kaks “siduvat” laastu; kuid edasi? Tal oli küll üks idee, mille Margot oli juba jõudnud heaks kiita, teos oli peas peaaegu valmis, isegi pealkiri oli ära otsustatud: “Udujutud”. Tegevus pidi toimuma Udumäe külas, peategelase perekonnanimi olnuks Udu, ja sisu seisnes selles, et nädalalõpuks maale piknikku pidama sõitnud seltskond jääb “uduvangi”: udu on nii paks, et ükski mees ei julge istuda auto­rooli, ja nad hakkavad üksteisele jutustama “udujutte” – täpselt nagu “Dekameronis”, mille parafraasiga oligi tegu. Kuid oli sel ikkagi mõtet? Võib-olla oleks mõistlikum naasta realismi radadele? Peeter oli küll välja töötanud terve teooria selle kohta, kuidas tegelikkuse kajastamine ei vii kuhugi, sest tegelikkus – see on kimäär, mis sel hetkel, kui sa arvad, et oled teda tabanud, kaob, või õigemini, moondub hoopis teistsuguseks tegelikkuseks, millest sinu raamatus lõhnagi pole; aga kui see oli kõigest tema enesekaitse? Enesekaitse, mille eesmärgiks – muidugi alateadlikuks eesmärgiks – oli tõrjuda peast “ohtlikud” teemad? Vaat kui võtaks julguse kokku ja…

            “Ja…?” julgustas teda sisemine hääl.

            “Kirjutaks romaani venestamisest.”

            Hääl puhkes naeru lagistama. Ta naeris nii valjusti, nii homeeriliselt, et Peetril hakkas häbi oma lolluse pärast.

            “Ja mis sa sellega peale hakkaksid? Viiksid kirjastusse Eesti Raamat?”

            Kirjastusse Eesti Raamat seda muidugi viia ei saanud, nagu ka ühtegi teise kirjastusse, kui niisugused oleksid eksisteerinud; kuid eksisteeris tema jaoks üksnes Eesti Raamat, sest ainult see avaldas ilukirjandust. Teiste sõnadega: niisuguse teose sai kirjutada vaid “sahtlisse” – ja ka siis polnud teada, kas teda sealt äkki üles ei leita ega konfiskeerita, koos karmide sanktsioonidega autorile…

            Muide, esmalt oli tarvis lõpetada stsenaarium.

            Tema mõtisklused katkestas paari meetri kauguselt kostev lõbus naerukilge ja hüüatus: “Какая замечательная вода!”* Peeter pööras pead nii palju, kui konna-asend võimaldas – ei, vahemaa oli siiski pikem kui kaks meetrit, umbes kümmekond, lihtsalt veepinda pidi levis heli paremini, kuid seal nad suplesid tõesti, kaks heatujulist noort naist; ühes tundis Peeter ära tollesama venelanna, kellele ta võrkpalli oli tagastanud. Polnud sugugi võimatu, et nii pall kui ka naer polnud juhuslikud, et need olid mõeldud signaalina temale, huvitavale mehele – kas sa ei tunne end üksikuna? Ja üksikuna tundis Peeter end tõesti, juba neli tundi… Niisiis oleks võinud unustada korraks oma eesti filoloogi kohused, lähemale ujuda, juttu alustada, küsida, kas vesi pole külm – tutvumisel on ükskõik, mis jama suust välja ajad, tähtis pole, nagu kirjanduseski, mitte mida, vaid kuidas –, hästi enesekindlalt ja rõõmsameelselt. Kuid just seda Peeter ei osanud. Teoreetiliselt ta  teadis, kuidas külge lüüa, kuid praktikas ei tulnud sellest kunagi midagi välja. Ta kartis inimesi üldse ja naisi eriti. Neiud oleksid pidanud ise sõna otseses mõttes tema külje alla ujuma ja lõõpima hakkama – enam-vähem nii olidki toiminud kõik tema naised ja armukesed –, siis oleks ta küll neile vastanud; Peeter püüdiski seda venelannadele sugereerida, kuid tema üritus ei kandnud vilja, vastupidi, õige pea pöörasid suplejad selja ning ujusid tagasi kalda poole.

            Jõudnud juba kujutada, kuidas ta korraga kahe noore vene naise kaisus öö mööda saadab, tundis Peeter valusat ängistust. “Ma iial polnud eht, ei elus ega luules. Kui oksalt langend leht ma triivin igas tuules,” deklameeris ta endamisi, heitis madalasse vette selili ja tõepoolest triivis seal natuke aega millelegi mõtlemata, kuni ära tüdines ja kaldale kahlas.

 

 

*          Missugune oivaline vesi! (vene k.)

 

 

Neljas osa

E R V I N

 

Esimene peatükk

Major

 

Vabadus! Mitte kunagi varem polnud Ervin adunud sellist kerget, peadpööritavat tunnet, nagu praegu, ärgates kupeesse tungiva hommikuvalguse peale, kuulatades mõnda aega rongirataste kopsimist, tõustes istuli ja heites pilgu aknast välja, veel päris rohelisele lehtmetsale. Üle poole sajandi oli tema elu kulgenud, otsekui polekski ta oma saatuse peremees, otsekui oleks keegi teine suunanud kõiki tema samme ja otsuseid. Ainult kes? Kooli oli teda pannud ema – aga ülikooli? Sinna oli ta justkui ise astunud; kuid üksnes “justkui”. Sest ülikooli minemata jätta polnud kuidagi võimalik – kõik teed viisid sinna, otsekui Rooma, olles sillutatud paljude kaunite kividega, nagu vanemate armastus, lootused ning tema enese tänu- ja kohusetunne: ainult need kivid rippusid ühtaegu tema kaelas, pidurdasid, hoidsid tegemast midagi meeletut, sööstmast tundmatusse. Parema meelega oleks ta sõitnud päris Rooma, ilma mingi kindla eesmärgita, lihtsalt et vaadata, kuulata, maitsta ja mõista. Seda vanemate rahakott paraku ei võimaldanud. Tähendab, kes teab, äkki olekski, isa oleks maha müünud veel ühe metsatuka, ema – veel mõne ehte, Hermann ju saadeti Saksamaale õppima; kuid ta ise ei söandanud sellise sooviga välja tulla, südametunnistus ei lubanud. Tema vanemad polnud enam noored ja ka ajad olid kehvemad, pidi olema kokkuhoidlik, usaldama mõistust, mitte ihasid. Ülikooli viimase kursuse lõpetas ta rööbiti sõjaväeteenistusega, ja edasi kohe tööle, ekslema mööda Kohtumaja labürinti, väljapääsu leidmata. Kui vähe peitus advokaadi ametis eelnevalt kujutletud õilsust, ja kui palju – ametikohuseks kutsutavat silmakirjalikkust. Igal süüalusel on õigus kaitsele. – Kas tõesti igal? Ervinil oli tulnud kaitsta selliseidki mehi, kelle jaoks tema leitud õigustavad sõnad osutusid hüppelauaks järgmise kuriteo juurde. Tõrksus, mida ta paadunud petturite suhtes üles näitas, lõppes mõnigi kord lahkumisel läkitatud vihkava pilgu või koguni ähvardusega. Võib-olla oleks õigem postuleerida, et igal inimesel on õigus kaitsele, ja jätta sellest õigusest ilma need, kes pole veel või enam inimesed? Kuid kes pidanuks lahutama terad sõkaldest? Mis kriteerium peale sisetunde võis aidata otsustada, kas ühel või teisel süüalusel oli hing või ei?

            Vist ei saanud õigeks vabaduse tundeks pidada ka seda üürikest eufooriat, mille tekitas riigi kui aheldava konstruktsiooni kokkuvarisemine 40-ndal aastal. Poolteist kuud enam-vähem muretut elu, siis asendati üks karkass teisega, ja kogu vahe, nagu kõik varsti taipasid, oli vaid selles, et nad sattusid väikesest vanglast suurde tapamajja. Lihunik, nagu selle asutuse ülemat kutsus Major, püüdis varjata jõhkraid näojooni paksude vuntsidega, ja räägiti, et ta oli kümmekond aastat tagasi lasknud maha lihase naise. Kas see oli nii või ei, ei teadnud täpselt keegi, isegi Major mitte, kes oli küll Lihunikku mitu korda ihusilmaga näinud – kuid välistada seda ei saanud, mõtles Ervin juristi vaistuga, sest retsidiivid olid silmaga näha: ohvrite arvu, keda Lihunik oli lasknud ametisoleku jooksul hukata, oli võimatu kokku lugeda. Peale vaenlaste, see tähendab inimeste, kellele tõepoolest ei meeldinud üht-teist kollektiviseerimise ja industrialiseerimise meetodites, oli Lihunik hävitanud või parimal juhul paigutanud ohutusse kohta tugeva valve alla ka palju oma mõtte- ja võitluskaaslasi, praktiliselt igaühe, kes oli talle milleski vastu vaielnud, teda selja taga kirunud või lihtsalt teda mitte kõige aupaklikumalt tervitanud. Jäi üksnes väga kitsas ring kõige pikema keelega tallalakkujaid – ja et väga kõdi ei oleks, hakkas Lihunik kingsepa pojana vaatama, mida jalga panna. Tema oma riigis oli saapakunst mandunud, käsitöölised kui kodanlik element olid samuti sattunud põlu alla, niisiis hakkas Lihunik noolima maid ja rahvaid, kes veel elasid eraomanduse kohutavates oludes. Teiste seas hakkas talle silma ka Ervini kodumaa – seda enam, et kunagi oli see maa kuulunud tema eelkäijale impeeriumi troonil, ning dünastia vaheldumine ei tohtinud ometi kajastuda territooriumis, vähemalt mitte negatiivses mõttes. Nii oligi Ervinit õige pea oodanud ees erutav seiklus – rongireis täpselt samas suunas, kuhu ta praegugi sõitis, ainult pikemal maršruudil. Kui palju põnevat teadmatust oli tookord painanud tema ja veel tuhande mehe meeli: kuhu meid viiakse, kas põhja, itta või lõunasse, või hoopis lähimasse liivakarjääri? Paljudel olid samas rongis, ainult teises vagunis naine ja lapsed, mõnel isegi ämm; kuid mitte temal – esimest korda elus oli Ervin tänanud saatust, et tal armastuses ei vedanud. Enamik rännukaaslasi ei näinud oma lähedasi enam iialgi, või õigemini, lähedased ei näinud oma mehi, sest viimaste hulgas oli vähe neid, kes oskasid malet mängida, ja mitte igas laagris polnud malefanaatikust ülemat. Ning – lisagem aususe mõttes – mitte igaühel polnud niisugust õemeest nagu Gustav. Kuid rongis olid nad veel kõik koos, riigiametnikud ja suurkaupmehed, kaitseliitlased ja vapsid, ja tema nende seas – nagu valge vares, kaasajooksik, sabarakk, kelle koht mitmete arvates pidanuks olema püssimeeste, mitte vangide seas. Kuidas ta sinna oli sattunud? See jäigi selgusetuks. “Metsa raiutakse, laastud lendavad,” olevat Lihunik armastanud kommenteerida väikseid möödalaskmisi – küllap kuulus Ervingi viimaste hulka, selline nägus sihvakas sportlik laast. Kuid tookord, lukustatud kaubavagunis, ilma harjumuspäraste mugavusteta, oli ta olukorra ebahügieenilisusest hoolimata tajunud ka mingit kummalist kergendust: rongirattad kolisesid üsna samamoodi, nagu praegu, maastik trellitatud akna taga muudkui vaheldus, üks kliimavöönd asendus teisega, teine kolmandaga – kas seegi pealesunnitud teekond polnud parem, kui eluaegne vindumine ühes ja samas kabinetis? Igatahes avarust jätkus – ja kas vabadus polegi äkki peaaegu seesama mis avarus?! Sest kui viie aasta pikkune sunnitud reis ükskord lõppes, leidis Ervin end taas Kohtumaja pikkadest koridoridest, vahelduseks üksnes elevandiluust kelder. Ta oli üle viiekümne aasta vana, ja justkui polnudki elanud!

            Käterätt üle õla, saabus pesemast kupeekaaslane, järjekordne major – järjekordne, sest majorite arv, kellega saatus Ervinit kokku viis, muudkui kasvas ja kasvas: üks oli konvoeerinud teda vaksalisse ööl vastu 14-ndat juunit, teine, suure algustähe vääriline, polnud mitte üksnes narinaaber, vaid ka parim sõber, kolmas, kõige suurema võimuga, oli hingevaakuva malepartneri šahtist raamatukokku üle viinud. Veel oli asumisel üks major, kes tema toas iga kuu läbiotsimisi korraldas, ja üks juba Tallinnas, žonglöör, kes kolm tundi püstolit õhku loopis, lootuses et Ervin murdub ja annab üles kõik talle teadaolevad kodanlikud natsionalistid. Näis, et terve riik üksnes majoritest koosnebki. Tänane, või õigemini eilne, kui arvestada tutvuse algusest, oli heatujuline ja jutukas, nii-öelda uut tüüpi major, mis eristas teda Lihuniku-aegsetest, kes (kõik peale Majori) enne mõtlesid, siis mõtlesid veel, ja alles pärast ütlesid, ning hoopis mitte seda, mida esmalt olid mõelnud. Nuusutanud sõda üksnes viimasel hetkel ja sedagi kaugelt õhutõrjujana, kui midagi peale pilvede enam tõrjuda polnud, tundis ta elavat, peaaegu kannibalistlikku huvi selle vastu, mis rindel kupeekaaslane jala on kaotanud. Vastust “armurindel”  ta uskuma ei jäänudki, naeris, ähvardas sõrmega ja teatas, et tunneb eestlasi ja niikuinii varjab Ervin Saksa sõjaväe minevikku. Kuid aeg oli edasi läinud, ja selle asemel, et tõtata pealekaebust telegrafeerima, otsis major portfellist konjakipudeli ning nad arutasid terve õhtu rahvusvahelist olukorda. Optimistlikust natuurist hoolimata, või just seetõttu, oli major arvamusel, et Kolmandat Maailmasõda pole vaja enam kaua oodata, ta isegi ennustas, millal, kellega ja mis põhjusel see algab – USA-ga, ülejärgmisel aastal, Berliini pärast. “Aga pingelõdvendus?” – ““Разрядка заменена зарядкой,* lõõpis major, ja seletas suure saladuskatte all, et Powers polnud kaugeltki esimene piiririkkuja ning ameeriklased on lennanud juba mitu aastat Karakumi ja Siberi kohal. “Miks neid varem alla ei tulistatud?” uuris Ervin umbusklikult. “Humaansetel kaalutlustel. Ameerika lendurid on valdavas enamikus meie liitlased. Proletariaat, keda imperialistid ekspluateerivad. Nad on sunnitud minema räpasele tehingule, et peret toita. Me oleksime Powersile ka halastanud, aga tal õnnestus pildistada Kremlit.” Viimase ülestunnistuse järel muutus major ootamatult sõnakehvaks, nagu taibates, et on lobisenud üleliia, ja keeras peagi magama; ärkas ta pahuras tujus ja leebus alles nüüd, kui Ervin, proteesi jala otsa tõmmanud, seljakotist habemeajamisvahendid välja otsis. Kahmanud laualt plekk-kruusi, tõi ta protestidest hoolimata ise Ervinile kuuma vett. “Teil on ju raske,” õigustas ta end, demonstreerides veel kord vene rahva suurt hinge, kes on suuteline andestama isegi Hitleri käsilastele. Päike paistis, vaguniraadio mängis, Georg Ots ja Viktor Gurjev laulsid duetti, Moskva aina lähenes, linnalähedaste suvilarajoonide vaksaliperroonidel seisid vormitud vene naised, peas rätikud, seljas paksud kampsunid, jalas kummisäärikud ja käe otsas õunaämbrid ja seenekorvid, ning juba hakkaski vagunisaatja voodiriideid kokku korjama ja tagastama pileteid.

 

*          Pingelõdvendus on asendatud hommikvõimlemisega. (vene k.)

 

            Teist, tõelist, suure algustähega Majorit silmas Ervin veel enne, kui rong peatuda jõudis – nagu taksikoer sibas too mööda perrooni, ühe vaguniakna juurest teise juurde. Kui tema kitsas, teravate joontega nägu ilmus selle tahmase klaasi taha, mis lahutas kahte sõpra, andis Ervin endast märku koputusega. Major seisatas, tõstis käe sonimütsi juurde teiseks nokatsiks, ja piilus sisse. Oli raske öelda, kas ta nägi Ervinit või ei, ja et ei jääks mingit kahtlust, võttis Ervin appi laagritähestiku. “Tere!” kopsis ta, ja kohe katkestas Major pingelised otsingud ning jäi rahulikult tema väljumist ootama, käed heleda tolmumantli taskus. Kärsituks muutunud Ervin tõusis, ja kohtas kupeeuksel, kohver käes, seisatanud teise, tavalise majori kahtlustavat pilku. “Kas abi on vaja?” küsis too, uurides pealaest jalatallani Ervinit, nagu püüdes meelde jätta tema iseloomulikke tunnuseid – umbes viiekümne aastane, pikka kasvu, kõhn, juuksed tumedad, kergelt lokkis, hallisegused, kannab musta drappmantlit, valget siidisalli, kaabut, ümmargusi prille ja seljakotti, vasak jalg pealtpoolt põlve amputeeritud, liigub edasi karkude abil. “Tänan, mulle tuldi vastu!” – “Siis hüvasti, Ervin Aleksandrovitš, edukat komandeeringut!” – “Hüvasti!” Kuid kas tõesti “hüvasti”? Kas ei leba juba poole tunni pärast lähema KGB osakonna korrapidaja laual ettekanne – kahtlane reisikaaslane, väga võimalik, et endine saksa ohvitser, oskab vangide seas levinud koputuskeelt?

            Major – päris Major – püüdis varjata ehmatust, kuid muidugi ei suutnud. Oleks pidanud teda ette hoiatama, et narinaaber ei kuulu enam kahejalgsete alamliiki, aga kas siis telegrammis sellest kirjutad? “Ervin, kulla mees, mis sinuga on juhtunud?” Majori hääl oli laulev ja õrn, tema kaisutus mehine, ja kui ta oleks veel olnud natuke pikem, kas või Ervini kasvu, oleks Ervin ehk surunud põse korraks liigutusest vana sõbra rinnale – kuid nüüd võis kõrvaltvaatajale pigem näida, nagu oleks lohutaja tema.

            “Ära pane tähele, olen juba harjunud. Sokkegi on nüüd poole vähem pesta…”

            Major isegi ei muianud, ainult ohkas, ja mõistes, et perroon pole parim koht anamneesiks, katkestas küsitluse. Temas lõi välja sõjaväelane, hääl muutus käskivaks, ta andis Ervinile korralduse loovutada pagas, sättis seljakoti endale turjale ning hakkas pakikandjate vahel loovides ning Ervinit nende eest rinnaga kaitstes liikuma vaksalihoone poole.

            “Ervin Aleksandrovitš, sa tekitasid meil kodus paraja paanika!” jutustas ta tee peal kohmetusest ülesaamiseks. “Istusime eile õhtul kahekesi köögis, jõime teed, Sveta oli teatris, Marseljeesa Ivanovna ametiühingu koosolekul, kui äkki – uksekell. Pikk ja nõudlik, üpris sarnane tollele, mis mind kolmekümne seitsmendal inimeseks tegi. Varvaral hakkasid jalad värisema, ei saanud taburetilt püsti, mina võtsin julguse kokku, läksin esikusse. Küsin: “Kes on?” Peenike plikahääl piiksub: “Kas siin elab Varfolomejev, Anatoli Andrejevitš?” – “Mis siis?” – “Talle on telegramm.” Kujuta ette, Ervin Aleksandrovitš, täpselt nagu tookord! Ma ju tean küll, et praegu on hoopis teine epohh, et pakane, nagu nad räägivad, on möödas ja räästad tilguvad, aga ikkagi võttis südame alt külmaks – isegi sula ajal võib ju jääpurikas pähe sadada.. Lõppude lõpuks,” ta aeglustas sammu, upitas end kikivarvule ja jätkas sosinal, “kui Lihunik viljaaida oma valdusse sai, kes võis arvata, et seal varsti ohtlik on hiirtest rääkida? Muidugi, Orikas eelistab lesginkale hopakki, aga kas üks hoholl jaksab kaua Püha Venemaad valitseda?” Pärast seda passust tundis ta end jälle kindlamalt ja naasis tavalise hääletooni juurde. “Uurin edasi, kellelt telegramm on.” – “Othellolt,” piiksub tüdruk. – “Kellelt-kellelt?” ei usu ma oma kõrvu. “Othellolt!” kiunatab ta juba päris läbematult. Samal hetkel tunnen, kuidas Varvara haarab mul käsivarrest kinni – ta oli ka esikusse tulnud. Silmad põlevad peas nagu hullumeelsel: “Ära tee lahti, Tolik, jumala nimel, ära tee, need on nemad, küll näed!” – Aga ma olin õnneks juba taibanud, liiga hästi seisis silme ees sinu metsik pilk, kui sa mind kägistasid…”

            Oli tõepoolest nõudnud suurt sisseelamist, et Majorit Desdemonana kujutleda – kuid kust kurat nad pidid laagris naisnäitlejaid leidma, üksainuke seal oli, kes oleks lavale kõlvanud.

            “Kas tatarlannat mäletad?” Major oleks justkui aimanud tema mõtteid.

            “Koopia armukest?”

            Koopiaks kutsusid nad laagri politrukki, kes oli kasvatanud endale ette vuntsid a la Lihunik ja hoidis loendusel paremat kätt alati frentšihõlma vahel; küllap kahetses ta hirmsasti, et ema polnud lubanud lapsepõlves rõugekuplasid katki hõõruda.

            “Ma kuulsin mõni aeg tagasi jubedat lugu,” jätkas Major, “selles laagris, kuhu Koopia pärast sõda üle viidi, olevat viiekümne kolmandal puhkenud mäss. Neli päeva oli kogu tsoon vangide päralt, Koopiaga ei juhtunud midagi, teda hoidsid kinni poliitilised, aga vaat tatarlanna sattus retsidivistide barakki…”

            Vaksaliesisel platsil Major seisatas ja nikutas peaga taksopeatust tähistava pika järjekorra poole.

            “Ma arvan, me võime kasutada sinu seaduslikku eesõigust.” 

            “Sõidame parem metrooga.”

            “Miks? Mida sa häbened? Metroos võib olla trügimine…”

            “Taksos võib jälle karguga klaasi katki lüüa.”

            Kui kupeekaaslane talle “saba” taha oli lasknud panna, oli rohkem lootust silmist kaduda rahvasummas. Muide, trügimine polnudki väga suur. Ervin kartis natuke eskalaatorit, kuid Major julgestas eestpoolt ja kõik möödus õnnelikult. Vagungi polnud kuigi täis, neil õnnestus isegi kõrvuti istet võtta ja nad vaatasid esimest korda teineteisele rahulikult, uudistavalt otsa.

            “Mitu aastat me sinuga, Ervin Aleksandrovitš, pole kohtunud?”

            “Viis.”

            Pärast vabanemist oli Major kirjutanud Ervinile, nagu nad olid kokku leppinud, aadressil Tallinn, Peapostkontor, nõudmiseni. Rõõm teineteise leidmise üle oli suur, kuid silmast silma näha ei õnnestunud enne kui kahe aasta pärast, kui Major sõitis Leningradi vennale külla; ta teatas sellest Ervinile, ja Ervin, kasutades juhust, et Tamaara oli Timoga maal ämma pool, võttis ette sama teekonna: pärast, kuulnud, et mees käis Leningradis, oli Tamaara hirmsasti armukadetsenud, kujutledes, et Ervinil on seal mõni “vana pruut”.  

            “Oleksid võinud ette kirjutada, hoiatada. Mõtle, kui ma poleks telegrammi kätte saanud?”

            “Aga kui kiri oleks perlustreeritud? Ise nii kogenud vang, ja ei tea, mis on konspiratsioon?!”

            Trollibussis tahtis üks keskealine naine Ervinile kohta loovutada.

            “Tänan, me nagunii väljume järgmises.”

            Tõsi, nüüd pidi ta alailma kummarduma, et mitte mööda lasta seda, mida igatses viivukski näha. Major märkas tema kärsitust ja muigas.

            “Ole mureta, kõik on omal kohal.”

            Maailm on väike – teisel või kolmandal laagrikuul olid nad avastanud, et on mingis mõttes “naabripoisid”. “Kus sa Moskvas elasid?” – “Kaljajevskajal.” – “Kus see asub?” – “Ringbulvari juures.” – “Minu isal oli sealkandis enne revolutsiooni korter.” – “Mis tänaval?” – “Dolgorukovskajal.” – “See ongi praegune Kaljajevskaja.” – “Vürstid on ümber ristitud mõrtsukateks.” – “Madalalt lendad. Mõrtsukad sihivad vürstitiitleid.” Kui Ervin sõja lõpus Gustavi käendusel korraks Moskvasse pääses ja Varvara Varfolomejevat külastama läks, oli ta üles otsinud ka kunagise kodu. Teda oli hämmastanud, kui väga see sarnanes hoonetele, mida Hermann Tallinna oli projekteerinud. Kas tõesti on lapsepõlve mõju meile nii suur, mõtles ta nüüdki, saates pilguga massiivset, tsitadelli meenutavat kuuekordset maja, kuni see silmist kadus.

            “On aeg!” müksas Major teda.

            Ervin ajas end sirgu, kohendas karke ja võttis kõvemini käsipuust kinni.   

 

“Magama hakkad siin!”

            “Aga Svetlana?”

            “Sveta on nagunii rohkem vanaema juures, sealt on tal lähemal tööl käia.”

            See oli loomulikult vale, kuid Ervin ei tõrkunud. Ta oli väsinud olemast suuremeelne. Kogu elu oli ta kellelegi loovutanud kord tulusa tööotsa, kord viimase kinopileti. Ehk tohtis temagi natuke teiste seljas liugu lasta, saati et Svetlana oli alles noor ja tulvil energiat. Kes teab, võib-olla talle isegi meeldib pääseda mõneks ajaks ema silma alt? 

            Tuba oli kitsas ja puhas, tüüpiline vallalise tütarlapse tuba raamaturiiuli, kušeti, kirjutuslaua ja grammofoniga. Akent asendas kahe poolega rõduuks, mille ette olid tõmmatud pikad tüllkardinad. Katuse kohal päikeselises sügistaevas sõudsid üksikud pilved, all laius sisehoov kastanite ja liivakastiga.

            “Kas duši alla tahad?”

            Dušš! Seda mõnu õnnestus Ervinil kogeda harva, elevandiluust keldris vannituba puudus. Muidugi, ta käis iga nädal saunas, kuid sauna kivipõrand oli libe ja ta kartis seda pidi karkudega ülearu turnida, istus pingile ja pesi end sealsamas, pärast palus kedagi selga nühkida, uhas end kibust veega üle, ja kõik.

            “Kas sa tööle ei peagi minema?” küsis Ervin pluusi lahti nööpides.

            Major rehmas käega.

            “Mis kiiret mul sinna ikka on, maksimum, mis võib juhtuda, et magan tuumasõja alguse maha. Sel juhul võidakse mind tõesti vallandada ja isegi tribunali alla anda; aga ma kaldun arvama, et nad ei saa enam kohtu koosseisu kokku.”

            Delikaatselt kadus ta esikusse, kuni Ervin proteesirihmu lahti haakis.

            “Kargud jäta siia. Toeta minu õlale.”

            Vannitoas kiskus ta vaba käega kardina eest.

            “Võta mul kahe käega ümber kaela kinni. Hopsti!”

            Ervin haarati sülle ja seati istuma risti üle vanni asetatud lauatükile.

             “Korras. Pindu ei tohiks olla. Võtsin selle Svetlana kelgu pealt, et Varvaral oleks hõlpsam pesu pesta.”

            Pärast aitas ta Ervini uuesti vannist välja.

            “Kas sul koduriided on kaasas?”

            “Ei mahtunud ära,” tunnistas Ervin häbelikult.

            Major tõi talle sinise puuvillase, vatiiniga topitud hommikumantli.

            “Samarkandist ostsin. Nüüd oled nagu Hodža Nasreddin.”

            Nad läksid kööki teed jooma ja keha kinnitama.

            “Päeval, kui Marseljeesa Ivanovna on tööl, võid siin laiutada, nagu soovid.”

            Marseljeesa Ivanovna oli kaheksateistkümnene, kui provintsist Moskvasse kolis ja hukkunud punaarmeelase tütrena elamispinna vääriliseks tunnistati. Ajaliselt oli see sündmus kattunud Majori arestiga, mis nende saatused ristaski – noorele punapäisele komsomolitöötajale eraldati üks tuba Burgundia vabariigi spiooni kolmetoalisest korterist. “Korra elus on mulle pähe tulnud päästev idee,” pajatas Major laagris Ervinile. “Kas pärast kolmandat või neljandat ülekuulamist ma taipasin, et minule pole selles mängus jäetud muud sõnaõigust, kui valida maa, mille kasuks olen luuranud. Armastusest Dumas’ vastu valisin Burgundia. Mind peksti mis hirmus, aga ma jäin oma sõnadele kindlaks. Ütlesin, et olen Artois’ hertsogi otsene järeltulija ning lugesin ette kogu oma sugupuu. Nad soolasid mulle küll viisteist aastat, kuid kirjapidamisõigusega.” Teadmisi Prantsusmaa ajaloost polnud Major ammutanud nõukogude koolist, nende eest oli ta tänu võlgu ühele Ervini isa sugusele pursuile, kelle tühjaksjäänud korterisse Majori vanemad pärast revolutsiooni kolisid. Pursui oli põgenedes toppinud taskud täis briljante, kuid raamatukogu maha jätnud, mis näitas eriti tema pursuilikku olemust, Major oli selleks ajaks aga just jõudnud parimasse lugemisikka. Muide, tema armumine Dumas’sse polnudki nii loomulik, kui Ervinile esmalt tundus, sest bolševikele see kirjanik ei meeldinud ja nad olid tema teosed soovitava kirjanduse loetelust kõrvaldanud; niisiis võis selles näha ka Majori trotslikku vaimu, mis oligi ta hiljem kupatanud sinna, kus nad kohtusid; tõe huvides olgu siiski märgitud, et paljud jõudsid samasse kohta ka päris truualamlikul moel. Moskvasse jäid Majorile peale isa ja ema maha noor naine ja pisike tütar; vanemaid ta enam ei näinudki, küll aga leidis vabanedes oma kabinetist eest kaasüürilise. Marseljeesa Ivanovna oli jõudnud vahepeal abielluda, lesestuda ja lõplikult lirvastuda, ning leinas hiljuti kärvanud Stalinit sama kirglikult, kui Major vihkas. Mis parata, kõik Nõukogude Liidu kodanikud võis laias laastus jagada kahte leeri: ühed, kes jumaldasid Lihunikku, ja teised, kes oleksid palju andnud, kui oleksid saanud tema laiba bensiiniga üle valada ja põlema pista. Esimesed olid tänu oma kumiirile teinud tööl ja olmes selliseid edusamme, mida nad normaalsetes oludes eales poleks saavutanud, teised silmitsesid, süda rebenemas valust, enda või lähedaste lõhutud elu. Oli olnud saatanlik plaan paigutada sellised inimesed elama ühte korterisse, nii-öelda kodusõja tingimustesse – kuid kas Stalin polnudki siis Saatan?         

            Pärast einet ütles Major, et “jalutab korra töö juurest läbi” (ta juhatas tsiviilkaitse staapi, mis asus kõrvalmajas), Ervin aga eraldus Svetlana tuppa. Dušist rammestunud, pikutas ta mõnda aega niisama kušetil, kuulates eemalt, Kaljajevskajalt-Dolgorukovskajalt kostvat automüra, siis hakkas tal igav ja ta otsis seljakotist märkmiku. Avanud selle, tundis ta rahuldust: oli olnud kaval mõte kasutada ülestähenduste tegemisel üksnes kaashäälikuid – nagu heebrea keeles. Nüüd oli tal omalgi arusaamisega raskusi, KGB-st rääkimata, kui märkmik nende kätte satub.

            “M plvknd n lnd tnnstks srml mtsl ms kng tmnd nmknn ls.”

            “Meie põlvkond on olnud tunnistajaks suurimale muutusele, mis kunagi toimunud inimkonna ajaloos.”

            “M slm ll lkvdrt hl rld stsvl ml rmnd k slln.”

             “Meie silme all likvideeriti ühel eraldi asetseval maal eraomand kui selline.”

            Ta seadis pea mugavamalt padjale, süütas seinalambi ja luges edasi.

            “Tuhandeid aastaid oli see tsiviilõiguslik norm reguleerinud kodanike varalisi suhteid. Tema väärtuseks võibki pidada teatud kindla reeglistiku kehtestamist, umbes nagu bridžis. Teades reegleid, ja omades mõistust, võis iga enam-vähem nupukas inimene sellises ühiskonnas end muretult tunda. Loomulikult, sind ähvardasid mitmed ohud, lõige ei pruukinud õnnestuda, trump võis halvasti jaguneda ja nii edasi – kuid kui sa ei bluffinud, võitsid sa pika mänguõhtu jooksul ikkagi rohkem kui reegleid halvasti tundev uustulnuk.”

            Ta keeras lehte.

            “Teisalt oli eraomandil mitmeid miinuseid, ja inimese ekspluateerimine inimese poolt, mida toonitas Marx, polnud neist suurim.”

            “Hoopis olulisem oli, et mängul puudus alternatiiv. Kõik pidid seda mängima, sest muidu polnud võimalik eksisteerida. Sind kisti hiiglaslikku oravarattasse, millest väljudes sa lakkasid olemast. Selle oravarattaga täideti sinu ainus elu, sa ei jõudnud õieti mõtlemagi hakata, kui juba seisid silmitsi surmaga. Eraomand võis küll tagada enam-vähem normaalse majandustegevuse, kuid ta ei suutnud rahuldada inimese sümboolseid vajadusi.”       

            Viimane mõte oli veel toores. Pidi kindlasti täpsustama, mida ta peab silmas sümboolsete vajaduste all. Paraku oli bloknoot peaaegu täis. Kus võis olla lähim kirjatarvete kauplus? Talle meenus, et enne revolutsiooni oli üks olnud kohe teisel pool Ringbulvarit, Väiksel Dmitrovkal, vale-Filippovi leivapoe kõrval (Filippoveid oli kaks, üks oli “õige” ja teine “vale”, nad erinesid teineteisest üksnes initsiaalide poolest – kuidas nimelt, Ervin enam ei mäletanud, kuid kõik naabrid ja nemad, Buridanid, samuti ostsid leiba ainult “õige” Filippovi käest). Huvitav, kas mõlemad poed on veel alles?

            Uks käis – Major. Ervin peitis märkmiku padja alla.

            “Nii kähku?”

            “Moskva on ameeriklaste tuumarünnakuks valmis. Kas tead, et hiinlased tahtsid saada meilt aatomipommi, aga Orikas näitas neile trääsa. Ta ei salli Maod, sest too peab end ainsaks tõeliseks kommunistiks, Orikat aga, pärast kahekümnendat kongressi, renegaadiks.”

            “Mis teil siin üldse toimub? Mausoleum on ikka püsti?”

            “Püsti. Tõsi, käivad jutud, et Orikas tahab Lihuniku laiba ümber matta Kremli müüri äärde.”

            “See oleks suur asi.”

            “Oleks. Nii kompromiteerida ideed, nagu Lihunik…”

            Oli üks punkt, milles nad Majoriga kunagi kokkuleppele ei jõudnud. Major kirus Stalinit kõige vängemate sõnadega, kuid läks kohe turri, kui keegi ütles midagi halba Lenini kohta. See oli mõistetav: tisleri pojana tundis ta, et on kõige eest, alates pursui raamatukogust ja lõpetades Sõjaväeakadeemiaga, tänu võlgu bolševikele. Tõsi, akadeemiaga tema karjäär katkes, ja isegi iga ohvitseri unistuse, sõja, oli ta mööda saatnud laagris täisid tappes (sõna otseses mõttes: Major oli sattunud santõrjerühma, mis võib-olla päästis ta elu) – kuid ta oli veendunud, et Lenini plaanidesse tema uus amet ei kuulunud.

            Nad rääkisid veel natuke Moskva uudistest, Powersi protsessist, Belka ja Strelka kosmoselennust ning peatselt algavast ÜRO istungjärgust, siis küsis Major:

            “Kas sa koju helistada ei taha? Või telegrammi saata? Tamaara äkki muretseb, kas ikka jõudsid õnnelikult pärale.”

            “Me läksime lahku,” valetas Ervin külmavereliselt.

            “Mis sa räägid?!”

            “Kõik on mõistetav, invaliidiga pole kerge…”

            Major käis korra teises toas ja tuli tagasi konjakipudeliga ning kahe pitsiga. Ervin arvas kohe, et ta tahab asuda kõige valusamate küsimuste juurde, ja nii läkski, pärast jällenägemisnapsi osutas Major tema tömbile.

            “Kuidas see sul üldse juhtus?”

            “Gangreen.” 

            “Lihtsalt niisama, heast peast, nagu öeldakse?”

             Ervin tundis kiusatust jutustada Majorile, kuidas kõik oli toimunud, kuid suutis end tagasi hoida.

            “Õde ütleb: tuberkuloosi järelmõju.”

             Major ohkas ja valas pitsid uuesti täis.

            “Kus sa siis elad?”

            “Esialgu vanas kohas. Proovisime korterit lahti vahetada, aga ei õnnestunud. Kes keldrisse ikka tahab.”

            “Tööl käid?”

            “Praegu ei käi, oma koha andsin Tamaarale, uut pole leidnud.”

            “Kuidas toime tuled?”

            “Mulle määrati pension. Invaliidsuse teine grupp.”

            “Raskeks ei lähe?”

            “Materiaalselt tulen välja, olin õnneks üht-teist kõrvale pannud. Aga hingeliselt: pojast on kahju…”

            Major ohkas jälle ja tõstis pitsi.

            “Sinu terviseks!”

            Nad jõid ja äkki muutus Major energiliseks.

            “Kuule, kas sa Moskvasse ei taha kolida? Leiame sulle töökoha, sa oled ju haritud inimene, tunned Rooma õigust, oskad keeli…?”

            “Võin isegi võrkpallitreeneri ametit pidada,” lisas Ervin. “Minust endast enam platsile minejat pole, aga ma olen välja mõelnud originaalse taktikalise skeemi.”

            “Sina pöörad kõik naljaks, aga mina räägin tõsiselt. Otsime sulle pruudi, hakkab sinu eest hoolitsema. Kas tead, kui palju meil leskesid on?”

            “Ma olen selles eas, kus eelistatakse noori neide…”

            Major turtsatas, Ervin ei mõistnudki, kas naerust või nördimusest, et tema ideesid vääriliselt ei hinnata.

            “Igatahes tea, et meie juurde võid jääda nii kauaks, kui soovid, kas või kevadeni. Sobib?”

            “Aitäh.”

            Ervin oli tõsiselt liigutatud.

            Uks käis taas – jõudis koju Majori naine. Esimesest pilgust taipas Ervin, et Major on talle töölt helistanud: Varvara püüdis proteesile mitte tähelepanu pöörata, oli väga lahke ja südamlik – muide, seda ta oli olnud alati. Nad sõid lõunat, siis saabus Marseljeesa Ivanovna ning nad vabastasid köögi. Ervin läks Svetlana tuppa, kuhu Varvara oli juba aseme valmis teinud, heitis pikali ja luges seinalambi valgel Maupassant’i, kuni uinus. 

 

Teine peatükk

Sümpoosion 

 

Laupäeva hommikul läksid kõik tööle ja Ervin jäi taas üksi. Major oli andnud talle korterivõtme, nii et soovi korral oleks ta võinud juba täna minna raudteepiletite eelmüügi kassasse, kuid Ervin ei kiirustanud, ja mitte üksnes sellepärast, et polnud siiani otsustanud, kuhu edasi sõita, vaid kuna Majori ettepanek jääda Moskvasse oli temas sünnitanud kõhklusi. Võib-olla tõesti oleks mõistlik kaduda ära miljonilinna? Selle variandi ainus puudus seisnes selles, et Tamaara teadis Majori olemasolust, Ervin oli küll sõbralt saadud kirjad ja postkaardid enne põgenemist hävitanud, kuid õnnetuseks oli olemas ka aadressbüroo. Nii või teisiti pidi tal olema vähemalt nädal, enne kui Tallinnas taibatakse, et Riias teda pole, ja hakatakse mujalt otsima. Sellest pidi piisama, esialgu oli aga targem jätta Majorile mulje, et ta on kõigega rahul ega kipu kuhugi. Täna oli lühike tööpäev, kui Major juhtub varem koju tulema ega leia teda eest, võib ta hakata midagi kahtlustama – milleks? Aeg oli selline, et kedagi ei tohtinud pimesi usaldada, isegi mitte parimat sõpra, rääkimata sellest, et samas korteris elas Marseljeesa Ivanovna; Ervin juba oligi tabanud endalt õhtul esikus tema uuriva pilgu. Rohkem meelehärmi valmistas talle, et ta ei tohtinud konspiratsiooni huvides Hermannile õnnitlustelegrammi saata, venna sünnipäev oli täna, ehkki tähistatakse seda homme, pühapäeval, ka nemad Tamaaraga olid kutsutud. Huvitav, mida õed ja vend tema kadumisest arvavad? Võis loota, et vähemalt Hermann asub tema poolele, vennale polnud Tamaara kunagi meeldinud – aga kas tal õnnestub õdesid oma usku pöörata? Kui niisugune terava mõistusega naine nagu Victoria Ervini jälgi hakkab ajama, pole tal pääsu; kuid kas õde viitsib sellega jännata? Võis arvata, et igatahes mitte kohe: Victoria oli kogu oma töökusest hoolimata hirmus laisk ega võtnud midagi ette enne, kui viimane häda käes. 

            Niisiis piirdus ta sellega, et sättis proteesi jala otsa ja sooritas lühikese jalutuskäigu õue. Eile polnud ta ilmale tähelepanu pööranud, praegu hoomas ta, et õhk oli siin kargem kui Tallinnas, ikkagi kontinentaalkliima, kuid tänu tuulevaikusele vaata et mõnusamgi. Riides oli ta soojalt, ja võis isegi mõnda aega pingil istuda, ilma et külm oleks hakanud. Hoov oli peaaegu tühi, ainult vastaspingil kastani all kiigutas üks noor ema lapsevankrit, rööbiti süvenenud lugemisse. Tundes endal Ervini pilku, tõstis neiu korraks pead, vaatas teda, ning peitis silmad kiiresti raamatusse, justkui isegi punastas. Ervin kaalus, kas minna juba täna isakodu vaatama, kuid loobus, nagu ka käigust kantseleitarvete poodi. Protees polnud küll jalga ära hõõrunud, kuid parem siiski karta, kui kahetseda. Ta tõusis, kergitas noorele emale hüvastijätuks kaabut ja sõitis liftiga tagasi kuuendale korrusele.

            Istunud kirjutuslaua taha, sirutas ta käe jälle märkmete järele.

            “Siis tuli sotsialism ja asendas bridži podkidnoiga. See käis nii: sisenesid nahkjopedes mehed, püstolid vööl, ja lükkasid esmalt ümber mängulaua. Kõik mängijad kamandati seina äärde ritta ja otsiti läbi. Kellelt leiti raha või väärtasju, sai kuuli ja lahkus kasiinost igaveseks. Kellelt midagi ei leitud, tollele anti vastu lõugu ja küsiti, kas ta podkidnoid tahab mängida? Kes vastas eitavalt, sai kuuli, kes jaatavalt, pandi laua taha istuma ja torgati kaardid pihku. Kogu aja, kuni partii kestis, hoidsid nahkjopedes mehed püstolit mängijate meelekohal. Natukese aja pärast mõistsid kõik, et selle mänguga nalja pole…”           

            Telefonihelin tabas teda ootamatult. Major ei öelnud, mida sellisel puhul teha, niisiis pidi ta iseseisvalt lahendama küsimuse, kas võtta toru võõras korteris või mitte. Mõlemad variandid olid ohtlikud.

            “Halloo!”

            “Kuidas enesetunne?”

            Major oli teadmata põhjusel elevil; muide, sellises meeleolus viibis ta sageli, tema optimistlikule natuurile piisas vähimastki positiivsest stiimulist, et õhinasse sattuda.          

            “Oivaline. Käisin jalutamas ja oleksin peaaegu ühe noore ema südame vallutanud.”

            “Väsinud pole?”

            “Kaugel sellest.”

            “Siis pane riidesse. Veerand tunni pärast tulen sulle järele.”

            Ervin oli harjunud alluma Majori korraldustele: mida salapärasemad need olid, seda põnevamat järge tõotasid. Kord, väljudes Majori kutse peale barakist, oli talle isegi aprikoos pihku pistetud. “Kust sa selle leidsid, siin, Siberis?” – “Ah, üks gruusia mõrtsukas andis. Oli pakiga saanud. Mitte see mõrtsukas, keda sina arvasid, vaid tavaline, normaalne roimar, armukadeduse ohver. Parandasin ta nari ära.” Majori isa oli olnud tisler.

            Ta saabus täpselt veerand tunni pärast, veel enam õhevil, kui helistades.

            “Kas ZIM-iga oled sõitnud?”

            “Korra.”

            Kui Ervin asumiselt naasis, olid Gustav ja Lydia talle ministeeriumi autoga Balti jaama vastu tulnud. Sama masin viis ta paar päeva hiljem Victoria juurest Sillale, Sophie sanatooriumi.

            Major näis olevat pettunud, kuid varjas seda hoolikalt.

            “Siis täna on teine kord,” torises ta.

            Auto oli avar ja kargudki õnnestus nii ära paigutada, et kedagi ei seganud.

            “Vladimir,” tutvustas Major autojuhti.

            Lühikest kasvu täidlane, et mitte öelda hästi toidetud, naiivsete siniste silmadega noormees naeratas teenistusvalmilt.

            “Vladimir töötab Ministrite Nõukogu autobaasis, aga teinekord, kui on vaba hetk, abistab sõpru ja tuttavaid. Meil on ju töörahva võim, keegi pole teisest võrdsem.”

            “Te võib-olla ei usu, aga meie baasis on juhtidel palju madalamad palgad kui mujal. Ilma lisateenistuseta lihtsalt ära ei ela. Mõnikord, kui tööd pole, jätan auto meelega seisma mõne taksopeatuse lähedal ja hakkan lehte lugema. Ikka astub keegi ligi ja palub kuhugi sõidutada. Enne, kui nõustuda, etendan muidugi terve näitemängu – et ma ei tohi, selle eest võin karistada saada ja nii edasi. Alles, kui mind on piisavalt anutud, et sõit ei kannata edasilükkamist, vaja naine lennujaama viia või ämm arsti juurde, avan ohates ukse: hea küll, kui tõesti suur häda käes… Nii ei saa mind omakasupüüdlikkuses süüdistada, kui keegi juhtub kaebama.”

            “Kas poleks lihtsam mujale tööle minna, kus parem palk?” uudistas Ervin.

            “Ei saa, olen korterijärjekorras. Niipea, kui order taskus, teen sääred.”

            Manööverdanud hoovist välja, pöörasid nad Ringbulvarile ja ühinesid katkematu autodevooga. Bussid ja trollibussid, veo- ja sõiduautod, isekallutajad ja furgoonid sõitsid mööda laia vene jõge meenutavat tänavat, mille kaht kätt kõrgus järsakuna majademüür – jäi mulje, et autod liiguvad otsekui kanjonis. Mälestustes polnud Moskva Ervinile küll nii suurena tundunud, mis oli imelik, sest tavaliselt tunduvad lapsepõlvega seotud kohad meile hiljem tillukesena. Järelikult olid vahepeal aset leidnud muudatused olnud tõesti tohutud. Tema isakodu oli toona olnud linna suurimaid maju, nüüd aga nägi ta hooneid, mis kestsid terve kilomeetri, ühest ristmikust teiseni. Inimesedki olid sunnitud käituma nagu teatrilaval või võtteplatsil. Kui ZIM mõnikord valgusfoori taga pidurdas, avanes vaade jooksujalu tänavat ületavatele moskvalastele – normaalselt sammudes poleks nad jõudnud õigeaegselt vastaskõnniteele.

            Ootamatult pöörasid nad Ringbulvarilt kõrvale, seiklesid natuke aega kitsaste põiktänavate rägastikus ja jõudsid välja tänavale, mis oli ergult dekoreeritud punast värvi loosungite ja plakatitega: “Au NLKP-le!”, “Elagu rahvaste sõprus!”, “Edasi, kommunismi võidu poole!”

            “Endine Tverskaja, praegune Gorki tänav,” seletas Major.

            “Jaa, mäletan.”

            Isal oli tavaks lapsi pühadeti voorimehega sõitma viia. Kihutati Tverskajat pidi alla ja keerati Maneeži juurest vasakule, Suure Teatri suunas; seekord viis tee paremale, piki Kremli müüri. 

            “Eks ole võimas?”

            Majori vaimustust võis mõista: ehkki endine vang, oli ta samas põline moskvalane ja küllap rõõmustas nähes, kuidas tööliste ja talupoegade riigi pealinn kasvab igas suunas, nii kõrgusesse kui laiusesse, muutudes vähehaaval millekski tohutu suure monumendi sarnaseks. Küllap tundis ta ennastki osakesena sellest monumendist – näiteks bareljeefi detailina. Inimene, kes oli lasknud Moskvast vormida niisuguse monstrumi, oli kahtlemata haige, teda piinas suurusehullustus. See linn polnud mõeldud elamiseks, vaid vaatamiseks: umbes nagu Egiptuse püramiidid. “Moskvalased,” mõtles Ervin, “on sattunud gigantsesse lõksu.” Edevus oli neid meelitanud kuhugi, kust polnud enam pääsu ei nendel, nende lastel ega lastelastel – sest linna võib küll paisutada, aga mitte koomale tõmmata.

            “Kas seda madalat hoonet näed? See on bassein. Vanasti oli selle koha peal õigeusu peakirik. Tõmmati maha niisuguse mürinaga, et inglid olevat närvivapustuse saanud. Räägitakse, lendavat siia nüüd ujuma.”

            Katedraali Ervin ei mäletanud, tema vanemad polnud õigeusklikud, õigemini, nad polnud üldse usklikud, eriti ema, kes hurjutas isa isegi selle eest, et too koguduseraha maksis. “Oleksid võinud parem teatripiletid osta!” – “Jätkub ka piletite jaoks,” lõi isa käega – ta ei tahtnud kirikuga tülli minna, kartes, et see võib kuidagi tema äri kahjustada. 

            “Mind on alati huvitanud, kas ilma religioonita on võimalik moraali ülal hoida,” ütles Ervin.

            “Aga me ju hoiame!” sekkus vestlusse Vladimir, kellelt, tõtt öelda, keegi polnud midagi küsinud. “Bandiitidest saime jagu, murdvargusi on ka vähemaks jäänud. Viina muidugi joome, aga seda on vene inimene alati teinud. Prostitutsioon on välja juuritud, noh, pattu muidugi teeme, aga niisama, lõbu pärast, mitte raha eest. Selliseid liiderdajaid nagu Rasputin praegu pole. Beria, räägitakse, oli viimane, aga temagi sai oma karistuse kätte.”

            “Jah, isegi pealekaebamine on justkui moest läinud,” kommenteeris Major, ning Ervin mõtles, et Vladimir ei aimagi sellesse fraasi kätketud sünget irooniat.

            “Pealekaebamine nüüd mõni patt! Pealekaebamine võib mõnikord olla ühiskonnale isegi vajalik. Mõelge ise, kui te näiteks töötate numbritehases ja näete, kuidas teie kolleeg ajab pargipingil juttu välismaalase moodi mehega. Kas sellest ei pea siis, kuhu vaja, teatama? Spionaaž!”

            Rahul tiraadiga, Vladimir vaikis.

            “Huvitav,” mõtles Ervin, “kus ta ise enne autobaasi töötas? Võib-olla just numbritehases? Ja võib-olla tänu seal ülesnäidatud valvsusele talle usaldatagi ZIM?”

            Nad sõitsid üle jõe, pöörasid kaldapealsele, sealt edasi kvartali sisemusse ning peatusid ühe neljakorruselise kivihoone ees. Maja oli seisnud värvimata tõenäoliselt ehitamisest saadik, pilgu järgi otsustades umbes seitsekümmend aastat. Krohvi pudenes latakate kaupa, aknaraamid mädanesid, paar rõdu oli juba alla kukkunud.

            “Mnjaa, kuidas sa siit üle pääsed?”

            Major, klaarinud Vladimiriga arved, puges Ervini järel autost välja ning jäi takseerima välistrepi ette kogunenud sügavat vihmaloiku, mida mööda sõudsid tühjad paberkotid, pudelikorgid, kurgikoored ja muu prügi, mis kas polnud jõudnud konteinerini või mida keegi sinna tassida polnud mõelnudki.

            “Kohe näitan!”

            Sirutanud kargud ette, vajutas Ervin need tugevasti loigu põhja, andis terve jalaga kõvasti hoogu ja maandus õnnelikult välisukse ees. Major vilistas tunnustavalt ja sügas kukalt. Ainult täiest jõust sooritatud hüpe tõi lühikest kasvu sõbra taas Ervini kõrvale.

            Trepikojas tervitas neid läppunud õhk ja akordionihelid – esimesel korrusel mängis keegi “Seal Siberis, Baikali taga…”

            “Kus ääretud metsad ja maa,” ümises Ervin mõttes kaasa: ema oli talle valjusti laulmise rangelt ära keelanud, sest ta ei pidanud viisi.

            “Lifti pole, peame jala kõmpima,” oli Major murelik.

            Kuid Ervin tundis end äkki noore ja tervena. Otsekui mägironija ületas ta kergelt, justkui mängeldes, kõik neli korrust ega hakanud isegi hingeldama.

            “Kell ka ei tööta,” ütles Major, ja koputas ilma nimesildita ja korterinumbrita uksele mademe kõige pimedamas nurgas.

            Seest kostsid sammud, kiired, lennukad sammud, pelgalt nende kaja järgi taipas Ervin, kelle kuju ta ukse avanedes näeb. Muide, võimalik, et Professorit tänaval kohates poleks ta teda äragi tundnud. Kõhn oli too olnud muidugi juba laagris – nagu nad kõik –, kuid praegune kõhnus oli midagi muud. Näis, otsekui polekski Professoril enam keha, on üksnes vaim, pulbitsev vaim, mis ise järab oma kesta, otsekui oleks tal selles kitsas. Mehe põsed olid aukus, nagu Viiralti “Jutlustajal”, tema laup koosnes üksnes kortsudest, kaelast polnud järel midagi peale aadamaõuna, isegi lõug, Professori kuulus tahtejõuline, graniitkaljut meenutav lõug oli kärbunud – ja ainult silmad, paksu halli kulmutihniku alt, koljukoopa sügavusest välja vaatavad silmad olid endised, läbitungivad, röntgeniseerivad, ehkki neilegi oli lisandunud võõras palavikuline läige.

            “Ta on haige,” mõtles Ervin.

            Ja nagu tavaliselt Lydiaga, tundis ta end kohe, proteesist ja karkudest hoolimata, suure ja tugevana.

            “Tere tulemast, Advokaat!”

            Tugevad kondised sõrmed klammerdusid Ervini tagumistesse ribikontidesse, samal ajal kui tema rinna vastu liibus Professori peaaegu olematu keha.

            “Astuge edasi!”

            Võrreldes selle kaosega, mis Ervinit praegu ümbritses, oli maja välisilme olnud veel vägagi ontlik: lagi oli läbivettinud ja mitmest kohast alla varisenud, tapeet väänles sõnajalana piki seinu allapoole, parketist olid järel vaid üksikud liistud.

            Parem polnud olukord ka toas, kuhu Professor neid juhatas. “С порога смотрит человек, не узнавая дома. Ее уход был как побег, везде следы разгрома,”* tsiteeris Ervin mõttes. Tegelikult polnud siit keegi kuhugi lahkunud, professor oli veendunud poissmees ega osutanud olmele mingit tähelepanu: riided rippusid kapi ja riiuli puudumise tõttu naela otsas seinal, raamatud seisid virnadena põrandal, magamisaseme rolli täitis nurka laotatud triibuline madrats.     

 

*          B. Pasternak, “Lahkumine”. Marie Under on selle tõlkinud nii: Mees lävel, silm täis vahtimist,/ ei tunne ära maja./ Kas toimunud siin rüüstamist,/  ons jooksujalul kaja.

 

            “Võtke istet!”

            Kutse mõjus üpris koomilisena, kui arvestada, et toas oli üksainus tool, mille Ervin pärast mõningast kõhklust hõivas. Major asetas värvimata köögilauale, raamatu- ja paberikuhjade vahele, põuetaskust õngitsetud konjakipudeli, Professor, uurinud lumivalge mäetipu kujutisega etiketti, laksutas heakskiitvalt keelt, lahkus viivuks ja naasis saiapätsi, kaaviaripurgi ning sidruniga.

            “Üks minu õpilane varustab mind,” kommenteeris ta taskunoaga purki avades.

            Saia ja sidruni lõikas ta lahti otse valgele paberilehele, käis veel korra ära, tuli tagasi, teeklaas käes, tõmbas osava liigutusega konjakipudelilt plekk-korgi, valas klaasi täis kuldpruuni jooki ja ulatas Ervinile.

            “Sümpoosioni avamise au kuulub tavapäraselt kõige kaugemale külalisele.” 

            Major ja Professor valisid paar kindlamat raamatuvirna ja seadsid end istuma.

            “Nendin rahuldusega, et minu loengud headest maneeridest pole möödunud, jälgi jätmata,” lausus Ervin, rüüpas väikese lonksu konjakit ja pistis suhu sidrunilõigu.   .

            Professor oli tõepoolest professor, ja muide, erialal, mida on teenimatult alahinnatud – NLKP ajaloos. Pealtnäha igav ideoloogiline distsipliin varjas põnevaid ja tähtsaid, kogu inimkonna ajalugu mõjutanud saladusi, oli tarvis need üksnes üles leida, sellega Professor tegeleski. Töö oli nii ohtlik, et uurimisinstituudis, kus Professor töötas, vahetus personal täies koosseisus umbes iga viie aasta tagant – kõige agaramad teadlased saadeti otse mahalaskmisele, natuke laisemad laagrisse, päris venivillemid asumisele. Lõpuks oli asutuses kaadritega nii suuri probleeme, et Professoril õnnestus pärast vabanemist, isegi rehabiliteerimistunnistuseta, uuesti sinna tööle pääseda. Ainult oma algse doktoriväitekirja teema “Jossif Vissarionovitš Stalini revolutsiooniline tegevus Batumi-perioodil” vahetas ta ohutuma vastu: “Lev Trotski kui sionistide agent”. Ervin mäletas Professori pajatusi sellest, kuidas Stalin oli Batumis töölistelt argpüksliku käitumise eest peksa saanud – peamine klausel talle (muidugi Professorile, mitte Stalinile) esitatud süüdistuskokkuvõttes. Professori palvel ja toetudes sotsialistlikule seadusandlusele, oli Ervin laagris kirjutanud paar tosinat apellatsioonikirja. Kasutades ära oma rikkalikke juriidilisi teadmisi, nõudis ta näiteks ekspertiisi, mis kontrolliks Jossif Vissarionovitši tervislikku seisundit: kas väitekirjas mainitud peksmisel polnud tõsisemaid tagajärgi peaajuraputuse näol, ja kui oli, siis kas Jossif Vissarionovitš läbis ATEK-i komisjoni ning missugune oli otsus, kas talle määrati invaliidsusgrupp.

            “Millest me täna räägime?” küsis Professor, tühjendanud Majorilt temani jõudnud klaasi ja läitnud paberossi.

            “Mind huvitab, kas nüüd, nelikümmend kolm aastat pärast möödudes pärast Oktoobripööret, võib öelda, mis oli selle sündmuse tõeline, mitte näilik liikumapanev jõud, ja kuhu Pööre meid tänaseks sisuliselt, mitte näilikult on toonud?” ründas Ervin, kelle nõrkades veresoontes olid konjaki mõjul alanud tormilised protsessid.

            “Küsimus on selge,” ütles Professor, mõtles natuke aega, sõrmenukkidega vastu lauda trummeldades, ja jätkas: “Ma alustan lõpust. Tänaseks on meie ühiskond jõudnud staadiumi, mida võib iseloomustada holuide triumfina. Nagu teate, kujutas 1900.-1917. aasta revolutsioon endast Vene ühiskonna peaaegu kõigi kihtide aktiivsemat või passiivsemat katset vabaneda Romanovitest, kelle viimane esindaja oleks oma vaimuvõimete poolest kõlvanud parimal juhul kõrgema klassi restorani uksehoidjaks. Maitre d’hotel’i temast enam poleks saanud, sest too amet nõuab ka teatud isiklikku initsiatiivi ja otsustusvõimet, missugused omadused Nikolail  puudusid, tema ainsaks väärtuseks olid head maneerid. Seda pool-idiooti, tema vaimselt tasakaalutut ja füüsiliselt rahuldamata naist ning nende lugematuid riigivarastest sugulasi ja muid favoriite ei sallinud keegi, niisiis polnud monarhia langemine sugugi üksnes vaeste üliõpilaste ja poliitiliste ambitsioonidega liberaalse haritlaskonna kätetöö, ei, sellest võtsid osa ka töösturid, pankurid, poeomanikud ning isegi riigiametnikud, politsei- ja vanglapersonal sealhulgas. Ühed tegutsesid, teised aitasid, kolmandad tundsid tegutsejatele kaasa. Proletariaat polnud sootuks kõige aktiivsem ühiskonnakiht, see on väljamõeldis või, ütleme nii, sisendus – Lenin oli osav meelitaja ja tal õnnestus hästi ära kasutada töölisklassi tavapärast juhmust; lõpuks jäid nad ise ka uskuma, et just nemad on revolutsiooni liikumapanev jõud. Nikolai võim püsis üksnes talupoegade najal, kuid et neid oli palju, absoluutne enamus, siis oleks see võinud veel päris kaua kesta, kui mängu poleks astunud rahvuslik faktor. Tuletan meelde, et üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel toimus Lääne-Euroopa järk-järguline muutumine kodanlikuks ühiskonnaks, millega paratamatult kaasnes rahvuspoliitika liberaliseerimine. Eeskätt puudutas see sajandeid tagakiusatavate seisuses viibinud iidset, tarka ja kavalat juudi rahvast, kellel uutes oludes õnnestus leida rakendust oma äriandele, eeskätt finantsvallas. Muidugi jõudis Venemaalegi nende protsesside kaja ning kohalikud juudid hakkasid soovima suuremaid vabadusi. Kuid degenereerunud Romanovid ei lubanud neid kapitali juurde, ega isegi mitte linnadesse. Osa juute emigreerus, osa otsustas mängida panga peale sõna kujundlikus mõttes. Koos mõnede teiste Venemaa väikerahvastega, sellistega, nagu lätlased, grusiinid ja veel mõned, moodustasid nad revolutsioonilise liikumise südamiku. Ma ei dateerinud Vene revolutsiooni ilmaasjata aastatega 1900–1917 – ja mitte üksnes seetõttu, et Bogolepovi tapmine algatas terrorilaine, mis näis juba olevat vaibunud; see aasta tähistab ka uue klanni –professionaalsete revolutsionääride sündi. Kui poliitika pole avatud kõigile, siis  üks osa elanikkonda marginaliseerub paratamatult; probleem pole selles, et nii see juhtub, vaid et marginaliseerunud rühm on harilikult kõige aktiivsem, radikaalsem, meeleheitlikum. Just nendel, aga mitte proletariaadil, polnud kaotada midagi peale ahelate – toonitan eriti seda mõtet, sest proletariaadil oli kaotada küll ja küll, näiteks töö ja palk. Revolutsionäärid seevastu olid inimesed, kes olid välja astunud inimese loomulikust keskkonnast, neil puudus amet, sageli perekondki. Nende elu ainus vaheldus oli reis asumiselt emigratsiooni ja tagasi, kodu aset täitis konspiratiivkorter ja armukadedust – pidev mõistatamine, kes nende hulgast on provokaator. See muutis elukutselised revolutsionäärid väga külmavereliseks, väga julmaks ja väga otsustusvõimeliseks. Siit vastus küsimusele, miks langes Ajutine Valitsus – bolševikud olid neist tahtejõu poolest üle. Lenin osutus kavalamaks ka menševikest ja esseeridest, tema ainsana taipas, et näilise klassivõitluse varjus pole hetkekski vaibunud tavapärane võitlus rahvuste vahel. Vaat miks kuulutati välja leninlik rahvuspoliitika, vaat miks muudeti isegi uue riigi nimi: juudid tahtsid saada pisikestki garantiid, et neid jälle ei hakata kohtlema nagu penisid. Muidugi ei leppinud nüüd omakorda venelased olukorraga, kus võimu endises Vene impeeriumis hõivasid slaavipäraste pseudonüümide taha peitunud bronšteinid ja rosenfeldid, seda enam, et viimased ilma suurema kärata, kuid järjekindlalt, toetudes internatsionaalse solidaarsuse loosungile, edutasid juhtivatele kohtadele üha uusi rahvuskaaslasi. Vaen oli hoolega peidetud, kuid see oli olemas, ning just seetõttu valiti pärast Lenini surma partei uueks liidriks kompromisskuju – grusiin. Mister Džugašvili, üks esimesi professionaalseid revolutsionääre, oli veetnud päevi, nädalaid, kuid ja isegi aastaid rongipingil, reisides sidepidajana ühe Keskkomitee liikme juurest teise juurde, seetõttu tundis ta kõiki ja kõik tundsid teda. Tal polnud kunagi olnud normaalset kodu ega perekonda, oli ainult ürgne sugutung, mida ta metsiku mägilasena ei hoidnud tagasi ka alaealistega kohtudes. Mis iseloomustab niisugust inimest? Kas armastus elu vastu? Ei, üksnes vihkamine. Mister Džugašvili vihkas elu kui niisugust, ta vihkas kõiki, kes, temast erinevalt, oskasid olla õnnelikud, ja kuna õnn on väikekodanlik igand, siis hakkaski ta võitlema selle igandi vastu kõigi tema käsutusse sattunud vahenditega, mis paraku olid piiritud. Kogu Venemaa ja tulevikus kogu maailm pidid hakkama elama nii, nagu tema oli elanud mitukümmend aastat, tagaaetavana, askeetlikult. Industrialiseerimist ja kollektiviseerimist polnud tarvis mitte selleks, et parandada rahva heaolu, vaid vastupidi – et seda halvendada. Kõik pidid kannatama, nagu oli kannatanud tema Turuhhanskis asumisel, ihuüksi, külmas ja näljas. Keegi ei tohtinud olla liiga kindel oma eksistentsi vääramatuses – sest kas tema polnud aastaid balansseerinud elu ja surma piiril? Vaat miks käivitati poliitiliste repressioonide laviin. Selles puudus vähimgi süsteem? Aga seda ei pidanudki olema, repressioonide väärtus seisnes just nende määramatuses. Mõnes mõttes on meil mister Džugašvili näol tegemist ühe suurima eksistentsialistiga. Ta näitas meile, et elu – see on juhuste jada, milles puudub igasugune kord, armastusest ja kaastundest rääkimata. Inimene veeretab kivi mäkke üksnes selleks, et see sealt kellelegi kaela visata.”

            Professor pidas ainult nii pika pausi, et rüübata uus sõõm konjakit ja läita järgmine pabeross.

            “Mister Džugašvili võimuloleku jooksul õnnestus peaaegu täielikult hävitada professionaalsete revolutsionääride kast. Üldse oli imelik, et neil inimestel oli õnnestunud nii kaua elus püsida ja isegi teatud määral maitsta oma võitluse vilju – harilikult õgib revolutsioon oma lapsed kiiremini. Kuid lõpuks oli nendega lõpp. Koos sellega oli lõpp ka juudi rahvuse juhtival osal uues Vene impeeriumis ehk Nõukogude Liidus. Mister Džugašvili oli küll grusiin, kuid hinges tundis ta end venelasena. On säilinud piisavalt tõendeid, kuidas ta, kohtudes välismaa poliitikutega, ütles oma rahva kohta: “meie, venelased”, mitte “meie, nõukogude inimesed” või “meie, grusiinid”. Sellisest eneseidentifikatsioonist lähtudes ümbritses ta end tasapisi üha enam venelastega, ja mis oluline – mitte pealinna venelastega, edumeelsete, haritud inimestega, vaid samasugustega, nagu ta ise: ääremaa-venelastega. Pärit olid need matsid kas Bessaraabiast või Ukraina piiri äärest, mingeid erilisi vaimuandeid nad ei evinud, karjääri olid aga teinud sel ainsal viisil, kuidas niisugused isikud võivad karjääri teha – kintsu kaapides. Ühesõnaga, holuid. Pika aja jooksul moodustasid just nemad mister Džugašvili ümbruskonna, nad pakkusid talle seltsi söögilauas ja kinosaalis, tantsisid tema soovil hopakki ja – et peremehe tuju tõsta – istusid isegi toolile, kuhu oli valmis seatud kreemitort. Tänu holuitalendile olid nemad ainsad, kes repressioonidest tervetena välja tulid, ja mister Džugašvili surma hetkeks olid nad sisse võtnud kõik olulised positsioonid temast paremal ja vasakul. On iseenesestmõistetav, et pärast peremehe surma sattus võim nende kätte. Olemegi tagasi meie arutluskäigu alguses, või õigemini, lõpus. Sa küsisid, kuhu Pööre meid on toonud? Ta on toonud meid holuide riiki. Kuni elavad ja võimutsevad holuid, pole mingeid olulisi muutusi ette näha. On vaja uut põlvkonda, et miski muutuks. Missugune see uus põlvkond saab olema, ei tea keegi.”

            “Aga kosmos?” küsis Ervin, kui Professor oli lõpetanud.

            “Ervinil on õigus: aga kosmos?” toetas teda Major. “Sa maalisid sünge pildi sellest, kuidas mister Džugašvili hävitas elu kui niisugust, kuid unustasid sootuks, et tema võimu jooksul kujunes mahajäänud Vene impeeriumist võimas tööstusriik, kus muuhulgas läkitati orbiidile maakera esimene kunstlik kaaslane.”  

            “Vastan.” Professori pilk läks uuesti põlema. “Võitlus poliitilise võimu eest on igas ühiskonnas vaid üks osa selle liikmete elust, mis pealegi ei hõlma kaugeltki mitte kogu elanikkonda, veel enam, tavaliselt on sellest haaratud vaid väike osa. Ülejäänud rahvastikku köidavad muud eesmärgid, nad kohanevad suvalise võimuga ning püüavad selle raames, või täpsemalt öeldes, sellest hoolimata, midagi korda saata, kes materiaalse, kes vaimuelu vallas. Tõsi, võimalused on iga kord erinevad, sõltudes sellest, millisese valdkonda võim rohkem ressursse suunab. Keskajal näiteks olid kõige paremas olukorras kirikuarhitektid. Üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel tõusid esiplaanile insenerid. Nõukogude võim eelistab millegipärast kosmoseuurijaid. Mina pean seda lastehaiguseks, omamoodi alaväärsuskompleksi väljaelamiseks. Veidi teistes tingimustes tormaksid andekad inimesed näiteks naistepesu õmblema. Talent – see pole mitte üksnes oskus midagi ära teha, see on ka oskus valida ala, kus on võimalik midagi ära teha.”

            “Mineviku-analüüs õnnestus sul paremini kui oleviku,” ütles Ervin skeptiliselt.

            “See on ka loomulik: minevik on ainus kindel asi, midagi, mis ei muutu, samal ajal kui olevik on amorfne mass, millest alles tuleb hakata midagi vormima.”

            Ervin tegi endale veel ühe kaaviarivõileiva.

            “Ja ikkagi polnud sinu seletus, miks nõukogude võim doteerib kosmoseuuringuid, veenev.”

            “Mida sina välja pakud?”

            “Ma arvan, siin on kaks võimalust. Üks, et niimoodi valmistutakse vähehaaval hetkeks, kui sotsialism on võitnud kogu maailmas ja jõuab jätte aeg hakata eksportima revolutsiooni teistele planeetidele. Ja teine, vastupidine – et kusagil sisimas need sinu holuid ikkagi kardavad, et kunagi lööb ka nende tund, ja kavandavad ulatuslikku põgenemist.”

            Ta oleks peaaegu konjaki kurku tõmmanud, nii vali oli naerulagin, millega tema teooriat kviteeriti.

            Tagasi sõitsid nad metrooga. Vagun oli pooltühi ja nad said segamatult vestelda.

            “Mis Professoril viga on?”

            Majori nägu mornistus.

            “Vähk.”

            “On see kindel?”

            “Nii arstid väidavad. Miks sa seda küsid?”

            Ervin isegi ei tabanud hetke, kui oli juba kõik ära rääkinud.

            “Sest minu jala kaotuses on süüdi KGB.”

            “Mismoodi?!”

            “Nad süstisid mulle mingit mürki, kui ma haiglasse sattusin. Pärast seda hakkaski jalg siniseks minema.”

            “Aga sa ütlesid ju, et tuberkuloosi mõju?”

            “Vabanda, ma ei tahtnud sind hirmutada.”

            Major muutus tõsiseks ja mõtlikuks.

            “Miks sa üldse haiglasse sattusid?” küsis ta lõpuks ettevaatlikult.

            Kuid Ervin oli juba valvsuse tagasi saanud.

            “Neeruatakk.”

            Väga ta ei valetanud – ka seda oli ta pidanud üle elama.    

 

Kolmas peatükk

Tülikad kohtumised

 

Ervinile olid alati meeldinud hommikud. Hommik – see oli otsekui uus elu, võimalus alata kõike uuesti. Kõike? Kõike enam muidugi ei alusta, uut jalga keegi otsa ei poogi; kuid isegi vigases olekus kätkes hommik endas rohkem kui õhtu. Hommikul oli pea selge, mõtted lendasid vabalt, takistuseta, otsisid värskeid seoseid ja leidsid neid – seevastu õhtuti täitis meeli varasema kogemuse taak, mille raskuse all lõi tahtejõud vankuma.

            Koputus ei kõlanud ähvardavalt, see oli ettevaatlik, lugupidav.

            “Jaa!”

            Link liikus allapoole, uks praotus ja nähtavale ilmus Majori kiilaspea.

            “Ega ma sind üles ei ajanud?”

            “Pärast laagrit ärkan ma ise igal hommikul kell kuus hirmuga, et äkki jään loendusele hiljaks.”

            Major oli millegipärast tõsisem kui eile, isegi murelik.

            “Peame Varvaraga suvilasse sõitma, viimane aeg on kurke soolata, muidu pole talveks sakusmenti. Kavatsesin sind kaasa kutsuda, aga see on kaugel, bussiga jaama, elektrirongiga edasi, lõpuks veel hulk maad kõmpimist, kardan, see on sulle väsitav.”

            “Ja teile samuti, kui peate iga kümne meetri tagant invaliidi järele ootama,” mõtles Ervin kibedusega.

            “Jaa, ma tõesti parema meelega jääksin koju,” ütles ta valjusti.

            Major näis tundvat kergendust.

            “Puhka, vaata televiisorit. Hommikusöök on köögilaual. Marseljeesa Ivanovna kihutas varavalges armukese juurde, enne pimedat ta ei tule, võib-olla jääb isegi ööseks. Kas tead, kes tema kallim on? Kõrgepingevõrkude direktor. Asi särtsub juba mitu aastat, ja üha tugevamini.”

             “Kui ainult kuhugi sisse ei lööks.”

            Major mökitas naerda ja tahtis juba ust kinni tõmmata, kuid äkki meenus talle midagi.

            “Ah jaa, ära ehmata, kui ootamatult siseneb üks neiu baretiga. Sveta pidi tulema riideid vahetama.”

            Ervin lebas veel natuke aega, käed kukla all, kuni välisuks pererahva järel kinni kolksatas, sirutas siis käe raamatu järele, luges läbi Maupassanti ühe eriti jubeda novelli ja tundis nälga.

            Hommikueine söödud, otsustas ta sooritada jalutuskäigu isakodu juurde. Ilm oli soojem kui eelmistel päevadel ja tal hakkas isegi pisut palav, kuni ta eesmärgini jõudis. Kuid pingutus tasus end ära: vaevalt oli ta sisenenud läbi kangialuse pikka ja keerulisse hoovi, kui mälestused ta üle uhasid. Siin oli olnud kojamehe korter, seal, keldris – maja klubi, edasi, viimases tiivas – nende eluase. Hoone koosnes seitsmest suurest plokist, kokku üle saja korteri. Klubis oli regulaarselt peetud loenguid ja kontserte, ühte lektorit mäletas ta siiani, see oli nende naaber kolmandast trepikojast, Moskva Ülikooli dotsent, kes väga huvitavalt oli jutustanud Vana-Roomast, keisritest ja konsulitest, patriitsidest ja tribuunidest ning muidugi Rooma õigusest. Ervin ise lasteõhtutel ei esinenud, küll aga Sophie ja Victoria: Sophie mängis klaverit, Victoria aga luges luuletust: “Мишка, мишка, что за мода, вылезай из-под комода, весь измазался, в пыли…”* Hermannile polnud see kõik ilmselt mitte vähem mällu sööbinud, miks muidu oli ta projekteerinud tollegi klubiruumi, milles Ervin Tallinnas elas…

 

* “Mõmmi, mõmmi, mis komme see on, roni kummuti alt välja, oled üleni must, tolmuga koos (vene k.)

 

            “Kas te otsite kedagi?”

            Üks avoskaga poest piima ostmast tulev mutike oli seisma jäänud ja seiras Ervinit.

            “Ei, niisama, vaatan ringi… Ma elasin kunagi selles majas.”

            “Justkui ei mäleta teid.”

            “See oli ammu.”

            “Kooperatiivi ajal või?”

            “Jaa, kooperatiivi ajal.”

            “Olete siis endistest?”

            Mutike tabas naelapea pihta – Ervin tundis isegi, et ta on “endine” ega sobi teda ümbritsevasse maailma.

            “Võib ka nii öelda.”

            “Seda ma vaatan, et olete kuidagi imelikult riides: palitu, kaabu, siidsall. Praegu niimoodi ringi ei käida. Ja väike aktsent on teil ka küljes – kas olete välismaalane?”

            See hakkas juba väga meenutama ülekuulamist.

            “Ei, mis te nüüd, olen normaalne nõukogude kodanik, ainult Eestist.”

            “Mis te räägite? Kas teate, ma olen teie pool käinud, Pärnus suvitamas. Ainult ammu, tsaariajal. Mul on siiani meeles, kuidas piimamees tuli hommikul ja jättis piimapudelid trepikotta ukse kõrvale. Ükski ei läinud kaduma, keegi ei võtnud ära!”

            Äkki Ervin tundis seda naist? Kes ta võis olla – kas näitlejanna Bogdanova neljandast plokist? Või kaunitar Darja Pavlova kuuendast, keda üks vürst pühapäeviti autoga sõitma viis?

            “Kas olete kaua siin elanud? Buridane mäletate, viimasest trepikojast?”

            “Ei-ei, ma kolisin siia alles mõned aastad tagasi…”

            Mutikesel hakkas äkki kiire, ta pööras Ervinile hüvasti jätmata selja ning kadus tippides järgmise ploki nurga taha.

            “Miks ta ehmatas, kas tal on midagi varjata?” mõtles Ervin, kuid samas taipas – teatama läks! Küll ta oli loll, ladus ise oma perekonnanime välja – kuid mutike oli osavalt tegutsenud, uinutanud tema valvsust jutuga Pärnust ja piimapudelitest. Miks ta pidi Pärnus suvitama, kui kõik varakad moskvalased veetsid puhkuse Krimmis?

            Ta pööras ringi ja hakkas karkudega hoogu andes tuldud teed tagasi hüppama. Õnneks oli täna pühapäev, enne homset vaevalt ettekanne vanamuti ülemuse lauale jõuab – ja kust nad siis teda enam otsivad? Kuid siia, isamaja juurde rohkem tulla ei tohtinud, võivad valve välja panna.

            “Onu Ervin!”

            Hüüatus äratas ta mõtetest veidi enne Majori maja. Kaks noormeest olid elavalt vesteldes kõnniteel vastu tulnud, tema kohal oli üks neist ootamatult seisatanud ja kõnetanud teda eesti keeles – siin, Moskvas! Hääl oli tuttav, ja kui Ervin ümbrust tajuma hakkas, tundis ta noormehe kohe ära. Siilisoeng kasvamas välja lapikust, kaalikat meenutavast peast, suur nina nagu vanaemal (see tähendab, Ervini emal), kaks tõsist ja ausat, natuke ehk liigagi ausat, lihtsameelsusele lähenevat silma, lisaks küll massiivne, kuid pehmejooneline, tahtejõuetust väljendav lõug – seni oli selle lõua omanikul kõik laabunud peaaegu pingutuseta: kool, ülikool, aspirantuur; aga kui väitekiri ükskord kaitstud on ja algab iseseisev elu, kui ta mässitakse tööl ülemuste ja alluvate intriigidesse, ja kui nainegi juhtub selline, kes mehele kontsaga peale astub – mis Valdekust siis saab?

            “Tere, õepoeg! Ma arvasin, et sa oled kolhoosis kartuleid koristamas.”

            “Aspirante kolhoosi ei saadeta.”

            “Miks sa mulle siis jaama vastu ei tulnud?”

            Kohtus Ervin sellist taktikat (erinevalt paljudest kolleegidest) ei kasutanud. Isegi kui prokurör või uurija olid eksinud, midagi kahe silma vahele jätnud, ei kippunud ta neid ründama, soliidsem oli veale vaikselt tähelepanu juhtida, see jättis parema mulje. Kuid praegu oli ta hädakaitse seisundis. Kui Valdek taipab, et ta viibib Moskvas inkognito…

            “Mina? Kas ma pidin tulema?”

            “Kas ema sulle ei helistanud?”

            “Ei. Võib-olla ta ei saanud mind kätte. Ühiselamu telefon on alalõpmata kinni.”

            Valdekul polnud aimugi onu reisist, aga ometi hakkas ta end õigustama, muutus silme all päris hädiseks. Ka Ervin polnud tema vanuses mingi mehelikkuse etalon. Võib-olla oli see Buridanide kaasasündinud nõrkus?

            “Hea küll, ära muretse, kõik on korras, mul oli sõber vastas, meil toimus vanade laagrikaaslaste kokkutulek. Ja kuhu te praegu siirdute, kas raamatukokku?”

            Viimane küsimus oli viga, Ervin mõistis seda kohe, kui lause oli üle huulte lipsanud: Valdek tundis end kohe enesekindlamalt.

            “Onu Ervin, täna on pühapäev! Me läheme Saša poole jätsu kuulama.”

            Ervin heitis võõrale noormehele kiire pilgu: tüüpiline juudinägu, paksud huuled, natuke kongus nina, väikestes pruunides silmades tähelepanelik irooniline pilk. Jaa, see polnud Buridanide naiivne usalduslikkus, vaid iidse rahva kõrk valvsus.

            “Saša on minu aspirantuurikaaslane, me töötame mõlemad krediidi probleemi kallal.”

            “Mis probleemi siin olla saab? Krediit on krediit, ainus probleem, mida ta endas kätkeb, on, kuidas teda tagasi maksta,” naljatas Ervin, minnes üle vene keelele.

            “Nõukogude majandus on orienteeritud kokkuhoiule, midagi hakatakse tootma alles siis, kui on kogunenud piisavalt ressursse. Meie püüame tõestada, et see pole otstarbekas, inimese psühholoogia on selline, et ta töötab hoolega ainult, kui ta on võlgu ja teda ähvardab pankrott. Peab muutma krediidipoliitikat liberaalsemaks, siis elavneb ka majandus,” seletas Saša.

            “Aga kes kellele protsenti maksma hakkab?”

            “Kuidas kes? Laenuvõtja pangale.”

            “Pank on ju riigi oma.”

            “Loomulikult.”

            “Kuid nii tuleb välja, et riik ekspluateerib kodanikke, käitub nendega nagu liiakasuvõtja?”

            “Just selles seisnebki krediidi probleem meie jaoks – kuidas leida talle ideoloogiline õigustus.”

            “Kas te ei karda, et kui te liiga hea õigustuse leiate, visatakse teid komsomolist välja?”

            “Ei karda, praegu pole enam Stalini aeg.”

            “Onu Ervinil on kurbi kogemusi, ta on advokaat, kui Eesti NSV Liitu astus, arreteeriti ta kui kodanlik element ja ta istus mitu aastat vangis,” sekkus Valdek.

            “Tunnen kaasa. Pole midagi juhmimat kui kiusata taga haritud inimesi.”

            “Kas teie perekonnas kedagi ei represseeritud?” tundis Ervin huvi.

            “Represseeriti küll, kuid veidi teisiti. Minu vanemad on pärit Kiievist, enne sõda elas meil seal palju sugulasi, aga sakslased tapsid kõik ära.”

            “Muide, mina olen ka pooleldi sakslane,” nentis Ervin. “Valdek on aga veerand-sakslane, vanaema kaudu.” 

            Saša punastas.

            “Vabandage, ma tahtsin öelda: fašistid. Muide, ukrainlaste seas leidus ka küllalt lurjuseid, kes aitasid juute püüda.”           

            “Pole eestlasedki patuta. Mõned isegi töötasid koonduslaagris, kes valvurina, kes ülemana. Vedasid tüdrukuid ühishaua juurde, käskisid riidest lahti võtta ja lasksid maha.”

            “Võib-olla tahad meiega kaasa tulla?” muutus Valdek kärsituks. “Ostsin täna ühelt tšehhilt Duke Ellingtoni uue plaadi.”

            Aspirandid olid improviseeritud vestlusest ilmselt tüdinud – just see, mida Ervin soovis.

            “Tänan, ma eelistan Richterit.”

            “Kauaks sa Moskvasse jääd, onu Ervin? Ma näitaksin sulle meelsasti linna, aga see nädal olen ma kinni, reedel on eksam,” vabandas Valdek.

            “Pole viga, ma sõidan nagunii homme Tallinna tagasi.”

            “Kuidas sa rongile saad?”

            “Ära muretse, sõber aitab.”

            Alles Majori maja kangi alla karanud, söandas Ervin üle õla vaadata: Valdek ja tema kaaslane eemaldusid kiirel sammul, nagu noortele kohane, ja nende keskustelu oli sama elav, nagu enne kohtumist, kuid Ervinile näis, et selle sisu on muutunud.

            Õue jõudnud, oli ta otsuse juba langetanud. Ei tohtinud kaotada minutitki, pidi põgenema. Saša ei meeldinud Ervinile, ta võis vabalt töötada kohakaasluse alusel KGB-s, kuidas ta muidu julges valida ideoloogiliselt nii riskantse uurimisteema. Missugune rumalus oli tema kuuldes rääkida laagrikaaslaste kokkutulekust!

            Kolinaga ülespoole liikuma hakanud lift meenutas Ervinile tõstukit, millega laagris mehi kaevandusse toimetati. Tema ei pidanud kaua vagonetti lükkama, kõigest paar kuud, kuid sellestki piisas, et muuta sportlik kolmekümneaastane mees millekski skeletisarnaseks. Kui ta poleks osanud malet mängida, oleks tema elulugu jäänud õige lühikeseks. Hea küll, tema pääses – aga kui palju andekaid, tarku või lihtsalt häid, korralikke inimesi hukkus? Kui palju oli neid tapetud kõigis möödunud sõdades, ürgajast peale, üles poodud inkvisitsioonikohtu või maha lastud revolutsioonitribunali otsuse põhjal, kärvanud vangikongis nälga või tüüfusse. Miks polnud inimkond varem jõudnud raudtee, elektri ja lennuki leiutamiseni? Sest mingi tume jõud, ülemaailme kadedus, rumalus ja ahnus hävitas kõik, mis pürgis valguse ja teadmiste poole. See oli julm, metsik võitlus, palju hirmsam, kui piiblis kirjeldatud võitlus hea ja kurja vahel – sest hea ja kurja võitluses pidi hea lõpuks peale jääma, samal ajal kui selles lahingus võitis alati juhm jõud.

            Lift peatus samasuguse kolksuga, nagu oli alustanud tõusu, Ervin hüppas kabiinist välja, otsis taskust võtme, mille Major talle oli andnud, torkas lukuauku, keeras, lükkas ust – see ei avanenud. “Kas tõesti lõks?” mõtles ta meeleheites, üha uuesti pöörates võtit ja surudes õlaga vastu paneeli, kuni seest kostsid kiired sammud, lõksatas riiv, uks vajus ise eest ära ja Ervin oleks peaaegu kukkunud otsa džempris ja seelikus saledale blondile neiule, kelle palgel peegeldus elurõõm.

            “Nii noor, ja juba töötab KGB-s,” mõtles Ervin.

            Kuid samas hakkas neiu vabandavalt sädistama. 

            “Onu Ervin, andke andeks, ma lükkasin ukse masinlikult riivi. Isa nõuab, et ma ei unustaks, kui üksi kodus olen, teate küll, ta kardab siiani, et jälle tullakse järele. Astuge ometi edasi, ärge häbenege. Te ei tunne mind ära? Aga mina mäletan teid hästi, te käisite sõja lõpus meil, isalt terviseid toomas.”

            “Svetlana?”

            “Kes veel!”

            Evinil mantlit seljast aidates, ei sulgenud Svetlana hetkekski suud.

            “Olite lõbus ja julge, pilkasite Stalinit, ütlesite, et ta on väike vastik vuntsidega prussakas, kes varem või hiljem sodiks litsutakse, kui mitte päriselt, siis sümboolselt kindlasti, ajaloo kohtu poolt. Ema värises hiljem mitu kuud, kartis, et Marseljeesa Ivanovna võis pealt kuulda. Aga minule jättis see tohutu mulje – et keegi võib nii kartmatult rääkida. Nii et kui pärast kahekümnendat kongressi isa kusagilt Hruštšovi kõne hankis ja koju lugeda tõi, ütlesin talle ja emale – näete, onu Ervinil oli õigus!”

            “Kas just päris õigus, prussakas uhkeldab siiani mausoleumis ja tuhanded käivad teda kummardamas.”

            “Seda pole enam kauaks! Te ei kujuta ette, praegu on hoopis teine aeg! Ülemaailmsest noorsoofestivalist alates on nii palju muutunud: luuleõhtud, teatrietendused – kõik on äkki hoopis teistsugused, vabad, uhked, sundimatud. Mis oli, ei saa enam korduda, meie põlvkond ei luba, me pigem sureme, kui lubame prussakal uuesti meie üle võimu saada.”

            Svetlana kutsus Ervini kööki, soojendas seenesuppi ja praadis baklažaane. Ervin surus kärsituse tahtejõuga alla ja etendas viisakat vestluskaaslast, tundis huvi, kuidas Svetlana on rahul töökohaga ja tegi komplimente neiu kokaoskuste kohta. Lõpuks keetis Svetlana teed, lõikas lahti vahvlitordi ja naasis ootamatult esialgse jututeema juurde.

            “Hiljem juurdlesin ma sageli selle üle, kust te võtsite julguse rääkida asju, mida kõik teised, keda ma tundsin, isegi mõtelda ei söandanud, ja jõudsin järeldusele, et see peab olema seotud nende erinevate oludega, milles kasvasime meie ja milles teie. Meie oleme ju kõik nii või teisiti nõukogude inimesed, seevastu teie olete pärit kodanlikust vabariigist. Mind huvitab, mis teie ühiskonnas oli teisiti kui meil? Kas teil oli täielik sõnavabadus?”

            “Ükski vabadus pole täielik.”

            “Hea küll, küsime nii, kas teie oma presidenti tohtisite kiruda?”

            “Teoreetiliselt tohtisime küll.”

            “Aga praktiliselt?”

            “Maha selle eest muidugi ei lastud.”

            “Aga vangi pandi?”

            “Üldjuhul mitte. Kuid on palju peenemaid vahendeid, kuidas piirata sõnavabadust. Näiteks valitseb kapitalistlikus riigis alati tööpuudus. Kas mõistate, mida see tähendab? Kui inimene teab, et ta leiab tööd vaid juhul, kui ta ei kritiseeri kehtivat korda, muutub ta ettevaatlikuks, mõtleb kümme korda, kas tasubki oma vaateid avalikult kuulutada. Pealegi, kui ta näeb, et kriitikast pole harilikult vähimatki kasu, kõik jääb vanaviisi, siis ta ühel hetkel lihtsalt loobub võitlemast, kohaneb.”

            “Kuid see pole ikkagi nii hirmus kui terror ja repressioonid?”

            “Mingis mõttes muidugi mitte, ehkki hingeline surm on peaaegu sama õudne kui füüsiline, vahel õudsemgi. Muide, ei või öelda, et meil üldse kedagi ei represseeritud. Meil oli näiteks keelatud kommunistlik partei, selle liikmeid ootas karistus. Minu õemees istus vangis kolmteist aastat. Kuid meie riik oli väike, rahvas samuti, ja vastavalt olid ka repressioonide mastaabid teised, väiksemad.”

            “Aga teie, kas teie hääletasite valimistel vasakpoolsete või parempoolsete poolt?”

            “Vasakpoolsete. Meil oli kodus sellega alati lahkarvamisi. Minu isa oli teie mõistes tüüpiline pursui, ta oli seda juba tsaari ajal, siis oli ta suurpursui, aga pärast revolutsiooni, kui me Eestisse kolisime, sai temast väiksem pursui. Tema hääletas konservatiivide, meie, lapsed, aga sotsialistide poolt. Meile näis, et pursuid on liiga ahned, raiskavad raha mõttetult prassingutele, samal ajal, kui töörahvas ja haritlased nälgivad. Muidugi, isa me armastasime poliitilistest vaadetest hoolimata. Me ju nägime, et tema on ka tegelikult töömees. Hommikust õhtuni rabas, et meid toita. Meid oli viis last, ja isa kogu teenistus kulus sellele, et meie saaksime õppida. Haridus oli ju tasuline.”

            “Üks küsimus veel, kui tohib. Kas te olite Nõukogude Liitu astumise poolt või vastu?”

            “Poolt.”

            “Aga hiljem pettusite?”

            “Jah. Ruttu.”

            “Millal? Kas siis, kui teid vahistati?”

            “Varem. Ma olen jurist ja tahan, et kõik toimuks seaduse järgi, Stalini käsilasi see aga ei huvitanud. Inimesed hakkasid kaduma kohe, kui võim muutus.”

            “Aga kui teile praegu antaks valida, kas elada edasi Nõukogude Liidus või naasta kodanlikku vabariiki, kumma te valiksite?”

            “Jääksin Nõukogude Liitu.”

            Svetlana hämmeldus oli siiras.

            “Miks?”          

            “Sellepärast, et ühiskonnakord on eksistentsi seisukohalt teisejärguline. Inimesel on üksainus elu. Kogu oma nooruse kulutab ta sellele, et õppida selgeks mingi amet. Ta soovib töötada, soovib, et temast oleks kasu, et elu ei mööduks mõttetult. Iga võimuvahetus pärsib tema võimalusi, lööb segi harjumuspärase rütmi, sageli isegi röövib elukutse. Ma õppisin viis aastat ülikoolis õigusteadust, aga siis tuli nõukogude võim, seadused muutusid ja suur osa minu teadmistest läks tühja. Pidin kiiruga ära õppima uue seadused. Olin õnneks veel noor ja tulin sellega toime, aga paljud vanemad kolleegid dekvalifitseerusid sõna otseses mõttes. Milleks selline inimvõimete raiskamine? Vanadel roomlastel on hea mõttetera: natura non facit saltus. Loodus ei tee hüppeid. Mida stabiilsem on ühiskond, seda rohkem jõuavad inimesed elu jooksul korda saata. Sõjast ma üldse ei räägi, pärast sõda on niisugune tunne, et kogu maailm tuleb uuesti luua.”

            “Onu Ervin, hinges te olete ikkagi kommunist! Te unistate ajast, kui kõik tegelevad loova tööga. Nagu ütles Lenin, igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi.”

            “Jah, aga ma ei usu, et seda on võimalik saavutada proletariaadi diktatuuri kaudu.”

            Svetlana puhkes naerma.

            “Kui ema siin oleks, hakkaks ta jälle muretsema, mis juttu me räägime. Kas teed soovite veel?”

            Ervin nõustus, ehkki oli lootnud, et Svetlana on vestlusest tüdinud.

            “Ma oleksin tahtnud teiega veel ühes asjas nõu pidada,” ütles Svetlana, kui oli taas Ervini vastas istet võtnud. “Isiklikus.” Ta punastas ootamatult. “Kas isa rääkis teile, et Marseljeesa Ivanovna hakkab abielluma?”

            “Ei, ta ütles vaid, et Marseljeesa Ivanovnal on austaja, keegi üpris tähtis tegelane.”

            “Vaat see tähtis tegelane lahutas äsja oma eelmisest naisest, nüüd nad tõenäoliselt abielluvad ja Marseljeesa Ivanovna kolib tema juurde.”

            “See on tore, siis te saate oma toa lõpuks tagasi.”

            “On oht, et ei saa, sest meil tekib ülepind ja Marseljeesa Ivanovna asemel võidakse siia paigutada mõni teine kaasüüriline. Vaat kui ma kiiresti kellegagi abielluksin ja oma mehe ka meile sisse kirjutaksin, siis oleks teine lugu.”

            “Aga te pole veel leidnud endale seda õiget ja ainsat, eks?”

            Svetlana punastas veel rohkem, ja langetas pilgu.

            “Ei ole. Mul on mitu kavaleri, ma arvan, et mõni neist võiks isegi tahta minuga abielluda, aga ma ei saa midagi parata – ma võrdlen neid kõiki teiega, onu Ervin, ja see võrdlus on nende kahjuks. Mitte keegi, kellega ma olen natuke flirtinud, pole nii lõbus ja julge nagu teie.”

            “Ta ju avaldab mulle praegu armastust,” mõtles Ervin rabatult. “Kus ma olen sellisest kiindumusest lugenud? Bunin? Ei, Buninil oli teistmoodi. Ja mida ma pean nüüd tegema? Teatama, et ka mina olen võlutud temast, oma sõbra tütrest, ning pakkuma kätt ja südant?”

            “Ärge kunagi abielluge ilma armastuseta!” ütles ta hingestatult.

            Hetkeks saabus kööki vaikus. Svetlana tõstis pilgu, vaatas Ervinile pikalt otsa, siis hüppas püsti, tuli ümber lauanurga, kummardus ja suudles teda laubale.

            “Aitäh! Ma olin veendunud, et te annate mulle õiget nõu.”

            Ta heitis pilgu seinakellale Ervini pea kohal, ja ahhetas.

            “Issand, ma jään kinno hiljaks!”

            “Issandat pole olemas,” pobises Ervin, maskeerimaks pettumust.

            “Seda parem kui pole, järelikult võib tema nime ilmaasjata suhu võtta küll,” kuulutas Svetlana lõbusalt ja kiirustas köögist välja. Ei möödunud kuigi kaua, kui ta ilmus veel korra uksele, kerge mantel seljas, barett peas.

            “Head aega, onu Ervin! Kui vanemad tulevad, öelge neile, et minuga on kõik korras. Me näeme veel kindlasti, eks? Ega te homme ära ei sõida?”

            Ervin ei jõudnud isegi vastata, sest tüdruk pööras samas ümber ja kadus. Kolksatas üks uks, siis teine, kostis allasõitva lifti undamist, ja kõik jäi vaikseks.

            Tükk aega istus Ervin kössis köögilaua taga, nähes äkitselt end otsekui peeglist – vana värdjas, keda keegi ei vaja. Imelik, mõtles ta, miks pole keegi püüdnud tõestada hinge olemasolu, tuginedes selle sõltumatusele vanusest? Sisemuses tundis ta end ikka veel noore, targa ja tervena, ehkki kehaga olid toimunud pöördumatud muutused. “Olen isegi sama naiivne nagu kakskümmend aastat tagasi,” mõtles ta mõrult muiates. Muidugi polnud Svetlanal temast sooja ega külma, ta oli lihtsalt armunud kellessegi, kes meenutas talle Ervinit nooruses, too seltsimees aga ei pööranud tüdrukule tähelepanu.

            Lõpuks meenus talle, et oli kohanud Valdekut ja peab kiiresti jätkama teekonda, enne kui KGB ta kinni püüab. Kuid oli sel üldse mõtet? Loodus ühe võluva neiu kujul oli talle õige koha kätte näidanud – invaliididekodus või parimal juhul Tamaara järelevalve all. Milleks võidelda saatusega? Noorust tagasi ei saa, põgene kas või maailma otsa. Veene uuesti läbi lõikama ta muidugi ei hakka, lihtsalt alistub. Naaseb koju, oma väikeste naudingute juurde – “poeetiline hommikukohv” Verdi või Rossini saatel. Muide, Major oli soovitanud igavuse peletamiseks televiisorit vaadata – miks ka mitte, nendel Tamaaraga seda imeaparaati veel polnud.

            Ta tõusis, hüppas Majori tuppa ja keeras televiisori nuppu. Esmalt hakkas tööle hääl: üks naisterahvas luges traagilise paatosega kellegi nekroloogi. Seejärel ilmus ekraanile helesinine pilt ja Ervin nägi kokkuseotud juustega diktorit, kes meenutas talle laagri velskrit. Mõnda aega kuulanud, taipas Ervin, et surnud on Saksa DV president. Talle meenusid nende Berliini sugulased ja ta mõtles: huvitav, mis neist on saanud, kas keegi on veel elavate kirjas? Ervin ise polnud neid kunagi kohanud, kuid kujutas tänu ema pajatustele päris hästi ette. Ema jaoks oli reis Berliini olnud, üks elu helgemaid hetki; Ervinil kõlas siiani kõrvus ema vaimustunud hääl, kui ta kirjeldas selle sõidu üksikasju: “Kujuta ette, nad saatsid meile jaama auto vastu! Tuhande üheksasaja kolmandal aastal, kui isegi Vene tsaar ratsutas veel hobusega!”

            Kui nekroloog lõppes, teatas diktor, et täna on tankistide päev. Tema hääl muutus rõõmsaks ja pidulikuks ja ta avaldas tänu kõigile, kes päästsid kodumaa vaenlase küüsist. Siis kadus naine ja nähtavale ilmusid tikutoosisuurused tankid, mis roomasid ekraani ühest servast teise; kajasid paugud, võpatasid kahurid, suits täitis lageda välja, siin-seal lamasid maas tapetud mehed, kiivrid peas, käed ebaloomulikult laiali, jalad harkis. “Edasi!” hüüdis komandör püstolit vibutades, punaväelased hüppasid kaevikust välja ja punusid hurraa karjudes edasi. Ervin liitus nendega, jooksis komistades üle porise põllu, kuulipilduja valangut kuuldes heitis kõhuli lompi, tõusis taas, jõudis kaevikuni ja nägi tahmase näoga nälginud hitlerlast, prillid ees. Mees meenutas talle hirmsasti vanaonu Eberhardi Berliini suguvõsa grupifotolt, ta oli hirmunud, viskas püssi maha ja röögatas: “Hitler kaputt!” Ervin peatus, osutas mehele, et ta käed üles tõstaks, aga samal hetkel kärgatas läheduses pomm, killud möödusid Ervinist, kuid tabasid onu, kellel üksteise järel rebiti küljest mõlemad käed, siis vajus alt ära jalg, siis teine, ning lõpuks lõigati nagu giljotiiniga otsast pea.

            Ervin ärkas selle peale, et tema pea vajus jõnksti rinnale. Televiisoris jutustas väliskommentaator nädala olulisematest rahvusvahelistest sündmustest. Seku Ture oli lahkunud Moskvast, Hruštšov asunud Kaliningradis laevale, et sõita Ameerikasse, Walter Ulbricht kiitnud heaks Nõukogude Liidu ettepanekud desarmeerimise osas ja Patrice Lumumba esitanud ÜRO Julgeolekunõukogule memorandumi lõpetada vahelesegamine Kongo siseasjadesse. Ta keeras televiisori kinni. “Kuidas ma ometi magama jäin?” mõtles ta, ja taipas äkki – muidugi, Svetlana oli andnud talle unerohtu! Peab rohkem usaldama esimest muljet: tema oli neiut kohe KGB agendiks pidanud. Enam ei tohtinud kaotada minutitki, nad olid talle jälile saanud. “Kuidas ma ometi nii rumal olin, et olin valmis naasma “elevandiluust keldrisse”? Nad tapavad mu seal ruttu, süstivad jälle midagi, et mul ka teise jalga gangreen lööks!” Kiiresti hüppas ta Svetlana tuppa ja hakkas, end rahulikuks sundides, asju pakkima. Sidunud seljakoti kinni, jäi ta viivuks mõttesse, rebis bloknoodist tühja lehe ja kirjutas, rahulolev muie suul, hüvastijätusedeli:

            “Armas sõber! Vabanda, et lahkusin inglise moodi. Mulle tehti ettepanek sõita Hiinasse, treenima sealset võrkpallimeeskonda. Pekingi rong väljub tunni aja pärast, ei jõua sind ära oodata. Terviseid Professorile! Ervin.”

            Ta hüppas esikusse ja hakkas mantlit selga tõmbama, kuid äkki kuulis, kuidas kolksatab lift, ja kohe järgnes krõbin lukuaugus. Kähku riputas ta palitu tagasi varna ja viskas seljakoti üle ukse Svetlana tuppa. Vaevalt oli ta sellega toime tulnud, kui avanes uks ja Ervin nägi Marseljeesa Ivanovnat.

            “Tere päevast!”

            “Tervist!”

            Külmad rohelised silmad takseerisid Ervinit, lausa röntgeniseerisid teda. Kaks hoolitsetud kätt tõusid rinna kohale, hakates mantlit lahti nööpima.

            “Kas tohib?”

            Teisiti käituda Ervin ei osanud, see oli tal veres.

            “Tänan.”

            Pole naist, kes keelduks, kui pakkuda talle abi mantli äravõtmisel, ka Marseljeesa Ivanovna pööras Ervinile selja ja langetas alistuvalt käed. Kui lihtne olnuks nüüd haarata pehme kaela ümbert kinni, ja pigistada, pigistada! Kuid Ervin poleks suutnud seda isegi siis, kui tema ees oleks seisnud mitmekordne naisroimar, midagi Lucrezia Borgia sarnast. Tõsi, nagu väitis Major, polnud ka Marseljeesa Ivanovna südametunnistus kaugeltki puhas, tema ettekannete põhjal olevat kadunud Lubjanka keldrisse mõnigi trotskist või esseer – ent sellest hoolimata oli ta naine.

            “Olete pärit Eestist?”

            “Ei.”

            Sõnatu küsimus: Marseljeesa Ivanovna oskas rääkida pilgutsi.

            “Olen sündinud Rostovis Doni ääres.”

            “Aga praegu elate Eestis?”

            “Praegu küll.”

            “See on huvitav. Tulge, joome tassi teed, tahan teilt üht-teist küsida.”

            “Suurima heameelega.”

            Daami soov oli Ervinile seaduseks.

 

 

Neljas peatükk

Kateeder

 

Aval naeratus suul, astus rektor kirjutuslaua tagant välja ning sirutas juba eemalt tervituseks hiiglasliku kämbla. Hiiglaslik oli temas kõik: kasv, õlgade laius; ka lõual polnud viga. Mehelikkuse kehastus, saada või Pheidiasele modelliks. “Kui tema silmaring pooltki nii avar oleks kui rinnakorv, mis siis viga oleks,” mõtles Victoria, usaldades käe kerge hirmuga selle akadeemilise kraavihalli sõrmede vahele. Kuid silmaringiga oli rektoril probleeme, mida ta küll hoogsalt püüdis lahendada – tunamullu oli ta isegi lõpetanud sama instituudi, mille rektor ta juba viis aastat oli olnud. Karjääri oli ta alustanud jõelaevanduses, tehes läbi kiire tõusu madrusest teiseks tüürimeheks. Merekooli diplomist piisas, et pärast sõda hakata õpetama tudengitele ei rohkem ega vähem kui filosoofiat, muidugi marksistlik-leninlikus interpretatsioonis. Selline oli aeg: maailmavaatelist usaldusväärsust koteeriti kõrgemalt kui eruditsiooni. Mis rektorisse puutus, siis temal (erinevalt enamikust haritud inimestest) oli usaldusväärsusega kõik korras, ta oli sündinud õiges riigis – Nõukogude Liidus, oli koos emapiimaga sisse imenud ideoloogilise teadlikkuse, oli osa võtnud Suurest Isamaasõjast – pole üleliigne rõhutada – õigel poolel, ja kõige selle juures oli ta veel isegi eestlane.

            “Võtke istet, seltsimees Looder. Väga kena, et tulite!”

            Hoolimata lünkadest hariduses, või täpsemini, ääretust tühjusest, milles hulpisid üksikud teadmised, evis rektor päris häid maneere – asjaolu, mille eest võis talle mõndagi andestada. Alluvate peale karjus ta harva (ja Victoria peale mitte kunagi), ning tõusis tema sisenemisel alati püsti ja pakkus istet, millega erines positiivselt paljudest uue epohhi ülemustest. Siiski, “seltsimees” öeldi talle selleski kabinetis – “proua” ja “preili” olid keelatud, meenutasid kodanlikku aega, justkui poleks “seltsimeeski” tulnud sõnast “selts”.

            “Ma vajan järjekordselt teie abi.”

            Victoria õnneks rektor austas teda, mille eest võis talle taas paljugi andestada. Tekkinud oli see austus aegamisi, vastavalt sellele, kuidas rektor oli teadvustanud endale Victoria teadmisi. Esmalt oli ta arvanud, et inglise keele kateedri juhataja valdab vabalt ainult inglise keelt, siis, et inglise ja prantsuse, siis, et inglise, prantsuse ja saksa – aga tõeliselt hämmastas rektorit Victoria vene keele oskus. Rektor uhkeldas oma Venemaal sündimisega ja uskus, et vähemalt seda keelt tunneb ta kohalikest eestlastest paremini – kuid kui nad korra olid ühe grammatilise vormi üle vaidlema puhkenud, ja kui rektor lõpuks, pärast seda, kui Victoria õpikust talle reegli kätte näitas, oli sunnitud tunnistama, et õigus polnud temal, vaid alluval, omandas tema suhtumine lugupidava alatooni.

            “Ma loodan, et mitte kartulivõtmisel.”

            Rektor naeris lühidalt – tal oli nakatav naer, ja üldse pidas ta end vastupandamatuks meheks, ehkki oli sunnitud donžuanlikke soodumusi armukadeda abikaasa tõttu ohjeldama.

            “Muide, võite käsitleda seda lend-liisina.”

            Victoria kergitas kulmu: rektori lubadusi võis uskuda, just tema soovituse peale oli teda võetud nõukogude naisorganisatsiooni hingekirja, ta oli juba käinud Moskvas ühel konverentsil ning arutanud võimalust luua sidemeid ameerika naistega…

            “Ülemnõukogust helistati, on saabumas inglise ametiühingute delegatsioon. Vajatakse inimest, kes ühelt poolt oleks piisavalt esinduslik, teisalt aga oskaks hästi inglise keelt. Nad ei saa ometi nii tähtsaid külalisi tavalise giidi hoolde usaldada…”

            Inglismaale tõmbas Victoriat rohkem kui Ühendriikidesse. Selline kohtumine ei tähendanud muidugi automaatselt vastukülaskäiku, kuid teatud lootusi pakkus. Muidugi, oli maid, kuhu ta oleks reisinud veel meelsamini – kuid see ei sõltunud enam temast.

            “Päev tuleb pingeline: hommikul vestlus Toompeal, edasi väljasõit Kohtla-Järvele…”

            “Miks sinna?” imestas Victoria. “Kas meil midagi ilusamat pole külalistele näidata? Tartut, Pärnut?”

            “Delegatsiooni kuuluvad kaevurite ametiühingu liikmed, on vaja neile tutvustada meie originaalset põlevkivi tootmise metoodikat,” seletas rektor.

            Victoria krimpsutas nina.

            “Kui mina oleksin metrooehitaja ja satuksin üheks päevaks Pariisi, ei tahaks ma küll, et mind Louvre’i asemel maa alla viidaks.”

            Rektor laiutas demonstratiivselt käsi:

            “Delegatsiooni vastuvõtu programm kinnitati Keskkomitees.”

            “Ja sina seda kritiseerima ei hakanud,” mõtles Victoria, sisimas sinatades rektorit – sest kui aus olla, polnud nende austus vastastikune: Victoria üksnes talus ülemust. “Kusagilt läheb piir, mille taga sinu mehelikkus haihtub. Või õigemini, kusagilt läheb piir, mis näitab, tänu millele saadakse rektoriks.”

            Valjusti päris ta, millal visiit toimub, ja, kuulanud vastuse ära, nentis:

            “Neljapäeval on mul kolm paarisloengut.”

            “Kas kellegagi ära vahetada ei saa?”

            “Te ise olete keelanud vahetused.”

            “Kas suulisest loast piisab või tahate, et annaksin välja käskkirja?”

            Kokkuleppele jõutud, saabus Victoria šanss.

            “Ka minul on üks mure.”

            “Ma kuulan.”

            “Tegelikult ma olen sellest varem juba rääkinud – möödunud talvel. Siis te ütlesite, et algaval õppeaastal enam midagi muuta ei õnnestu ja soovitasite naasta küsimuse juurde sügisel. Praegu ongi sügis.”

            “Meenutage, millest on jutt.”

            “Prantsuse filoloogia kateedrist.”

            Rektor ohkas – nagu inimene, kes tahab näidata, et ta on olude ohver.

            “Mäletan. Ja võin isegi öelda, et olen selle probleemi mitmel korral üles tõstnud, nii meie ministeeriumis kui ka Moskvas.”

            Ta ohkas veel korra.

            “Paraku pean teid kurvastama. Prantsuse filoloogia kateedri taasavamine on praeguses ühiskondlik-poliitilises olukorras võimatu.”

            “Mis ühist on prantsuse keelel ja kirjandusel ühiskondlik-poliitilise, nagu te ütlesite, olukorraga?” – Victorial oli raskusi, et varjata irooniat.

            Rektor puhkes vaikselt naerma: ta oli sattunud valdkonda, kus ta tundis end kindlalt.

            “See võib tunduda koomiline, aga on küll. Vaadake, seltsimees Looder, Napoleon Bonaparte’i ajad on möödas, Prantsusmaa ei etenda maailma ajaloo areenil enam olulist rolli. Viimaste aastakümnetega, eriti pärast hitlerliku Saksamaa purustamist, on domineerivaks kapitalistlikuks tööstusriigiks kujunenud Ameerika Ühendriigid koos oma satelliitide, Suurbritannia ja Austraaliaga. Sellest lähtuvalt on NLKP Keskkomitees vastu võetud otsus inglise keele eelisarendamisest. Me peame ometi teadma, mida meie vaenlased mõtlevad! Prantsuse keel on tänapäeva vaatevinklist vaid kasutu veidrus, peaaegu nagu ladina keel.”

            “Balzaci, Zola ja Maupassanti keel on kasutu veidrus?”

            “Ütleme nii, et tal on küll kultuuriline, kuid mitte poliitiline tähtsus,” hakkas rektor keerutama.

            “Ma vabandan, kuid minu arvates on need kaks asja lahutamatud. Poliitika ilma kultuurita viib barbaarsusesse.”

            “Keegi ei eita, et prantsuse keel ja kirjandus on vajalikud õppeained, kuid mõistke ometi, meie riik pole nii rikas…”

            “Suur Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit pole nii rikas kui väike vaene kodanlik Eesti vabariik?”

            Victoria oli marus, kuid nüüd lõpuks õnnestus tal ka rektor endast välja viia – alateadlikult oli ta seda ilmselt taotlenudki.

            “Ärge unustage, millise sõja me alles hiljuti üle elasime! Miljonid elud tuli ohverdada, et päästa maailm fašismi katkust! On üsna loomulik, et meie riigil pole ressursse kõigi erialade jaoks! Las eestlased õpivad selgeks vene keele, siis nad saavad lugeda Balzaci, Zolad ja Maupassanti prantsuse keelt tundmata. Millegipärast ma ei näe teie teaduskonna üliõpilaste seas erilist vene keele vaimustust!”

            Viimast argumenti Victoria ignoreeris.

            “Nii palju kui mina Kommunistliku Partei peasekretäri viimasel kongressil peetud kõnet mäletan, tapeti isikukultuse ajal miljoneid inimesi ka ilma fašistide abita,” ütles ta külmalt.

            Rektor heitis talle pika uuriva pilgu.

            “Kohe ta küsib minult, ega ma äkki ei kahtle kommunismi ideaalides?” mõtles Victoria. “Ja mida ma talle vastan? Et ma pole kunagi neid ideaale uskunud ja astusin parteisse vaid seetõttu, et muidu poleks mind kinnitatud kateedri juhatajaks? Lühidalt, tunnistan, et olen karjerist – ehkki tegelikult pole karjäär mind kunagi huvitanud, vaid üksnes inimeste vaimu peenendamine.”

            Kuid rektor ei soovinud teravdada konflikti.

            “Seltsimees Looder, palun mõistke mind,” ütles ta sisendavalt, nagu räägiks väikese lapsega, “ma tegin kõik, mis minu võimuses, pidasin nõu isegi Moskva Keskkomitee haridusosakonna juhatajaga. Pole ressursse, pole! Võib-olla kunagi hiljem, kolme, nelja aasta pärast – aga praegu pakuti mulle ainult teatud hulka vabariiklikke lisakohti Moskva ja Leningradi ülikooli. Valige välja, keda sinna saata, kas või kõige andekamad, juba järgmisel sügisel oodatakse neid. Lõpetavad ülikooli, naasevad Eestisse, leiame neile tööd, pikapeale taastame kateedrigi.”

            See oli vilets kompromiss, kuid midagi polnud parata – pidi leppima.

            “Orwell eksis, kui rääkis topeltmõtlemisest,” arutles Victoria endamisi, kõndides mööda heledaid koridore tagasi kateedri suunas ja masinlikult vastates üliõpilaste tervitustele (ta oli möödunud talvel veetnud mitmeid õhtuid raadio kõrval, kuulates BBC-st “1984”  valitud peatükke), “mõtlemine saab olla vaid üks; kuid peale mõtlemise eksisteerib midagi, mida võib nimetada kollektiivseks demagoogiaks ja mida järgimata pole võimalik normaalselt elada ja töötada. Muide, ta eksis veel, kui pidas sellist demagoogiat üksnes sotsialistliku ühiskonna tunnusjooneks. Eesti Vabariigis oli “topeltmõtlemine” samuti täiesti olemas. Miks meie, Buridanid, omal ajal seda riiki ei sallinud? Kas sellepärast, et töölistel oli seal vilets elu? Jama! Mis oli meil, haritlastel, tegemist töölistega? Meile oli vastumeelt õõnes rahvusriiklik paatos, presidendi silmakirjalikud kohtumised vallavaestega, trikoloori jumaldamine – nagu poleks ühelgi teisel rahval oma lippu, nagu me oleksime milleski erilised! –, sisutühjad aulakõned iseseisvuspäeva aktustel, “mulin”, nagu ütles Hermann. Me lootsime sellest “mulinast” pääseda – kuid selgus, et uus kord ei armasta iseenda ülistamist vähem, vaid pigem isegi rohkem, ja on kriitika suhtes palju tundlikum.”

            Jutusumin kateedris katkes tema sisenemisel, ta isegi aimas, mille kallal  kaastöötajad keelt teritanud olid – rektori lugupidav suhtumine temasse polnud jäänud teistegi eest varjatuks, ainult et sellest olid tehtud valed, võiks öelda, naeruväärsed järeldused. Rektor võis Arnoldi kõrval tõepoolest imposantne välja näha – otsekui Suur Tõll kääbuse kõrval – kuid üksnes Victoria teadis, kui palju rohkem oli mõistust Arnoldi kiila kolba all võrreldes rektori tühjavõitu lokialusega. Et keegi niimoodi võis üldse mõelda, näitas nende inimeste rumalust – kuid kust oli võtta targemaid? Põlvkondade side oli katkenud, sõjaeelsest kateedrist polnud järel kedagi, ühed olid hukkunud, teised põgenenud, need kolm temaga nii sarnast kõhna prillidega naist, kes moodustasid õppejõudude tuumiku, küündisid vaevalt gümnaasiumiõpetaja tasemele.

            “Seltsimees Looder, õde helistas teile.”

            Laborant Reet, nooruke, eelmisel aastal instituudi lõpetanud, oli Victoria lootus: kui õnnestub ükskord kateeder Reedale üle anda, võib rahulikult pensionile minna. Ja kui veel õnnestuks Valdekus Reeda vastu huvi äratada, võiks rahulikult surragi – kuid Valdek oli Moskvas, Reet Tallinnas, ja millal nad järgmine kord kohtuvad, oli teadmata. Pole võimatu, et Valdek naaseb aspirantuurist, venelanna käevangus.

            “Kumb õde?” küsis ta igaks juhuks kabinetiukselt, ehkki vastus oli sama hästi kui teada.

            “Seltsimees Kordes.”

            Loengu alguseni oli veel natuke aega, ja ta valis kähku Lydia numbri. Kuni telefon helises, silmitses ta hajameelselt Shakespeare’i portreed seinal: kõigest mõned aastad tagasi oli samal kohal rippunud “vuntsidega tarakan”, nagu kutsus Stalinit Ervin. Järgmisel hommikul pärast Hruštšovi kõne ettelugemist parteikoosolekul oli Victoria “tarakani” Shakespeare’iga asendanud. Hea, et kiirustas, kes molutama jäi, sai majandusjuhatajalt Lenini või Karl Marxi. 

            Tegelikult, arutles ta, poleks pidanud vihkama “tarakani”, vaid võimu haaranud agressiivset harimatut massi, kuid midagi polnud parata, objekt oli hõlmamatu ja vajas personifitseerimist.

            “Victoria? Ervin on leitud! Kujuta ette, ta sõitis Moskvasse ühe laagrikaaslase juurde.”

            Peale kergenduse libises hingest läbi ka põgus rahuloluvirvendus – kas ma ei öelnud, et pole tarvis väga muretseda?

            “Kas ta teatas ise?”

            “Ei, too mees helistas Tamaarale. Ervin oli talle öelnud, et ta on lahku läinud. Ta oli esmalt jäänud uskuma, aga siis oli üht-teist Ervini käitumises talle kahtlane tundunud, ja ta otsustas järgi uurida, kuidas asi tegelikult on.”

            Victoriat läbis ebameeldiv nõksatus: tähendab, et ka laagrikaaslane oli taibanud. Järelikult oli Ervin ikkagi nii haige, et see torkas silma. Victoria tundis, kuidas pisarad kipuvad silma – küll ma olen naiivne, mõtles ta, loodan imele, ehkki tegelikult on kõik ammu lõppenud.

            “Peab talle järele sõitma.”

            “Ma juba küsisin end töölt vabaks, aga ma kardan, et ei saa üksi hakkama. Alati, kui Ervin hakkab rääkima, et teda tahetakse tappa…”

            “See on tagakiusamismaania.”

            “Tean, aga mul vajuvad kohe käed rippu, puhken nutma. Siis ta hakkab ise mind lohutama, kuid see on veel raskem. Oleks hea, kui keegi kaasa sõidaks.”

            Nad arutasid mõnda aega, kes see võiks olla. Tamaara ei tulnud kõne alla, temaga poleks Ervin kuhugi tulnud. Ka Hermann polnud paslik kandidatuur, vähem isegi haige jala kui riiaka iseloomu tõttu. Kõige parem, kui Victoria ise oleks sõitnud, kuid lisaks loengutele oli nüüd kaela sadanud veel ametiühingudelegatsioon. Ka Sophie poleks sanatooriumist ilmselt vabaks saanud. Valdek oli küll Moskvas, kuid nad mõlemad leidsid, et tema selleks ülesandeks ei sobi: liiga pehme ja tahtejõuetu, pealegi seisis tal ees raske eksam. Kindel tugi olnuks Arnold – kuid paluda meest Victoria ei tahtnud, see oli Buridanide “siseasi”.

            “Ma tean, kelle ma kaasa võtan,” ütles Lydia ootamatult. “Timo.”

            Hetkeks jäi Victoria tummaks, kuid siis mõtles: miks mitte? Timo oli oma ea kohta ütlemata hakkaja, ei kartnud midagi ega kedagi. Mis puutub sellesse, et isa on haige – lõpuks elas ta selle haige isaga päevast päeva ühes korteris.

            Telefoni hargile pannud, jäi ta mõtlema, mida teha siis, kui Ervin tagasi kodus on. Esiteks oli tarvis rääkida Tamaaraga, et ta muudaks oma käitumist – vennanaine suhtus mehesse siiani otsekui tervesse inimesse. Polnud mõtet vaielda, kui Ervin oma luuludega lagedale tuleb – aga Tamaara vaidles, püüdis tõestada, et keegi ei kavatse Ervinit mürgitada. Kui Tamaara mõistaks, et mees on haige, lõpeksid ehk ka tülid, ja Ervin ei kipuks enam kuhugi “uut elu alustama”.

            Veel mõtles ta, et peab vennale rohkem tähelepanu osutama. Nad elasid küll ühes majas, aga kohtusid võrdlemisi harva. Töö? Ei, asi polnud töös, pidi Victoria tunnistama – ta ise hoidis argpükslikult kõrvale, suutmata taluda, mis on vennaga juhtunud.

            Nagu alati, ta lausa võpatas, kuuldes teravat kellahelinat. See oli tema viies sümfoonia, tema saatuse koputus. Niimoodi andis endast märku aeg, meenutades, et elu pole lõputu, ja peab töötama, palju töötama, et sinust midagi, kas või natukenegi, maailma järele jääks. Ta võttis laualt konspekti ja väljus heledasse koridori, auditooriumi kiirustavate üliõpilaste sekka.

 

Viies peatükk

Timo metroos

 

Hüpanud vagunisaatja järel esimese reisijana perroonile, pöördus Timo välkkiirelt ümber ja sirutas galantselt käe. “Täpselt, nagu Ervin,” mõtles Lydia, moepärast toetudes tillukesele peopesale. Mõnes teises olukorras või mõne teise poisi poolt oleks selline ahvimine mõjunud koomiliselt, praegu aga tekitas pigem valu. Timo üritas ka kohvrit endale krabada, kuid seda Lydia käest ära ei andnud – kerge küll, kuid poisi jaoks siiski suur. See-eest pakkus ta Timole käevart, mille too meelsasti vastu võttis, ilmselt oli harjunud emaga niimoodi jalutama. 

            “Kohe ma püüan meelde tuletada, mis suunda metroo jääb.”

            “Ma küsin!”

            Timo rebis end käevangust lahti, jooksis perrooni otsas seisva miilitsa juurde ja hakkas temaga vestlema. Miilits silmitses poissi esmalt kahtlustavalt, kuid lõpuks naeratas ja osutas käega vasakule.

            “Sinna!” ütles Timo, haaranud Lydial taas käe alt kinni.

            Jah, Timole oli kõik imelihtne. Kogu teekonna polnud Lydial ainsatki muret: poiss seisis vaksalis ära kassajärjekorra, ostis ise piletid ning otsis üles õige rongi, vaguni ja kupee. Ainult korra oli Lydia pidanud närveerima, kui ta läks tamburisse suitsetama ja tagasi tulles avastas, et Timo on kadunud. Muide, kohe selgus, et poiss on leidnud naaberkupees kaardisõprade seltskonna ja palunud luba pealt vaadata. Kui Lydia umbes tunni aja pärast uudistama läks, kas ta ära pole tüdinenud, oli Timo mängu võetud ega tahtnud lahkumisest kuuldagi. Naasis ta, kui Lydia oli juba pikali heitnud, teatega: “Mina võitsin!”

            Vaksaliesisele jõudnud, tundis Lydia südames torget – sellist, mida ta oli tundnud Riias ja mida sageli tundis Tallinnas, ühesõnaga, igal pool, kus ta kunagi oli viibinud koos Gustaviga ja kus nad olid olnud õnnelikud – aga õnnelikud olid nad olnud kõikjal. Siin, sellel väljakul olid nad teineteist hüvastijätuks ja tervituseks emmanud mitmel korral, viimati 1944-nda kevadel, kui Gustav Leningradi lähetati, ette valmistama valitsuse tööd: Tallinna vabastamine pidi lähedal olema, kuid nagu hiljem selgus, venis veel pool aastat. See oli olnud hea aeg, lootuste aeg – muidugi mitte enam niisuguste naiivsete lootuste nagu 1940-ndal, kuid seda hinnalisemate. Sest kui sa esimest korda põrkad kokku hüve näiliku võidu varjus varitseva uue kurjusega, ei oska sa midagi peale hakata, kaotad pea ega märkagi, kui sulle heidetakse kaela pettuse võrk, sipled väljapääsu leidmata ja lõpuks tardud ahastuses ning lased käed rippu – kuid sattudes teist korda samasse olukorda, oled juba karastatum, tead, et muretut õnne pole olemas ja oled valmis võitlema õigluse eest viimse hingetõmbeni. Nagu nemad Gustaviga. “See, mis juhtus enne sõda, ei tohi korduda,” ütles Gustav just siin, vaksali ees, Willise kõrval, mis Lydia tagasi tööle pidi viima. Täpsustusi ei vajanud nad kumbki, nad mõlemad teadsid, mida nad “selle” all silmas pidasid – repressioone, pealekaebamisi, alatuse triumfi. Tookord, 1940-ndal, olid nii inimesed kui võim näidanud oma jõledat palet – kuid nüüd oli aeg muutunud, sõda, nii paradoksaalne kui see ka polnud, tõi esile rahva parimad omadused, lurjused olid otsekui maa alla vajunud, rindelt tulid paariks päevaks puhkusele teistsugused mehed, kangelased, nad naljatasid terve õhtu ja laulsid, tantsisid grammofonimuusika saatel ja lahkusid hommikul, teadmata, mis neid homme ees ootab – kas elu või surm. Kes võis tollal aimata, et möödub kõigest paar aastat ja needsamad kartmatud sõdurid tõmbavad saba jalge vahele, hakkavad täitma võimu haaranud roomajate korraldusi, kohanduvad, lakkavad olemast isiksused või lihtsalt joovad end põhja? Kuid nii see ometi juhtus, needki, kainemad lootused, mida nad olid hellitanud, purunesid – Lydia mäletas hästi meeleheidet, mis neid valdas, kui ükski nõu enam ei aidanud ja kõik, mida Gustav üritas ette võtta, äpardus; mida edasi, seda vähem temast sõltus, sündmusi suunasid hoopis teised jõud. “Silmus tõmbub koomale,” oli Gustav kord 1949-nda alguses öelnud, ning Lydia üksnes noogutas, temalgi oli tunne, et neid kägistatakse, aeglaselt, metoodiliselt ja halastamatult. Lõpp saabus märtsis, kui taas hakkasid mürisema rongirattad, mis kaheksa aasta eest olid ära viinud Ervini – ja teist korda Gustav ideaalide hävingut üle ei elanud. Lydia mäletas, kuidas ta oli kartnud, et mees endale käe külge paneb, oli isegi ära peitnud revolvri, mida Gustav hoidis kirjutuslaua sahtlis – kuid nagu selgus, oli see tarbetu ettevaatus: süda seiskus ise, päästikule vajutamata.

            “Siia, tädi Lydia!”

            Timo juhtis teda nagu pimedat. Samamoodi oli neid talutanud isa – nii otseses (kui nad kuhugi reisisid) kui ka kaudses mõttes. Orienteerumisvõime poolest meenutaski Timo vanaisa, ehkki isa oli olnud rahulik, Timo aga ei püsinud hetkegi paigal. Aga võib-olla oli seegi parem kui nende põlvkonna kõhklevus ja eluvõõrus? Lydia ja tema õed-vennad mõtisklesid, reflekteerisid, kritiseerisid – ja mis sellest lõpuks kasu oli? Alati peab olema keegi, kes sammub ees ja julgustab teisi, viigu tee kas või läbi põrguväravate, metroojaama sammastest rääkimata.

            “Tädi Lydia, anna palun rubla, ma ostan piletid!”

            Rublalist tal ei olnud, ta andis Timole viiese. Kuni poiss kassasabas seisis, ootas Lydia teda läikiva kiviseina ääres, ükskõikselt silmitsedes tunglevat rahvamassi.

            “Tädi Lydia, mis selle jaama nimi on, kuhu me peame sõitma?”

            Timo oli märganud Lydia pea kohal skeemi ja uuris nüüd seda. Viisteist aastat tagasi oli Lydia Moskva metrood päris hästi tundnud, kuid aeg oli mälust palju kustutanud ja ka uusi liine oli juurde tekkinud. Tollal kandis metroo Kaganovitši nime, nüüd oli see asendatud Leniniga. Seegi oli aja märk – ei piirdutud Stalini kuritegude paljastamisega, rünnati kogu tema klikki.

            Kuni Lydia kohanes skeemiga, oli Timol sihtpunkt üles leitud. Lydiale meenus, mida Tamaara oli jutustanud – et poiss reisib koolist vabal ajal bussi ja trammiga mööda linna, ühest lõpp-peatusest teise, lihtsalt niisama. Muidugi pidi ta siis liikluses hästi orienteeruma, hoolimata sellest, et tegemist oli võõra ja palju suurema linnaga. Miks Timo ringi hulkus, oli Lydiale paraku samuti selge, ja ta tundis jälle rinnus valu – poiss ei tahtnud haige isaga kodus olla. Vaene Ervin, mis elu see on, kui lihane poeg sind väldib!

            “Vägev!”

            Timo sõitis esimest korda elus eskalaatoriga ja oli täis põnevust, ta vahtis, elevil, ringi ning libistas kätt mööda otsekui liikuvat, kuid tegelikult paigalseisvat vahepaneeli. Osadele reisijatele paistis eskalaatori kiirus aeglane, nad kõndisid mööda astmeid allapoole, Timogi keelitas Lydiat tõttajatele järgnema, kuid Lydia ütles resoluutselt: “Ei!” ja poiss taltus.

            “Vaat kui sõnakuulelik,” mõtles Lydia. Oleks Paul pooltki selline – kuid poeg oli täielik vastand Timole, kinnine, pahur ja äkiline. Muidugi, küllap oli Tamaaralgi Timoga muret, poisi energia vajas lakkamatut rakendust ja võis vaid ette kujutada, kuidas ta ema väsitab ja tüütab, kuid Lydia oleks need raskused meelsasti omade vastu vahetanud. Timo oli lahtise peaga, õppis hästi, mängis malet ja luges palju, Paul seevastu ei tundnud millegi vastu huvi, suitsetas ja jõi veini. Kas internaatkool suudab teda ümber kasvatada? Vaevalt – kuid Lydia närvid olid liiga läbi, et pojaga kodus võidelda.

            “Vasakule!”

            Alla jõudnud, võttis Timo juhtimise jälle enda peale. Vene keel ei paistnud poisile mingeid raskusi valmistavat, ta luges silte nii hõlpsasti, otsekui oleks tegemist emakeelega. 

            Kui rong lähenes, võttis Lydia Timol ümber õla kinni, et teda trügimises mitte silmist kaotada, käevangus selles möllus liikuda oli võimatu. Nad pressisid end vagunisse ja jäid seisma ebamugavas asendis, metallist püstkäsipuu kõrval, mille otsa tõuklevad reisijad kogu aeg Lydiat surusid. Kohver segas, ühe käega tasakaalu säilitada oli raske, kuid ikkagi oli Lydia üllatunud, kui üks keskealine meesterahvas püsti tõusis ja talle koha loovutas. “Kas ma olen tõesti nii vanaks jäänud?” mõtles ta ehmatusega, suutmata uskuda, et viisakus oli mõeldud talle kui naisele. Vastasaknas nägi ta ennast, ja tundis kohe tuttavat õuduspuhangut, peegelpilt ajas iiveldama, see polnud inimese nägu, kes talle sealt vastu vaatas, vaid vaimu oma: kaamed palged, kivinenud, väljakutsuv ilme. Nüüd oli selge, miks talle istet pakuti – kaastundest või hirmust. “Tegelikult olen ma juba ammu surnud,” mõtles ta. “Ma surin koos Gustaviga, samal päeval ja tunnil, ja see, et ma veel elan, on arusaamatus. Ilma temata pole mul selles maailmas midagi teha.”

            “Tädi Lydia, järgmises läheme maha!”

            Timo kõrvalviibimine sundis Lydiat end kokku võtma. Poisski oli vist hoomanud vaistlikult, et midagi on korrast ära, sest ta muutus äkki väga õrnaks ja rääkis Lydiaga nagu väikse õega. Täpselt nii oli teda koheldud alati, kõik olid teda hellitanud. Ema jagas korraldusi teistele, kuid teda säästis. Miks? Ka tema oleks tahtnud joosta poodi saia ostma, tuua kuurist küttepuid või kloppida põrandariiet. Teda ei sunnitud lõpetama ülikooli, ei öeldud halba sõna isegi siis, kui ta poliitvangiga abiellus. “Tee, nagu süda käseb!” oli isa lausunud – isa, kes kommuniste silmaotsas ei sallinud. Mis oli temas erilist, et kõik teda niimoodi hoidsid? Ilu? Ta polnud end kunagi iluduseks pidanud, ja täna olid varasemastki järel vaid riismed.

            Uks avanes automaatselt, rahvasumm lausa tõukas nad vagunist välja. Lydia haaras Timol küünarnukist, et teda möllus mitte kaotada, kuid poiss rebis end lahti ja võttis ise taas Lydial käe alt kinni. Aeglaselt tammusid nad eskalaatorini, ja kui sellele astusid, asetas Lydia kohvri astmele – käsi oli väsinud. Alles see oli, kui ta üle lahe Käsmust Võsule ujus, mitu kilomeetrit vastulainet – ja nüüd? “Alles?” mõtles ta samas. Tegelikult oli sellest möödas kolmkümmend aastat. Nii pikk on inimese mälu ja nii lühike – tema elu.

            “Tädi Lydia, vaata, isa!”

            Lydia ei reageerinud kohe, aga kui ta lõpuks pilgu sinna pööras, kuhu osutas Timo käsi (käsi, mitte näpp!), nägi temagi vastaseskalaatoril Ervinit. Drappriidest must palitu seljas, kaabu peas, valge sall kaelas, seisis ta nagu viirastus keset sonides ja kummimantlites proletaarlasi, ja ainus, mis teda nendega mõnevõrra ühendas, oli seljakott.

            “Ervin!” tahtis Lydia hüüda, kuid Timo jõudis temast ette.

            “Isa! Isa!”

            Eskalaatorid lähenesid teineteisele, hetkeks oli Ervin päris nende kõrval, paari meetri kaugusel, kuid Timo hõikumist ta nagu ei kuulnudki, vaatas, toetudes karkudele, tardunult enda ette, ümmargused prillid läikimas laternate ähmases valguses.

            “Hüüa isale, et ta ootaks meid all!”

            Lydiale tundus, et selle viimase hõike peale Ervin justkui võpatas, kuid ümber ta ei pööranud, ei heitnud isegi pilku üle õla.

            “Lähme!”

            Haaranud kohvri, hakkas Lydia tema ees seisvatest inimestest mööda trügima. Ülespoole kõndijaid peale nende polnud, rahvas paiknes tihedalt trepil, ummistades tee. Õige pea hakkas Lydia hingeldama ja pidi aeglustama sammu. Lõpuks olid nad üleval. “Kas tohib, ma jätan kohvri kümneks minutiks siia?” küsis Lydia kontrolörilt. Too isegi ei noogutanud, nad kiirustasid ringiga tagasi, Timo lippas ette, ostis uued piletid, nad trügisid rahvasummast läbi, vabandades ja sõimu taludes, astusid taas eskalaatorile ja hakkasid allapoole jooksma. Ühel hetkel Lydia tundis, et ta ei jaksa enam, peatus ja haaras käega küljest, kus pistis, Timo vaatas üle õla, Lydia andis talle märku: “Lippa ees!” ja seisis, kuni eskalaator alla jõudis, kogudes jõudu.

            Jaam oli tühi, rong oli äsja lahkunud. Marmorsammaste tagant ilmus nähtavale Timo tilluke kogu, ta jooksis Lydiani ja teatas hingeldades:

            “Ma jäin kümme sekundit hiljaks, nägin ainult rongi saba, kui see tunnelisse kadus!”

            Poisi mantel oli eest lahti, selle alt paistis koolivorm ja punane kaelarätt, vormimütsi oli ta peast võtnud ja hoidis käes, nägu õhetas, laubal, juuksetuka ümber, pärlendas higi. 

 

 

Kuues peatükk

Teisikud

 

Teisikud sabast maha raputanud, Ervin rahunes mõnevõrra. Tema närvikava oli murdumise äärel: viimased kaks päeva, alates hetkest, kui KGB oli tema suhtes käivitanud erioperatsiooni, olid olnud kohutavad. Marseljeesa Ivanovna survele oli ta hästi vastu pidanud, ehkki mitmetunnine laveerimine salakavalate küsimuste labürindis polnud kerge. Pealtnäha olid Marseljeesa Ivanovnat huvitanud kõige lihtsamad asjad: sealiha hind Tallinna turul, kergetööstustoodete, eriti kangaste sortiment poodides, elamuehituse edusammud ja vajadus töökäte järele, kuid Ervin mõistis, et tegelikult oli see üksnes suitsukate tema vaadete väljaselgitamiseks. Lõplikult avas Marseljeesa Ivanovna kaardid siis, kui hakkas pärima, kuidas eestlased suhtuvad venelastesse, kas vastab tõele, et nad okupatsiooni ajal abistasid fašiste ja nii edasi. Üksnes Majori naasmine oli katkestanud ülekuulamise, mille professionaalsust võinuks kadestada isegi teine major, too, kes Ervini hirmutamiseks revolvrit õhku oli loopinud. Paraku, nagu peatselt selgus, oli seegi vaid KGB järjekordne kaval käik, sest vahepeal oli Majorgi agendiks värvatud. Oli kohutav vaadata vana sõbra reeturlust, kellele oli ilmselt antud ülesanne Ervinit mitte minutikski järelevalveta jätta. Major veetis kodus terve esmaspäeva ja teisipäeva, seletades töölt puudumist kurguvalu ja temperatuuriga, mis ometi ei seganud tal mõlemal õhtul, abikaasa koju jõudes, käia ja päeva jooksul saabunud telefonogrammid läbi vaadata – tema äraolekul võttis Varvara Aleksandrovna Ervini jälgimise enda peale. Alles kolmapäeva hommikul haare lõdvenes, Varvara Aleksandrovna läks varakult tööle ja ka Major kutsuti äkitselt “staapi” – küllap vajati inimesi mingiks muuks, kiiremaks operatsiooniks. Silmnähtavalt mures, et Ervin midagi ette ei võtaks, oli Major enne lahkumist talle boržommi sees unerohtu andnud: õnneks jätkus Ervinil mõistust jook salaja kraanikaussi valada ja uimasust teeselda, pärast mida Major rahunes ja jättis ta üksi, öeldes, et naaseb mitte hiljem kui poole tunni pärast. Nii vähe oli Ervinil aega! Seljakott seisis pakitult kušeti all, habet ajama ta ei hakanud, toppis proteesi rutuga jala otsa ja põgenes. Trollibussi aknast oli ta näinud Majorit tagasi kodu poole tõttamas – kuid veel suuremad ohud ootasid teda ees! Esmalt tõukas teda eskalaatorile astudes keegi tundmatu agent, ta kaotas tasakaalu ja kukkus, mistõttu agregaat peatati, et teda püsti aidata. Sellest lõksust pääsenud, oli ta, juba poolel teel alla, järsku näinud Lydiat ja Timot, kes sõitsid vastupidises suunas. Õnneks – taas õnneks! – taipas ta kohe, et need pole õiged Lydia ja Timo, vaid teisikud, tänu millele neil ei õnnestunud ka teda telepaatiliselt mõjutada, ehkki “Timo” oligi seda üritanud, hüüdes mitu korda: “Isa, isa! Oota meid all!” Muidugi ei hakanud Ervin kedagi ootama, hüpanud eskalaatorilt maha, oli ta hoogsate paaristõugetega, nagu tõeline suusameister, läbinud vahemaa perroonini, trüginud ettesõitnud rongi viimasesse vagunisse, ja seisis nüüd selle nurgas, oodates oma jaama – üks vanem daam oli küll pakkunud talle istet, kuid Ervin polnud loomulikult seda vastu võtnud.

            Oli selge, et teda hakatakse taga ajama, seepärast oli ta ööl enne põgenemist välja töötanud pika ja keerulise jälgede segamise plaani. Köögilauale oli ta jätnud varem valmiskirjutatud sedeli Hiinasse siirdumise kavaga, taskus ootas postkasti viskamist Hermannile määratud õnnitluskaart, milles ta muuhulgas teatas vennale, et kavatseb sõita Jaltasse päikest võtma. Ka pileti kavatses ta osta hoopis teise jaama kui see, milles ta rongilt maha tuleb. Oli vaid üks mure – kas pileteid ongi? Ervin kahetses tõsiselt, et ta reedel, kui teda veel ei jälgitud, polnud sõitnud Tškalovi tänavale eelmüügikassasse. Nüüd pidi ta lootma invaliidide kassale – mujal olid kindlasti mitme tunni pikkused järjekorrad; kuid ta polnud Suure Isamaasõja invaliid, vaid tavaline, mistõttu tema privileegid olid väiksemad. “Pole midagi, kui muu ei aita, teesklen epilepsiahoogu,” rahustas ta end. Ta oli elus mitu korda näinud, kuidas langetõbine äkitselt maha kukub ja, vaht suul, krampides korisema hakkab, ning ta lootis, tänu oma näitlejakogemusele, ümberkehastumisega usutavalt toime tulla.

            Mananud silme ette pildi, kuidas teisikud teda Krimmist otsima hakkavad, Ervin isegi naeris endamisi mefistolikult. Kakskümmend aastat oli KGB püüdnud teda tappa, aga see polnud neil õnnestunud ega õnnestugi. Ta ei alistu enne, kui tema missioon on täidetud.

            Valjuhääldi teadustas kärinaga järgmise jaama. “On aeg!” mõtles ta, kohendas seljakotti ja haaras kõvemini kinni kargupidemetest.